Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Sep

Uue aasta ja – uue ajastu alguses

 

    

Mõningaid sihtjooni meie ühiskondlikus arengus

     

Vaevalt keegi võib kahelda, et me praegu seisame mitte ainult uue aasta, vaid ka ühe terve uue ajajärgu alguses. Euroopa uus sõjaolukord, mis võib kesta aastaid, Vene-Saksa sõprus või vähemalt ühine vaen Lääne demokraatiate vastu, mida samuti pole kummalegi kasulik katkestada vist veel nii pea, eriti aga Eesti ja N. Liidu vastastikune abistamispakt ja sakslaste lahkumine Eestist – need on neli nii suurt ajaloolist tegurit, et nad põhjalikult on muutnud meie rahvusvahelist seisukorda ja nii paratamatult sunnivad meid vastavalt ümber kujundama või vähemalt uuesti läbi kaaluma ka oma sisepoliitilisi ja rahvusideoloogilisi seisukohti. Poliitika on juba ükskord võimaluste kunst ja vastavalt vajalik ka tema püsiv kohandamine uutele olukordadele. Siin ei ole aegajaline muutus mitte pahe, vaid voorus – muidugi kui see sünnib mitte mõne üksikisiku või kihi huvides, vaid kogu rahva püsivate elusihtide saavutamiseks. Nendeks põhisihtideks on aga kindlasti: rahvuse ja riigi iseseisev kestmine ja kasvamine, elukohase kultuuri arendamine ja sellest osasaamise võimaldamine võimalikult kõigile rahvaliikmeile. Need püsivad väärtuste mõõdupuud alati silmi ees, ei tohiks tarbe korral olla kahju muuta ka seniseid riigi- ja eluvorme, mis on ju ainult vahendid nende põhiväärtuste saavutamiseks. Ja veel vähem tohiks kunagi keelatud olla nendest põhisihtidest lähtudes ausalt arvustada neid kunagisi vahendeid.

Kahjuks on „vaikiv olukord” mõeldud küll ainult ajutise tervendusvahendina, mõjunud meie avalikule ja seltskondlikule arvamisele juba nähtavasti nii uinutavalt ja loiustavalt, et senised sõnavõtud meie uudseist väljavaateist ja sihiasetustest on olnud üsna pinnapealsed ja üldsõnalised. Ei ole ära kasutet isegi praegusi (kitsaid kuid siiski seniseist juba laiemaid) endaväljendusvõimalusi, vaid on enamasti ainult passiivselt jäädud ära ootama ametlikke juhiseid, mis loomulikult on ainult n. ü. diplomaatilised või lühema perspektiiviga, siis „olupoliitilised”. Kuid nendeski on apelleeritud juba suurema seltskondliku isetegevuse poole, ilma milleta ju igasugune demokraatia uuestiülesehitus jääks ainult fraasiks.

Ei tohiks seepärast ülearused olla ka alljärgnevad mõtted meie ühiseist ülesandeist uues olukorras. Kuna nende väljendajal puudub igasugune võimalus olla. lähedal: otsustavaile keskusile ega ta oma ka erateatejaamu, võivad ta seisukohad ehk mõnele suuremale asjatundjale tunduda paiguti „naiivid” või teoretiseerivad. Aga nad oleksid oma ülesande täitnud ehk ka siis, kui nad neid kutsutud ja seatud päristarku kutsuksid avalikule seletusele või asjalikule vastuvaidlusele.

*

Üks uue olukorra peamisi tulemusi on et ta peagu kõigis riikides sisepoliitika üle on asetanud välispoliitika primaadi. Kas sõdivad või mittesõdivaid, oleneb kõigi nende elu ja heaolu suurriikide omavahelisest hiiglaheitlusest. Kõik siseelu peab tahes-tahtmata arvestama välise võitluse või endakaitse vajadusi. 

