Metsanurk ideekirjanikuna
n autoreid, kelle töödest tuleb ideed või isegi nende autorisuhet otse välja nuhkida, kellele loomingut algatavad ja juhivad peamiselt aineelamus või ka vormielamus, jutustamislõbu, plastiliselt esile kippuvad kujud või isiklik tundmussisu, kuna ideeline seisukohavõtt kas üldse puudub või on teosele ainult nagu tagant järele püütud juurde lisada. On aga ka teisi, kellele loomine õieti algabki mingi nende kogu vaimu haarava idee-elamusega, idee, mis nagu magnet enda ümber kogub selle kujutuseks sobivad ained ja vormielemendid. Viimast liiki autorite hulka näib kuuluvat ka Metsanurk, kelle iga teost kannab mingi ideoloogiline tees – vahel võiks öelda isegi skeem – kuna kujud ja sündmustik peavad teenima eeskätt selle teesi tõestamise ülesannet ja kujutusviis vahel ligineb otse mustvalge stiili lihtsusele. See laad irriteerib peent varjunditekunsti harrastajat, võib aga võrdlemisi tugevasti kaasa haarata seda, kes autori ideist ka ise on haaratud elamuslikult, kellele need on olnud pinevad ka muus elus, ja kellele autori mõttearendus soodustab seega kogu aeg ka tema enda mõttelist otsingut, nii et tal palju aegagi pole tähele panna kujutusviisi mõningaid puudusi.
Metsanurga toodang elab ja sureb, tõuseb ja langeb peamiselt koos tema teoste mõttestikuga. Eks siis peaks olema huvitav kord püüda vaadelda ka seda kandvat ideedünaamikat ennast, eriti selle psühholoogilisi ja sotsioloogilisi lähtekohti.
*
Anorgaanilises maailmas valitseb ainult ühesuunaline kausaalahel. Füüsiline külgetõmbe ja eemaletõuke paratamatus. Elava organismi sünniga sünnib teistsugune, nn. teleoloogiline, sihipüüdlik kausaliteet, kus algeliselt küll ka vist tavalistel füüsilistel seadustel põhjenevad tegurid on organiseeritud organismi elusihi kohaselt ja nimelt nii, et tulemus on sageli risti vastupidine anorgaanilistele seadustele. Kivina kukub aine maha, puuna kasvab ta aga üles.
Umbes niisamasugune mitmesugune kausaliteet ilmneb ka vaimse isiku kujunemises. Ühelt poolt juhivad teda ta füüsilis-materiaalsed vajadused ja huvid, teiselt poolt ta vaimsed arusaamad – või ka väärarusaamad – neist ja üldse oma elu sihtidest. Ühelt poolt disponeerib teda väga tugevasti ta sotsiaalne päritolu, selle ühiskondliku kihi ja klassi tarbed ja käsitused, mille mõjude all ta on kasvanud ja kujunend, kellega ta end enamasti ka hiljem veel oma lapsepõlve- ja kodumälestuste tõttu tundmuslikult kontaktis tunneb olevat. Teiselt poolt tõmbavad teda ta hiljem kujunenud, sageli ka uuest elumiljööst tingitud ja uutest õpetustest mõjustatud „vaimse pealeehituse” ideaalid ja sihiasetused. Niihästi üks kui teine mõjurite kompleks võib olla tugevalt tundetoonitet, seega kogu isiksust stimuleeriv ja suunav. Ja kui nende suunad kokku põrkavad, siis sünnib sellest võitlusi, kahtlusi ja uue kompromissi või sünteesi otsimisi nii isiku sisemaailmas kui ka välistegevuses.
