Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

I.

Kaarle Krohn: Suomalaisten runojen uskonto, 360 lhk., 1915.

Uno Holmberg: Lappalaisten uskonto, 112 lhk., 1915.

Uno Holmberg: Permalaisten uskonto, 208 lhk.

Uno Holmberg: Tscheremissien uskonto, 128 lhk., 1914.

Nimetatud teosed on osa laialt kavatsetud kogutööst „Suomen suvun usko annot”, mis osalt Soome Kirjanduse Seltsi, osalt Söderströmi kirjastusel ilmub.

„Üksi soomlased, eestlased ja ungarlased Soome soo hõimudest on teadlikule haridusele ja rahvuslisele iseteadvusele tõusnud, mis neid oma algupära ja suguluse vahekorra uurimisele on ajanud. Soome teadus on selles sihis oma kohust täitnud. Ta on päevavalgele toonud sugukeelte sõnavarad, sugurahvaste luule ja muu päritud tarkuse ning kombed, nende kaudu ühist muinasaega valgustades. Nüüd võime rõõmu tunda teosest, mis kogu Soome sugu rikast arenemist usualal esitab.” Nii loeme teose tellimisekuulutusest.

Suurelt plaanitsetud teose kallal on hoolega tööd tehtud. Prof. Paasonen on 1889. aastast peale mordvalaste usukombeid uurinud ja teateid korjanud. Ostjakkide maal on dotsent Karjalainen viis aastat viibinud ja materjali kogunud. Dr. U. Holmberg on kaks suve permlaste ja tsheremisside juures tähendatud eriotstarbel käinud. Prof. Karl Krohn on soomlaste-eestlaste usu oma uurimise eriülesandeks teinud, sellega oma isa Julius Krohni tööd Soome muinasusu alal jätkates.

Nende teadlaste töö viljana on seni ilmunud eeltähendatud K. Krohni ja U. Holmbergi teosed.

Võrdleva uurimise tuluks on, et kõigile Soome-Ugri rahvastele ühine usuvorm seisab „oma Manalasse läinud esivanemate teenimises”; nii lausub K. Krohn sissejuhatuses.

K. Krohn leiab selle Soome-Ugri usuilme põhjusjooni ka praeguse Soome kultuuri eluavaldustes. „Mis muu, kui esivanemate austamine on hulk noori teadlasi Soome muinasaja uurimisele ajanud! Seesama tunne on Soome teadlaste huvitust nende Soome hõimude kommete uurimisele viinud, kes nüüd kadunud või kadumise teel, ning neid aastate viisi ilma suurema vaevatasuta anduma sundinud esiisade eluavalduste teaduslisele uurimisele.”

Looduseteenistust ei taha Krohn soomlaste usust leida. Looduse personifitseerimise kuje rahvaluules tuleb ettevaatusega usuilmutusteks võtta. „Sellevastu on koolnute austamisel tõelises rahvausus vanad ja sügavad juured. Need ulatavad Soome-Ugri ühisaega, kus soomlaste ja samojeedide esivanemad üht ja sedasama keelt kõnelsid” (lhk. 359).

„Koolnute orjamisest on arenenud see kangelaste esiisade austamine, mida soomlaste (eestlaste) rahvaluule ja muinasjutt on mälestuses hoidnud. See kultuuriline aade, isa ja ema austamine, mis koolnuteteenistuse-aate põhjas, on rahva kangelaste jumaldamist laiendanud ja selgitanud. Sellel kallimal pärandusel, mis meile paganalisest muinasusust on jäänud, on suureväärtusline tähendus meie rahva tulevikugi kohta.”

„Aga andes täielist au sellele, ei või me unustada paganausu tõelist laadi. Paganluseaegne jumalaorjus ei olnud muud kui orjatavate olevuste ettekujutatud elutarviduste eest hoolekandmine, mille otstarbeks oli neid, koolnuid (esivanemaid), inimestest niisamasugust ainelist hoolt kandma avateleda” (lhk. 360).

„Koolnud esivanemate teenistus eeldab iseenesest mõistetavat usku elusse pärast surma, ja Manalasse läinute edasikestvat mõju – maapealsete kohta” (lhk. 43).

K. Krohni uurimiste saavutustest esitame siin üksikuid, üleüldsusele enam huvitavaid otsusi, mille kohta pärast arvustava sõna võtame.

„Nagu nägime,” väitab Krohn, „on valed need arvamised, et soomlaste ohvrit veri ei rüvetanud, et neil kujuorjust ei olnud, ning et nende targad üksi sõna võimusse uskusid. Kuna need käsitused põhjenevad selles, et meie rahvaluule ei tunne veriohvrit, kujudekumardamist ja „koolisklemist” (loveenlankeamista), siis tuleb meeles pidada, et soomlaste rahvaluule usk kujutab paganluse ja katoliikluse vaheaega.”

„Nõiausk ei ole midagi, mis Põhja rahvastele üksi omane, vaid on üleüldse kõigi maakeral asujate alguskudele omane” (lhk, 12).

„Suuresti eksime, kui üksi muinasluule põhjal teeme oma otsusi esivanemate – paganate usulistest aadetest. Kui ilma tõsise uurimise – arvustamiseta „Kalevalast” loodud ideaalkuju paganlusesse seame, saab see kuju hoopis ebahistooriline. Hoopis nurja läheb aga meie kujutus, kui ristiusku, olgugi katoliikluse vormis, kui mõnda tagurdamist tollest paganalisest ideaalusust käsitame. Sest seda, mida „Kalevala” laulus ilusana imetleme, oleme oma pikal, uurimise varal valgustatud teel luulelikult kaetud ristiusu leidnud olevat” (lhk. 360).

Palju huvitust pakub K. Krohni „kangelaste” käsitus, seda enam, et Krohn teoses oma endisest vaatekohast on nihkunud. Vanemuine, Ilmarine j. n. e. ei ole mitte, nagu ta enne oletas, jumal-olevused, vaid on, Krohni uuemal väitel, inimlikud kangelased, kuigi „üleloomustatud.” Toon siin mõne otsuse Krohni uurimiste alalt.

„Võime otsustada, et Väinämöinen on niisamasugune kangelase nimetus, kui Kaleva, Riiko, Osmo, Vuojolainen ja Ahti” (Ihk. 324).

„Kõige järele otsustades on sõnadel Reko ehk Riiko, kuningas, pajari ja Kaleva ühesugune tähendus.”

Reko tuletab Krohn ladinakeelsest rex, mis kuningat tähendab. „Reko-kuninga” mõistet näeb Krohn ka järgmises Eesti muistses „lasteloru” keerdsalmis:

    „Hüva rootsi, kaunis rootsi,

    Anna mulle rauda;

    Minu raua Reole,

    Regu mulle kulda.”

Reko sõna selgituseks, nii ka muidu kõigiti tähelepanemiseks on pool ajalooline, pool muinasjutuline lugu Norra kuningapojast Olav Tryggvenpojastja eestlaste vanematest Klerkost ja Reasest (Ihk. 302).

„Nooruses oli Olav Tryggvenpoeg sattunud Eesti mereröövlite kätte ja saanud Klerko nimelise eestlase orjaks. Viimane oli tema müünud kuue hinnal Klerk’i nimelisele eestlasele, kes oma soodu ta kallihinnalise rüü vastu vahetas. Kolmas Eesti isand, keda Olav 6 aastat (967-972) orjas, kandis R e a s’ e nime ; emanda nimi oli Rekon ja poja nimi Rekoni.”

*

„Suomen suvun uskonnot” teose üksikasjaline selgitamine ja eriteaduslik arvustus jääb eriteadlaste hooleks. Järgnevais ridades toon, lugemise saavutusena, mõne ääremärkuse.

    

II.

Kõnealuseid uurimisi lugedes tärkab küsimus Eesti muinasusu meile jõudnud osade väärtusest: kui palju on korjatud rahvaluules leiduvad usuvaated Muinas-Eesti arenenud esitajate omad ja mis on seal kõdunemise saadus.

Kui palju on meie „vanavara” kaudu, näituseks, Reas-Lembitu ajajärgu Eesti vanemate, „tarkade” usu-ideed meile pääsnud, et nende najal Eesti muinasusu ideelist kava uuesti rakendada ja selle väärtust hinnata!?

Meie teame, Eesti „vanavara” „Vanast Kandlest” kuni Monumenta Estoniae Antiquae on harimata, tihtigi arenemata, enamasti vaeste ja rusutud inimeste suust saadud, kes seda rusutud aastasadade pärandust poolteadvalt meile üle kannud. Lauljate isikud olid enamasti nii vähese tähtsusega, et neist vaevalt juttu tehakse vanavara kõrval. Nii ilmeta ja isikuta paistsid korjajatele need leelo edasikandjad (Höödo Miina, Tsia Ann ete), et neid „leelo ilo” kõrval arvesse palju ei võetud.

„Vanavara” näib meile mehaanilise mälu koltunud pärandus olevat: elav vaim on teel kandmisel kaduma läinud, sest et kandjad väiksemad olid kui koorem. Need korjatud „raasukesed” on erraatilised kivid, ajahamba ja kareda ajalooratta all liivaks ja keresekiviks õõrutud, millest suure vaevaga Soome kaljumäe sugulust ära tunned.

Need on kerjusekoti saadused kord rikkama aja laualt, vargsi päästetud „raasukesed”.

On põhjust arvamisel, et tarkade – vanematega ühes nendevääriline tarkus kadus. Targad hoidsid oma teadmisi suures saladuses; tarkuse edasiandmine oli kitsendatud ja sündis nähtavasti üksi omaväärilistele, mida meie ajani jõudnud nõia rohitsemisetarkus ja selle edasiandmise viis Eestiski aimata laseb.

Tõsist kuju saame tarkuse hoidmise – kaitsmise tähtsusest meile mõneski tükis huvitavast Idast, nii näit. Veda kultusest. Rigveda oli Muinas-Indias püha salakiri, mida ainult kõrgemad preestrid mõistsid, tundsid ja seletada oskasid, kes oma teadmisi ainult omasugustele pärandasid. Alamale rahvale ei olnud üksi püha Rigveda salmid, vaid kogu Veda keelatud.

Eesti muinasluule, niisugusena kui see meile pääsnud, on vaeste orjade mälestuse ja meele vili. Vanemad – targad hävinesid võitlusteaastatel. Nagu Läti Hendrikust näeme, tehti seda hävitusetööd iseäranis vanemate kallal põhjalikult. On ju selge, et enam arenenud tarkade, vanematega ühes ka kõrgemad, enam arenenud traditsioonid hävisid. Selgeks saab mu väide, kui meie rahva, mälusaadusi võrrelda naabrirahvaste omadega, kus „vanemad,” s. t. enam arenenud rahvaliikmed rahva keskel, kõrgemaid traditsioone edustades — neid põlvest põlve arendades – edasi pärandasid. Saksa rahva muinaslugu, näituseks kuulus Nibelungenlied ja selle põhjapoolne paralleelsünnitus Kudrunsaga on otsekohene rüütlite pärandus. Rüütlite teod või kavatsused ja nende ideed on selles muinasloos suusõnal edasi kantud, kuni nad 1200. aasta ümber kirja pandi. „Rüütellikkus,” selle aja kõrgemad huvid, valitsevad sellepärast teoses.

Arenenute – rüütlite – osa etendasid muistses Eestis vanemad targad, ehk küll nähtavasti enam „demokraatlikumal” kujul.

Ka kõige vanemas, kirja teel päritud muinasluules, muinasusus, mida inimesesugu tunneb: India rahva Rigveda’s, Upanischad’is j. n. e. on arenenud rahvaliikmed -brahmaanid arenenud mõtte aastasadade jooksul edasi kandnud, millest selle usulise vaate imelist kõrget arenemiseastet peaasjalikult otsida tulebki.

Missuguse kuju India kõrge mõte arenemata rahvakihtide juures saab, võime Siberi ja Mongoolia India usuliste – Buddha- ja laamausuliste mahajäänud rahvavõsude juures näha, kus ta vähe muudest primitiivsetest, arenemata usukujudest lahku läheb.

Jääb tõeasjaks, et inimesed jumalaid oma näo järele loovad, või – mis aga arusaadavalt sedasama tähendab – et Jumal inimese oma näo järele on loonud.

Sellest on küllalt mõistetav, kuidas rahva kõdunemisega ühes nende mõisteelu kõduneb ja usuvormid vaibuvad; niisama mõistetav ka, et Eestis korjatud vaimline vanavara rahva ja idee degeneratsiooni saadus on.

Kui palju rahvaelu väiksemadki muutused, arenemise varjundusedki rahva muinaspäranduse alalhoidmist mõjutavad, näeme sellest, et Karjalas ja Setumaal, kus vanad elu, kommete traditsioonid maanurga „euroopastamise” viibimise tõttu alal püsivad, ka Soome soo muinasrahvaluule vähem kõdunenud kujul meile on pääsnud, kui vanast enam võõrdunud Lääne maakondades.

*

On siis muistsest Eestist mingisuguseid muid kindlaid märke olemas, mis meid õigustab seal teatavat kõrgemat arenemist ja arenemise iseseisvust, algupärasust oletama!?

Algupära sisaldab loomisemõistet: igas hingelises loomises on uut, on sellega iseseisvat, algupära. Kui meie muistses Eestis kultuurset algupära väitame, siis ütleme sellega, et Muinas-Eesti kultuuri loomises on töötanud. Näib – see on meie väide – nagu oleks Eesti algupära evolutsiooni algajajärgul katkenud ja degenereerides teiste, valmiskujude külge liitunud.

Alles meie ajal tõuseb arusaamine üleüldiseks, kui tähtsad on tuleviku kogu inimesesoo arenemisele üksikud kultuuri varandused, loomisevõimsad algupära püüded, ning selgub ühtlasi, kui abitud me oleme olnud, ainult teatavat – Euroopa kultuurikuju – kultuurimonopoliks pidades.

Eesti (Soome) muistse tundeelu erilaadi ja, võib ütelda, võrdlemisi kõrge arenemiseastme näitajaks on minule meie rahvalaulu viis – rahvaviis, mis just Eesti osas, nagu erilised uurimised kord näitavad, algulisema kuju alal on hoidnud.

Teiseks on meie muinasaja vaimu vormilise erilaadi tunnistajaks – ju vist õige vanast ajast – meie rahvaluule, leelo, isesugune rütm ja ehitus.

Rahvalaulu, leelo rütm näib mulle olevat otsekohene, psühhofüüsiline ekvivalent Soome-Eesti loomule: selle hingamist ja veretuikamist arvad kuulvat rütmi lihtsas liigutuses, neljajalgses troheuses, ning leelo korduvas salmis – „laulija” üksikasjalist, väikest sitkust ja tasast, aga alati, uuesti hoogutavat muret.

Meie leelo rütm: neljajalgne trohheus alliteratsiooni ja korduva salmiga – see iseäraline alguline kõlaline ja liigutusline hingeilme vorm (ma ei kõnele siin sisust) – mis kivistatuna mõne aastatuhande tagant meile on jõudnud, annab mitmeti põhjust sellele vormile vastavas hingeilmes, tundeelus muinasajal ka iseseisvust, vähemalt Lääne-Euroopaga võrreldes, ja erilisust eeldada ja oletada.

Isesugune tundeelu loob aga iseseisva vaimuilma ja ilmavaate.