Teine tähtsaim muutus on senise Vahe-Euroopa, selle Versailles’s ka poliitiliselt iseseisvaks teguriks muutunud kujundi kokkuvarisemine. Poola ja Tšehhoslovakkia iseseisvuse hävitamine on lõhkunud selle Jäämerest Musta mereni ulatuva riikidevöötme südame ja toonud tagasi olukorra, mis siin on valitsenud ikka siis kui kas Vene või Saksa on olnud tugevad. Rumeenia lõunas ja Soome põhjas püüavad veel kõigi pingutustega säilitada oma iseseisvat kuuluvust üks Balkanir teine Põhja riikide erapooletusse rühma. Balti riigid aga on abistamispaktidega ja baaside lubamisega uuesti liidetud suure idariigi militaarsesse võimutsooni, kuigi muis, s. o. peamiselt sisemisis asjus nad on säilitanud oma suveräänsuse. Viimaseil aastail nii mõnegi poolt hellitet lootus erapooletust Baltoskandiast on siis sedapuhku jälle purunend.

Me ei taha ega õigupoolest saagi kõnelda selle meie uue olukorra halvemustest või paremustest riiklike välissuhete alal. Meie ei saa ega tohi kahelda, et meie suur kaitseliitlane taganeks oma pühalikest lubadustest ja hakkaks kitsendama meie muudki suveräänsust – kas otsesel või kaudsel teel. Meil pole ka olulist alust karta, et ta seda teeks tulevikus, sest et see peale sõnamurdmisega kaasas käiva endaalanduse oleks temale endale ka mittekasulik, kuna ta kutsuks välja kogu eesti rahva jõulise vastasrinna ja juhtuva välissõja puhul muudaks meid usaldatavaist liitlasist küllalt kardetavaiks vaenlasiks.

Võtame seega eelduseks, et meie välispoliitiline olukord püsib sellisena kui ta on praegu.

Kuid just see sunnib meid väga ja väga suurt tähelepanu juhtima meie sisemisele olukorrale ja hoolitsema selle eest, et siin tõesti k õ i g i s kihtides edasi kestaks ja süveneks ka see suveräänsuse t a h e, mis on olulisim kultuuriväärtus iseendast kui ka tähtsaim eeldus nii meie riikliku kui kultuurilise iseseisvuse püsimisele. See on, millele peame mõtlema kiiresti ja otsustavalt, sest juba ongi sel alal esinenud kahtlusitekitavaid sümptoome kas või rahvusliku ja riikliku loiduse või suveräänsuse mõiste väärtõlgitsuse kujul.

Ei maksa end hellitada lootustega, et juba kakskümmend aastat iseseisvust oleks tõesti igast eestlasest välja juurinud rahvusliku alamuskompleksi ja teinud ta nii iseteadlikuks, et ta ainult rahvusteadvuse pärast loobuks näit. ainelistest paremustest. Lahkuvate sakslastega kaasajoosnud kadakate kari tõendab järjekordselt, kuidas elab priskelt edasi see A. Jakobsoni poolt kujutet „igavese eestlase” orjaveri, kes juba suurrahva liikmeks või pooldajaks kuulumise „ a u ” tõttu loobub oma „rahvustervikust” – või on koguni valmis tormama tundmatusse tulevikku. Ega ometi või arvata, et selliseid tormajaid on ainult jõukamates kihtides ja ainult lääne poole, mitte aga ka itta? See oleks täielikus vastuolus nii sotsioloogiliste andmetega kui ka meie veel praegu sageli esineva kalduvusega, kas või pimesi silmi idealiseerida suurrahva olusid ja mõnitada omi, olgugi need samaväärsed või isegi paremad. Vastava olukorra tulles on selliseist rahvuslikest roomajaist kergesti valmis kasvama ka rahvuslikud äraandjad.

