Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

22 Jun

Eesti talurahva „välispoliitilisest orientatsioonist”.

 

    

Eesti välispoliitilisest orientatsioonist selle otsemas mõttes võime kõnelda alles ärkamisajast peale, kus meie ühiskondliku mõtte erivoo­lud pidid tahes või tahtmata võtma seisukohta väljaspool eesti rahvust esinevate poliitiliste tegurite puhul. Omistada eesti rahvale välispoliiti­list orientatsiooni varemal ajal, orjuse ajajärgul, kus tal puudus veel küllalt teadlik ühiskondlik-poliitiline elu ja organidki selle avaldami­seks, võime muidugi ainult tingimusi, üle kandes ainult piltlikult, metafooriliselt, mõisteid ühelt alalt teisele teatava sarnasuse järgi.

Eesti talurahval tuli loomulikult juba enne „ärkamist” orjaseisusest teadlikule ühiskondlik-poliitilisele elule orienteeruda nende väliste poliitiliste tegurite suhtes, mis tema saatust nii otsustavalt mõjutasid, milleks olid ühelt poolt „saks” oma mitmekesiseis eneseavaldusis talu­poja igapäevases elus ja teisest küljest vene riigivõim, personifitseeruv eestkätt keisris, „riigiisas”, ja teises järjekorras tema mõjukamais esindajais. Kuigi sel puhul ei tekkinud üksikasjalisemat programmi, võime siiski talurahva suhtumises neisse välispoliitilistesse teguritesse vene ajal jälgida teatavaid kindlaid jooni, mis läbistavad pidevalt kogu selle pika ajajärgu. Nendeks peajoonteks on ühelt poolt sotsiaalsel vast­olul põhinev eitav suhtumine „saksasse”, tema valitsevasse võimusse, väl­jenduv kõige teravamini talupoja äärmises umbusalduses selle ühiskondlik-poliitilise teguri vastu; teisest küljest avaldub sellega rööbiti ja iseseisvalt usaldus vene riigivõimu vastu, mille aluseks nähtavasti teataval määral helesisulised mälestused „vana hea rootsi aja” riigivõimust, kuid suuremal määral lihtne mõjuka liitlase otsimine koduse vaenlase – „saksa” – vastu.

Umbusaldus „saksa” – mõisniku, samast seisusest kohtunikkude ja igat liiki kohalikkude ametvõimude vastu, mis esineb  eredalt talupoja vaateilmas, on iseäranis vaatlemisvääriline veel seetõttu, et ta esi­tab üht olulisemat peatunnust sotsiaalse vastolu avaldamises talupoja poolt ja tema teadlikkuses ses suhtes. Umbusaldus ja vaen „sakste” vastu oli sajandite jooksul peale maa vallutamist ja pärisrahva orjusse heitmist põlvest põlve edasi kantud kui mitte emapiimaga, siis ometi järjest kuhjuva kurvasisulise ajaloolise traditsiooniga. Ühelt poolt mälestus vägivalla hävitatud vabadusaegadest, teisest küljest kogemused orjusaja raskusis mõjutasid siin meeli ühes ja samas suunas. Ja iga sugupõlve igapäevane elu hoidis orjuses tülpinud talupoja vaimu vir­gel samal teel.

Säilinud ajalooliseis andmeis esineb talurahva umbusaldus „sakste” vastu teravamini ühiskondlikkude kriiside, murrangute ja ka vähemate muutuste ajul. Et see just selliseil puhkudel toimus, on ka arusaadav. Sest oli ju ka alaliselt hõõguvale umbusaldusele tarvis teatavat tõu­get lõkkele tõusmiseks. Selle tõuke andis murranguaja ärevus. Ja alles nii avaldunud, leidis ta tähelepanu ka vaatlejailt, kellede kaudu ta meile ajalooliselt säilinud. See umbusalduse esinemine ajaloolisis allikais pea ainult teatava murrangulise ilmega ajajärkudel ei tähenda aga sugugi, nagu oleks ta „rahu ajal” puudunud. Ei, ta pesitses tööorjes enam-vähem alaliselt; ainult ärevuse päevil tõusis tuha alla mat­tunud tuli leegiks, sai teoks, kujunes tõrkumiseks, mässuks või leidis enesele mingi muu avalduskuju.

Ajaloolised allikad võimaldavad meile kindlamat ja pisut üksik­asjalisemat pilku heita talupoja umbusaldusele „saksa” vastu kui tema­poolse eitava suhtumise tunnusele ja samal ajal jälgida rööbiti arene­vaid usaldust vene riigivõimu ja tema kõrgemate esindajate vastu vähe­malt XVIII sajandi viimasest veerandist peale, – seega ligikaudu saja aasta jooksul enne ärkamisaega, kus eesti välispoliitilise orientatsiooni areng sattus juba hoopis teistsugustesse tingimustesse.

Valgustusaja ideedest mõjutatud kirjamees ja kirikuõpetaja (Lai­usel) H. J. v. Jannau tõstab eitava suhtumise „saksasse” ja umbusalduse viimase vastu talupoja vaateilmas eriti rõhutatult esile. Kirjeldades pärisrahvaste orjastamist võõrsilt sissetunginute poolt, mis kestis aastasadu ja millest pääsemiseks polnud orjarahval mingeid väljavaateid, hüüab autor: „On siis tõesti ime, et sakslaste vastu tõu­sis võõristustunne? Mis peaks, mis võiks küll teda (talupoega) siduda oma härraga? Ta muidugi imetleb tema hiilgust, kuid ütleb, kui võiksin kõnelda talupoja väljendusega, see on minu palge higi . . .” Ja edasi: ,,Tema (talupoja) saatus on puurinud tema hinge viha; ta on ja jääb oma südames sakslase vastaseks.    Seepärast on  „Saks tulleb …” hirmupilt, millega eesti talupoeg väga sagedasti vaigistab oma kisavat last”.

H. J. v. Jannau kirjeldab talupoja vaenu ja umbusaldust „saksa” vastu tema vaateilma alalise, pideva joonena. Kuid kaks aastat enne tema kirjatöö ilmumist oli Liivimaal (1784. a.) olnud laiaulatuslikud n. n. „pearaha rahutused”, kus eriti eredalt lõkkele lõi talupoja umb­usaldus mõisniku vastu. Eelmisel aastal pandi ka Liivimaa talupojad kroonule pearaha maksma. Selle raha sissekasseerimine jäi mõisavalitsuste ülesandeks. Uus maks lisaks senistele teistele koormistele tekitas talurahvas ärevust mitte ainult oma raskusega, vaid selles nähti hoolimata kõigist ametvõimude, isegi kindralkuberneri ametlikest sele­tusist mõisnikkude ebaseaduslikku omavoli. Umbusaldus viimaste vastu läks koguni nii kaugele, et talupojad, olles küll valmis uut maksu õiendama, ei usaldanud seda anda mõisavalitsustele, vaid taht­sid ise selle toimetada kroonurenteisse iga isikliku kviitungi vastu. Ja nähtavasti kartes, et kohalikki rentei võib mõisnikega kokku män­gida, olid talupojad mõnel pool nõus pearaha maksma ainult sel tingimusel, kui neile lubatakse raha Riiga viia jne.