Rahvalaulu viis ja leelo rütmiline kuju võis kaugemast muinasajast võrdlemisi muutmata meie ajasse pääseda, kuna käitatav keel ja praktilised mõisted ja kombed tarberiista sarnaselt ajaoludega muutusid, sellepärast just, et rahval oma laadi, loomusele vastava rütmi ja viiside kohta suur ja kaugene meelespidamine on. Rahvaviisi rütm ja eriline helikäik kergendavad, nagu Rud. Kallas näidanud, rahva mälutööd ja teevad aastasadade jooksul viisi ja rütmi pea muutmata edasikantavaks.

Tõendavaks näituseks olgu rahvaviis „Lauliku lapsepõli”, mille tooniredeli erilaad ja heliderea erilisus teda vanemate Eesti rahvaviiside hulka õigustab asetada, igatahes Lembitu aegsete laulude hulka. Kes viisi muusikalist iseäraldust, ühtlasi helidekäigu väärtuslist kujunemist oskab kuulda, sellele selgub, et laulu viisi loojal lugupidamisväärt heliluuleline alguline and ja edenenud tundeline arenevus pidi olema. Lauluviis on geniaalne helitöö, ka meie aja mõõdupuuga mõõtes.

Meie ei tee mitte ebaloogilisi järeldusi, tõendades, et edenenud erilaadiline helilooline hingearenevus ka teiste hingeharude ekvivalentset arenevust lubab oletada.

Hinge muusikaorgaani arenemine, mis ju kultuuriloo näitel võrdlemisi ikka vähem on olnud kui usuorgani arenemine, – see muusikaorgaani arenevus Muinas-Eestis laseb oletada samaväärtuslist arenevust eraldi usuorganis.

Rahvaviisi arenevuse kõrval huvitab meid niisama tähtsalt selle viisi erilaad, tema heliline algupära. Eesti rahvaviisi pentatooniline heliredel nimelt sunnib meid otsima viisi sugulust (viisiga ühes sugulust ka muil muinaskultuuri aladel) sealt, kus see pentatooniline heliala seniajani on püsinud ja valitsemas: Mongoolias, Jaapanis, Hiinas, Põhja-Indias ja keltlaste juures.

On aga see mõjutus Ida poolt rahva põhja tundeelus – mille ilmutajaks ju rahvaviis on – näidatud, siis peame arusaadavalt mõjutavust Ida poolt ka muul hingealal, nimelt ka usu alal – pealegi muinasajal – otsima.

Me jõuame niiviisi väitele, et Ida kultuur umbes Rego-Lembitu ajajärgul, kus Lääne mõjumulje veel algel, kus rahvuslille iseteadvus Eestis aga mitte nähtavasti väike, õige väljapaistval mõõdul Eesti muinashinges esines.

Kahtlemata on tarvis Muinas-Eesti hingeelu, usuelu tundmiseks Ida kultuurist huvitust tunda enam, kui Soome teadlased kõnealuses töös seda on avaldanud. Selle küsimuse juure tuleme edaspidi pikemalt.

Mõnes küsimuses oleks võrdlev vaade Ida poole Soome sugu usukommete selgitamiseks väga soovitav olnud; nii iseäranis laplaste seita ja saivo kultuse mõistmises ja kujude kumardamise olemasolu selgituseks Eesti-Soome usuvormis.

Seita tähendab Lapis kivi pühitsemise kommet. Pühad kivid olid Lapis kõigil pool. Kivi pühitsemist tuletab Holmberg kalmukivide austamisest ja viib kombe juured Skandinaaviasse.

Saivo, mägede pühitsemine, on „pääkappale lappalaisten vanhassa uskonnossa”.

Kivikultus on teatavasti Idas laialt tuntud.

Mäe- ja kivikultus juhib meid aga, nagu muusikagi Mongooliasse – Jaapanisse, kus mäekultus, näituseks, tuttavas Fudshiama pühitsemises huvitavat ja kadedustäratavat arendust on leidnud.

Holmberg lepib aga seletamiseks „laenuga germaanlastelt”, lühidalt lausudes: „kuitenkin näyttää todennäköiseltä, että germaniset esikuvatlappalaisten saivo kuvitelmia samoinkuin heidan monia muitakin uskomuksiaan elähyttäneet” (lhk. 23). Ma usun, selgituse ühekülgsus paistab igaühele silma.

Eestist äärmisesse Idasse – Jaapanisse juhtides peab meeles pidama, et need äärmised õied suurest U r a 1 -Altai kultuuri ja keele piirkonnast on, mille ühendavad vahelülid Mongoolias veel vähe uuritud. Kuna Balti mere randadel üks äär ristiusuga võideldes võidetuks sai ja oma algupära usukuju kaotas, jõudis Kauges Idas Vaikse mere rannal teine äärmine võsu, niisamasugust võitlust Brahma-Buddha usu, pärastpoole ka ristiusu sissetungimisega pidades, osa oma algupärast usukuju Shinto usu näol päästa ja meie ajani edasi arendada.

*       *

*

Meie helitunde väite ja muistse kultuurilise erilaadi juures kahtleja võiks küsida: kas on meil siis mingisuguseid tunnistusi eestlaste „kultuurist” Rego-Lembitu aegult? Mõnda kaudset tunnistust katsun siin esitada.

Muistse – keskaja – vaimlise elevuse tähiseks Eestis on vastolu kahe tähtsa Eesti-Liivi poliitikategelase vahel: vastolu Kaupo ja Lembitu vahel. Ekslik oleks arvata, et siin ainult tavalik hõimkondade tüli paremate karjamaade pärast vastolu peapõhjuseks oli. Läti Hendriku kroonika põhjal võib tõendada, et võistlus Kaupo ja Lembitu vahel – võitlus euroopluse ja rahvusluse vahel oli. Kaupo oli heas vahekorras Lääne-Euroopa võimudega, käis seal võõrsil, oli paavstigi juures külaliseks. Kaupo püüd näis olnud olevat, Euroopa haridust meie maale tuues, maad välimise vaenlase vastu kindlustada.

Lembit sellevastu oli nähtavasti äge „Eesti mees”, kelle mehed katoliiklasi pilkasid, kus said, kes ise kõige hingega nii sakslaste kui saksluse – euroopluse poolehoidjate vastu omal maal sõdis. Võib arvata, et seal mitte üksi odadega, vaid ka vaimumõõkadega sõditi, olgugi et meile sellest kultuurilisest vaimuvõitlusest otsekoheseid tunnismärke järele ei ole jäänud.

Lembit otsis oma poliitikale Ida poolt tuge, Kaupo teatavasti Läänest; nii siis esinesid seal pea-lahkollused kuni meie ajani Eesti poliitikas.

Võib arvata, et Lembitu vaimumõõk, ilmavaade tema füüsilise võitluse riistade sarnaselt puuduline oli, aga siiski – siin Eesti rannal, ligidases kokkupuutumises nii Norra kui Taani kultuuriga ta kõige madalam olla ei saanud.

Kogu Lembitu mõjuvald, tema elamise intensiteet laseb oletada, et ta hingelikult arenenud oli ja omale poolehoidjaid vägeva ja targa Kaupo vastu tähtsate põhjustega võitis.

Ka eestlaste majanduslik arenemine 11. aastasaja algul nagu see Läti kroonikast kahtlemata selgub, sunnib väitele, et niisugune edenenud ökonoomiline arenemine hoopis madalal hingearenemise astmel ei võinud sündida ja et sel arenemisel pikk ja rahulik tee taga pidi olema.

Kaupo esineb „harituna”, enam kultuurilisena kui Lembit Läti Hendriku kroonikas vist sellepärast, et Kaupo ristiusule vastutulelik oli, kuna Lembit ristiusu ägedam vastane oli. Raske on, tõeolusid silmas pidades, arvata, et Lembit Kaupost oma arenemise poolest palju taga oli, seda enam, et nad alalises kokkupuutumises olid, olgugi enamasti vaenulikult, Võitluseviisis ja -sõjariistades ei paista liivlased ega nende juhid mitte enam edenenud olevat kui Lembitu mehed.

Selle juures ei saa tähendamata jätta, kuidas ajalookirjutajad, pealegi kiriklased, nii muiste kui nüüd, teataval otstarbel oma kirjeldust sihilikult värvivad ja sellega kirjeldusealustest väärkuju annavad.

Nii kirjutas, nagu ajalooarvustus näidanud, Tacitus germaanlastest sihilikult, nende elu-olu ülistades, et oma kaaskodanikele, ülikultuurist raiskuläinud roomlastele, tervet looduse-elu jutlustada, germaanlasi kui looduserahvast eeskujuks maalides.

Läti Hendrik jälle kirjutas eestlastest sihilikult halvakspanevalt, sellega näidates, et „paganad”, mida vahvamalt nad sõdisid oma maad ja kombeid kaitstes, seda enam hävitust teenisid ristiusu võidukäigu takistajatena.

Eesti muistse kultuuri arenemise astet kujutab ka Olav Tryggvenpoja vangilugu, millest eelpool jutt oli. Paarsada aastat enne Lembitut-Kaupot kuuleme Rego’st (rex), eestlastemaa valitsejast (kuningast), kelle juures Norra kuningate võsu Olav vangis elas, nähtavasti üles kasvas.

Hoopis halb ei võinud sel vangil eestlaste juures kasvamisega ja hariduse saamisega mitte olla, sest et Olav parast – Norra kuningaks sai ja mõnigi aasta mitte halvasti ei valitsenud.

Võib oletada, ilma liig hüpoteetiliseks saamata, et, nagu nüüd, nii ka 1500 aastat tagasi, Balti randadel kultuuriolud üksikute rahvaste keskel enam-vähem ühesugused olid.

*       *

*

Olgugi et uurimiskava Soome teadlaste teoses teatud hüpoteesi eeldab, millest usuküsimuses välja on mindud, ei leia meie selle hüpoteesi selgitust teoses mitte, ei maanitsetagi temast. Jääb sellepärast lähtekoha ja vaateala puudusel küsimuseks, mispärast üksikud nähtused rahvaelust „usu” mõiste alla on võetud ja teised mitte.

Usupsüholoogilisi väljavaateid ja selgitust nõuaks „Suomen suvun uskonto” küll, seda enam, et usumõistega ühes usu uurimise piirid ja siht, usuilmete leidmine ja arendamine muutub.

Laplaste matusekommetest võiks, näit., niisama laplaste tervishoiu vaateid kui usuilmet leida.

Prof. Krohni tõendus, et nõiausk omane on kõigile maakera elanikele, ei määra veel nõiausu eritähendust eestlaste juures, sest, leidudes kõikide rahvaste keskel, võis ta üksikute, näituseks soomlaste juures iseäralise kultuse osaliseks ja iseäralise arenduse saanud olla. Üksikud usukujud erinevad vähem uute, algupäraste motiivide läbi, – motiivid on pea kõigis uskudes sarnased, – vaid üksikute usumotiivide iseäralise rõhutamise läbi, mille osaliseks teatav motiiv rahva loomu ja hingelaadi kohaselt sai (nii vanematekultus, kujude kummardamine, viljaohver ete).

Kui Soome teadlastel sihiks oleks olnud nähtusi ilma teatava vaatekohata, ainult kirjeldavalt, objektiivselt, deskriptiivselt korjata ja anda, siis ei oleks võinud nendest nähtustest järjekindluse nõudel järeldusi ega võrdlevaid väljavaateid ristiusu ja muistse arenemiseastme üle teha nagu teosest seda õige kindlal kujul leiame.

Filosoofia, ilmavaade on tähtis tegur usu arenemises ja kujunemises, nagu pärast näeme, sellepärast oleks ka tähtis olnud meie muinasaja rahva ilmavaadet tema usu valgustamiseks tundma saada. Missugused olid rahva vaated ilma ja inimese vahekorrast, hingejõu mõjust, elu otstarbest ja väärtusest j. n. e., – nende asjaolude valgustamine rahvaluule abil, nende teadmine tuleks kahtlemata muistset usukuju laiendama, täiendama.

    Tulli üles hommingulta, Kuuli ilma ikevät,

    Enne vara valgeheta ; Täiva tähti tänitavat . . .

    Ussen oli ilma uudene, Mia ikk iks ilmakene,

    Maa oli kado kastene . . . Mida tähe tänidi! ?

Missugune kosmiline suurtunne selles lihtsas leelos! Ja niisuguseid kaugemate perspektiividega tunde ja meele avaldusi leiame ka paljudest muudest lauludest, nii näit. leelo sündimise, „laulu väe” laulust j. n. e., olgugi neis muinasvaade tihtigi „Tsia Anne” vaatekõrguse pinnalt ümber värvitud ja meile edasi antud. Neid laule lugedes ei saa mööda väitest, et niisugune „suurtunde” laulukatkend lapike on mõnest endisest kuninglikku tõugu luulemantlist, mille väeti karjane poolteadvalt oma alandlikku luulekoesse on põiminud.

Kosmilist tunnet mõjutas kahtlemata muinaseestlaste vilunud meresõitjate võrdlemisi arenenud taeva-, täheteadus, millest Soome teadlased vaikides mööda lähevad.

Oleksid Soome usu-uurijad eeltähendatud usukomponente enam silmas pidanud, siis küll meie „tarkade” muinasaja usust ja „jumalapalumisest” täielisem ja ülevam käsitus saaks kui prof. K. Krohn’! väide: „Pakanuu-deniakainen palvonta ei õllut muuta kuin huolenpitoa palvottavien olentojen luulotelluista elintarpeista ja sen tarkoituksena oli heita taivuttaa pitämään samaa huolta palvovain ihmisten yhtä aineellisista tarpeista.”

Niisama vähe saab vastuvaidlemata K. Krohni laenukäsitusele alla kirjutada, kui ta tõendab: see, mida meie „Kalevalas” ilusana imetleme, näis uurimise valgustusel ristiusk olevat; igatahes ei olevat see mitte allapoole minek – paganausuga võrreldes, vaid tõus!

See tõus tuleks ja oleks just tõestada. Sõna „arm”, „armastus” on Germaani sõna. Kui nüüd keegi selle laenu najal tõendama tuleb, et armastusesõnaga ka alles armastuse kõrge mõiste ja sügavam armastusetunne Eestisse läänest on tulnud, ning et Lembitu-Reas’e armastusetunne madal aste pidi olema germaanlastega võrreldes, siis ütlen pikema eriuurimiseta, et seesugune väide ja järeldusekava ekslik on.

Niisama on põhjust usuküsimuses Lääne ja ristiusu absoluutset „ülisust”, arenemisemonopoolsust tagasi tõrjuda.

Meil oli juhust tõendada, et just Ida mõju muistses Eesti-Soome usus tähtsal kohal pidi olema ning et meil sidemeid oli Mongoolia usukujudega. Ida näitab ka, et muistne usutunne õige kõrgele võib välja areneda, mille tõenduseks S h i n t o usk on.

Meie näeme, et seal, kus’ muistse Eesti-Soome taoline usk – shintoismus arenenud kujul meie ajasse jõudnud, et seal kadunute hingede austamine ja looduse austamine (ja vilja ohver) aateliseks on edenenud, nii et see usukuju seal õige arenenud hingesid meie ajal rahuldab. Shinto usk, nagu ta Jaapanis ilmub, esineb peaasjalikult Jaapani looduse (maa ja saarte) jumalustamises ja esivanemate hingede kumardamises.

