Inglismaast ja inglastest.
Viimasel kümnendil ikka üldisemaks levind kalduvus Briti saarteriiki teha kord deskriptiivsete, kord sünteetiliste rahvuspsühholoogiliste uurimuste esemeks on äsja tootnud rea huvitavaid raamatuid, millest mõni populaarsem ja Tauchnitzi väljaandes on ka meil hõlpsasti ja odavalt kättesaadav.
Üks ergutavamaid seda laadi teoseid on hollandlase dr. G. J. Renier raamat The English: Are they Human? Autor, kes inglaste seas on eland ligemale paarkümmend aastat, on eriti hästi kvalifitseerit sellele teemile kirjutama. Inglise sotsioloogia, poliitika ja majanduse tõlgitsejana enda rahvale ja Hollandi tutvustajana inglastele ta on nii intiimselt süvenend inglise oludesse ja vaimulaadi ning nii suveräänselt omandand ühe olulisema võtme inglise psüühhele – inglise keele-, et tema vaateid oled sunnit võtma tähelepanelikult ja huviga. Kui juurde lisada, et dr. Renier on vaimukas vaatleja, kelle paradoksaalne sulg ei paradoksle paradokside pärast, vaid kelle teritet väljendid alati tunduvad formuleerivat tõelisi tähelepanekuid viisil, mis meenutab parimat inglise traditsiooni, siis on selleks loodetavasti küllalt öeld, et raamatut esile tõsta kui ebatavalist nähet. Autori huvi on eeskätt psühholoogiline. Ta on veendund, et kui mitte inglasi üldse lugeda inimesteks, siis inglased on mitteinimlikud. Kuidas ja miks nad seda on, sellest räägib tema umbes kolmesajaleheküljeline teos.
Kui inglastega pisut lähemalt tutvund olla, tuleb nõustuda Reiner’l ülisõbraliku suhtumisega sellesse eriti omal maal nii humaansesse ja rüütellikku rahvasse. Kuid ühtlasi tuleb Renier’ viisil möönda, et seda siira sõpruse muljet alul kipuvad tumestama mõnedki kurioosumina tunduvad nähted. On vist vähe rahvaid, kes välismaalase vastu osutaksid nii palju külalislahkust kui nemad, kuid on samuti küsitav, kas kusagil maa pääl veel leidub kedagi, kellesse üleolevustunne mitteomamaalase suhtes oleks juurdund nii sügavalt kui inglasesse. Kõik, mis Inglismaa toodab, on inglase meelest parim maailmas, isegi neil harvadel juhtudel, kui see juhtub olema ilmsesti halb. Ülim kiitus välismaalasele on see, kui öeldakse, ta olevat „peaaegu nagu inglane”. Ning ka võõral maal reisides tuntakse ennast maailma pärisrahvana ja teisi välismaalastena, mitte ilmaaegu ei eksisteeri laialt levind usulahutaoline „Briti israeliitide” ühing, kes propageerib mõtet, et inglased on kadund Israeli hõim, jumala väljavalit rahvas, kelle ülesandeks on maailma ümberloomine.
Inglaste olemus kubiseb vasturääkivustest. Renier näitab teraselt ja õigesti, kuidas loomakaitseseltside tegevus Inglismaal on arenend otse uskmatuseni, kuna sama hädasti vajalikke inimkaitseseltse pole olemas. Kui inglane maantee äärest leiaks peagu külmanuma vanaeide ja koera, ta asuks eeskätt päästma koera, kui tema käsitust mööda abitumat kahest. Söekaevurite lapsed võivad käia jalanõudeta, kuid hobustele jagavad häätegevad seltsid sooje katteid kaitseks talvise külma vastu. Kodutute koerte eest hoolitsetakse paremini kui agulielanikkude eest. „Me tummade sõprade liit” (Our Dumb Friends’ League) on selle eest valvel. Säälsamas aga on inglased jahispordi tulised austajad ega näe rebaste või hirvede surnuksküttimises vähimatki julmust.