„Pearaha rahutused” lämmatati. Talupoja seisund jäi endiselt halvenemise teele. Mõisnikkude „europaseerumine” uute puenenenud eluviiside suurema kulukusega, mis püüdis katta oma väljaminekuid röövmajandusega sõna otsemas mõttes, mis ei hoolinud maapinnast ega tema harijast, ähvardas katastroofiga talupoega, aga seega ühtlasi ka mõisnikku. Lõpliku kokkuvarisemise ärahoidmiseks ja muudegi tegurite mõjutusel valmisid XIX sajandi alul agraarreformid nii Eesti- kui Liivimaal. 1804. a. said mõlemad kubermangud uue talurahvaseaduse. Kuigi Eestimaa uus seadus jättis talurahva seisundi märksa halvemaks kui Liivimaal, tõi ta siingi mõningaid paremusi. Seaduse maksmapanekul aga tekkis Eestimaal 1805. a. sügisel rahutusi, kus jällegi talurahva umbusaldus mõisnikkude vastu kerkis äärmiselt kuju­kalt esile.

Kose-Uuemõisas (Harjumaal), kus talurahva rahutused kujunesid kõige tõsisemaks, andis selleks erilist hoogu just talupoegade umbusal­dus mõisnikkude ja ametvõimude vastu. Talurahva seas peeti uut seadust mõisnikkude poolt võltsituks. Seda enam, et selle esilehele oli trükitud: „Eestima Tallorahwa Seadus, Moisawannemattest nõutud ja meie Sure armolisse Keisri  Herrast kinnitud  1805  aasta  sees”.

Talupojad rõhutasid sõnu „Moisawannemattest nõutud”, millega sel­gesti olevat öeldud, et uus seadus on mõisnikkude tehtud, mitte aga see tõeline, mis keisri poolt antud. Tõrkujate hulgast küsiti, kuhu on jäänud kaks koormat uusi trükitud seaduseraamatuid, mis keiser Peterburist saatnud ja mis olevat Tallinna „Lanstoa peale” viidud. Ka lisasid mõned juurde, et neile olla küllalt hästi teada, et mõisnikud olevat keisri saadetud seaduseraamatud talupoegade eest ära varjanud ja neile väljajaganud omatehtud võltsitud raamatud, millest aga keiser midagi ei teadvat, õige talurahvaseadus olevat keisri poolt isiklikult alla kirjutatud; ka pidavat kõigil keisri käskudel olema kolme rea järel tema allkiri ja lõpuks kolm pitsatit – kaks punast ja üks must. Nii olevat ka Eestimaa talurahva õigel regulatiivil, millele aga välja­kuulutatud seaduseraamatud ei vastavat.

See talupoegade esinemine näitab küllalt selgesti nende äärmiselt umbusklikku suhtumist mõisnikesse ja kohalikesse ametvõimudesse. Selle kõrval avaldub teisest küljest talurahva toetumine keisrile, kelles nähakse endale heasoovlikku võimu ja tegurit. Viimane joon väljen­dub veel selleski, et peale rahutusi mõned talupojad lähevad salaja Peterburi, et seal kaebust tõsta kohalikkude olude ja võimude peale.

Järgmisel suuremal murrangujärgul – talurahva pärisorjusest vabastamisel – kujunes nii Eesti- kui Liivimaal väga levinud nähteks, et talupojad tõrkusid sidumast end pikemaajaliste rendilepingutega. Sellegi taga oli nähtavasti, nagu see selgemini avaldus Liivimaal, umbusaldus mõisnikkude vastu. Kohati ulatus see koguni selleni, et talupojad küll oma kohad üles ütlesid, kuid tõrkusid sealt lahkumast, ühtlasi ka üldse oma talu kohta lepinguvahekorda astumast. Kardeti nimelt umbusalduses mõisnikkude vastu lepingu sõlmimisega sattuda uuesti pärisorjusesse.

Pärisorjuse kaotamise seadustega maksma pandud „lindpriiuse” olukorras arenes terav sotsiaalne kriis, mis avaldus esmalt Liivimaal laiaulatuslikus talurahva käärimises 40-dail aastail. Suhteliselt rikka­likum ajalooliste materjalide hulk selle ajajärgu kohta esitab meile ka rohkesti andmeid talupoegade keskel mõisnikkude ja kohalikkude ametvõimude vastu valitseva umbusalduse, samuti teisest küljest vene riigivõimu vastu esineva usalduse kohta.

Kui Liivimaa talurahvas 1841. a. suvel vallandus käärimine, mil­les äärmise ainelise häda sunnil meeleheitele aetud ja ühiskondlikule aktiivsusele tõugatud teoorjad taotlesid oma majanduslikkude ja õigus­likkude olude paranemist, siis suundus see liikumine loomulikult va­litseva aadlivõimu vastu. Kuid võitlus viimase vastu oli vastuhak­kamine maksvale korrale. Ja milliseid tagajärgi see võis tuua tõrkujaile ja vastuhakkajaile, selle kohta oli talupoegadel küllaldasi koge­musi nii eelmiste sugupõlvede minevikust kui ka käesoleva oma iga­päisest elust. Seetõttu otsis liikumine, mille kandjais puudus oma sisemine ja ülev jõutunne, algusest peale legaalset avaldumiskuju, toe­tuvat riigivõimule. Selliste eelduste juures oli küllalt rahva keskele imbunud teatest rohkearvulise juutidehulga väljarändamisest naabruses asuvast Vitebski kubermangust Lõuna-Venesse, mis oli toimunud eel­misel aastal. Siit edasi oli juba assotsiatsiooni järgmiseks lüliks mõte, et selline väljarändamine on lubatud ka Liivimaa talurahvale, ja nimelt keisri poolt. Soov oli mõtte emaks ja paisutas väljavaated „soojal maal”, kuhu väljarändamine pidi suunduma, otse fantastiliselt ahvatlevaiks. Nii kujunes liikumise peamiseks hüüdsõnaks kogu 1841. a. jooksul: maad saada Venes! Teati kaljukindlalt ikka ja jälle rõhu­tada, et keiser olla seda lubanud, kuid kohalikud mõisnikud takistavat selle teostumist.

Kuigi selle hüüdsõna käsitlemisel avaldus talupoegade eitav suh­tumine mõisnikesse ja neist sõltuvaisse ametvõimudesse ja teiselt poolt usaldus riigivõimusse, tumestas see siiski teataval määral vähe­malt väliselt liikumise mõisnikkudevaenulist suunda, juhtides selle taotleva lõppsihi võõrsile. Kuid see, mis jäi varjatuks otseselt, tuli avalikuks veel suuremal määral kaudselt.

