Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Keel, või õigemini k õ n e n d, kui nimelt keele all kitsamalt mõistame kõnelemisvõime tegelikku, konkreetset teostust eri rahvus­tele omaste märkidesüsteemide varal, s. o. rahvuskeelt, ja üldist kõnelemisnähtust kutsume kõnendiks, on teatavasti psühhofüüsiline tegevus, mis eriliselt omane inimsoole ja mis oskuse kõrval tarvitada esemeid (tööriistu, kaitsevahendeid, kehakatteid jne.) – seda joont on aga konstateeritud ka loomadel, isegi putukail – on nimelt selleks omaduseks, mis inimest eraldab loomast, sest keeleteadus ja psühho­loogia on osutanud, et see kuuldeliste märkidega eneseavaldus, mida teostavad loomad, erineb ikkagi oluliselt sellest   akustiliste   (või kirjas – visuaalsete) sümbolite kogumist, mida nimetame kõnendiks. Nimelt suudab elajate „kõnend” avaldada ainult tundeid ja aistinguid, kuna inimkõnend on võimeline edasi andma peale nende ka mõisteid. See inimmõistuse ja laiemalt inimvaimsuse instrument, kõnend, on samuti omadus, mis inimest tema praegusel arenemisastmel oluliselt lahutab ka sellest inimese ja looma võimalikust vahelülist, eelinime­sest, mida kujutleksime mittekõneleva, kõnevõimetu olendina. Selle kõnelemisvõime areng 0n kestnud muidugi paljusid aastatuhandeid, selle võime arenemine on sündinud rööbiti inimese mõistuse arenguga, see võime on saanud ühtlasi kogu inimvaimu arengu tunnuseks, selle arengu taseme peegelduseks ja ühtlasi ka selle arengu teguriks. On sagedasti õigusega öeldud, et inimene on nimelt seetõttu võitnud maa peal kõik loomad ja suurel määral ka loodusjõud, et ta mõistab kõnelda, et ta vastandina muudele on nimelt kõneleja olend.

Kui soovime teada saada, missugust sammu inimsoo vaimuelu are­nemises kõnendi kujunemine märgib, peame pöörduma psühholoogide poole, kes on uurinud eelkeelelist, elementaarset ehk preverbaalset intelligentsi. Nii näit. Pierre J a n e t oma hilju­tises teoses „L’Intelligence avant le langage” (a. 1936) on näidanud, et keel on see vahend, mille kaudu inimsool on arenenud säärased tähtsad vaimsed põhimõisted nagu kvantiteet, ühiskondlikud vahe­korrad ja aeg. Sõna on saanud selleks „korviks” (panier), kuhu me üksikuid asju kogume, s. t. mille varal meie üksikuid asju käsitleme üheksainsaks esemeks, näit. üksikuid puid, üksikuid puuliike üldis­tame, abstraheerime üldmõisteks puu, ta on saanud ka selleks „paelaks” (ficelle), millega me ühte kuuluvat seome, näit. eesti keeles eri viisidel öeldes „eit ja taat tulid vastu” või „eite taati tulid vastu” või „isa ema tulid vastu” või „isa emaga tulid vastu”. Samuti on keel riis­taks, millega me mingist kogusest osa lahutame, sest sõnade ja tun­nuste kaudu me eraldame kogumõistest üksikuid ideesid ja üksikuid tundmusi. Kõnevõime kaotanud inimesed teatavasti ei oska nagu on näidanud Head, mõnest esemete määrast võtta soovitud osa. Ka on meie keel vahendiks, millega me oma üksikmõisteid mõttekäigus järjestame, seda lauses tehes sõnade korra näol. Ühiskondlik elu ini­meste vahel võis hakata kõrgemale arenema alles siis, kui inimene leiutas märgid ja sümbolid, s. o. keele, millega oma soove ja oma tahet ning käskusid omasarnastele edasi anda, millega ennast teistele tea­tada. „Hääleliigutused saavad kõnendiks alles siis, kui neid tarvita­takse appikutsumiseks, tundmuse teatamiseks, s. o. kui nad muutuvad abistamise akti või sümpaatia akti kasutuseks” „ … Käsk ja sõna­kuulmine esinevad … keeleväljendite enamikus, kõnelemine on kõige sagedamini käsutamine ja kõne mõistmine on kõige sagedamini sõna­kuulmine”. On tähele pandud, et tahtejõulised isikud, kes suudavad käsutada, oskavad ka hästi ja selgesti kõnelda, kuna tahtejõuetud oma sõnades eksivad ja takerduvad, nad n. ö. „pudrutavad”. Ühiskondlikus elus tähtsad teod saadetakse teatavasti korda kõnelemisega hulkadele, kuid teiselt poolt ka üksiku inimese mõtted ja avastused tekivad üksik­isiku mõttega kaasas käiva sisemise kõneluse abil. Samuti kõnend hõlbustab meil mäletamist, meelespidamist, kõnendi teel on inimesel kujunenud aja mõiste esimene arenguaste, mälu. Kõne abil meie ju jutustame möödunud sündmusi, restitueerime neid oma mälus. Kõige paremaks mäletamise vahendiks on aga saanud visuaalne kõnend, nimelt keel kirja kujul. Ja keeleliste elementide nagu sõnade eile, varemalt, hiljuti, äsja, muiste, enne, toona, varre, pärast, hiljem, homme, nüüd, parajasti, täna jne., tunnuste nagu -i-, -si- varal on meie vaimus alles täpsustunud ja avaldust leidnud aja mõiste ligemad jao­tused. Lõpuks arvugi mõiste selgumine on inimesel võimalikuks saanud artikulatoorse keele ja kõige viimaks muidugi ka matemaati­lise keele kaudu. Nõnda siis näeme, et inimkeel on see vahend, mille abil algeline intelligents on arenenud kõrgemaks intelligentsiks, mida lõpuks kroonib teaduslik mõtlemine. See inimkõnend on ühtlasi ka selleks peegliks, milles kogu inimmõistuse areng kajastub.

