Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Eesti karskusliikumise ajaloo kirjutamisel ei pääseta mööda ka vennastekogudusest kui ühest tähtsast võitlusrindest rahva joomapahe ründajate hulgas. Kahjuks puudub meil uuem kokkuvõte herrnhuutliku misjonitöö ajaloo kohta, mistõttu on selgitamata ka selle osa karskustöös. Küsimust püüab esialgselt valgustada käesolev kirjutis, mis on valminud peamiselt vennastekoguduse kirjanduslikkude dokumentide kogumisest, korraldamisest ja uurimisest.

Vennastekoguduse tegevus algas Baltimail 1729. aastal, mil saabusid Saksamaalt esimesed käsitöölised-jutlustajad. Liikumine levines paljudes linnades ja kihelkondades, vallutades laialdaselt aadlit ja pastoreid, lihtsamat linnakodanlust ja talurahvast. Eriti eestlasest talupojale oli vagatsev ususuund murrangulise tähtsusega, tekitades varsti ümbersünni ta eetilistes tõekspidamistes: hakati vabatahtlikult pihtima oma salasüüsid ja loobuma seniseist ilmalikest harjumustest, eeskätt joomisest, kaklemisest ja vargusest. Ka hävitati säilinud ohvripaiku, mida oli läbi kristlike sajandite visalt austatud.

Eriti suuri murranguid näib olevat sündinud Saaremaal, kus herrnhutisrn pani lainetama suured rahvahulgad. Usumehe Jakob Marrasch’i elulookirjelduse andmete järgi olevat seal hulgaliselt loobutud ilmalikust lõbutsemisest, muu seas ka kõrtsiskäimisest, mis oli talurahva lõbustustes juhtival kohal, ja hävitatud rohkesti rahvapäraseid muusikariistu, eeskätt torupille ja viiuleid. Naised loobunud ehete kandmisest ja hakanud lihtsamalt riietuma. Kõrtsid jäänud tühjaks ja perekonnapidusid peetud vaikselt, sest tantsu ja joomist asendanud seal vaimulik laul ja palve. Hoolsamini hakatud ka kirikus ja palvemajas käima. Selle tulemuseks olnud täieline kriminaalsüütegude puudumine Saaremaal ajavahemikus 1740-45. See teade vajaks veel kontrollimist, aga üldjoontes ta näib vastavat suurele murrangule rahva mentaliteedis.

Seda kinnitavad ka paralleelsed andmed teistest paikadest. Nõnda tegutses Rõuge kihelkonnas prohvetlik usukuulutaja, eestlasest talupoeg Tallima Paap, kes pidas ennast väljavalitud rahvaõpetajaks ja kuulutas uut kristlikku eetikat. Ta nõudis muu seas lihtsate riiete kandmist, tubaka, viina ja rasvaste toitude mahajätmist. „Prohvet” leidis rohkesti poolehoidjaid talurahva seas ja kihutas need oma veenva sõnaga mõisaülemustele vastu hakkama. Samalaadseid murranguid tekkis mujalgi, kuid saadaolevad vähesed allikmaterjalid ei täpsusta teisi üksikjuhtumeid. Herrnhutism sai ajajärgu valitsevaks liikumiseks, mis virgutas eriti talurahva senisest loidusest aktiivsele usuelule ning andis talle uue kristliku moraali täies elujõus. Liikumise maa-alaline ulatus on veel üksikasjaliselt selgitamata, aga võib arvata, et päriselt puutumata võisid jääda ainult üksikud kihelkonnad; sellevastu Tartu- ja Võrumaa olid haaratud peaaegu terves ulatuses, samuti Saaremaa, Tallinna ümbrus, Läänemaa jne. Seega puudutas uus õpetus küllalt suuri rahvahulki ja võis märgatavat mõju avaldada kogu rahva eluviisidele.

Kuid herrnhuutlaste tegevus ei saanud kaua kesta. See ähvardas suuresti valitseva kiriku autoriteeti ja avalikku julgeolekut ning keelati keiserliku käsukirjaga 1743. aastal. Välismaised usukuulutajad saadeti Vene riigi piiridest välja, kohalikud palvemajad suleti ja peeti tugevat valvet paigalejäänud tegelaste üle. Liikumine vaibus niisama kiiresti, kui oli alanud. Ainult kõige teadlikumad hoidsid alal endist meelsust, mida toetasid üksikud vargsi kohale tulnud misjonärid. Rahva laiemaid hulki ei suudetud aga enam mõjutada ja need kaldusid suurel määral tagasi endiste harjumuste teedele. Mõnes kohas, näit. Saaremaal, suudeti aga keeluaegadelgi koos hoida arvukaid pooldajaid, kellele korraldati palvetunde eramajades, isegi öö ja metsa varjus.

