Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Jul

Mait Metsanurgast ja jumalast

 

  

vl39.jpgaadeldes üle keskea jõudnud kirjaniku loomingut, märkame mõnikord selgemini, mõnikord tuhmimini tuhandeid siduvaid motiiviniidikesi. Sõrmitsedes ning kokku korjates, võrreldes ning esile tõstes üksikuid juhtmotiive, võime põimida tiheda koe. Mida mitmekülgsem ning viljakam on kirjanik, seda raskem on ühte haarata tema elutööd. Ka Metsanurga puhul ei ole see mitte eriti kerge. Sest tema teosed kokku moodustavad kaunis aukartustäratava lehekülgede arvu. Aga teiselt poolt ei ole Metsanurk enesele kuigi sageli truudust murdnud, ega kuigi murrangulise ajajärgu kaasa elanud, eriti murrangulistel teelahkmeil seisnud. Ta arengusuunda võime aimata juba ta esimestes teostes ja ta viimased raamatud sisaldavad varasemate motiive selgemal ning sugestiivsemal kujul. Metsanurga looming on sirgevõitu tee sotsiaalsete küsimuste metsanurgast inimese põhiolemusliku elumõtte ja jumala otsinguteni.

Usundi ja jumala ümber on Metsanurga mõtted väga sageli liikunud. See on peaaegu teine pool ta loomingust, kui esimene on ühiskondlikud küsimused. Ta on usust ja jumalast huvitatud olnud alates oma novellikogust Jumalalapsed kuni viimase, Loomingus ilmunud näidendini Imelik võõras. Juba mitmed ta teoste pealkirjad viitavad usuelumotiivide ja piiblikeele valda: Jumalalapsed, Jumalata, Vagade elu, Ennäe inimest, Viimne päev, Kutsutud ja seatud jt. Paljudesse teostesse on põimitud tsitaate Pühakirjast ja stiilis on mõjusugemeid Piiblist. Metsanurk ise tunnistab, et ta on usundifilosoofiat korduvalt uurinud, nende küsimuste üle vaielnud ja mõtelnud, kuid ei ole kaugeltki kõike jõudnud ega saanud ütelda, mis tal ütelda oleks. Kui Metsanurk oma esimestes laastudes ja novellides piitsutas variserlikkust ja valevagadust („Sügisöö pimeduses”, „Pühade rõõm”, „Õpetajahärra unenägu”), siis oma hiliseimas romaanis Kutsutud ja seatud valib ta kirikuõpetaja siira sisevaatluse ühes usundifilosoofiliste küsimustega oma huviobjektiks. Vahepeal on ta aga kirjutanud usklikkude hirmuks näidendi Vagade elu, paisutanud metafüüsiliseks jumalaotsimiseks Vaareni põgenemise ja surmameeleolud pikemas novellis Jumalata, vastandanud Uut Testamenti ja Kommunistlikku Aabitsat Kindrali Pojas ja. Jäljetus hauas, vaadelnud uskliku närviga äriinimest romaanis Fr. Arraste & Pojad, puudutanud usuküsimusi romaanides Valge pilv ja Punane tuul, tulnud oma lemmikteema juurde tagasi õige mitmes vahepeal ilmunud novellis, käsitlenud ristiusu meie maale tulekut ajaloolises romaanis Ümera jõel.

Kui katsuda üldistavalt kokku võtta Metsanurga suhtumist jumalasse ja usundisse, siis võime sellest tõmmata järgmisi jooni: Metsanurk on vaga harva käsitlenud tõeliselt usklikke inimesi, tema tegelased kannavad enese ja autori poolt antud skepsist. Jumal pole sihiks omaette, vaid selleks saab jumalaotsimine. Jumal ei asu mitte kirikus ega avaldu kirikuõpetajate suu kaudu. Pühakiri ei ole tervikus „jumalast antud”, vaid rida legende. – Peale selle on Metsanurk jumalat vaadelnud sageli läbi ühiskonnakriitiku prilli ja on tugevasti sidunud ning vastandanud kristlust ja kommunismi.