See eriomadus inimesel mängib tema elus väga olulist osa. Inimene, eriti veel moodne kultuurinimene, kulutab oma eluea kestvu­sest väga suurt osa kõnendi teostamisega, olgu kõneldes või kõnet kuulates, olgu kirjutades või lugedes. Juba hommikul ärgates ja teist kaasinimest nähes ütleme „tere hommikust!”, päeva jooksul töös ja tegevuses, söögilauas või puhkusel koos teistega viibides meie kal­dume, kui see pole otse keelatud, võimalikult palju kõnelema, me loeme raamatuid, ajalehti ja teadaandeid, teeme omale kirjalisi märk­meid meelespidamiseks või kirjutame teistele teatamiseks, me kuulame raadiot ja oma päeva lõpetame tervitusega „head ööd!”. Isegi unes me näeme endid sageli rääkimas ja magades paljudki kõnelevad auto­maatselt ja teadvusetult. Ka üksinduses meie kõik, kui endid lige­malt tähele panna, kõneleme endamisi, kuulmatult, s. o. vaimus püüame oma mõtteid sõnastada, mõttekäigu üksikuid elemente sõna­desse valada, kusjuures meie kõnendi tähtsamad artikuleerimiselundid, keel, ja nimelt keele ots, ning huuled teevad nõrku hääldamisliigutusi, harilikult ometi häälikuid kuuldavale toomata. Kuid paljudel isikutel, eriti siis, kui nad mõtet eriti pingutavad, kui nad teatud mõtte arenduses püüavad suuremat korda ja selgust luua, mõtte üksik­sugemeid paremini liigendada, või kui nad on suurema tunde- või tahtepingutuse kimpus, kõnelevad omaette isegi kuuldavalt, arvesta­mata siin muidugi juhtumeid, kui endamisi räägitakse vaimsete häirete tuhinas. Ühesõnaga, inimene on kõnelev olend par excellence, ta on isegi väga lobiseja olend. Ja nüüdisajal viimistletud ja kaugele are­nenud rahvastevahelised liikluse ja teatamise vahendid nagu raudteed, autod, kiiraurikud, lennukid, telegraaf, telefon, post ja raadio, on kõnendi tegevusvälja avardanud veel selleski mõttes, et moodsal ini­mesel ei jätku elus enam ühe rahvuskeele, oma emakeele oskusest vaid ta peab mõistma ja tarvitada oskama veel vähemalt kahte-kolme võõrkeelt. Seda kõnendi ja keelte tähtsust on tabavalt iseloomus­tanud poola keeleteadlane prof. Baudouin de Courtenay: „Kõik muutub keeleliseks. Maailm eksisteerib inimhinges sõna­raamatu näol või pigemini paljude erikeelsete sõnaraamatute näol”.

Seda olulist tegevust inimelus ligemalt vaadeldes ja eritledes on keeleteadlased, filosoofid ja psühholoogid (viimastest hiljuti Fr. Paulhan teoses „La double fonction du langage” a. 1929), näidanud, et kõnendil on olemas kaks eri ülesannet ühiskondlikus elus, üks – kõnend kui märk, kui tähendamine, kui teadustus, teatamine, teine aga – kõnend kui sugestioon, väljendus, ekspressioon.

Esimesel puhul kõnend annab edasi, esitab meile teateid ese­meist, kujutelmadest, mõistetest, tunnetest ja tahteavaldustest. Oma keele abil me ju avaldame oma mõtteid, kuigi teiselt poolt on ka vist õigusega öeldud, et sõnad on meil selleks, et mõtteid varjata tahaksime aga uskuda, et see käib ainult diplomaatide ja poliitikute kohta!  Kõnend ju teatab meile tõsiasju esemeist ja vaimsestki ilmast niihästi ruumilises mõttes, s. o. teistest maadest ja teistelt rahvastelt, kui ka ajalises mõttes. Kõnendi varal, eri rahvuskeelte abil, inimsugu säilitab, hoiab tallel oma teadmisi ja kogemusi ka kaugest minevikust. Iga keele ainestikus, s. o. sõnavaras, ja grammatilises ehituses on pärimusena alal hoidunud andmeid vastava rahva aine­lisest ja vaimsest elust ja kultuurist minevikus, vahel vägagi muist­setest aegadest (näit. eestis kihelkond, ale, haldjas, marras, kubjas, õitsil käima, vannas-ader, malev, nõid); keele kaudu neid teateid antakse edasi kas suulises traditsioonis või kirjalistes mälestistes, kirjanduses. Kui keeli poleks kõnes ega kirjas olemas, puuduks ka inimsool võimalus oma kogemusi ja vaimset bagaaži tulevastele põlve­dele edasi anda, ja iga inimpõlv, koguni iga üksik inimene peaks oma elukogemustega alustama uuesti, algusest peale. Selle ülesande ja omaduse varal ongi kõnend muutunud kõige tähtsamaks kultuuri vahendamise ja arendamise riistaks.

Aga peale selle intellektuaalsema ülesande, nimelt tähendamise, on kõnendil olemas veel teine ülesanne, see on väljendamine ja sisendamine (ekspressioon ja sugestioon). Peale mõistete on sõnadel nimelt olemas veel lisaväärtusi, täiendavaid sisuvärvinguid. mis meis ei kujunda asjadest või tunnetest mitte selgeid mõisteid, vaid äratavad meis umbkaudsemaid ja hämaramaid kujutelmi ja tund­musi, või kui nad ka meis ideesid tekitavad, siis mitte teatamise, vaid sugestiooni teel. Neid väljenduslikke väärtusi leiame ka objektiiv­sema stiiliväärtusega sõnadel nagu ema, kodu, taevas, mets, koer, tege­lane (mitte sugugi või väga väheselt aga sõnadel nagu telliskivi, aknaruut, mõistus, ese, suhteline, rööbiti, kirjamärk), neid leiame eriti aga afektiivset laadi sõnadel nagu kõlkuma (vrd. aga rippumas), lippama (vrd. jooksma), vilu (vrd. jahe), kaunis (vrd. ilus), voogama (vrd. lainetama), lõbus ja lustlik (vrd. rõõmus) jne. Sagedasti sõnad ja laused panevad, nagu muusikagi, meid unelema või oma sugestiooni varal meid mõtlema ja koguni tegutsema. Meie kõik ju tunneme sõnade, hüüdsõnade ja lööksõnade nagu vabadus, vendlus, au, kuulsus, töö, kultuur, rahvas, rahva kasu, rahva terviklus, veri ja maakamar, rass, eluruum jne. haaravat jõudu. Sõnad, muidugi koos ideedega (tihtipeale, nagu lapsedki, meie ei oska sõnu lahutada mõisteist), kuid sagedasti isegi enam kui neile vastavad sisud tiivustavad elus meid oma võlu ja kütkestusega suurtele tegudele ja loomingule, nad viivad meid võitlusse, kuid ka rumalustesse ja hävingusse.  Meie kõik ju            – eriti arvustusvõimetud massid – tunneme uudsete terminite ja vähetuntud sõnade („uute” sõnade ja võõrsõnade) salapärast võlu ja veetlust. Sellega on seletatav suur edu sõnadel nagu „selline” (pro see, niisugune või seesugune), „tulvil” (pro täis), „oivaline” (pro tore või tubli), „embus” (pro kallistus, kaelustus või sixlelus), rõivas (pro riie) ja „rõivuritar” (pro õmbleja) ja omal ajal mainitud suhtes. Selle võlu tõttu asendame omakeelseid sõnu võõrsõnade ja laenudega, ütleme naine ja naisterahvas asemel daam, lõuna(söök) asemel lunch, hakka­sime kõrtsitüdrukut kutsuma trahteri või restorani puhveti preiliks ja viimasel ajal juba baaridaamiks.

