Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1

ma esimesel loomingu järgul kasutab Metsanurk kodukohalist koloriiti peamiselt teoste maastikulise tausta ja sündmustiku põhikavandi kujundamisel. Autobiograafilise ainestiku varal ühendab ta mõttekujutuslikud teemad alatiselt voogava tõsieluga ja asetab tegevustiku kodumaise miljöö raamistikku.

Põhja-Tartumaa soostikuilmelist maastikku, mille tagapõhjaks on suvel helerohelised kasesalud ja tumedatoonilised kuuse- ning männimetsad, kohtame juba Metsanurga pikemas esikjutustuses Isamaa, õilmed (1908), mille peategelase lapsepõlvgi näib evivat ühtivaid jooni kirjaniku omaenda varasemate elukogemustega. Oma kodukoha pärismaale – Kärkna valda Saare tallu – viib kirjanik meid esmakordselt romaanis Vahesaare Villem (1909), kujutades selles kaudselt oma isatalu majanduslikku varisemislugu. Ta sünnikoht Saare asetses nagu Vahesaare talugi põhjast lõunasse suunduval soosaarel, mis oli piiratud kõrgest kaasikust ja madalast sooheinamaast.

Vahesaare Villemis kujutatud peamotiivid: vanaperemehe surm, rahalaenamised, ainelised raskused pärandusosade väljamaksmisel ja talu haamri alla minek, pärinevad Saare talust, kus nad leidsid aset ajavahemikul 1897-1907. Asudes romaani kirjutama, oli autor nende vapustavate sündmuste otsese mõju all. Oletus, nagu oleks Metsanurk Vahesaare Villemi loomiseks tõuke saanud W. Polenzi romaanist Der Büttnerbauer, peab kui alusetu täiesti ära jääma, sest kirjanik polnud seda teost üldse lugenud.

Kõnesoleva romaani tegelastest on Vahesaare Villem ja ta õed-vennad 90-protsendiliselt mõttekujutuslikud tüübid, Otsa Annus ja Aadu Sahker aga esindavad elavate eeskujude järgi kombineeritud tegelaskaraktereld. Annuse prototüübiks oli keegi tookordne jõhkraloomuline ja elumehelik taluperemees Kärknast ja Sahkeri algkujuks Tartu petturist õllepoodnik Karl Pähkel, kes talumehi rahalaenamisel suuresti tüssas. (Kusta Hubeli teateil.)

Kõige vahetumalt väljendub kodukohaline koloriit Vahesaare Villemis tegelaste murdelise kõnekeele kaudu, mille päritolule vihjatakse romaanis endaski: „Põhja-Tartu maak. murrak”. Seda elavat rahvakeelt mündivad säärased omapäraselt kõlavad häälikulised ja morfeemilised iseärasused nagu „kõrd”, „kiagi”, „kuhad”, „laalumiis”_r „lõwad”, „nähnud”. „tiada” jpm.

Kodumaastik, mille romantiliselt hingestatud kujutus jätkub novellis Toho-oja Anton (1916), oli saanud autorile südamearmsaks juba karjapoisi päevil, mil oli „iga kõrgema kõivuga eluaegne sõprus sobitud ja tunnistuseks tohikusse tärked lõigatud.” Siitpeale hakkas ta nägema koduümbruse looduses, näit. valgetüvelistes kaskedes, tihedalehelistes leppades, looklevas ojakeses jt., oma isiklikke elukaaslasi ja saatuseseltsilisi. See isikustav suhtumus loodusse kajastub ka Metsanurga teoseis, eriti romaanis Taavet Soovere elu ja surm (1922).

Kurvanäolise Taavet Soovere tüübi kujundamisel pidas autor osaliselt silmas oma kadunud vanemat venda Johan Hubelit (1863-1895), kes oli samalaadse unistusliku hingega. Kirjaniku vend oli nagu Taavetki kinnise loomuga paljuplaanitsev noormees, kellele talutöö põrmugi ei meeldinud. Ta pahandanud emaga, miks teda pole linnas koolitatud. Vabal ajal luges Johan ajalehti ja populaarteaduslikku kirjandust, käis Orgel ja Lähtel laulmas ning laskis linde. Neist kõrvalharrastusist hoolimata hoidis ta peremehena talu korras ega asunud Taaveti taoliselt linna.