Meie vastuvaidlusi ei juhi mitte rahvusline ebamuinasromantika, esivanemate kriitikata ülistamisepüüd ega suguvere suurtsugustamine. Enam näeme „rikaste” sugulaste otsimist Soome teadlaste püüdes, ennast „Kõrge Läänega” laenurippuvusesse seada. Mulle näib: vaevalt võisid muinaseestlased enam vaimlises rippuvuses olla läänest, kui kõnesolevad Soome teadlased oma vaadetes praegusel ajal.

Sest ei ole mitte Lääne ega Ida, ei Aasia ega Euroopa, Mesopotaamia ega Ganges see, kus usumõtted ja tunded sünnivad ja kasvavad, vaid kõigil pool samases loovas inimese hinges: selles psühofüüsilises üksuses, keda meie inimeseks hüüame….

Soome teadlane on otsinud ja hoolega vaadelnud leitud pühakoja jätmeid. Vaatas: kivi näid laane saarelt pärit olevat, teine kivi Islandilt, kolmas Taani rannalt. Kivid tahumata ja tooresaine näolised. Teadlane otsustas: kivid on Eestisse toodud; need on rändavad kivid, mida eestlased on tarvitanud.

Aga missuguse kuningakoja rakendamiseks mitmelt poolt toodud kivid kord olnud, seda ei saa teadlane nendest kõdunenud, kulunud kividest mitte kätte.

Oli kord pühakoda meie randadel. Aja jooksul on koda lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid aukartust äratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja kõnelsid järeltulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest iludusest. Varemedki pudenesid. Jäid iludusest mõned põhjakivid: ehtis- (ehte-) kivid on murenenud, sest et nende hoidmiseks teadmine ja tarve puudusid.

Nüüd tulevad virgad teadlased ja vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kiva ning leiavad, et need harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid on, ja needki on uhutud teisalt meie randa.

Ei saa aga teadlased üksikute kivide uurimisest mitte kätte, kuidas rekonstrueerida kadunud koda, püha koja ülevust ja stiili. Kas selle koja ehituseviis algupärane ja kaunidus ülev, ei seda ütle võõrsilt tulnud kivid mitte: sest ka võõraste kividega võib algupärase hoone ehitada.

Helsingis

  I osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1916

III.

Tao.

Tao mõjuala, Tao ideede ja usukuju laonemist näeme neis rahvaste piirides, kus melorütmilise väite najal oletime hingelist sugulust: Mongoolia tõugu rahvaste keskel Jaapanist kuni Balti ranna Soome sugu hõimudeni, nii siis eraldi just Uural-Altai kultuuri ja keele piirkonnas.

Tao õppe põhjuskava leiame arendatuna Lao-tse raamatus Tao-te-king’is umbes 600 aastat e. Kr. Arusaadav, Ida rahvaste muinasaja uurijad tõendavatki, et Lao-tse suurejooneline raamat ja selle ideed juurtega palju kaugemale ulatavad minevikku. On leitud enam kui 2000 aastat e. Kr. Tao usu ja idee jälgi. Meid ei huvita üksi Tao mõtte vanadus, vaid veel enam tema mõjuvald, tema ulatus muiste Ida-Aasia rahvaste keskel.

„Hiina usundid on oma mõjuvalda kaugele üle Päris-Hiina piiride laotanud, ühes Hiina haridusega Koreas, Jaapanis, Mandshuurias, Turkestanis ja Taga-Indias maad võites, mis sündida võis seda kergemini, et ta sealt eest leidis kaks peaala oma süsteemile; esivanemate kultuse ja looduseaustuse” – nii kõneleb tähtis uurija Groot meie küsimusest. Ühinedes Groot’i väitega usundite piiridest, leiame, et puudub tõestus, nagu oleks Hiina nende usundite pealähtekohaks. Groot peabki tõendama, et nende Mongoli hõimude piirides juba enne midagi tao taolist ees leidus. Meie hüpotees on ümberpöördud väitele rajatud: Hiinasse on Tao kultuur Mongoli sugu naabritest imbunud ja on maad võitnud just Põhja-Hiinas, nagu seda ka oma melorütmilise väitega toetada võisime.

Ajaloolistest aegadest teame, et Hiina poliitilikult Mongoolia võsu – Mandshu mõjualuseks sai. Aga kahtlemata oli see mõju kaua enne olemas. Võrdleva usuteaduse abil selgib, et Korea ja Korea muinaskultuuri mõjualune Jaapan, niisama tunguuso-mandshud, vogulid ja teised Mongoli hõimud Uural-Altai kultuurkonnast muinasaegadel ühelt usulikult alalt on ammutanud, missugust ühist muinasusu ala meie oletame ka kaugemas Läänes elavate Soome-Ugri hõimude juures.

Lao-tse teose allikate otsimisel on uurijad arvamisel, et Lao-tse’l eelkäijaid oli, kes kandsid Tao ideesid arendades. Vana mõistukõneline jutustus “Mõtte ränd Põhja”, milles Hiina autor enam kui 2000 aastat enne Kr. sündinud asju käsitab, laseb oletada, et juba õige vanal ajal Hiina Põhja naabrite idee-elu Tao loomises mõjuvalt kaasa on töötanud.

Lõuna-Hiina sellevastu on Hiina lõunapoolsete naabrite Brahma usu mõjualune, nagu ka kogu Hiina keeles Ida-lndia mõju keelekultuurilikult salgamata ilmub.

Tao usk, õigemini Tao ideed leidsid küll Hiinas Lao-tselt kõrget arendust, aga Hiinas ei ole Tao ega Lao-tse õpetus võimust võtnud, vaid Tao’d vähem riivav Konfutsiuse õpetus. „Lao-tse est reste” seul, incompris, en quelque sorte stranger dans le pays, qui l’a vu naitre” (Rosny). Võib nähtuses, et sügav Lao-tse õpekava pea mõjuta jäi Hiinas, kuna ta Jaapanis uuesti on sündinud. – võib selleski nähtuses tõendust leida, et Tao ideed, vaated hiinlastele võõrad olid, mille pärast Hiina muinasaja austaja Konfutsiuse neid enam-vähem maha salata katsudes oma ülikonservatiivse riigiõppe T a o’st kui inimsuse ja õigluse juhist peale muljus Hiinale – Lao-tse loodusejõulise revolutsioonilise Tao õpetusele vastukaaluks.

Väga tõenäoline, et Lao-tse õppe jüngrid Tao õpetust kandsid mujale.

„Üks Lao-tse järelkäijatest Peh-kin” – nii loeme omast allikast – „küsis temalt luba mitmesugustesse Hiina provintsidesse rännata kuulutama seal Lao-tse õpetust.” Lao-tse aegu (600 aastat e. Kr.) olid Mongoli hõimud asumas palju tähtsama mõjuga Hiinas kui meie ajal (Forke, op. cit.).

Antagonism Laotse ja Konfutsiuse vahel, pärast taoismi ja konfutseismi vahel põhjeneb ideede lahkuminekus, aga väga suurel mõõdul rahvustõulisel alal Nagu näib, on taoism mongoollaste ilmavaade, mille vastu Konfutsiuse õpe Päris-Hiina ideelistele traditsioonidele rajaneb. Igatahes mitte põhjuseta pole Konfutsiuse õpe Hiina kultuuri aluseks ja kujuandjaks saanud ja ei püüa Konfutsius ilmaasjata meelega Tao ideedest vaikida (Rosny, lk. 7), olgugi tema õppes Tao algidud peidus, nagu eel tähendatud. Uural-Altai kultuuri, eraldigi Hiina kultuuri arenemises on huvitavaks nähtuseks võistlus Tao ja Konfutsiuse õppe vahel. Taoism leiab tuge ja Konfutsiuse õpe tagasitõrjet, koguni tagakiuset Mongoli tõugu valitsejatelt Hiinas; sellevastu toetavad Päris-Hiinast võrsunud valitsejad rõhuga konfutseismi – taoismi kahjuks.

Tao poolehoidjatel on suures lugupidamises Hiina keiser Mu Wang (valitses 1001-946 enne Kr.) Mongoolia Tshou dünastiast (1122-249 enne Kr.), kelle ema pärit Mongoolia hiung-nu (hunnide) rahvast Kvenluni mägestikus, kellega Mu Wang kõik eluaeg sõbralikku vahekorda katsus alal hoida. Sündmus tahab nähtavasti Tao õppe allikate peale juhtida. Aga teised valitsejad Hiinas, kes Mongoolia tõust pärit, nii Tshou dünastia (1122-249 e. Kr.), Tshini dünastia (220-206 e. Kr.), Pei-We dünastia (386-534 p. Kr.) ja viimaks kuulsa Mongoli vürsti Tšingis-khaani järeltulijad (1175-1300) Huwias ja viimaks pea meieaegne Tunguuso-Mandshu dünastia, -kõik need Mongoolia tõust võrsunud valitsejad on enamvähem Tao õpet ja pärast selle derivaati – l a m a i s m i toetanud ja tihti Konfutsiuse õpet taga kiusanud. Nii leidis taoismi „piibli” looja Lao-tse, Tao-te -kingi kirjutaja, toetajat ja. kaitsjat Tshou Mongoli võsust pärit Hiina valitsejalt, valitsejakoja raamatukogu hoidjana (Rosny, La vie de Laotse). Oma elu lõpu poole rändas Lao-tse Hiinast välja Läände, missugune reis palju vaidlust on tekitanud Lao-tse ja taoismi uurijate keskel. Meile näib, et Läände rännates Tshou provintsist Lao-tse mongoollaste pärismaale hiung-nu (hunnide) koju pööras, kes sel ajal üks esimestest riigiks korraldatud Mongoli rahvastest olid. L a o -t s e sünnipaik on T s h i n’i provints, mille elanike hulgas mongoollastest element silmapaistev, provints, kust Hiina ajaloos kuulus Tshini dünastia, mongolitõuline, tõusis, kellest võrsunud valitsejad lausa mongolismi huvisid ajasid ja pärishiinlastest vastutõrjet leidsid. Tshini dünastiast pärit on Hiina kultuuris tähtis valitseja S h i – H u a n g -l i, kes käsutas kõik Päris-Hiina traditsioonidele pühendatud raamatud, eraldi Konfutsiuse raamatud, (a. 213) tuleriidale, et sellega seda enam teed rajada Mongoli mõttele, ja kelle valitsuse ajal taoism – riigiusuks sai (Rosny, lk. 41). Tshini dünastiale järgnev Päris-Hiina Hani dünastia aitas jälle just Konfutsiuse õpet jalule, kuna taoism varju suruti (Helmolt, op. cit. lk. 114 jne).

Kõigiti kuulus Mongoli vürst ja valitseja Tšingis-khaan kiusas Mongoolias ja Hiinas ususekte taga, üksi Lao-tse Tao-te-king leidis ta silmis armu (Rosny, lk. 166). Analoogiad, mis olemas taoismi ja budismi vahel, viisid küll Tšingis-khaani vanul päevil budismile ligemale – Konfutsiuse õppest mööda. Oligi Tšingis-khaan ja tema pojapoeg Kubilai-khaan need, kes mongolismi ja budismi amalgaamina n. n. „Mongoolilise budismi” lamaismi näol lõid, kus vanad Mongoolia usuvormid peidus. Sellega määrasid need geniaalsed valitsejad praegustelegi Päris-Mongoolia hõimudele usukuju ette.

*       *

*

Meie katsume siin lühidas kokkuvõttes Tao usuõpetuse põhjusjooni selgitada, nagu nad esinevad peaasjalikult Lao-tse õppes ja Shintos, aga ka teistes sugulistes usundites.

Tao usu, taoismi tundmiseks on tarvis tutvuneda eriuurimustega ja küsimusesse käiva kirjandusega. Siinkohal puudutan Tao õpetuse peajooni, niipalju kui nad Uural-Altai kultuurkondlaste usuelu ja „Soome sugu usu” vaateid riivavad, valgustades selle usu erikuju.

Tao sõna otsekohene tõlge oleks tee, rada, käik. Tao erilise mõiste seletuseks on uurijad palju vaeva näinud, ilma ühtlasele otsusele jõudmata. Siin toon mõne eriteadlase ja Hiina uurijate väiteid, millest Tao mõistekuju selgineks.

„Looduse järele toimetada, käia – on Tao” – „Agir conformement à la nature s’appelle Tao” (Rosny). „Ei ole midagi, millest Tao läbi ei tungi (pénétre); ta on olemise põhjus, on printsiip, millest kõik olemus oleneb” – „Tao signifiait primitivement leprincipe supérieur de 1’existence.”

„Tao vahekord maailma olemisega on nagu kallaste ja orgude vahekord merega,” s. t. kõik pöörab tagasi Tao’sse, millest ta tulnud; elu ja elu vormid – loodusenähtused on kaldad, milles Tao näib Ilmsiks tulevat inimese silmale.

Toon mõne väljavõtte Lao-1 se Tao-te-king ‘ist Rosny prantsusekeelse tõlke järele, kus meile Tao põhiloom esineb (Rosny, op. eit. lk. 94):

„Tao on jagamatu, täieline, enne Taevast ja Maad,

Kujuta! Kehata!

Olev üksildane ja muutumata,

Keerlev kõigil (pool), igavene.

Tao, mis äramääratav, ei ole igavene Tao;

Nimi, mida võib hääldada, ei ole igavene nimi,

Ta on väljaütlemata, niipalju kui ta on printsiip Taevast ja Maast.

Tal ei ole nime, kuni ta loodasjade emaks saab;

Järjelikult igavene Oletu, tahab ta näha oma täielist ilu;

Igavene Olemine, tahab ta näha oma piiratud olu.

Tema kaksikloomus on ilmunud sama korraga, aga sõna ei olnud sama.

Oma sünteesis on ta jagamata – tabamata (insendable). Jagamata-tabamata, veel kord puutumata, on ta kõigi täiuste värav.”

Tao ei piira oma mõjuvalda; nagu näeme, ta maksab nii inimsuses kui kogu looduses, nii elavate kui eluta riigis. Tao on „indifferent”, ei ole vihane nagu Heebrea Jumal, vaid õige ja selle läbi healejuhtiv. Tao seisab väljaspool hea ja kurja probleemi: hea ja kuri ilmuvad seaduste ilmumisega. Tao eetilis-poliitilisest vaatekohast kõneleme edaspidi.

Meie leiame, nagu selgub, Mongoli hõimude usupõhja juhiks loodusekäiku, looduseseadust. Nii Tao kui Shinto rajavad oma usuala vääramata „looduseseadustele”. „Inimese elu peab võimalikult täielikult üleüldse looduse Tao’le liginema, et meie elu hea ja õnnelik saaks olla.” „Taeva võim on kõigevaldne Tao tee, rada, s. t. looduse ehk maailma käik.”

Meie ütleksime looduseseadused Tao mõiste asemel. Aga kahtlemata on Tao laiem mõiste looduseseaduste, loodusejõu äramääramiseks.

Looduseseaduste mõistest kui seadustest, mis loodust juhivad, ütleb meiegi aja teadus lahti: looduseseadused ei ole looduse-elu korraldajad seadusesunniliselt, vaid nad on meie mõtete korraldajad loodusenähtuste suhtes.

Moderniseeritud S h i n t o, mida mõned Jaapani arheoloogide usuks kutsuvad, tahab oma usu ja moraali peamõtte järgmiseks lauseks koondada: „Kui aga süda õigel teel, tõe normil püsib, siis ei ole tarvis palvetada, vaimud kaitsevad siiski.” Kuigi meie allikas seda ei nimeta, ei ole raske mõttest enesest järjeldada, et õige tee, norm – Tao’d tähendab.