Metsanurga nimi on sümboolne. Ta on tõusnud meie maa metsanurga kehvikust ja esindabki seda – vahest sügavamalt ja mitmekülgsemalt kui keegi teine meie prosaist. Ta on sündinud ja kasvanud metsadetaguse väiketaluniku peres, on ise kaasa teinud kõik selle kihi maadlused väheandva loodusega ja paljunõudva ülekohtuse ühiskonnaga. Nii saab ka tema looming peamiselt selle kehviktaluniku klassi hinge kajastajaks. Edasi: isikuna ta on olnud füüsiliselt nõrk, tema noorus ja hariduse saamine on olnud täis loobumusi ja küllap ka alandusi, ta esiletung üle õpetaja- ning ajakirjanikukutse kirjanikuks on olnud raske ja pikaline. Ei ole ime, et neis tingimustes temas juba varakult areneb teatud alamuskompleks, mis saab ta teostegi üheks olulisemaks teguriks; selle ülekompensatsioon – vääriti või õieti – annab ta teostele nende psühholoogilise põhidünaamika. Ta konstitutsioon disponeerib teda selles kompensatsioonipüüdes kord „maaniliselt” indlema „sooverelikus” fantaasialennus, sealsamas aga jälle sügavas depressioonis neid õhulosse, neid fantaasia vesivõsusid põletama oma kriitilise mõtte põrgukiviga, oma kõikepaljastava kahtluse lehelisega, kuni neist jäävad vaid kõrbenud groteskid. Aga ta on looduselt kaasa saanud ka idabalti rassi, selle põhjamaise tööinimese rassi peamise vooruse: visaduse, kadakase vintsakuse ja järelejätmatuse oma edasipüüus. Nii ületab ta järkjärgult ikka enam ka oma väärkompensatsioone, kui ka nende hävitamise ja endapuremise liialdusi. Nii jõuab ta, vähemalt intellektuaalselt, õigele tasakaalukale realiteedi tunnetusele. Teiselt poolt aga kasvab ta nii juba varakult sisse ka sellesse ühiskondlikku võitlusse, mis teda ümbritseb, võib kajastada ja kujutada oma isiklike hädade ja ihade õpetatuna ka selle ühiskonna vajadusi ja igatsusi, võib oma subjektiivselt tingitud, sisevõitlusest kasvanud teravat kriitikat rakendada ka oma ümbruse, kogu oma rahva pahede paljastuses. Kuigi selle kriitika teravas valguses ka selle rahva nägu kipub vahel virilduma groteskiks.
Need on sotsioloogilised, bioloogilised ja psühholoogilised lähtetegurid, mis on tinginud Metsanurga loomingut ühest küljest, n. ü. seest välja, alt üles. Ent nendega seltsivad niisama tähtsana teised, mis mõjuvad väljastpoolt sisse, ülalt alla: „moment”, tegevusmiljöö ja selle mentaliteet. See on olnud meie ühiskonna kapitalistlikuks muutumise algusaeg, meie rahvusliku kodanluse iseseisvumise ja tõusikluse mesinädalate aeg, meie esimeste suuremate sotsiaalsete vastuolude ja võitluste esilekerkimise aeg, – ja ühtlasi meie iseseisva rahvusriigi sotsiaal- ja kultuuriideoloogia kujunemise aeg.
Nende kahe teguriterühma koosmõju all on sündinud Metsanurga looming. Ja just seetõttu, et ta oma eelmainitud isiklikke siseprobleeme juba oma kirjandusliku tegevuse algusest peale on sidunud – ja näinud – koos ühiskondlikega, on ta saanud ka selle meie iseseisvumisaja ühiskonna ideoloogilise võitluse üheks tähtsamaks kajastajaks ja kujutajaks. Võib-olla enam kui ükski teine meie kaasaja kirjanik.
Kahtlemata, Tammsaare on temast silmapaistvam kujutuskunstnikuna, psühholoogina ja individuaalse kultuuri filosoofina. Sotsioloogiliselt esindab aga Tammsaare võrdlemisi kitsalt meie üksiktalunikku (ja temast tõusnud intelligentsi) tema individualismiga, milles sotsiaalseil probleemidel võrdlemisi väike osa. On ju selge, et talupojaklassi üldine kehvus ja sotsiaalne õigusetus esineb temagi töis nagu see kõrge põhjavesi, mis teeb mädaks Vargamäe maad, kasvatab ikka jälle umbe seal kaevatud kraavid, aheldab sealsed inimesed nende lõpmatule sunnitööle ja teeb nii ka nende iseloomu kiuslikuks või kalgiks. Aga seda sotsiaalset algpõhjust Tammsaare ei näita, või vähemalt ei toonita seda, ehk olgu siis alles viiendas köites, kus Indrek riigi abiga ja kõiki kannatajaid ühistööle tõmmates organiseerib jõe mahalaskmist ja nii nagu sümboolselt ka selle sotsiaalse põhjavee kuivatamist. Nagu talunik enamasti ikka, niipea kui tal oma maalapike käes, nii on ka Tammsaare koguni õige skeptiline igasuguste radikaalsemate sotsiaalsete uuenduste ja vabastusliikumise suhtes, kuna ju tema prespektiivis tähtsaim on püsiv isikueetiline elutublidus.
