Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

ssee on meil viimase poolteise aastakümnendi kestel jäänud vähepraktiseeritavaks harulduseks, mingiks mälestiseks  luksuslikumailt aegadelt. Hoolimata asjaolust, et meie väikesearvulisel kirjanduslikul kogudusel – suure „publiku” murdosakesel – ei puudu aukartust selle žanri ees ega huvi ta vastu. Võiks öelda, et praegu tunneme õtse nälga essee järele – kasvõi „Siuru”-aegse, eksaltatsiooni või siis sõjakasse följetonismi kalduva essee järele. Oleme salgamatult küllastunud oma vahepealsest ainult asjalikust probleemidekäsitelust artiklite ja traktaatide kaudu, nii et meie kujutlusvõime „näärmeile” hakkavad mõju avaldama isegi essee nimetusega sidunevad banaalsevõitu assotsiatsioonid rafineeritusest ja sädelusest. On ju seda uut huvi hiljuti ka tabatud ja äratet haruldaste hõrgutistega: A. Aspeli tõlkes on ilmunud terve kirjandusajalooline Valik prantsuse esseid Montaigne’ist kuni France’ini, ja Loomingus kolm moodsemat pärli Bendalt, Suarésilt ning Valérylt. Loomingu toimetus on väga õigel ajal – ei maksaks siiski öelda, et üheteistkümnendal tunnil! – võtnud ajakirja programmi essee teoreetilise käsitluse ning laiemagi vaatluse, mis on põhjustanud ka käesoleva kirjutise. Samas on nähtavasti virgutet ka esseistlikku praksist. Igatahes paistab äsjailmunud aprillikuu numbris silma üks „mõttepäeviku” stiilis kirjutet filosofeeriv essee, ja üks novellett ning lühike draamavormiline pilt kuuluvad essee lähedasse valdkonda, sundimatult „müüdistades” autorite mõtteid usuelu olukorra ja taseme kohta tänapäeval.

Kui järelikult senise eesti esseistika mõnesugune ajalooperspektiiviline vaatlus peaks sel hetkel olema vähimalt õigustet, siis olgu ka lubatud mõningate eelmärkuste tegemine enne asja juurde asumist. Kõigepealt võib juba ennatlikult oletada, et selle niikuinii ebamääraste piiridega žanri ulatust tuleb eriti eesti vanemas kirjanduses võtta üsna avaralt – samuti kui meie kirjandusajalukku kuuluvad teatava õigusega vanad tõlked usulisist raamatuist ja algelised rahvaraamatud, milletaolisi vanadel kultuurrahvastel pole põhjust arvestada. Jah, eriline arhailine huvitavus ja maalähedase lopsakuse hõng, mida praegu naudime heatahtliku muhelusega, ongi suurele osale eesti esseistika algmeist omane seetõttu, et Masingi, Fählmanni ja Kreutzwaldi publikuks polnud õieti „eesti rahvas”, vaid maarahvas.

Mõndagi nende kalendrijuttu, vestet või võõraste maade kirjeldust analüüsides võime jälgida, kuidas haritud vaim otsib oma talupoegadest lugejatega kontakti just esseistliku väljendusviisi ja piltlikkuse kaudu, kuidas nimelt nende publiku harimatus teooriais on neid sundinud käsitlema probleeme ja praktilisigi küsimusi sõnakunstipärases ja intuitiivses vormis. See „talurahva esseistika” pole tänu oma autoreile kaugeltki ainult hädaesseistika, ja teda võime täie õigusega oma aine piiresse kuuluvaks lugeda neil mitte sugugi harvadel juhtudel, kus ta kaldub otseselt filosoofilisse arutlusse või üldistavasse ja järeldavasse vaatlusse. Vähimalt riivamisi võime puudutada isegi Karl Körberi taolise lobiseja neid tooteid, milledes ta esineb niiöelda kultuuritutvustajana.

20. sajandi eesti esseistika käsitlusele siirdudes tuleb aga samuti meeles pidada selle žanri piiride ebamäärasust ja väheütlevust. Nii kuuluvad sisuliselt ning stiililiselt essee valdkonda küllalt suur osa „nooreestlaste” kriitikast, mõndagi ajakirjanduslikust minevikumaterjalist, teatav liik jutustavaid ja pseudolavalisi proosatooteid, milledes pole esikohal mitte kujutluslik looming, vaid mõttearendus välise „müüdistuse” koore all (selle laadi algatajaks pole keegi muu kui kuulus esseist Platon!), ja lõppeks ei maksa unustada, et essee võib esineda isegi värssvormis: Gustav Suitsu „Eneseteostus” on õieti täieline essee samuti kui mitmed Valéry luuletusist.

Vaatlusmatkale asudes on tõepoolest vajalik varustuda kõigi nende heatahtlikkustega, sest „puhas” ja klassikaline filosoofilise põhjaga ning mõjutaotlusega essee on eesti kirjanduses paraku üsna haruldane (Kristjan Jaak Petersoni tore algatus jääb kauaks ajaks isoleerituks). Teatavas pidevuses näeme selle liigi arengut „siin lumises Põhjas” alles siis, kui arvestame mõnevõrra ka esseistlikku laadi ja hoiakut laiemas mõttes. Et aga silmist mitte kaotada žanri kui säärase piire, selleks märkigem, et kuigi essee tegelikult läheb oma tippudes üle filosoofiaks ja oma alumisis kihtides sulab ühte žurnalistikaga, siis ometi jääb ta liigitunnuseks peale kunstipärase väljendusviisi ka teatav teemiühtsus igal antud juhul, teatav argumentatsiooni ja demonstratsiooni ühtne sihitus, mis ei tohi olla pühendet liiga praktilisile taotlusile, näiteks piimamajanduse propagandale või valimiseelsele kihutustööle. Seega oleme piiritelnud essee alaks enam-vähem vaimsed sfäärid ning probleemid. Essee võib küll olla konstrueeritud kindla „positiivse” otstarbe kohaselt, s. t. ta võib taotella ka „tegeliku elu” mõjutamist teatud küsimuses, kuid seejuures pöördub ta rohkem kui ajaleheartikkel lugeja vaimsete huvide poole – apelleerib ta filosoofilis-intellektuaalseile, eetilisile ja kunstilisile arusaamadele, ja nimelt, enamasti neile kõigile korraga. Ta tee on kaudsem tavalise žurnalistliku veenmise omast, ent ta puudutab inimeses enamat ja püüab saavutada suuremaid „muudatusi” inimeses. Ta paneb palju välja lugeja ärameelitamiseks – ja seepärast ta on häälestet individuaalselt. Essees räägib isiksus teiste isiksustega, ja nimelt eeldusel, et neil ei puudu ühine arusaam kultuuri väärtusist. Siit selgub põhjus, miks esseistika õitseb peamiselt põlise kultuuriga maades ja individuaalset arengut soodustavas „kliimas”. Teisest küljest on elava esseistliku kirjanduse olemasolu üheks tähtsaks eeltingimuseks haritud isiksuste kujunemisele antud oludes.

Ent me võime selle vaba ja peene kirjandusliigi tähtsust veelgi enam aktualiseerida, arvestades praegust ajavaimu, pigem küll -vaime. Esseed harrastades me mitte üksi ei teosta oma kultuuriorientatsiooni Lääne demokraatiate suunas, vaid aitame ka vähendada õhustiku teatavat umbsust endi ümber. Ehtsa essee tegumood on nimelt vastandlik kõigele doktrinäärsele, kivinenule, vägivaldsele, ebainimlikule ja barbaarsele. Ta koolitab tõeotsimist, eritlust, inimese igakülgset arvestamist, isiksuse eneseväärtuse tunnet; käskimise ja käsutäitmise asemel ta arendab „katsetamise”, s. t. edu vaimu. Euroopa esimese ning klassikalise esseisti kohta ütleb uues teadussüsteemilises Prantsuse entsüklopeedias Lucien Febvre: „Michel de Montaigne – see on tark, kes märatsejate hüüdele „Ma tean kõike” vastab leebelt oma inimliku küsimusega: „Mida tean ma?” Tema raamatukogus organiseerub ühe kodanikupärase vaimu ning kindla mõistuse vastupanu pimedaile dogmatismidele, millede argumentideks on tuli ja raud. Ta vaated elule, ta kirglik uudishimu kõige ainulaadse, erandliku ja väljaspool seeriaid seisva vastu – need kõik osutuvad protestideks surmavate ühtlustuste vastu.” Alles pärast kolmkümmend aastat kestnud mõtisklusi ja kogemustekorjamist võtab Montaigne käsile „suured Rabelais’ teemid”: selle tee vaatluse, mis viib loodusest rahu ja vabaduse juurde

Alljärgnevas oleme muidugi huvitet kõigi nende esseekultuuri hüvede leidmisest eesti pinnaselt. Peale selle jälgiksime endastmõistetavalt ka järjekordsete Baltimail ja Eestis valitsenud „ajavaimude” kajastumist meie esseekirjanduses. Suurimat mõnu aga peaksid pakkuma tähelepanekud autoreist kui isiksusist, s. t. õieti nende avaldusviisidest. Essees ei ole sõnadetegemine piiratud peagu millegagi, ent ometi „reedavad” kirjanikud end ses žanris kõige kergemini…

1. Estofiilne ja eelärkamisaegne esseistika.

Ei puudundki väga palju selleks, et oleksime rahvuslikult ja kultuuriliselt „ärgand” juba Aleksander I ajal, 19. sajandi esimesil aastakümneil, ja seega osutunud vähimalt üheealisiks soomlastega. Igatahes olid 18. sajandi ratsionalistliku maailmaparanduse usu valgus ja prantsuse revolutsioonist tõusnud vabaduse Golfstrom seks ajaks ulatunud veidi pehmendama ka meiemaist karmi kliimat. Uutele hoovustele reageeris pooldavalt teatav murdosake balti härrasklassistki – tõsi küll, peamiselt literaatide kihi eestvõttel, kel polnud kaotada eesõigusi. Eesti alalgi leidus ligi tosinavõrd pastoreid ja koguni üks mõisnik (Manteuffel), kes sel perioodil või sellal saadud äratuste tõukel hakkasid jutustava või siis otseselt didaktilise maakeelse trükisõna kaudu õpetama rahvale inimlikke ning praktilisi voorusi ja lugupidamist vaimuvalgusest. Viimast ei pakkunud kogu see estofiilne tegevus muidugi mitte voltaire’likus kanges kraadis ning selguses, vaid väga algelisena, poliitilise filterpuhastuse tõttu mitmeti otse pea peale pööratuna: „armsale maarahvale” taheti kõigepealt selgeks teha ta elumiljöö idüllilist kaunidust, millest võivat võrsuda ainult rahulolu ülemusega ja Jumalaga. Kui otsene silmaselgitus ses kirjanduses niiviisi jäi peamiselt laenatuks saksa „tasalülitet” ning sentimentaalse rahvaraamatu tüübist, siis ometi estofiilide esteetilised saavutused osutusid küllalt originaalseiks ning viljakaiks. Neist kujunes alus tulevase „päris-eesti” kirjanduse tekkimisele ja kasvule. Tolle ajastu rahvusromantiline erivoolus, mille oli liikuma pannud – inglastelt saadud äratusel – peamiselt Herder, juhtis estofiile meie rahvaluule ja keele väärtustamisele ning uurimisele (Rosenplänter); teiselt poolt algatati koguni kõrgetasemelise tõlkekirjanduse soetamist eestlastele (esimesi tõlkeid Schillerilt).