Nii külmaverelised kui inglased oskavadki olla hädaohu hetkel, näivad nad sisemiselt kannatavat fundamentaalse tasakaalutuse all. Renier läheneb sellele mõistatusele psühhoanalüütiliselt, pidades silmas eriti nende seksuaalset elu. Vähe on rahvaid, kelles sugutungidest võitusaamine oleks arenend nii kaugele kui just nende seas. See ei näi tulevat frigiidsusest, vaid üheksateistkümnendal sajandil maksvusele pääsnud puritaanlik-gentlemanlikust traditsioonist, mis taotleb täielikku enesevalitsust. Tungide sublimatsioon eriti spordi abil on inglise ülemkihis jõudnud kõrgemale kui kuski mujal. Inglase elu on rituaal täis kindlaid vorme ja vormeleid, seetõttu väliselt sile ja tõkestamatu,, kuid sisemiselt sageli seda ärevam ja omasem vahel kramplikult lõkatama. Seda näeb sellest, kui haiglase põnevusega jälgitakse ja tehakse maha kõike, milles võiks näha “pikantsust” või ebamoraalsust. Noorima haritlaspõlve juures on lugu juba teine, kuid keskealistel ja vanematel – inglased teatavasti elavad läbistikku õige kaua – püsivad endised kalduvused. Lahutusprotsesside puhul reporterid huvituvad uskumatult intiimsetest detailidest. Vanad vaimulikud ja eruohvitseridki kipuvad kaitsma avalikku kõlblust kirjadega toimetustele, milles teevad tahtmatut reklaami kõigele, kus leidub oletetavatki nilbust. Hallpäisteski meestes võivad prantsuse kollakaaneliste romaanide read riiuleil lähemagi vaatluseta tekitada keelat iharuse assotsiatsioone. Miski näib selle rahva psüühhes olevat viltu.
Rahvas, kes juba kolmsada aastat on Euroopale annud valdava osa tema vaimukamaid kirjanikke, ei hinda harilikus elus eriti vaimukust. Inglane tahab meelsamini näida ka intellektilt samasugusena nagu teised. Public schoolide avalik arvamus nuhtleb rängalt kõiki raamatutarku. Need on üldtunt faktid. Kuid Renier näib eksivat, kui kõneleb sallimatusest intelligentsi vastu. Hiilgamispüüded satuvad põlastuse alla, õpetet konversatsioon on „shop”, tüütu targutus ja pedanditsemine, kuid teravameelne nali on alati teretulnud, kui see sünnib pretensioonideta. Intellektuaalsel snobismil a la Oscar Wilde ei ole tavaliselt suuremat vastast kui inglane, kelle tõrjuv suhtumine Dorian Gray pildi autorisse ei tule kaugeltki ainult viimase kõlblusevastastest roimadest, vaid eeskätt tundest, et Wilde’i vaimukus on oma olemuselt liiga sageli vaid pretensioonikas ilutulestus. „Kuiv” inglise huumor ei žestikuleeri, vaid tabab külmavereliselt märki. Iseloom on inglasele tähtsam kui vaimukus, kuid viimane leiab pooldamist eriti siis, kui see käib käsikäes „jolly good fellow” meelelaadiga.
Suure huviga loetavad on need Renier’ raamatu päätükid, mis käsitlevad kaasaegse inglise gentlemanitüübi tekkimist puritanismi ja dr. Thomas Arnoldi armust ning selle tüübi levimist laiematesse kihtidesse. Ning lopsakalt ja värskelt mõjuvad alamklasside moonutamata ja distsiplineerimata, robustset vaimu kirjeldavad leheküljed, kus puudutetakse küsimusi, mida harilikud teosed Inglismaa üle vaevalt mainivad. Kui aristokraatia elab ilma arnoldismita oma üleoleku tõttu keskkihile kirjutet moraalist, siis alamkiht ei tee sellest moraalist välja sellepärast, et pole sellega kunagi lähedalt kokku puutund ja on püsind oluliselt samana nagu aastat sadapaarkümmend tagasi. Tavaline keskklassi abielumees võib-olla on peagu askeet oma vahekorras naisega, talupoeg sellevastu naerab lihasuretamist. Ta ei häbene oma instinkte ja elab nendele, kuigi teeb selle kõrval väga korralikult oma töö. Inglise gentleman oma repressioonide, sublimatsioonide ja tagasihoidlikkustega erineb kõigist mandri rahvaist ning isegi iirlastest ja šotlastest suuremal määral kui prantslane erineb norralasest, kuid inglise talupoeg kuulub üldinimkonda. Ta reageerib spontaanselt kõigisse elunähteisse, sellal kui gentleman peab kinni ammu verre imbund kombekoodeksist. Alles pääle sõda on hakand tulema märke, et viktoriaanlik gentleman annab aegapidi maad millelegi üldinimlikumale.
