Kes on dadaistid?
G. Ribémont-Dessaignes, ajakirja Bifur toimetaja ja tuntud novellist, on Nouv. Revue Française ‘i veergudel (juuni-juuli 1931) avaldanud katkeid dadaistide ajaloost, mis kogu seda palju kõmu tekitanud kirjanikkude rühma, kuhu ta ka ise kuulus, ootamata küljest valgustab ja – paljastab. Liikumise algus ulatub tagasi 1916. aastasse, kus Zürichis tegelesid: rumeenlane Tristan Tzara, elsaslane Hans Arp ja kaks sakslast, Hugo Ball ja Richard Huelsenbeck. Pariisis oli dadaismi õitseaeg a. 1919, osalisteks järgmised kirjanikud: Tristan Tzara, Fr. Picabia, A. Breton, L. Aragon, Ph. Soupault, G. Ribémont-Dessaignes, P. Dermée, B. Péret ja t. Rühma elu kestis 3 aastat. „Dada” võeti sellepärast nimeks, et see sõna midagi erilist ei märkind. Tzara ütleb ta juhuslikult leidnud olevat Larousse’i sõnaraamatust.
„Dada” tähendas pidevat isiku vastuhakku kunstile, moraalile, seltskonnale, seadustele, vaimule. Tihti harrasteti just nimme kõige madalamaid väärtusi. Kaks ajakirja Sic ja Nord-Sud olid dadaistide suuremaiks häälekandjaiks. Sellele lisandus veel vähemaid ajakirju (291, 391, Wrong-Wrong, The Blind Man ja rida teisi). Paljudele kirjanikele oli eeskujuks Rimbaud. Oldi alalises vastuolus iseenesega ning pandi isegi elu küsimärgi alla, kuna ülisteti enesetapmist. 1918 ilmus dadaistide manifest, mis kuulutas kõigi väärtuste, ei’de ning ja’de üheõiguslust. „Tigeda tuulena kisume lõhki pilvede ja palvete pesu, valmistame ette suure õnnetuse, tulekahju, roiskumise suurt vaatlust… Loogika tühistamine, loomisvõimetute tants: Dada; iga ese, kõik esemed, tundmused ja tumedused, ilmutused ja rööbasjoonte täpsed kokkupõrked on vahendid võitluseks: Dada; mälestuse hülgamine: Dada; arheoloogia hülgamine: Dada; prohvetite hülgamine: Dada; tuleviku hülgamine: Dada” jne. Nii seisis manifestis.
Dadaistide avalikud esinemised olid sama skandaalsed kui futuristide omad. Skandaali poole õieti tüüritigi. Ühel matineel Pariisis loeti ette luuletusi, Breton kritseldas kriidiga tahvlile Picabia joonistusi ja pühkis nad jälle kohe maha, Tzara luges manifesti pähe ette ühe labase kirjutise kustki juhuslikust ajalehest, kuna teised helistasid kelli, mis jõudsid. Pilluti jämedusi ja sõimu rahva kohta, aga umbes järgmisel luulelisel kujul: „Enne kui teie juurde laskuda, et välja tõmmata teie kõdunenud hambaid, teie raialisi kõrvu, teie vähjatõbiseid keeli; enne kui murda teie mädanenud konte, avada teie kooleras kohtu ja sealt maaväetiseks võtta teie ülirasvast maksa, teie tülgast põrna ja teie suhkrutõbiseid neerusid… enne kui nõnda kustutada teie isu metafüüsilise, matemaatilise ja poeetilise ilu, ekstaasi, suhkru, filosoofia, pipra ja kurkide vastu; enne kui teid vitrioliga desinfitseerida ja puhtaks teha ning üle poonerdada kirega, enne kõike seda lähme suurde mädanemisvastasesse sauna, teile aga ütleme: mõrtsukad oleme meie.”
Skandaali tulemus oli suur – dadaistidele pakuti kohe paremaid esinemisvõimalusi! Kõmujanuline publik oli vaimustuses igasugu lollustest. Kuid kuhu edasi? Kas jääda niisuguseks igavesti, pakkuda edaspidi juba kristalliseerit dadaistide kunsti või hävitada ennast ise? Vahepeal ajakirja 391 nr. 12 (1920. a.) tõi kaanel reproduktsiooni Giocondast toredate vurrudega, sees aga suure tindipläraka, allkirjaga „Püha Neitsi”.