Romaani Taavet Soovere elu ja surm tegevuskohad on kopeeritud kirjaniku kodukohast. Soovere talu kaasik ühes sõõriku muruplatsiga meenutab Saare talu piiravat kasemetsa. Umbjärv, mille ääres Taavet unistas, vastab autori isatalu lähedasele Umbjärvele. Sood läbiv kirikutee on sama, mille kaudu pääseb Saarelt Äksi kirikusse. Oja, mille kaldal veedab Taavet Viisaga lahkumisõhtu, vastab asendilt Amme jõe harule Toho ojale. Kärknast pärinevad ka Altnonni, Kolliotsa ja Pärtli talu nimetused.

Lokaalne taust ja tegelaste kõnekeel peidavad endas Metsanurga varasemal loominguperioodil kõige rohkem kodukohalisi sugemeid. Samuti vastavad ta eelnimetatud romaanide üksiksündmused üldjoonis tõsielulistele juhtumeile. Kuid tegelaskujud, kelle ülesandeks on kehastada ideid ja lahendada probleeme, evivad vähe sarnasust oma prototüüpidega.

2

Paljupropageeritud eluläheduse printsiip tungib Metsanurga toodangusse romaaniga Punane tuul (1928), mille ainestik on ammutatud Kärkna lähedasest Pupastvere külast. Nagu Metsanurk jutustab, läinud ta 1927. a. kevadel Kärkna lähedasse Kastli külla, elanud seal nädalapäevad lihtsas talus ja jälginud varahommikust hiljaõhtuni talu töid ja toimetusi, tehes selle kohta detailseid kirjeldusi. Kogutud andmestiku varal võis kirjanik Punases tuules niihästi külamiljööd kui ka taluinimesi märksa usutavamalt ja tõepärasemalt kujutada kui selle romaani eellugusid jutustavas Valges pilves.

Uusrealistlikus valgustuses kirjeldab Metsanurk oma sünnitalu minevikku romaanis Soovere (1936), mis aineldasa on kõrvutatav kümme aastat varem ilmunud A. H. Tammsaare Tõe ja õiguse esimese osaga. Kuid Metsanurga teos on Tammsaare romaanist palju kitsapiirilisem, tegelaste- ja probleemidevaesem. Kui Tammsaare monumentaalse suurromaani esimeses osas kujutatakse taluelu 25-aastase ajavahemiku jooksul, siis Soosaare peategevustik kestab vaid kolm aastat, alates 1885. a. sügisel, Bulgaaria-Serbia soja aegu, ja lõppedes 1888. a. suvel. Tõeliselt arenesid Metsanurga romaanis kirjeldatud peasündmused – Märdi surm 1892. a. detsembris, öine elumaja põlemine, uue taluhoone ehitamine südatalvel, uudismaa tegemine, magistraalkraavi kaevamine ja Anne pulmad 1902. a. veebruaris – Saare talus kahekümne aasta kestel, aga kirjanik on nad koondanud lühikesse ajavahemiku, et teose tegevustikku tihendada. Sellest nähtub, et elu üksikus Saare talus oli märksa sündmustekehvem kui Tammsaare Väljamäel, kus ärplesid kaks kangekaelset üleaedset.

Mõte luua memuaariaineline teos Soosaare tärkas Metsanurgal külastades isatalu, kus ta pani tähele, et kraav, mille omal ajal oli lasknud ta vend Johan kaevata, oli ummistunud ja et maa ümberringi oli soostunud. Kasutades oma lapsepõlvemälestusi, tegi kirjanik katset kujutada seda ajajärku Saare talu minevikust, mil ta vanim vend a. 1883-1895 talumajapidamist juhtis, püüdes teostada kaugeleulatuvaid uuendusi.