Herrnhuutlaste tegevuse keeld lõpetati Venemaal 1764. aastal, aga Balti provintsides avaldas see esialgu vähe mõju. Alles sajandi lõpu poole hakkas misjonitöö suuremal määral endisi positsioone tagasi võitma. Ikka rohkem hakkas meie maale tulema herrnhuutlasi, kes organiseerisid järjekindlalt uusi kogudusi. Meie olusid peeti üldiselt väga raskeks, nii et Saksa misjonärid võrdlesid Balti provintse ehtsate paganamaadega. Siin tuli neil suuri võitlusi pidada rahva uskmatuse, harimatuse ja halbade eluharjumustega, muu seas ka liigjoomisega. Nõnda kirjutab herrnhuutliku diakoni Foerster’i naine Eleonora oma eestikeelses elulookirjelduses endi lahkumist Saksamaalt 1780. a. sõiduks Baltimaile: „teie jätate keik mahha n. lähhete ühhe illusa ma kohhast ärra n. lähhete ühhele pärratu vaese hädalise male, mis meid kül algmises tahtis murrelikuiks tehha”. Neid pandi elama Rannu suurde ,,korterimajasse”, mis asetses kõrtsi läheduses, nii et joodikute lärmamine segas terved ööd läbi. Uustulnukail oli raske üldise tooni vastu võidelda, aga aastakümneid kestnud töö järel võisid Foersterid rõõmu tunda oma kümnetuhandete pooldajate paremaist elukombeist.

XVIII sajandi lõpuni leidus meie maal siiski üsna väheselt vennastekoguduse palvemaju. Ainult vähesed kihelkonnad olid suutnud alal hoida „vana pärmi” ja luua uut käärimist. Nõnda kirjeldatakse ühes eestikeelses eluloos, mis kuulub arvatavasti pimedale Räpina koolmeistrile Mäletu Jaanile, kuidas tema tegi 1780-ndail aastail usurännakuid Kambjasse. Pimedat pidid teised talutama, mis äratas ilmaliku rahva seas naeru ja pilkamist. Eriti Kauksi küla rahvas Põlvas, kes kogunes pühapäeviti kõrtsi lõbutsema, pilkas möödakäivat usufanaatikut, keda talutas saksariides mõisakokk Toomas: „nemma siis könneliva, kaege nüüd immet, saks veap santi kät pidde”. Hiljem tekkis Kauksis suur usuline ärkamine, ja siis kahetseti kibedasti oma endist ilmalikku eluviisi.

1780. aasta paiku sattus Raplasse keegi vennastekoguduse jutlustaja ja tekitas seal suure ärkamisliikumise, mida kirjeldad kaasaegne eesti talupoeg Jaan Uumann oma biograafias. Ta meenutab ühte kohalikku ettelugejat „püha Marti”, kes hiljem langes viina ohvriks ja suri joodikuna. Alati ähvardas ka juhtivamaid usumehi hädaoht sattuda joomispahesse, mis oli  üldine ja kõigile peale tungiv. – Pooleldi muistendiks on muutunud kuulsa Põhja-Eesti diakoni Carl Friedrich Genge vägitegu kõrtsis, millest kõneldakse tänapäevalgi. Ta oli XVIII saj. lõpul tulnud mõisakirjutajaks Ravilasse Kose kihelkonda. Tema elupaiga läheduses oli rahva tähtsam kogunemiskoht Paunküla kõrts, kus lõbutseti ja tantsiti eriti pühapäeva pärastlõunal. Kord kutsutud Genge kõrtsi asendama puuduvat pillimeest, sest teati, et ta oskab hästi viiulit mängida. Genge läinud, kuid hakanud oodatud tantsuloo asemel mängima ja laulma “põrguvalu laulu”. Rahvas kuulanud hämmeldusega ja hakanud varsti piinava enesetundega kõrtsist lahkuma. Paljud loobunudki kõrtsiskäimisest ja astunud Genge pooldajateks, kelle arv kasvaski haruldase kiirusega, nii et Genge sai varsti ametlikuks diakoniks Harjumaale. Seda sündmust kirjeldab küll ainult rahvatraditsioon, kuid Genge tegevuse laadi üldiselt arvestades tundub sündmus kõigiti usutavana.

