Inimeste müümine Laiusel 18. aastasaja lõpul.
1739. aastal seletab Liivimaa „valitsev maanõunik” Vene riigivalitsuse järelepärimise peale ametlikult, et talupoeg oma eluga ja ihuga on täiesti pärishärra alla heidetud ja tema oma, ja 1765. a. ütleb Liivi maapäev „talu pojad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes pärisorjad (servi) olevat, nii kaugelt kui see ristiusuga kokku sünnib”. Talupoja saatus oleneb nõnda täiesti tema peremehest. Ta on töölooma seisukohal, kelle tööjõudu tarvitatakse ja keda oma heaksarvamist mööda võib äia müüa ehk vahetada. Ühest niisugusest inimeste müümisest, mis orjapõlve lõpu ajajärgul toime pandud, tahan siinkohal kõnelda andmete põhjal, mis Laiuse kiriku arhiivis leida. Asi puutub Laiuse kirikumõisa talupoegadesse. Enne müümiseloo jutustamist järgnegu mõned tähendused Laiuse kirikumõisa talupoegade tekkimise loost ja nende õiguslisest vahekorrast, kirikuga ja õpetajaga.
17. aastasaja teisel poolel kinkis selleaegne paljude mõisate omanik Laiuse kihelkonnas krahv Erik Flemming Laiuse õpetajale Reinerus Broocmann’ile päriseks kaks peret – Ott ja Lass, sest et õpetajal töörahvast puudus oli. Õpetaja asutas nad kirikumõisa maadele elama. 1688. aasta revisjoni puhul ütlevad nad endid umbes 20 aasta eest kirikumõisa maadele seatud (gesetzet) olevat. Nad ei käi aga mitte talupoegade üleüldiste seaduste alla, ei anna moona ega sõjamehi, vaid on õpetaja sulased, kes tema maa peal elavad ja temale tööd teewad. R. Broocmanni järeltulija, tema poeg Johannes Broocmann, kinkis 1710. aasta ümber Laiuselt lahkudes ja Rootsimaale asudes need 2 peret Laiuse kirikule päriseks, nõnda et nemad kõigile järeltulevatele õpetajatele tarvitada peavad olema. Mõne aja järele on kirikumõisa talupoegade arv kasvanud ja 1734. aasta kirikukatsumisel ütleb õpetaja kirikumõisa juures „praegu 5″ talupoega olevat. Nad ei ole „aga mitte kihelkonna mõisate poolt antud, vaid osalt eelkäijate, osalt praeguse õpetaja poolt istutatud (gepflanzet) ja kirikumõisa maadele asutatud (gesetzet); sellepärast ei loeta neid üheski revisjoniadras ja nad on kõigist koormatest (oneribus) vabad”. Kümme aastat hiljemini, 1744. a., on töövõimelist ametliku aruande järele juba 11 meest ja 19 naist, vanu ja jõuetuid 3 meest, 4 naist, töövõimetuid lapsi 21 poissi, 15 tütarlast, ühtekokku 73 hinge. 1758. a. tõuseb kogu arv 79 peale. 1758. a. nõudsid õpetaja Reimersi pärijad kirikumõisa talupoegade väljaandmist, tõendades, et need õpetaja Reimersi isikliku päranduse hulka kuuluvad. Tartu maakohus (Landgericht) otsustas aga, et need talupojad mitte õp. Reimersi omad ei ole olnud, vaid et neid kirikumõisa pärisrahvaks tuleb pidada ja nemad sellepärast ka kirikumõisa peavad jääma. 1785. a. tõusis jälle uus protsess Laiuse kirikumõisa talupoegade pärast. Paunküla („Paunküll”, „Pauenküll”) mõisa asemik tõendas, et need inimesed Paunkülast Rootsi ajal „katku järele” toodud, ja nõudis neid kui Paunküla pärisinimesi tagasi. Maakohus leidis aga, et nad ammu Laiusel elanud ning mitme revisjoni puhul Laiuse kiriku järele kirja pandud, ja mõistis nad Laiuse kirikumõisale „päriseks ja omaks” (erb und eigenthümlich).