Selle hädaohu nentimisega ei ole tahetud sõnagi kõnelda teatava „ida orientatsiooni” vastu – pigem ümberpöördult, nagu allpool selgub. Sellega on tahetud toonitada ainult üht, et uues olukorras, kus läänepoolne rahvuslik surve ja ründehädaoht on kindlasti vähenenud ja sakslaste väljarändamise tõttu peagu üldse kadunud, meie edaspidiseks suurimaks rahvuskultuuriliseks endakaitse-ülesandeks jääb leida õige kaitseasend idapoolsete ohtude vastu. Tegelikult aga see tähendab: õ i g e vahekorra ja kontakti loomine idapoolsete eluvormidega, võttes sealt üle kõik, mis tingimata meilegi vajalik ja väärtuslik, kuid sellest hoolimata säilitada kõik, mis vajalik meie o m a k o h a s e k s arenguks, enne kõike ka vaba enesemääramistahe ja vaba kontakt meile iidsest ajast lähedaste lääne ja põhjamaiste kultuuridega. On vaja, et meie k õ i k rahvakihid väga teadlikult tunneksid, et selline omakohane kõrge kultuurielu on meil võimalik ainult siis, kui võime oma asjade üle otsustada ainult ise, ilma mingi väljaspoolse surveta ja sõltuvuseta. Sellise teadvuse süvendamiseks aga on vaja, e t m e i e  e n d a  ü h i s k o n d l i k  k o r d  j a  k u l t u u r  t õ e s t i  o l e k s  v õ i m e l i n e  v õ i s t I e m a ükskõik m i l l i s e meid ähvardava rahva ja kultuuri omaga. Ja siin on peapunkt, kus ka tõsirahvuslik välispoliitika kategooriliselt nõuab senisest suuremat tähelepanu sisepoliitikale, eriti sotsiaalsele olukorrale ja rahvalähedasema juhtkonna kasvatamisele.

*

Ühenduses meie abistamispaktiga on Nõukogude Liidu poolt kogu maailmale kuulutet, et jutud Baltimaade tulevasest sovjetiseerimisest on vale ja laim. On rõhutet ka seda, et revolutsiooniõhutamine välismail ja sovjetiseerimise püüded või katsed väikese vähemuse poolt on „trotskistlik kallak”, millega N. Liit ise on sõjajalal. Sellest hoolimata jääb uues olukorras selliste „trotskistlike elementide” Damoklese mõõk ikka ähvardama meie eraettevõtluse pea kohale, kui nende poolt oma töölistele võimaldatav elatustase küllaldaselt ei vasta produktsioonile või, vähemalt, ei jaksa võistelda sovjetiseeritud maa tööliste elatustasemega. Tõsi küll, esialgu pole viimane tegur veel väga paljuütlev: kui ainult eesti tööline tõesti veendub tõsiasjas, et ta N. Liidu klassivend oma 2-250-rublase kuupalgaga võib muretseda ainult ühe paari saapaid, või umb. 10 kilo võid, või midagi muud umbes samas vahekorras, siis peab ta oma seisukorda veel vähemalt poole paremaks, kõnelemata vanade demokraatsete maade töölise omast. Kuid siin tuleb arvestada siiski ka mitmeid teisi tegureid, mitmesuguseid riiklikke soodustusi N. Liidus, peamiselt aga psühholoogilist tõika, et ühiseks riigi-, s. o. rahvavaranduseks mineva lisaväärtuse „väljakurnamine” tööliselt viimasele tundub ikkagi palju kergem kui see kasum, mis ta teab minevat ainult üksikettevõtjale. Seejuures ei tähenda palju, kas see lisaväärtus läheb viimasele tõeliseks „prassimiseks”, nagu seda kibestunult tavalisti arvatakse, või vähemalt selle dispositsionaalseks võimaldajaks, kuigi ta tegelikult tootmiskäiku tagasi paigutatakse.