Selle üsna heledailmelise „Aleksandri aja” lõppjärgust, enne Euroopale laskunud reaktsiooni süvenemist ja pimeda Nikolai aja kättejõudmist meil, on pärit ka eesti esseekirjanduse avang, mida võiks nimetada lihtsalt hiilgavaks. Aastal 1816 avaldas Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing eribrošüürina eestikeelse essee, mille aineks on kõrgemad kultuuri- ja haridusprobleemid rahvustevahelises valgustuses ja milles ei puudu isegi anekdootlikult jutustet lugu prantsuse akadeemikute intrigeerimisist! Paraku on see ootamatu luksus ja euroopalikkus küll tingitud asjaolust, et autor ei taha oma lugejaid, kes on harjunud liiklema „rõõmsameelseis, seltsivais ja literaarseis ringides” ning „sõbralikes loengusaalides”, mitte liiga järsult viia maarahva tsiviliseerumata keskkonda „inurbane Gesellschaft”) ja „süngeisse elamuisse” (eessõna). Selgub, et see „Widerlegung einer ungegründeten und ungerechten Behauptung”, üldpealkirjaga Ehstnische Originalblätter für Deutsche, I Heit, on oma laadilt üldse suuresti „simuleeritud”; tal puudub sisuline ühendus eestlusega. Kuid seejuures pole sugugi simuleeritud eestlast parimini tundva estofiili Masingi hea tahe õpetada meie maa tulevasile ametimehile tõelist eesti keelt „köögi eestikeele” asemel, millega sakslased on seni läbi ajand; pealegi tunnistab Masing, et ta tahab oma brošüüriga alustada haritud eesti kirjakeele arendust, mis on tema arvates hädavajalik selle maa edendamiseks. Ta kirjutab eessõnas koguni, et „vahest ei ole väga kaugel aeg”, kus eesti keel astub saksa keele asemele meie maa-ala administratiivses ja õiguslikus elus… Säärase reformi vajadust ta põhjendab eriti nende raskustega, mida ta ka ise on kogenud tõlgina kohtuliku uurimise juures: peaaegu võimatu olevat eestlase tunnistusi täpselt saksa keelde tõlkida, pealegi kui protokollijad oskavad ainult köögi eestikeelt. Erilisi raskusi valmistavat ametmehile eestlase komme „tergiverseerida”, kusjuures ta kavatsusile tuleb suureks kasuks ta keele peenus mitmemõtteliste väljenduste alal („Feinheit in Zweideutigkeiten”) …

Ei või öelda, nagu poleks Masing ise ses oma huvitavaimas estofiilses ürituses küllalt tuttav eestipärase väljendusviisi peenustega. On tunda, et ta on tõepoolest juba 29 aastat kuulanud maameeste kõneviisi, et ta on enam-vähem ära õppinud „eesti stiili”, mis tol ajal tähendas elavat rahvakeelsust ja millest ammendasid oma puulõikeliselt robustsevõitu, ent ehtsa stiilikuse paljud viletsagi keeleoskusega eesti kirjamehed saksa soost. Masingi sule all igatahes omandab eesti keel seni kirjast kuulmatu nõtkuse; vigased väljendid pole ta tekstis kuigi sagedased, ja ehtsust aitavad omajagu tõstagi Lohusuu ning Alutaguse kandist õpitud murdelisused. Masing usaldas aina elavat keelt! Selle tulemuseks on Originaallehtedes otse „käegakatsutav” väljendus-mõnu: tunneme, kuidas kogenud maapastorile meeldib ajada salongijuttu maameeste tüsedas keeles! Mõnegi müksu andmiseks näib see keel talle sobivat paremini kui ta oma keele juba siledaks tarvitet literaarne idioom. Mõnikord asub Masing eestipärasuste kasutamisel isegi väljapoole oma mõeldud publiku peenendet kombeid, näiteks seal, kus ta Pironi ja Marmonteli tüli jutustades lausub Louis XV puhul: „Kuningale, kes muidogi jo perre lobbina läbbi keik teadis,…” Ehe talutaadi väljend õueintriigide kohta! Sama laadi on Akadeemia sekretäri Marmonteli iseloomustus, mida tahaks tsiteerida:

„Marmontel kes surte melest vägga paljo maksis, et ta libbe ja kummardaja innimenne olli; ka omma illusa juttokeste pärrast naesterahvast vägga kalliks peti; olli lennos kui linnoke, mis ühhe puoksa peält teise peäle lennab: läks ühhest majast teise, kunninga prau saatjate rummalust laitma ja naerma, et nende Operad ollid ütelnud Vina ommast allama ollevad…”

Üldiselt ei ole Originaallehtedes säärane kaldumine maamehelikkusse siiski mitte liialdatult sagedane ega mõtet lamestav; ei häiri ka see, et siin näiteks kirja nimetatakse murdeliselt raamatuks, jne. Masingu on eesti keelt küllalt käepärast, et jälgida üsna täpsalt oma küsimusi, ja ka selleks, et väljenduda oma isikupärases pikalauselises-perioodilises stiilis. Masing asetab oma perioodis tihti rahulikult üksteise „peale” rea konstateeringuid, et kuhjunud staatilist pinget siis lahendada pöördega tegevusse või selgitusse. Sellele lisandub omapäraselt eestilik, flegmaatse langeva tooniga sõnajärg üksiklauses.

Oma algupäraselt eesti keeles kirjutet esseele on Masing kummatigi pidanud panema saksakeelse pealkirja. „Widerlegung einer ungegründeten und ungerechten Behauptung” – säärast mõistet ta nähtavasti ei suutnud väljendada eesti keeles. Väärväide, mille Masing paneb suhu oma kujuteldavaile vastuvaidlejaile äsjasel koosviibimisel „sömalaua tagga” (eesti esseistika algab sümpoosioni motiiviga on see, et

„keikipiddi parrem, kui innimenne ühtainust asja, mis ta ennesele ehk õppida, ehk ammetiks võtnud, õiete põhjani mõistab, kui et ta paljo kiusab teada, agga ei ühhes egga teises õige kindel ep olle. Senne pärrast, et Inglis-ja Prantsma kirjatundjad agga üht ainust asja ajavad, ja keik muud kõrvale heitvad, sennepärrast, ütlesite ka nende kirjad nenda põhja ulatavad, ja hopis sest polest teistvisi saksameste töenoudmissega ollevad…”

Niisiis dilemma filosoofiliste pretensioonidega, eriti renessansiajal ideaaliks olnud mitmekülgse hariduse ja hilisema spetsialismi vahel, nagu see on aktuaalne tänapäevalgi. On tõsi, et tol ajal oli spetsialiseerumine Inglis- ja Prantsusmaal arenenud kaugemale kui Saksas, kus loodusteadlasedki veel katsusid pidada kinni vanast humanistliku kõikteadmise kujutelmast. Praegusajal muidugi ei saa enam rääkida spetsialiseerumise rahvustevahelisim „rindeist” sel kujul, kuna spetsialism on mitmeti äärmustunud just Saksamaal, ja humanitaarsed traditsioonid on osutunud elulisimaiks Prantsus- ning Inglismaal. On aga jäänud siiski püsima kultuurierinevuste või ka -taseme rinne Läänela Kesk-Euroopa vahel, millisele pühendab üllatavalt palju tähelepanu ka Masing oma maakeelses arutelus. Ta pooldab humanitaarset laadi mitmekülgsust hariduses ja ka vaimuinimese teatavat „elulähedust”, ent ta ei lasku oma väitluses vahetegemiseni humanitaar- ja reaalteaduste ega „kirjaniku” ja „teadlase” ülesannete vahel, vaid võtab asja just rahvustevahelise võrdlemise vaatekohalt. Suure agarusega ja koguni oma publiku rahvustundele apelleeriva pahameelega tõrjub ta tagasi väite, nagu oleksid Saksamaa ja Itaalia (milline aktuaalne kaaslus!) „kirjamehed” võrdlematult taga oma inglasist ja prantslasist rivaalidest, ainult „herjapõlve rahvas” viimaste kõrval. Baltimaid peab ta kultuuri poolest Saksamaa kolooniaiks, ent tunnistab omajagu, et siin on „polühistorismiga” tõepoolest liiale ja pealiskaudsusse mindud. Ta vastaste sõnade järele on balti õpetlased „kirjamoistjad, mamoetjad, mängomehhed, malmeistrid ja laulolauljad, on taeva tundjad ja tähhe katsujad; ühhe sannaga: nemmad on keik!… agga sest, et siin maal ni paljo mõistetakse, sest se siis tulleb, et ei ühhelgi maal ni paljo lömprid ep õlle, kui siin samas.”

Mõtlemapanevad sõnad, sest kohalikud traditsioonid on visad püsima! – Mis puutub humanitaarse haridusideaali kaitsesse, siis sellega tuleb Masing toime üsna vaimukalt-esseistlikult, ja lihtsalt, kui asja võtta sisuliselt. Spetsialiste võrdleb ta aednikega, kes kasvatavad oma aias (Feneloni ja Voltaire’i võrdpilt!) ainult sibulaid, või ainult roikaid, jne. „Agga lähme nüüd Lontovasse Pikkertoni, ja Parisi le Brüni märatumaid aedo vatama… Ennä! siin keiksuggust asja” – kõik troopika ja ülemeremaade viljapuud ning silma rõõmustavad kasvud koos! „Kumb küll ennam peaks teadma …, se… sibbula mees, vai Pikkerton? ehk kumb neist peaks ennam kassu satma teistele, kas le Brün, vai se röikaistutaja?” Vaimuinimese töö sarnanevat enam säärase botaanika- või iluaedniku omaga kui sibulakasvataja või kingsepa spetsialistliku tegevusega, mille kohta kehtib küll „ne sutor ultra crepidam”. – „Ons teie melest ärrakaddunud, mis Cicero ütleb? Omnes artes, quae ad humanitatem pertinent, habent quoddam commune vinculum, et cognatione quadam inter se continentur.” Ainult selle tsitaadiga juhib Masing tähelepanu humanitaarse kultuuri erilisele olemusele, mis otse nõuab teatavat mitmekülgsust hariduselt.