Sõnade sisenduslikud väärtused tulevad eriliselt esile sõnalistes kunstiteostes, ilukirjanduslikes toodetes, eriti aga lüürikas. Hinnakem näit. sõnade sugestiivseid omadusi Mallarme ja P. Valery või meil näit. B. Alveri luuletustes.

See sõnade, seega üldse keele irratsionaalsem, täpsemalt piiritle­matu väärtusetahk on inimesele, nimelt tema tundeelule, sama suure tähtsusega, nagu talle on, nimelt inimese tegelikkudele ja intellek­tuaalsetele tarvetele, keele teine, varem mainitud ülesanne, teatamine. See keele funktsioon võimaldab meil elada avaramal rinnal ja sügava­malt, ta täiendab meid elamustega, mida igapäevane elu meile hari­likult ei paku.

Juba antiikajast alates, lähtudes kreeka keele grammatikast, kuni uuema, koguni praeguse ajani (eriti saksa õpetlastel), on keelelise lause eritlemise põhjal arvatud, et keele struktuur põhjeneb üldinim­likul loogikal, et on olemas kindel vastavus grammatika ja mõtte, keeleliste kategooriate ja mõistekategooriate vahel, et on olemas teatud parallelismi loogikal ja grammatikal. Võrrelgem kas või juba loogika ja grammatika terminoloogia vastavust! Kõige uuemal ajal on aga hakatud grammatikaalses logitsismis, selles „skolastilise vaimu viimses jäämises” (Ch. S e r r u s) enam ja enam kaht­lema. Väga paljude elavate keelte ligem analüüs ja nende ehituste omavaheline võrdlus, samuti üldgrammatika printsiipide uuemaaeg­sed eraldamiskatsed erisuguste keelte grammatikate vaatlusest, tei­selt poolt ka psühholoogide (H. Delacroix jt.) vastsemad uuri­mused, on toonud sellesse käsitusse olulisi muudatusi ja korrektiive. Muude sellekohaste katsete seas on mainida eriti Ch. S e r r u s’i hil­jutist uurimust „Le Parallelisme logico-grammatical” (Paris, 1933), kus näidatakse (vt. eriti lk. 385-91), et grammatikal on olemas siiski iseoma loogika, et inimkõnendi erisugused konkreetsed teostused, n.-n. rahvuskeeled on aga kuuldelis-nägeliste märkide kogumid, mis tarvitavad sõnu ja sõnade suhteid sääraselt, nagu neid eri keeltes tra­ditsioon on edasi andnud ja nagu nad iga keele puhul on eri viisil ajalooliselt seletatavad, et mõtlemise kord, loogika aga ei rajane mitte rahvaste keelelisel korrastusel, et pole olemas mingit vajalikku sidet, korrelatsiooni „puhta grammatika” ja „puhta loogika” vahel, et täie­lik parallelism grammatikal ja loogikal puudub. Kui siiski on olemas kõigi rahvuskeelte ehituses mõningaid ühiseid jooni, siis need on mõistetavad inimsoo eri liikide vaimulaadi sarnaduste põhjal, need on seletatavad mitte üldloogikaga, vaid psühholoogiliselt. Muuseas on taani õpetlane L. Hjelmslev („Principes de grammaire generale”, a. 1928, lk. 262-3) näidanud, et meie mõtteilmas eksisteerib ka rida kategooriaid, mis loogika seisukohast on põhilised, näit. ident­sus ja kausaalsus, kuid milledele vastavad grammatilised kategooriad näivad kõigis keeltes puuduvat. Kuigi kõnend siis vastab ainult intuitsiooni, ainult afektiivse ja kollektiivse mõtte nõuetele, küündi­mata teadusliku mõtte tasemele, kuigi on olemas loogika ja gram­matika vahel diskordants, s. t. et loogikat ei saa täies ulatuses tule­tada keeleehitusest, siis ometi ei saa ka vastupidi väita, et loogika oleks grammatikaga täielises vastuolus, et keeles maksvusel olev kor­rastus ei arvestaks sugugi mõtete korrastamise seadusi. Loogika on keeleelus ainult üks polaarne jõud, vastandina teisele, psühholoogiaga ja ajalooga seletatavale jõule, mida nimetame keele traditsiooniks.

Muidugi peale selle ühelt poolt keeleliste, teiselt poolt mõtteliste sugemete korrastuse probleemi on keele ja loogika vahekorra alal veel teisi probleeme, esirinnas sõnade kui märkide tähenduste ja neile viimastele vastavate mõistete probleem. Nimelt ollakse praegugi üksmeelel selles, et inimkõnend on see vahend, mis liigendab ja kujun­dab välist, asjalist, esemlikku maailma, seda eri rahvuskeelte abil mui­dugi tehes mõnes suhtes eri viisidel. Loomad, isegi n. n. „kõnelevad” elajad nagu ahvid ja papagoid, pole teatavasti üldse võimelised seda esemelist ilma liigendama. See võime on aga üldse eelduseks inimese diskursiivsele mõtlemisele. Kogukujutelmad välisilmast liigenda­takse osakujutelmadeks sel teel, et neid tähistatakse keeleliste mär­kidega ehk sõnadega, mis on nende alakujutelmadega seotud sõnade mõtte, tähendusliku sihi, sõnade tähenduse vahendusel. Alles sõna­tähenduse selgitamise teel saab meil võimalikuks „mõiste” selgita­mine loogikas. Nagu E. Cassirer on 15 a. eest näidanud (vrd. eesti keeles A. Koort, „Keel ja loogika”, 1932), saab loogikat ja tunnetuse objektiivset teooriat rajada esijoones keelte vaatlusele ja eraldi mõiste immanentset mõtet ja tema ülesannet tunnetuse ehi­tuses saab valgustada ainult sõnatähenduse ja sõnaliikide geneesi selgitades.

