Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

almisjumalaga on asi niisama lihtne kui valmisriidega: so­bib – võtad omaks, ei sobi  – astud   edasi   ja vaatad teist. Ning kui oled kord ühe omandanud ja evid ründava iseloomu, võid pastor Kärkmannina „Amee­rika Kristusest” teistelegi peale käratada: „jalaga tagumikku ja taevaväravast sisse! Hö! Sa pead õndsaks saama..”

Sootuks raskem on aga sellise inimese olukord, kelle hing on küll aldis usutun­dele, kes enese heaoluks vajab jumalat ja usku, kuid kes ei saa osta valmiskaupa, kellele valmis jumalad on kas liig suured või väikesed, liig õelad või liig head. Säärast liiki usklikud on määratud igavesele otsingule, neil tuleb luua oma vaimus ja hinges enestele jumal ja usk omaenese näo järele – usk, mis sobiks, ja jumal, mis oleks paras. Seesuguste liiki näib kuuluvat ka kirjanik Mait Metsanurk alias Ed. Hubel.

Teatavast vaatevinklist võttes on Mait Metsanurk meie kirjanduses üks kõige oma­pärasemaid nähtusi. Vastandina keskmise eestlase prototüübile, kelle hoiak usu suh­tes on leige ja suhtumine jumalale või jumalaküsimusele ükskõikne, võib kogu tema toodangus märgata erilist huvi ja soojust just jumala-, usu- ja kirikuküsimuste vastu. See on aus, sügav ja tõsine huvi. Ning Mait Metsanurk võiks enese kohta peagu ütelda sedasama, mis ütles inglise filosoof-riigimees Fr. Bacon umbes kolmesaja aasta eest: pigemini usuksin kõiki pühakulugude valme ja talmudit ja koraani kui seda, et see universaalne maailmahoone on ilma vaimuta…

Just „vaimuta”, sest jumala olemuse, kuju, laadi ja iseloomu suhtes võivad ja lähevadki tavalikult kujutlused väga lahku, samuti kui tema teenimise suhtes. Või nagu Metsanurk ise romaanis „Kutsutud ja sea­tud” kuskil tsiteerib: „Una religio in rituum varietate est”. Küsimussegi ei saa tõusta kas, ainult kuidas, miskombel, mis­sugust. Ning vastuse otsimine neile kolmele küsimusele ongi Metsanurka kogu tema elu­ea kestel kehutanud ikka ja jälle tagasi pöörduma teema juurde laiemas mõttes. Seda pingsamalt ja hoolikamalt, mida selgemaks talle on saanud, et valmisjumal, ametlik ja kiriklik, nii nagu teda igal tee­käänakul pakutakse, ei suuda rahuldada intelligentse ning elava ajutegevusega kaas­aegse inimese tarbeid.

Intensiivsus, millega Metsanurk seda küsimust oma teostes puudutab, samuti kui selle igavesti värskeksjäämine autorile meenutab teataval kombel prantsuse katolitsistlikke kirjanikke või vene bezbožnikuid. Arusaadavalt lahendavad mainitutest mõle­mad pooled probleemi valmisretsepti järgi, ja selles ei ole Metsanurgal nendega mida­gi ühist, küll aga teema ja aine kui sää­rase vaatlussevõtmises üldse. Sinna, kus katoliiklane paneks lootusrikka, jumala­vastane aga põlgliku hüüdmärgi, asetab Metsanurk suure, kõvera küsimusmärgi.

Ei ole teinud asjakohast statistikat, ent vägisi tahaks väita: Metsanurk on küsimus-tüüpi kirjanik. Selles heas mõttes nimelt, et tema jaoks ei ole olemas valmisvastu­seid, äraproovitud retsepte. Skeptilise vai­muna ta küsib iseeneselt, arutleb ja püüab vastata. Kuid vastamine, nagu teame, on alati raskem küsimisest. Sellepärast ehk polegi Metsanurk iseenese paljudele küsi­mustele veel suutnud vastust anda.