Saksa „kirjatundjate” kaitsminegi on ülaltooduga osalt juba läbi viidud, kuna Masing ei eita nende kalduvust „polühistorismi”. Peale selle ta rõhutab, et Saksas pole harimata jäetud ühtki „vaimo põldu”. Ta toob rahvusvahelise kuulsusega saksa nimedena ette: Euler, Ernesti, Gesner, Göthe, Herschel, Haller, Heyne, Kant, Klopstock, Lessing. Õige kirju ja osalt juba ununenud seltskond! – Näitamaks vastupidiselt, et asjad pole alati hiilgavad isegi Prantsuse Akadeemias, jutustab ta üsna pika ja amüsantse loo „hirvamba” Pironi ja kehkenpüksi Marmonteli omavahelisest riiust ja sellest, kuidas Marie Antoinette’i saabumise järel Pariisi kutsutud sakslane Gluck ületas „Opera” juhid kui ka Marmonteli soosiku Piccini See Alutaguse maamehe toonis sõnastet jutustus „suure maailma tühjusest” ja Pariisi kuulsaist skandaalidest on kõige lõbustavamaks ning elavamaks osaks kogu essees; üksteisest nii kaugete ja kadunud erimaailmade kokkupuude neil lehekülgedel äratab kummalisi reministsentse – ja kangastab meile oma arhailisve tõttu ka rohkem ajalugu kui näiteks peagu nüüdiskeelsed prantsuse tekstid 18. sajandist. Meie ajalugu on ajaliselt lühike, ent sisuliselt pikk – ta on kondenseeritud!

Oma kaitsetaktikas püüab Masing jääda mõõdukaks ning objektiivseks: ta ei taha tõendada rohkemat, kui et häid ja halbu kirjamehi leidub niihästi Inglis- ja Prantsusmaal kui ka Saksas (ja Itaalias). Ühelt poolt tunnistab ta küll, „et veidra [teisal: käntsliku] nalja polest sedda rahvast ma peäl ep olle, mis Prantsusse rahva vasto seisaks,” kuid teiselt poolt rõhutab, „et ustava ja kindla tundmisse polest põhjapolsed mehhed (kui Rootsi- ja Saksamaa kirjamoistjad) hopis teiste ette jõudvad …” Siin on vahetegemine nihutet oma maa huvides geograafilisele skaalale, mida võiks välja lugeda ka Inglismaa alatisest nimetamisest Prantsusmaa eel. Ent küllap oli Inglismaa pärast Waterloo lahingut Euroopas ka üldiselt moes! Seda on tunda Masingi essee mitmest detailist, kuigi ta ei tegele poliitikaga. Jälle leiame paralleele tänapäeva tendentsidega…

Masingi arvates omab Prantsusmaa siiski ühe suuruse, kellele ei leidu võrdset kaasaegsest Saksast.

„Olge ni head ja üttelge, missuggused prantsusse kirjutajad Saksama meestest üllemad?… Muud kui agga Voltärist pallun, mitte räkida. Se olli ni kui Aristoteles, Baco de Verulam, Leibnitz ja meie kaddunud Lehrberg [!] l), se suggune, kelle sarnatsed arvast ilmale sünnivad.”

Väga paljuütlev näide „voltäriaanluse” tohutust levimisest ja mõjust neil aegadel! Ka Äksi pastor, kes oma kirjutusis maarahvale püsib vägagi süütuis piires ega väsi juhatamast jumalakartuse poole, kummardab ilma reservatsioonideta seda ratsionalismi autoriteeti ja sugugi mitte süütut geeniust. Nähtavasti ei lugenud Masing Voltaire’i sõjahüüdu „écrasez 1’infâme” protestandi pastorite kohta käivaks! Veel ilmsemalt selgub siit tõik, et tol ajal olid vähimalt Masingi taolised mehed üle väikläsist kutselisist eelarvamusist, mis nüüdisajal kipuvad määrama kõike.

Masing kui ehtis ratsionalist on oma usu inimmõistuse kõikvõimsusse käesolevas essees kaudselt ka defineerind.

„Sedda ammustki teate, et tödde mitte ühhe ehk teise innimesse mõttest ehk suust ei seisa, vaid issiennesest, ja et ta likumata ennese põhja peäle on rajatud; kui meie kaksipiddi temmast arvame…, siis se tulleb sest: et ehk meie jõud ei ulata keik ärraarvata, et ehk vallemötlemissed ja muud innimesse nödrussed meie ja temma vahhel varjo tevad, ja vahhet kinnitavad.”

Tõde on objektiivne ja „liikumatu”; täielik ja terve mõistus võib ta saavutada.

Üldmõju selle „igivana” eesti essee lugemisest jääb säärane, et ei tahaks teda pidada pelgaks kurioosseks mälestiseks – muuseumiesemeks. Võib väita, et ta pakub mõndagi vananenumat ka peale stiilsete käändude, vaimukuste ning teatava aktuaalsuse säilitanud kultuurpoliitiliste seikade. Kui me viimaste suhtes ei ühine Masingi saksa-baltiliku nägemisviisiga ning teadliku orientatsiooniga, siis ometi jääb ses teoses järele mõningaid kultuurinähete vaatlusi ja analüüse, mis oma selge realismiga ning kehtivusega äratavad suurt lugupidamist Masingi vastu. Säärast laadi on ses essees seletus asjaoludest, millede tõttu Louis XIV ajal prantsuse keel ja kirjandus saavutasid oma klassikalise kõrguse. Masing rõhutab siin eriti kuningliku protektsiooni osatähtsust ja ütleb, et kuningas „keigis sedda nõudis, mis kül kõrk, agga ka lõbbus; egga ühtegi võinud sallida, mis visita tahtis olla, ehk inneto…” See valitseja olevat Augustuse kombel soovinud kirjanduselt saada ülistusi oma hiilgusele. Otseselt sotsiaalse analüüsi juurde asub Masing seal, kus ta inglise „kirjatundjate” tööde põhjalikkust seletab nende rikkusega ja vabadusega maisist muredest, kuna aga hoopis teine on olukord balti literaatidel.

„P a l j u s neid olnud, kes j o u d e d omma ennese vollil oleks sanud ollema ja ellama? Muist keik kui ammetmehhed on mitme to, teggemisse ja toimitamisse murega kormatud, nou ja jou kitsusse polest saggedaste vaevatud, otse kui nisuggused kes allati ikkes, ommetige paljogi kirjutavad …”

Küllap need toonid on tulnud agaral Masingil üsna omast südamest! On huvitav, et baltlaste vajadust „polühistoorilise” hariduse järele põhjendab ta ka siinse kombe ja vajadusega liikuda igasuguseis ringkonnis, kuna aga „Saksamaal se teist visi kui meil. Seal igga seisus omma sekka jääb …”

Päris maamehelikult ja ses mõttes eestilikult propageerib „elulähedust” selle essee kompositsiooniline r a a m i n g. Nimelt algavad võitlused lõbusa näitega spetsitüüpi õpetet mehest, kes on mitukümmend aastat söönud rukkileiba, ent rukki- ja odrapäid peos hoides ei tunne kumbagi neist. Korjates lõpparve tegemiseks tähelepanelikult uuesti kokku kõik alguse olulised motiivid ja väited, pöördub Masing tagasi ka vaese rukki mittetundja juurde.

„Näte! se tulleb sennest, kui innimenne agga ühhe asja peäle jäeb…, kui temma surnuid tähti küll loeb, ja otse kui tõuk üht ja sedda sama ramatud uhherdab ja narrib, agga ei tea, mis muud veel ilmas võiks olla… Eks ta siis olle üks kelloke mis elliseb, ja vask, mis kummiseb; üks vanna touga-södut ramat, mis tolmotand ramatokappi nurgas hallitamas on?”

Nende lõppakordide juures tuleb igatahes au anda vana tubli Masingi ideaalidele ja vaenule kabinetiõpetluse vastu! Temalt eneselt meile pärandunud 123-aastane „vanna töugasödut ramat”, mida praegu vaatlesime, on suuteline meid veel ergutama meie „nüüdsete saavutuste kõrguses”, ja panna kujutlema, milline peaks meie essee tase ning huvide avarus õieti olema tänapäeval…

I osa Loomingust nr. 5/1939

  

asingi autorinimi muutub Otto Villem Masingiks ta järgnevais, otseselt rahvale määratud arvukais kirjutisis. Neis kohandab see niikuinii juba pooleldi eestistunud estofiil end kõigiti talupoja nägemisviisiga ja huvidega, suutmaks teda kaasa tõmmata ja õpetada-valgustada amüsantsete jutustustega ning kirjeldustega talle seni tundmatuist asjust, ja muidugi ka moraalilugudega. Seejuures pidi Masing, kelle eruditsioon polnud väike ja kes oli näinud maailma, õppinuna Saksas ning reisinuna ka Itaalias (nimelt „hullu krahvi” hüüdnimelise eesti kirjaniku Manteuffeli kaaslasena), enamvähem loobuma omaenese kultuuriliste huvide jälgimisest neis kirjutisis. Nii osutub ta „talurahva-esseistika” oma sisundilt suurel määral ebaisikuliseks, lihtsalt õpetlikuks, mis tähendab õieti selle liigi jäämist väljapoole esseistika piire. Mõnevõrra peame seda allžanri eesti essee otsimisel ning vaatlemisel ometi arvestama, kuna niihästi Masing kui ka Fählmann ja Kreutzwald annavad talle üsna suure kunstipärasuse ja ka isikupärasuse, mis sisuliste võimaluste piiratusest hoolimata küünib kohati nende maailmavaate esituseni ehtsalt esseistlikul viisil. Peaksime üldse õppima rohkem hindama nende meie mineviku kultuurseimate kirjameeste väljendusstiili, neile suuris joonis ühist „nonchalance’i”, millega nad esitavad alles vaevalises eesti keeles oma mõtteid lihtsale lugejale, ilma et need mõtted hämmenduksid – ja ilma et kaoks keerukate perioodidegi ehitusest klassikalise selguse ning elegantsi kandev põhi. Lauseloogika rikastumise pärle, mida pakuvad mitmed meie praegused romaanikirjanikudki, nende endisaja literaatide kalendrikirjanduses igatahes ei kohta.