Need üksiknäited peaksid iseloomustama ka üldist olukorda XVIII saj. lõpul: vennastekogudusel oli palju raskusi rahva liigjoomisega ja ta võitles pidevalt selle vastu. Ei jäänud tulemata ka suuremad positiivsed saavutused, nii et juba kaasaegsed ratsionalistid pidid üles tõstma kardinaalse küsimuse: kui palju herrnhuutlased mõjuvad talupoja jõukusele, töökusele, korraarmastusele, mõistlikule perekonnaelule, lastekasvatusele ja muile edusammudele, mis vastasid ka ratsionalismi filantroopilise õpetuse põhisuundadele. Tahestahtmata langes otsus herrnhuutlaste kasuks. Seejuures märgiti ühe tähtsama faktina ka herrnhuutlaste joomapõlgust, mis pani neid korralikumalt töötama ja varandust koguma ning viis neid kõrgemale moraali astmele. Kui talupojad olnud enne laisad ja liiderlikud, siis herrnhuutlaste mõjul nad saanud hoolsaiks majapidajaiks. Nõnda ei jäänud ratsionalistidel muud üle kui suhtuda herrnhuutlikku usuliikumisse heatahtlikult, kuigi see oma äärmusliku müstikaga oli otsene vastand ratsionalismi mõistuse-õpetusele. Alles XIX-1 sajandil hakkasid ratsionalistid vaenustama vennaste liialdusliikku äärmuskallakut, millel puudus endine mõistlik rahvakasvatuslik suund.

Tegelikus majanduselus eelistasid mõisnikud töökaid ja ausaid herrnhuutlikke talupoegi, toetades mitmeti ka nende usulist tegevust, eriti palvemajade ehitamise näol. Teisest küljest aga kannatasid mõisa viinavabrikud ja kõrtsid rahva massilise kainenemise tagajärjel suurt ainelist kahju. Nõnda kurtnud Raplas Valtu mõisnik kohalikule pastorile, et herrnhuutlikud talupojad olevat kõigiti sümpaatsed oma korralikkude eluviisidega, kuid toovat kahju tema viinamüügile. Vaevu suutnud pastor seletada rahva suurt joomapahet, mis olevat peapõhjuseks ka vastuhakkudel mõisaülemustele. Alles viimane argument rahustanud mõisnikku ja teinud ta edaspidiseks vennastekoguduse kaitsjaks.

Veidi hiljem kirjutas Virumaa mõisnik R. v. Rosen lausa apoloogiliselt herrnhuutlaste tervendavast mõjust rahva eluharjumustele. Kui avatud kuskil palvemaja, siis pöördunud rahva enamus selle poole ja muutunud virgaks ning rahuarmastavaks. Hoolsa tööga saavutanud nad varsti seesuguse kodanliku heaolu, et neid võivat teistega võrreldes vaevalt pidada samasse rahvusse kuuluvaks. Palvemajade piirkonnas vähenevat märgatavalt ka kõrtsiskäimine. Seetõttu Rosen – ja nähtavasti paljud teised mõisnikud – soovitasid talupoegadele palvemajade külastamist, et sellega vähendada külakõrtside laastavat mõju.

Kuid XVIII ja XIX sajandi vahetusel polnud vennastekogudus veel ülemaaliselt levinenud. Selleks oli vaja pietistliku keisri Aleksander I „armukirja” 1817. aastast, mis andis herrnhuutlaste tegevuseks laialdasi soodustusi ja võimaldas tõsta liikumist täiesti juhtivale positsioonile kogu Baltikumis. Vennastekogudusse kuulus väga palju talurahvast, eriti veel jõukamate ja vaimselt erksamate kihtide hulgast, kes suutsid oma vaateid maksma panna ka väljaspool kogudust. Hästi organiseeritud usukoondistes valitses nõudlik distsipliin, mis püüdis reguleerida kõiki elualasid. Selles ajajärgus oli parimini organiseeritud ka võitlus rahva joomapahega, millest omame autentsemaid tõendmaterjale.