Metsanurk on väljunud eeldusest, et praegune ristiusu Jumal on ühiskondlik tegur. Muidugi ulatuvad sümboolsusse tõusvad jumalamõisted kaugelt sellest „maisest maailmast” üle inimese hinge küsimuste valdkonda, kuid niipalju, kui kirik ja ristiusk esineb maksva korra kaitsjana, niipalju saab ta tunda Metsanurga sule halastamatust. Laulusalm: „Kes on pandud orjama …” on esile kutsunud õiglasi vastulööke. Juba väikeses, 1905. a. skitseeritud paiakeses „Mistarvis?” küsib Metsanurk koos alevielanikuga: „Ehk elutseb kusagil niisugune jumalanäru, kel niisuguseist looduse jätiseist veel hää meel on? Maha niisugune jumal!” Ja Jäljetu haud on täis säärase „jumala-näru” süüdistamisi. „Ei ole ühtki teist õpetust ilmas nõnda kasutatud hulkade orjastamiseks kui seda” (Jäljetu haud, lk. 77), üteldakse ristiusu kohta. Muuseas on Jäljetus hauas astendatud ja liigitatud usu- ja jumalamotiive. Kristuse kannatus ja märtrisurm hulga eest ja ta vennaarmastus on näidatud Krisjan Raudma noorusaja ihaluste valguses. Karm vanatestamentlik Jahve aga sobiks enam ta põrandaaluse „hundielu” jaoks. Mälestused, palve ja loodusemeeleolud murravad aga kommunistlikust kodanluse-põlgusest läbi läheneva surma eelaimustena. Nendes tasapindade vahelduses, sümboolseis ning alateadlikes motiivides on palju, mis teeb Raudma siseheitlused huvitavamaks kui ühegi teise Metsanurga heerose juures.

Kristusega spekuleerimise motiiv kasvab Metsanurga toodangus välja umbes samast ühiskondliku korra struktuurist. See motiiv on pisut teisendatud kujul Metsanurga toodangust samuti läbiulatuv. Jumalat võetakse seljatoeks ja tehakse kaastegelased „vagade” poolt. Juba esimeses novellikogus lambavaras Sambla Räni palub Jumalat,, et see tal aitaks lehma varastada. „Jumal, Jumal, ole nüüd mulle armuline! Aita, et seekord veel kõik hästi läheks!… Liiva peremehel on viisteistkümmend lehma …” palub Räni ahastuses. Ja kui kõik õnnestub, ta ei jäta isegi tänamata: ..Issand, Sa oled armuline ja Sinu heldus kestab igavesti.” Sambla Räni anekdootilise usu vahel on „vagade elu” variserlikkus, kuid siis hüüab Spartakus Kindrali Pojas: „Küsige Kristusega spekuleerijailt!” Kuid lähedale astume usu teenritele alles romaanis Kutsutud ja seatud.

Kutsumuse ja seatud olemise vastandlikes mõistevariantides leitakse, et paljud on hingekarjaseks seatud, aga ilma seesmise kutsumuseta. Nad elavad hõlbuelu ja räägivad teistele, mida nad ise ei usu. Nad korjavad maist vara ega toeta abitahtjaid hingeliseltki. „Jumalaga sahkerdaja!” kõlab peategelasele Harald Päivilile valutava süüdistusena, liiatigi, kui see on tulnud ta oma ilusa, hellitatud naise suust. Päivil katsub läbi oma neerud ja südame ja jõuab otsusele, et see on peaaegu ülekohtune süüdistus, kuigi ta oma analüüsides ennast ei säästa. Viga ei peitu mitte ainult kiriku teenrites, vaid kirikus endas. On ju nimelt selge, et tänapäeva haritud inimene ei saa oma mõistuse kaalutlusel enam piiblitõdesid sõnasõnalt uskuda. Kuid ometi ta peab kirikukantslist lihtinimestele dogmasid kuulutama luterliku ortodoksia järgi, ja selle eest palka vastu võtma. Kus on siit väljapääs?