Üks kõige kirevamaid ja kurioossemaid teoseid 19. sajandi eesti rahvaraamatute seas on Masingi Pühhapäva Vahheluggemissed (Essimenne jaggo), ilmunud a. 1818. See on õieti üksainus 160-leheküljene (registriga varustet) „essee” kogu maakera geograafia aineil. Lugejaskonna „elulähedaste” huvide ja kogemuste kohaselt on pearõhk siin õige otstarbekalt pandud eri eksootiliste rahvaste elatumisviiside ja maade loomastiku ning taimestiku, s. t. looduslike varade kirjeldamisele. Esseistlikuna mõjub ses raamatus kõigepealt ta ilukirjanduslikult jumestet ning pidevalt jutustav kirjeldusviis: eri peatükkide tiitleiski on tihti lausest välja tõstetud üksikud nimetused. Üleminekud sujuvad lobisemise toonis – ja üleminekutega püütakse lugejat üllatada. Hüpped neegrite juurest laplaste juurde, Saharast Kamtšatkasse ja Gröönimaalt Indiasse tahavad ilmsesti erutada lugeja kujutlusvõimet, nagu seda reedavad ka sagedased elu mitmekesisust imetlevad tiraadid neil juhtudel. Kontrastimise kunstilist printsiipi on siin rakendet üldse ohtralt, ja vaalaskala, elevandi või Vene riigi mõõtude vanatestamentliku rõhutamisega taotellakse samuti lugeja „masendamist”, ta ülesvirgutamist igapäeva tuimusest. Inimest vaala vastu tulevat arvata sama suureks kui parmu härja vastu!

See kallak imeteldava ja võimaluse korral üleva otsimise poole annab Pühapäeva vahelugemistele ka teatava teemilise ühtsuse, teatava juhtmõtte. Raamatu „Eestkõnne” alguses pajatab Masing:

.Jummala teggude tundminne sadab innimessele mitmesuggust kassu; temma teeb tedda targemaks; peästab… äbbausso paelust, ja näitab temmale õtse silma nähtavalt, kuida Jummal keik asjad vägga targaste seadnud, ja kuida temma keik immelikult üllespeab.”

Teoses eneseski märgib ta juhuti, et kõik need „imeasjad” looduses tunnistavad Jumala tarka tahtmist. Inimene suudab küll nälja ajal ning õpetusel end elatada kõikjal, kuid seda võimaldavad talle vaid Jumala seadused ning seadmised. Asjata oleks aga Masingi talurahva-esseistika seda religioosset häälestust (mis avaldub tihti ka Maarahva Nädalalehe lugudes) pidada usklikuks sügavamas ning romantilises mõttes, või otseselt tingituks sellest reaktsioonilise pietismi voolust, mis Pühapäeva vahelugemiste ilmumise ajal oli juba peale tungimas senisele liberalismile. Ülaltoodud tsitaadistki on üsna selgesti näha, et Masing seisab valgustusaegse „mõistusliku kristluse”, s. t. inglise päritoluga ratsionalistliku deismi alusel, millel teatavasti ei puudu peagu ebareligioosseid või vähimalt kristlusest irdunud jooni. Tegeliku pastorina ta muidugi ei läinud eriti paljastama „loodusseaduste usu” vastuolusid armuõpetuse usuga, kuigi märgiksime, et oma ilmlikes kirjutisis rahvale ta ei puuduta armuõpetust, ent seda sagedamini mainib Jumalat kui „ehitajat” ja jumalasõna üldist valgust.

Juba Vahelugemiste alguse puht-esseelik arutlus inimtõugude mitmekesisusest järgib otse Montesquieu ratsionalistlikke äratundmisi, mis varem olid rajanud tee nende asjade teaduslikule käsitlusele. Imetellakse küll eri maade elanike erinevusi „karva, väljast piddi kombe, kele ja ello viside polest”, rõhutades, et säärane kirev seltskond siiski on üks perekond, üks liha ja veri, ühe taevase isa toidetavad lapsed, et kõik „murjanid” ja eskimod on „sinno vennaksed”. Ent samas minnakse üle erinevuste seletamisele päris kaine argumentatsiooniga: nagu loomad erinevad oma elukohtade järele, nii ka inimesed. Peamiselt kliima erinevused on välja kujundanud eri rassid. Asjalikult juhitakse aga teisal tähelepanu sellele, et vastandlikult loomadele pole inimene indiviidina kuigivõrd seotud teatava miljöö ja kliima külge. Üldse kohtab ses revüüs, mis mõjuteadlikult segab asjalikku anekdootlikuga, ja vist samal põhjusel loobub „igavate” kultuurmaade vaatlusest, küllalt arvukalt tõsiseid esseistlikke arutlusi. Näiteks rääkides laplaste aususest leiab Masing paraja juhuse rõhutada luku häbistavat tunnistust inimese moraali vastu, nagu seda olevat väljendanud keegi prantslane, „üks vägga hea ja tark innimenne” – küllap Rousseau! Lindude eksimatu rännuinstinkt on järjekordseks tõendiks „Jumala seaduste” tarkusest, jne. Veidi madalamat ning ajavaimulist laadi on küll need hooldavad õpetused rahvale, et kui kõigil raha oleks, siis jääks töö tegemata, et vaese tervis on enam väärt kui rikka varandused, või et kohv on üleliigne „rahasöja ja varrakautav tühhi maius”. Ent pole põhjust halvustada seda omaaegset intelligentseimat eesti raamatut ka ilmsete vääratuste pärast, millistesse Masing on siin sattunud näiteks öeldes, et meie linnade asupaigus olnuvat 600 aasta eest vaid „musta metsa”, või et „toropilli” nimetus tulenevat vanast eesti ebausu jumalast „Torost”. Selle kõige kõrval ta oskab näiteks au anda brahmanismi tasemele; see olevat pooleldi õige usk.

Kõnealust rahvaraamatut tuleb pidada esimeseks eestilikuks ja eestlasile määratud teoseks, mis näitab essee tegumoodi. Varasemad Arveliuste, Lucede ja Holtzide lugemispalad nende rahvaraamatuis igatahes ei tule arvesse oma algelisve tõttu, kuigi neil ei puudunud esseistlikku hoiakut juhtmõttel „jutt on see kooruke, õpetus on see iva”. Mis puutub Pühapäeva vahelugemiste algupärasuse määrasse, siis see on ilmsesti nii suur, et Masingi tööd ta koostamisel ei või nimetada tõlkimistööks ka sel juhul, kui läheks korda avastada ta võimalikke lähemaid eeskujusid. Siin pole mitte üksi aja- ja oludekohaselt toodud andmeid Vene riigi asjust, vaid on päris pidevalt hoitud kontakti ka kodumaa oludega. Kamtšatka kirjelduse puhul ei jäeta mainimata Kiltsi mõisa härra Krusensterni ekspeditsiooni küündimist sinnagi maale, ja siidiussidest lugedes saame teada, et neid on kasvatet Luunja mõisaski. Omajagu näivad tõendavat teose algupärasust ka autori küllalt sagedased ekskursioonid Piibli andmestikku, või säärane kompositsiooniline omapärasus nagu kalliskivide tabeli äratoomine, rääkimata väga vabast uitmisest mööda gloobust. Ja kas ei peaks Lohusuus sündinud köstripoja suust ilma mingi suflööri abita kukkunud olema säärased laused, nagu polaarmaade süngele kirjeldusele järgnev: „ommetige sealgi rahvast ellamas! Kust toito, kust sojendust savad? Jummala käest.” See tähendab: toitu hülgeist, ja puud toob merevoolus.

Samataolist lihtsa lugeja jaoks suupärastet ja elustet, ent sisult avaramatki õpetlikkust pakub see kogum Masingi mitmesuguseid lühemaid kirjutisi, millega ta täitis suurema osa oma raamatukaustalise Marahva Näddala-Lehe nelja aastakäigu (1821-23 ja 1825) ruumist ning Marahva Kalendri (1823-26) ja mis on tuntud Masingi kirjade nime all M. J. Eiseni neljavihulise väljaande järele 1883. aastast. Neis ,,kirjades” on eriti sagedane üks teatav tüüp lugusid, mis oma primitiivsusest hoolimata meenutab „illustratiivset” osa pikemast esseest. See on jutustus mõnest „tõestisündind”, ent enamasti erandlikust ja anekdootlikust juhtumusest, tihti varustet konkreetsete kohaandmetega – ja muidugi moraaliga lõpus, mõnikord ka juba alguses. Näiteks: tuuakse lugu „Hanoovri maalt”- ühest talumehe pojast, kes jätnud hoolimatult põllule oma isa, kui see saanud rabanduse. Järgneb esseeline vaatlus lastekasvatusest, kujuka puändiga:

„On sedda mitto kord nähtud, et pojud perremehhel, ja sured sapamehhed ollivad, ja vannad ellatanud vannemad, issa ehk emma, kerjamas käisid, ehk kiriko ukse ees istusid.”

Õiget kasvatust ei anna aga ei hellitamine ega valjus, millega ainult võõrutatakse lapsi nende kohustuste mõistmisest. Mõni neist õpetuslugudest on ka humoristlik – näiteks see, mille pealkiri kõlab: „Vessi teeb immet, kui naesed sedda suus peavad”. Palju vähem esseelikku tegumoodi näitavad need palad, mis jagavad õpetust majapidamise, tervishoiu, loodusetundmise, leiduste ja teiste praktilisemate küsimuste alal. See-eest on kujunenud peagu täielikuks esseeks mõnigi Masingi silmapaistvalt arvukaist kirjutisist ebausu vastu. Nii võime Nädalalehe 1. aastakäigu 44. numbrist lugeda üsna avarat käsitlust ebausust; see on mõeldud sissejuhatuseks järgnevalt ilmuvaile näiteile ebausu rumalusest. Teises aastakäigus aga leidub kirjutis ühe meiemaise ekstaatikute usulahu puhul, pealkirjaga „Taevaskäijatest ehk põrkujatest” ja noobli ning mõtteka esseeliku algusega, mida kiusab tsiteerima.

„Mis issienneses tõssi, hea ja kassuline on, tulleb ja sünnib tassase ja vaikse visiga; temma tulleb ja sünnib pikamiste, sest et kõik siggiv assi aega tarvitab enne kui iddaneb, tõuseb ja vilja kannab. Kõik, mis issienneses tühhi, et ta teadmata rahva mõttest ja melest kül hea näitab ollevad, tulleb kahhinaga, ehk lähheb kui kange tuul kohhisemisega ülle ma; ehk kui tulluke, mis kahju teggemas, sure ruttuga ülle külla; teeb omma kahju, ja kustub siis ärra. Mis äkkitselt tõuseb, se äkkitselt lõppeb; ta lõppeb, et tal kindlust ennese sees polle jäma.”