Mulle meenub ikka jälle kõnelus paar aastat tagasi ühe Leningradi „muster”-töölisega. „Kas te ei leia,” ma küsisin, „et ka teie korra juures teie töövaevast väga suur osa „ekspluateeritakse”, arvatavasti suurem protsent kui vanul kapitalistlikel mail – ja et see nii siin kui seal läheb peamiselt tootmisvahendite suurendamiseks?” „Ekspluateeritakse?” ta vastas, „sellele pole ma mõtlenudki. Kõik need vabrikud on ju meie ühine varandus.” Tegelikult võivad ju ka nende riiklike vabrikute bürokraatse administratsiooni kulud olla suuremad kui mõistliku eraettevõtja isiklikult raisatud summad – tööline aga usaldab ikkagi eraettevõtjat palju vähem kui „meie ühise varanduse” juhte, eriti siis, kui ta viimaste valimisel vähegi võib kaasa kõnelda.

See ja mitmed teised tegurid juhivad siis mõjukalt selle poole, et ka meie laiade hulkade riiklik-rahvuslikku meelsust ei tule püüda kasvatada mitte ainult propagandaga, vaid ikkagi päris tõsiste sotsiaalsete reformidega ja olukorraga, mis sellele propagandale looksid ka reaalse, ainelise aluse. Selles mõttes võib uus olukord ja „trotskistlike elementide” alaline ähvardus isegi hästi mõjuda, vähemalt seevõrra kui ta ettevõtjate kasuaplust aitab taltsutada juba nende enestegi tulevikuväljavaadete pärast. On küllalt tähelepandav, kuidas kohe pärast pakti sõlmimist ka ettevõtjaskonnale lähedal seisvaist valitsuse ringidest otsekohe jälle elavamalt lubama hakati suuri sotsiaalseid reforme. On ju igaühe seisukohalt mõistlikum leppida vähema puhaskasuga, kui riskeerida kõige kaotamisega – kõnelemata kogu rahva huvidest.

Kahjuks ei ole neid reformide-lubadusi seni siiski veel suuremat teostatud – samuti kui poliitilise organiseerimisvabadusegi lootusi. Kui arvestada selliste lubaduste juba võrdlemisi kauast kestvust, näib nagu kipuks siingi korduma vana baltisaksa traditsioon, mille järgi iga järeleandmisega viivitatud aastat juba peeti ka võiduks. Kahjuks – meie õnneks – lõppes see „võitude” rida järsu katastroofiga 1917/19. Kas meile õnneks on aga ka mõni uus katastroof, on siiski veel väga küsitav.

*

Kuid nii tarvilised kui meile ongi näit. üldise vanaduskindlustuse, suurema lasteabiraha jne. seadused, ometi ei tohi me nüüd enam piirduda ainult nendega. Just poliitiline olukord ja psühholoogilised tegurid, samuti aga ka erakapitali vähesus jne. peaksid nüüd juhtima senisest veel suurema riiklikku ettevõtluse kui ka mõne senise eraettevõte riigistamise poole, protestigu Kaubandus-Tööstuskoja ringid selle vastu palju tahes. On ju otse naeruväärne praegusajagi riiki asetada ainult erakapitalisti öövahi ossa, ja keelda riigil asutada ettevõtteid ka seal, kus see temale, s. o. rahvale – kasulik on! Tuleb lõplikult ja kategooriliselt loobuda ikka veel propageeritavast vaatest, et iga üksiku kapitalisti kasud juba iseendast tähendavad ka rahva kasu ja et ainult esimeste kaukaisse ja ettevõtteisse võib sündida rahvusliku kapitali säästmine ja akumulatsioon. See säästmine sellisena on ju vajalik, aga võib väga hästi sündida ka riigi-, omavalitsuse j . t. ühiskondlike varade sektoris, ühistegelikes ettevõtteis, töölistele osakasuna välja antavais aktsiais jne. Vähemalt meie ähvardatud asendis tuleb teha otse majanduselu kategooriliseks imperatiiviks, et ka suurkapital (olgu oma või väliskapital) võib töötada ainult kui kogu e e s t i ühiskonna teener, m e i e riigi eluliste ülesannete täitja, mitte kui selle valitsemistki korrumpeeriv parasiit, milleks ta seni sageli on kujunend, eriti meie suurtööstustesse asetet väliskapital.