Kui 1841. a. suvel oli hakanud levima kuuldus maasaamise või­malustest Venes, ei pöördunud talupojad selguse saamiseks sel puhul mitte kohalikkude mõisnikkude ja muude lähedalt kättesaadavate „sakste” poole, vaid otseteed Riiga, kusjuures oma reisi kubermangulinna ja selle eesmärki püüti kohalikkude „sakste” eest järjekindlalt varjata. Ja Riias ei otsinud talupojad, keda siia ilmus otse massiliselt, kunagi üles maanõunikkude-kolleegiumi, vaid pöördusid ikka kroonuasutustesse – kindralkuberneri poole, kubermanguvalitsusse ja koguni sandarmivalitsussegi.

Algul koheldi viimaste poolt omavalitsuselt Riiga ilmunud talu­poegi võrdlemisi pehmelt, kuid varsti hakati rüütelkonna esindajate ägedal pealekäimisel nende vastu kindralkuberneri- ja kubermanguva­litsuses tarvitama karme survevahendeid. Selle tagajärjel lakkaski üsna pea talupoegade vabatahtlik ilmumine neisse ametasutustesse. Ja ühtlasi kaotasid need kogu edespidises liikumises oma senise usaldus­väärsuse talurahva silmis, kujunedes nüüdsest peale mõisnikkude liit­lasiks ja samuti keisri tõelise tahte võltsijaiks. Nende asemel kerkis talupoegadele ainsaks peljupaigaks ja ühtlasi keisri tõeliseks esinda­jaks vene-õigeusu piiskopp Irinarch ühes temale alluvate vaimulikkudega, kelle poolt oli talupoegadele osaks saanud lahke ja heasoovlik vastuvõtt. Ja kuigi kodanlised võimud takistavad kõigi mõeldavate abinõudega talupoegi ühendust pidamast piiskopi ja teiste vaimulik­kudega ja kuigi viimaks piiskopp isegi lõpetab järsult igasuguse kok­kupuute talupoegadega, jääb siiski viimaste silmis tema autoriteet keisri õige asemikuna püsima liikumise lõpuni.

Niisugusena esineb piiskopp juba nende Mõniste ja Rogosi ta­lupoegade kujutelmis, kes esimestena kubermangu Eesti alalt on oma­voliliselt Riiga ilmunud, et siin end lasta maasaamiseks üles kirjutada. Politsei poolt kinni püütud, tunnistavad nad oma ülekuulamisel ku­bermanguvalitsuses 16. juulil iseloomulikult: heinategemise ajal kuul­nud nad naabruses asuvailt lätlasilt, et Peterburist olevat Riiga tulnud „vene sõjaväevaimulik” („ein Russischer Militäir Geistliche… der sie zur Auswanderung ins Innere des Reiches anschreibe”), kes talupoegi üles kirjutavat siseriiki väljarändamiseks. Järgmisel kuul oli teade sellest „sõjaväe vaimulikust” ulatunud otsaga juba Pühajärvele, kus ta oli kujunenud Riias asuvaks „õigeks kohaks”, mida tulla üles leida, kuhu nimekirjad ära anda; valesse kohta sattudes võidavat peksa saada.

Talurahva silmis mõisnikkudega liitu astunud kubermangu kõr­gemad kodanlised võimud kaotasid õigeusu piiskopi alatasa tõusva autoriteedi kõrval käärivais massides oma usaldusväärsuse niivõrd, et kindralkuberner pidas vajalikuks kutsuda kõigist kogukondadest, kust seni talupoegi oli Riias lasknud end oma arvates maasaamiseks Venes üles kirjutada, esindajaid kubermangulinna, kus siis piiskopp oleks pidanud kubermanguvalitsuse liikme juuresolekul isiklikult seletama talupoegadele, et toimunud üleskirjutamine pole mingis ühenduses maa­saamisega. Kuid selline kavatsus oli keskvõimudele liig ja jäi teos­tamata. Talurahva käärimine ja omavoliline sidemete otsimine Riia õigeusu piiskopiga jätkus edasi.

Et eriti mõjukalt esineda talurahva rahustamiseks, sooritas kindralkuberner Pahlen augustikuu teisel poolel ringreisu läbi rahutute maakondade – Eesti alal Võru-, Tartu-ja Viljandimaa, kus ta püüdis rahvast mõjutada nii ihunuhtluse andmisega kui ka manitsemisega. Rahva silmis mõisnikkude liitlasena usalduse kaotanud kohaliku kõrgema riigiametniku mõju aga jäi üldiselt väikeseks. Kus kindralkuberneri kui niisugust veel usaldatigi, väljendus aga rahva umbusal­dus tema kui maksva korra kaitsja ja seega mõisnikkude võimu toetaja vastu kohati hoopis isepäralisel viisil. Arvati nimelt, et isiklikult näh­tud parun Pahlen polnudki kindralkuberner, vaid viimase mundrisse riietunud mõisnik. Nii seletavad Vaabina (Urvaste khlk.) kohtumehed kes olid käsutatud Võrru kindralkuberneri manitsusi kuulama, et vii­mase nimel esinenud isik olnud ainult petis.

Kui talurahva käärimine, hoolimata kõigist võimude poolt ette­võetud rahustamiskatseist, ikkagi ei vaibu, vaid läheb aina kriitilise­maks, kujunedes kohati otseseks vastuhakkamiseks kodanlistele ja sõja­listele võimudele, saadetakse keisri poolt kaks tiibadjutanti Liivimaale kohalikke olusid uurima ja rahvast rahustama. Neist teotseb vürst Urussov kubermangu Eesti osas, püüdes manitsuste ja selgitustega mõjutada rahule kokkukäsutatud talurahva esindajaid. Kuid sellegi härra esinemine tuli talupoegadele üllatusena, kuna ta kaitses maksvat korda ja teatas, et keisril ei olla mingit kavatsust talupoegadele kus­kil maad anda, vaid tema tahtmine ja käsk olla, et Liivimaa talupojad elaksid rahulikult ja sõnakuulelikult olukorras, mis on maksma pandud viimase talurahvaseadusega. See oli ju sama seisukoht, mida rõhuta­sid ikka ja jälle kohalikud ametvõimud ja mõisnikud, ühe sõnaga kõik „saksad”, ja mida oli kinnitanud oma ringreisul ka kindralkuber­ner Pahlen. Selline väljendus keisri otsese esindaja poolt hämmastas. Sellest hoolimata jäid talupojad ikkagi kindlaks: nad tahtvat küll „sõnakuulelikud olla jumalale ja keisrile, mitte aga mõisnikele”.

