Cyrenaica.
Põhja-Aafrika linnadest, mis omasid antiikajal kuulsust, tuleks Kartaago ja Aleksandria kõrval nimetada iseäranis Küreenet. See VII sajandil e. Kr. asutatud Thera koloonia polnud tuntud vaid tähtsa kaubandusliku tsentrumina, mis oma soodsa geograafilise asendi tõttu oli vahetalitajaks Vahemerd ümbritsevate maade ja Aafrika sisemaa vahel. Ka kreeka vaimlise kultuuri ajalugu osandab Küreenele mõnegi lehekülje. Tuletagem meelde Aristippose rajatud filosoofilist kooli Cyrenaici või jälle lähedaid sidemeid, mis ühendasid Küreenega aleksandrinismi tähtsamat kirjanikku ja teadlast – Kallimachost.
Säärase tähtsuse tõttu on arusaadav, et klassiline muinasteadus on püüdnud teid leida Küreene ajaloo selgitamiseks. Juba läinud sajandi teisel poolel olid üksikud Inglise ja Prantsuse teadusemehed ja käesoleva alul ka ameeriklased koha peal kaevamisi ette võtnud, mis andsid linna topograafia kohta kindlamaid teateid ja võimaldasid ka üksikuid leide, nii arheoloogilisi kui epigraafilisi. Süstemaatilised uurimised algasid siiski alles 1913. a., kui Tripoli liideti Itaalia külge, ja neid jätkatakse praegugi Itaalia teadlaste poolt, kelle töö on siitsaadik möödunud väga õnneliku tähe all.
Selle kirjutise ülesandeks pole käsitella arheoloogilisi leide, kuigi need on paiguti hiilgavad. Nimetan siin vaid kuulust Küreene Aphrodite kuju, Meelose Aphrodite väärilist võistlejat kauniduselt. Vähem tuntud on laiemaile ringkonnile leiud raidkirjade alalt, olgugi et nende tähtsus on osutunud väga suureks. Näiteks avaldas a. 1925 Itaalia teadusmees Silvio Ferri Berliini akadeemia väljaannetes rea kaevamistel leitud raidkirju, mis kuuluvad ajajärku, mil Küreene oli liidetud Ptolemaioste ajal Egiptusega. Esmajärgulist tähtsust omab siin seaduste kogu III sajandi keskpaigust – diagramma – nähtavasti välja töötatud Küreene endiste seaduste alusel, mõningate muudatustega, mida dikteeris uus poliitiline olukord. Me tutvume Küreene kodanikuõiguse normidega, seadusandliku koguga, riiginõukoguga, magistratuuridega, sõjaväe korraldusega, preestriseisusega ete. Kahjuks pole veel korda läinud selle dokumendi sisu ja iseloomu kõigiti selgitada, kuid juba nüüd võib öelda, et käesoleva leiu läbi oleme sammu edasi astunud kahe suure ülesande täitmise suunas kreeka õiguse alal: üldkreeka õiguse printsiipide ja normide selgitamisel ja selle kaudu kreeka õiguse mõju kindlaksmääramisel rooma õiguse tekkimisele ja kujunemisele.
Sama huvitav ja tähtis on teine raidkiri marmorist steele – mis alles hiljuti publitseeriti. See raidkiri, kuuludes juba rooma ajajärku, on sellele vaatamata kreekakeelne nagu eelminegi – teatavasti oli rooma riigi ametlikuks keeleks ida provintses kreeka keel – ja sisaldab viis keiser Augustuse edikti Küreenele.
Me teame, kuivõrra suur on Augustuse universaalajalooline tähtsus rooma keisririigi rajajana; teame samuti, kuivõrra vastoludest lõhestatud tundub meile tema isik. 19-aastane noormees, kelle kohta Cicero kahemõtteliselt võis tähendada, teda tuleks vastukaaluks Antoniusele laudare ja siis tollere (laudare iuvenem, tollere), valib teadlikult võimuala jagamisel Antoniusega endale Itaalia, olles veendunud, et vaid rahvuslikult ja kultuuriliselt ärkav Itaalia võis saada kindlaks toeks ta tuleviku plaanele; verise kodusõja juht, kes läbi proskriptsioonide ja konfiskatsioonide rajab endale teed vastaste hävitamiseksja võimu haaramiseks; ja pärast koike seda – Augustus Rahualtari (Ara Pacis) ehitaja, kõrge pontifex maximus, hoolekandja moraali eest (curator morum) ja maailma uuendaja (restitutor orbis), kellele juba ta kaasaegsed ennustasid apoteoosi.
Meie dokumendid langevad ajajärku, kus Augustus pärast kodusõja lõppu riiki korraldas ilmariigi valitsejana, kuid seejuures langeb valgust samutigi tema iseloomu omadusile.