Kas pole kohutav kuulda säärast tuumakat filosoofiat eriti praegusel ajal, kus tasast arengut on ründamas mitmed „äkilised asjad” ja kohinad! Ja kuigi me ei hinda eeskujulikuks praegusaega, siis ometi oleme vana selgepäise ratsionalisti Masingiga ühel nõul ka seal, kus ta esseisti sõnakusega siunab inimeste kommet idealiseerida minevikku ja tõendab säärase harjumuse mõttetust endisaja nõiaprotsesside ning ebausu kirjeldamisega („Vanna põlve aeg ja tännine aeg”). Masingi kui tõelise rahvavalgustaja realistlikku erksust kaasaja nõuete vastu tuleb hinnata üsna kõrgelt, nii et võime talle andestada isegi ta külmuse eesti rahvusromantika vastu. Tõepoolest, kirjutises „Meie ma ennemuistsist asjust” ajab ta meie kõrvadele üsna harjumatut juttu valgusest, mis tulnuvat siia maale alles luteriusuga, sellest, et muistsed sõjakad saarlased olnuvat väga paha rahvas, jne. „Sest küllalte mõista, missuggused meie villetsad essivannemad siin maal olnud”. Ent olevikust pajatades oskab ta eesti keele rikastuseks prpponeerida uusi tehnilisi termineidki, nii sõnad „aerostaat” ja „aeronaut” – teraselt kasutades Prussa Mardi õpetust, kes on Pariisis sõjavangis olles aerostaate nende täitmisel kinni hoidnud! Ja kas meil maksab ta peale pahandada, kui ta sugugi ei propageeri eestlastele väljatungimist nende teoorjaseisusest, taotelles pigem vastupidist manitsusega, et paremini koolitet talulapsed ei tohiks põlata talupoja tööd ega seisust („Üks tõesõnna vannemitele rägitud”)? Samas võib oletada, et oma jutlusetaolised uusaasta artiklid, milledega ta avas oma nädalalehe aastakäike, kirjutas ta rohkem kohustuse pärast, kuna südamega oli asja juures näiteks seal, kus ta Buffoni kombel räägib, kuidas maakera „teiste taeva vägede seas ja nende vasta arvates kui üks liivaterakene ära kaub”.

Otto Wilhelm Masingi kõik „kained” voorused on omased ka meie eelärkamisaja esimesele ning tähtsamale päriseestlasest kirjamehele Friedrich Robert Fählmannile. Maarahvale kirjutama hakkas ta vaimuvaesel „köstrite ja koolmeistrite” kirjandusliku valitsuse ning sügava reaktsiooni ajal, seitse või kaheksa aastat pärast Masingi surma, peagi Õpetatud Eesti Seltsi asutamise järel, mis toimus a. 1838 ja oli ainus heledam sündmus tolleaegse mõnemehelise „eestimeelse” intelligentsi vaatepiires. Masingi rahvavalgustaja ülesannete ülevõtmisel näib Fählmann temalt üle võtnuvat ka ta esseistliku kallakuga meetodi – ja selle rahvapärase, toeka ning flegmaatse väljendusviisi, millega Masing oli saavutanud esimese eesti keelt osanud kirjamehe au (hoolimata sellest, et ta otse liialdet alandlikkusega, s. t. nõudlikkusega, oli rõhutanud oma küündimatust ses asjas ja üldse sakslaste „lootusettust” eesti keele suhtes). Muidugi on seejuures loomulik oletada, et elavast rahvakeelest õppis Fählmann sama, mida oli õppinud Masingki. Ometi tahaks märkida, et Fählmanni sagedane viis jätta verbid „langevalt” ja kasvõi inversiooniliseltki lause lõppu, tundub olevat rohkem masinglik kui tavaliselt rahvakeelne.

Kuid õnneks pole Fählmann siiski mitte Masingi epigoon! Ta isiksust iseloomustab peale ratsionalistliku ja „masingliku” selgepäisuse ning kainuse ka silmapaistev kalduvus kõige poeetilise poole. Masingist poleks kunagi saanud luuleka „eesti mütoloogia” loojat selgi klassitsistlikul kujul, millisena ta tuli Fählmanni sule alt saksa keeles. Fählmanni erk ja puhas poeetiline vaist aga ilmneb selgesti just ta väheste kalendrilugude stiilis, mida võib pidada kunstipäraselt esseistlikuks ka seal, kus sisuliselt on tegu ainult algelise õpetlikkusega või propagandaga väljarändamise vastu. Fählmanni lugude võlu ei peitu igatahes mitte üksi nende sagedases vaimukuses ega huumoris, mille „Kribus-Krabus” ja „Kalendriteggija kimbus” muide viivad otse jandini. Ta viimased kirjutised, „Tarto linna kiwi-sild” (1848) ja kahejaoline „Villets” (1850) on õige nukrad oma toonilt, ja mõlemad lõpevad filosofeeriva väljavaatega kaduvikule; moraliseeriv „Villets” opereerib lõpul koguni traagilise kujutlusega patuse inimese kahetsusrikkast viimsest tunnist. Seejuures on need palad mõjukaimad Fählmanni kuuenumbrilises eestikeelses proosatoodangus. Ent millega mõjub „Tarto linna kiwi-sild”, leheküljene erilise mõttelise teemata, „topograafiline” ja ajalooline kirjeldus, millele on. „maitseks” lisatud ka terake rahvaluulet ja silmade taeva poole tõstmine lõppu? Vastaksime: peenustega, millede kõrval Masingi mõttekas lopsakus tundub järsku päriselt talupoeglikuna. Siin loeme otsekui parimas mõttes klassikalist, pärisantukset eesti stiili. Laused on lühikesed, tasakaalustet oma rütmilises ja tundmusmeloodilises voogavuses; puuduvad Masingi perioodlikud kuhjamised ning parallelismid ja Kreutzwaldi samataoline germanistlik „lõngavenitamine”. Pole liigseid sõnu; ja kui sõnajärg tihtigi tundub meile kuidagi võõrapärasena, siis katsed seda muuta näitavad kohe, et kaob antud lause meeleline ja meeleoluline ilu, et kuski tekib rütmikohmakus. Fählmann käsitleb eesti keelt nii, nagu muiste käsiteldi ladina keelt! Lugegem algusosast: „Mõnnigi ülle silla läks, ei tea kas ta temma illu tähhele panni; teiste asjade järrele arvaste innimenne küšsib.” Või lõpplauset: „Tulleb ka neile aeg, kus virnast korda aina tassa ülle silla sõidavad musta vankri peal, ja otavad kõik vastatullejad ea melega, sest et teavad, et ta teist korda ennam ülle ei sõida – siis lähheb ta pikka und uinuma”.

Juba neist kahest lausest peaks olema tunda, mispärast peame kalendrilookeste autorit Fählmanni esseistiks. Märkame nimelt, et ta lause tegumood väga erksalt vastab lause alati tihedale mõttele ja meeleolule, s. t. aitab oma loomulike ja õrnade „väliste” vahenditega neil mõjule peaseda. Sama maksab Fählmanni sõnavaliku kohta. Kogutulemust peab nimetama harmooniliseks, peeneks, otstarbekaks. Kivisilla loo keskel loeme ridu, mis on lihtsad, aga haruldased: „Olii tarvis kohta, kus sild ehhitati, kuivaks tehha ja sellepärrast veti müür üllevalt poolt jõest läbbi; Emmakest palluti paar sammu ümber jooksta ja silla kõrvas ai pool on veel koht nähha, kus jõggi jälle taggasi omma pärris te peale sai.” Päris asjalikku jutustab Fählmann järgmiselt: „Siis vallitseja Keisri praua Katharina II andis ommast armust mõnda abbi vaeste koddanikkudele ja andis ka 60 000 rubla kivvisilla ehitamise tarvis.”

Kivisilla lookese elegantsest rahust ja nende motiivide valikust, mida Fählmann siin on suvatsenud puudutada (ei puudu ka argipäeva pildike sillast üle peaseda tahtjate sõnelusest üksteisega; sellele järgnebki kontrastiv lõpp „igavese rahu” motiivil), võib õieti avastada Fählmanni kogu üleoleva ning samas tundliku ja tähelepaneliku isiksuse. Kõige rohkem saame ses suunas õpetlikke detaile korjata Fählmanni pikimast, följetonilisest ja päevapropagandalisest kirjutisest „Tühhi jut, tühhi lörri, tühi assi, tühhi kõik” (1842). See on jutustuseks müüdistet ja ka ulatuslikumat kirjeldust stepimaast sisaldav „rahvalik essee”, mis teeb mitme vahendiga selgeks „tühjale maale” rändamise mõttetuse. Jätab omamoodi liigutava mulje see pisiasjuni ulatuv hoolitsemine talurahva eest, mille juure autor siin korduvalt tagasi tuleb, kartmata mõjuda väiklaselt või segastada kirjutise ühtsust. Võitlus „tühjale maale” rändamise vastu on küll loo peanaelaks, kuid täidab ainult teise lõigu. Esimeses õpetatakse rukkeid varem külvama, et külv sügisvihmade kätte ei jääks, kolmandas hurjutatakse linnalähedase talurahva liigset ja lagastavat linnavoorimist – pigem võiksid nad rasket raha teha kartulite, kapsaste ja muu juurvilja kasvatamisega (vakamaa kartulite all andvat nimelt 80 rubla tulu, kapsaste all 200 rubla). Neljas „peatükk” pahandab usuvahetajatega, kes selle eest loodavad saada paremat maad. Ent säärane seisukohavõtt ei tähenda veel Fählmanni tagurlikkust või kokkukasvamist balti ülaklassi vaadetega. Mõõdukalt, ent selgesti märgib ta ka ära, miks talupoeg ei arenda oma majapidamist välja, ei investeeri: „omme on mo paigake mõisnikko meie järrele ja ta ehhitab sinna ue karjamõisa;” samuti jäävad maarahva rükkikülvid hiljaks seetõttu, et enne tuleb mõisade rukis maha teha. Masing sääraste punktidega igatahes ei söanda opereerida.

