Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Jun

Soome asustusest Eestis XVII sajandi keskel.

 

 

Eerik XIV ja Juhan III valitsemisajaga algab Rootsi rii­gile välispolitiliselt suur tõusuaeg. Need auahned ja valitsemishimulised kuningad kasustasid esmakordselt Gustav Vasa valitsemisel sisemiselt konsolideerunud riigi jõude selleks, et kindlustada oma võimu teispool Läänemerd. Osalt agressiiv­setel, osalt enesekaitsemotiividel sattus Rootsi 17. sajandi alul pool sajandit kestvasse, ainult lühemate vaheaegadega katkestatud võitluskeerisesse. Suure jõupingutuse tagajärjed selgusid 17. sajandi keskel. Oliva, Kopenhaageni ja Kärde rahuga olid Rootsi endised vaenlased sunnitud tunnustama tema uusi piire. Rootsi oli end ümbritsenud terve rea välisprovintsidega, mis varjasid emamaad välise hädaohu eest, olid temale rahanduslikuks toeks ja peaasi – kindlustasid Rootsile suurriigi seisukoha Euroopa riikide peres. Välispo­litiliselt oli Rootsi riigi kiire tõus üks hiilgavamatest, mida tunneb Euroopa ajalugu.

Sel ajastul ei olnud Rootsi siseolude areng kaugeltki nii hiilgav. Pigemini võiksime küll rääkida, et siseolud arenesid Rootsi riigis sel ajal hoopis vastupidises suunas. On arusaadav, et sõda esitas Rootsi riigi rahvastikule majanduslikult kui ka sagedate liisuvõtmiste kaudu erakordseid nõudeid, mida ainult suurte raskustega võidi täita. Rootsi rahva ma­janduslik kandejõud oli sel ajal võrdlemisi väike. Linnastu­mine oli Põhja-Euroopas alles algastmel ja valdava enamiku Rootsi rahvast moodustasid talupojad, kes niikuinii olid võrd­lemisi suurte maksudega koormatud. Juba iseenesest aseta­sid sõja tõttu aastakümnete jooksul kestnud erakorralised kontributsioonid ja nekrutite võtmised rootsi talupoegkonna täiesti kurnatud seisukorda.

Talupoegade seisukorda halvendas omakorda see asja­olu, et selle perioodi kestel, mil Rootsi saavutas oma suurusaja, tuli riigi siseoludes esile tugev tendents seisuslikuks difierentseerumiseks. Juba sisemistes võitlustes Eerik XIV ja Juhan III vahel, hiljemini aga suurtes välissõdades otsisid Rootsi kuningad tuge järjest võimsamaks muutuvast aadlist. Alul püüti aadlit meelitada aadliseisuse kohustuste vähenda­mise ja eesõiguste suurendamisega. Tähtsamaks etapiks sel teel oli Juhan III poolt aadlile antud eesõigus, et liisuvõtmisel ja riigimaksude maksmisel on aadli maadel elavad talupojad kohustatud riigi heaks koormisi kandma ainult poolel määral sellest, mis teised talunikud. Käesoleva määruse läbi sai aadel suure tulundusliku kasu osaliseks, sest tegelikult läks aadlitalupoegadele tehtud maksu- ja sõjakohustuse kergendus ren­dina aadlimeeste tasku.   Aadlitalupoegade seisund ei kergenenud.   Küll aga kaotas kroonu uue määruse läbi terve rea maksusid ning kohustisi, mis ta nüüd paratamata pidi jagama ülejäänud maksumaksjate peale.   Niikuinii raske sõjakoorem lasus seda raskemini Rootsi talupoegadel.   Alates Gustav Adolfiga hakati aadlit suuremal määral kui varemalt kasustama riigi valitsemisel, ja pikkamööda, eriti kuninganna Kris­tiina eestkostevalitsuse ajal oskas aadel valitsusohjad suurelt osalt lõplikult enda kätte kiskuda.   Rööbiti aadli politilise võimu tõusuga kõvenes ka aadli majanduslik seisund.   Gus­tav Adolfi algatusel hakati riigimõisaid massiliselt eraisikuile kinkima, mis viis Rootsi riigi lõpuks rahanduslikult kuristiku äärele. Rootsi riigi talupoegi puudutasid Gustav Adolfi poolt ettevõetud suured kinkeaktid ainult kaudselt, sest tema ajal. doneeriti   (kingiti)  eraisikuile riigimaid   peamiselt uutest Rootsi provintsidest – Liivi- ja Ingerimaalt.  Alles hiljemini, Kristiina ajal, kui välisprovintsides midagi enam polnud kin­kida, hakati riigimaid Rootsis eneses kinkima ja rahahädas pantima kui ka müüma.   Nagu teada, sündis see võõranda­mine äärmiselt pillavalt.