Ent kui uskuda süvapsühholoogiat ja anda tähtsust samastusele, mis Hugo Raud­sepp teeb „Jäljetu haua” kangelase Kristjan Handina ja Mait Metsanurga isikliku lapsepõlve suhtes, siis peaks möönma, et Metsanurga põnev huvi küsida jumala jä­rele ja analüüsida eriti usuküsimusi omab sügavama pärispõhja kui tavalise haritud, mõtleva inimsee lihtsa huvi. See ei tuleks siis mitte üksi Metsanurga tead­vusest, vaid koguni sügavast alateadvusest, kuna ta juba lapsena on unistanud kiriku kellalööke kuuldes ja kiriku ümber jalutades vanade pärnade all: „Las kasvan ja sirgun, siis astun ise kantslisse ja kõnelen neile kõigile tuliseid sõnu hingesse, mis neid äratab.”

Saatuse tahtel ei saanud Metsanurgast kirikuõpetajat. Sama saatuse sunnil ei avanenud talle ka kirikukantsel – aga vastava tungi sublimatsiooni teel, nihku­mise teel pisut kõrvale esialgsest, leidis see siiski rakendusvõimaluse ja väljendusvabaduse. Või teiste sõnadega: kui Metsanur­gast ei oleks saanud küsiva vaimuga kirja­nikku, oleks temast tulnud usumees. Võib­olla küll skeptiline ja ketserlik, nagu neid leidub moodsal ajal, kuid siiski kantslis käija. Kui palju tal selleks eeldusi oleks olnud, seda me ei tea; kirjanikuna aga on ta enam kui väärikalt tõestanud vastavate eelduste ja võimete olemasolu ning nende suurepärast kasutamisoskust. Tegelikuks usumeheks saamine tõkestas, miks ei või­nud anduda usuasjadele unistustes, loo­mingus? Vist oleks selles osas iseloomus­tus ümar, kui see lõpetada Nietzsche tun­tud sõnadega:

„Dort, wo unsere Mängel liegen, ergeht sich unsere Schwärmerei.” Unistu­sed lendavad sinna, kuhu me ise ei ulata.

Noor Metsanurk nagu iga teinegi noor elab üle oma tungi- ja tormiea õige kitsais ja kehvades oludes. On täitsa loomulik, et sellestki midagi hinge jääb, eriti veel kui meenutada, et ta vahenditult kokku puutub sotsiaalsete õpetuste edasikandjatega ja vastu võtab mõjutusi selle teooria raken­dajatelt.

Kui üheltpoolt tema alateadvuses hõõ­gub kustumatu magnet jumala järele, siis teiseltpoolt saab teadvus kõrgeplngeliselt laetuks sotsiaalse õiguse nõude vajadusega. Kaks väga tugevat poolust, magneedivälja, mis kirjanikku alalõpmata ligi tõmbavad, mille mõjust ta peaaegu kunagi, isegi oma kõige väiksemais ja vähenõudlikumaiski avaldustes ei vabane. Ning on lausa kum­maline, et kirjanikus-inimeses, kes kannab eneses nii suuri ja sageli otse koormavalt iilelaadivaid pingeid, siiski ei teki prahvatavaid lühiühendusi, mis võiksid avalduda hirmsate tragöödiate või põrutavate draa­madena ta tööde näol. See on tingitud asjaolust, et loodus peale kõige muu on varustanud Mait Metsanurga küllalt tugeva realiteeditunde ja -tajuga.

Prof. Sigmund Freud õpetab, et inimese mina laiemas mõttes koosneb kolmest dü­naamilisest instantsist: alateadvusest või teadvusetusest, mis esindab tunge ja mida ta nimetab „Das Es”, eelteadvusest, pärisminast „Das Ich” ning teadvusest või üli­minast „Das Überich”. Sealjuures „Das Überich” esindab vastandtegurina „Das Es”ile ideaale, kuna „Das Ich”i, mina kui säärase osaks kitsamas mõttes jääb realis­tina tasakaalustada kaht äärmuslast ning pidada kontrolli ja valvet selle järele, et välditaks katastroofilised kokkupõrked. Ei ole kahtlust, Metsanurga mina, „Das Ich”, on tugev, jalgadega kindlalt maapinnale toetuv realist, nagu võime näha igast Met­sanurga tööst ja sammust. Ning seepärast on ka mõistetav tema tasakaalukus, mõis­tusepärane kainus hädaohtlikus ja kiusatuslikus laveerimises kahe vägeva pooluse vahel, milledest usu- ja jumalaküsimus kui säärane hoiab pingul kogu aja ta alatead­vust, sotsiaalne probleem aga idealistlik­ku ülimina.