,,Uue ärkamisaja” alguses pöördus rahvas eriti järsku äärmistest elupahedest valjule enesepiiramisele. Talupojale oli koondumise keskpunktiks külakõrts sellele omaste lõbustuste ja ebauskliku vaimulaadiga. Olukorda kirjeldab keegi Viljandimaa talupoeg 1860-ndail aastail oma noorpõlve mälestuste järgi:

„Aastal 1817 kui ma alles veel laps ollin, siis innimesed käisid kõrtsis tantsimas, Neljapäeva õhtu siis ei tohtinud tööd tehha, kõik läksid kõrtsi, Perre mehhed, perre naesed, Poisid ja tüdrukud, udes rides Ehhitud ja seal siis seggamini tantsisid; peruga näitati tuld ja torro piill üitis; sesd ma sedda näggin, et no vannemad kõrtsi liggi ellasid ja mind viidi ka kõrtsi, ja seal sain ma mittu korta vägga aiged nenda et märk (arm) ellu otsani on külges. Ja seal ma kulsin naeruga rägitama, et Laiuse maal on Pühhad rahvas, agga huntid peavad neid sööma, agga need ei pea mitte kõrtsi minnema. Siis ollid jälle mõnned, kes jälle kõrtsi ei läinud, läksid jälle koddo koko ja seal siis räkisid, kuita vanna sadan Nelja päva õhto peab mõesa ümber ulkuma ja nenta innimesi irmutama mitmel motil; ja minagi kartsin ka tedda. Sesd ma nägin ühhe vanna jodiku mehhe, kes rakis, et vanna sadan on tedda irmutand; ta on siis Jumalad pallunud siis künni vaim on ärra kaddunud …” Rahvas kõnelnud palju kuulsaist nõidadest ja vanadest sõjaaegadest ning söötnud lahkunud omaste hingi. „Ebba usg, jomine ja vargus ja lidelik ellu olli vägga võimusd võtnud, ja nägin kuitas vargad ühhes koos varastasid ja kuita neid jälle pekseti.”

See on kurb pilt pärisorjusse langenud talupoja umbsest eluringist, mida valitses hariduse puudusel pime ebausk ja kus traagiline elusaatus sundis unustust otsima piiramatust elupõletamisest, eeskätt mõisniku poolt pakutavast kõrtsinaudingust. Kuid juba kõneldakse Viljandimaal „Laiuse pühast rahvast”, Põhja-Tartumaa kuulsaist palvevendadest, kes ei pidavat kõrtsis käima. Neid hakati aina rohkem igatsema ja vastukaaluks seadma seniste eluviiside allakiskuvale mõjule. Palveharduses eksalteeritud tütarlapsed, nn. „taevakäijad”, hakkasid mitmes maakonnas prohveti ägedusega rahvast manitsema, et see pööraks oma ilmalikest eluviisidest, muu seas ka joomisest, mis näis ühe raskema elupahena. Suurelt osalt nende mõjul pöörati kuulsate Põhja-Tartumaa usuvendade poole, kes hakkasid korraldama Viljandimaale mõjuvaid usureise ja äratasid apostellike jutlustega palju rahvast ümberpööramisele. „See oli aeg, kus kõrtsid laupäeva kui ka pühapäeva õhtutel tühjad olivad, aga vaimulikud kogumise paigad täis,” kirjutab vähekriitiline H. Ruus, kellel siiski näib teada olevat kaasaegseid ülestähendusi.

Ka mitmed selleaegsed vennastekoguduse juhtivad isikud kirjeldavad oma elulugudes, kuidas nende algav usklikkus kõikus veel kaua naudingulise elujanu ja vaga loobumise vahel, tootes neile raskeid sisevõitlusi ja tõuse ning langusi enesevalitsemises. Väljapaistev Rapla usuvend Jaan Uumann langes 1812. aastal  joomaliialdusse, mis hävitas ta senise vagaduse. Alles kestva palumisega sai ta endast võitu. Teadlikku enesevalvet võis oodata ainult juhtivailt usumeestelt, kuna koguduste lihtliikmed kuidagi ei suutnud endistest harjumustest loobuda. Uumanni kodu ümbruse rahvas käis küll hoolsalt palvetundidel, kuid kippus sealgi harrastama torupillimängimist, tantsimist ja joomist, mille kõrvaldamine nõudis juhtidelt küllalt jõupingutust.

Eriti raskesse olukorda sattusid need usklikud talupojad, kes pandi mõisaameteisse. Seda juhtus sagedasti, sest töökad ja moraalsed vennastekoguduse liikmed täitsid paremini oma ülesandeid. Kuid valla ametimeeste, kubjaste, voorijuhtide, viinapõletajate jne. tegevus viis neid lähedasse kokkupuutesse ilmaliku rahvaga ja selle lõbustustega. Eriti hädaohtlikuks osutusid ametid, mis olid otseselt ühenduses mõisniku viinamajandusega. Keegi koolmeister Iisak, kes on pärit arvatavasti Urvastest, kirjeldab oma „elukäigus”, kuidas mõisnik pani tema vastu tahtmist viinapõletajaks. Tööl olles meenutas ta võrdluseks Kristuse kannatusi kõrves, Getsemane aias ja Kolgatal, mis lohutasid teda ja tegid ,,raskeima kergeks”. Eriti raske oli tal pealt vaadata rahva kokkutulekuid mõisa õuele, kus joodi üheskoos, tantsiti ja lauldi vanu rahvalaule. See „lõikas südame tükkideks” ja sundis “kisendama Jumala poole”. Ootamatult vallandus ta ametist ja mälestas hiljem seda päeva, nagu „oleks vangist pääsnud”. – Mitmed teadaanded kogudustest kõnelevad talupoegade kannatustest pikkades viinarvoorides. Neis kajastub isegi selleaegset salakaubandust, viina loata transporteeritnist üle kubermangu piiri Venemaale.