Mitmedki keeleteadlased, eriti saksa õpetlased, omal ajal juba W. ν. Η u m b ο l d t ja uuemal ajal L. W eisgerber, kes on rõhutanud keele ja mõtlemine vahelist sidet, on selle parallelismi avastamise püüus kaldunud isegi nõnda kaugele, et nad on otsinud eri rahvuskeelte struktuuri seletust eri rahvaste mõtteviisist, on püüdnud vaadelda eri keeli eri rasside vaimu kajastusena. Nii ütleb W eisgerb e r: „Inimene, kes oma keelde sisse kasvab, seisab oma elu kestvuseks oma emakeele võimupiirkonnas, tõeliselt on see keel, mis tema eest mõtleb. Ja kuidas mingi rahvas oma keelt kujundab, nõnda mõjutab see jällegi tagasi üldsust ja hilisemaid põlvi. Selles mõttes on keel üksikisikule saatuseks, rahva keel on üldsusele saatusjõuks”. Tema arvates on keel nimelt see jõud, mis loob rahvuse omapära, „kõigis keeletarvituse vormides (kõnelemises, mõistmises, mõtlemises, arupidavas tegevuses jne.) oleks emakeelne mõtteilm tegevuses.”

See äärmine vaatesuund on muidugi esile kutsunud arvustust. On ju muidugi õige, et keele ja seda kõneleva rahva vaimu- ja mõtteilma vahel on olemas sidemeid, et keel kannab jooni, mis iseloomustavad kõnelejaskonna vaimulaadi. On küll juhtumeid, kus keelendeis ehk kajastub vastava rahva mõtte- ja tundelaadi, nii vahest näit. osa- ja täissihitise eraldamises eesti keeles article partitifi tarvituses prantsuskeeles või säärastes teatud rahvustele eriomastes mõistenimetustes nagu eesti oht (poisikese ohtu, selle vastu pole ohtu) jonnima raatsima läbema, rookima, tal on oma nõksud, asja eest teist takka, par elegance, cafard, distinct, mievre, pimpant, funebre, funeste, hagard, ingl. Gentleman, humour, sport, it. brio, sks. Gemütlichkeit, stramm, vn. тоска, кручина, истина jne., mis teatavasti on rasktesti tõlgitavad. Kuid enamik iga keele sõnavarast on siiski vabalt ja päris täpselt tõlgitav, sest muidu oleksid ju sõnaraamatud vaevalt mõeldavad. Suurem osa keeltele omaseid erijooni on siiski faktid, mis kuidagi ei anna seletada erisuguste vaimuilmadega. Kui eestlane sõnaga maa väljendab vähemalt 5 eri mõistet: 1. ‘maailm, maakera’ 2. ‘mitte-linn’ 3. ‘muld’ 4. ‘maapind, põld’ ja 5. ‘ruum’, mida teised keeled märgivad vahest eri sõnadega (pr. terre, campagne, terrain, distance sks Erde Land, Stiecke, vn. земля, деревня, siis veel sellest ei järeldu, et eestlane neid mõisteid ei lahuta. Mida tuletada faktidest, et eestlane sõnaga puu märgib nii puu taime ennast kui ka puuainet prantslane aga sõnaga bois puuainet ja metsa, mitte aga taime? Et prantslane sõnadega les paients volent mõistab ‘(lapse) vanemad lendavad’ kuid ka sugula­sed varastavad’, et ta cafe all mõtleb ‘kohvi’ ja ‘kohvikut’ ei tähenda veel ammugi seda, et prantslane kuidagi teisiti või segasemalt mõt­leks. Kui eestlane sõnadega eraldab väga paljusid temperatuuriastmeid nagu jäine, külm, vilu, jahe, kõhe, leige, toige, sume, soe, lämm, palav, kuum, tuline jne. või müravarjundeid nagu kahin, sahin, kohin, sihin, mühin, kahin jne., siis vaevalt saab sellest järeldada, et tema meeled eraldaksid neid astmeid paremini ja täpsamini. Võib konstateerida ainult seda, et eestlasele on omane ka omas keelelises traditsioonis eri sõnadega väljendada teatud meelelisi muljeid, mida mõne teise rahva keeles märgid ei eralda või eraldavad vähem täpsalt. Teiste mõistevarjundite puhul on aga eesti keel jälle vaesem. Ja mida saame lõpuks eestlase mõtteviisi kohta järeldada sellest, et ta ütleb „mul on raha” (kuna indo-euroopa keeli kõnelejad ja nende mõjul vahel ka eestlane lausub „ma oman või evin raha”), kahesõnaliselt meel(d)etuletama (indoeurooplane aga ühesõnaliselt lappelei, erinnern, võõrmõjudel eestiski „meenutama”). „Noh, läksime siit minema!” (= lähme s. m.), „Mis ta jännaku selle kassiga!” (= m. t. Jändab s. k.), „Noh, kas paneb ahju küdema?” (= kas panna, kas paneme) või kui ta küsib „Kuidas käsi käib?” Kas tõesti käsitleb lõunaeestlane näopesemist teisiti, kui ta ütleb suud mõskma, kuna põhjaeestlane lausub silmi pesema? Kui vahest eri keelte erinevate keelendite loomisel, tekkimisel muiste võiski siin ehk lahkuminevaid kujutelmi olla, siis praegusest vaimuilmast oleks neid küll asjatu otsida. Keeltes samade sisude erisuguseid märke omavahel võrreldes, näeme et need märgid on küll väga lahkuminevad (mis faktid on erisuguste arenemistega seletatavad), kuid nad annavad edasi ometi samu sisusid, vähemalt mis intellektuaalsematesse sisudesse, mõistetesse puutub. Vahed on nii öelda enam tekstis kui kontekstis. Kui vahed rahvaste mõtteviisis ja vaimuilmas oleksid tõesti sama suured kui vahed keelte vahel, siis oleks ju rahvastel üksteise mõistmine veelgi väiksem kui kahjuks praegu. Et Austraalia kõrve või Lõuna-Ameerika laante alginimesi Lääne-Euroopa vaimutasemele tõsta, tarvitseks siis ju misjonäridel ainult nende rahvaste lapsed kasvatada prantsuse või inglise keeles! Meie aga teame, et vastupidi misjonärid õpivad kätte nende primitiivrahvaste keeled ja suudavad neile rahvaile nende omas keeles väga hästi edasi anda kõrgemat vaimuilma, esialgu muidugi lihtsustatud kujul. Teiseltpoolt me teame, et kuigi näit. enamik iirlasi kõneleb ainult inglise keelt, on nende vaimulaad ometi sootuks teine kui inglastel, ja kuigi helveetslased jagunevad 3-4 keelt kõnelevaiks rahvagruppideks, on nende mõtteviis oluliselt küllaltki ühtlane, mis neid eraldab sakslastest, prantslastest ja itaallastest, ja mis seletatav erisuguse ajalooga ja kultuuri arenguga. Niisiis, on küll olemas vahesid eri rahvaste mõtte- ja vaimuilmas nagu on vahesid ka eri ühiskondlike klasside,  erimääral haridust saanud kihtide mõtte- ja vaimulaadi vahel, kuid neil vahedel ei rajane kuidagi nende rahvaste keelte erisugused struktuu­rid ja ka vastupidi need keelestruktuurid ei määra rahvaste mõtle­mist ega vaimulaadi. Kõrgemalt mida keeltes võib leida, on eri rah­vuste vaimuilma üksikuid kajastusi või jälgi nende kaugete esivanemate erilaadseist kujutelmadest.