Ainult üks moment Metsanurga loomin­gust on teada – rääkimata muidugi isik­likest kriisidest, mis ei kuulu vaatlusele – kus need kaks juba olid särisedes lühi­ühendust andmas. See oli siis, kui Metsa­nurk tundis, et ta peab kirjutama novelli „Jumalata”, oma sügavama ja ahastuslikuma hingeavalduse. See oli pinge ülevool, prahvatus. Kuivõrd tungil Metsanurk neist pingetest sagedasti on olnud, kord ühest, kord teisest enam, sellest annab tunnistust pikk rida tihedalt ja tühjendavalt kirjuta­tud ärareagcerlvaid töid, mis algab killu­kesega „Mistarvis”, tungib uuesti esile „Jumalalastes”, „Vagade elus”, „Viimases päevas”, „Valges pilves”, „Punases luules”, eriti aga romaanides „Jäljetu haud”, „Ümera jõel”, „Kutsutud ja seatud” ning mit­mel pool mujal. Metsanurk, kui tarvitada võrdlust, on kogu oma eluaja põlenud nagu peerg lõõmava leegiga kalust otsast korraga. Ning on vägagi usutav, et see palang jätkub, võib-oila eriti hoogsalt praegustel aegadel, valmistades autorit ette uuteks, senisest veelgi haaravamateks saa­vutusteks.

On olnud aegu ja on olnud arvustusi, kus Metsanurga otsimisvalu kirjanduslikke kujuvõtte on peetud pessimistlikuks trot­siks „maksva korra” vastu. On olnud neidki, kes Metsanurga loomingus pri­maarsena on näinud sotsiaalset elementi. Ent tõele au andes peab möönma – sotsiaalne on Metsanurgale siiski ainult teisejärguline, sekundaarse tähtsusega. Ta mõistab seda, mõnikord tunnebki, kuid tema peamine, juhtiv tung kihutab teda ometi käima jumalaotsimise konarlikke teid. Et selles otsimispalavikus vahest esile sööstab ka trots, on täitsa loomulik ja ene­sestmõistetav. Mässu tõsta saab ainult see, kes on kuulekas olnud. Mässata on mõ­tet ainult säärasel, kes mässus näeb abi­nõu paremaiks tulevikuväljavaadeteks. Põ­hiolemuselt ükskõikne jääb alati külmaks, ei ärritu. Anarhist jääb lõhkuvaks, hävita­vaks jõuks igas olukorras. Ateist teeb kord jumalaga lõpparved ega pööra enam selle küsimuse juurde positiivselt tagasi. Sääraste killast ei ole aga Metsanurk.

„Dort, wo unsere Mängel liegen, ergeht sich unsere Schwärmerei…”

Metsanurk otsib maskita inimest nagu Kierkegaard ja Nietzsche. Veel enam, Met­sanurk püüab maskikatet kergitada jumalagi näolt. Tema ei ole püha Augustinuse leerist, kes uskus, et inimese väärtus ei ole­ne niipalju kombeist (mores) kui armastustungist (amores). Ta kasutab küll oskuslikult sellegi meetodi võtteid ja võt­meid, tema pole halvem süvapsühholoog kui paljud, kes end selleks ametlikult pea­vad, kuid ta usub ometi tugevasti mores’isse, on veendunud inimese väärtuslikkuses, peab selle kombeid omaette väärtuseks ning kohati õige esilekerkiva nietzscheistina hõikab üliinimese järele keset kaasaegset tuimust ja pimedust. Hõikab isegi ülijumala ja üliusu järele – sest kristlased on oma ülestõusnud õpetaja dogmade alla maha matnud ning ei ole seda, kes käiks eel ja näitaks teed … Ristiusk on oma aja ära elanud … Jumal pole kellelegi litsent­si annud mingi ülima kõlbluse või armas­tuse peale. Religioon peaks meile õpeta­ma õiget hingehoiakut ja elu vaimus …