Kirikumõisa talupoegade arvu kasvamine hakkas õpetajatele muret tegema. Inimesi sai palju, maad oli vähe. Nagu ühest märkusest kirikuarhiivis võib järeldada, olevat juba õpetaja Reimers mõned neist Leedi mõisa „ära andnud”, s. t. küll ära müünud. Reimersi järeltulija, õpetaja Mylius on seda küsimust niihästi teoreetiliselt kui tegelikult püüdnud lahendada. Nagu A. W. Hupel jutustab, tõendavat Laiuse selleaegne õpetaja, et tema õigustatud on kirikumõisa päralt olevatest päristalupoegadest need, keda tema tarvitada ei saa, iseenese kasuks ära müüma, kui ta aga selle eest hoolitseb, et olevatesse taludesse tarvilik osa inimesi jääb. Müümiseks ei olevat mingisugust luba ega kinnitust tarvis, vaid see põhjenevat vana kombe (Usance) peal. Tegelikult on õp. Mylius esiotsa katsunud asja nõnda korraldada, nagu tema järeltulija õp. Jannau tõendab, et ta üleliigsetele inimestele „vabadusekirjad” (Freyscheine) andnud, mille põhjal nad enestele igal pool vabalt ülespidamist võisid otsida, kus ise tahtsid, ilma kirikumõisa pärimisõigust rikkumata (ohnbeschadet des Erbrechtes im Pastorate). Tagajärjeks olnud aga, et mõned inimesed selle läbi liiderlikkudeks (lüderlich) saanud, ja sellepärast müünud õp. Mylius kõik need, kellele ta „vabadusekirja” andnud, Jõhvi mõisa ära, „et kõigele kõlvatusele lõppu teha” (um allem Unfug zu steuern). Müümisest saadud raha on õpetaja Mylius oma eraomanduseks pidanud, mitte aga kiriku varanduseks.
Järgmine õpetaja Heinrich Johann von Jannau leiab tarviliku olevat kirikumõisa vabastamiseks üleliigsest rahvast jällegi otsustavat sammu astuda, nagu seda aja mõiste võimalikuks tunnistas isegi mehe juures, kes ise elava sõnaga pärispõlve viletsust kirjeldanud ja selle viisi vastu üles astunud, kuidas pärispõlves viibiva rahvaga ümber käiakse. 26. jaanuaril 1792. a. toob õp. v. Jannau Laiuse kirikukonvendil, mis kirikumõisas ära peeti ja millest peale õpetaja kolm mõisapidajat osa võtsid, ette, et kirikumõisa sulased oma suure arvu tõttu „nüüd kirikumõisale koormaks hakkavad saama”, palub sellepärast konventi luba nõutada nendest „niisama nagu Kolga-Jaanis, 10 kunni 11 hinge, mehi ja naisi ühtekokku, ära müüa tohtida ja raha kasu kandma panna”. Koosolevad härrad olid ettepanekuga nõus ja otsustasid asja ülemkirikueestseisja ametile ette kanda selle tingimusega, et müügist saadud kapitaali kasud igakordsele Laiuse koguduse õpetajale saavad, „niisama nagu Kolga-Jaanis”.
