Berliini kunstikiri.
Niisiis jällegi Berliinis. Tunnustan, see kujutelm, mis tekkinud äraolu ajal kirjade ja ajalehtede põhjal, ei vasta õieti tõele. Imestad selle võrdlemisi korrektse mulje üle, mida sünnitab Berliin. Tänavad on küllaltki puhtad, igal pool näete hallide majamasside vahelt väikeste eesaiakeste, palkonite ning alleede värsket rohelist. Inimesed on korralikult riietet, läänepoolses Berliinis koguni silmatorkavalt elegandilt. Lagunevaid maju, mille üle kaebab berliinlane, ei paista eriti silma. Majad näivad üldiselt liigagi lakutud välja ja kahjuks pole nende inetu krohv ikkagi veel maha varisenud.
Kuid ligemalt vaadates näete kohutavat häda ja viletsust, mis varjab enud häbelikult. Kannatab väärtuslikum ja kultuursem rahvakiht – keskseisus. Need inimesed hukkuvad ennem omis tühjaks müüdud tubades alatoitlusest, kui oma vaesust teistele kaebaksid. On aga siiski silmapilke, mil ükskõiksuse mask langeb, ja siis paljastub põrutav viletsus. Näete tänaval mustas riides naist, ta kõhn kollane kael tõuseb mustast pitsirüüžist. Arvate ta olevat mõne nõuniku lese. Ta ruttab turule. Seal kumardab ta aplalt ja korjab maast spinatilehti ja tallat rabarbervarsi oma vahariidest kotti. Lihunikult palub ta äralõikeid oma „koerale”. Teisal kumardab mees ühtsoodu kõige kiiremas korras ja korjab midagi üles. Mõtlete, ta korjab sigari või sigareti õtse, kuid ei, vaid – poolpõlenud tuletikke.
Kuid kõigest hoolimata ei või ometi veel kõnelda üldisest viletsusest. Rohkem iseloomulik ajajärgule on ebateadlik elu ja kinolik muutus üksikute saatuses. Rahaasjandus on nüüd vaid sümboolne. Teie saate ja annate. Kui palju teil on, ei tea kunagi, hoolimata otse haiglasest arvepidamisest, mis kõiki vallanud. Paljud leiavad end õnnelikena ja muretsevad omale autod.
Keskseisuse kõrval on viletsas seisukorras riik ja linn, kes omi maksusid armetus rahas saavad. Sellest siis allakäik üldistes ettevõtetes. Näit. on zooloogia aias haruldased ja väärtuslikumad loomad kadunud. Nii mandrill, siidahv, merehobu ja polaarmaa rebased. Need kõik on väljamaale müüdud. Isegi kõige harilikumat hunti ei leidu. Neid esitavad puuridesse paigutet politseikoerad. Ning foksterjerilita ei häbene oma kuut kutsikat imetades hundi aseainet esitada. Ripub veel praegugi nende puuri küljes plakat: Canis Iupus sibiriacus.
Lõpulik mulje kõigest on raskelt rõhuv. Lootus suurtesse vabastavatesse sündmustesse on peaaegu kadunud ääretusse pessimismi. Poole aasta eest kubises siin veel kristustest ja prohvetitest, kes sest meeleolust enesele kapitali lõikasid või ka ise oma missiooni uskusid! Aga suur sõna ja suur žest on oma tõmbejõu kaotanud, üldse on ekstaas ajast igand. Seda kõike näeme kõige paremini praegusaja kunstist. Sest kunstis peegeldub alati aja ja rahva hing, tema usk pareimas mõttes. Nii mõnigi praegusel ajal loodud kunstiteos liigutab veel kauges tulevikus inimsüdameid, mil ilmasõda, marga langus ja Ruhri okupatsioon veel ainult ajalooraamatuis lugeda.
Pea ühelajal oli siin kolm suurt kunstinäitust, Akadeemias, Klaaspalees ja Berliini Sezessionis. Peale selle veel sama palju kunstisalonge kui enne sõdagi. Näitustel käiakse võrdlemisi palju, olgugi, et huvi kunsti vastu on vähenenud, võrreldes eelmiste aastatega. Ka osteti hästi, nii Akadeemias kui Sezessionis. Üldse peab ütlema, et meie tõusikud kokkuvõttes sugugi pole ebaintelligentsed. Nad alluvad kunstitundjate soovitustele ja riputavad endiste maitsetute trükk- ning suurendet päevapiltide asemel kunsttöid oma seintele. Nii mõjuvad vähemalt nende korterid kultuurselt. Ikkagi teat pluss, millega nad eesti tõusikuist ees on.