Ses suhtes on Metsanurga käsitlus tublisti erinev. Ka tema on enne kõike oma lapsepõlve kodu, s. o. väiketaluniku sotsiaalsuhtumise jätkaja, kuid ta on nähtavasti juba varakult tunda saanud diferentseerituma külaühiskonna sotsiaalseidki vastuolusid. Enne kõike aga oma eelmainitud isiklike dispositsioonide, mingi püsiva alamustunde ja soovereliku kompensatsioonipüüde tõttu on ta algusest peale palju hellem ja vihasem ka külas esineva sotsiaalsurve vastu. Vahesaare Villemis avalduv vimm jõuka külakulaku vastu, kes on kujutet tõesti otse koletisliku vereimejana, näikse kõnelevat juba autori isiklikustki ressentimendist kõigi selle maa suurte ja vägevate vastu, kes nagu on otse sündinudki vaeste alandamiseks. Sama tundub peagu kõigis teisteski Metsanurga kujutustes, eriti siis, kus ta maalt siirdub linna. Ja tema peamine moraal, eriti varasemais töis, on viha orjameelsuse vastu, millega vaesed lasevad end nii alandada.
Kuid sellega liitub joon, mis samuti kõneleb niihästi autori sotsiaalsuhte külamiljöölisest lähtekohast kui ka mainitud muist isiklikest tegureist: ta näeb ka sotsiaalseid vastuolusid peaeagu ainult moraalselt ja moralistina. Ta näeb ülekohut, mis sünnib rikka taluniku poolt vaesema vastu umb. niisama nagu Kitzberg oma Kauka Jumalas: selle ülekohtu niihästi kui ainus põhjus on see, et see rikas ühtlasi moraalselt on südametu, julm, upsakas, ahne, mitte aga sellepärast, et kogu selles majandus süsteemis endas palju vigu oleks. Mitte see iseendast, et üks talu teisest rikkam on, pole süüdi (sest ka see rikas on oma seisukorrani jõudnud enne koike oma isikliku töökuse ja arukusega), vaid see, et paljud (kuigi mitte vist kõik) rikkad moraalselt on kalgid, ahned ja uhked. Neid viimaseid siis ongi vaja autoril võimalikult teravalt paljastada ja piitsutada, nende all kannatavaid „orje” aga hurjutades äratada vastuhakkamisele.
Selline asjakäsitlus on kahtlemata liiga pinnaline arenenud kapitalismiga linnaühiskonnas, tabas aga võrdlemisi hästi märki meie külas. Kuid kunstilise veenvuseni jõuab see alles siis, kui autor järkjärgult üle saab oma isiklike komplekside mõjust, ja ka oma negatiivseid tüüpe hakkab nägema neid mõistes. Ernst Petersoni paiselahkamise meetodi jätkamine ei tähenda veel seda. Isamaa õilmed ja Jumala lapsed – juba neist pealkirjadest kõneleb ainult iroonia ja sarkasm, ja sisuliselt on nad enamasti groteskid, kus vägisi tundub autori alateadlikku mässu peamiselt enda nõrkustunde vastu, projitseerides seda välja võimalikult närustesse võltstüüpidesse, jõu- ja aatesuuruse simulantidesse. Orjad, see meie esimesi silmapaistvaid intelligentsikujutusi, osalt võrreldav nii Tammsaare kui ka Tuglase samaaegsete teostega, jõuab oma mõistmises juba sügavamale. Siin ei piitsutagi neid kõiki „orje” enam autor, vaid nad analüüsivad endid ise. Nietzsche, ise samasugune enda naiselikkuse ülepingutet ülekomipenseerija, on neid õpetanud kõndima ratsapiitsaga – ka enda jaoks. Teose lõpul aga vabanetakse ka sellest tragikoomikani viivast ülepingutusest, otsustades alata „uuesti otsast, väikselt ja tagasihoidlikult, suurte sõnadeta …” Alles Toho-oja Antonis jõuab autor ka oma käsitluses sellise tagasihoidliku, liialduseta inimese mõistmiseni. Siingi on peatüübiks sama ori, oma seisusuhkuse ori, simulant. Siingi seisab selle taga teatud alamuskompleks, liiga kartlik enesetunne, mis ei julge end näidata külarahvale pisutki vähemsoliidses asendis (kasvult kõverate küljepuudeta rees!). Seegi on grotesk, aga juba teadlik, stiliseeritud, muhelev grotesk, mitte enam püha-vihaline piitsutamine. Ja just sellisena, esimese võrdlemisi usutava sotsiaalpsühholoogilise eskiisina on sel oluline tähtsus ka meie külaühiskonna sotsiaalvahekordade õigemaks mõistmiseks ja parandamiseks. Sellega võrreldes kaldub ka Taavet Soovere pisut liiga masendavaks karikatuuriks, kuigi ta Metsanurga põhitüüpi esindab kõige reljeefsemalt, ja tervikteosena selle tõttu on autori üks huvitavamaid ja parimaid.