Märkimist väärib käesolevas loos ka Fählmanni õige imelik notiits: „Agga Jummal parrako, usso korvas meie vägga nattuke kolis õppime “

Kõik need üliproosalised Õpetused ja arutlused on siiski põimitud „esseeks”, mis oma huumoriga ja elavusega mitte üksi ei lõbusta, vaid mõjub ka kuidagi ühtlasena ning ühtsena. Säärase ühtluse annavad loole ka kirjanduslik tase – ja autori isiksus peagu „igas lauses”. Üldehituski näitab seda: lugu on väga otstarbekalt ja loomulike üleminekutega jagatud lõikudeks – peatükkideks. Üldse tavatseb Fählmann oma kirjutise liigendada sama selgelt, rahulikult ja lühilõiguliselt nagu oma lausedki. Teiseks äratab tähelepanu tegelaste jaotus. Mina – jutustaja on tüüpiline õpetamishimuline ja veidi ennasttäis koolmeister; õpetuste jagajaks pole aga, nota bene, mitte tema, vaid „täitsamees”, maavärvi eestlane, kes kaugel käinud ja palju näinud; kolmandaks jutukaaslaseks omas lihtmehe iseteadvuses blaseerunud kõrtsmikloo „rumal August”, kelle kinnisrepliigid „tühhi jut, tühhi kõik” vastustena kõige mitmesugusemaile väiteile annavad kummalisi ning rahvalikke koomikaefekte. Kui talle on midagi vastu ta tahtmist selgeks tehtud, siis „Andres mõtles kül tük aega järrele, küisitas karvu nuuskas ninna – pärrast agga ütles: noh võib siis ka olla.” Seda õpetusevastast tüüpi pole siiski labastet: „Vanna kõrtsi Andres on mo vanna kaim ja tuttav ja mees minno mele pärrast,” – samuti kui pole põlatud loo lavastumise kohaks valida kõrtsi, seda omaaegse maarahva universaalset klubi. Tundub, et täieliku „rahvamehena” Fählmann ei kohtle siin koolmeistrit mitte põhimõttelikult paremini kui kõrtsmikku. Peategelast lastakse iseennast nöögata sääraseis humoorikais lauseis, nagu „Minno koolmeistri-uhkus selle peale koggoni ärra-pahhandas ja jubba akkasin pikkaste ja laiaste tarkust kiitma…”

Kas ei ole siin tunda vahest Fählmanni huumorit enesegi pihta – see tähendab, oma rahvavalgustaja ameti pihta? Säärasel küsimusel pole küll suurt tähtsust, sest niikuinii näitavad ta eestikeelsete kirjatööde stiililised omadused ta loomust skeptilis-humoristlikuna, üleolevana ja heatahtlikuna. See kapsakasvatuse õpetaja on härrasmees parimas mõttes; see harimatu rahva lõbustaja (loetagu ta kahte följetoni !) on vaimuaristokraat, kes ei tarvita antiikseid rütme oma oodis „Suur on, Jummal, so ram” ja eleegias „Piibo jut” mitte snobismist, vaid seepärast, et maakeel kõlas ta kõrvus ülevusi väärivana, ülevuste poole kutsuvana. Kui ta tundis end ka kohustet olevat õpetama rahvast kalendrisabalugudega, siis seda väheväärikat ülesannet täitis ta kummalise väärikusega. Neil retkil on ta rahvamees „keelelt ja meelelt” (palju suurem rahvamees kui hoopis viljakamad Masing ning Kreutzwald), ta näib peagu kaduvat oma kõrtsi- ja turupubliku hulka – ent ta toon ja sõnasääd kiusavad tähelepanelikumat jälgijat kogu aeg oletama, et siin on tegu „.printsiga incognito”. Ainult suuremaa ilmamees võib nii avaralt vaheldada ülemeelikust tõsise arutlusega, nagu seda teeb Fählmann. Ei tüse maapastor Masing ega lüüriline ja kibestunud Kreutzwald ei näita üleolekut oma teemidest ja teotsemisest; Fählmann aga, kel polnud puudu ei muredest ega tööst kutsealal ega Eesti keeleteaduse ja kirjanduse rajamisel, on oma kirjanduslikku laadi toodangus üle hädaldamisest, sentimentaalsusest, liiga manitsevast õpetamistahtest. Ta on stoik, kes tunneb „mõõtu” ja inimeste maitset; ta ei ole pealetükkiv, ent ta ei mõtlegi end peita. Ta tüüpilisest, rahvakeelele lähedasest „langevast” ja impulsiivse põhjaga lausest kuuldub huumori suunas resigneerund, veidi haletsevatki suhtumist öeldavasse – see tähendab, „asjade tõsidusse” üldse. „Egga enne Rukki-Marja päva iwa põldu ei vissata.” ..Ollivad seal käind, ommale parremat maad pallumas ja parremat usku.” „Sedda jo iggaüks ommas meles ärra võib arvata…” Ja ilma huumorita: „Kui sa vanna tuttavat teed… jälle kord käimas olled, kül tõusevad sul ses ja teises kohas mõnnetki mõtted inge ette.” Mulje säärasest „blaseerund” tundetoonist on tihti ka säärane, et temaga näidatakse osavõtmatust ja peidetakse tegelikku tundlikkust ning osavõttu. Üldse laseb Fählmanni vestete elegantsus ning muretus mõnigi kord enda taga aimata hoopis tõsisemaid pingeid. Ent sõnastusse ja mõtteisse ei sigine sellest kunagi mingit krampi ega kohmakust.

Vaga tõsisesisuline on Fählmanni viimane kirjutis „Villets”. Ta kahes „peatükis” on jutustet kaks lugu, mis õpetavad lugejat hoiduma sattumast vale eluteele, ja hirmutavad ebamoraalseid väljavaatega vanaduspäevadele. Ometi pole sääranegi moraliseering Fählmanni kujunduses võtnud lamedat ilmet, nii et „Villets” on õieti esseelikem pala ta eestikeelses toodangus. Tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et loo teises jaos areneb patuse rauga ja ta „ello-tejuhhi” vahel (mõlemad on unenäokujud) kõnelus, mis sisuliselt on esseeline arutlus tahtevabadusest. Puänt kõlab: „Kui minna sind allati õige te peale olleksin kihhutand, siis ei olleks sa innimese loom, sa olleksid minno ellajas.” Loo jumestus traagiliste ja süngete värvidega küllap on põhjustet Fählmanni surmaeelseist meeleoludest, kuna varem ta õpetas hoopis teissugust. „Kribus-Krabuse” mölder maalt vaatleb linnas koolijütse: ,,Vägga illus olli nähha, kudda üks teisest mööda uksest tõttas, sure kõlla ja rõemuga. Mölder vatas pealt, ja südda tal õieti sees naeris, kudda ikka vanemal innimesel sünnib, noorte lusti ja rõemu nähhes, kui tal veel must prii ninna peal ei olle.”

Kui ülalpool on Fählmanni kalendrilugude kvaliteete nähtud mõnede arvates vahest liiga roosa prilli läbi, siis jääb allakirjutanule ometi vabandusi. Tuleb nimelt osata hinnata seda haruldast ühendit elavast eestilikkusest ja tõelisest klassikalisest kultuurist, mis ilmneb Fählmanni eestikeelse proosa igas lauses kui ka mõttelises hoiakus. Meie omaksime tõepoolest kõrget klassikat, kui Fählmannil jätkunuks iga ja aega tõeliste esseede kirjutamiseks. Kahtlemata oleks ta end sel alal tundnud väga kodus; ta erakirjad näitavad seda muide liigne kord.

II osa Loomingust nr. 6/1939

    

asingi ja Fählmanni maarahva esseistika sirvimine ei avastanud just suurte probleemide või mõtteliste kõrguste kodusolekut meie „mõttekunsti” vanimas klassikas. Fählmanni viide tahtevabaduse printsiibi olemusele „Villemsas” ja Masingi mõningad filosofeerivad kommentaarid ta õpetlikes jutustusis, kirjeldusis ning anekdootides ei korva mõjuvamalt seda üldist puudust, kuigi säärased leiud teoorjadele määratud kirjandusest võivad meid praegu rõõmustada ja liigutada. Hoopis rohkem huvitavat pakub oma pärisesseistliku filosoofilise selgroo ja mõtete pidevuse poolest küll esimese „nooreestlase” Kristjan Jaak Petersoni päevik, mis polnud mõteldud kellegi õpetamiseks peale autori enese. Kuid esialgu peame mööda ruttama sellest imetaolisest esimesest peasukesest, kelle ilmumine siiamaile on seletatav vaid Aleksandriaja lühikese vabaduspuhanguga. Peame edasi jälgima meie küllaltki auväärset maarahva esseistikat, millega paar-kolm rahvasõpra tahtsid rahvast üle aidata kõige raskemaist aegadest – ja mille arendas omamoodi eesti esseistikaks Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Niisiis, „juba jälle Kreutzwald”. Jah, kirjaoskaja eestlane ei pease nüüdisajal enam kuidagi mööda sellest suurest diletandist. Meie üksikasjalisem huvi ta vastu võinuks ta prestiiži aina vähendada – me ei kaldu teda enam nimetama lauluisaks, vaid pigem agaraks tõlkijaks, me ei pea teda enam suureks filosoofiks pärast Lembitu demaskeerumist Budhaks, me ei oska suuremat peale hakata ta rahvuseeposega, me nendime, et vanahärranagi ta võis laskuda tundmuste ajel vähesoliidsesse käitumisse, jne. jne. Konstateeritakse ta maitse puudusi tõlketeoste valikus ja ta saamatusi eestikeelsel väljendumisel, nii et isa Jannsen, see laiasuine köster ja lehemees, võib paista ta kõrval toreda tõsieestlasena. Ometi tunneme ja tõdeme – Kreutzwaldi pole meie uusaegne kriitika maha matnud. Ta on saanud endisest elavamakski, on tulnud meile lähemale, ja ikka jälle võib ta meid inspireerida. Ta eluloo ja tegevuse uurimine paljastab küll ta tee kitsust ja ta küündimatusi, kuid ei vähenda ta suurust meie silmis. Vaene provintsiarst väsimatult rühkimas üksinduses oma vaese rahva kasuks – kirjutamas talle eepost ja õpetamas rahakorjamist ning hobuste hoidmist, unistamas selle rahva müütidest ja kombineerimas viiekopikalisi raamatuid talle igapäevsemaks vaimuvaraks, vaevlemas oma inimsusaadete teostamattuse pärast ja jutlemas vaikuse harduses oma jumalaga – säärasena ongi Kreutzwald eesti rahva, meie kõikide ja tulevaste eestlaste parim ärataja. Austagem teda kõigepealt inimesena!