Tema mitmesuguste halbade külgede tõttu ei hinda Metsanurk kirikut kuigi kõrgelt. Ta on valmis jumalat sealt välja tooma ja teda näiteks loodusse, muusikasse või inimese hinge asetama. Jumala koda on muutunud Jumalale võõraks. Oleks vajalik usureform, peaksime oma usulised põhikujutelmadki põhjamaisemaks ümber looma, Pühakirja peaks vastuoludest puhastama, tema mõistmiseks vabamaid võimalusi jätma. – Kuid kõik see ei olegi kõige tähtsam, sest „kõige kõvemini ja selgemini kõneleb Jumal siiski inimeste südame, mitte mõne kirjutatud raamatu kaudu”. Niisiis oleks tarvis jõuda kiriku-usu juurest elava usu rüppe, dogmaatika koormast vabanemisele, sinna, kus „kõik taevad laulavad”. – See on Metsanurga põhiline seisukoht kiriku ja usu suhtes. Ometi ei lase ta oma Päivilil reformaatoriks saada. Küll loodetakse mõnelt poolt, et Päivil on see, kes ütleb julge sõna, mis näitab jälle rahvale õiget teed usundi juurde. Kuid Päivil ei tunne end kutsutud olevat uut usuhoonet ehitama, ta peab armsaks vana, kitsaksjäänud, aga tuttavat isakodu. Nii lõpevad ka Kutsutud ja seatud probleemid lõpliku lahendamiseni jõudmata.

Aga küllalt sellest usu kriitikast, Metsanurga jumal ei ole mingi ristiusu Jumal. Ta on ammugi tõusnud „kõrgemaks reaalsuseks”. „Väljaspool Jumalat ei tajuta Jumalat”, tõdeb Metsanurk, see asetab raskuse inimesele enesele. Jumalal pole inimest tarvis, küll aga inimesel jumalat. Jumalata elamine on raske, veel raskem on temata suremine. Jumalatas lähevad kaks surmamõistetut – Loode ja Korn, kellel kummalgi on oma jumal, palju rahulikumalt hukkamise tunnile vastu kui Vaaren. Tal ei ole, kelle eest surra, ja keegi ei kinnita teda viimsel tunnil. See haare viimase trööstija järele annab raskust Kindralipoja suremisstseenile ja on eriti meeldejääv Jäljetu haua Raudma suriöö pihtimustes. Ta viimsed sõnad on Lauluraamatust: „Kindlaks jää! Kindlaks jää! Siion pea, mis sul on! / Ära võta araks minna, / Vaata, ligi jõuab kroon!” Ja ka Päivil hüüab, kui ta on naisest ja sõpradest maha jäetud, kinnituse järele:

„Ma haaran Pühakirja ja hoian seda oma käte vabel nagu merehädaline päästerõngast, kui ümberringi on ääretu laineteväli ja taevas kattunud pilvedega. Ma ei ole üksinda ega maha jäetud, sest ma tean, selles raamatute raamatus on öeldud: ja vaata, ma olen iga päev teie juures aegade lõpuni.” (Kutsutud ja seatud, lk. 389.)

Seda vajadust mingi pideme, mingi kindla toetuspunkti järele tunnevad paljud Metsanurga kangelased. See on tema heeroste põhikompleks, mida on puudutatud Metsanurga orja-probleemi ja soovereluse puhul. Nad ei jõua üksi seista, kui neid ei toeta miski absoluutne. Aga miski säärane võid neid tegelikult väga harva ja ajuti toetada, sest neile pole antud loomupärast vankumatut usku mitte ühessegi jumalasse. Kahtlemine ja mõnikord targutamine on nende ususiiruse läbi söönud, inimlik aru on kahvatama pannud nende elava usu, mis veel ainult lapsepõlve ja ema mälestuste kaudu oma hilinenud järelvalgust heidab. Nii need Metsanurga „kadunud pojad”, keda ometi mitte söökide-jookidega kodus vastu ei võeta, ekslevad oma jumalaotsinguis ringi. Otse kinolikuks on muutunud see „jaht jumala peale” Jumalatas, surmaeelsete almustega ja väsimusega on see varjutatud Jäljetus hauas, noorusliku abituse traagikat näitab see Kindrali poja lõppstseenides. Ei jõua kindlale veendumusele ka Harald Päivil, kellel oleks selleks kõige rohkem eeldusi. Ja vist ongi see kahtlev hoiak süüdi, miks Metsanurga kujud ei tõuse monumentaalseks. Nad jäävad enamasti tavalise „väikeinimese” tasemele, kelle jumalaotsimise oreool on pigem irvituse ja jõuetuse märgiks kui suuruse täheks. Jäljetu haua legendaarne juht muutub autori sule all inimeseks, kes uut ihaldab, kuid vanas on kinni, kes lõpuks sammub ainult ettemärgitud teed, kuid mitte oma rada. Ja ka Päivil, kelle pihtimustes tundub alguses närususe suurust, langeb kordkorralt õhemaks ja õhemaks.