Olen riivand vaid mõningaid selles raamatus käsiteld probleeme. Autori individuaalne, kirgas, sätendavalt elav stiil teeb selle lugemise naudinguks. Nii tema kriitika kui ka ohtralt jagatav kiitus inglise iseloomule on tõelise sümpaatia inspireerit, mis ei tee Renier’d inglaste puuduste suhtes pimedaks, kuid lubab tal tungida „jumala väljavalit rahva” olemusele lähemale kui seda suudab enamik Inglismaa käsitlejaid.
I osa Loomingust nr. 7/1933
Vähem puht-psühholoogilisi eesmärke ja rohkem kultuuriloolist informatsiooni taotleb sakslase Paul Cohen-Portheimi England, die unbekannte Insel, mille väga hää ingliskeelne tõlge on ilmund Tauchnitzi seerias. Cohen-Portheimil on siiski oma psühholoogiline põhiidee, mis annab ühtlust kogu tema teosele. Ta näeb inglastes esijoones individualismi ja aristokraatia ideaale, mida säeb vastandiks kommunismile ja milles näeb Euroopa ainsat pääsu värviliste tõugude uputuse vastu. Viimane oleks endastmõistetav, niipea kui üle maailma pääseks maksvusele võrdsuse printsiip, mil puhul käputäis valgeid oleks võimetu kollase-, pruuni- ja mustanahaliste hulkade ees. Inglismaa kui suurim asumaade riik on Euroopa esivõitleja juhtiva koha säilitamiseks maakeral.
Osavalt ja veenvalt rakendab autor oma põhimõtte eri elualade vaatlusse. Ta näitab, kuidas inglased iialgi pole päärõhku pannud ühegi kõikekäsitava printsiibi teostamisele kogu oma elus, vaid kuidas nad teooriaid hüljates alati eeskätt arvestavad juba olemasolevat ja ant situatsioonist lähtudes võimalikult väheste muudatustega püüavad saavutada kõige mõjuvamaid tagajärgi. Individuaalsus on inglasele püha. Ta ei igatse võrdsust, vaid pärimust, mis on kättesaadav vaid üksikuile. Ta ei taha süstematiseerides ja teoretiseerides hävitada seda, mis on ainulaadne või üle üldtaseme ulatuv, vaid kogu tema elukord soodustab viimase arenemist. Lugupidamine olemasolevast, näiteks ajaloolistest traditsioonidest ja institutsioonidest, mida tarbekorral muudetakse ainult seevõrra, kui tegelikult hädavajalik, kuni hiljem jälle saabub muutmisvajadus, teeb inglise riigi äärmiselt ebasüstemaatseks ja väljasttulijale taipamatuks, aga kuna kõik igakord on võrsund elulistest tarvetest ja kuna puht-teoorial ei ole last liiatseda, on ehitis üldiselt siiski väga orgaaniline ja funktsioneerib häirimata. Vanale institutsioonile võidakse anda uus tuum, kuid koor ja selle ajaloolised assotsiatsioonid oletsevad edasi. Inglise aristokraatia on koosseisult nii põhjalikult muutund, et selle enamik koosneb viimase saja kuni sajakolmekümne aasta kestel sinna vastuvõet perekondadest, kuid see püsib elujõulisena edasi, sest see sisendab kõigile vastuvõetuile oma gentlemanlikkuse ideaali. Inglise impeerium on tegelikult suuremalt osalt vaid iseseisvate riikide liit, mida seob vaid kuninga nimeline suveräänsus, kuid see kuningas on kultuurilise ühtekuuluvuse sümboliks, mille kadumine võiks raskelt mõjuda. Inglismaal polegi õiget põhisäädust, kuid tal on traditsioone, mis on tugevamad kui saadused ja millest peetakse kinni.