Loobumine Nietzsche ratsapiitsaga ülepingutet tippinimese ideaalist, enese harjutamine madala, tasase maaga, enese lepitamine massi väikese inimesega, sotsiaalsegi demokraatiaga, sissetundmine kõige viletsamasse ja alandetumassegi orja – see jõuab oma tipule Epus. Kuid viimane pole ometi mingi ehtne ülistuslaul töökusele ja alandlikkusele, nagu ta ehk väliselt näib. Oluliselt karjub selle taga ometi autori sõnatu protest niihästi nende alandajate kui ka alandatu enda passiivsuse vastu. Siinne alandlikkus, kuigi ta tarvitab Maarjamaa kidunenud kristluse enesetrööstivahendeid, on oluliselt siiski pigem orjameelsus, ilma tõelise kristluse naeratava andmisheroismita, mis näib tol ajal veel võrdlemisi võõras olevat autorilegi. Temalegi on usklikkus ainult illusionism, mis vana kühmliku vasktoobi paneb hiilgama kullana. (Alles hiljem, Tolstoi ja Rolland’i mõjul, näib M. hakkavat paremini mõistma kristluse tõelist jõuallikat.)
Nii alustab ta – tagapõhjaks Vene revolutsioon, hiljem ka ekspressionismi jms. mõjud – oma uut võitlust sellistegi orjade vabastamiseks, kas või vastu nende eneste tahtmist, vabastamiseks osalt ka sotsiaalsete abinõudega, koos kapitalistliku korra muutusega. Algab teine, sotsiaalrevolutsiooniliste probleemidega ajajärk Metsanurga loomingus, kestes läbi 1920-ndate aastate, nagu, muide, meie muugi kirjanduse enamikus. Kuid see ometi ei tähenda, et Metsanurk ise saaks marksistiks. Ta jääb ka siin oluliselt siiski truuks oma väiketaluniku indivudualistlikule lähtekohale, ta võtab ka linnaühiskonna – mille kujutamisele ta nüüd siirdub – sotsiaalseid probleeme eeskätt moraalsete probleemidena. Siingi on tõusiklus taunitav eeskätt tõusikute tühise seisusuhkuse, ahnuse ja vaimutooruse pärast, töölised aga oma orjameelsuse tõttu. Jumalata, Kindrali poja ning Jäljetu haua peategelased, nii marksistlikud kui ongi nende mõned fraasid, seisavad oluliselt siiski väga kaugel dogmast, et kõige ühiskondliku kurja juur on kapitalistlikus süsteemis, mitte üksikuis inimestes ja nende moraalis. Metsanurga teoste peamõte on pigem kujutada, kuidas seda süsteemigi ei saa muuta just selle pärast, et puuduvad vähesedki moraalse sisejõuga indiviidid, julged, mitte ainult miljöömõjude produkt olevad üksikisikud. Selline probleeminägemine aitab mõista, miks need tegelased otsivad nii kramplikult abi sealt, kust seda tavaliselt marksist kunagi ei näe – kristlusest, piiblist. Nad otsivad sealt abi isikliku heroismi kasvatamiseks, julgustavat absoluuti, moraalset tagapõhja oma sotsialismi ideedele, ilma milleta nende usk neisse ideedessegi vangub. Vaevalt siis võib Metsanurga neid töid nimetada „provokaatorlikeks”, nagu seda püüti teha piiritaga nõukogude-eesti arvustuse poolt, sest vaevalt võime kahelda autori ausas tahtes kujutada, kui mitte meie kommunistide isikuid, siis vähemalt nende probleeme nii nagu neid nagi tema – ja küllap vist ka suur hulk tolleaegseid teisi meie asjahuvilisi. Ta võib-olla eksis, et ta oma „talupoeglikke” humaansuse ideaale ja vaateviise liiga palju projitseeris ka põrandaalustesse töölisjuhtidesse, ja et ta – nagu muide ka viimased ise – veel küllalt ei arvestanud asjaolu, et eriti maareformiga kui ka teiste reformidega meie ühiskonna valdav enamik oli muudetud n. ü. väikeettevõtjaiks või „väikekodanlasiks”. Seega ju tolleaegseil mässuideil puudus mitte ainult küllaldane moraalne, vaid ka sotsiaalne kandepind, ja seetõttu vastavad juhid enamvähem pidid jääma üksi oma väheste mõtteosalistega.