Uuemaaegne psühholoogia on meile näidanud, et pole olemas „puhast” mõtlemist, mõtlemist ilma millegi konkreetseta, mõtlemist, mis ei tugineks mingeil esemeil. Mõtlemiseks on vajaline teadvus asjadest ja nende suhteist, muidugi sel teel, et need esemed või kujut­lused esemeist avalduvad sümboleis, märkides, skeemides, teatavais vormelites, olgu need keelelised või matemaatilised. “Ühesõnaga, mõtlemine vajab väljenduslikkude märkide süsteemi, mõte vajab kõnendit. Tõsi küll, kõnend ja mõte võivad olla erisuguse ula­tusega, vahel võib mõte küündida keele piiridest kaugemale (näit. intuitsiooni, väljendamatu tunde, sõnatu uneluse, lüürilise või muu­sikalise kaemuse puhul) ja vahel võib kõnend ulatuda teispoole mõtte rajasid (näit. teatud automatistlikud osad normaalkõnendis, eriti aga patoloogilises kõnendis). Kuid oluliselt nad mõlemad on teinetei­sest tingitud, mõte soetab kõnendit ja kõnend kujundab mõtet. Nimelt afaasia ligem uurimine, tähelepanekud, mis tehtud psüühilistel põhjustel tekkinud kõnevõimetust põdevate isikute najal, on näidanud, missugust osa mängib kõnend inimese intelligentsitoimingus. Nii pea, kui inimene kaotab võime ilmutada keelelisi märke, siis ta kaotab ka võime mõtelda, igasugust vaimset akti koostada. Ta võib veel siduda aistinguid, võib veel kuidagi kujundada lihtsaid mõisteid, kuid ta ei suuda enam mõttekomplekse võrrelda, nägema­tuid suhteid tajuda ega kohandada, ta ei suuda enam mõtelda sümboolselt. Kõnevõimetud võivad veel mõista üksiksõnu ja teataval määral ka lühikesi lauseid, kuid keerukamate lausete mõistmine on neil juba raskendatud ja nad on sageli isegi võimetud lihtsamaidki mõisteid žestidega väljendama, näit. Teatama, mis on nende amet. Eriti nad kaotavad oma mälust seniste teadmiste tagavarad, nad unustavad oma ameti, kellatundmise oskuse, arvutamise oskuse oskuse mingit muusikariista käsitada, nad ei tunne enam hästi raha ei oska mängida kaarte, nad kalduvad sõna asendama vahel žestiga, nad tar­vitavad sõnu vales tähenduses, peatuvad kõnes nagu oleksid nad mõtte­lõnga kaotanud jne. Ilmasõjas teatud orgaanilisi vigastusi saanud isikute vaatlus (H e a d’i poolt) on samuti näidanud, et need vigastused on rikkunud teatud füsioloogilisi protsesse, mis vajalikud kõnendi aluseks olevaile keerukaile toiminguile: need häirivad mõtte väljen­dusele vajalikkude sümbolite, sõnade, arvude ja piltlikkude kujutiste käsitlemist. Neil inimestel võib veel püsida mingisugune instink­tiivne ja intuitiivne mõtlemine, kuid nende vaimust hälbib võime rea­liseerida ruumilisi, ajalisi või loogilisi suhteid, võime mõtet valada sümboolsesse akti, lauselisse vormi, nad kaotavad suute oma instink­tiivset või intuitiivset mõtet liigendada, eritleda, selles vastandeid eraldada, millel ju meie mõtlemine põhjenebki. Nad on küll alal hoid­nud intuitsiooni ja instinkti, kuid mis neil on jäänud vajaka, on koos kõnevõimega toimiv intelligents. Muidugi, mõnda liiki afaasia puhul, eriti kui see on kergemal kujul, on veel võimalik, et haiged on teatud määral suutelised oma mõtteid arutama n. ö. ilma sõnadeta, nimelt kasutades sõnade asemel kujutelmi, kujundades oma mõtteid esemete endi varal, tarvitades nn. preverbaalset intelligentsi. Nad talitavad sel puhul nagu lapsed, opereerides sümboolsete märkide ase­mel teatava algelise loogika alusel järjestatud meeleliste andmetega. Kuid kõnevõimetuse mitmete liikide korral, eriti kui kõnevõimetus esineb raskemal kujul, püsib haigete mõtlemine selgusetu ja ainult aimatav; nad ei suuda oma mõtetes midagi jaotada, lahutada, eraldada, oma mõtetes vastandeid võrrelda. Nad suudavad veel kuidagi mõtelda otseselt, piirdudes otsese ja kohese toiminguga, kuid nad ei suuda enam mõtelda diskursiivselt, s. o. otsustuste kaudu.