Nii loeme II ediktis: „P. Sextius Scaeva ei vääri vaenu ega laitust sellepärast, et ta A. Stlaccius Luciuse poja Maximus’e, L. Stlaccius L. p. Macedo ja P. Lacutanius Publiuse liberdi Philerose, kes kõik kolm kinnitanud, nad teadvat ja võivat levitada minu käekäigule ja riigi hüvangule kahjulikke teateid, lasi ahelais Küreene provintsi osast minu juurde tuua. Sextius talitas kohusetruult ja täpsalt. Muide aga kaebealused osutusid mitte alluvaiks minu maiestas’e haavamise ja riigi äraandmise süüdistusele. Nad tegid selgeks, et nad omis avaldusis provintsis ise olid eksituse ja pettuse ohvriks langenud. Ma vabastan nad seepärast eelvangistusest. Ainult mis puutub Aulus Stlaccius’se, siis süüdistavad teda küreenlaste saadikud, ta olevat kõrvaldanud avalikest paikadest kujusid, nende seas ühte, millele Küreene kogukond lasknud siise raiuda minu nime. Ma keelan tal Roomast minu loata lahkuda kuni asja otsustamiseni”.
Antud pilt on küllalt selge. Isegi kaugesse ja tol ajal juba oma tähtsuse kaotanud Küreenesse ulatub Augustuse korraldatud poliitilise spionaaži võrk. Publius Sextius Scaeva ja tema taolised teotsevad kohusetruult ja täpsalt ning nende tegevust ei tohi häbistavaks pidada. Ei oleks kuidagi uskunud, et a. 7/6 e. Kr., millesse dokument langeb, kus Augustuse võim juba täiesti oli kindlustunud, maailma valitseja veel oleks võinud pooldada salaagentide süsteemi. Kuid ta kõneleb ju ise; veel enam spionaaži võrk allub vahenditult temale ja ta ise mõistab kohut eksimuste üle majesteedi seaduse (lex maiestatis) vastu. Tuleb meelde Tacituse sünge iseloomustus Annaalide alul (I, 10), mille tõelust on kahtlustatud, kuid mis nüüd ometi, vähemalt osaliselt, leiab toetust käesolevas Augustuse enda tunnistuses.
Kuid pöörakem tähelepanu teistele ediktidele. Need ei sisalda andmeid Augustuse isiklikuks iseloomustuseks, omavad aga selle eest tähtsaid teateid Augustuse kui imperium Romanum’i valitseja kohta. Võtame I edikti: „Imperator Caesar Augustus, Pontifex Maximus, rahva tribüün 17-t korda, imperaator 14-t korda ütleb: Küreene maaosas leidub, nagu ma näen, koguarvus 215 roomlast, kelle tsensus on 2500 denaariust või üle selle ja kelle seast nimetatakse rahvakohtunikud. Provintsi linnade saadikud on esinenud kaebusega, et nimetatud roomlased moodustavad vandeseltse, kes kaelakohtulisis protsesses rõhuvad helleneid, esinedes üksteise toetuseks nii süüdistajaina kui tunnistajaina. Ma olen kindlaks teinud, et tõepoolest säärase talitusviisi läbi mõned süütud on raskesti kannatanud ja isegi surma mõistetud. Seepärast panen ma ette, kuni vastava senati määruse avaldamiseni või kuni ma ise parema lahenduse leian, et võimul olevad asevalitsejad Kreeta ja Küreene provintsi Küreene maaosas tulevikus kaelakohtulisis protsesses kutsuks kohut mõistma pariteetsel alusel nii helleneid kui roomlasi, kusjuures viimaste kõrval nimestikku tuleb võtta sama palju kõrgeimat tsensust omavaid kreeka kandidaate. Mõlema rahvusliku rühma liikmed peavad 25 aastat vanad olema ja omama 7500 denaariuse suurust tsensust. Kui aga säärasel tingimusel pole võimalik leida tarvilikku arvu kandidaate, siis esitatagu kohtunikeks hellenite üle kaelakohtulisis protsesses isikuid, kes omavad poole – kuid mitte vähem – nimetatud tsensusest”. – Edikti järgnevas osas on siiski hellenitele võimalus jäetud igakord valida, kas nad soovivad alluda puhtrooma kohtule või kohtule, mille koosseis on pariteetne, ning määratakse kindlaks kohtuotsuste kuulutamise moodus.
Selles ediktis huvitab kõige pealt rooma kodanikkude võrdlemisi väike arv Küreenes – ainult 215 tsensusega üle 2500 denaariuse. Seda asjaolu võib vististi seletada sellega, et roomlaste emigratsioon itta, mis iseäranis tugev pidi olema II sajandi sõdade ajal, I sajandi kodusõja tagajärjel, mille all just ida provintsid kõige rohkem kannatasid, tagasi läks. Alles kui juurde tõmmata helleneid, arvab Augustus võimaliku olevat moodustada 47-50 liikmest koostuva kohtu, kelle üksikute liigete tsensus oleks 7500 denaariust. Kuid ka selles pole ta kindel ja ta on valmis lubama tsensust poole võrra vähendada.