Romaanis kirjeldatud mõttekujutusliku Soosaare talu ümbrus evib peagu fotograafilist sarnasust kirjaniku kodukohaga. Uusasjaliku tõepärasusega kujutab autor selle soodetaguse metsakolka maastikku ja üksikuid talukoht!, muutes osaliselt nende nimesid. Nagu peategelane Juhan tabavalt tähendas, kõlbas see metsapadrikuline soine maakoht enam huntidele elamiseks kui inimestele. Seal elutseski palju hunte, nende jahile käis vallakasak taluinimesi kasutamas, korrates oma pähekulunud ütlust: „Tere hommikut! Hundijahti! Karusaarde kokku kell kaheksa! Jumalaga!” (Kusta Hubeli teateil.)

Nagu romaanis tõetruult jutustatakse, andis mõis Saare talu kirjaniku vanaisale, kes sinna asus läinud sajandi keskpaiku. Talu oli maa-alalt suur, aga põldu leidus piklikul sooseljandikul vaid seitseteist vakamaad. Vanaisa Märt ja isa Jaan laastasid lepikut ja suurendasid põllupinda kaheksa vakamaa võrra, noorperemees Johan aga tegi kolme-nelja aasta jooksul kaksteist vakamaad uudismaad juurde. Kuna uudismaa kündmine, kraavikaevamine ja järve mahalaskmine moodustas talupidamisel Johan Hubeli kandvama osa, on need teemad ka teoses esile tõstetud.

Kirjaniku õed-vennad olid niisama lauluandelised kui Soosaare tütred-pojad. Nad käisid Orge ja Lähte koorides laulmas ja töödateski ei unustanud nad millalgi laulu. Saare talu perepojad ei kiidelnud oma koori esinemist põrmugi vähem kui nende kirjanduslikud järelkujud. Johan Hubel ütelnud uhkusega Peterburi kontsertmatka puhul: „Kui me laulsime, siis Peterburi linn oli vagane!”

Soosaare tegelaskond peale Elsa, Maali ja Jetta on kujundatud elavate prototüüpide järgi. Kirjaniku ema Loviisa oli nagu Soosaaregi perenaine jumalakartlik, kes luges sageli pühakirja ja leelutas vaimulikke laule, ta isa aga nokitses mottekujutusliku vanaperemehe taoliselt kirve ja liimeistri abil talviti puutööd teha, mis oli ta lemmiktegevuseks. Samuti iseloomustab autor oma vendi ja õdesid tõepärases valguses, nimetades neid Õigete nimedega. Siiski näib peategelane Juhan olevat mehisem, ägedaloomuliseni, ettevõtlikum ja teovõimsam oma elavast algkujust. Omaenda varasemat lapsepõlve

ja kooliaega kirjeldab Metsanurk väikese Ennu isikus, kes rühib harilikult üksi ja loeb innukalt raamatuid.

„Kirikhärra raske kogu, tugeva ümmariku peaga” meenutab Äksi pastorit Emil Evald Wegeneri, kes muulasmeelsena võitles rahvusliku liikumise vastu. Ta vallandas ametist Orge koolmeistri Jaan Kaalu, pidades teda kui Jakobsoni poolehoidjat poolpaganaks (Ed. Hubeli teateil.)

Uusrealistlikul loomingujärgul loobus Metsanurk tarvitamast kodumurret tegelaste kõnekeelena, väites Punase tuule sissejuhatuses: „Murrak seob teose liiga kitsalt teatud maakohaga”. Kuid seda tuleb tõsiselt kahetseda, sest murdeline väljendusviis aitab karakteriseerida vanema generatsiooni tegelaskonda, kelle isikuilmega ta on lahutamatult seotud.

Hoolimata murdekeele puudumisest on romaan Soosaare Metsanurga kodukohalähedasimaid teoseid, mille kaudu saavad meile vahetult mõistetavaks ta koduküla miljöö, sealsed inimesed ning nende vahelised võitlused ja kirjaniku isatalus tehtud suur töö.

Soodetaguse Metsanuka küla ümbrusest lähtuvad juubilari talupojaromaanide ained, aga sealt pärineb ka tema kirjanikunimi – Mait Metsanurk.

K. Mihkla

Loomingust nr. 9/1939