Vürst Urussovi esitatud seisukoht keisri omana jäi aga talu­poegadele niivõrd ebausaldatavaks, et nad siingi lahendasid oma kahklused samuti, nagu kindralkubernerigi ringreisu puhul. Nad lihtsalt ei uskunud, et keisri tiibadjutandina esinenud isik oli tõeliselt see, vaid kuulutasid temagi kohalikuks mõisnikuks, ning just seepärast, et ta talupoegi manitses rahule ja sõnakuulmisele kohalikkude ülemuste ja mõisnikkude vastu. Mõned teadsid koguni juurde lisada lähemaid andmeid selle „nimepetise” isiku kohta: ta olnud Reola mõisa oma­niku krahv Cancrini poeg.

Kui ametvõimude poolt tarvituselevõetud survevahendite, eriti suuremate väeosade maaletoomise ja sõjakohtute tegevusseastumise tagajärjel rohkesti vähenes talurahva käärimine Liivimaal 1841.a. sügisel, ei kustunud ta siiski mitte täiesti. Ja selles jätkuvas käärimises esines talurahva suhtumine sakstesse samas suunas nagu varemini. Samuti ei suutnud kohalikud kõrgemad kroonuvõimud tagasi võita rahva usaldust. Nagu nad olid senises liikumise mahasurumises osutunud talurahva silmis mõisnikkude liitlasiks, nii püsisid nad sellistena ka edaspidi. Kuid selle kõrval ei kustunud talupoegades usaldus keisri vastu, millest nad otsekangekaelse visadusega kinni peavad. Ja ühtlasi püsib keisri tõe­lise asemikuna talupoegade kujutlusis piiskopp Irinarch.

Kui aga viimane langes, tagandati oma kohalt ja saadeti oktoob­ris keisri käsul Riiast välja, siis oli see kujunenud olukorras kaugele­ulatuva tähtsusega sündmuseks, mille psüholoogiline mõju talurahvasse pidi olema suur. Sellisena hindasid seda kohe ka kohalikud kõrge­mad administratiivvõimud, kes ruttasid seda kasutama rahva mõjuta­miseks. Juba 14. X otsustas kubermanguvalitsus teatada kiires korras piiskopp Irinarchi tagandamisest nii eesti- kui lätikeelses kubermangu ametlikus ajalehes, milline kuulutus pidi kaasa aitama juhtida talurahva meeli õigesse suunda („zur Berichtigung des Irrwahns unter dem Landvolke”. Muidugi püüdsid nüüd ka kohalikud võimud, mõisni­kud ja kirikuõpetajad igapidi levitada seda „rahustavat” teadet talu­rahvasse.

Talurahvale sai niiviisi piiskopp Irinarchi langus kõige laiemas ulatuses teatavaks. Seega hukkus talupoegade silmis ainsaks keisri tahte tõeliseks esindajaks kujunenud autoriteet. Hämmastus sel puhul pidi olema igatahes suur, seda enam, et seega ühenduses sai teatavaks keisri hukkamõistev otsus piiskopi üle. Kas talupojad, vähemalt kohati, ei suhtunud piiskopi tagandamise teatesse samalaadilise umb­usaldusega, nagu varemini kindralkuberneri ja vürst Urussovi esine­misse, selle kohta pole meil andmeid. Üldiselt aga vaibus talurahva käärimine sellest ajast peale väliselt pea täiesti. Rahva ainus välispo­liitiline tugi oli langenud, oma jõuga midagi korda saata oli lootuseta. „Talurahvas rahustub” – märgivad ametlikud kirjad uut seisundit. „Teade piiskopi tagandamisest levis suure kiirusega ja rahva ärevus vähenes äkki” (,,и волненiе народа вдругъ уменьшилось”), – teatab kindralkuberner Pahlen krahv Benkendorfile.

Hoolimata sellest üldiselt muutunud olukorrast, ei kustu aga kaugeltki igalpool Lõuna-Eesti talurahvas piiskopp Irinarchi autoriteet, püsides edasi, nagu ühes talupoegade nimekirjas teda nimetatakse „armuliku keiserliku kohtuna”. Tema mõju ilmutas end kodukäijana maal, kust ta oli nii auvääritult minema kihutatud. Tema uus asu­koht Pihkvas ei jäänud talupojele teadmatuks. Ja ainus lähem lootustäht, mis enne oli paistnud Riiast, helkis nüüd kaugemalt võõrsilt, Pihkva piirilt. Piiskopp ei teinud omalt poolt ühtki katset – ja puu­duvad andmed,  et see ka kaudselt kellegi  läbi oleks sündinud, -meelitada Liivimaa talupoegi enda juurde. Kuid juba tema asukoht Pihkvas sai ahvatlevalt külgetõmbavaks raskuste all ägavaile tööorjadele, kes neist pääsemiseks otsis n. ü. välispoliitilist tuge. Ja nii otsustasidki mõned veel riskida ning veel kord katsuda abi saada sealt, kus see seni oli ebaõnnestunud.

Küll mitte paljudest, kuid siiski mitmest kohast Tartumaalt ilmus talupoegi Pihkvasse, et astuda ühendusse piiskopp Irinarchiga ja temale teatavaks teha oma ja teiste soovid väljarändamise, maasaamise, koor­muste ülemäärasest raskusest vabanemise jne. suhtes. – Pihkvas kodanliste võimude poolt ühelt eesti talupojalt äravõetud hulga nime­kirjade seas on üks, millele selle koostaja viletsa käekirjaga ja abitu ortograafiaga juurde kirjutatud: „Riga lina mije armolgo Keiserlgu kohtu alla”. Eks iseloomusta seegi kujukalt talurahva vaadet piiskopp Irinarchile: „armulikuks keiserlikuks kohtuks” peetakse teda. Ja kui ta sunnitult kolis Pihkvasse, jääb ta talupoegadele ikkagi „keiserlikuks kohtuks”, kuigi mitte enam „Riga linas”, kuhu varemini oli kavatsetud nimekiri saata.

Üheaegselt ebaõnnestunud katsetega esitada maad saada jne. soovi­jate nimekirju Pihkvas püüavad talupojad kohati läkitada neid ka Narva, – ikka lähemale keisrile ja mööda kohalikest mõisnikest ja neid toetavaist ametvõimudest! Sellise katsena saab teatavaks järgmine juhus. Detsembri keskpaiku leitakse Iisaku kiriku juures postmaanteel Arula ja Palupera meeste nimekirjad. Lähemal juurdlusel selgub, et need olid eelmisel sügisel määratud Riiga „üles kirjutada” saatmiseks. Kuna aga see kavatsus jäi teostamata, pidi keegi madrus nad viima nähtavasti samal otstarbel Narva.

Suvise liikumise järelkajana lööb 1841. a. lõpul, eriti detsembris, Tartumaal veel kord lõkkele avaliku ilmega käärimine, kuigi üldiselt kahvatunult. On käimas nimekirjade koostamine „priimaa” saamiseks, mida siis püütakse Riiga saata, mitte kohalikele ametasutusile, vaid mingi salapärase „üleskirjutaja” („Anschreiber”) kätte, kes kuulduste järgi Peterburist tulnud. Siingi kajastub talurahva sama „välispoliitiline orientatsioon”, mis nii sagedasti esinenud sel äreval aastal.