Meie kõik oleme vist tähele pannud ja ka psühholoogid on seda paljudel kordadel kirjeldanud ja seletadagi püüdnud, et väikelastel, eriti 3-7 aasta vanuses, on kombeks üksi olles või koguni teiste lastega koos viibides pikalt endamisi kõnelda, valjul hää­lel monologiseerida, oma toiminguid, näit. mängu, sõnadega kommenteerida, või täiesti vabalt n. ö. „luuletada”, vahel kas ennast või olendite kujulisi mänguasju manitseda, neid noomida jne. Seda tee­vad mitte ainult üksikud lapsed, vaid ka lapsed lapserikkais pere­kondades ja suurema tutvuskonnaga lapsed. Seda nähtust on hiljuti ligemalt uurinud R. Cousinet, oma tähelepanekuid ja neist tehtud järeldusi esitanud kirjutises „Le monologue enfantin”. Vaatluse all olnud üksiklaps ei pöördunud oma monoloogides mitte asjade, vaid nägematu isiku poole, sealjuures üheltpoolt tegudega reprodutseerides mingisuguseid mõeldavaid toiminguid, teiseltpoolt aga sõnadega imiteerides teiste isikute toiminguil võimalikult väljendatavaid sõnu. Sealjuures vaatlejale paistis, et see tegevus lapsel toimus selle mono­loogi põhjal, vastandina siis reaalsusele. Ka selgus, et monoloog ei kirjeldanud mitte elus sündinud toiminguid, vaid esitas ja kommenteeris seda, mida laps mingil puhul nimelt e i teinud, vaid oleks tahtnud teha, kui teda selles poleks takistatud. Vaatlejale näis, et laps selle monoloogiga asendas oma varemalt mingil puhul alla surutud, tagasi tõrjutud aktiivsust, seega siis kompenseeris teostamata või puu­dulikult läbiviidud tegevust, sõnadega rekonstitueerides oma takista­tud kogemust, isegi sel puhul, kui see kogemus oli meeldimatu, nähta­vasti seepärast, et kogemus tal varemalt oli nurjunud. Seda puuduliku kogemuse rekonstitueerimist sõnadega Cousinet käsitleb kui katset sündmust mõista, sest kuna laps polnud veel loogilisse vanusesse jõudnud (ta oli 4-a. 9-kuune), ei jäänudki tal muud teed asja mõistmi­seks, kui sõnades olla ise see teine isik, keda ta antud korral nägi toi­mivat. See kompenseeriv rekonstruktsioon monoloogi kujul ongi vaimse, intellektuaalse väljatöötuse, ehitamise ja viimistlemise esime­seks vormiks. Muidugi mõista meie ei tarvitse kõiki laste solilokveerimisi käsitada säärasest psühhoanalüütilisest vaatevinklist. Kahtle­mata on laste üksikkõned sagedasti ka lihtsad instinktiivsed ja alateadlikud harjutused, et välisilmast saadud kogukujutelmi sõnade varal üksikkujutelmadeks liigendada, katsed kõnelustest vanematega omandatud puudulikumaid kogemusi omaette edasi drillida ja aren­dada, juhitud olles igale noorele olendile omasest ahnusest kätte õppida neid salapäraseid teadmisi ja oskusi, milledes ta ennast tunneb täiskasvanuist väetimalt.

Ka üldse tähelepanekud, kuidas laps suhtub õpitava keelega, ava­vad meile nii mõningaidki väljavaateid probleemile, missugust osa keel mängib inimvaimu arengus. Meie kõik oleme ju kogenud, olgu oma lapsepõlve mälestuste põhjal või hiljem lapsi jälgides, et väike­lapsed, niipea kui nad hakkavad märkama, et asjadel on nimetused, et igal asjal on oma nimi, armastavad vanemailt inimestelt kuni tüütu­seni pärida „mis see on?”, neil avastub mingisugune „sõnade nälg”, „nimetamise maania”. See iha pole seletatav mitte ainult uute asjade uudishimuga, vaid ka tarbega omandada ja oma vaimus selgitada ja kindlustada asjade kujutelmi. Ja kuna lapsed ei küsi mitte kuidas seda kutsutakse?” või „mis selle nimi on?”, vaid „mis see on?”, on ilmne, et nad veel asja ei eralda nimest, et nimi ja asi on neile samad, et nad nime kaudu püüavad omandada teadvust asja enese kohta.