Suured donatsioonid vähendasid päris Rootsis ja Soo­mes normaalsete maksumaksjate hulka umbes pooleni endi­sest. Need talupojad pidid nüüd katma osa riigi tarvetest, mis järjest suurenesid. Rootsi riigitalupoegade ja iseseisvate talupoegade kohustused olid suuremad kui kunagi enne. Aadlitalupojad täitsid riigi vastu eelmistega võrreldes ainult poole osa kohustusi. Kuid riigitalupoegade suured koormised või­maldasid ka aadlimeestel oma talupoegade kohustusi suuren­dada. Ei olnud karta, et liiklemisvabadust kasustavad talu­pojad oleksid siirdunud kroonu aladele, kus samuti ainult suuri koormisi oleks oodata olnud. Lõpuks, kasustades oma järjest suurenevat politilist ja majanduslikku ülevõimu, tegid aadlimehed omavoliliselt katseid koguni seda liiklemisvaba­dust katkestada.

Võime seega konstateerida, et rööbiti Rootsi välise suu­ruse kasvamisega käis kogu Rootsi riigis kaasas tähelepan­dav talupoegade tulundusliku ja õigusliku seisundi halvenemine. Intensiivsemalt aga kui ülejäänud riigiosad oli Soome sellest protsessist puudutatud. Piiriäärse maana oli Soome sunnitud kaudsete sõjaraskuste kõrval kannatama ka otseseid – venelaste rüüsteretki ja rasket sõjaväe majutamist. Soome oli keskvalitsusest kaugel asuv piiriprovints, kus ka peale Gustav Adolfi sisereforme oli kontroll lokaalvalitsuse üle võrdlemisi halb. Kõigist oma püüetest hoolimata ei suutnud keskvalitsus eriti Soomes küllalt selle järele valvata, et amet­nikud korralikult oma kohuseid täidaksid ja et talurahvas oleks kaitstud aadlimeeste kasvava omavoli vastu. Talupoe­gade kaebed ülekohtuse käitumise üle nii ühelt kui ka teiselt poolt jäävad sagedaks ka peale Gustav Adolfi reforme. Amet­nikkude ja aadli omavoli suurendas niikuinii kasvavaid maksuraskusi. Järjest suurenevaks koormaks Soome talupoega­dele muutus aastate jooksul veel nekrutite võtmine. Oli see tingitud sellest asjaolust, et Soomes võrdlemisi suuremal ar­vul leidus aadlimaid, või mitte, igatahes pidi Soome suhteli­selt rahvaarvule igal aastal andma rohkem noorsõdureid kui Rootsi. Sõjaväekohustus oli raske ja kuigi nekrutite võtmise viisi Rootsi kuningate poolt mitmel korral püüti parandada, hakkas see rahvale ometi üle jõu käima.