Nii näeme Lõuna-Eesti talurahva suhtumises kogu 1841. a. kää­rimise kestes tema saatust mõjustavaisse, kuid väljaspool teda asuvaisse poliitilistesse teguritesse üsna kindlailmelisi suundi, mis esinevad talu­rahva „välispoliitilises orientatsioonis” varemailgi aegadel. Ühelt poolt ilmneb sotsiaalsel vastolul põhinev eitav suhtumine „sakstesse”, mõisnikesse ja neist sõltuvaisse ametvõimudesse, teisest küljest aga pea võrratu usaldus keisrisse ja tema esindajaisse, või õigemini neisse, keda rahvas peab „riigiisa” tõelisteks esindajaiks. Suure usaldusega ilmuvad talupojad liikumise alul Riiga kindralkuberneri juurde ja kubermanguvalitsusse. Kui aga viimaste poolt hakatakse abi ja sel­gitust taotlejate vastu tarvitama karme survevahendeid ja esinetakse igapidi maksva korra kaitseks, väheneb ja kaob lõpuks senine usaldus sootuks. Sellised kubermangu kõrgemad administratiivvõimud pole talurahva silmis enam keisri tõelised esindajad, vaid mõisnikkude liit­lased. Sellesse ossa langeb keisri tiibadjutantki. Keisri tõeliseks esindajaks kujuneb ja jääb talurahva kujutlusis pea ainult piiskopp Irinarch, kes talupoegi kohtlenud sõbralikult, pole eitanud nende maa­saamise vajadust ja lootusi ning pole esinenud maksva korra kaitsjana. Ja keisri enese vastu püsib usaldus lakkamatuna. See kusagil, poolmuinasjutulises kauguses asuv kõrge isand paistab talupoegadele ikka veel heasoovlikuna ja toetavana, kellest aga lahutab kohalikkude vaenulik­kude jõudude tugev müür. Ja sellest läbipääsemiseks teevadki talu­pojad nii rohkearvulisi ja mitmeliigilisi katseid.

Üldiselt samasuunaline orientatsioon püsib Lõuna-Eesti talurah­val uues käärimiste järgus, mis algas 1845. a. Selle liikumise üksik­asjaline käsitlus aitaks meil märksa kujukamalt esile tuua talurahva välispoliitilist orientatsiooni sel ajajärgul. Et aga see ei saa olla siin­kohal meie ülesandeks, peame piirduma ainult mõningate käesoleva küsimusega ühenduses olevate peajoonte ja tüüpilisemate konkreetsete juhtude esitamisega.

Liivimaal 1845. a. vallandunud talurahva käärimine võtab teata­vate tegurite mõjutusel küll vene-õigeusku siirdumise kuju; kuid oma olemuselt pole see usuline liikumine, vaid täiesti ühiskondlik-poliitiline. Õigeusku siirdumine kujunes talupoegade silmis seadusepäraseks vahen­diks oma meeleheitliku majandusliku viletsuse pehmendamiseks ja legaalseks avaldumiskujuks nende protestile maksva ühiskondlik-poliitilise korra vastu.   Kohalikud kõrgemad administratiivvõimud ei tõkesta seekord enam seda liikumist, nagu 1841. a., vaid ümberpöördult, soodusta­vad seda, vastavalt keskvalitsuse muutunud poliitikale vene-õigeusu levitamisel Liivimaal. Seetõttu tõuseb jällegi nende autoriteet ja nad kujunevad talupoegade silmis nende tõelisiks liitlasiks, kuna kõik liiku­mise vastu töötajad, eestkätt mõisnikud ja kirikuõpetajad, jäävad loo­mulikult nende vaenlasteks.

Juba liikumise alul annab sellele hoogu asjaolu, et talupojad tunnevad siin valitsusvõimude tuge. Oli küllalt sellestki, et kindralkuberner avalikult teatas, et õigeusku siirdumiseks pole Liivimaa talu­rahval mingeid tõkkeid, et selleks preestrite juures üleskirjutamine pole keelatud. Vastavalt oma hädadele ja ihadele, kogu oma hinge­elulisele dispositsioonile annavad talupojad neile teadaandeile ja nende avaldamisele omapoolse sisu: näevad selles otsest üleskutsest üles­kirjutamisele õigeusu preestrite juures, millele pidi järgnema rida maisi soodustusi – pidi antama üleskirjutatuile „hingemaad”, nad vabastatama teoorjusist, nekrutite andmisest, pearahast jne.

Neid soodustusi polnud aga lubatud üheski ametlikus teadaandes. Ümberpöördult, kindralkuberner oli kohustanud algusest peale koha­likke ametvõimusid kogu energiaga võitlema õigeusu siirdumisele maisi kasusid omistavate ja seda sihilikult õhutavate kuulduste vastu. Selliste kuulduste põhjendatust eitatakse kategooriliselt ka kindral­kuberneri avalikes teadaandeis. Nii ähvardab 10. oktoobri 1845 käsukiri igaüht, kes „kawwalikult julgep öelda, et olles tallorahwale kästu, wenne usko minna, nink et se seddamaid peap sündima, sest et sedda parrast saas keeltu, tedda antasse sure kohtu alla, nink lähhetasse tedda kui wölsi jutto-töstja nink rahwa rahhorikja, kässo möda – Siberi male”. Samuti ähvardatakse „kange nuhtlusega” ja „Siberi male” saatmisega paar nädalat hiljemini (23. X, nr. 204) antud käskkirjas neid, kes levitavad jutte, „kui saasi nemmä se läbbi, et wenne usko heidawa jaggo maad, ehk kui saasi nemmä nekrutti andmissest nink sellest lahti, mes nende kohhus on Krono nink möisawannembi wasto”. Ja nädal hiljemini (29. X, nr. 226) pärast viimati nimetatud käskkirja avaldatud teadaandes kinnitatakse uuesti, et „wölsi juttotöstjad”, kes kõnelevad, nagu tooks õigeusku pöördumine maisi kasusid, peavad saama „kurjateggiate kombel taggakiusatud nink kui awwalikud rahhorikjad kässo hirmo alla heidetama, mes peale paigalissed kohtowannemad ilma perrä-andmatta peawa piddämä”.

Nõnda olid need trükitud teadaanded nii sisult kui väljendusviisilt väga selged, kindlamõttelised ja kategoorilised. Ja kõigil neil esines allkirjana „Rija linna söa wäe kubberneer Liiwlandi-, Eestlandi- nink Kurlandi-ma kindralkubberneer, jalla wäe kindral Golowin”. Ka ei jäänud need manitsused ja ähvardused paberile, vaid tegelikultki hakati „wölsi juttotöstjaid” „taggakiusama”. Kuigi see kohati ja aju­tiselt mõjutaski rahvast valitsusvõimude soovitud suunas, oli aga üldi­selt nende teadaannete mõju just vastupidine. Ja siin avaldubki eriti kujukalt talurahva umbusaldus „sakste” vastu.