Metsanurga mahukas toodangus võisime korduvalt kohata ta huvi usuküsimuste vastu, tabada ta elufilosoofilist tagapõhja ja iseloomustada ta jumalat otsivat inimest. – Kust aga juurduvad need motiivid, millega seletada nende korduvat esinemist? – Siinkohal peab õige vähesega piirduma: teatud lapsepõlve mõjud, mida autor ainult tingimusi nimetab, ja hilisem teoreetiline huvi. Ei ole aga võimatu, et see viimane tuleneb metsanurgalikust põhitüübist – jumalata inimene. Jumalaotsimine on Metsanurgale iseloomustavam kui ühelegi teisele tänapäeva kirjanikule.

Õige mitmes teoses leiame Metsanurga ema-motiivile tuge. Nii näiteks Kindralipoeg pärib oma elutunde emalt ja elu lõpul pöördub tagasi ema päranduse – Uue Testamedi juurde. Veel sugestiivsemaid pilte näeme Raudma lapsepõlve mäletustes:

„Meelde tuli ema, kellest mul pühapäevane mälestus jäänud, nagu looja läinud suvisest päikesest, mis enam ei tõuse. Tal ei olnud palju mulle parandada, aga ta tahtis mulle jätta oma kallima vara, ja selleks oli tal usk Jumalasse” (Jäljetu haud, lk. 182).

„Minu ema, minu ema, viibi mu läheduses, kinnita mind! Kinnita mind mu viimsel teekonnal ja haua äärelgi!” palvetab Raudma. Ka Joosep Arrastele on ema Jumalalt kaitset palunud ja see süütabki ainsana oma perekonnast emale tema surma aastapäeval küünla. Ema ja pühapäeva kellad – need on Metsanurka lugedes mitmel pool selgesti meeles.

„Mälestuste romantilises kuuvalgustuses see ema on ehk astraalsem ja „äraseletatum” kui ta algkuju äripäevlikus hall-tõelisuses. Ent põhiolemus on ehtis”, väidab Hugo Raudsepp (Mait Metsanurk ja tema aeg, lk. 12). Metsanurk ütleb selle küsimuse kohta ise (kirjas minule 1. XI 1939): „Isa ja ema olid usklikud, aga mitte pietistid. Elasid vaikset taluniku elu. Koolis õpetati tol ajal rohkesti piiblilugu ja katekismust. Kirikus käisin noorpõlves (ka lapsepõlves)  vähe, pärastpoole samuti; ainult muusikat kuulasin kirikus meelsasti; jutluse eest olen alati põgenenud.”

Olgu need keskikka jõudnud kirjaniku lapsepõlveihalused või üle keskea ulatuva mehe mõtlemised usust ja jumalast, igal juhul ei saa mööduda nende olulisest osast Metsanurga loomingus. Mis on mille tõukejõuks, kus on põhjus, kus tagajärg, kui kaugel lõpeb reaalsus ja algab kujutlus, kui palju on inimeses uut, palju korduvat? – Katsugem sellele vastata, kuid ärgem sulgegem iialgi uksi uutele ja uutele avastustele!

Bernard Kangro

Loomingust nr. 9/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share