Enam kui kümme aastat tagasi, kui allakirjutanu proponeeris vähemalt osalist sotsialismi põhimõtete aktsepteerimist meie rahvusiik-riiklikku kultuuriideoloogiasse, leidus arusaamatuid – ka sotsialiste hulgas – kes sellist „kompromissi” pidasid absurdseks. Ometi ongi meil maareformist alates teostatud juba nii palju „sotsialismi”, meie riigi metsade, raudteede, kaevanduste, tehaste jne. tõttu on riiklik sektor meie majanduselus juba praegu nii suur, et klassikalise kapitalismi seisukohalt meie korda osalt juba võikski nimetada riigikapitalistlikuks – s. o. ka riigisotsialistlikuks. Ja kas pole see meile olnud ainult kasuks, isegi siis kui maha arvame kõik asutamisaegade vigade, partei- ja onupojapoliitika, erakapitalistliku ja bürokraatliku korruptsiooni jne. tõttu saadud kahjud, õppe- ja valurahad? Mis on ratsionaalne põhjus, mis keelaks meid sellise sotsialismi teel edasi arenemast, eriti nüüd, kus seda toetab, jah, otse nõuab meie suure naabri paljutähendav liitlus? Mis peaks meid nüüd keelama senisest suuremal määral teostada palju ligemat riiklikku kontrolli ka suurte eraettevõtete üle – ja miks mitte ka koos viimaste eneste töölistega? Miks mitte riikliku tarbe või ühiskondliku kasulikkuse korral ka mõnd senist eraettevõtet, kaevandust või koske riigistada, eriti kui see töötab väliskapitaliga, mis kogu aeg oma bilansside võltsimise ja muu sellisega on kippunud tüssama Eesti riiki, armetult mõnitama ja kurnama eesti töölist ja oma kasumkapitali Eestist salaja välja vedanud? Keda peaksime nüüd veel kartma või keda arvestama välismailgi? Niikui-nii on vaevalt usutav, et siia „Vene vasalliks” mõnitet maale, kus asuvad Nõukogude Liidu sõjaväed, võiks veel tõmmata u u t väliskapitali. Kas pole aga just uus Vene ja Saksamaa näidanud, kuidas saab ka i l m a suurema väliskapitalita üles ehitada väga palju – kui t a h e t a k s e ehitada? Milleks üldse rippuda nii väga igasugu nimetuste või tardunud doktriinide küljes? Tegelikult on seda „riigisotsialistlikku” suunda pooldanud mitte ainult sotsialistid, vaid ka varasem tööerakond, selle eest on võidelnud osalt enne ja veel rohkem nüüd Jaan Tõnisson, ja selle printsiibid on mitmeti olnud juhtimas ka „vaikiva olukorra” aegset režiimi, kuigi viimase ajal uute riigiettevõtete asutamisega kõrvuti on käinud ka endiste osaline „aktsioneerimine” ja kurjad keeled siin kõnelevad mõnestki korruptsioonilisest. Autoritaarse korra juures see ongi paratamatu. Kuid ka siin on teatud kurikuulus minister asendunud palju suurema! usaldust nautivaga, kelle võitlust „Madaam Sohkide” vastu vist mõnelgi korral toetaks ka iga sotsialist. Ning meie ühistegelise liikumise ühe juhi, J. Põdra poolt hiljuti (18. okt.) Eesti Majandusteadlaste Seltsis esitet majanduskavas tohiks olla palju vastuvõetavat ka reaalselt mõtlevale marksistile, kes ei poolda sovjetiseerimist ja sellele paratamatult järgnevat elatustaseme langust. Sakslastest maha jäetud suurte tööstuste riigistamine, üldse loodusvarasid ekspluateeriva rasketööstuse asetamine riikliku kontrolli alla, riiklik tööliskorterite ehitamine, ka väikeste kapitalide juurdetõmbamine riiklike ja ühiskondlike ettevõtete juurde, jne. – need J. Põdra põhimõtted on sellised, mille alusel võiks juba vaielda kõigiga. Sest et tarbekaupade valmistust ja üldse kesk- ja väiketööstust on otstarbekohane jätta eraettevõtja ja ühistegevuse kätte, see leidub ju näit. ka mõne kommunisti programmis.