Tao mõiste eitab igasugust personifikatsiooni, kehastamist, inimesesarnastamist – antropomorfismist.

„Le Tao exclut toute hypotese anthropumorphique.”

„Iialgi, vähemalt aegadel enne meie ajaarvamist, ei ole formuleeritud looduse kõrgemat seadust sügavamalt, ühtlasi kainemalt ja kaalutumalt, ja kuskil ei ole osatud seda ülemvõimu paljastada kõigist anthropomorfilistest kaasannetest” (Rosny, op. cit).

Personifikatsiooni põlgav Tao põhilaad, looduseseadusline, objektiivne, saab mõjuva tähtsuse rahvaste hingeelus, kui meie teda Mongoli rahvaste usuelus teostatuna vaatleme.

Looduse personifikatsiooni ei ole Uural-Altai hõimude muinasusus selles mõttes, nagu see leidub Lääne-Euroopa muinasluules, ja nende rahvaste mütoloogias, kelle najal muinasluule seisab: Kaldea, Assüüria, India, Egiptuse, Pärsia, Kreeka.

Uurai-Altai rahvaskonnad ei jumalustanud loodust teda personifitseerides, vaid kummardavad, jumaldavad teda niisugusena. Puu, mäge, jõge pühitsedes ei anna Tao ega Shin-tao neile mitte inimesesarnase kaitsevaimu naiskuju, nagu see kirglikus Kreekas nii tarvitusel, vaid pühitseb neid reaalse nähtusena.

Esitan siin Inglise kirjaniku L o v e 1 l’i mõtteid, kes kaine vaatlejana Uural-Altai Ida hõimu – Jaapani rahva hingeelu põhjusjooni kirjeldab.

„Kuna kreeklane personifitseerib objekti, mis temas hingelist liikumist ahvatlenud, vaimustab ennast hommikumaalane – jaapanlane – objektist enesest, sellest reaalsest kujust. Ette kujutada enesele kirsipuud naiskujuna oleks jaapanlase meelekujutusele nähtuseks, mis iga naeruväärilisuse piirist kaugemal.”

„Inimese käsitlusel on Ida (Jaapani, Korea) kujur realist täies mõttes, ja üksi loodusele pöördes saab ta idealistiks.”

Tõsises vanas Jaapani kujunduses – lausub edasi meie allikas – etendab inimene loodusenähtuste kõrval hoopis väikest osa. Paha Fudshi mäge kujutatakse ikka ilma inimese ligiduseta. „Temale on emamaa palju kaunim kui selle tütred. Loodusearmastus Idas omandab vaimustuse loomu… Kõik kihid Jaapanis tunnevad armastust looduse vastu.”

Jaapani keisri kaheks tähtsamaks pühaks ei pühitseta mitte keisrit ennast, vaid kevadel kirsiõie-püha ja sügisel krüsanteemiõie-püha.

Puude eest hoolitsus saab kultuseks ja ligineb pühitsemisele; selle juures puudub seal täiesti igasugune puude personifikatsiooni tarve, puude „hingestamine”.

*       *

*

Tao mõiste võis üksikute kõrgemale arenenutele kättesaadav olla. On ju ka meie hulgas hoopis vähe neid„ kes tunnevad kristliku Jumala mõistet, nagu see neoplatonismi kooli najal või kristlike müstikute rakendatud! Usklik katoliiklane tunneb Jeesust ja Mariat – õige inimlikus rüüs.

Idas oli Tao nähtav esitaja Taevas ja Maa – ei mitte hingestatud, personifitseeritud loodus, vaid Taevas ja Maa reaalse nähtusena. Taeva ja Maa kultust leiame pea kõigist Mongoli hõimude usunditest (Grünwedel).

„Taeva hing on kõikevalitsev Tao, s. t. tee, rada kogu looduse ja maailma käik, missugune Tao koos seisab kahest suurest printsiibist: üks – soojust, valgust, mehelikkust esitades, teine – külma, pimedust ja naiselikkust esitades.

Taevas oli ühendatud esimest tõugu printsiibiga, Maa- naiselikkuse, külma ja pimedusega” (Groot,op. cit.).

Maa ei seisnud Ida muinasusundites mitte abstraktse ollusena, vaid reaalsetes ilmetes: mäed, jõed, järved, metsad, hiied, kaljud-kivid ja mitte jälle loodus personifitseeritud kujus, vaid reaalse looduseilmena, missugune Mongoli hõimude vaateviis selgesti meeles tuleb pidada, kui tahetakse õiget põhja saada Mongoli hõimude usundite tõeliseks selgituseks.

Iseäralise pühaduse objektiks oli Mongoli hõimudel puu, mets, metsaga ühes suuremad metsloomad, kes Põhja metsades elutsesid, esikohal karu. Pühaduseobjekti väärtust tõstis see, kui tähendatud looduseobjekt – mägi, jõgi, mets-hiis jne. – ühendatud oli iludusega või jõuga ja aukartlikkust äratava suurusega.

Eestis on praeguse ajani tuntud looduslikud muinaspühaduse objektid, näit.: Pühajärv, püha jõgi Võhandu, Kääpa, pühad Voore mäed, Kalevi kivid ja pühad hiied.

Läti Hendrikust loeme peat. 24: „Sealsamas (Virumaal) oli väga Uusmets ja mägi, milles (mäes) kohalikkude elanikkude ütlust mööda saarlaste suur jumal, nimega Tarapitha, olevat sündinud.”

Läti Hendrik peat. 23: „Ja sakslased ajasid neid (eestlasi) (Kareda) külast nurmedele, ja tapsid neid seal maha pikki nurmi kuni hiieni ja niisutasid paljude eestlaste verega isegi seda püha metsa.”

Nagu Maad kui pühaduseobjekti mitte personifitseerituna ei mõeldud, niisama vähe ka Taevast. Taevas kultuseobjektina leidis eraldi Konfutsiuse poolehoidmist. „Loodus, taeva läbi inimesesse asetatud – käigu Tao järele, mida õpetuse teel saavutatakse”.

Eelolevate väidete põhjal peame kõnelema T a e v a ja Jumala tähenduste küsimustes Krohni arvamiste vastu, toetades neis asjus Castroni mõtteid. Jumal ei tähendanud Läti Hendriku ajal, näit., mitte jumalat meieaja mõistes, vaid tal oli paiga mõiste, nagu lõpp -la seda eeldada laseb: ta tähendas vaimude (jumalate) asupaika, missugune tähendus tal praegugi tsheremisside juures on, kus sõna j u m e -taeva tähenduses olemas (Krohn lk. 359).

Läti Hendrik teoloogina oleks kahtlemata seda Jumala nimetust nimetanud, kui tal siis Eestis peajumala personifikatooriline mõiste oleks olnud. Tarvitab ju Läti Hendrik muidu heameelega Eesti-Liivi käitavaid sõnu, nagu „maja”, „maleva”, korrutab tihti saarlaste „Tarapitha” „suure jumala” nimetust – aga „jumala” sõnast ei kõnele Läti Hendrik mitte. Meie peame oletama, Läti Hendriku aegu ei tähendanud sõna „jumala” meie praegust jumala mõistet, – tal oli siis küll taeva tähendus.

Sellest vaatekohast välja minnes selginevad meile kergemini rahvalaulu salmid, nagu järgmised (Krohn, lk. 358):

    Miss’ on tuita tuuiteltu ? –

    Ylisessä jumalassa,

    Alaisessä maanemässä.

Siin esineb jumala selgesti – taeva tähenduses. Vastu seades j umala’t (taevast) ja maanema, ilmu-tub rahvalaul sellega õige selgelt Uural-Altai uskkonna põhivaateid Maast ja Taevast, nagu eespool esitatud.

Eraldi on Eesti muinasusu piiris maaema maakasvu ja naiste viljakuse kaitsja (Krohn, lk. 141), milles jällegi Tao vaatekoht ilmub, nagu eel selgis.

Arusaadav järjelikult, et meie koguni mitte ei saa ühineda Krohniga, kui ta (lk. 141) kinnitab: „Maa enese austamine kõige elava emana on soomlasile hilja- ja võõrapärane. Võõras mõju on tõendatud ka puude ja kasvude palvelemises, „mikäli se perustuen oman ravinnon pyhittämiseen on vainajaisjoukosta riippumaton.”

Meie seisame just ümberpöördud vaatealal ja ei anna koolnute esivanemate pühitsemisele Soome sugu usundikuju loomisel peamõju, mitte nii suurt, kui Krohn seda teeb.

Kui Tao ilmavaate loomu põhjakuma meeles hoida, laheneb Soome uurijate vaielusealune jumalate k u j u küsimus, minu arvates, kergemalt.

Igasugusele antropomorfismile ja üleüldse hingestamisele võõras Tao ei sallinud kujusid jumalatele. Läti Hendrik, usuteadlane, oleks kahtlemata neist kõnelnud, kui ta neid liivlaste-eestlaste juures oleks leidnud. Küll kõneleb ta mitu kord pühast hiiest. Sealgi, kus ta kujudest kõneleb, mida üks katoliku preester Eesti pühas hiies hävitanud, ei tule nendes mitte jumalate kujusid, vaid neid sümbol- ja kultusobjekte mõelda, mis kõigil pool hiites puudele riputati: vahast lapsekujusid, sümboolseid (nahast, paberist) inimesekujusid jne.

„Puhtal Shinto’1 ei ole olnud jumalakujusid, ega küll ka pärastisel Buddha mõjualusel Shintol” (Groot op. eit.) – nii kuuleme Jaapani „arheoloogide” usust, milles kõikide Uural-Altai usundite alg- ja põhikuma vastu kõlab.

Hiinas, vist ka mujal, oli katseid, idoleid, jumalakujusid, „jumalusi” Tao asemele seada. Umbes 1000 aastat e. Kr. tegi sellega katset üks Hiina valitseja, kes „genies de Tien” – „ taeva vaimusid” – tahtis maksma panna, kuid mõisteti hiinlastelt hukka ja sai põlastava nimetuse – „valitseja ilma T a o’ t a” (Rosny, op. cit. lk. 95).

Et siiski ebajumalate kujude kultus aja jooksul läbi tungis, näitab asjaolu, et meie ajal Hiina väärjumalatest ning nende kujudest kihab, – aga see sündis Tao kadumisega.

Läti Hendrik kõneleb kahel korral puusse nikerdatud inimesesarnasest kujust, milles mõned uurijad on liivlaste jumalakuju oletanud. Aga need puukujud tulevad kahtlemata teisiti mõista.

10. peatükis jutustab Läti Hendrik ühest Lenevardi liivlasest, kes öise viirastusena liivlaste jumalakuju näinud: „Ma olen näinud tuleviku ettekuulutajat liivlaste jumalat… Puust kasvas nimelt kuju üles rinnast peale ja kuulutas minule, et lätlaste vägi homme meie peale tulevat”

Siit on arusaadav, et see viirastaja liivlane Liivi puupühadust katoliiklastele arusaadavas kujus tahtis selgitada, sest et muidu Liivi-Eesti puukumardamine ilma personifikatsiooni tagaseinata neile arusaamataks pidi jääma. Et see meie seletus mitte tuulel ei seisa, näitab Läti Hendriku 2. peatükk, kus liivlased niisuguse sakslastelt liivlastele jäetud puuoksale nikerdatud näokuju sakslastele irvitusega järele saadavad. „Liivlased pidasid seda sakslaste jumalaks. Võtavad pea kuju puult, seavad kokku parve, panevad pea sinna peale, ja nagu oleks see sakslaste jumal, saatsid järele ühes ristiusuga nendele, kes ära läksid üle mere.”

Sellel Läti Hendriku kirjeldusel on mõtted siis, kui oletada, et sakslased, liivlaste puukumardust mõnitades, puule pea kuju nikerdasid, et nende puupühitsust- „ebajumalust” naeruliseks teha. Liivlased pöörsid pilkepiigi õtsa ümber – sest nende Tao vaatele oli niisugune antropomorfism metsik – ja saatsid sakslaste teose nendele „ühes ristiusuga” järele. Kui meelde tuletada katoliku usu jumala ja puhaste kujuderikkust, siis on liivlaste võõrastus ja pilge seda enam arusaadav.

Metsa, puu pühitsemisest Jaapanis ja Koreas kõnelesime eespool. „Alguses ei olnud Shintol pühakodasid – templeid. Metsi peeti jumaluste asupaigaks; kividega piiratud paik oli jutnalapalveluse kultuskohaks” (Groot, op. eit Ihk. 200). Nagu paljudes teistes nähtustes, nii tulevad siingi paralleelid Ida ja Lääne, Korea-Jaapani ja Liivi-Eesti kultuse vahel iseenesest. Shinto usulised riputasid pühile hiiepuile paberist lipakaid kallimate annetuste asemel – panid sinna vahast inimesetaolisi kujusid. Sedasama näeme Lapis ja Muinas-Eestiski, nagu Eiseni töödest huvitatu kergesti leiab.

Soome sugu mütoloogia analüüs peab neid vaateid silmas pidama. Need muinasjutu usundi elemendid, milles loodusenähtuste personifikatsiooni (naisestamist) leiame, nagu: haldjaid, näkineitsid, veteema, võiks pidada laenuks Aaria tõult germaanlaste kaudu. Need Soome-Eesti mütoloogia elemendid aga, milles leidub puhas looduse austamine eeltähendatud kujus, nagu mäe, puu, kivi n. n. e. kultus, tulevad Uural-Altai kultuurkonna mütoloogia saaduseks pidada.

See hüpotees aitab meid orienteerida Soome-Eesti mütoloogia komponentide lahastamisel, ja annab selgitust mõnelegi küsimusele, mis muidu tumedaks jääks.

Eelolevaga ei ole sugugi eitatud Uural-Altai kultuurkonna usundites – vaimud ja hingelised olevused taevas ja maas. Need seisid aga eraldatud maast, olid. selle elanikud, nii Hiina shin („Genies”, Rosny op. cit). Aga nendegi „vaimude” kohta peame ühinema Rosny mõttega, kui ta tõendab: „Genies – vaimud ei ole igatahes mitte looduse deifikatsioonina mõeldavad, nagu Vedas, vaid selles tuleb mõista umbne (vague) üleilmse loomu tähendus nendest koolnutest, kellel harilikust kõrgemad voorused olnud; tihti ei ole see muud midagi kui esivanemate nimetused, kes apoteoosi osalisteks saanud” (Rosny, op. cit. lhk. 15). Jaapanis ja Koreas saavad jumalduse, apoteoosi osaliseks tähtsad valitsejad, riigimehed, luuletajad, kujurid n. n. e., mispärast seal pühakuid väga palju on. Vaates elusse pärast surma, üleüldse hingeelusse, ühtlasi esivanemate austamisesse, mis Uural-Altai kultuurkonnas nii tähtsal kohal, oli juhtivaks õpetus kahesugusest hingest ja eraldi vaade surma väärtusesse, õigemini elu ja surma vahekorrasse. Surres lahkus üks hing taevasse ühenduses Tao’ga, teine jäi elutsema mägedesse, kaljurühmadesse, jõgedesse, järvedesse, ühe sõnaga, masse jäi – maanalasse, kus ta elavatega ühenduses oli.

