Virginia Woolf
on tähelepanuväärivaim tänapäeva inglise naiskirjanik. A. Maurois, meilgi tuntud „Shelley” autor, kirjutab temast ülevaatliku artikli Nouv. Lit.-is. Oma tutvuse järele selle naiskirjaniku esimese kättesattunud romaaniga lausub ta vaimustatult: kas on romaanide harrastajail suuremat rõõmu, kui leida romaan, mis on algupärane ja sügavalt inimlik? Kui mõni aasta hiljem ilmus Mrs Dalloway, siis polnud Maurois’l enam kahtlust, et Virginia Woolf pole üksi suur kirjanik, vaid ta on kaasaegseist kirjanikest üks imeteldavamaid.
V. Woolf on ühe tuntud kriitiku ja biograafi tütar, keda muu seas Meredith oma Egoistis on kujutand Vernon Whitfordina. Virginia Stephen (ta nimi enne abiellumist) oli algul Times Litterary Supplement’i kaastööline, siis aga a. 1915 ta avaldas oma esimese romaani The Voyage Out. Siin juba Virginia Woolf osutus tundelikuks tähelepanijaks, kes hoolsasti üles märkis tundmuste muutlikke varjundeid. Nii see kui järgmine romaan (Päev ja Öö) on kirjutet klassikaliste romaanikirjanikkude meetodi ja tehnikaga. Hiljem ta hakkas kahtlema Eliot’i, Hardy’, Galsworthy’ elukujutamise võtteis. „Kas elu on tõepoolest niisugune, küsib kirjanik eneselt, ja kas romaanid peavad just sellised olema? Vaadake lähemalt ja siis paistab, et elu pole kaugeltki seesugune nagu romaanides. Vaadelge hetkeks tavalist inimest äripäeval. Ta hing võtab vastu musttuhat muljet, olgu banaalset, imelikku, põgusat või nagu terasega, sisse vajutet. Neid tuleb igast küljest, see on lõpmatute aatomite vahetpidamatu vihm. Mida enam neid sajab, mida enam neid liitub, et moodustada elu esmaspäeval, teisipäeval, seda enam nihkub rõhk mujale; raskuspunkt pole enam siin, vaid mujal. Kui kirjanik oleks vaba, mitte ori, kui ta võiks kirjutada seda, mis talle meeldib, mitte seda, mis ta peab, siis poleks olemas intriigi, komöödiat, tragöödiat, armastuslugu, konventsionaalseid katastroofe. Elu pole rida süstemaatiliselt paigutet lampe, elu on valgusekuma, poolläbipaistev ümbrik, mis meid ümbritseb teadvuse sündimisest saadik. Eks ole romaanikirjaniku ülesanne tabada seda muutlikku, tundmatut, halvasti piiritet vaimu, ta aberratsioone ja keerulikkusi ühes nii väheste välisfaktidega kui see üldse võimalik. Me ei astu välja üksi julguse ja siiruse eest, meie katsume mõistetavaks teha seda, et romaani tõeline aine on pisut erinev sellest, mida konventsiooni tõttu oleme harjund selleks pidama.”
See seisukoht tuletab meele Monet’ oma, kes ütles, et pole olemas kindlat kirikut või puud, vaid kirik ja puu sel kella ajal ja selles valgustuses. Inimhing on kujutelmade ja mälestuste voolav rida. Kui romaanikirjanik tahab reaalsust pakkuda, siis peab ta truu olema noile libisevaile kujutelmadele. Virginia Woolfi esteetika on siis impressionismi esteetika. Praktiliselt ta on seda meetodit tarvitand kahes jutustuses The Mark on the Wall ja Kew Gardens. Sama meetodiga kirjutas Joyce oma Ulyssesey hiigla julge teose, mis aga romaanina oli „hirmus ebaõnnestus”, nagu väidab Woolf. Mrs Dalloway on sama julge teos, kuid romaanina täiesti õnnestund, arvab Maurois.
See raamat on mrs Dalloway’ ühe päeva kirjeldus, ühtlasi see on Londoni päeva elu. Westminsteri suur kell lõikab aja tundideks ja raamatu peatükkideks.
Autor näeb ise selgesti impressionismi hädaohtu ja nõrku külgi. Kunstnik ei ammuta iialgi lõpmatust, ta peab valima, piire tunnustama. V. Woolfis võib märgata tahet välja jõuda tundmuste voogavast vaheldusest ja enese mina kitsusest mingi objektiivse nägemuseni elust ja ilust. Sellane vaade osutab temas mingit murrangut ja tagab Maurois’ arvates veelgi paremaid teoseid.
Loomingust nr. 1/1929