Kreutzwaldi hool ja armastus oma rahva vastu juhtis ta paratamatult kaasluses Fählmanniga vana Masingi jälgedele, Vahelugemiste ja Nädalalehe õpetava ning ühtlasi õpetuse huvides lõbustada püüdva žanri jätkamisele. Neljakümnendail aastail oli see kindlasti otseseim ja praktilisim tee rahva aitamiseks. Muidugi põhjustas tegelikult Kreutzwaldi töölehakkamist sel „alatul” (sõna vanas tähenduses!) kirjapõllul eeskätt „Õpetatud Eesti Seltsi” estofiilne programm ning üritused ja lõppeks sõprus Fählmanniga. Ent estofiilide tegutsemine oleks Kreutzwaldita jäänud päriselt nudiks ja nüriks; vahekorras Fählmanniga on aga just Kreutzwaldi „irisemine” tehtu kallal ja alatine rahulolematu õhutamine see tegur, mis on liikvel hoidnud küllap mõlema sule ja rahvasõpruse. Seejuures ei näi Kreutzwald oma andekuselt pikka aega sugugi üle olevat oma võistlejaist maarahva esseistika alal: Fählmanni noblessi ja üsna puhast maitset (mida ei kahanda ka saksa „ainetel” paberile vistud „Kribus-Krabuse” ja algupärase „Kalendriteggija” tühisused ning jantlikkused) ei saavuta „lauluisa” õieti kunagi, ja Masingi tüsedast ning kindlapõhjalisest eesti keele – ja stiiligi -oskusest jääb ta mõnevõrra maha vähimalt oma literaaditegevuse esimesil aastakümneil, nagu ta muide ruttab ka ise sobivail juhtudel alandlikult seletama. Ei – Kreutzwald pole ei haritud maamees-voltäärlane, nagu oli Masing, ega õnneliku hoiakuga aristokraat, millisena näib Fählmann. Selle asemel ta on – pandagu tähele definitsiooni, mida on rõhutanud Kreutzwaldi parimad tundjad juba korduvalt! – esimene üldinimlike pürgimustega vaimuinimene eestlaste seas (kui mitte arvestada kaua tundmatut K. J. Petersoni). August Annist nimetab teda väga põhjendatult ka esimeseks „eetilis-sotsiaalse armastuskäsu kuulutajaks” meil, samuti meie esivanemate austuse põhjendajaks. Selle kõigega ongi Kreutzwald algatanud üleva traditsiooni meie kirjanduses, on ta tõstnud päriskirjanduseks. Fählmanni rahvuslik mütoloogia ja ilus lavastus Koidust ning Hämarikust poleks seda iialgi suutnud.

Pärisesseistika viljelemiseni Kreutzwald muidugi ei saanud jõuda oma aja oludes. See näiliselt kerge ja mitmepaikne žanr nimelt sünnib kõikjal alles pärast teisi liike, andes tunnistust kultuuri teatavast küpsusest. Kreutzwald peab aga sajandi keskpaigas veel tegema ettepanekuid näiteks „kirja” ja „raamatu” tarvitamiseks kindlais eritähendusis („Kirja läbbi sõnnumi andmisest” – Mailm ja mõnda, 4. anne, 1849), ja samal ajal ei tunne ta ise veel eestikeelset sõna „Põhjanael”, tarvitades selle asemel oma kosmograafia „Politäht”. Säärane keele, hariduse ja muude olude äärmine arenemattus kummatigi ei suutnud hoida Võru tohtrit kirjutamast kõiksugu asjust, mida teada oleks maarahvale kasulik – ja lõppeks kirjutamast teadmiste saateks ka oma mõtteist. Kreutzwaldi talurahva esseistika nimelt on sisult märksa moodsem, uueaegseni kui Masingi ja ka Fählmanni oma. Võru tohter oli siiski oma kaaslasist paremaks ja ergemaks vastuvõtjaks neile ajahäältele, mis neljakümnendail aastail nii valjult kohasid mujal Euroopas – eriti 1848. aasta revolutsioonide päevil – ja paratamatult kandusid kasvõi nõrga kajana siiagi umbsesse kolkasse. Muidugi olid tollal võimud – sandarmid, mõisnikud ja pastorid – hoopis agaramalt ametis sääraste häälte summutamisega kui Kreutzwald nende paisutamisega. Pietistlikult tõsine ja kontemplatiivne Kreutzwald ei ole kellegi revolutsionäär meie aja mõistete järele – kuid ta o n revolutsionäär võrreldes oma eelkäija Masingiga ja kõigi järelkäijatega kuni Jakobsonini (ja Reinvaldini). Ta vaikib küll vägagi mõistetavail põhjusil kaasaegseist talupoegade rahutusist ja noomib ning pilkab väljarändajaid ja usuvahetajaid üksmeeles Fählmanniga. Ent kui vähegi lehitseda ta kirevasisulisi ning süsteemikaid rahvaraamatuid, siis äratab peagi tähelepanu rida kohti, kus ta ühel või teisel juhul rõhutab õigluse, edu ja humaansuse väärtust, taunib ülekohut ja pilkab ükskõiksust sotsiaalsete küsimuste vastu. Just Kreutzwaldi rahvalike kirjutiste eetiline ja sotsiaalne erkus eraldab neid üsna järsult teiste tolle aja rahvasõprade omist ning avab meile autori isiksuse uusaegse mitmekülgsuse. Ka jumalasõnaga manitsemine ja jumestamine, mida Kreutzwald traditsiooni jälgides harrastab oma rahvaliku tegevuse esimesel poolel, ei suuda varjata ta irdumist seniste rahvaõpetajate tõekspidamisist ning hoiakust. Kreutzwald juba täiesti „kuulub meile”; oma huvidelt ja mitmekülgsuselt kuulub ta meieaegsete esseistide ning literaatide hulka.

Kui Kreutzwaldi tegelikud saavutused esseistikas ei anna välja, meieaegseid mõõte oma tegumoelt, siis seda põnevam on neis jälgida meie „ärataja” mõtteid ja veendeid, ta filosoofiat ja südame kutsumusi. Masing ja Fählmstnn on lobisemiseski võrdlematult „objektiivsemad” Kreutzwaldist – ja samavõrra on Kreutzwald sisuliselt tõelisem esseist kui nemad. Seetõttu on ka võimalik Kreutzwaldi kalendrikirjutisist ja rahvaraamatuist teha ulatuslikke järeldusi ta isiksuse kohta, mille vastu meie huvi aina tõuseb.

Kreutzwaldi esimene algupärane ,,almanahh”-rahvaraamat on Sippelgas, 1. jagu, ilmunud a. 1843, „välja antud Maarahva kele ja kirja koggoduse polest” (Õ. E. S.). Esseelikku mõtte- ja väitluse arendust kohtab siin mitmeski palas, ja kõigepealt „Ees-könnes”. Siin ei puudu jumalasõna lõpetuseks, ega kiitust elukorrale Vene riigi „Üllema-vallitsejade õigust-armastava tiva al”. Neid ofitsiaalsusi varjutab aga täiesti autori agar valgustamistahe, juba Masingut tuntud ratsionalistlik „kihutustöö”. On otse liigutav märkida, millise innu ja järjekindlusega autor siin rahva ja ÕES4 ettevõtete huvides ülistab edu ja õpetust ning veab ja tõukab lugejat nende teele. Esimesed sõnad on: „Õppetuse valgus”, ja viimased: „õppetust anda.” Laialdaste põhjendustega astub siin Kreutzwald vastu rahvalikule eelarvamusele, nagu olnuks vanal ajal kõik parem. Vastupidi – ainult vaimuvalguse levimine on võimaldanud meil peaseda endisaegade koledustest ja saavutada senisegi edu. Selles seoses annab Kreutzwald ka esimese õiglase ning julge kriitika eesti keeles pärispõlve-aegsete olude kohta: tol ajal võinud mõisnik täiesti seaduspäraselt müüa oma orje „otsekui lojoksid”, vahetada neid hobuste ja koerte vastu, või muidu neid sõgedal kombel piinata. Alles viimasel ajal on mõisnikud hakanud respektima „kohtuseadusi”. Säärane keel kõlab õige üllatavana meie maal aastal 1843, kui Läänes polnud enam mingiks üllatuseks isegi saint-simonism, ja kui Balzac oli juba rajana realistliku ühiskonnakriitika kirjanduses!

Kokkuvõtliku autoripoolse kreedona kõlab ses eessõnas üleskutseline lause: „Võtko siis iggamees, kelle süddames uus koidoterra tõusma sanud, jõudo möda to ning sõnnaga nõdrale abbiks tõttata, kül siis parrem põlli kõigile katte jõuab.” Ei ole mingit põhjust arvata, et nende sõnadega on ainult sõnu tehtud. Pigem avaldub just siin Kreutzwaldi isiksus oma lürismiga ja altruistliku soojusega. Mis aga meid ses üleskutses eriti imestama ja kadestama sunnib, on rahvasõbra kaljukindel usk vaimuvalguse edusse ning õnnetoovusse. Praegusel kollektivismi õitseajal igatahes ei loodeta mitte „koido-terrale” südameis!

Järgnevais kirjutisis tõttabki Kreutzwald otseteed abistama nõtra teoorja – küll ainult platooniliste manitsustega virkusele: „Kudda meie päivil aega tulleb prukida” ja „Ei olle tööd!” On huvitav, et juba tol ajal, kus maa asustus oli üsna hõre, põhjendab Kreutzwald oma manitsust eluruumi kitsusega: „Iggas kohhas ning seisusses ellab meie päivil ennam rahvast kui ennemuiste; sellepärrast peab iggamees, kes vaesusse sisse ei tahha langeda, targalt järrelmõtlemisega omma lühhikest ello-aega täitma.” Siingi kõneleb puhtakujuline ratsionalism, mis ei taha elus midagi jätta korraldamata ega juhuse hooleks. Kui ratsionalism ei pääsenud peagu kuski niivõrd valitsema, et ta oleks suutnud elu korraldada kolossaalseks pedantsuseks, siis kalduvusi sinnapoole ta igatahes näitab. Kreutzwald võib üksikopetusis minna märksa pedantsemaks kui Masing, rääkimata üleolevast Fählmannist. Sama raamatu kolmandas manitsuses „Kokko-oidmuse kasso” arvestab ta pikalt ja laialt välja, kuidas talulaps 10. eluaastast alates võib marjakorjamisega, kalapüügiga, ädalheina tegemisega ja oma „kasso vilja” müümisega teenida 11 rubla suuruse summa, kui ta on saanud 20 aastaseks! Esimesed viis aastat kuluksid küll üheainsa rubla kokkukraapimisele …

Kujutlus, mille saame neist õpetusist ja neist hindadest, on küllalt masendav, ja õieti peaksime imestama, kuidas saadi müüa maarahvale kahte annet Sipelgat kaheksaga kopika eest (nagu Laakmann kuulutab 1861. aastal). Esimeses andes, muide, toob Kreutzwald ka ühe näitliku pildi talurahva süngest olukorrast: hurjutades laiskust, jutustab ta tuisuvarjus olekust ühes talus, kus kolm last, kolm naist ja peremees polnud viie tunni kestel lausunud ühtki sõna ega vastanud küsimistele; viidud vaid korra loomadele põhku ette ja joodetud kaevu juures poolsurnud hobust („Ei olle tööd”). Sellesse pilti suhtub Kreutzwald noomiva ratsionalistina, küsimata nende vaikivate inimeste hingeelust ja vaikimise põhjusist… Teisal ta väljendub vaesuse ja apaatsuse kohta veelgi ratsionalistlikumalt ja üleolevamalt: „Rikkad allamad on paljo parremad kui kehvad, sest vaesed ei pea luggu ühhestki asjast, et neil middagi audata ei olle, agga rikkad ellavad mõistlikkul ning vaggasel kombel.” Selle lause teine pool kolaks küll kodusemana kalvinistide või puritaanide suus kui eesti kirjanduse traditsioonide alustaja esseistikas! Kuid ärgem unustagem seda, et tolleaegset talurahvast vist oli tarvis ergutada üsna järskude ja selgete sõnadega ning mõistetega, ja teiseks seda, et lühike kiirjutisekene „Targad õppetused”, milles leidub ülaltoodud lause, vaidleb just säärase eelarvamuse vastu, nagu oleks enam haritud talurahvast võimatu valitseda. Nii osutub see pala üheks aktuaalseimaid ja poliitilisimaid Kreutzwaldi rahvaraamatuis, ja ta süütu kavalus on lõbustav, kuna meie tõepoolest ei usu, et oleks võimalik sõnakuulmises hoida haritud teoorje! Või on olevik juba ümber lükanud säärase optimistliku uskumatuse?