Surm sai isesuguse tähenduse Tao õppe alal, kus Tao’st lahkumine – oli elusse ilmumine; tagasipööre Tao’sse – on surm. „Surm on elu printsiip”.

Esivanemate kultus, mis Mongoli tõu hõimudel tähtsal kohal, saab sellest väitest selgitust, milles surmale ja „koolnutele” – elu ja elavate kõrval Tao printsiibi alal – peatähendus jagati…

Uural-Altai kultuurkonna Ida praegused hõimud annavad meile mõndagi selgitust – Soome-Eesti kangelastekultuse kohta. Koreas, näituseks, on tähtsatel mägedel oma kangelased. „Kangelasteks nimetatakse sündinuid naisest ja pühast mäest. Kangelane sünnib 12 kuu järele, ning kohe peale sündimist lendab ta „pühale mäele”. „On aegu, kus kangelased kõigile ilmsiks saavad, – need suurte hädaohtude ajad, kus kangelased vabastajatena ilmuvad”.

Läti Hendriku kirjutust Virumaa „väga ilusast” metsast ja mäest, millest suur pühadus sündinud, ja sealt Saaremaale lennanud, tuleb küll nii seletada, et sellest mäest mitte „saarlaste jumal” ei sündinud, vaid saarlaste suur kaitsevaim Tharabitha. Virumaal võis saarlaste kaitsevaimu – kangelasehinge sünnipaik sel viisil saada, et sellesse mäesse Virumaal langenud saarlaste kangelane – vanem Tharabitha (tema põletatud põrm) maetud oli. Kuigi see hüpotees, küsimus, lahtiseks peab jääma, esiotsa lükkame väite, nagu oleks selles, Virumaa pühas mäes saarlaste jumal sündinud, kindlasti tagasi, sest jumalaid lääneeuroopalises, eespool seletatud mõttes – Eesti ei tundnud.

*       *

*

Missuguseks kujunesid eetilised, poliitilised vaated Tao tunnistajate rahvaste keskel? Sellest on meil vähe teateid. Siinkohal toon Lao-tse ideesid Tao alal, niipalju kui nad kõlblist, poliitikaelu puudutavad, Rosny järele, lühidas kokkuvõttes.

Tao nõuab indifferentismi, kainust ilma huvide ja lõbude kohta ning kirgede taltsutamist; soovitab püüet „tühjusesse” („vide”), Nirvana sarnasesse olekusse, mille juures „tühjus” täiesti maiselt tuleb mõista, lahus Buddha Nirvanast.

Kes kirgedest vaba, näeb täielist „Tao’d”; kirgede võimus olija näeb üksi Tao ilmelist kuju. „Ma olen rahuline, ma olen uuestisündinud lapse sarnane, kes veel ei ole naeratanud oma ema vastu” (Tao-te-king).

Looduseseaduste ligidusesse ja nende alla juhtides nõutab Tao looduselähedat elu. Kultuuri ja luksuse – uhkuse põlgus on Tao üks peamotiividest. Kõrge kultuur kaugendab inimest looduse rüpest, sellega ühes Tao ligidusest, tema otsekohese mõju alt. T a o-te-king’i õpetus „consiste à rappeler 1’homme à 1’état de nature, c’est-à-dire à la condition dans laquelle il se trouvait à l’origine, alors que la besoin de jouissances et les autres égarements de la civilisation materielle n’avaient pas encore développe en lui les vices de l’envie et de l’astuce” (Rosny, lk. 119).

Tao-te-king on ilusa kõne vastane, „Õiglased sõnad ei ole toredad (élégantes); toredad sõnad ei ole õiglased.” „Kõneilu on tarvilik, et lihtsaid inimesi ahvatleda eksitusele ja valele.” Ka teaduseuhkuse vastu kõneleb Tao-te-king: „See, kel teadmised, ei ole tark; sel, kes tark, ei ole neid.” „Inimesed kõrge voorusega ei tea oma voorusest, ja nii on neil voorus; inimesed madala voorusega ei unusta oma voorusi, ja niiviisi ei ole neil voorust.”

„Tark juhib ennast sisemisest sunnist (for interieur) ja mitte silmast (meeltest),”

Tao seisab väljaspool head ja kurja: „Niipea kui headuse mõiste tekkis, sündis kurjus.” Alginimene, ei tunnud paha, sest tal ei olnud teadmist voorusest. „Õnn tuleneb õnnetusest; õnnetus peitub õnne põues.” Kõik maailmas sündis Olemisest; Olemine sündis Mitteolemisest.”

„Kui hea kokkukõla kaob perest, tekib päevavalgele lasteaustus ja isaarmastus.” „Kui riigid korralagedusesse satuvad, ilmuvad ametnikkude ustavus ja kohusetunne.” Nii siis Tao-te-kingi õpetus: täielises kokkukõla-elus ei ole armastust ega voorusi tarvis, need ilmuvad kokkukõla-rikke tagajärjena.

„Head teha olevustele (inimestele) ja ei ühtegi tasu oodata, niisugune on sügav voorus.” „Inimene, kes T a o’d tunneb, on tabamata nii lahkusest kui ülekohtust, nii kasuootest kui kahjusaamisest ja laimdusest” (lk. 126).

„Head teha, loota Taeva tasu peale, on võrdlemisi madal heateoga heateo enese pärast.” Ka Konfutsiuse õpetas: „Vooruse tasu ei ulata kaugemale kui maine au ja patuvea viimane rängem kättetasu seisab süüdlase langemises vaesusesse ja päratusesse.”

„Kõige enam põlgan ma rühkimist” – nii kuulutab Lao-tse T a o -t e – k i n g. Ta on keeruliste seaduste vastane. „Mida mitmekesisemad keelud, seda enam eksivad lahvad.” „Kui rahval on palju luksusevahendid, juhtuvad liigis rahutused.” „Kui valitsuse käsud lõpmata korduvad äärmise valjusega, siis tarvitavad riigialamad nendest pääsmiseks kavalust ja kurjategijate arv kasvab võrrendiliselt.” „Püha valitseja peab keelduma kõigest asjata vahelesegamisest rahva poliitikaelusse: ta juhib rahvast eeskujuga…. Aga vähestel on omadusi niisuguseks valitsejaks, ja üksi ära valitud hinged oskavad juhatada ilma kõneta ja saavutada õnnelikka tagajärgi ilma kihutamiseta (sans avoir recours à 1’agitation). Tao-te-king õpetab – Konfutsiuse vastu-, et viisakus silmakirjalisust kasvatab. „Rahvad jäävad rahusse ja korrasse ilma käskimiseta” (lk. 135).

„Kui valitsejate kojad on hiilgavad, siis on põllud harimata ja aidad tühjad. Kui valitsejad ehivad ennast uhkete riietega ning läikivas sõjarüüs söövad kallid maiustoite ja aelevad kaelani rikkuses, siis on nad vargad” (lk. 136). 2)

Neid väiteid Lao-tse Tao õppest esitades ei taha meie muidugi mitte tõendada, nagu oleksid need ideed kogu Mongoli tõu hõimude omaks saanud. Olgugi meil kindel arvamine, et Tao põhjusjooni Muinas-Eesti usus leida, jätame lahtiseks küsimuse, kui palju Soome sugu hõimud just Lao-tse Tao õppest puudutatud said. Igatahes on vastuvaidlemata, et Soome-Ugri hõimkond Tao õppe suurte reformaatorite aegu Uural-Altai kultuurkonna alustele palju lähemal asus kui Lembitu ajal, mispärast ideede edasiandmine võimalikum näib. Aga nagu eel tähendatud, oli Tao õpetus ka väljaspool Lao-tse mõjuvalda ja enne teda olemas. Lao-tse õppes näeme ühte arenemisevõimalust suurtest Uural-Altai kultuurkonna Tao ideedest.

Pealiskaudselt vaatlejalegi selgub pealegi, et Eesti hõimud Lembitu aegu mitte ühe usuvormi palveldajad ei olnud. Usulõhed olid Muinas-Eestis, mis ka iseenesest mõista. Meile näib, et eestlaste keskel keskajal kolm usukuju valitsemas oli: 1) Põhja-Eesti, 2) Lõuna Eesti (Ugaunia-Sakala, mille jätised Kraasna maarahva keskel) ja 3) Saaremaa – kurelaste – usuvorm.

Eriuurimine saab neid usulõhesid ehk teisiti kujutama geograafiliselt, maha salata neid ei saa. Tuleb oletada, et üksikute maakondade vaen tähtsalt mõjutatud oli Muinas-Eestis isesugustest usulõhetülidest.

*       *

*

Vähe valgustust Mongoli tõu usundite võrdlemisi kõrge arenemise võimalusest võime kaudsel teel saada. Meil on pealegi Vene ajaloolaste mõjul „Mongoli ikkest” käsitus peale suggereeritud maast madalast, mis tõsise ajaloo arvustuse ees ei püsi. Võisimegi suure sõja ajal õppida, mis tähendab sündmuste kirjeldus vihaste vastaste poolt.

Kindel on niipalju, et mongoollased Tšhingis-khaani järeletulijate all kultuuris venelastest mitte palju alamai ei seisnud.

Kui Prantsuse kuninga saadikud Karakorumisse Mangu-khaani asupaika, jõudsid, leidsid nad ootamata kõrge kultuuri eest. Seal asusid tööl Prantsuse ehituskujunduse esitajad, niisama kujurid Saksast. Nende imestust äratas suur sallivus teise usu esitajate vastu mongoollastest khanide poolt: muhameedlased, perslased, nestoriaanlased ja teised leidsid kohti Tao usu khanide kojas – kõrgetel riigiametitel. Paavst Innocentius IV saadikule, kes, küll võitude tagajärjel Baltias, a. 1246 Venemaale ja ka khaanide poole misjonäre läkitas, vastas Gayuk-khaan kõrgilt: Ta ei saavat aru, miks nemad, mongoollased, ristiusku vastu peaksid võtma. Ilmaasjata arvatavat Euroopas, et neil ristiusuga kõrgemad aated käes. „Mis võiksime meie, kui kõrge Jumal mitte meie poolt ei oleks.”

Tamerlanist teab ajalugu, et ta Pärsia linna T u s sellepärast puutumata jätnud, et seal kuulsa Pärsia luuletaja Firdusi sünnipaik. Kubilai-khaani, ühte Tšihingis-khaani järeletulijat, kes 1280 ümber Hiina üle võimust sai, peetakse üheks geniaalsemaks Hiina valitsejaks.

Tšingis-khaani, kõikide nende suurte khanide esiisa sünnipaik oli kauges Ida-Siberis, Amuri jõe Ononi harul, nii siis kesk Uural-Altai kultuuri ja keele piirkonda. Tšingis-khaan valitses 1206-1227, nii siis Lembituga ühel ajal. Tšingis-khaani peaministriks oli tunguus-mongoollane Jelin Kutsai, kelles tolleaegne kõrgem haridus, mongolismi ja Hiina kultuuri ülimad saadused, kehastunud. Oma kuulsa peaministriga, kes valitseja vägivaldset loomu vaigistas, on Tšingis-khaan riigi korraldaja, keda ajaloolased (Marco Polo) „suurepäraliseks”  ülistavad. Usu asjus suuresti salliv, ei tundnud tema tol ajal Euroopas nii moes olevat usulist tagakiusamist. Olgugi et tal omil vanul päivil huvitust budismi vastu oli, jäi ta mongolismile truuks ja ei sattunud Hiina mõju alla, nagu tol ajal kergesti Kauge Ida valitsejad ja rahvad, milles temal abiks oli Jelin Kutsai, mittehiinlane, kelle suurem varandus, kõigest varanduse ja kulla kerjamise võimalusest hoolimata, tema raamatukogu oli.

Tšingislaste sõjakus ja sellega ikka ja igal ajal uheskäiv mõjuline riigikorralduse võim, imperialism, mis Kauge Ida mongolismi vaimus uuesti vormis, – on aja jooksul alla jäänud rahvaste rahupüüdele – patsifismile ja sotsiaalsele tegurile: Kauges Idas on viimaks võimust võtnud antimilitaristlik ja perekondlist tegurit toonitav Hiina kultuur ja hingelisi tegurid nõudev, ka poliitikas, budism.

Kuidas lõpeb meieaegne rahvaste võitlus sellesama küsimuse, nendesamade kultuuritegurite pärast!?

Nende suurte mongoollaste, khanide võim hoidis aastasadasid Venemaad vaol, ja mongoollaste riigivalitsuse viisist õppisid Vene vürstid riigitarkust ja riigi üksikute osade liitumist suureks Vene riigiks, mis neil senni mitte ei õnnestanud. Ivan Hirmus, lõplik mongoollaste võitja, on eeloleva väite selgeks näituseks, ja nagu tihti järeletegijad, oli ta oma eeskujult palju eitavaid võtteid omandanud.

*       *

*

Muinas-Eesti usu erilisust, ja arenemisevõimalust meeles pidades mõistame eestlaste sõjas sakslastega ilmuvat iseteadvust oma usu kaitsmises. Läti Hendrik nimetab mitu kord, kui vastumeelt nimelt eestlased katoliku usuga tegemist tahtsid teha. Kui sakslased Leole kindluses eestlasi kimbutasid, pakkusid eestlased sakslastele raha, et need minema läheksid. Sakslased vastasid, nad ei tahtvat „muud kui eestlasi ristida”. Aga eestlastele näitab see jälk ja Läti Hendrik kirjutab: „Aga sellest (ristimisest) on nendel jälk, mispärast neil hirm oli sakslaste kätte sattuda” (peat. 18, 7).

Eraldi näeme Lembitut ristiusu kindla vastasena. Läti Hendrik nimetab Lembitut otsekohe usu peavastaseks” (peat. 18, 7). Edasi kuuleme (peat. 15, 9), Lembit võttis vaevaks oma käega maha lüüa katoliku ristijaid Sakalas (a. 1212). Muidu aga ei teinud Lembit „väikse sõjaga” tegemist; sest ainuke suurejoonelisem strateegiline kavatsus, mida selles 25-aastases Liivi-Eesti-Saksa sõjas Läti Hendrikust leiame, on Lembitu kavatsus (peat. 19, 1). Lembit oli nii sakslaste tõu, kui ka võõra usu vastane.

Kui hästi liivlased-eestlased sakslaste keskajalist katoliku usku ja selle rikkaid ja kirjuid jumalakujusid ning nende tõelist püüet hindasid, loeme sealsamas (L. H. peat. II): „Vaesus on neid (sakslasi) siia ajanud, nii mõnitasid liivlased.” Piiskopp Bertholdile vastavad liivlased, kui see neile sagedat ristiusust taganemist ette toob, Saksa väe Liivisse vedamiseks: „Selle põhjuse kaotame ise”, nii liivlaste õige ja kõrk vastus; „sõida sina aga omaste juure tagasi, väge koju saates. Neid, kes ristiusu vastu võtnud, võid sundida seda pidama; teisi aga katsu ristiusu vastuvõtmisele heaga ahvatleda, sõnaga – aga mitte valjusega (vitsadega).”