Kuigi siis Metsanurk kunagi pole olnud nn. tööliskirjanik selle sõna marksistlikus mõttes, kajastavad ta tööd meie iseseisvuse esimesest aastakümnest ometi avaramalt kui ükski teine meie tolle aja ühiskonna, eriti intelligentsi, sotsiaalsete taotluste laadi ja nende revo-lutsioonilikkuse järkjärgulist, võiks öelda ka traagilist ummikusse jooksmist. Kuid nad kajastavad ka meie valitseva mentaliteedi järkjärgulist kohanemist uute olukordadega, (nagu see muide kajastus ka riigikogu koosseisu püsivas nihkumises paremale). 1920-ndate aastate teisel poolel teatavasti venepärased sotsiaalrevolutsiooni ideaalid taanduvad ikka enam, põhjuseks osalt neid toetava sotsiaalse baasi nõrkus, juhtide eksisammud, osalt ka nende ideede sisuline väheveenvus, tolleaegse Venemaa halvad kogemused jne. Kuid üha laienev loobumine revolutsioonilisest ideist ei tähenda veel niipea, ka 20. aa. lõpul, meie kirjanduse loobumist sotsiaalsete probleemide kujutamisest ja „maailma parandamispüüdeist” üldse. Just sel ajal hakkavad taanduma ühevahesed kriisi- ja ahastusmeeleolud, taotellakse revolutsiooniromantika asemel uuesti realistlikumat suhtumist, ka sotsiaaloludesse, kõigepealt aga inimeste isiklikku elulähemat, elujõulisemat ja vastutustundelisemat, võiks öelda ka argipäeva heroilisemat elusuhtumist. Revolutsioonitsemise asemel tõusevad esikohale evolutsiooni, ka kodanliku korra reformimise ideed, enne kõike eetiliste ja paiguti juba ka religioossete abinõudega.
Umbes 1927. a. kirjanduses on masendusnaturalism oma haripunktile jõudnud, juba järgmisel aastal hakkab selle kõrval tunduma ka rõõmsamaid, optimistlikumaid puhanguid. Enamik sellest on küll veel vaid „rõõm ühest ilusast hetkest” või nipernaadilisest ühiskonna unustusest. Kuid Punase tuule Verihurma Almas on tunda juba ka seda rollandlikku südameheroismi ja andmisarmu, mis võimaldab kanda ja parandada eluraskusi vist küll paremini kui seni Metsanurga juures sagedase liialdava ründamise ja teiste süüdistamisega. Just oma soojasüdamliku tasakaalukusega ja maa sotsiaalsuhete tabava kujutusega on see Metsanurga parimaid raamatuid. Ja Arraste ja pojad (1930) on autori suhtumiselt vahest veelgi murrangulisem teos, millest võib tunda juba tugevat vastukaalu 20-ndate aastate paljastavale „negativismile” ja neid maksva korra positiivsele, moraalsele reformimisele juhtivaid aatejõude, mis enam või vähem on olnud domineerivad meie 30-ndate aastate püüdeis ja sageli ka kirjanduses. On küllalt iseloomustav seegi, et siin ka peategelaseks on valitud seni nii vihatud kodanlane, suurärimees, ilma teda ometi jälgiks tõusikuks karikeerimata, nagu see oli peagu tavaline varem. Kuid ei saa salata, et selles uues miljöös autor ei tunne end olevat nii kodus, nagu külaoludes, ja et ta peategelase Taaveti lauludega tõhustatud isikliku elureformi taotlus on sotsiaalselt võrdlemisi perspektiivitu.
Metsanurk jääb „väiketalunikuks” ka siis, kui ta „negativistist” muutub „positiivseks”. Ta on siiski tugevaim oma arvustuses, eriti sotsiaaleetilises, ta enda positiivsed ideed ei ole just rohked ja produktiivsed, eriti mis puutub linnaühiskonda. Vapsliku aja jutustus Taniel heitleb (1932) kujutab küll võrdlemisi tabavalt „väikese mehe teed fašismi poole”, aga ei näita omalt poolt mingit selgemat väljavaadet. Ja kui siit peale on ühiskondlik ideedünaamika Metsanurga töis juba võrdlemisi lõtv, kipub see vahel kaasa tooma ka teoste üldist lõtvust, teatavat oportunistlikku minnalaskmist, mis nagu ei sobiks hästi seni tuntud ründaja ning „orjade” vabastaja oreoolile. Vaevalt tarvitseme siiski autorile ette heita oma veendumuste mugavat „mugandamist” uuele olukorrale, nagu seda on tehtud. Pigem võime nentida temas endaski pettumust meie senise „parteilise” sotsiaalse võitluse ideestikus ja sellest ärapöördumist enam „üldrahvuslikele” või siis individuaalseile küsimustele, mis on haaranud meie üldsuse enamikku „vaikivas olekus”.