Nagu tähendatud, on Küreenes elutsevate roomlaste arv üllatavalt väike; ja ometi omasid nad, kuni käesoleva edikti avaldamiseni, eesõigusi, mille tõttu nad isandateks olid teiste elanikkude üle: nemad ainuüksinda mõistavad kohut (asevalitseja juhatusel). Meil oli juba varem Cicero kõnedest teada, kui raskelt rõhus säärane kohtumõistmise süsteem provintside elanikke, ja selles suhtes täiendab edikt vaidvaremaid teateid. Kuid alles nüüd teame, et sellesse süsteemi Augustus tõi tugeva palliatiivi kohtunikkude pariteetsete koosseisude näol. See sündis Küreenes a. 7/6 e. Kr., arvatavasti umbes samal ajal ka teistes provintsides ning oli ühtlasi sammuks, mis tähendas kardinaalset muudatust Augustuse poliitikas. Tema, kellele rooma kodanikud olid toeks olnud imperium auspiciumque saavutamisel, annab nüüd määruse, mis likvideerib sama rooma kodanikkude privileegiumid provintsides. Oma riigi valitsejana ei võinudki ta teisiti talitada, sest Rooma ilmariik võis püsida vaid provintside hea käekäigu eeldusel, nagu seda pärastpoole selgesti tõendas Rooma ajalugu I ja II sajandil. Nii näeme siingi Augustuse teadlikult astutud sammu, mis tähistas Rooma keisririigi eelolevat arengut.
Tähtis ja huvitav on ka viies leitud edikt; see tutvustab meid nende sammudega, mida Augustus tarvilikuks pidas astuda provintsiaalide kaitseks rooma ametnikkude omavoli ja ülekohtu vastu. Ka siin on meil Cicero kõnedest ja teistest allikaist teada, kuivõrra laialt rooma ametnikud praktiseerisid provintses elanikkude ekspluateerimist. Prof. Rostovtzeffi arvates olid just provintside hoolimatu väljakurnamine ning taltsutamatu egoism ja ahnus nendeks psüholoogilisteks teguriteks, mis juurteni kõigutasid rooma aristokraatia prestiiži ja tegid võimalikuks sõjaliste türannide ilmumise, kes vähehaaval muutusid Rooma riigi monarhideks. Seega on arusaadav, et kõik I sajandi sõjaväe juhid püüdsid parandada just provintside valitsemise korda. Selles sihis teotsesid Sulla, Pompeius ja viimati Caesar. Viimase lex Julia de pecuniis repetundis, välja antud a. 59, oli kuulus oma valjuselt. Ometi ei suutnud Caesargi seisukorda lahendada ja Augustus oli sunnitud, nagu käesolev edikt või pigemini senatus consultum näitab, küsimust uuesti käsitlema. „Meie liitlastest on igaühel õigus, alates käesoleva senati otsuse avaldamisest, iga roomlast, kes kas eraisikuna või riigiametnikuna seadusevastaselt tema varandust on omandanud, vastutusele võtta” – nii kõlab otsuse deklaratiivne osa, mis nähtavasti ei sisaldanud uut võrreldes eelmiste seadustega. Kuid raskusi tekitasid, nagu edasi selgub, kohtute koosseisud ja asjaajamise kord. Tuli ju rooma senaatoritel, kelle seast kohtunikud (arvult 5-9) määrati, kõige pealt oma enda seisuse liikmeid karistada ja selle tagajärjeks oli püüe kohtuniku kohustustest võimalikule vabaneda, seda enam, et kohtumõistmine sündis nüüd keisri enda ülemvalve all, mis raskendas erapoolikute otsuste tegemist. Selle pahe kõrvaldamiseks seatakse nüüd ediktis kindel kord, mille järgi senaatorid tulid kohtunikeks valida. Samuti püütakse lihtsustada asjaajamist ja luua hõlbustusi kaebajaile. Huvitav on kõiges selles olukorra muudatus võrreldes eelmise ajaga. Kohtutegelase karjäär, mis nii ahvatles vabariigiaegset roomlast ja oli cursus honorum’i integreerivaks osaks, on nüüd saanud raskeks koormaks, nagu selleks samutigi oli tegelik osavõtt poliitikast, mis oli osalt kardetav, osalt mõttetu. Uued voorused palgalise sõjaväe virtus ja keisri ametnikkude fidele silentium (Horatius, oodid III, 2) – tagavad nüüd karjääri edu. Senatile jäävad tegelikult mõned pärandatud ülesanded, kuid need on talle pahatihti rohkem koormaks, kui eesõiguseks. Kõiges märkame ajajärgu uut puhangut.
Käesolevas kirjutises on püütud üldjoontes valgustada vaid mõnda üksikut külge ülalkäsiteldud Küreene leiust. Kuid uued leiud, iseäranis kui nad on sisult nii mitmekesised ja rikkad nagu käesolevad 5 edikti, kutsuvad esile rohkearvuliste küsimuste rea. Oleme veendunud, et üksikasjalisemad uurimused nende lahendamiseks kaasa aitavad ja et siis meie teated esimese rooma keisri ajaloost mitmeti täienevad ja rikastuvad.
Pärtel Bauman
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1928