Kui meeles pidada kõiki siin esitatud vaateid, siis selgub, arvan, kui vähe meie rahvalaul meie muinasaega kujutab. Kas oligi võimalik, Tsia Anne arenemise tasapinnal seistes, Lembitu-aegsete tarkade mõtteid edasi kanda meie aegadeni, Tao ideede põhjusjooni edasi anda meie põlvele!? Kui vähe see võimalik, näitab asjaolu, et kõigist neist põrutavatest, igaühte – alamast ülemani – Eestis liigutavatest sündmustest Lembitu aegult, mida Läti Hendrik oma vaenulise sulega kirjeldab, mis siiski täis dramaatilist kihavust ja eepilist vägevust, – et kõigest sellest meie muistne rahvaluule ega rahvajutt mitte midagi alles pole hoidnud! Kuidas võis siis orjade mälu alles hoida Tao kõrgeid käsitusi võõraste ideede tuulemaal?!

*       *

*

Uural-Altai kaugete Lääne hõimude muinasusundite loomu harutades pidime muinasolu Soome-Eestis teisiti valgustama, kui „Suomen suvun uskunnot” autorid seda teevad.

Eelseisvad vähesed märkused ei taha kuidagi Uural-Altai hõimkondade keerulise usuküsimuse täielise ning otsustava vaatekohana esineda. Ei olnud antud oludel sugugi võimalust nii erikirjanduse ahtrusel kui ajaolude täbarusel vähegi süsteemlikkusega küsimuse kallale asuda; ei olnud tahtmistki ääremärkuste alalt kaugemale minna.

Need vaated, siin käsitletud, avaksid siiski uue väljavaate Muinas-Eesti hingeelu komponentidesse ja rikastaksid nagu järgmises osas näeme, Soome ja üleüldist usupsüholoogiat, – mis seni arendatud peaasjalikult ühekülgselt Aaria tõu usundite põhjal.

Saverjes, 1917

II osa Eesti Kirjandusest nr. 1-2/1918

       

IV

 

Usu psüholoogilised sugemed.

    

Usutunne kujuneb kõigil rahvastel pea- ja põhijoontes samalaadiliselt, – olgugi igas rahvas ilmelikult iseviisi – immanentse, loomuses eneses peituva korraldustungi järele. Niisama areneb mõtlemine igas inimeses samalaadilikult sisemise loogika seaduste järele, olgugi mõttesaavutused mitmesugused. See sisemine rahva loov sund usus – nii kui hingeelus üleüldse – on sarnastav niisugusel määral, et tõsine teadlane, nagu P.Deussen tihkab tõendada: „Kui teistel tähtedel inimesesarnane olevus peaks leiduma, siis kahtlemata ei lahkuneks ta oma usukujus ja mõttearenemise vormide põhijoontes maakera inimeste usuvormide põhjuskujudest.” Usutunde-vormi põhjasarnasuses inimesesoo keskel põhjeneb teoreetilikult teosoofia õpe ja selle uuem haru antroposoofia. „On ainult üks tõde, ja kõik süsteemid, olgu nad religioonilist või filosoofilist tõugu, on mõningad teed ühe ja sellesama sihi poole,” lausub Deussen India Veda usu küsimuse arendusel.

Nendes sõnades peitub tavaline tõde ja on nähtavasti ka selle vana vadjalaste „targa” usutunnistus, keda uurija Pervuhin sügavamõttelise võrdluskuju najal kuulis tõendavat: „Jumal on üks, aga inimesed orjavad teda eriviisidel; igal rahval on oma usutunnistus, nagu igal puul ;. on oma lehed.

Inimesel on võimalik oma kehas muudatusi sünnitada hinge, tahtmise teel: muhud, haavad, palavik, halvatused j. n. e., ka surm on hingelistel, „psühogeensetel” põhjustel sünnitatavad. Isegi mõista on psühhogeenselt sündinud haigused ka psühogeenselt parandatavad.

On hingel niisugune otsekohene mõju kehajagudesse, siis on õigust oletada seda mõjuvalda ka ligemasse keha ümbrusesse: psühogeenilise (tahtmisevõime) tegevuse piir on palju laiem, kui seda harilikult arvatakse. Sest juba inimese füüsilise keha piirid ulatavad kaugemale kui „näha”. Meie ihu piirdub nahakattega. Meie füüsiko-keemiline isik-keha on palju suurem, laiem, kui kehalised, aga nägemata (soojuse ja raadioaktiivsed) kiired jne., mis kehast tulevad – ühes arvata.

Füüsika teooria oletab igaühte meie keha aatomitest ühenduses igaühe aatomiga väljaspool keha, – mitmekesises ja alalises ühenduses. Kui niisugune kestev ühendus olemas, on siis tõesti võimatu seda ühendust, mis meil kogu kosmosega on, hingelikult kuigi teadvusetult tunda! Oleme meie ühenduses, on kindel -ühendus olemas, siis peab võimalik olema mõjutada hingelikult ümbrust – mis ju, nagu nägime, meie keha jätk on, nagu seda psühogeenilist mõjutust kehas – kitsamas mõttes – tõendatud nägime.

Muidugi ei saa niisugune mõjutus algelemendilise ühenduse teel nii toimida, nagu me kehaliste kogude, koondatud elementide kaudu, seda mõjutust nägema oleme harjunud.

Algtunne, aimdus loodusejõu algvormilise mõju all seista (peale nähtava ühenduse ja mõjutuse), selle algjõuga alalises vahekorras olla ja isesugustel andmetel oma hingekoonduse (tahtejõu, palve-ekstaasi jne.) kaudu seda algjõudu mõjutada võida, – see hüpoteetiline algtunne leiabki, nii näib mulle, usutunde algilmetes väljendust. Väga selgesti rõhutab seda ühendusetunnet „monistiline”, võiks ütelda – Tao õpe, nagu nägime, – aga ka Veda usus.

Algjõud ei ole midagi püsivat, vaid alati liikuv: kõik kehad on koondused algenergiast, ja kõikides kehades on tagasipöörde tendents algenergia kujule olemas, nagu füüsika seda Carnot-Clausiuse energiadegradatsiooniteoorias väitab.

Me võiksime, hüpoteesina, tendentsis näha hingelise usutunde väljapaistvamat omadust: igatsust, tungi Pythagoras-Plato erosest Augustini „rahutuseni” leiame usutundes tendentsilist jume. Eraldi on Tao’s see „tagasipöörde”-õpetus silmapaistvalt toonitatud, surma, surnud olekut peaprintsiibina näidates, millesse möödaminev üürike elu tagasi ruttab.

Ühtlasi järgneb, et olevused, vähemteadvuslikud kui inimene, selle koguloodusliku „ tendentsi” mõju peaksid aimama ja kosmilisele tundele mitte võõrad ei saa olla. – Ongi taoismis mineraal- ja taimeriigis: kivis, mäes, jões, puus kosmilise algjõu ilmutust pühaduseobjektina nähtud, kuna Aaria usu algkuju (India usundid) peaasjalikult loomariigis: inimene, lehm, ja taimeriigis: õilmed, lootuslill, kosmilise algjõu ilmutust pühadusobjektina näeb.

Rahutus, rahuldamatus on otsimise tõukaja: üksildasena üksildasel saarel üleskasvanud noormees tunneks valmimise eas määramata rahutust, ilma et ta teaks, et teise sugupoole ühinemisega see rahuldus kaob. Nii tunneks ka suure muusikaandega isik, kes muusikast eemal on kasvanud, arusaamata rahutust – rahuldamatust, ilma isegi teadmata, et see rahuldamatus muusikatunde objekti (heliteose) leidmisega kaoks.

Nii on ka see rahuldamatus, rahutus, mis usuelu objekti otsimisele kihutab ja selle usuobjekti leidmisega rahuldatuks saab. Rahutus – eros sisaldab täienemise potentsiaale : ta on hingelise täiskaalu puuduse näitajaks. Rahutus haiglase meele alal ei käi meie küsimuse piirkonda.

Usuilmed, nagu need inimese hinges avalduvad, on erilist laadi kogemused – religious experience -, neid ei saa teistest hingeavaldustest tuletada. Inimeses esineb usutung – usuorganina, kui sõna „usuorgan” selles mõttes tarvitada, nagu teosoofid, või nagu meie „muusikalist organit” oletame muusikaandelises inimeses muusikatunde kandjana. Võiksime seepärast usutungi, endiseid arutusi meeles pidades, kosmiliseks instinktiks nimetada. Kõik inimesele tähtsad, elulised funktsioonid on instinktidesse koetud, – ja usutung, mõttes, milles siin kõneleme, on eluline tarve.

Usulisus loomusunnina on iga inimese päralt. Mõtteteadusliste usuperspektiivide „ilo” võiksid üksi filosoofid ja teadlased maitsta. Aga usk ei ole valitute lõbuasi, vaid on orgaaniline tarve igale hingele. Nagu muudki orgaanid, võib usuorgangi üksikutes inimestes väga mitmesuguselt arenenud olla ja mõneski atroofilisena esineda.

Iga orgaani töötavus inimeses teeb inimese täielisemaks, „tervemaks” – tundelikult õnnelisemaks. Niisama peab ka „usuorgani” tegevus inimesele jõudu, suuremat hingelist jõudu andma: Usk mõjutab elu, omandab sellega omaduse, mida usklikud igal ajal peaasjaks pidanud: ta saab eluliseks jõuks; ei jää mitte paljaks teadmiseks, asja õigekspidamiseks ega aeg-ajalt korduvaks tundetõusuks, vaid saab mõjutavaks eluteguriks. Usulise elujõu tekkimise füüsikopsüühilist võimalust oleme eespool riivanud.

Siin seisab kõlbline moment, eetiline olles usupüüetes. Ta ei juhi inimest heale mitte ümbruse suhtes, vaid juhib „õndsusele”, annab õnnelikkuse sisemisele loomusele. Usk on tarbeks nii „kurjale” kui „heale” inimesele: ta teguala on väljaspool head ja kurja: ta on väljaspool seltskonda. Usk on isiklik „eraasi”. Tao usuala põhijooned toetavad meie väidet.

Usutungi erilisus, spetsifiteet nõuab ja tingib, et ususund mitte teiste hingeliste organite aset ei saa täita, ja ümberpöördult. Sellepärast on rahvad ja ajajärgud, kus usutunne kogu hingetegevuse läbi tungib ja hingetegevuse peamotiiviks saab – nagu seda teokraatia ajajärkudel rahvaste ajaloos näeme – degeneratsiooni tundemärk. Nii Juudamaal, Egiptuses, aga uuemate püüetes: slavofiilide ja võimakate neoslavofiilide õpe Venes ja kalduvused usulisele hegemooniale Soomes (Sunnuntai).

Nii siis: usulisus ei ole identlik kõlblusega, aga ta ei ole ka identlik filosoofiaga, nagu paljud õpetavad, vaid on oma ette eluline ilme, nagu tähendime. Religioon ei ole mõtteteadus. Filosoofia on usule, mis kontrapunkt ja harmooniateooria muusikale: viis liigub nende alal, aga ei sünni nendest.

Filosoofia ühes kirikliku luule, kujundusega on usule seda osalt, – võiks võrreldes ütelda, – mida sõnad, tekst lauluviisi all: nad katsuvad teadvusele seda tunnetehoogu tõlgitseda, mis hinges mõõnab määramata aimdusena.

Aga filosoofia, teadev ja loogiline vaimuarendus, kasvatus on tarvilik „religio’le”, mida oskus ja kool kujuraiujale, seda on loogiline-ideeline arenevus usu alal. Nagu muusikatunne – jäädes endisele võrdlusele – ilma muusikateooria arenemiseta Laeni sonaadini, Beethoveni sünfooniani ei saaks – nii on ususund filosoofilise arenduseta-tõusuta kõdunemisele kalduv, milleks näitusi ajaloo vältusel leiame.

Veel enam: usuorgani – hingeorgani hügieen nõuab hingeelu talituste tundmist, mida usuteadus ühekülgselt toimetab. Looduseuurimine edendab inimese hinge tundmist, kuna hingeanalüüs (endoskeptiline) välise looduse mõistet täiendab. Nii on mõistetav, kuidas looduseuurimine, s. t. teadus üleüldse – meie hingeliste tarvete ja tarviduste määramiseks otse nõudub, usutunde teadvaks saamiseks, selle arendamiseks tingimata tarvineb. Selgub ka, miks usule ja usklikkusele ligipääsmine nii mõtte- kui looduseteaduse sügava arenduse teel võimaldatud ja tihti – arenenud inimkonnas – ainuke tee on. Kahandavad (eitavad) hingelised tegurid: hirm, surmakartus, hingelised hädad ja valud, haigused ei sünnita mitte usutunnet ega ahvatle teda ; küll aga annavad nad usukujule, kui nad ohtrasti mõjumas, teatava ilme. Ma ühinen Dussaud’ga, kui ta usuilmetes „elulist printsiipi”, elu edendavat – täiendavat tegurit näeb.

Surma kartus annab usundite riitustele tähtsa mulje, seda enam, et surm ja elu pärast surma usulise momendina tähtsal kohal seisab. Aga nagu Tao õppest nägime, ei tarvitse surm mitte hirmsa nähtusena olla, „vaid surm on elu printsiip” – mispärast surm ega sündmused pärast surma usundites Tao alal mitte hirmuäratavad ei ole.

Muidu aga on negatiivsed, kahandavad momendid elus: haigused, hirm, surmahirm jne. – enam ebausu tegurid, – usutunne haiguse, kõduilmete avatlejad. Pahad elutingimised, kehaline kidevus, sellega üheskäiv vaimline, hingeline degeneratsioon: hingeline ülijoobuvus, viirastusline meeleolu, ägedad kalduvused põhjuseta hirmu ja rõõmu vahel, eba- ja üleloomulised lootused, hingelise ülihellusega kooskäiv egotsentrismus, – need hingeilmed võtavad usutunnet vapustada – teda moonutada ja ebakujutada. On kogu rahvahulkasid nii füüsilikult kui usutundelikult kõdunenud.

Võrdleva usuteaduse abil vaatleme usutunde iseloomu, tema mõjuala ja teguviisi.

Kosmilise instinktina püüab ususund, nagu eel selgitatud, otsekohesesse ühendusesse kogu olekusega nii olevikus kui minevikus ja tulevikus. Ta püüab minevikuga otsekohesesse ühendusesse astuda – esivanematega (nende vaimuga) läbi käies.

Ta püüab tulevikuga otsekohest ühendust seda mõjutada: ettekuulutused (prophetia), elu pärast surma.

Usutung püüab olevikus hinge enese kaudu kogu olevust ümber võtta; ta püüab hinge enese olemise sügavusesse, intuitiivselt ära mõista hinge olemise saladusi ja sel teel kogu olemise saladusi. Ühineme Deusseniga, kui ta tõendab: „Filosoofia (usk) katsub looduse sisemisse sisemusse tungides põhjusteleda seda päriset, kõige sügavamat ja viimsemat olemust sellest, mis meile kogu looduses nähtavana esineb: maailma „ise’t” (das Selbst), atman,- nagu Vedanta, asja iseeneses, „das Ding an sich,” nagu Kant ütleb, või Plato mõlemaid mõisteid ühendava ütluse järele: seda, mis iseeneses ise …

Usutunde „tegelikkudest” tunnustest on siis temale omane paisumisetung, kogu elavat ümbrust oma mõjualale saada püüdes sümpaatlike tunnete abil: armastus, inimsus, kaastunne kõige olevusega.

Ühistunne kogu loodusega, kaastunne kogu elava ja eluta olevusega (mineraal-, taime-, loomariigiga), nagu ta enamarenenud usukujudes, näit. Tao’s, India Brahma usus, selgelt esineb, on ühes i n i m s u s e tundega usu loomusunni peaalaks, mis meie ususunni definitsioonist iseenesest ka järgneb.