Kahtlemata aga on sellega kaasas käinud rida positiivseid uuelaadilisi saavutusi ka Metsanurga loomingus. Ümera jõel (1934) elustub meie ajalooline romaan uuesti eriti seetõttu, et seal endisi metsanurklikke voorusi on parajal määral segatud uutega: et ka ajaloolises romaanis nähakse sotsiaalset miljööd, et sotsiaalne võitlus liitub rahvuslikuga ja et peategelane just oma „soovereliste” dispositsioonide positiivse ülekompensatsiooniga kasvab meie silmis ka elavaks inimeseks, mitte jäädes ainult rahvusromantiliseks teatrisangariks, nagu senistes ajaloolistes romaanides. Lõpuks ei puudu ju selgi teosel oma ühiskondlik aktuaalsus: näidates Muinas-Eestis valitsenud sisevõitluste kahju ning ühistöö ja endausu häid tulemusi, manitseb see nähtavasti ka vapsismi ajal tekkinud sisetülide ületamisele. Kahjuks pole selles mitmete elementide sünteesteoses siiski just alati suudetud säilitada sellist stiiliühtlust ja individuaalset hingestust, nagu mõnes Metsanurga varasemas töös.
„Positivismi” õitseajal ilmunud romaan Soosaare näikse olevat peamiselt autobiograafilise ilmega, kus meie väiketalunikkude isikliku töömurdmise ja ainult selle abil edasijõudmise rõhutamine iseendast ju ei tarvitse olla liialdet, kuigi see liiga „aktuaalsena” mõnele arvustajale tundus ka liiga tellituna. Pigem kipub ta olema liiga ainult-miljööline kujutus, nagu meie viimase aja romaanidest suurem osa, tõusmata seega suurema haaravuseni, ei mingi ideelise pinevusega, ei ka mingi tundmusliku hooga.
Palju värskem on ses suhtes kindlasti Kutsutud ja seatud, kus autorit, samuti nagu ta väiketalunikulist lähtementaliteeti kogu aeg stimuleerinud usu- ja kirikuelu võetakse kord päris peaprobleemiks. Siin on jälle väga palju aktuaalseid küsimusi ja mõtteid, isegi aktuaalseid kujusid ja üksiksündmusi, nii et see publiku silmis liitus otse päevakajaga (meenutatagu rahvamurdu sel puhul „Vanemuises” korraldet kirjandusliku kohtu saalis ja ukse taga, kuni tänava ummistuseni!). Aga ka siin kipub juba pisut häirima autori talupoeglik „konservatiivsus”, mis oskab küll väga hästi paljastada oleva vigu, kuid võrdlemisi perspektiivitu ja arg on radikaalsemal ks arengusuundadeks.
Sest lõppeks: Metsanurk on küll kindlasti enam võitlusemees kui ta suur paralleel Tammsaare, see juurdleja ning kahtleja. Kuid ka tema on siiski enne kõike arvustaja, nagu see „kriitilisele realistile” ja ta proosatoodangule ka paremini sobiv, mitte võitlusemees selle sõna juhtivas, prohvetlikus tähenduses. Temagi looming on tugevasti intellektuaalset laadi ja temagi vaimu üks peaomadusi on kahtlus, osalt samasugune „jumalatus”, nagu ta ühel peategelaselgi. See vaim võib küll vahel eksalteeruda mõnel abstraktsemal alal, eriti orjameelsuse vastu, tundes viimase dispositsioone ka endas, või siis jälle ka sotsiaalse ülekohtu vastu ja kristliku armastuse poolt. Aga oma kahtluses ta ei saa ka viimase suhtes kaugeltki olla nii kategooriline, nagu näit. Arvid Järnefelt, too mõneski suhtes ta vaste Soomes. Metsanurk on enne kõike niisiis moralist, mitte religioosne tüüp selle absoluutse kontaktitunde, pimesilmse veendumusega ja usaldusega. See teeb ta kahtlemata palju „elulähedasemaks”, teravapilgulisemaks detailide jaoks, aga võib-olla ka oma olemuselt natuke külmemaks ja kõikuvamaks. Kuigi tal piiblisalme väga sagedasti suus, tundub ometi, et ta rohkem igatseb (eriti oma nõrkuse hetkil) tõelise religioosse armastusosaduse järgi, kui et ta juba ise endas tunneks selle rahuandvat kindlust. Aga vähemalt on ta sellele mitmelgi puhul lähemal kui peagu ükski teine meie nüüdne kirjanik.