Argielu hädadest kõneldi rohkesti vennastekoguduse kooskäimistel, kus juhtivamad usuvennad andsid hädalistele nõu. Seesuguseid nõuandeid on ka kirjas fikseeritud ja paljudesse kogudustesse laiali saadetud, mistõttu võib oletada nende suurt mõjuulatust. 1820-ndail aastail kirjutab arvatavasti mõni hoolekandja muude manitsuste seas:

„Tahhasime meije ka neid Veli. n. Soss. Ön:jä nimmel pallelda, kummile körzi ammetit om kaen, sest et paljo sedda pruukva, ehk se kül üts rasse n. kurblik ammet om, sest körzipaik om neist kige halvembist paigust, sest sääl sünnip mes hais om ütelda, kik Jummala vallatust. – Et särätse Vellitse n. Sössare hendä omma Iggävetse önsusse perräst hoijassi, et nemmä hendä neist körzi pattust ossalikus ei tee, ja et nemmä keddäge meiega joobnus ei tee, se kes ütte Joobnus teep, om ni Jummala een nättä, kui se Jodik essi, n. täi om veel ennämb vasta kostmist, meije Issand n. ön:jä, ei sa ütskörd küssima, kas sa piddit seddä omma leiva perräst teggemä, ei mitte!” … „Parremb et ka särätse meist mahha jääs, kumma kasvo perräst särast petlikko tööd talutava; mönne omma ommale Herräle n. Provvale üttelnu: meije tahhame ussutavussega teije körzi talutada, ja teije kasvo pale mõtteida, ent kas ma peä teije Rahvast essi hukka saatma; n. Jummala perräst ei vöi seddä, tekke minnoga ni kui teije tunnete, seddä ei vöi meije; nink nemmä omma neile seddä hääs kitnu.”

Nähtavasti oli „raske ja kurblik” kõrtsimehe amet siiski majanduslikult seevõrra külgetõmbav, et isegi vennastekoguduse liikmed ei suutnud sellest eemale hoiduda. Teamegi rohkesti herrnhuutlikke kõrtsimehi, näit. isegi F. R. Kreutzwaldi isa lühikest aega. Kõrts oli mõisniku äriline ettevõte, mille läbikäikude suurusest kõrtsmik ei saanud alati otsest kasu. Seetõttu võisid usklikud hoiduda vähemalt viina pealepakkumisest ja sellega piirata liigjoomist. Kuid see võis tuua neile mõisnike etteheiteid, nagu nähtub ka toodud katkendist, nii et kõrtsimehena oli raske teha karskustööd! Kes aga viinaga äritsemises ei näidanud mingit mõõdukust, seda võidi kogudusest varsti kõrvaldada.

Ka teiste kogudusliikmete joomakalduvuste pidurdamiseks oli kirjas fikseeritud keelukorraldusi. Nõnda loeme samast käsikirjast :

„Om se Lijg Vina nink Õlle Jominne, kumb sija meije Ma Rahva sean, ni väega veert vöttap, nida ka paljode Vell: n. Soss: man võimust jo võtnu: O! se om iits kurblik Assi, kui se pale mõtteidas, et ni paljo hengi hukka lävä, nink sest pattu kabblast ei pässe… õigusse perräst peas egga üts ärrä heitimä se ülle: sest eggä üts näep mes korrata Ello se om; ka sest tullep vandminne, völsminne, petminne, varrastaminne, Ilmaussutavus, Lihhahimmo, Riid, Vihha ja Ihho nink henge hukkasaminne.”

Joodikuid tulevat manitseda, ja kui nad ei taha nõu kuulda, siis eraldada kogudusest. Nähtavasti oli ka koguduse põliseil liikmeil alati hädaoht langeda joomispahesse. Sellele osutab ka järgmine katkend.