Sama maksab pankade kohta. Isegi N. Liidus maksti hiljuti veel hoiusummade eest riigihoiukassadest tervelt 10°/o intressi (nüüd vist vähem). Et aga meil iga erapank just p e a k s ilma riikliku kontrollita spekuleerida võima, see ei tohiks tõesti olla mingi „üldrahvuslik” vajadus. Finants- ja suurkapitali „tasalülitus” on sotsiaalse rahvuslusegi suurimaid nõudeid.

Eraettevõtlus on vajalik kõigepealt oma ärilise painduvuse tõttu ja selleks, et ära hoida riikliku ettevõtluse bürokraatlikku tardumist, (nagu seda väga palju võib märgata N. Liidus). Aga veelgi vajalikum on ka riiklik ettevõtlus, et tasakaalustada eraomaniku liigkasupüüdlust ja paremini organiseerida alasid, kus muidu areneks anarhiline võitlus või mis muidu üldse jääksid viljelemata. Vahevormi moodustavad kommunaal-ja ühistegevad ettevõtted, mis enam või vähem ühendavad mõlema vastasvormi voorusi, kuid eeldavad tugevat sotsiaalset kultuuriteadvust. Meie rahvusriiklik ideoloogia peab jaatama kõiki neid kolme ettevõtluse vormi, erilise rõhuga aga kahel viimasel. Ainult siis jaksab ta kaasa tõmmata ka muidu tihti Vene poole igatsevaid tööliskihte, ilma ometi vastasrinda tõukamata laiu keskkihte ja eramajanduslikult häälestatud talupoegi.

Kuidas seda programmi nimetada, on kõrvalise tähtsusega. Kuid „riigisotsialistlik” või „kooperatiivne” silt tohiks temale olla küll enam iseloomustav kui näit. „liberalistlik”, millega ta ju majanduse alal paiguti оn täielikus vastuolus (kindlasti ei sobi temale ka fašistlik, kuna ta nõuab demokraatiat ja vaimsel alal pooldab täit vabadust).

Maareformiga algas meie rahvuslik majandus- ja sotsiaalpoliitika, maareformi vaimus peaks see ka jätkuma, kuigi vahepealseil aastail sellest oleme üsna hädaohtlikult kõrvale nihkund. S o t s i a a l p o l i i t i ka  s ü v e n d a m i s e , r i i g i k a p i t a l i s m i  ja  ü h i s t e g e v u se  a r e n d a m i s e  k a u d u  k o o p e r a t i i v s e l e  r i i g i s o t s i a l i s m i I e – see peaks olema meie ühiskondlik arengutee. Hea tahte ja oskuse puhul peaks see olema läbiviidav ka demokraatsel teel. Ja ühtlasi on see ainsaks püsivaks aluseks ehtsale, elujõulisele, sotsiaalsele demokraatiale. – S e d a oma eeskavaks seadiv d e m o k r a a t l ik  r a h v a r i n n e oleks meil praegu vajalisem kui kunagi varem.

Meie geograafiline asend on meid ikka disponeerinud olema vahetalitajaks ja vahevormiks Ida ja Lääne, eriti aga Ida ja Põhjamaade vahel.