Sellepärast on õigele usuilmele iseloomulikud kaugeleulatavad perspektiivid, nii edasi ajas kui tagasi ajas kui ka hinge olemise sügavustesse.

Ka usuline (kiriklik) kujundus, püha maali- ja helikujundus toeb lihtsatele, selgetele, „kaugetele” joontele.: kõikide aegade kujunduse algmotiividele. Kiriklikus muusikas (katoliku uskudes eraldi) on helikujunduse primitiivsus kaugelt, muusika arenemise algastmelt püsinud. „Jumalaema lapsega” on usumotiivina kujustatud üle 2000 aasta e. Kr. (Egiptuses näituseks). Vanu traditsioone harivad kristlikud kirikud armastavad pühikute kujutustes loobuda meelega kõigist ajalistest näoilmetest, ja riitusline kirikumuusika seisab nii motiivide kui koosheli ja rütmuse poolest inimesesoo helitunde algastmetel.

Need kauged perspektiivid, ühes aimdusega vägavama, vääramata seaduse (Tao) õiguse all seista, ahvatlevad hingeekstaasina pühalikkuse meelt, püha tunduvust, iga õige usuelu olemisele ja püsivusele tarvilist momenti.

Usutunne nõjatab sellepärast nähtuste omaduste peale, mis ajalised, kauge kestvusega, vähe muutlikud. Isaisade kombed on pünad. Viimses nähtuses põhjeneb usu alalhoidev tendents, millele tihti poliitikaline tagurlus seltsib. Aga peame meeles, et usule mitte vana – vanuse pärast tähtis ei ole, vaid kauge perspektiiv, mida vana, muistne loob, mida kauakestnud ja kauapüsinud nähtus inimeses sünnitab.

Sisemisest sunnist aetuna peab olema ususund – revolutsioonne, olles loomu poolest vastutöötav kõigele välisele kombetarbele, elu- ja ümbrusega sobivale kasulikkusele. Usulised uussünnid on ka revolutsioonselt rahvaste elus mõjunud, nii taoism Lao-tse käsitusel, nii christianism algul j. n. e. Nii mõjusid Inglismaal renessaansi- reformatsiooniaastad enne ja pärast Cromwelli, mille mõjutusel Inglismaa teistest maadest ennemini rahvavõimulise valitsuse omandas. Ameerikaski oli Inglismaalt pärit kveekerlus (Penn) tähtsaks teguriks Ameerika erilise vabaduse meelsuse ja omase riigikorralduse loomisel.

*       *

*

Rahvaste loomuomased, iseloomukohased usuilmed on väga kauge ulatavusega, tõhukasvõimsad püsivuses, kuigi peidetuna aegade jooksul rahva hinges, aga rahva omapärasuse loovvõime tõusangutel suure läbilöömisvõimega.

Jaapanis, näituseks, on Muinas-Mongoli usuideed Hiina fantastika mõjul kõdunemas olnud. Aga endine Tao meelsus, objektiivselt loodusilutsev, on kogu rahvas nii sügavasti juurdunud, et ta siiski Jaapanis kõigis usukujudes läbi paistub rahva põhitundealana, kõigile usukujudele seal erivarjunduse annab. Loodusilutsemine, puude, õite, loodusenähtuste austamine, kummardamine on kõigis Jaapani rahvakihtides nii üleüldine ja nii loodusõiglane, et ta igas riituses: „Shinto, Buddha, Konfutsius, christianismi usus Jaapanis peaomadusena läbi helgib, olles endise Tao sügava ja jäädava mõjuilmena.

Jaapani kirjanduse tundja Enderling lausub: „Võitlesid budistlikud ideed muistsete rahvusvaadetega, India helge kujutelm – Jaapani oma selge lihtsa terve loodusvaatega- ja võitjaks on jäänud viimaks „loodusilo” korealastes, jaapanlastes, „kes õitsva kirsipuu ees lausa ilutsemishõiskega käsi plaksutavad, nagu lapsed”, kes lillede õitseajad suurteks rahvapidudeks teinud. Ka meie aegu paistab võõrale rändajale Jaapanis silma kõigist kultustest peailmena – loodusilutsemine. Jaapani algupärase kujunduse kohta ütleb Sadakitschi Hartman: „Siin on Shintao õpetus läbikumav ja võõraste ebauskude müütoste ja nõiduslikkuse koore läbi kajas jaapanlastes see (Tao) hingejõud, mis kõigele andis valitud peensuse ja lihtsuse, mis aitas jaapanlastel ka siis iseennast leida, kui võõramaised tõuked ähvardasid hävitada kodumaa jumalaid ja esiisade pärandusi.”

Ei olegi kuskilt mujalt ammutada rammu ega julgustust suurtel ajalookeerdudel, katastroofilisel rahvastemöllul, kus kõik oleviku aated pööramisi kipuvad, – kui kaugeist perspektiividest – Suurest Taost, millel ajaloo rattad veerevad loodusseadusliku paratamatusega, mille järele rahvaste elu kujuneb, kõigi inimeste seaduste, eksi-, ahnusepüüete ja vabadusetunde kiuste. Eks olnud nimelt Mongoli hõimude muiste pea alalistel rändamistel, vabatahtlikel ja sunnilistel, eks olnud seal tarvis hoida kinni millestki, mis jäädav, püsiv, keerdudel katsutud ja heaks leitud, pöörangutel, kus elu muutlik ja kaduv, ennast talutada lasta juhtaimetest, mis vapustusele kalduvale hingele tema püüetes kompassina teatud peateed kätte, näitab.

Meie saame aru, miks meie muinasesivanemad, miks just palju tõugatud rahvakeerdudel Mongoli hõimud oma esivanemate pühasid kombeid austasid, neist aegade vältusel heaksleitud juhtmõtteid leides, miks nad Suurest Taost elu ja hinge pea- ja põhijuhtkavast kinni hoidsid – katsumiseaegadel. Ei ole meilgi suure rahvastemässu maailmasõja seisukorral paremat juhtnööri.

Eks selgu eelmisest, miks suure sõja ajal tähele on pandud pea kõigil mail usutunde kerkimist ühes suure skepsisega kõige tarkuse kohta. Ja eks järgne rahvushingeteaduslikult põhjendatud negatiivne külg: raskete aegade tõttu valdab usutunne kogu rahva hingeelu. Maltsweti liikumises olen ma seda varjukülge arendanud, ja usutunde „imperialistlikku” kalduvust rahva hinge rõhumise aegadel valgustanud.

Usuline ärkamine on sellepärast huvi ajaloo vastu äratanud, nagu hariduselugu näitab, nii Venes, Soomes kui Saksas.

Traditsioone hariv ja armastav usutunne on põhjuseks nähtusele, et (muistsetes) usuilmetes mälestused endistest kodumaadest alles on jäänud.

Laplaste ja eestlaste mägede ja kivide muinasusuline pühitsus leiab vaevalt põhjendust nüüdses Lapis ja Eestis, küll aga muinasmuistses Uural-Altai mägestiku piirkonnas. Mägestikkudesse või metsa- ja mäerikastesse maakondadesse asuma jäänud Mongoli võsudel on see metsa- ja mäekultus tähtsal kohal veel nüüdki (Põhja-Tiibetis, Koreas, Jaapanis).

Laplaste usus leiduvad usukombed (Lappalaisten uskonto lk. 66 j. e.) lasevad ennast ära seletada mälestusmärkidena endise asupaiga Uural-Altai usukommetest, usukujudest, seda enam, et praeguses Lapis need usuvahendid, usuobjektid puuduvad, või õige kidunenult esinevad. Nii: uue aasta pühitsemine, kevadepüha, päikese pühitsemine, puude, leht puude pühitsemine, metsakultus leiavad kergemini seletust, kui neid Idast, endisest Lapi usukujude kodust, pärituks peame, kus nende usuainete kultus suurelt ja tähtsalt on arenenud. Niisama leiame ka muidu Lapi usuilmetes palju sarnadust Kauge-Ida Mongoli hõimude usutavadega. Uural-Altai, eraldi Muinas-Soome Ugri hõimude peapühad olid kevade ja sügise ja uus aasta – pööripäevade aegu. Kevadel pühitseti kaske, sügisel ja talvel hõbek u u s k e. Soojematel vöödel asuvad hõimud „jumalustivad” (Jaapanis näit.) kevadel puuõilmeid (kirsi) ja sügisel – krüsanteemi (Lapis sügisel ka pihlakamarju). Uus aasta oli üleüldine hingedepäev, kus aasta vältusel koolnutele peeti mälestuspüha: suurem püha; üksikutele surnutele mälestuspäevi ei pühitsetud. Sellega näidati, et maa, kes koolnuid oma rüppe võttis, pühitsemiseväärt aga mitte üksik hing – koolnu – Tao õpetuse järele. Meile on nüüd raskem aru saada muinaseestlaste mäe- ja jõepühitsemine, kuna rahvaste äikese- ja päikesekummardus kergem on mõista. Muistsel ajal, kus meie esivanemate asupaigad Uural-Altai ligemas piirkonnas olid, olid mägi ja jõgi hoopis teistsuguse võimu ja tähendusega ümbritsevate rahvaste kohta.

Kogu kultuurkonna Uural-Altai nimetus mägede järele avaldab mäe tähtsuse seal piiris. Altai mägestik, metalliga mineraalirikas, on Mongoli hõimude ajaloos ülitähtis. Altai mäerühm; Taeva mäed, Kvenluni mäed, – nende külje all, nende varjus on Ida kultuuri peaallikad, on Mongoli hõimude arenemise keskkohad. Seppade – kangelaste tähendus on kõigi Mongoli võsude muinaslugudes sellepärast silmapaistval kohal, niisama nagu Soome-Eesti muinasluules. Ei ole vahest küll ühel ajajärgul nii mägi, kui mets pühaduse objektiks saanud: enne näib mägi Altai kõrgustikus kultuse osaliseks saanud olevat, nii jõgi põhja pool Siberi madalikkudes. Uurali piirkonnas, kus suured Soome sugu hõimud kaua ka meie ajalgi asumas, on nii mägi kui jõgi suureväärtuslised, vaadates nii ainelise tähtsuse, dünaamilise jõu kui ka kujurilise „ilo” seisukohalt.

Mäe ja seppade kultus Soome-Eesti muinasluules ja muinasusus on arusaadavad kergesti, kui selle alget Altai ja Kvenlum mägede raua-, üleüldse metallirikkusest oletada. Mitte vähem ei olnud endistel asutustel jõed Soome-Ugri hõimudel elutingimiseks. Kui praegusel ajal vaadelda Uurali naabrid voguule, kelle muinasusuga Eesti muinasusul enam sugulust kui arvata võiks, siis selgub, missugune kõigevaldja nendele on Obi jogi oma haru Irtõš’iga. Nende peaasutused on metsades, piki jõgede jooksu. Jõgedest oleneb nende toit. Kalasaak on nendele, mida põlluvili kündjale. Jõgi toidab ja hävitab: kevadised ujutused, hävitades kogu metsad ja laaned, sunnivad asundusi teisale rändama, sunnivad neid ühes nende seltsiliste metspõdra ja karuga uut asupaika otsima. Jõgi ja mets on rändajate toitjad ja kaitsjad. Olgugi Uural-Altai piirkonna hõimud põllutööle võimaldatud, ei lasknud suured rahvuskäärimised sadatuhandete aastate jooksul rahvaid paigale jääda, mis põllutööd nõuab; nad pidid jätmagi viljaharimise, kus sellele asutud, vägevate rahvas voolude tõukel.

Ainelikult oli jõel ja mäel suur tähendus. Aga mägi, mets ja jõgi mõjusid looduseilmena rahvaste hingesse sügavalt: jõgede vägi ja iludus, kevade mere uhtes metsad, koondav oma ümber kõik häälitsejad ja kiskjad. Mägi, mets ja jõgi oli seal valitseja ja sundija, võimuvaldjad looduseesitajad loodusejõu ja looduseilu, Tao avaldajad, nii materiaalsed kui dünaamilised Tao ilmed ja ilmutused – kõige kõrgemal astmel.

Eeldus Muinas-Eestile ilmavaatelist ühtlust, kandvat ideed – Tao näol on põhjendatud inimese, inimesesoo loomuses. Ühtlus on lihtsam, sellepärast on ta hingeökonoomiliselt nõutav. Skepsis, nagu ka seni oletatud meie muinasajale – pluralistlik vaateviis on ebaökonoomiline, on võimalik intellektuaalse rikkuse ajal; aga on vähe toetav, on hingerõhuv siis, kui hing kindlust nõuab ettenägemata voolude pöörangutel aineliste ja aateliste kavatsuste teostusel.

Maa otsijad, alati võitlejad Soome-Ugri hõimud rahvarändamiste aegu muinasajal, ei võinud enesele skeptilist pluralismi, hingelist luksust lubada, nagu meie mütoloogid senni väitnud; nad oleksid, oma energiat pliisates, kindluseta olnud, võimetuks jäänud. Majanduslikult hoopis mahajäänutena oleksid nad vaevalt Balti „kallil” rannal asuma saanud, veel vähem oleksid nad hingelikult koondumatumatena saanud pidada majanduslist ja hingelist võistlust keskaja Euroopa hingelaadiga Balti rannamail. Soome hõimud, kõdunevalt seisvad meie ajal Vene lagendikus, võivad elada hingelikult ebaökonoomiliselt, absoluudi, lihtsuse poole püüdmata; ettevõtlikul, tagajärjega võistlejatel asujatel rannarahvastel Eesti hõimkondadel Balti rannamail oli see võimata.

Olgugi vabadusemõiste põhjal rahva inimese eluvormi võimalusi palju, on ometi rahva tõeline saatus, nagu igal inimeselgi – tagasivaatel – üks, ühtlane. Tee, mis läbi käidud, näib kindlana kindlas sihis käiduna. See tähendab: ka need ideed, mis üksiku (inimese, rahva) elukäiku kannavad, peavad ühtlaselt, kindlalt järjestatud olema, kui nad suudavad juhtida rahva elukäiku teadvalt. Muidu satub rahvas, isik ümbruse tõugatavaks, moonutatavaks passiivselt.

Rahva hingeline arenemine, tõusmine teoneb niisama tundmuste hakkavuse kui loogilise arendamise kaudu. Soome-Ugri hõimude rändamiseaegadel võis vaevalt, vaevalikult argneda isamaa mõte, mõiste ühistunde tegurina, seda enam – antropoloogilise emanatsioonina – tõu usutunne, mis, kõigil pool nendega üheskäiv, võitluste tõttu koomale liitus, nende usulist ühistunnet virgutades. Seda enam, et Soome-Ugri usuobjektid puhasloodusilmed: mets, mägi jõgi – neile, kõigil pool leidudes, vägevaks äratuseks olid, olgugi isamaa piirid alati muutumas. Loodusnähtuste kummardamine niisugustena, ilma antropomoriilise, selgel arusaamisel põhjeneva mõistekujude tagaseinata, viis Soome-Ugri hõimud iseenesest „automaatselt” sügavasti müstitsismi, nõudes intuitiivset, instinktilist aimamist – „nägemist” mõistuslikult valminud hingekujutuste asemel, missugune hingelaad omane Aaria tõugu rahvastele.