Sama intellektuaalne, kõhklev, natuke külm laad iseloomustab ka ta kujutusviisi. Tal pole küll nii palju puht-mõistuslikku elementi, mõtteheitlusi, uusi ideid ja paradokse kui Tammsaarel, kuid ka ta teemiarendus ja kujud on enamasti skemaatilisemad kui viimasel. Tal enamasti puuduvad need soojad ja õrnad pooltoonid, mis Tammsaarel pulbitsevad eriti lapsepõlve kodumälestustest. Ta vihkamised on nähtavasti produktiivsemad kui ta armastused, vähemalt varasemas toodangus, kuhu näis liituvat ka rohkesti isiklikku ressentimenti ja enda vihatud omaduste piitsutamist teistesse projitseerituna. Ta on üldiselt ägedam ja kibedam kui Tammsaare, ta kujutusstiil teravajooneline ja mitte just alati maitsekindel, ta ülesehitus vahel liiga sirge ja seetõttu jäik ja tendentslik, kuigi ka seda peamiselt varasemais töis ja hiljem mõnes novellis ning näidendis. Nagu öeldud, selle poolest on tal kalduvus teatavasse kuiva grotesksusse. (See, muide, meenutab mulle isiklikult Richepin’i proosagroteske, „Asi iseendast” näit. viimase groteski „Bonjour, monsieur!” ja teist samasugust absoluudi otsijast.) Sellega pole siiski oletet mingit sealtpoolset otsemõju – ja ka prantslase toon on palju muhelevam ja ta käsitlus peenekoelisem.
Metsanurga grotesk aga kipub olema liiga jahe ja kibe, see ei pane naerma, vaid mõjub masendavalt – ja paneb protesteerima autori liialduse ja ülekohtu vastu.
Kuid nende reservatsioonidega ei taheta ometi eitada, et Metsanurga parimad tooted on üldiselt küllalt intensiivset kaasaelamistki võimaldavad. Ta Jäljetu haua ja teiste probleemiteoste tegelaste siirast heitlusest peaks olema kaasa haaratud kõik, kel endil on vähegi huvi nende küsimuste vastu. Ja ta Punase tuule ja teiste teoste Almade ja Mariade ümber on küllalt hingelist ja sooja elevust.
Igatahes mõjub ta aga reaalsuse piiridesse jääva „negativistina” paremini kui „positivistina”. Kuigi ta loomus näikse olevat (nagu muide Nietzschelgi) oluliselt võrdlemisi pehmemeelne ja ta süda õrn (ta piiblisalmid ja sagedane muusikaimetlus väljendavad seda selgesti), ei tohi ta nähtavasti sellele siiski anduda väga vabalt, sattumata argusse või lamedusse. Tema õige ühiskondlik funktsioon näikse siiski olevat enne kõike olla püsivalt sõjarüüs, olla arvustaja, iga ülekohtu paljastaja, salajasegi orjameelsuse väljanuhkija, õigele ülekompensatsioonile kihutaja. Sest sel alal tal vaevalt on meil võistlejat.
Ja eriti sellise kriitilise realistina on ta tugevasti kaasa aidanud niihästi oma lähtemiljöö, meie külaühiskonna sotsiaalvahekordade paremaks tundmaõppimiseks, kui ka kogu meie talupoja-vabariigi ideoloogiliseks arenguks. Võib-olla võib tema ideoloogilistes kõikuvustes ju märkida – nagu seda nüüd mõnelt poolt püütakse teha – pisut kerget kaasaminekut aja valitsevate vooludega, aga põhiliselt on ta loomingu kriitilisus ikka jäänud samaks: ta on jäänud truuks oma õiglase väiketaluniku mentaliteedile ja kajastab nii ka kogu selle meie domineeriva ühiskonnakihi ja sel põhjeneva intelligentsi ideoloogilisi otsinguid. Mõni kõikenägev tark tulevikus võib ehk neile kui eksimustele muiata, oleviku võitluse ägeduses võib nende üle pahandada – aga neis eksimustes ja selles „jumalatuses” on küllap osa kõigi meie teistegi õige eluvormi otsimise traagikat. Ja kui nüüd jälle seisame uue sotsiaalsete reformide aja ees, peaks ka Metsanurga analüüsid sel alal saama jälle aktuaalseks.