Võrdsekstegemise maania puudumise tõttu vahe üldsuse ja parimiku vahel on suurem kui mujal. Seda näeb igalpool. Varanduslikud vahed on määratud. Populaarne kirjandus on midagi hoopis muud kui parim kirjandus. Suurvaimud on sagedamini ebapopulaarsed kui Saksamaal või Prantsusmaal, kuid nad on ühtlasi ka individuaalsemad. Ajakirjanduses esinevad kõrvuti maailma viletsaimad väljaanded intelligentseimaga, mida ühelgi maal on pakkuda. Parim on parem ja halvim halvem kui teisal. Oxfordi ja Cambridge’i kultuuriline elu on kadestamisväärselt kõrge, kuid keskkiht on ebaintellektuaalsem kui sakslastel või prantslastel. Kuskil mujal pole nii tähtis teada, millise ühiskonnakihiga on parajasti tegemist, sest kuski mujal Euroopas pole erivused nii teravad. Ometigi on pääs kihist kihti võimaldet suuremeelsemalt kui vähem aristokraatsetes riikides, sest ülemkiht püüab endale võita kõike, mis kvaliteedilt esmajärguline. Hierarhia, ebavõrdsuse ja individuaalsuse printsiibist järgneb sallivus teiselaadsete vastu. Teatavate väliste vormide maksma jätmisega ja nõudega, et neid vorme respekteeritaks, sobib ootamatult hästi ainulaadne isikliku algatuse ja omalaadsuse vabadus. Vanade ülikoolide üheks olulisemaks eesmärgiks on mitte spetsialistide, vaid algatusvõimeliste kodanikkude kasvatamine, kes peavad lugu olevatest traditsioonidest, kuid oskavad neid vajaduse korral kohandada elu nõudeile.
Cohen-Portheimi raamatu ehitus on loogiline ja järjekindel. Alates geograafilistest ja tõulistest alustest võetakse järkjärgult läbi kõik inglise maa ja rahva olulisemad nähted kuni vaimlise kultuuri kõrgeimate avaldusteni. Esitusviis on vaimukas ja pakutav ainestik rohke ja mitmekülgne. Väga hästi on osat näha inglaste elulisve, mis käib käsikäes suure distsipliiniga, ilma et autor sääljuures puuriks sügavale psühhoanalüüsi nagu Renier. Kirjeldust leidub rohkem ja seletust veidi vähem kui viimasel, kuid üldpilt on kausaalselt sidev ja selge, seevõrra kui nii komplitseerit nähte käsitlemisel kui Inglismaa üldse näib võimalik selgust saavutada. Erilist tähelepanu väärib Londonile pühendet päätükk. Cohen-Portheim näeb Londoni ebasüstemaatsuses ja orgaanilistes, tema üksikosade individuaalses laadis ja terviku imponeerivas ebaloogilisves ning elujõus kogu Inglismaa valdava sümboli. Allakirjutanu ei ole veel lugend selle hämmastava ja arusaamatu linnade linna huvitavamat analüüsi kui kõnesolevas raamatus. London on mingi linnade Shakespeare – täis vastandeid, taevanikarjuvat ebajärjekindlust ja südantrõõmustavat vitaalsust. Selle mulje, mis vastab tõele, saab autori elavapiirdelisest vaatlusest.
Tauchnitzi kirjastusel ilmund teosena oleks mainitav veel Karl Silex’i John Bull at Home – raamat, mis enam kui eelmised peatub inglise elu väliskülgedel. Statistika ja detailsete, otse elust võet tähelepanekute najal näidatakse Inglismaa suurt erinevust mandri olustikust. Saame täpsaid teateid korterioludest, inglaste lõbustustest, hariduselust, aristokraatiast, sissetulekutest ja nende kasutamisvõimalustest jne., kusjuures antakse sellest pilt, kuidas insulaarsed erinevused maailma majandusliku ja poliitilise ühteseotuse tihenemisega üha enam on hakand kaduma. Eriti illustratsioonina eelpool mainit teoseile on käesolev huvitavaks lektüüriks, aidates detailsemalt orienteeruda maailmas, mille üldjooni annavad Renier ja Cohen-Portheim.
Ühe väärtuslikuma ja humoorikama sissejuhatusena inglise rahva iseloomu tuleb arvesse H. W. Nevinsoni mõne aasta eest ilmund väike brošüür The English (George Routledge and Sons, 1929), milles päärõhku on pand inglise seltskonnakihtide definitsioonile ja iseloomustusele, alates kuningast ja lõpetades proletariaadiga. Nevinsoni vähesõnalised, kuid tuumakad märkused on parimaks selle huumoritunde tõendiks, millega inglased näitavad seda loomulikku proportsioonimeelt, mis neil võimaldab keerulises ja liikuvas maailmas alati püsida esikohal ja nõtkelt toime saada raskeimate maailmapoliitiliste ülesannetega. Puht-kirjanduslikult vaatekohalt ületab Nevinsoni siin mainit autoreist ainult Renier, ja sedagi vaid kohati.
II osa Loomingust nr. 9/1933
Ants Oras