Et kindralkuberner, kes oli ometi korduvalt teatanud, et õigeusu preestrite juures üleskirjutamine küll õigeusku siirdumiseks pole kee­latud, võis aga teisest küljest kinnitada, nagu poleks sellega seotud mingeid maisi kasusid, see tundus talupoegadele uskumatuna. Ja et just igat liiki kohalikud „saksad”, mõisnikud, kohtunikud, kirikuõpe­tajad jne., eriti levitasid neid teadaandeid ja neile tugesid oma seletu­sis, siis tegi see need teadaanded rahva silmis ebausutavaiks. Talu­pojad kuulutasid nad lihtsalt võltsituiks, „sakstest tehtuiks”.

Selline vaade on ajaloolisis allikais jälgi jätnud võrdlemisi palju­dest kohtadest Lõuna-Eestis. Seda konstateerib üldiselt Liivimaa ev.-luteriusu konsistoorium; seda märkab Tartumaal eriülesannetega siia komandeeritud siseministeeriumi ametnik Vassiljev; seda teatab Pär­numaalt kohalik sillakohtunik Orajõe, Tori ja Tõstamaa kohta. Samast nähtest Laiuse kihelkonnas kirjutab kohalik kirikuõpetaja H. G. v. Jannau oma päevaraamatulisis ülestähendusis. Siin kinnitab keegi talunaine Pudro Kai Vilinast kirikuõpetaja poolt avaldatud kindral­kuberneri teadaannete puhul: „Keik kässud, mis kirrikus kulutakse on walle” jne. Et see mitte ainult mõne Pudro Kaie arvamine pole, vaid väljendab paljude teiste omi, näitab selle motiivi sagedane kordumine. 23-da oktoobri teadaande avaldamise järel märkab Jannau, et „igal pool arvatakse üksmeelselt”: „Saksad isse on neid käskosid trükkinud”. Hiljemini ütlevad mitmed kirikuõpetajale lausa välja: „Rahwas ei usso mitte sugguke, et kindral kub(erne)r need Plakatid kulutanud; see peab mõisnikkude töö ollema!”

Samuti suhtuvad talupojad reverssidesse, mille allakirjutamist nõutakse õigeusku pöördujalt, kes seega peab ametlikult tunnistama, et ta usku muudab mitte maiste kasude lootuses, sel puhul „ei minki ajalikko kasso üllemist es nõua egga loda, egga minki pärrä-andmist moisawannemist; enge ütsige, et ilma middäge hennele tahtmatta ütsinda omma henge önnistusse perräst wenne usko tahhap heita; et kui wenne usko heidap, temma kohhus jääb, kigen tükkin nink ilma ärratagganematta kohto wannemide wasto seal paigan, kus nemmä ommawa, sannakuulja olla, nink moisawannemile enne kui perräst orja-tööd nink teggo tetta”. Sellise kohustuse allakirjutamine, mida nõuti kõigilt täisealistelt õigeusku siirdujalt, tähendas ju enamikule neist sel puhul oma soovide ja lootuste mahasalgamist. Sellele ei antud aga siin tähtsust ja sagedasti just umbusalduse mõjul mõisnik­kude vastu. Siingi nähti viimaseid mängus olevat. Nii peeti Tartumaa IV jaoskonna kihelkonnakohtuniku rajoonis (Ahja) neid reversse „für von den Gutsbesitzern eingeschwärzte Zusätze”. Tormas arvati neid olevat «sakslastest tehtud”.

Mõisnikud, silla- ja kihelkonnakohtunikud, kirikuõpetajad ja nende käsilased püüdsid muidugi veenda talurahvast, et kindralkuberneri ametlikud teadaanded on ehtsad, samuti õigeusku pöördumisel alla­kirjutamiseks esitatavad tunnistused. Kuid neid ei usaldatud. Pidades õigeusu preestreid ja vene ametnikke märksa autoriteetlikumaiks alli­kaiks, püüti nendega kontakti astuda ja neilt teada saada, kuidas siis lugu tõepoolest on kindralkuberneri korraldustega. Lõpuks kujunes talurahva umbusaldus kohalikkude võimude vastu niivõrd suureks, et kindralkuberner pidas tarvilikuks teatada ringkirjaliselt, et talupojad, kes ei usu valekuulduste põhjendamatust, millest kõneldud kindral­kuberneri ametlikes teadaandeis, võivad igal ajal saata tema juurde Riiga oma esindajaid, soovitavalt venekeele oskajaid, asja kohta sel­gitust saama.

Ülal on esitatud rida iseloomulisi näiteid, mis avaldavad küllalt kujukalt kuidas talupoegade umbusaldus kohalikesse „sakstesse” oli liikumise alul (1845. a.) seda õhutavaks teguriks. Talupojad on isegi sel puhul teadlikud.   Nii lausub Laiusel üks vanamees avameelselt:

„Ma tean, kui saksad meid olleksid käskinud minna (õigeusku), mitte üks olleks läinud!”. Teisest küljest on „sakste” vastutöötamine just liikumist õhutavaks teguriks. Ikka ja jälle on talupoegadele otse närivaks küsimuseks: „Miks pärast saksad keelavad?”. Ja et nad seda teevad, siis näib see talupoegadele ühe kindlama argumendina, et vene-õigeusku siirdumine toob enesega kaasa maisi paremusi, sei­sukorra kergenemist. Samalaadiliselt, nagu liikumise alul, suhtub talu­rahvas „sakste” vastutöötamisse hiljeminigi.

Rööbiti talupoegades valitseva umbusaldusega „sakste” vastu esines liikumist mõjutava tegurina usaldus vene riigivõimusse ja vää­ramatu, pea kaljukindel lootus temalt toetust saada. Sellise hingeelu­lise eelduse juures arvati kõikumatult „hingemaa” saamine olevat keisri käsk ja vene-õigeusk ning „keisri seadus” kujunesid sünonüümeks. Preestrite juures üleskirjutamisega loodeti saada rahva enese populaar­semate väljenduste järgi „vene seaduse”, „kroonu seaduse”, „kuninga usu”, „keisri seaduse” „keisri õiguse” jne. alla, mille tagajärjel pidi talupoegade seisund paranema.