Missugust osa kõnend etendab teadvuse kujunemises välisilmast, esemete ilmast, seda on viimastel aastatel huvitavalt jälginud muude seas E. C a s s i r e r .   Tema järgi kõnendil on tähtis osa k a tahtemaailma korralduses, „tundev ja tahtev mina muu­tub teiseks olendiks, niipea kui ta astub kõnendi maagilisse ringi”, „kõnend on üheks oluliseks funktsiooniks, mille kaudu tundmuse ja tahte elu organiseerub ja jõuab lõpuks oma eriliselt inimliku vor­mini”, „Tahte maailm pole mitte vähem kui kujutluse maailm inim­keele teoseks. Kõnend pole ainult keskuseks, kus toimub igasugune tunnete ja tahtmuste vahetus nagu igasugune mõtete vahetuski, vaid ta võtab aktiivselt ja korraldavalt osa teadvuse kujunemisest meie tah­test”. Kuid peale välisesemete ja oma isikliku maailma kuulub meil ka ühiskondlik maailm avastamisele ja vallutamisele pikkamööda alles kõnendi kaudu, mis meil võimaldab oma ligimese elust osa võtta ja temale kaasa tunda. Iga inimene esialgu, imikuna ja väikelapsena, kõneleb oma keelt, kuid peagi see esialgne kõnend puhta eneseaval­dusena kaob ja annab aset tahtele end mõistetavaks teha ja ka teisi mõista. Laps pikkamööda omandab ümbruselt vahendi, millega ta ennast seob ühiskonnaga ja mis võimaldab talle kõike isiklikkugi väl­jendada kõigile muudele inimestele mõistetaval kujul. Tal kujuneb teadvus, et on olemas keeleuusus, mille kehtivus on üldine ja objek­tiivne ja selle põhjal ka viimaks tunne, et elus on olemas üldisi norme. Temas tekib ühiskondlik tunne. Edasi on E. Cassirer ka näidanud, kui vajaline on kõnend ka puhta kujutluse ja fantaasia maailma moodustamiseks. „Kujutelm sisendab sõna ja sõna sisendab kujutelma, nõnda ja nii hästi, et mõlemad elavad, tegut­sevad, eksisteerivad teineteise õlul” (lk. 40). Ja lõpuks inimkõnend on isegi selleks jõuks, mis uusi kujutelmi ja uusi mõtteid tekitab ja inime­ses tahet stimuleerib ja selle ohul inimest tegudele tõukab. Seda omadust on tabavalt omal ajal väljendanud sama luuletaja Η. ν. Κ l e i s t lausega: ,kõneldes tekib mõte”. Kõnelejail sagedasti pole keel mitte ainult juba olevate mõtete edasikandjaks, vaid sõnadest ka endist sigi­neb mõte, eriti oraatoreil, kel „mõtted on välkudeks, mis valgustavad sõnade jõevoolu”, kel keel on „nagu teiseks rattaks mis esimesega samal teljel rööbiti pöörleb”. Meie vist kõik oleme osalt kahtlemata ka eneste najal tähele pannud, et mingil vaidluskoosolekul viibides ja teiste mõtteavaldusi kuuldes, tekib meil vahel arvamus, mis esialgu on väga üldloomuline ja selgusetugi. Alles siis kui oleme omakorda sõna palunud ja kui kõnelema hakkame, alles siis puhkeb meie esialgne umbmäärane mõttekompleks liigenema ja selguma ja siis meis tekib ka täiesti uusi ideesid mis meid endidki võivad kõne ajal üllatada. Gassireril on palju õigust kui ta ütleb et „mõtte dünaamika käib koos kõne dünaamikaga”. Umbes samasugust protsessi võib konstateerida ka kirjutamisel.

Kui meie üheltpoolt arvestame seda, et iga rahvuskeele varal on kirjanduses alal hoitud vastava rahva vaimne varandus tema minevi­kust, vähemalt väga suures ulatuses, ja teiselt poolt ka seda tõekspida­mist, et iga rahvuskeele ehituses, tema sõnavara koosseisus kajastub peale kultuuri ka teatud määral selle rahvuse erilist vaimuilma, siis muidugi sellest järgneb, et võõrkeelte oskuse teel pääseme tutvuma võõrrahvaste vaimse pärimusega vähemalt puht teadmiste mõttes ja peaksime ka ise oma vaimuelu täiendama neile rahvaile eriomase mõtte- ja tundeilmaga. On isegi esitatud arvamust, et iga uue kee­lega omandatakse igakord nii-öelda uus hing. Muidugi see võõr­keelte oskus pakub selleks ainult soodsamaid eeldusi, ei ole aga mitte vaimse arenemise möödapääsematuks tingimuseks. Areng peamiselt oleneb ikkagi asjaomase isiku enese vaimseist eeldustest. Ei ole ju vist küll märgata, et üldse polüglotid, kelledeks peale paljude keele­meeste ja keeleteadlaste on sageli proovireisijad, tõlgid ja ilmarän­durid, oleksid vaimselt ja hingeliselt arenenud suhteliselt kõrgemale. Võõrkeelte tundmises, paljude võõrkeelte valdamises võib näha isegi negatiivseid jooni, üksikrahva vaimu sügavama tundmise ja mõtte­viisi eheduse ning homogeensuse asemele võib neil isikuil asuda nimelt paljude vaimulaadide pealiskaudne tundmine ja, võõrkeelsete vaimuteoste kaudu, omapärase mõtteilma, kindlama natsionaalse vaimulaadi puudumine, nagu see sagedasti omane rahvusvahelistele tegelastele, denatsionaliseeritud emigrantidele, eri rahvaste piirimaadel asuvatele segakeelseile elanikele. Eriti teravalt annab see pahe ennast tunda isikutel, kes võõrkeeli omandavad väga varakult, oma lapsepõlve esi­mesel aastakümnel, kui nad veel oma emakeeltki pole omandanud täiuslikult ega loonud selle kaudu omale alust meelelise maailma mõis­teliseks liigenduseks.

Antud kitsais raamides oleme nüüd üldjoontes tutvunud nende uuemate seisukohtadega, mis valgustavad keele osa ja ülesandeid meie vaimu elus ja arenemises. Tekib nüüd tahtmata küsimus, kas ei tuleks meil selle tähtsuse äratundmisest teha ka tegelikke järeldusi; kerkib küsimus, kas peab seda tähtsust silmas ka meie emakeele õpetus koolides?