Välismaiste vaatlejate (näit. J. Cathala) arvates on turistilegi meie maa kõige huvitavam omapärasus see, et siin Vormsi ja Ruhno, Ingeri ja Irboska vahel kohtuvad nii m i t m e s u g u s e d kultuurid ja eesti oma rahvakultuur neist on loonud omapärase, väga vaheldusrikka ja siiski kokkukõlalise sünteesi. See määrab ka meie õige arengutee tulevikus. See maa siin on ikka kuulunud Lääne kultuuri piirkonda, teda ei saa liita Idaga ilma teda hävitamata. Aga ta on ühtlasi kogu aeg olnud läbikäimises ka Idaga, ta on p i d a n u d arvestama ka Ida eluvorme – ja ta on sageli sealt ka võinud õppida head. Ta pole olnud ainult „lääne kultuuri valvepost ida barbaaria vastu, mis pigem murdub kui paindub”; ta on p i d a n u d sageli painduma, et mitte lõplikult murduda, pidanud „kuulama mitte oma südame, vaid oma mõistuse häält” nagu praegugi. Kuid just nii on ta võinud olla ka mõnede Ida väärtuste vahendajaks Läänele.

Kui mõistame õieti oma ajaloolist missiooni ka nüüd, võime luua oma ühiskonnast ja kultuurist teatava elujõulise, iseseisva vahevormi Ida ja Lääne korra vahel, võime ehk ka oma hädad parandada võõrusteni ja olla ehk ükskord eeskujuks teistelegi. Sest ühes ei saa kahelda keegi – et nii p r a e g u s e d Lääne kui ka Ida eluvormid pole veel kaugeltki ideaalsed, vaid et kogu meie aastakümnete maailm viskleb kriisi krampides ja palavikulistes uue korra, loomise katsetustes, kus iga iseseisev otsimine ka väikerahva poolt võib olla viljakas kõigile.

*

Need on ideaalid ja ülesanded, nii suured ja rasked, et neid kindlasti ei suudeta teostada ilma k o g u m e i e r a h v a kaastööta. Enne kõike aga on selleks vaja seda kaastööd v õ i m a l d a v a i d muutusi meie praeguses korras ja valitsevas mentaliteedis.

Nii palju kui meil viimaseil aastail ka on tehtud ja tõesti positiivset saavutet, üheks suureks puudujäägiks on seejuures ometi kodanikkude suure hulga passiivistumine – eemalejäämine või mugav minnalaskmine maarahvas, põhimõttelage karjerism intelligentsis ja kasvav umbusk ja kibedus tööliskonnas. Isegi autoritaarseis mais on äärmiselt aktiviseeritud partei see, mis enam või vähem seob laia rahvakihti valitsusega; veel enam on demokraatseil mail selleks p a r t e i d  m ö ö d a p ä ä s m a t u d , olgu neid siis kas või ainult kaks-kolm. Ilma selleta muutub iga režiim ikka enam ainult teatud kildkonna oligarhiaks ja näiliselt „demokraatlikultki” valitud parlament ainult nõusolijate jututoaks. – Et meiegi praegune parlament varsti peaks asenduma uuega, on vist paratamatu – kui tahetakse vältida midagi pahemat.

Teiseks paratamatuks eelduseks on konkreetsema avaliku kriitika võimaldamine. Peamiselt positiivne propaganda ja selgitustöö, mitte vastasarvamiste keeld on see, millega saab kasvatada massides seda kultuuritahet, mis on vajalik eelmainitud ühiskondlikuks arenguks. Meil aga on osatud küll opositsioonilisi ajalehti sulgeda või tasalülitada, riiklik propaganda aga piirdub enamasti vaid pinnaliste ja väheütlevate fraasidega, mis sageli vaevaks ei võta konkreetsemalt selgitada isegi riigi juhtide poolt antud loosungeid. Näib nagu sel aial poleks meil üldse veel taibatud oma peaülesandeid.