Kogu Lõuna-Eesti talurahva liikumises aastail 1845 – 48 näivad talurahva abiotsivad silmad olevat usaldavalt pöördunud keisri isikule. Seejuures tõuseb märgatavalt esile troonipärija (pärastine keiser Alek­sander II) suur populaarsus. Nii seletavad juba liikumise alul – sep­tembris 1845 – talupojad Tartumaal, et nad tahtvat vastu võtta iga usu, mida keiser käseb, ja et see, mis praeguse keisri poolt jääb talu­rahva olukorra parandamise alal tegemata, teostatavat edaspidi tema järglase poolt. Üks Karula taluperemees, kes 1845.a. sügisel õige­usku salvitult Riiast tagasi tulnud, lausub üleskirjutajate kohta: „Nemma ei kirjota mitte wanna Keisri alla, nemraa kirjotawa nore Keisri alla”. „Noore keisri” suurem populaarsus avaldub niisuguseski absurdses kuulduses, mida levitatakse 1845. a. sügisel Võrumaal. Seal seleta­takse, et „noor keisrinna” olla Venemaalt põgenenud ja ei tahtvat enne tagasi tulla kuni kõik pole õigeusku ristitud. Ta olevat lausu­nud, et inimene ei võivat ometi teisele inimesele teoorjust teha. Selle kuuldusega ühenduses kõneldakse, et „vana keiser”, kes praegu välis­maal, tahtnud saata õigeusku pöördunuile laeva täis kulda. Kuid „noor keiser” soovitanud seda mitte teha, olevat kirjutanud, et mõisnikud võtvat kulla endile ja et seepärast olevat parem saata laeva täis mõõku, millega mõisnikel pead otsast maha raiuda. – Millest oli tingitud see „noore keisri” eriline populaarsus? – Vist küll kõige olulisemalt sellest, et „vana keisri” autoriteet, kes 1841. a. oli kääriva talurahva siiski hätta jätnud, oli kohati kõikuma löönud. Ja ses suhtes on just iseloomuline, et „noor keiser” esineb talupoegade kuju­telmis (nii palju kui meil sel puhul on säilinud ajaloolisi andmeid) just neis maakonnis, kus käärimine 1841. a. oli kõige tugevam olnud ja kus ka „rahustamise” tagajärgi oli rahvas kõige raskemini tunda saanud, ja nimelt Võru- ning Tartumaal. Kuna seega kõrgema riigi­võimu heasoovlikkus talupoegade vastu oli „vana keisri” isikus vii­maste kujutelmis kõikuma löönud, asendas ja täiendas rahvas seda „noore keisri” kaudu. Talupoegade hingeeluline tarve mõjuka toetaja ja liitlase järgi, mis oli oluliseks aluseks nende usaldusele, „vanasse keisrisse”, mõjutas oluliselt ka „noore keisri” populaarsuse.

Üldiselt avaldub talurahva veene kõrgema riigivõimu heasoov­likkuses tema vastu kogu 1845.-48. a. liikumises rohkeis varaitsioones ja paljudel juhtudel, mille üksikasjalisema käsitluse siin kõrvale jä­tame. Ainult selle veende võimsuse illustreerimiseks paar näidet. Kui 1846. a. suvel võimalikkude rahutuste puhuks saadetakse Pärnu-ja Saaremaale sõjaväge, siis näevad talupojad esimeses maakonnas väejõudude suurendamise otstarvet selles, et vangistada sakslasi, kes takistavad talupoegadele keisri antud soodustuste teostamist. Sama­laadiline arvamus levib ka Saaremaal, kus „sõjaväelises abis” nähakse „kaitset talurahvale”, et mõisnikud ei viivitaks uue seaduse maksmapanekuga, millena mõeldakse usuvahetust.

Esitatud andmestik Lõuna-Eesti talurahva käärimise kohta 1845.- 48. a. näitab küllaltki kujukalt seda suurt osa, mis oli selles liikumi­ses rahva „välispoliitilisel orientatsioonil”, samuti selle erisuundi nii ko­halikkude „sakste” kui vene riigivõimu suhtes. Need jäävad üldiselt samalaadiliseks, nagu varemailgi ühiskondliku kriisi aegadel, mida ees­pool käsiteldud.

Kui talurahva „lindpriiuse” ajajärgus vallandub käärimine ka Eestimaal 1858. a., avaldub talupoegade suhtumine nii kohalikesse „sakstesse” kui vene riigivõimusse samalaadiliselt, nagu eelmisel aasta­kümnel Liivimaal. Eestimaa 1856. a. talurahvaseaduse valmistamiseks kulus pikk rida aastaid, mille jooksul selle teoksilolekust imbus teateid mitmesugustel teedel ka talurahvasse. Et aga uue seaduse maksma­panek pikale venis, arvasid talupojad, et mõisnikud on sel puhul mee­lega viivitanud. Ju kui uus seadus lõpuks ilmus, selgus, et see ei vasta sugugi talupoegade lootustele ja soovidele. Selgi puhul levis talurahva keskel umbusalduse tagajärjel mõisnikkude vastu väga laia­liselt arvamus, et viimased on seaduse võltsinud, selle endi kasuks ümber teinud. Nii seletasid talupojad mitmes kohas otseselt ametvõimudele. Omavahelises jutlemises rõhutasid nad seda igatahes veel kindlamini. Seejuures otsisid talupojad oma kahtlustusile põhjendusi mitte ainult seaduse sisulisest küljest, vaid ka selle välimusest. Nii kirjutab Eestimaa rahutuste puhul kohale komandeeritud kindral Issakov oma aruandes keisrile, talurahva seas äratanud kahtlust uute sea­duseraamatute välimus seega, et neil puudus keisri pitsat ja nimi ning samuti asjaolu, et raamatus olid iga mõne lehekülje järel sisse köide­tud valged lehed. Viimaste puhul arvanud talupojad, et mõisnikud tahtvat neile kirjutada seadusi oma kasuks ja seega trükitud seadust veelgi võltsida.

Kui nüüd sellises umbusalduse ja kahtlustamise õhkkonnas val­landus käärimine teravamal kujul, kujunedes kohati otseseks vastuhak­kamiseks ametvõimudele, Mahtras koguni veriseks „sõjaks”, mille vastu võeti energiliselt tarvitusele mitmeliigilisi rahustamisvahendeid, ilmnes talupoegade umbusaldus mõisnikkude ja kohalikkude ametvõimude vastu mitmesuguseis uutes kombinatsioonides, millega rööbiti esines toetumine keisrile. Nii näiteks arvati Mahtras talupoegade rahustamiseks soldatite kohaletoomise puhul, et see toimunud mõis­nikkude omavolil, keisri teadmata. Auveres levitas keegi Peterburis käinud talupoeg kuuldusi, et ametvõimude poolt arreteeritud talupojad varsti jälle lahti lastavat ja politseivõimusid nende vangistamise pärast raskesti karistatavat. Kurisool ilmnes umbusaldus „Maavalla kuulu­taja” vastu, milles ilmus talurahva soovidele mittevastav seletus abiteo kohta; öeldi, et see seletus ei olevat keisri poolt. Kohati arvasid talupojad, et keiser andvat neile „Maavalla Kuulutajat” hinnata; mõis­nikud aga nõudvat selle eest raha jne.