Meie koolide eesti keele õppekavadest ja ka õppetöö mõningaist praktika alal tehtud tähelepanekuist paistab, et meil emakeele õpeta­misel liigselt suurt tähtsust omistatakse keele ainelise, välise vormi­lise külje tutvustamisele, keele normide, sagedasti päris asjatute, põh­jendamata või kujutletud normide kätteõpetamisele, kuna keele vaim­semale küljele, keele väljenduslikele võimetele sõnavara ja lausestamise alal, keele harimise kaudu mõtte ja vaimu harimisele ning aren­damisele näikse pandavat rõhku vähem kui ootaksime. Küsiksime, kui palju tunde keeleõpetusele määratud tundidemäärast pühendavad emakeele õpetajad praegu seesuguste keerukate normide või meie keele koguarengu tendentsile vastu tõrkuvate normide õpetamisele nagu seda on f-mitmuse ja i-superlatiivi reeglid? Kui palju aega ja energiat kulutatakse paljudeski koolides selleks, et õpetada noorust hääldama, eestlaste valdava enamiku keelepruugile vihuti, sõna algul h-d, seda isegi, nagu kunstlikku hääldust kunagi, ebaeestilisel kujul? Kui palju nähakse vaeva, et õpetada lastele hääldama murdeliselt ja päris põhjendamatult val’mis pro val’lmis, terrvis pro tervis, püüab pro püiab (kirjas püüab), kirjutama näit. vulkaan (pro vulkan, mida viimast laps ühiskeelest kuuleb), mehhaniseerima, mehhanism, psüh­holoogia, kuid mehaanik, mehaaniline ja psüühiline (kus tegelikus häälduses ometi vahe puudub), et sundida neid (kuuldavasti mõnes koolis) ütlema imestama asemel imestuma, „saatis viibimata abi” ase­mel „saatis viivitamata abi”, „parandamatu viga” asemel „parandatamatu viga” jne.? Ühes koolis vaevatakse lapsi, et kirjuta ja ütle: tuleb meelde, hää, pää pääl, inimessugu, kirjutis, ta kummardus, kiritöö, vajaline, teises koolis (koguni sama kooli teistes klassides!) aga et kirjuta ja lausu: tuleb meele, hea, pea peal, inimsugu, kirjutus, ta kum­mardas, kirjatöö, vajalik! Sealjuures ometi ei suudeta välja juurida õpilaste ja haritlaste keelest sääraseid palju ilmsemaid keelevigu nagu „neid summe” (pro „neid summasid”), „tuli jäävalt kodumaale” (pro „tuli jäädavalt kodumaale”), mida iga päev loeme ajalehtedest ja kuu­leme raadiost. On küll aga suudetud paljudeski koolides emakeele õpe­tust õpilastele peletavaks ja vastumeelseks teha.

Pole küll mingit kahtlust, et koolides peame noorusele õpetama ka oma keele puhtvormilist külge, peame teda tutvustama oma ema­keele sotsiaalsete normidega. Kuid tööd ärgem sellega asjata raskendagem, et õpetame alg- ja keskkoolides päris tarbeta ja haruldasi, isegi üldisemalt olemata hääldusnorme (näit. h- ja üü-hääldus) või keeru­kaid juhiseid, mis korraldavad mitte keele harilikku, argilist, minimaalprogrammilist, vaid luksuslikku tarvitust (näit. i-pluural, i-superlatiiv). Mida aga loeksime palju olulisemaks ja nimelt keele tegelikkudest tarvetest tingituks, oleks emakeele õpetuses seni­sest suurema rõhu panemine meie keeles olevate, kuid noorusele, eriti linnanoorusele tundmata või vähe tuntud morfoloogiliste, sõnavaraliste ja lauseehituslikkude väljendusvahendite tutvustamisele. Vähem oluline on õpetada, kuidas keeles peab olema (vajadus olla arusaa­dav tingib juba ise siin küllaldast korda, täielik kord aga summutab edu ning arengut, lämmatab isiklikku loomingut), vaid mida keeles ο n, mida keel meile pakub. Meie noorem põlv kas ei tea, või tal puu­dub selgem ülevaade, et eesti keeles saab näit. mõistet ,abil’ väljendada väga mitmel viisil, sõnadega abil, abiga, varal, läbi, teel, kaudu, kaupa („parem nõu kaupa kui jõu kaupa”), tõttu, najal, õlul, toel, toetusel, turval, kaasabiga, künnal („vahetuse künnal”), ohul („teineteise ohul”) ja peale selle veel eri käänetega (-ga; -l: Kaerul püütakse, piitsal sõi­detakse; -ii: Ei ole silku silmalt näha, heeringaid ei eladeski). Nende väärtus pole aga alati täpsalt sama, tuleb õpetada, mis puhul neist üht või teist tarvitada! Nüüdne põlv hakkaks nagu unustama sõnu nagu mullu, äpardama, õnduma, vainu jpt., ta oskab nende asemel tarvitada veel ainult „möödunud aastal” (ta pelgab isegi eestilist „mineva aasta” või „läinud aasta[l]”), „ebaõnnestuma”, ja ta ei taipa, et linnades väljakut, „platsi” või jälle skvääri võiks kutsuda vainuks. Koguni meie suurematel ja vanema põlve kirjanikkudel võib märgata võõrdu­mist oma emakeele sõnavara muistseist varadest. Nii näit. Α. H. Tamm­saare kirjutab ühes tõlkes (Lawrence, „Seitse Tarkuse sammast” I, lk. 341) raskepäraselt: „meie sada põlvohelikustatud kaamelit”, tead­mata vist, et eestlane ütleb sel puhul „meie sada peapõlvises (või peapõluses või peakammitsas jne.) kaamelit”! Normide õpetamisest palju tähtsam oleks suurema rõhu asetamine tähenduslikult lähedaste sõnade (näit. elav, elavane, erk, elev, terane, ärgas, käbe, tuline, tulikas, liikuv, kõbus, udris, läbematu, valus [v. laps], käidav [k. tänav], nõelus, kerep [k. hobune], säbras, hepp, paritu, märas jne.) ja konstruktsioonide ning ütluste (näit. „puust kõrgem”, „kõrgem kui puu”, „kõrgem puud”; suvel ja talvel; suvel ning talvel; suvel kui ka talvel; suvel, ka talvel; suvel, samuti talvel; küll suvel, küll talvel; nii suvel kui talvel; suvel kui talvel; suvel, ühtlasi talvel, vrd. veel pealegi, lisaks, isegi ja tunnu- seid, nagu -t [„isat-emat”, ka „eite taati”] või -k [niik-niik palju, seek-seek kuu päeval] !) sisude ja tundeväärtuste vahede tutvustamisele  – mis kõik muidugi eeldab sünonüümide sõnaraamatu, ideoloogilise sõnaraamatu ja stilistika õpperaamatute (või keeleõpetustes vastavate osade, peatükkide) olemasolu. Enam peaksime ka meeles pidama stilistilise ja süntaktilise analüüsi harjutuste maitset, vaimu ja mõtlemist arendavat jõudu. Ja kirjaseadmise õpetuse kõrval kandkem ka enam hoolt k õ n e s e a d m i s e õpetuse eest! Kui neid külgi keele õpetamisel tulevikus enam esile tõstaksime, siis jõuaksime küll hõlpsamini sellele eesmärgile, kuhu kõik vist taotame: keele õpetuse ja harimise kaudu oma vaimu ja mõtlemist arendada! Ja teeksime ka keeleõpetuse noorusele palju huvitavamaks ja elulisemaks!

                                Andrus Saareste

Akadeemiast nr. 8/1938