Osavõtjate demoralisatsioon ei jäänud tulemata. Nii sünnitas üks dadaisti anonüümne kiri palju meelepaha ja tigedusi, ilma et autorit eneste hulgast oleks üles leitud. Ses sisemiste alateadlikkude vastuolude õhustikus korraldeti Gaveau saalis suur dadaistide muusikapidu. Esimese programminumbrina laskis Ph. Soupault õhku mitmevärvilisi õhupalle suuruste nimedega. Kuid mida kaugemale, seda vähem tunti kuraasi häbematusteks. Oli raske ette mängida Tzara Sümfoonilist vaseliini, kuna 20 mängija-dadaisti hulgas leidus neid, kes kannatasid sellest, et olid sunnit esinema vaid teise teose tõlgitsejatena. Gaveau orel polnud veel tundnud oma torudes sellist foksi viisi, mida nüüd mängiti. Näitelavale hakkas sadama vaheajal kaasa toodud veriseid lihatükke ja tomateid, üks neist langes isegi proua Gaveau pihta. Kunsti mõnitamise pidu sai piinlikuks dadaistidele enestele.
„Kodanlise moraali” üle irvitamine võttis kord koguni varguse kuju. Kelner oli oma rahakoti unustanud kohvikulauale, dadaistid lõid selle üle ja hakkasid vaidlema, mis nüüd teha. Vastuhakk moraalile nõudis, et rahakotti ei tohi tagasi anda. Ent kui kelner on vaene? Seda iseloomulikum, julgem, kui varastetakse vaest… Nii otsustati ja raha jäi meeste kätte. Üks soovitas sellega välja anda üht ajakirja numbrit, teine kõik raha läbi pummeldada. Viimaks P. Eluard võttis rahakoti enda kätte – ja andis selle juba järgmisel päeval kelnerile tagasi, mis eest ta oma kaaslaste poolt tublisti noomida sai.
Varsti esinesid dadaistid uue aktsiooniga: hakkasid korraldama ekskursioone ja visiite tuntud kohtadesse, kirikuisse, muuseumesse jne., kus siis vastavalt rahvale „seletusi” jagati.
Sellegi ürituse tagajärg oli osaliste demoralisatsioon, kollektiivne närviline depressioon. Kuid mahategemisi jätkati. Seekord isikute kallal. Nii tõmmati süüdistuslaua ette kirjanik M. Barrés. Viimast kujutas näitelaval puust mannekeen. Tunnistajate hulgas oli muu seas ka „tundmatu sõdur”, kes vastas – saksa keeles.
Varsti hakkas Dada sisemine lagunemine, üks asutajaid, Picabia, pööras esimesena selja, karakteriseerides oma kaaslasi üsna karmilt. Teine, A. Breton, tahtis uute siltide all uut aktsiooni ette valmistada. Paljud teisedki lahkusid dadaistide ridadest, nende hulgas ka Ribémont-Dessaignes. A. Breton avaldas seepeale ajalehes artikleid, kus ta end lahti ütles dadaistidest ja neile varju heitis. Hakkas suur avalik vastastikune süüdistamine. Põgeneti kui rotid vajuvalt laevalt. Ja nii surigi Dada. Peaaegu kõik osavõtjad on oma andekuse tõttu hiljem jäänud kirjanduslikule horisondile, nüüd juba iseseisvalt ja mitte skandaalitsemise pärast.
See kokkuvõtlik ülevaade dadaistidest kutsus esile terava poleemika ja Nouv. Revue Française ‘i augusti number kubiseb vastulauseist Ribémont-Dessaigne’ile. Aragon, enne dadaist, nüüd sürrealist ja kommunist, nimetab autorit ebatäpseks ja valelikuks, kelle ees ei saa tunda mingit respekti. Ungaretti ristib R.-D. artikli „labaseks lobaks”. P. Eluard õiendab rahakoti varguse lugu. Varastanud olla tema, P. E., ja nimelt tänaval ühe preestri põuetaskust 3500 franki. Teisel päeval kinkinud ta raha kohviku kelnerile, kes tollele preestrile nii sarnane olnud. Tzara järele osutab R.-D. täielikku arusaamise puudust dadaistlikust liikumisest, suurem osa fakte olla valed, ebatäielikud, võõriti tõlgitsev, puudulikult dokumenteeritud ja valgustatud ainult anekdootlikust seisukohast.
Neile vastab omapuhku Ribémont-Dessaignes, kes ütleb, et P. Eluard’i õiendus varguse kohta olla vale, et ümber Dolla lükat midagi ja et seevastu küllalt iseloomulik olla P. Eluard’i ja A. Breton’i kohta käiv märge ajalehtedes, kust näha, kuis need endised dadaistid on nüüd suured kunstiteostega hangeldajad.
Loomingust nr. 6/1931