Nii esineb suuremate ühiskondlik-poliitiliste kriiside ajal talurahva „välispoliitilise orientatsiooni” peajoontena, ikka ja jälle, järjekindlalt ja pidevalt äärmine umbusaldus ja vaen „sakste” vastu ja usaldus Vene keisrisse, „riigiissa”. Need jooned on talurahva käärimistes väga olulisteks teguriteks ja nende osa siin ei tohi kunagi alahinnata. Seejuures rõhutame veel kord, et kuigi neid suhtumise suundi olevate ajalooliste allikate põhjal võime jälgida peaasjalikult ühiskondlikkude murrangute ajal, tuleb neid siiski pidada alalisteks talupoja vaateilmas, mis avaldusid ka igapäevases elus. Nii kirjutab sellest 1862. a. Eestimaa mõisnik C. E. Müller, kes võrdlemisi hea kohalikkude olude olude tundja, umbes samalaadiliselt, nagu 80 aastat varemini H. J. v. Jannau. Rõhutades eestlaste umbusaldust „sakste” vastu ja iseloomustades seda traditsioonilisena, lausub ta sel puhul: „Eestlane näeb nimelt sakslases ainult oma sunnihärrat ja eesti ema kasutab teda ka alati kui sulast Ruprechti oma laste jaoks; niipea kui ta tahab neid õieti hirmutada, hüüab ta „Saks tulleb”, ja väikesed peituvad siis – nagu varblaste kari kulli ees – igaüks oma jõu ja suuruse järgi ema voodisse ja selle alla”. Sama autor konstateerib Põhja-Eesti talupoja vaenulikku suhtumist „saksasse” ka majanduslikes vahekorris. Liivimaal märkab seda samal ajal N. Wilcken, kirjutades: „Kodumaa pole talle (talupojale) koduks; selle piirid on ühtlasi pärishärra võimu omad, millest ta nii meeleldi kui võimalik püüab välja pääseda. On tuttav, et meie töölised vaba valiku juures meelsamini seal teenivad, kus nad oma mõisahärraga kokku ei puutu”. Nii kirjutavad sakslased. Ja kui palju on veel andmeid sellise suhtumise kohta eesti rahva oma ajaloolises traditsioonis!

Umbusaldus mõisniku vastu saab tõkkeks koguni kartulikasvatuse levimisele taludes. Nii näiteks annud Võisikus mõisnikuproua ühele talupojale kotitäie kartuleid, et see need talude vahel ära jagaks seem­neks. Talupojad pole aga neid alul vastu võtnud, kartes, et selle eest tuleb jälle ei tea mis tegu teha mõisale. Eriti oli umbusaldus mõisnik­kude vastu tõkestavaks teguriks taludeostu arengule selle algjärgul. Nii kirjutab näiteks A. Jürgenstein sel puhul Vändra kohta: „Kuid talude ostmine läks esialgul veidi visalt. Oldi arvamisel, et ega see müü­mine ikka muud midagi ei ole kui sakste vigur, et talupoegadelt roh­kem raha kätte saada kui rendiga. ,,Kuidas tohivad saksad keisri maad müüa?”. Nõnda arvati ka paljudes teistes kohtades, eriti Tartu­maal, kus kohalikud talupojad just seetõttu oma talude ostmisega olid ettevaatlikud.

Samad „sakstesse” ja vene riigivõimu suhtumise suunad nagu varemailgi aegadel, esinesid talupoegadel ka ärkamisaja rahvuslikkude ja poliitiliste ürituste puhul. Siin oli viimaseile sakslaste vastutööta­mine järjekindlaks propagandaks rahva seas, nagu see on eriti märga­tav Eesti Aleksandri kooli mõtte arendamise ajaloos. Samuti oli suur osa C. R. Jakobsoni „Sakala” populaarsusest tingitud just sakslaste rünnakuist sellele ajalehele. Arvati, et kui juba „saksad” on vastu, siis on asi eesti rahva seisukohalt õigel teel. Teisest küljest esines usaldus riigivõimu vastu ja abi taotlemine temalt rahvamassides ikkagi veel spontaanselt. Siit ja sealt käib talupoegi Peterburis „õigust ot­simas” kohalikkude võimumeeste vastu. Suurel määral oma algatusel läkitavad Viljandimaa talupojad ka 1864. a. suuremad saatkonnad Pe­terburi keisri juurde esitama oma soove. Sama nähe kordub hiljemi­nigi, mil puhul ühes uuemas rahvalaulus lastakse mõisnikke paha­selt öelda:

    Siis see meie endne ori
    Putkab jälle Peterburi,
    Otsib õigust, otsib seadust,
    Kurat teab, mis Vene headust.

Nii esinevad võrdlemisi pikal ajajärgul enne ärkamisaega ja ühe­aegselt sellega talurahva massilises suhtumises tema elu mõjutavaisse poliitilistesse teguritesse – „saksasse” ja vene riigivõimu järjekindlalt ühed ja samad peajooned: umbusaldus ja vaen „saksa” vastu ning usaldus riigivõimu vastu. Need mõlemad suhtumissuunad on kogu vaadeldaval ajajärgul püsiva kontinuiteediga. Esimene neist tu­geb valitseval sotsiaalsel vastolul, olles selle ilmekaks avalduseks; teises väljendus talupoja instinktiivne mõjuka liitlase otsimine teda ikestanud „saksa” vastu.

See järjekindel ida-orientatsioon ei kujunenud massides küll kindlaks, põhjalikumail poliitilisil kaalutlusil põhinevaks programmiks, kuid ta esitas siiski olulisemaid algeid, millega ühtuvad ärkamisaja eesti ühiskondliku mõtte radikaalse voolu poolt koostatud poliitilise programmi põhilaused. C. R. Jakobsoni ja tema ringkonna arendatud ida-orientatsioon ühes teisepoolse vaenuliku suhtumisega võimulolevasse sakslusse, mis jäi kauaks ajaks eesti avalikkude tegelaste ühe osa poliitiliseks juhtkavaks, polnud seega oma põhiolemuselt mingi ärkamisaja radikalismi leiutus, vaid ainult rahvamassides pikal ajajärgul vilkunud orientatsiooni sõnastus. Seega osutub ühtlasi täiesti põhjendamatuks ja ebaõigeks balti-saksa publitsistide ja ajaloolaste harilik väide, et eesti talurahval 50-date aastate lõpuni olevat puudunud igasugused sotsiaalsed vastolud sakslusega ja et need ärganud ja kujunenud tera väiks alles hiljemini „nooreestluse” kihutustöö kunstliku tulemusena. Samuti ei pea paika samast leerist esitatav teine väide, nagu oleks eesti ühiskondliku mõtte venesõbralikkus ainult ärkamisaja poliitilise radikalismi „tulipeade” sünnitus. Nagu näitab mõlema suhtumissuuna vaatlus ajaloolises perspektiivis, ulatuvad mõlema juured kaugesse minevikku. Ärkamisaja poliitiline radikalism ainult sõnastas nad teadlikuks poliitiliseks programmiks. 

Hans Kruus.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share