*       *

*

Usukujude riitustest selgub, et usuorgan kosmilise instinktina tarvitab usuvõime teostamiseks maagiat: ekstaasi palves, nõidumises j. n. e.

Usuorgani tegevuse, ekstaasi, võimaldamiseks ja tõstmiseks on usundite kultuses olemas: 1) enesetaltsutamine (askees, stoa, üksildus) ja 2) altruistlik enesesalgamine, „vabanemine”: ohver kõrge otstarbe – jumaluse heaks.

Enesetaltsutamine ja enesesalgamine (ohver), õigesti teostatud, järjeldavad hingelise uuestisündimise: kirgede võimude sulamist elu praktilistest, käsulistest lühikestest ajalistest sihtidest loobumist ja andumist kaugetele, igavestele sihtidele, Taole, usukaugete perspektiivide alal, ekstaasi abil. Nende usueluliste tegurite saavutamiseks, kergitamiseks on kogudus, usklikkude ühendus tarvilik: ta on tarvilik usutunde hoidmiseks (kaitsmiseks), korrektuuriks, aga niisama usutunde tõstmiseks -ekstaasiks.

Hulkade hingeelule on omane ühendatute meeleolu tõsta, kuhjata, suurendada suggestiivselt, edasi kandes elavamat tunnet nendesse, kellel ta veel nõrk. See maksab kõikide tunnete kohta (selles seisab poliitikaerakondade väärtus). Usundilised eluavaldused on sellepärast ikka koguduste, usklikkude ühenduste toimetatavad. Ühtlasi on kogudus, kirik usulise hingeelu kontrolliks. Usuline affekt kaldub, nagu teisedki affektid, ühekülgsusele, kogu isiku hingeelu ühe teatava affekti alale painutades, tihti äärmusesse viies, haiglaseks muutes. Suurtes kogudustes töötab hingeline „isekaitse”: vähemad usulised ühendused, sektid, kipuvad sagedasti patoloogilise meeleolu alale, ühekülgselt arenedes. Liig suured, laialised usuühendused riigi piiris omandavad jälle liig kaine „tervemõistusliku” välisametlikkuse kuju, usutunde toonuse, edasikandvuse nõrkemise tõttu. Sellepärast on kõik usuliikumised kõige elavamad uue usuvormi algul, mispärast usuline hingehügieene alalist usuvärskendust nõuab – õige usutunne nõuab enesele alalist revolutsiooni, ja revolutsioneerib seltskonda.

Usutunde suurendamist on tarvis, sest et alles suurendatuna, koondatuna on usutunne viljakas, tegeliku usuelu, usundi tunnusmärgiks.

Harilik tundetoonus, heljuvus, ei ulata elu viljastamiseks, eluprintsiibi (Dussaud) maksmapanemiseks. Produktiivseks saamiseks nõuab tunne teatavat tõusu üle normi – ekstaasi. See maksab nii usutunde kui muude tunnete: armastuse, isamaa armastuse, ideearmastuse, kaastunde j. n. e. kohta. Alles tundeline joobuvus (kuigi ajutine) sünnitab produktiivsust, aitab elulist printsiipi käänukohtadel. Loodus ise annab bioloogiliste ekstaaside heaks joovastusaineid, neid kehas teatavatel ajajärkudel sünnitades (nooruse ekstaas armastuse- ja vaimustusealal, looduses kevade j. n. e). Kogude usutunde suurendamiseks, ekstaasi avatlemiseks on usukultustes erilised meetodid, tabad, kultus ed mõjumas, õige sarnased lahkuvates usundites.

Hingelistest kogude usuekstaasi ahvatlejatest nimetan laulu, vaimustavat kõnet, muusikat, kellade helinat (trummipõrinat); kehalistest, füüsilistest nimetan: kehalised rütmilised liigutused, põlvili palvetamised, ringikeerlemised, tantsud; keemilistest: viin, muud uimastavad, joovastavad ained, lõhnad, lõhnavad suitsud, viirukid. Mõnede sektide juures on kunstlikud, mehhaanilised ekstaasiärritajad iseäranis tähtsalt kultiveeritud, mille tagajärjeks patoloogiline joovastus, haiglane usuilme on.

Üksilduse-, erakukultus usuelus on väljapaistval kohal olnud; eraldi on Tao usukuju palveldajad ju õige vanasti, muinasaegadel munga-, erakuelu harinud.

Erakuna üksilduses vabaneb inimene praktilise elu sundusest, esineb inimene loodusenähtusena, vaba looduse osana. Tao nõuab eraldi, et inimene mitte ei eralduks kõigest muust loodusest ja ennast ikka teiste olevustega looduse ligiduses hoiaks. Üksildusetunne on kosmilise instinkti aje: alati vaevav erksalt vaatlejat hinge, ajab üksildustunne tuge, ühendust otsima kosmilise instinkti abil ühistundest kogu olevusega, ajutab egoismusest (milles inimene eraneb uhkuse – ihnuse tõukel) humaansusele.

*       *

*

Usutunne on määramata sisemise tundena: väljendamiseks on tal objektilist vormi tarvis, nagu kõigile tunnetele. Nagu muusikatunne realiseerimiseks helilisi kuje vormib, nii nõuab usutung – realiseerimisel teadvale ilmele – objektiveeritud kehastusi (luules, kujunduses),” ideelisi kujusid – müütost, mille alla ka jumalusemõiste kuulub.

Eraldi ei ole kogude, hulkade usutunde avaldus mõeldav objektilise müütoseta ja riituseta : ta on tarviline vahend ja nõue hulkade (koguduse- kiriku) psüholoogias.

Usundiline mütoloogia kehastab kujuliselt, personifitseerib jõudu. Jõud on mõeldav meile ikka elava olevuse jõuna. Ka meie aja füüsika („puhas jõud”) ei ole vaba antropomorfismist, veel vähem oli ta vaba sellest ajalooastmetel, kus mõistete arendus väike.

Algjõu personifikatsioon, mille põhjus niiviisi jõumõistes eneses peitub, on usutunde väljendamise, kujuandmise protsessis tähtsat osa etendanud.

Kosmiline tunne, nõjades algjõule, ei saa personifikatsiooni leida harilikkudes jõukujudes, vaid otsib iseäralisi vorme, kas looma- või inimesesarnases kujus või looduseilmete: maakera, taevatähtede, mäe, päikese; kuu jne. kujus. Kunni meie ajani peavad tähtsad mõtlejad „maad” maakera (niisama siis ka tähti, päikest) oma, laadi elavaks olevuseks, nii Goethe, Fechner, James. Selle juures selgub, et usupsüholoogias mitte üksi jõu suurus, vaid jõu kvaliteet maksab. Jõu kõrgemat, täielisemat, ideaalsemat kuju näeb Euroopa usutunne vitaalses jõus, mille täielisem esitaja andelise inimese isiksus on.

Ja tõeasjaks jääb ka meile, et ühtegi suuremat, täielisemat jõuvormi Tao esitust ei leidu kui see, mis andelises elavas hinges peitub. Ta on igatahes reaalselt tuntud, on olemas nähtavana. Ta on ainuke võim, millest teame, et ta looduse harilikku käiku, „looduse seadusi” võib mõjutada, et temas loomine, uute võimete ja loodusenähtuste ja -seaduste moodustamine edasi kestab ja et ta kõige kõrgemat looduseilmet sisaldab: humaanset isiksuseavaldust, uuestisündi, lunastamise loovvõimet.

Sellelt seisukohalt on siis õigustatud inimene pühaduse objektina, usuobjekti esitajana.

Usutung on teatavasti ikka selle poole sihtinud, ühelt poolt absoluutseid jumaluseaateid antropomorfiseerides, teiselt poolt inimesi jumalustades, neid pühadeks, jumalateks kuulutades.

Looduseteadus, muidu usu vastane, on absoluutumi-mõistet elustanud ja sellega monoteismi toetanud. Aga usutunne ei ole nähtavasti ei absoluutumimõistele ega sellest järgnevale puhtale monoteismusele kaastundlik, nagu usuelu praktika ajaloos näitab: nii vanad kui ka uue aja usukujud kalduvad mitmusele jumala mõistes. Teatavasti lõpetas christianismis Nikea kontsiil kõik „puhtad monoteistilised püüded” ametlikult, andes sellega järele rahva hingeelu nõuetele. Iisraeli usuelus on „ainujumala” mõiste Iisraeli ajaloo võrdlemisi hiline saavutus.

Usuilmed, teostatud elavas usuelus inimeste seltskonnas, kannavad religio – usundi (uskonto) kuju. Usu sund on üleinimline, püsiv; usund sellevastu kannab isiksuse – rahvuslist jume, on muutuv ühes rahvuse kuju muutumisega. Usund on usutunde alal umbes seda, mida rahvus inimsuse piiris on. Kus mitmed, antropoloogilikult lahus seisvad rahvad üht ja sedasama usundit tunnistavad, seal on enamasti vägivald rahvuse ilmeid rusudes neid sarnastanud. Vabade rahvaste ususarnadus on ühtlasi nende rahvaste bioloogilise sarnaduse näitajaks. Eesti-Soome usumuute kõrval, õigemini muutuse eel, käis nende rahvaste antropoloogiline, vereline muutus, sarnastamine, segamine Lääne-Euroopa verega.

Peame tunnistama, et „usu” sõna ja mõiste harilikult hoopis laiemalt tarvitatakse, ja tihtigi ainete kohta, millel usuga kitsamas mõttes – ühendust ei ole. Niisama on õige, et usumõiste ühte ümmargusse definitsiooni ei mahu. Võib ainult rõhutada peajooni selles hingelises nähtuses, seda enam, et loogilised kavad vaevalikult elulistele tundmusilmetele sobivad, nagu see ka muusikatunde kohta maksab, et endisele võrdlusnäitusele jääda.

Kui usutunne ennast laseks loogiliselt „ära seletada”, s. t. kui usutunne ainult tuttavaid komponente sisaldaks, siis ei oleks ta spetsiifiline – erine tundeorgan. Erisus nõuab uut, äraseletamata omadust, tavaliste nähtustega võrdlemata: seletus seisab aga peaasjalikult võrdlustes, identifikatsioonis juba olevate nähtustega.

Kas oleme praegusel ajal ja kultuuril õigel teel oma usulistes püüetes? See küsimus oleks vastuseks ühtlasi prof. Krohni väitele: „Kõik, mis „Kalevalas” (rahvaluules) usulikult ilusat, on ristiusu laen.”

Peab kuulama, kuidas meie kultuuri kõrgeid ilmavaateid ja monistilisi printsiipe William James arvustab. Lahke irooniaga paneb ta „absoluudid” – filosoofiliseks monismiks nimetab ta neid – Spinozast Kanti idealisini ühte kotti ja raputab neid nii, et nendest vähe järgi jääb. Absoluutsest „jumalusest” ei taha ta midagi teada. Kõige parem ja rahuldavam usuprobleemi lahendamine näib temale „Jumala” oletamine isikuna, kes inimese sarnasena – osa universumist, aga mitte absoluutsest universumist. Ja ometi on W. James oma „radikaalse empirismiga” uuema hingeteaduse looja, on pragmatismuse isa, nii et temale ei asjatundmatust ega liialist, fantastilist idealismi ette ei saa heita.

Kas ei olnud siis sel „primitiivsel” inimesel meie esivanematest õigus, kui ta kohmetu imestusega kõige ümbruse ja looduseseaduste vastu tunnistades, et ta millestki selgelt aru ei saa – hiie iluduses, loodusevõimu avaldustes ja hingeilmetes ühte ja sedasama alusjõudu märkas, ja ühenduses tundes ennast kogu kosmosega ühes selle mineviku ja tulevikuga – oma esivanemate austamisega mineviku ja sellesama aukartusega järeletulijates – oma tuleviku elu arvas mõjutada võivat.

Hinge saladuslik piirkond, välislooduse piir ja nende vaheastmed on väiksel osal täisteadvusest helendatud. Kui vähe on võimalik nähtusi mõista, aru saada!

Teadvus, mõistus – need on väetid, värisevad virmalised, valgustades taevast ja maad ühevähe, et selgelt näha. Ja mida enam näed, seda enam jääb veel näha, seda suurem on kohmetus.

Reaalelu, unenägu, aimdused – neil ei ole piirikindlat vahet, nad on kõik üheallikalised teadvuse varjundid, kalduvad, muutlikud ja konventsionaalsed. Meie aeg Euroopa kultuuriga elab enam reaalelus; on aga rahvaid – vanasti ja nüüdki – kes sealpool reaalsust tõsist elu otsisid (India). Radikaalusklikud hindavad transtsendentaalelu kõrgemalt, tähtsamalt kui reaal elu. Reaalsus on tingimisi reaalsus.

Reaalelu, reaalsete kujude kindlus, nähtav lihtsus on harjumise saavutus; tõeliselt on reaalsus palju laiem, mitmetahulisem! Koguteadvus ei ole elu tarvis kujunenud, väljaspoolgi reaalelu on elu lai ja sügav.

Nägemustes, unenäos, haigusmeeles, viirastustes näed loodust koost lahutatuna, lahastatuna, laiema teadvuse nähtusena.

On vilgeid, kus me tunda saame kogureaalsuse kohutavat chaost, algilmelist kujutaust, kus harilikud kindlused väärtuse kaotavad ja nähtused mõistatusena paistavad. Müsteeriumi näed siis ja reaalelu näib möödamineva agregaatoluna – „maja-illusioonina”. Siis haarab hing kinni kosmilisest instinktist, lastes loodi kujunemata sügavustesse ja piiramatustesse, otsides teed – ta o’d endale ja endast välisilmse nähtuseni. Kreeklased õpetasid seks: „Tunne iseennast ja sa mõistad ära kogu maailma ja jumalaid.”

Nähtuste tõeolemise kohta oleme teadmatuses, nagu muinasaegki, kuid meie küsime vähem, leppides hüpoteesidega, mis tõeväärtuse poolest väga endiste müütoste sarnased. Fantaasia töötab vähemarenenud rahvaste hinges nähtavasti enam, kui meie aja arenenud kogudes, millega tuleb seletada, et meie lepime sõnadekujudega, kus vanasti müütoselised kujud nähtuste selgitamiseks loodi. Aga eks ole, ligemalt vaadates, iga meie sõnakuju müütoslik ja meie kõne lausa apokrüüfiline; see küsimus tärkab iseenesest, lugedes meie aja teadusfilosoofilisi „termini technici”, India Rigveda ja Muinas-Egiptuse mõistukõnelisi, mõistukujulisi salmisid ja Eesti vana rahvaluulet, läbipõimitud mõistukõne kujudega.

Meie aja usu- ja mõtteteaduslikud süsteemid on nagu kuivad sirged vardad, mille najal hinge väänkasv valgusekiirte tõeallikale üles kipub, aga iial valguseallikale ei saa sest allikal ei ole valgus enam valgus! Nende korraldatud ja oma siseehituses harmooniliste süsteemide tõeväärtus ei ole vahest suurem kui kandle kolmikakkordi oma: ta rahustab meeli füüsise sügavusel põhjenenud ja ekvivalentliku hinge sügavusse ulatava kokkukõlaga, andes hingele rahustust otsimise teel, aga ei rahulda põhjaigatsust, olles sihi, tõe müsteerium – illusioon, aga mitte tõde ise.

Ostrovis, 1917                                   Juhan Luiga

III osa Eesti Kirjandusest nr. 7/1918-19