Sezessioni näitusele minnakse ikka veel suurte lootustega. Ollakse harjutud seal noort ja konventsiooni- ning kontsessiooni – vaba kunsti ees leidma. Ja ollakse juba mitu aastat pettunud. Sealsed maalid on otse igavad oma stereotüüpilise kordumisega. Needsamad Heckendorfi maastikud ja lilled; samu maastikke, naistüüpe tuntakse Krauskopfilt ja Kohlhofilt juba ammu. Kuna see laad kord arvustuse ja publiku poolt oli väärtuslikult hinnat, ei julge need kunstnikud ärakatsutud šabloonist kõrvale põigata, vaid muutuvad aasta-aastalt ainult kahvatumaiks. Erandiks on vana Corinth, kel kaks kaunist ja värviküllast Walchensee maastikku väljapanud ja kelle surev Kristus näituse keskpunkti moodustab. See pilt, mis kogu arvustuse poolt kiidet, pole minu arvates siiski õnnestunud. Oma vormilagedusega tuletab ta otse Noldet meele, ja suured kinnavere ja kraplaki hunnikud, millega ta väga pillavalt ümber käib, jäävad värveks, ega anna ei vere ega mäda muljet. Ja siiski on ses pildis rohkem värskust ning julgust, kui kõigil teistel ta ümber. Klaus Richteri autoportree on hoogsalt maalit, segab aga vastolu siledalt võet näo ja krõbedalt-impressionistliku tagapõhja vahel. E. Simoni eklektilised maalikesed mõjuvad kui pretsiööslikud vanad iluasjad, kuid sellega ei elusteta veel vana head biedermeier’i aega.
Leiate uusi nimesid, kõigepealt Birkle ja Hubert ja nende töödest hingab nagu ajavaim. Nad osutavad, nagu mulle näib, seda, kuhu arenev maalikunst sihib: asjalikkust ja loobumist igasugu dekoratiivsest kõrvalainest. Ka ühe noorema sezessionisti, Fritsch’i, naisportreed tuleb sest seisukohast vaadata. Sellest vaatekohast võttes tabab Dix, kel Akadeemias palju töid väljas, otse naelapähe. Birkle, Hubert ja Fritsch mõjuvad, võrreldes temaga, õieti kahvatult ja temperamendivaeselt, hoolimata omist suurist võimeist. Üldse on Akadeemia näitus seekord palju jõulisem.
Viimane näitus asub kaunis Riigiakadeemia hoones Pariisiplatsil. Akadeemia asutas Friedrich Suur prantslaste eeskujul. See pidi ühendama eneses paremad kunstnikud ja teadlased. Aja jooksul langes Akadeemia ikka enam ja enam õue mõjude alla, iseäranis Wilhelm II ajal, kes igal alal tegutses, ka neil, kus tal vähemgi arusaamine puudus. Nii võeti tema valitsuse ajal ikka enam ja enam õue- ja jahimaalreid ülemuselt saad näpunäite järele Akadeemia liikmeiks, mille tõttu kunstiringkonnis Akadeemia ikka enam ja enam oma autoriteedist kaotas. Kartes revolutsioonist hädaohtu Akadeemia kogu olemasolule, otsiti kiires korras kontakti kunstnikega, kes varem õue seisukohalt olid vääritud. Nii anti Liebermanni kätte juhatus ja valiti Corinth, Jäckel ja teised liikmeteks. Liebermanni juhatusel on siis viimaks, suurte võitluste järele, niikaugele saadud, et nimekad kunstnikud igast rühmitusest jury-vabalt näitustest osa võtma palutakse. Peale mõne üksiku, nagu näituseks iseloomulik Leo v. König, kes põhimõtteliselt igasugu riiklikku kunstisse segamist eitab, on teised kõik omi töid saatnud ja seega väga hea näituse korraldamise võimaldanud.
Karl Hoferil on terve saal tarvitada, mille kogupilt mõjub õieti hästi ja ühtlasena. Ta tööd kannavad suure maalilise kultuuri märke. Üksikult vaadates aga leidub siin-seal hõredaid ja elutuid kohti, iseäranis naisportreedes, teised see vastu mõjuvad seda intensiivsemalt, nagu „Trummimees” oma erepunase kuuega. Üksindustunne hoovab kõigist neist piidest. Kõige enam pääseb see mõjule ta interjöörides. Tühjad toad, kõige rohkem ühe inimesega, kes unistades seisab lageda akna juures ja surnut maastikku vaatab.
Õieti pettunud ollakse Edvard Munchi maalikogust, mis terve saali täidab. Seal on elusuurune Rathenau portree. 1911. aastal oli see Sezessioni näitusel ja kuulus tookord imestustäratavate piltide hulka. Mäletan selgesti, millisesse vaimustusse ta meid tol korral pani, kuid nüüd näeme ainult suurt tühipaljast, koguni värvivaest maali, kus figuur seisab tühjal tagapõhjal, mis „Jugend-stiili” sigareti suitsujoast väga halvasti moodustatud. Ka ta kuulus kaksikportree, punajuukseline ja mustajuukseline mees, jätab täiesti külmaks, niisama ta maastikud, kus „Jugendi” laad enud jälle peale surub. Ollakse väga pettunud. Ainus lohutuv mõte: kui eilsepäeva kangelased nõnda välja näevad, siis ei või nii hukkamõistet tänapäeva kunst kuigi sügavale olla langenud. Ka teise järelduse võime sest teha: ei pea mitte unustama, kui suur oli kord Edvard Munchi mõju arenevasse kunsti ja kuidas ta liig täpselt kajastas ajavaimu, oli liig aktiiv, liig modern, ja sellep. sündis selle kunstiga niisama nagu kleidimoega. Ei saa mõne aja järele aru, mis meid tookord neis vaimustas, kuni veel kauema vaheaja järel me sest ajavaimust kantud pildist oleme jällegi vaimustet, nagu 80-date aastate naiste kleidimoed meis jälle heakskiitmist leiavad.