Ülemkirikueestseisja amet talitas „ettevaatlikult ja kindlalt”, nagu kiriku kroonikast loeme, ja saatis konvendi palve maavalitsusele (Statthalterschafts-Regierung) edasi. Sealt tuli 31. mail 1792. a. otsus Viljandi ülemkirikueestseisja ametile, et „Laiuse kihelkonna palve peale” kameraalkojaga läbirääkimise järele luba antakse „Laiuse kirikumõisa juures olevaid üleliigseid ja kirikumõisale koormaks langevaid sulaseid praegusele õpetajale von Jannaule tema pärismõisa Võikveresse (Woitfer) ühtekokku kuuesaja rubla eest ära müüa”, tingimuseks tehes, „et mitte ainult ostusumma puhtas rahas välja ei tule maksa ja Laiuse kirikumõisa heaks tarvilikkude kindlustustega kasude peale panna, kasud aga igakordsele õpetajale anda, vaid et ka siis, kui tulevikus kirikumõisas inimestest peaks puudus olema, kihelkonnas olevatelt kroonumõisatelt inimeste arvu suurendamiseks mingisugust lisamaksu ei nõuta, vaid et tarvilikul korral seda kapitali selleks peab tarvitatama”.
Selle peale tehti õpetaja v. Jannau ja Laiuse kirikueestseisjate vahel järgmine leping, mille ärakiri kiriku kroonikas:
„Riia maavalitsusest (Statthalterschafts-Regierung) 31. , mail 1792. a. antud käsukirja mõnede Laiuse kirikumõisa päristalu poegade müümise kohta silmas pidades teevad Laiuse kihelkonna kirikueestseisjad õpetaja härra Heinrich Johann v. Jannauga järgmise müügilepingu maavalitsuse poolt sõna-sõnalt ettekirjutatud tingimustega:
1. Järgmised Laiuse kirikumõisa pärissulased (Erbknechte) tunnistatakse teenistusekohustusest (Dienstbarkeit) Laiuse kirikumõisa vastu vabaks ja müüakse täieliku pärimisõigusega (mit völligem Erbrechte) õpetaja härra Heinrich Johann v. Jannaule ära, nii et tema neid inimesi sest ajast peale oma pärisinimesteks võib pidada ja oma päristalupoegadena oma pärismõisa üle viia, – ja nimelt:
Mardi poeg Mert ühes naise Ann’ega;
Penu poeg Joan (sic!) ühes naise Mariga;
Jani Jüri poeg Joan ühes naise Trinoga;
Petri Tenno poeg Juhan;
Petri Everti poeg Tenrys;
Jani Jüri Jägo poeg Jüri;
Jani Jüri Jägo poeg Toenn.
2. Nende inimeste eest maksis õpetaja Heinrich Johann von Jannau puhtas rahas 600 rbl., kirjuta: kuussada rubla pankoraha (Banco Assignations). Selle summa, 600 rbl., kasud saavad igakordsele Laiuse kihelkonna õpetajale ja kui Laiuse kihelkonnas inimestest peaks puudus olema, siis võib seda rahasumma maavalitsuse käsku mööda uute inimeste ostmiseks tarvitada. Nii sündinud Laiuse kirikumõisas 24. veebruaril 1793. a.” Allkirjad.
Kaubalepingu allkirja saatis õp. Jannau õuekohtulef maksis „pošlini” ära ja sai „selle kohta kreposti kätte 9. detsembril 1793. a.” Edasi ütleb õpetaja kroonikas: „Ma tähendan veel, et mina kõik need inimesed, peale Jani Jüri poja Joani tema naise Trinoga ja Jani Jüri Jägo poja Toenni, Võikveresse (Woitfer) asutasin ja Võikverega ühes ka jälle edasi müüsin. Joani ühes naise Trinoga ja Toenni jätsin omale, sest et mõlemad minu kokad on.”
Olgu sellele veel juure lisatud, et Laiuse kiriku arhiivis ega kirikuraamatutes selle kohta mingit märkust ei leidu, kuhu see inimeste eest makstud raha on jäänud, niisama ka selle kohta, et mõni õpetaja selle inimesehinna protsentisid oleks saanud. Kirikukassa arved 18. aastasaja lõpust ja 19. a. s. algusest ei tea sellest vähematki, hilisema aja omadest rääkimata.
J. Kõpp
Eesti Kirjandusest nr. 9-10/1920