„Nüüd armad vennad ja õed, peame teile veel monned asjad nimmetama, mis tännini ikka veel kui üks sallaja többi teie seas on käinud, ja mis Jesusse koggodusse rahvast ei peaks ial nähtama egga kuuldama.

Essite on se üks vägga kurblik assi, et teie seas ikka veel paljo nisuggusid on, kes rohkemalt vina ehk muud kanget joma aega võtvad ja prukivad, kui tarvis on. Ehk kül need, kes jomist armastavad, sedda issigi heaks ei kita, siiski nemmad vist sedda ka mitte ni vägga sureks asjaks ja pattuks ei arva; sest kui ma vahhest ühte ehk teist sellepärast ollen maenitsenud, siis ööldi mulle mõnnikord: Kes on mind näinud joobnud maas ollevad? Ja nia sain sest arro, et neid vägga paljo on, kes agga nisuggust arvavad joobnud ollevad, kes kui üks pool surnud maas on ja isseennast ei voi ennam aitada. Oh se on üks vägga kurblik luggu! Agga sure valloga peame teile ka ütlema, et neist, kes venna ja öe nimme kandvad, jo mitto nenda joobnud maas olnud” … Järgneb manitsusi usuliste kaalutluste alusel ja reservatsioone „parajuslastele”: „Kes koggone ilma vinata ei voi läbbi sada, se ei peaks ellades mitte ühte tilga ennam võtma, kui agga seatud sömisse aial ühhe su täie sögi alla; agga kes ülle sedda mu aial omma himmo järrel, ehk kui pakkutakse, vina vöttab, se saab vissiste se läbbi hinge ning ihhogi polest kahjo. Kes omma tervisse pärrast ennesele nattuke vina arvab tarvis ollevad, se peab tedda sure kartussega võtma ja otse nenda prukima, kui üks haige innimenne sedda rohto prukib, mis Apteki peält saab. Agga kes iggal aial valmis on vina võtma ja ehk ka vahhest nattuke rohkeminne vöttab, kui ta peä kannab, se võib pea jodikkuks minna, ja ta ep olle omma hinge vasto mitte tru; – sest keik kanged joma aiad, agga issiärranis viin kasvatab ikka suremat himmo selle järrele, sennikui innimenne ei voi ennam sada. Paljo parreminne teeb se, kes suggugi vina ei pruki. Oh armad hinged! kes teie veel ehk surema ehk vähhema vina himmo kimbus ollete, ehk kerge melelissel visil temmaga ollete ümber käinud – võtke Jesusse ja teie omma hinge önnistusse pärrast sedda õppetust kuulda; võtke vina karta kui omma keige suremat vaenlast, mis teid tahhab aialikko ja iggavesse hukkatusse sisse saata! võtke se tarvis önnisteggia käest abbi palluda, – ja Temma aitab teid kül, kui se teie tõssine nou ja tahtminne on, sest lahti sada.”

See käsikiri sisaldab rohkesti muidki manitsusi ja eeskirju, mis kirjeldavad olusid väga realistlikult ja teevad konkreetseid järeldusi. Seetõttu näivad ka viinasse puutuvad osad olevat tüüpilised. Manitsuskiri on intiimse tooniga ja kirjutatud nähtavasti ainult oma liikmeskonnale lugemiseks. Seetõttu ei varjata sugugi omaenda pahesid, mille teadmine väljaspool kogudust oleks kahjustanud selle head nime. Halastamatult paljastatakse siin salajoodikuid usklike seas ega anta armu ka parajuslastele. Eeskiri ei nõua küll absoluutset loobumist, mis on omane alles moodsale karskusliikumisele, aga hoiatab nõrku iseloomusid ka vähese alkoholi tarvitamise eest. Näib, et manitseja ise pole kaugel saksa väikekodanlikust “söögialuse” harrastamisest, mida reservatsioonidega lubab ka eesti talupojale.