Jälle „vaimus”. Mitte üksi hinges, mis on alateadvus ja tung, vaid ka selles, mille moodustab mina ja ülimina, ideaalsem pool inimesest. Too ideaalsem pool ongi, mis Metsanurga, eriti noore Metsanurga juures mässu tõstab, trotsib ja salvab. Võib-olla on selles teatud määral ka generatsioonimässu, mis laiendatuna ja üldis­tatuna välja lööb paiakeses „Mistarvis” (Noor-Eesti albumis 1905. a.), paisudes agulielu viletsust ja vaesust vaadeldes väljakutsuvaks trotsiks kõige suurema autoriteedi – Looja enese – vastu sõnades:

„Kellele on nende viletsat kiratsemist tarvis? Ütelge – kellele? Ehk elutseb kusagil niisugune jumalanäru, kellel nii­sugustest looduse jätistest veel hea meel on? Maha niisugune jumal! Ehk kui teda maha ei saa tõugata, siis ärgu olgu temaga mingisugust tegemist!”

Metsanurk oleks uudishimulik pealt vaatama isegi seda, kuidas Kristus ise kõi­ge oma armastuse ja vägevusega hävitaks toda viletsust. Ta ei usu, et seda oleks võimalik Kristuselgi hävitada. Ta tahab selle tarvis elada, et rikkuda kas või silmapilgukski rikaste lõbusat elumaits­mist.

Võib-olla on see tal korda läinud – kui samastada agulielanik, kes nii mõtleb, autoriga. Võib-olla on ta väga rohkestigi sääraseid silmapilke suutnud luua seal, kus tahtis. Kindlasti on kordaminekuid, ning õige tublisti. Sest agulielanik ei oie kunagi unustanud oma sihti, nagu näeme .Viimase päeva” luksusauto alla heitvast Krõõdast. Tolle Krõõda puhul ärkab veelgi kord trotsiv agulielanik, kes Viletsust kuuleb rääkivat Jumalaga ja käsu saavat ju­malalt minna tagasi maa peale ja vaevata vaevatuid nii, et nad teaksid, kellega neil on tegu, mis tähendab jumal taevas…

Oma ilusama torke samas suunas, mis aga ühtlasi on sihitud ka jumalale, saavu­tab Metsanurk „Jumalakartliku”-nimelise jutukesega kogus „Jumalalapsed”.

Sambla Räni läheb lehmavargile. Tema kujutluses on jumal kõrgem olevus, kes peab korda, nuhtleb pattu, aga annab ka toetust, kui asi on õige või kui teda küllalt palavalt palutakse. (H. Raudsepp.) See­pärast Räni mangub ja kauplebki juma­laga:

„Ole mulle armuline ja aita mind. Ma olen vaene inimene; raske on läbi saada. Sa näed ise, oh jumal, – ei ma varastaks, kui mul kõike küllalt oleks. Ole armuli­ne!” Ja edasi: „Olgu see siis viimane kord … ma katsun omaga läbi ajada … Sa armas jumal, mis tähendab üks lehm, kui Liiva peremehel on 15 lehma…”

Vargus õnnestubki, ning Räni tänab: „Issand jumal, sa oled armuline ja sinu heldus kestab igavesti!”

Väga grotesk, nagu möönab H. Raud­sepp. Kui aga meeles pidada, et otsi ei ole trotsita või vastupidi, siis küllalt selge. Sest kõigele jumalakiusamisele vaatamata ei suuda Metsanurk ometi kunagi välja jõuda jumalasalgamiseni. Just vastuoksa, mida kaugemale ja kõrgemale ta oma mõttekäike arendab, seda enam ta veendub jumala paratamatuses, isegi tema vajaduse ilmtingimatuses.