Kolmandaks tähtsaimaks vajaduseks uues olukorras on intelligentsi suurem lähenemine rahvale, niihästi talupojale kui tööliskonnale. Sellest on ta vahepealsel „oligarhilisel ajastul” ikka enam võõrdunud – ja nii ühtlasi osalt juba ka ise muutunud juuretuks ja selgrootuks bürokraatide ja karjeristide massiks, kel pole enam mingit elavat kontakti laiemate hulkadega ega nende vajadustega. Ainult neist kogu rahva vajadustest tingitud ja i d e o l o o g i l i s e l t  s e o t u d  r ü h m i t u s t e ja ühisrinnete kujundamisega asub intelligents uuesti oma juhikohale. Ja ainult nii ehk suudetakse vältida ka seda „kambakraatiat” ja klikestumist, mis vana balti traditsiooni põhjal ikka veel kipub mürgitama isegi neid, kes näiliselt selle vastu on kõige ägedamad. Sedagi vaevalt saab vähendada ainult paari ühise õllejoomisega seltside ja korpide vahel.

Sellesuunaline suur ümberkujunemine meie haritlastiku mentaliteedis peab tulema – ja arenema eriti alt üles. Aga see ei tähenda, et paralleelselt tõesti midagi ei p e a k s sündima juba peatselt ka seal ülal, eriti meie kultuuri ja hariduselu juhtivais keskustes. Kahjuks just see on ala, kust nüüd lõppevast ajastust kaasa võib viia kõige vähem loorbereid, küll aga kibedaid etteheiteid aina kasvava bürokratismi ja õõnsa võlts-isamaaluse soodustamises, kui mitte vahel otse korruptiivses klikepoliitikas. Ülikooli autonoomia hävitamine, üliõpilaskonna vahekordade teravaks ajamine ja haritlaskonna lõhestamine, kultuurkapitali ikka suurem bürokratiseerimine, kirjanduse ja kunstielu tasalülitamispüüded, keskkoolide vähendamine, õpetajate alistamine igasugu direktorite omavolile jne. – need on kõik veel väikeasjad võrreldes kogu meie rahvahariduse ala kängujätmisega. On otse skandaal, et praegu istume Euroopa kõige lühema sundusliku algkooliga rahva häbipingis! Ei ole aga täitunud ometi ka lootused, et rahvahariduse madalalhoidmisega jaksaksime nüüd veel uuesti panna tõusma rahva juurdekasvu. Just sündimuse pidev, hirmuäratav langus on vastus poliitikale, mis rahvahariduse madaldamise ja u u e h ä r r a s k i h i ning härrasmehe mentaliteedi soodustamisega on aina suurendanud vaheseinu ja vastuolusid meie ühiskonnas. Sest just viimasega kaasub ka suurenev karjerismivaim, ronimispüüe ja – lastekartus.

Kas suudab uuski hariduselu juht siin üksi palju muuta? Kas suudetakse õigeaegselt astuda mõjuvaid samme, et meie ühiskonda tõeliselt ühtlustada ja klassivahesid tagasi viia kas või sellisegi demokraatlikuma seisukorrani, kus nad olid Vabadussõja ajal? Kas suudetakse veel kord saavutada tookordset rahvuslikku ühtlust – või sellist üksmeelt, visadust ja heroismi, nagu seda näeme praegu ühe teise demokraatliku väikeriigi rahva võitlustes?

Kuid nii oleme tulnud üksikküsimuste juurde, mis õigupoolest enam ei kuulu siia, nõudes igaüks ligemat kaalumist asjatundjate poolt. Käesolev sõnavõtt tahtis olla ainult katse üsna üldjooneliselt skitseerida meie arengu peasuunda ja praegusest seisukorrast kerkivaid mõningaid ülesandeid, millest e i t o h i enam tuimalt mööduda keegi, kel kallis on rahva tulevik.

A. Annist

Akadeemiast nr. 8/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share