Joomishädadest kõneldi vennastekoguduses väga rohkesti. Mõned pihtisid enda patte, enamasti aga kurdeti teiste joomakalduvusest tekkinud hädasid. Ka neid pihtimusi fikseeriti kirjalikult ja saadeti informatsiooniks hoolekandjaile või teistele kogudustele. Veel enam – selliseid dokumente on läkitatud isegi välismaistele usuvendadele, kust on vastu saadud samasuguseid lihtsaid ja võltsimatuid ,,inimlikke dokumente”. Mõnikord isegi häbeneti meie süngeid oludekirjeldusi läkitada “misjonikirjadena” välismaadele. Nõnda kurtnud 1831. aastal Kuigatsi „hulgakeses” keegi naine oma viletsast elust joodiku mehe kõrval, millest ei olevat midagi rõõmustavat teistele kirjutada:

„Tullep Egga kord koddo Joobunu pääga Ja Tüllitsep minno n. kike Maia Rahvaga; n. Mõnni kord Joop Temma mitto ööd n. päivä kõrtsin n. Ei tulle Enne koddo, kui tedda otsma mintäs n. tiiwas obbesega koddo. Kas sis sest peas Meije armastuil vellitsil n. Sössaril, kumma võral maal ellävä, Sest Rõõm ollema? Kui nemma sedda kuulva, Märatse Teo Risti Rahva sean ärra tettäs, kumma ei Sünni.”

Samas teadaandes kõneleb teine naine oma joodiku mehe äpardusest, kuidas ta viljakoormaga langenud porilompi ja vaevu suutnud end uppumisest päästa. „Sest aiast jät temma omma vijna jomist mahha, n. om õige hääs Innimisses Sano.”

Viimaks olid vennastekoguduse hoolekandjad ika esimesed, kes hakkasid rahvale muretsema trükitud karskussisulist kirjandust. Väga agarasti kirjutas rahvale mitmesuguseid eeskirju Tartus elutsev hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde, kes alustas ka trükisõnalist karsikuspropagandat. Temale võib omistada muidki eestikeelseid teoseid, kuid nende autorsus nõuab veel lähemat uurimist. Ent karskusteose väljaandmist kinnitab Windekilde enda seletus. Tal oli häid suhteid uuspietistliku teoloogilise ajakirjaga „[Dorpatische] Evangelische Blätter”, milles avaldas seeria enda poolt saksa keelde tõlgitud eestlaste ja lätlaste elulookirjeldusi. Samas ajakirjas annab ta seletusi, kuidas sündis tema tõlkeline karskusraamat „Palve Jummala kallid andid targaste nink parraussi pruki” (ilm. Tartus Schünmanni kirjastusel 1834. a.). Tema maokas oma tegevuse piirkonnas Tartu- ja Võrumaal talupoegade seas järjest tõusvat poolehoidu joovastavaile jookidele. Pahe kasvamist kurtsid alatiselt vanemad ja kogenumad eestlased ühistel nõupidamistel. Tema hakkas rahvale kõnelema pahe vastu ja tekitas märgatavat tähelepanu. See õhutas aktiivsele edasitegutsemisele. Tal oli tuttav Berliinis asuva „Kristliku vagaduskirjanduse levitamise Seltsi” väljaanne „Wider das Laster der Trunkenheit”, mille luges rahvale eestikeelses tõlkes ette. See meeldis kuulajaile, ja Windekilde andis käsikirja trükki. Kirjastamise küsimus teki-

   

Raamatu „Palve Jummala kallid andid targaste nink parraussi pruki” tiitelleht.

  

tas küll raskusi, kuid lõpuks lubas inglise traktaadiselts Peterburis kanda 2000 eksemplari trükkimise kulud, millisel arvul ka raamatut trükiti. See on küllalt suur tiraaž algava eestikeelse tarbekirjanduse kohta. Raamatule valmistas algupärase puulõikelise tiitelpildi tuntud balti-saksa kunstnik ja illustreerija L. v. Maydell (1795-1846). 1834. a. lihavõtteks oli tõlkijal „õnn viia raamatut väga odavalt (16 kopikat vaske) vaeste eestlaste kätte”. Raamat on kirjutatud dialoogides, millega kaks talumeest kõnelevad viinajoomise pahedest ja võitlusest selle vastu. Erilist huvi äratab raamatu eessõna, mis on Windekilde enda kirjutatud ja valgustab ilmekalt kohalikke olusid. Raamat on tõlgitud lõunaeesti murdesse. Toogem eessõnast ühe katkendi:

„Ke nüüd siin se ma sissen henne ümbre kaep, temma näep ütte suurt hulka rahvast, mes tallopoja saisussen maviljast peap ellama. Neide ello nink läbbisaminne ei olle halvemb ehk vaisemb, kui töise ma kottussen, kun körraperrast nink holega ellätas, sest Jummal om jagganu omma essalikko heldusse perrä eggale male omma jaggo, nisammute hõlpsat kui ka rasket ello. Ãœts ainus assi om ennege üttele tähhele panneja innimissel immelik, et se ma, kun ni paljo vilja tettas, siski saggede ei anna neile, kumma maad harriva, päivalikko leiba. Paljo asju võiva sedda pudust tetta, ni kui halv ma, kumb vilja ei kanna; üts pudulinne ajastaig, kumb veidi vilja annap, korrata majapidaminne, nink mu säratse asja. tits assi om ka, mes vilja ütten majapiddamissen kassinas teep, nink se om liig vina prukminne. Ãœtte vakka viljast saap üts pang ehk kümme topi vina. Ãœttest vakkast voip inniminne ennämb kui kuus kümmend päiva ellada, nink se annap temmale rammo, et temma voip tööd tetta, kun se vasta viin täile rammo ei anna, kun ta tedda sögi alla ei võtta, paljo ennämb temma rammo ärraraiskap, et ta rammota nink köhhetus jääp. Mõnne asja lava nüüd aja möda üttes väggevas harjotusses nink ma-visis. Ni hä kui se kül voip olla, et ristjatse, talgusse, sajapiddamisse, kaubateggemisse, matmisse, vöride nink reisimisse pale vina prukitas, nink om pea se ainus assi, mes rahvale kostotamisses om, nisammute moistap ka eggaüts, et ütte santikesse matmisse man kats pangi vina kullutada, tötteste asjanta olles, – mes temma perrä janu latse lainusses peava võtma. Et meije maal kõrtse omma, se om kül eggale üttele te-käüjile üts suur abbi särätse laggeda ma sissen, kun ni veidi küllasid nink tallusid omma löida. Ent et ne kõrtsi kottusse väega halvaste prukitas, sest olles paljo könnelda.”

Siin kõneldakse rahva vaesushädadest, kuid jäetakse nimetamata üks oluline põhjus – talumajanduse täieline rippuvus mõisast. Sellest vaikitakse muidugi teadlikult, sest vennastekogudus oli muidugi juba kahtlane talupoegade iseteadvuse kasvatamises. Ãœheks vaesuse põhjuseks märgitakse suurt viinatarvitamist ning loetellakse olukordi, mil viin on rahvale ainsaks „kostotamiseks”. Isegi sante ei sobivat hauda lasta ilma matuse joomingu ta, kui ka selleks viina laenama peab! Ja kõrtside asutamise tavalist ettekäänet – vajadust öömajade järele -ei respekteeri reformitahteline hoolekandja, kes agara tegevusega vääris kõigiti oma ametinimetust. Kuid ajavaimule vastavalt peab ka Windekilde  „söögialust napsi” loomulikuks vajaduseks. Peale mõjuva sissejuhatuse on teos sisuliseltki täis elavat kristlikku propagandat, mis võis rahvale olla meeldivaks lugemisvaraks ja seejuures tugevat mõju avaldada joomispahede vähendamiseks.

Alles 1840-ndail aastail järgnes ametliku kiriku poolt suurem aktsioon viinajoomise vastu, milleks anti välja ka mitmed karskussisulised raamatud. Sellest ajast peale hakkas aga vennastekoguduse mõju järjest vähenema, andes aset pastorite organiseeritud palveringidele, koolidele, ärkamisaja seltskondlikule tegevusele ja moodsama elu muudele diferentseerunud tegevusaladele. Kuid vennastekoguduse poolt rajatud tõsiusklik meelsus ja vali moraalinõudlikkus püsisid veel mitme põlve kestel laiemate ringkondade või üksikute perekondade elutähistena. Neile alustele on hiljem mõndagi positiivset peale ehitatud, tihti hoopis uues vormis ja sisus. Sellist „vana pärmi” varjatud ja moondatud edasikäärimist uuemais sündmus järkudes peab muidugi eraldi selgitama. Vennastekoguduse varasem allakäimine toimus Lõuna-Eesti maakondades, kus uuemad haridusvoolud varem sisse tungisid. Põhja-Eestis aga valitses kogudus laiu rahvahulki XIX saj. lõpuni, osalt veel tänapäevani. Seal võib oma silmaga näha nõudlikkude usuvendade valju enesekitsendamist, mis on esimeses järjekorras vaenulik ka viinajoomisele. Muidugi pole kõik puhtad variserlikust näivast vagadusest, kuid valitsev suund on nendegi vastu vaenulik. Vennastekoguduse laialdane liikmeskond on ikkagi üle poolteise sajandi olnud üheks tugevamaks ja teadlikumaks frondiks võitluses liigjoomise, eesti talupoja kardetava pärispahe vastu, eriti pimedail orjusaegadel, mil rahval puudus igasugune organiseeritud jõud ja programmiline võitlussuund.

R. Põldmäe.

Eesti Kirjandusest nr. 6/1938