Aga Metsanurk pole võrdlemisi tüüpiline esindaja mitte ainult meie nüüdsest ühiskonnast, vaid ka kogu eesti kirjandusest: ta jätkab selle tüüpilisi arengujooni, süvendab selle traditsioone osalt nende nõrkuses, aga veel enam ka nende tugevuses. On ju kogu meie varemgi kirjandus arenenud mittenormaalselt, alaväärses „orja”-asendis ja vastavalt kantud teatavast „orja”-kibedusest ja torkamisvimmast (mõeldagu kas või juba vastavaid rahvalaule!). Meie igatsusfantaasiad on alati „sooverelikult” ette tõtanud meie tegelikkusest, ja meie kultuurilugu aina koosnebki ülepingutet „tähelendudest”. Oleme kahelnud endas ja ahastand, kuid sellest hoolimata oleme edenenud oma maatõulise, valgeverelise visadusega – ja nimelt vägagi kiiresti. Sest miski ei kihuta arengule enam kui see kibedusokas, mida igaüks kannab iseenda lihas; see ei lase rahulduda endaga ega oma tööga isegi siis, kui selleks põhjust oleks.
Meie „naiselikumaid” autoreid iseloomustab teatud eleegiline impressionism, meie mehisemaid aga teatud püsiv opositsiooni- ja protestivaim, rahulolematus, kibedus, „irisemine” – mõeldagu Kreutzwaldile, Reinvaldile, Jakobsonile, Ernst Petersonile, Suitsule, Oksale, Kärnerile, Barbarusele, õigupoolest ka Vildele ja Tammsaarele ja kogu meie Noor-Eesti ja Tarapiita aja juhtivale kirjandusele! Eks see ole oma opositsioonivaimus kui üks perekond Metsanurgaga, olgugi igaühel lapsel oma laad ja oma laul? Ja peagu kõiki neid ühendab sama hüüe õigluse järele, parema ühiskondliku korra järele. See on nagu kogu rõhutud Eesti rahva hüüe, selle väljendus meie kirjanduse üks tähtsamaid ühiskondlikke ja rahvuslikke funktsioone ja rahvuslikke omapärasusi. Maareform ja iseseisvus rahuldas selle hüüde peanõuded, aga kaugeltki veel mitte täieliselt. Suure revolutsiooni ja kodusõjaga põhjani üles raputet meeled käärisid edasi, kord äratet lootused päris õiglasele korrale ei kustunud niipea, ei kehaliselt töötavas rahvas, ei ka vaimutöölistes. Suure murrangu järellained voogavad ja rabelevad veel läbi kogu 20-ndate aastate ja vaibuvad osalt alles 30-ndate algul oma pettumusest tekkinud vastasliikumisse. Metsanurk ei ole ainult selle võitluse üks tüüpilisemaid esindajaid, vaid ka selle tüüpilisemaid kujutajaid (kuigi sellest ehk mitte alati küllaldaselt kõrgemal olles). See liidab ta tihedalt mitte ainult meie rahvusühiskonnaga, vaid ka meie rahvuskirjandusega.
Tema stiil ei tarvitse ju ka edaspidi meeldida mitte kõigile. Tema mõnegi töö sisuline tähtsus ja esindavus on aga küllalt nii suur ja ainulaadne, et neid enam ei saa välja mõelda meie kirjanduse nn. raudvarast.
*
See muidugi ei tähenda, et mõndagi selle toodangu vaimus, ka tema eelmainitud rahvuslikus omapärasuses ei tahaks tulevikus näha teisiti – rõõmsamana, sisejõulisemana, ka andmisrõõmsamana. Aga loodetavasti see tuleb iseendast, kui saatus soodustab meie iseseisvust ja kui me ise küllalt märku võtame Metsanurga viljeldud traditsiooni häist õpetusist. Oleme seni olnud üks maailma kõige õnnetumaid rahvaid – eriti oma arvulise väiksuse tõttu. Aga kui neil eeldustel oskame loobuda soovere alamustundest kui ka tema õhulossidest, kui oskame reaalsega piirdudes harida oma väikestki aeda hästi? Siis võimaldab see aiaharimine kindlasti isiklikult veel suurematki õnne kui kaasakeerlemine maailmariigi tohutus ja enamasti logisevas masinavärgis.
Jäägu see „moraal” meile kihutajaks ja – lohutajaks meie suurima moralisti tähtpäevast!
August Annist
Loomingust nr. 9/1939