Näituse esimeses saalis ripuvad mõned Pechsteini maalid. Üks figuur – pole aru saada, on’s see mees või naine madruse ülikonnas, ja üks ilus värviküllane lillemaal. Eugen Zack, pikaajaline Pariisi bulvarivander, näitab kaht õrna, harmooniliselt maalitud pilti. Kokoschkalt portree ta paremaist ajust, – haruldaselt hingestet, köidab nii, et raske on tast lahkuda.
Heckendorfid – Krauskopfid Sezessionist on siingi paremini esitet kui Sezessionis eneses. Niisama Steinhart, see ida juudielu maaler. Jäckeli suur nägemuslik „Ilmutus” ei suuda täiesti uskuma panna. Rohkem tähelepanuväärt on Jäckeli kangekaelne kinnihoid omist praeguseist tõekspidedest, metapsüühilisest väljendusviisist, arvustajate kui ka publiku mahategemiste kiuste. See on seda iseloomulikum, et Jäckelil enne ta muutust suur igakülgne menu oli. See paljunõudev püüe, eriti praegusel ajal, peab lõppude lõpuks headele järeldustele viima.
Liebermannilt näeme ikka jälle ühe autoportree, Detmannilt maastikke ja kavandeid, Slevogtilt mitu portreed, nende hulgas üks väga elav mehe pilt. Surnud Hans Looscheni, ühe eelrevolutsioonilise akadeemiku auks on korjatud kokku kollektsioon tema bravuurseid impressionistlikke maale, millel kõigil kollakas muuseumi patina peal näikse olevat. Väljapaistvamaist väärtuslikest maalidest on Alfred Partikeli pildid vabast Sezessionist. Harilikult maalib ta väikseid pilte, natüürmorte või pisukesi stseene loodusest. On suur rõõm neid väärtuslikke töid vaadata. Sarnast gratsiöösi maalilist võtet tuntakse üksi prantsuse impressionistide nagu Manet või noore Renoiri juures. Lisaks pole Partikel naturalistlikult kammitsas, vaid ta usaldab kasutada julgeid värvikombinatsioone, mis esile toodud haruldase maitsega. Seega on ta täielik Dixi vastand, kelle piltide sisu juba eemale tõukab ja millised lisaks veel värvit vastikute porivärvidega, aga siiski, kõige peale vaatamata, oma hiigla suggestiivse jõuga vaataja paigale naelutavad. Näiliselt on Dix üks meie aja eksaktsemaist kunstiväljendajaist, niisama ei saa salata tema suurt mõju praegusaja kunsti arenemisse. Ja kui vaatame vastasseinal Kirchneri triptükoni, mis aasta varem veel suurt tähelepanu oleks äratanud, nüüd aga kui puht dekoratiivne ese huvitab; selgub jällegi, millises suunas maalikunst liigub ja nimelt kontsentreerunud asjaliku pildi läbitõötamissihis. Sel näitusel on Dixilt kolm pilti. Üks suur pilt: kaks elumeest ühe sinakaks smingit libuga; teine: tööline vabriku ees; ja kolmas: impertinent-rohelise kaelasidemega mees, kes vaatajaile valvakas-jälkide silmadega kollasest näost häbematult vastu irvitab. Sest pildist hoovab midagi ärritavat. Nii mõjub ikka uus ja tulemasolev. On veel meeles, kuidas pöörasele vihale ärritet publik 1912. a. esimeste Brücke rühma ekspressionistlike piltide kallale vihmavarjude ja nugadega jooksis. Ja tänapäev ei saa sest lihtsalt aru. Dixi piltide man ei paneks see minud siiski imestama. Oligi Dixil kohtuprotsess, mille ta aga ometi võitis. Süüobjektiks oli pilt, mis kujutas vananevat piigat peegli ees ja mis mineva-aastasel jury-vabal kunstinäitusel kombluspolitsei poolt aresti alla pandi.
Jääb veel järele kunstinäitus Klaaspalees. Nii nimetet „vanad taltsad” jagavad oma vastase – November-rühmaga ilma tülitsemata seda hiigla hoonet. Neist lugematuist piidest eraldad vaevalt mõne, olgugi et on korralikke maale nende hulgas. Uputavast keskpärasusest ärritet rühid ühes paljude teistega, kes niisama iga huvi kaotanud, läbi saalide labürindi. Seal märkad ühe seina ees salga inimesi. Inimeste taga suriseb ja vuriseb midagi. See on pilt elektrisisseseadega. Messingist lehed liiguvad siia sinna ja hõõgpirnid õhkuvad. Kolm minutit tunnete sest lõbu, siis on küllalt, ja lähete!
Berliinis, augustikuul 1923. Magnus Zeller
Loomingust nr. 5/1923