Lunastus, uuesti- ja ümbersünd, paremakssaamine – need küsimused tõmbavad teda ühtejärge. „Orjades” ta eeskujuliku nietzscheistina mõistab hukka orjavere ja arguse, „Ennäe inimese” Andreas Martensi saadab minema lootuses kõrgema inim­tüübi sünnitamiseks. Kuid „Jumalata” Varrenis kohtame uut orja – jumalaotsi­jat argusest, kelle hing vajab kaitset ja kari, kes kipub nagu koer isanda juure, peksku see või poogu… Isegi „Jäljetu haua” kommunist-põrandaalune Kristjan Raudma ei saa teisiti kui tunda end sisse lunastusküsimusse, seadida end Kristusena ristile.

H. Raudsepp ütleb: Metsanurga tegelas­tel näib puuduvat see „külgesündinud” idee jumalast, vahenditu tunnetus, intuit­sioon. Või Descartes’iga, et mõte täiusli­kust olendist ei või olla ebatäiusliku ini­mese mõeldud. Aga tookord ei olnud veel ilmunud Metsanurga „Kutsutud ja seatud” ning „Umera jõel”. Ja .mässud- etendasid oma osa. Väga selgelt laseb Metsanurk väljendada Kuristel romaanis „Kutsutud ja seatud”:

„Jumal on psühholoogiline funktsioon. Inimene usub, sest et tal Jumala olemas­olu tarvilik on. Inimese egoism kihutab teda Jumala loomisele …” Kas või sää­rase määramatu, vormitu ja ainult oma­duste loeteluna, nagu sealsamas edasi ütel­dud. Sest on igas hinges püha paik, kus kõneldakse ainult Jumalaga”.

Metsanurgale on inimesed mitte püsti käivaiks loomadeks, vaid surematuiks ju­malateks (Fr. Bacon). Temale ei ole jumal surnud nagu Nietzschel, vaid jumala ja looduse protsessid näivad talle pigem Spinoza moodi ühistena, kuigi see jumal tihtipeale seisab väljaspool meie pisikest head ja kurja. Seda enam tuleb aga teda otsi­da, tuleb end pingutada tema otsimiseks.

Kuidas, miskombel – selle üle võidak­se vaielda. Metsanurk konstateerib: risti­usk on meid õpetanud 2000 aastat, aga inimeste südamed on kõvaks jäänud nagu kivi. „Kutsutute ja seatute” Maria vihjab, et on aeg hakata uue hoone ehitamiseks kive kokku kandma.

Võib-olla Metsanurkki on püüdnud lammutada vormi, koorukest, et kaasa aidata uue hoone kivide kandmisel. Hoonel, mis hoone sees peaks olema ja sinna paiguta­tama – selle üle ei kahelda kuskil.

Usk nn kindel, aga kõigub ja kõigutatakse kirikut. Selles suunas on Metsa­nurga pilkenooled suuremalt osalt sihitud ja on ka märki tabanud. Isegi see „kolmesabaline” „Ümera jõelt”. Usu suhtes üks­kõikne ei painduks usku mitte pilkamagi.

Võrreldagu ses mõttes Metsanurka Bernard Shaw’ga, kes inimese tegija ase­tab hoopis küsimusest väljapoole, toetu­des   kõigi   asjade   puhtteaduslikule    ära­seletamisele. Mitte nii Metsanurk. Palju­tähendavalt lõpetab ta oma tõsisema usu- ja kirikuromaani „Kutsutud ja seatud”:

„Ja vaata, ma olen iga päev teie juures aegade lõpuni…”

Olen. Jään. Kõik, mis sellele seltsib Metsanurga puhul, mis lähtub tema üli­minast, on seesama idealism, mille väljen­das mõne aasta eest president Roosevelt sõnades:

„A living which gives α man not only enough to live by but enough to live for.”

Sellelt seisukohalt vaadates on Mait Metsanurgas harukordselt õnnestunult paarunud usklik hing sotsiaalse südametunnis­tusega. Ning lõikus on olnud vastav – rikkalik.

Rudolf Sirge

Varamust nr. 9/1939