Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Jul

Üliõpilane rahva kultuurivõitluses

 

   

ja intiimühingute osa tähendatud alal.


„Kultuur, vaimliste ja hingeliste väärtuste tulipunkt, võib ainult üksikute vaimuprismades murdudes pikkamisi, põlvede kestel, kogu rahva sisemiseks omanduseks muutuda”.

Need Α. H. Tammsaare sõnad peaksid väärima meie üliõpilaskonnas kõige tõsisemat tähelepanu. Seda enam, et meil kahjuks mitte just tugevaid vastuväiteid käes pole, millega võiksime ümber lükata sama autori väidet samas artiklis: „Nagu me kõik teame, isegi meie ainukeses kõrgemas õppeasutuses on tänini kõike muud tehtud kui seda kultuuritööd, mida vajame oma iseolemise püsivamaks kitiks. Ka seal on tänini tarvidus . . . rohkem tsiviliseeritud diplomeerimiseks kui kultuuri süvendamiseks.”

Seega siis: meie vajame kõigepealt neid üksikuid, kelle vaimuprismades murdudes kul­tuur – ülemaltähendatud mõttes kogu rahva sisemiseks omaduseks võiks muutuda, üksikuid, kelle vaimlised ja hingelised väärtused tõesti võiksid moodustada mingi loova tulipunkti. See on hulkade, rahva kultuurilise arengu ja selle arengu taotlemise – nimetame seda rahva kultuurivõitluseks – esimene eeldus.

Kahtlemata tekib siit aga küsimus: kas on niisugusel korral üldse põhjust kõnelda üliõpi­lase osast rahva kulturivõitluses? Kas ei ole see üldse mõttetus, sest oletada ju ei saa, et üliõpilane võiks enesest mingit niisugust üksikut kujutada, kes suudaks etendada üle­maltähendatud osa. Vaid selleks, et saada loo­vaks isikuks kultuuri alal, tuleb palju rohkem läbi võidelda ja läbi kannatada, kui seda või­maldab noorusaastate lühikene üliõpilaspõlv!

Kuid ometi ei ole see nii. Ei ole nii sellepärast, et ka nende üksikute päevakorrale kerki­mine ei ole mõeldav, kui hulgad seks aluspõhja ei valmista.

Rahva kultuuriline elu on teatavas mõttes nagu suurepärane vetemäng, mida naudime mererannal: torm laksutab vahutavaid laineid, paisates kõrgele neist üksikuid, mis purunedes kaugele purskavad oma pisaraid, mitte üksi teiste madalamate lainete harjadele, vaid isegi nende nägudesse ja orgudesse. Kuid selleks, et need üksikud kõrged pursklained üldse tekkida võiks, läheb vaja terve vetepinna keevat liikumist ja tormi, mis tekitab seda vahutavat, kohisevat vete-elu.

Nii ka kultuurvõitluses. Läheb tarvis palju rohkemate kaastegevust, et üksikud tipud kuju­neda võiks, kellest sädemed laiali lendlevad üle lähemate ja kaugemate hulkade. Meile saab see selgemaks, kui tähele paneme üksikuid nähtusi kas või meie enestegi väikesest kultuurilisest elust ja arengust ning tema nähtustest: Kuis oleks meie sügavam keelekultuur mõeldav ilma selle sipelgatööta, mida terve hulk asjast huvi­tatuid toime on pannud meie rahvakeele ja tema murdesugemete uurimise alal? Kuis oleks mõeldav edaspidine rahvuslik muusikakuultuur, kui ei oleks päästetud olevaile ja tulevaile üksikuile loovatele jõududele kasutamiseks see hävine­misel olnud materjal rahvaviiside näol, mille kogumise alal meil tegevad on olnud nii paljud? Kuis oleks võimalik olnud meie kujutavale kuns­tilegi päästa rikkalikku mineviku ainete tagavara teisiti, kui nende hulkade kaastegevusel, kes tööd on teinud meie igasuguse rahvusliku vana­vara jäänuste ilmsikstooomisel ja kokkukand­misel. Võiks öelda: aga see kõik on ju ainult minevik, kuid omapärane kultuuriline looming ei põhjene ju ainult minevikul, vaid peab sünnivõimeline olema olevikuski.

Väga õige, kuid üldise kultuurtahtelise eluhoovuseta on väga raske ja vaevane isegi „minevikuvaba” kultuuri sünd ja areng. Vaimliseski eluvallas sünnivad väärtused kõige kiiremini ja avaramini üldises võitluses, kaasaelamises, kaasaelada tahtmises. Kirjaniku kõige suurem traagika on see, kui ta ei leia lugejaid sellele, mida peab oma parimaks loominguks, kunstnikule see, kui ta ei leia huvitundjaid oma parimaile vaimutooteile, teadlasele see, kui õiglaselt ei hinnata tema uurimusi, poliitikategelasele see, kui mõnitavalt irvitatakse tema kõige ausamaid püüdeid. Kuivõrd teisiti on seisukord aga siis, kui kõik need tegelased end tunnevad kultuurihuvilises ja kultuurtahtelises, vaimuväärtuste järele janunevas ümbruskonnas, kes on ahne tõe ja kauniduse järele igal alal: vaimlisel, majanduslisel, poliitilisel! Kui palju elu ja hoogu lisab sea juure kogu kultuurilisele elule ja võitlusele, kuipalju loovat rõõmu ja vallutust valab see halli igapäisusse!

Kas tarvitseb meil nüüd veel, seda kõike teades ja tundes, kahelda küsimuse üle, kas üliõpilane võib loovaks teguriks olla rahva kultuurivõitluses või mitte? Kahtlemata võib ta seda, ja võib seda juba ainuüksi sellega, kui ta enesest kujutab kultuurtahtelise ümbruskonna, milles loov vaim elurõõmsalt võiks tegutseda ja suuremate saavutuste poole püüda. Ja mida võimsam see tahe, torm, mis tekitab

vahutavaid laineid kultuurielu vetepinnal, seda rohkem võib säält kerkida purskavaid laineharju, millest kosutavat märga sajab ka kõige sügavamaisse nõgudesse ja orgudesse …

Siit järgneb ka osa, mis võib olla üliõpi­laste intiimorganisatsioonidel, noorte akadeemi­liste kodanike seltsimehelikel perekonda­del, kultuurivõitluses: kui nad ei ole mitte ainult lõbusa koosviibimise, vaid ka kultuurtahte äratamiseks oma liikmetes, siis on nad oma ülesande kõrgusel. Ei ole nad seda, siis on nad rahva kultuurvõitluse seisukohalt väär­tusetud.

Eesti Üliõpilaste Selts, kelle 55-a. juubeli puhul need read kirjutatud, on näidanud, et ta kuulub esimeste liiki. Arvatavasti väljendame sellega kogu üliõpilaskonna meelt, kui soovime, et ta jäädavalt sellel kohal püsiks ja oma tege­vust edasi arendaks. Ja veel enam: et tema kui kõige vanema eeskuju järeltegemist leiaks kõigis tema järeltulejais Tartu eesti ülikooli akadeemiliste kodanike keskel!

A. Tammann

Üliõpilaslehest nr. 5 – IV. 1925

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share