Muist häist asjust õpetab Kreutzwald Sipelga 1. jaos veel lugupidamist karskusest („Kassinuse seltsid Amerika-maal”) üsna elavalt ja näideterohkelt, hobuste muhutõve arstimist, ravimist külma veega, lastekasvatamist – ja põdrasambla keetmist ning jahvatamist leiva hulka segamiseks puuduse aegadel. Jälle üks kurbadest mälestistest ses raamatukeses! Kreutzwald aga ei võta samblaleiva söömist sugugi sentimentaalselt:

„Miks nisuggused kehvad mitte, nõnda kui Some-maa rahvas pödrasamblaid leiva sisse ei sõtku? Põdrasamblal on nisamma kossutav rammo, kui toido-viljal sees; agga rahvas põlgab sedda pissokest vaeva… Agga kerjamine ning veddelemine teiste uksede ees on monnele õlpsam, kui töteggemine. Üks terve ihholiikmedega kerjaja teotab innimmese nimme, kedda Loja omma ku jo järrele lönud. Ei prügi, Jummal olgo tännatud, meie maal veel kegi nälga kannatada, kes tööd raskeks ei panne…”

Üldse on Sipelga 1. jaos ülekaalus karmid ja asjalikud toonid, tuima rahva õpetamine etteheidetega ja noomimisega. Ent see õpetamine ei toimu siiski mitte liigselt „ülalt alla” ega härrasmehelikult. Vastupidi – tihti võtab siin Kreutzwald, kes teatavasti ise oma praksises oli vaeste abistaja, Õige lähedalt ja üksikasjaliselt osa vaeste muredest. Külma vett pikalt ja laialt ravimiks kiites saab ta mahti märkida:

„… nisuggune rahha-ahnus mõnne rohhomüja süddant täidab, et ta sedda pattuks ei arva vaese innimese käest ühhe tühja rohho eest, mis mitte kakskümmend koppikat ei maksa, rublade kaupa rahha ärrapetta.”

Mis puutub lugeja lõbustamisse jutustustega ja kirjeldustega, siis seda taotleb Sippelgas I õige kena kujutusega „Amerika-maa ülles-leidmisest”, osaliselt Hebelilt laenatud looga leinavast mõrsjast Falunis, kes 50 aastat pärast peigmehe hukkumist kaevanduses saab jälle teda näha noorena, kuna ta laip on täiesti sallinud („Koggemata nähha-samine”), ja pietistlike tõlkeluuletustega. Rootsis mängiva imeloo algus, kus Kreutzwald lüüriliselt kujutleb laevaga lahkumist Tallinnast Soome ja Rootsi poole, on kunstiliselt parim koht raamatus, kuigi ta eesmärgiks on vaid Soome ja Rootsi geograafilise asendi tuttavaks tegemine. Üldse on see esseelikuks paisutet lugu ja jutustus Kolumbusest need palad Sipelga 1. jaos, milledes Kreutzwaldi väljendus ja selle pildistik vähegi võistlevad Fählmanni sõnakunstiga. „Koggemata nähha-samises” ei puudu kõige geograafilise ja ajaloolise õpetava andmestiku kõrval ka omajagu müstikat ning romantismi, millest osa on ilmsesti pärit Kreutzwaldi sulest, vaheldades niiviisi raamatukese ratsionalismi ja osutades ta autori tulevasele arengule või õigemini ta isiksuse teisele küljele.

Sipelga teine jagu ilmus alles 18 aastat pärast esimest – 1861. Selle vihu tiitellehel puudub märkus ÕBS-ist Skui väljaandjast, ent ei puudu endine moto Piiblist: „Mine sippelga juure, sina laisk, vaata tema majapidamist ja õppi.” Üldiselt aga on siin kõik muutunud võrreldes esimese jaoga. Ei pöörduta enam Maarahva, vaid Eesti rahva poole, seletatakse pikalt ja laialt oma rahvaluule ja pärimuste väärtusest, räägitakse isamaast, eestlasist pärisperemeestest ja haritlasist, sõditakse vana kirjaviisi kaitsjatega, jne. Tajume kõigest, et vahepeal on ühes Kalevipojaga juba sündinud eesti rahvuse mõiste ning patriotism, ja et Kreutzwaldi on vallutanud rahvusromantika. Ent temas ei ole veel kaugeltki raugenud ka vana ratsionalist ning edu-usulane. „Eessõnas” (juba meieaegne sõnavorm loodud!) kõlab see edu-usk eriti energiliselt ja rõõmsalt. Elati ju läbi rahvusliku ärkamise esimest koidutundi, ja pettumused olid veel nägemata. Niisiis võib peamine ärataja lausuda avakirjutises täie iseteadvusega:

„… seal võib juba vähemgi arvata, et raamatukese väljaandja enam seal paigal ei voi seista, kus ta esimese jau kirjutamise aeal oli seisnud… Igaüks, kes ise tõtelikult püab edasi minna ja teisi nõdramaid üle piire soovib kaugemale talutada: ei tohi oma jalga mitte kammitsasse siduda.”

Ja otseses ühenduses kirjaviisi reformiga üsna sõjakalt:

„Kes kombeks võetud pimedust kui rüppe last püab ellitada ja oskamatele meele hääks paremat ei viitsi ette võtta, nendega ei ole mul pikemalt tegemist… Kellel kukrute kasu ülem näitab, kui tõsi, ja nemad mammuna teenistuse pärast vanast pettusest ei raatsi lahkuda, vaata – need on kõige kurjemad rahva segajad, ehk nemad kül iseennast rahvasõbradeks sõimavad.”

Ka üldine olukord meie maal peab Kreutzwaldi veendumuse järele paranema, kui aga „rahva mõistus õppetuse valgusel laiemalt koitma hakkab.” Ikka veel nõuab pikki manitsusi ja omamaa kiitust väljarändajate küsimus. Sellega seoses avaldab Kreutzwald Õige järsul ja aristokraatselgi viisil enese kui rahva õpetaja ja valgustaja eetilise tõekspidamise:

„Kellel kirjutades paremaid mõtteid ei oleks kui neid: „saaks raamat aga lugejate meele pärast olema!” sel ei ole veel täieliku mehe aru ega julgust. Raamatu kirjutaja peab terava noaga kõik hukka läinud tükkid maha leikama, kui üks tohter surnuks läinud liikme terve keha kullest maha võttab… Minu pärast võivad need lehekesed suuremal hulgal teadmata ja tundmata jääda, aga kui vie saea lugeja hulgast üks ainuke neid käte võttab ja lugedes midagi juhatust nende sees leiab, mis tal seie sadik teadmata oli: siis on kirjake seda täitnud, mis ma temast lootsin. Suurel karjal on palju karjätsid, mispärast peaksin mina nende seltsi ennast tungima?”

Selles lõigus ilmneb selgemini kui kuski mujal meie suurima rahvasõbra eraklikkus, kuhu teda sundis taanduma ta kriitiline vaim – ja tundlikkus võistlejate robustsete nükete vastu. Siin deklareerib ta senikuulmatu teravusega, milline vahe teda eraldab Jannseni, Kõrberite ja mõnede teiste köstrite ning pastorite taolistest rahvameestest. Kas aga ei ütle see eetiliselt põhjendet vastutulemattus suure hulga soovidele ning maitsele üsna palju ka meie ajal, kus „positiivset” rahvalähedust ja loobumist kriitilisest skalpellist on just isamaa hüve nimel püütud moondada mingiks pühaduseks?

Sipelga 2. jaos on Kreutzwald juba täiesti loobunud dekoratiivse pühaduse tarvitamisest, s. o. jumalasõna tsiteerimisest. Ta usub kõigepealt inimlikku edusse. Eessõna lõpul lausub ta pärast rassimist kõiksugu vastastega: „Ei sest ole lugu! koit on juba väljas ja päikese tõusmine ei või enam kaugel olla.” Ristiusu Jumalasse selle deistlikus ilmingus usub ta endist viisi – ent põhjendab seda filosoofilisemalt, tarvitades ta nime aina siis, kui ori juttu tõepoolest ülevaist või sügavaist asjust. Eriti huvitav on jälgida Kreutzwaldi suhtumist Jumalasse kui maailma „käimapanejasse” terases kirjutises loomade vaistude üle, pealkirjaga „Loodud sund”. Loeme näiteks:

„Et neil veikil loomadel inimese mõistust ei ole, mis arvamise läbi üht ehk teist tööd võib toimetada, sellepärast peame uskuma, et Se, kes neid on loonud, neile ka seda sala sundi elu teele kaasa oli annud. Mis elaja ja inimese hing ehk elu vaim on, seda ei ole veel ükski oskanud täielikult välja seletada.”

Ja mesilastest tarus rääkides:

„Siin piisukeses ruumis leiab mõtleja inimene laia välja, kus Looja tarkus iga tolli peal uest avalikuks tõuseb.”

See loodusteaduslik lugemispala muutub Kreutzwaldi sule all peagu täielikuks esseeks, lõppedes muide kauni luuletusega „Kui sügisel sa kure parve…”. Kuigi peale selle lõpu võib kirjutises leiduda muudki laenatut, siis ometi avaldub siin igal sammul ka Kreutzwaldi enese, selle poliitiku, lüüriku ja eepiku huvi pisimategi „loodud asjade” vastu. Siin avaneb uus ja sugugi mitte tähtsusetu külg Kreutzwaldi isiksuses.

Veel suurema innuga on ta Sipelga 2. jaos ülistamas ja seletamas teissugust Jumala imet – eestlaste (ja kõigi rahvaste) isepärasust ja kordumatust, nagu see avaldub keeles ja rahva luules ning laulus. Neist asjust aga hiljemini.

Harald Paukson

III osa Loomingust nr. 8/1939