Kestvatele sõjaraskustele ja talupoegade seisundi halvene­misele olid soomlased varemalt reageerinud vastuhakkamiste ning rahvaliikumistega, nagu see tuttav on Nuiasõja aegadest. Hiljemini sai siiski ülekaalu teine, rahulikum reageerimisviis, mida ka juba enne Nuiasõda oli praktiseeritud – väljarändamine. Soome rahvastik otsis väljapääsu raskustest, siirdudes elama sinna, kus oli paremaid olusid oodata. Pide­vat emigratsiooni, mis toimus Soomest Gustav Vasa ajast ala­tes ja Karl XI ajaga lõpetades, on pikemalt jälgitud Rootsi ja Ingerimaa seisukohalt. Enne Stolbova rahu (1617) siirdusid soomlased peamiselt üle mere Rootsi, kus lugemata teiste väiksemate Soome asunduste kõrval välja paistab Värmlandi soome koloonia, mille asunikkude järeletulijaist väike osa veel tänapäeval oma keele on alal hoidnud. Hiljemini aga rändasid soomlased massiliselt Venemaalt vallutatud Käkisalmi lääni ja Ingerimaale.

Emigratsiooni kõrval läände ja itta on võrdlemisi väga vähe tähelepanu pööratud soomlaste väljarändamisele sel ajal lõunasse Eesti- ja Liivimaale. Väga võimalik, et praegugi valitsev eelarvamine Soome ja siinsete siseolude võrdluses on süüdi selles, et eestipoolsest tirikmaterjalist ei ole hakatudki jälgi otsima Soomest üle tulijaist. Esimesel pilgul näibki kau­nis ebausutavana, et talupoeg Soomest, kus ta isiklikult vaba oli, vabatahtlikult siirduks Eestisse pärisorjusesse, läheks vihma käest räästa alla. Tundub loomulikumana eeldus, et Rootsi suuruseajal talupoegade pagemine peaks sündinud olema hoopis vastupidises suunas.

Asja juurde lähemalt asudes peame ometigi sedastama, et sel ajal oli Soome ja Eesti olude vahel pinge olemas, mis tõm­bas suurel arvul talupoegi üle lahe siiapoole. Jätame otsustamata küsimuse, kumma seisund sel ajal majandusli­kult raskem oli, kas soome või eesti talupoja oma. Seda küsimust ei saa läbitöötatud ürikainese põhjal praegu lahen­dada. Kui meil ka täpsalt teada oleks, kui palju lasus mõ­lema maa talupoegadel koormisi mõisniku või kroonu kasuks, siis nendegi võrdlus ei ütleks õieti mitte midagi. Ühe maa talupojal võisid maksud suuremad olla kui teise omal, kuid samal ajal suutis talu ta tööd siiski paremini tasuda. Koor­miste raskusest saame ettekujutuse alles siis, kui meil tulevikus võimaldub neid võrrelda ka talupoja üldiste tulu­dega. Talupoja maksude absoluutne ja relatiivne suurus mõ­lemal maal on läbi uurimata. Seepärast tuleb veel kord alla kriipsutada: väide, et talupoja majanduslik seisund oli Soo­mes kergem kui Eestis, on eelarvamus; see võib õige olla, kuid ei tohi unustada, et tulevased uurimised võivad viia ka vastupidisele resultaadile. Üks on aga tõenäoline, et väga suurt vahet selles asjas mõlema maa vahel ei saanud olla.

Kui arvestusest välja jätta talupoja majanduslik seisund, siis oli eesti talupoeg üldiselt taga soome talupojast just oma õigusliku seisukorra halbuse tõttu. Soome talupoeg oli vaba, eesti talupoeg aga pärisori. Muidugi ei tohi siin vahet mõlema seisukorras liiga suurena kujutella. Formaalselt puu­dus eesti talupojal küll liiklemisvabadus, ja ta ei saanud formaalselt pretendeerida eraomandi puutumatusele, ta kohustu­sed mõisa vastu olid normeerimata. Siiski oli tegelik elu tea­tavad piirid tõmmanud sellele, et mõisnikud mitte piiramatult ei saanud neid „õigusi” kasustada. Talupoegadel oli mõis­niku liigse surve vastu hea ähvardusabinõu – ärakargamine, mis oli hõlpus eriti sõja ajal ja pärast, millal tühje talusid oli küllaldaselt. Kartes kaotada väärtuslikku tööjõudu olid mõis­nikud sunniti enamail juhtudel ikkagi talupoegadele jätma pretensioone nende varanduse peale ja maksude ning teo suh­tes arvestama talu kandejõudu. Mitte kindlalt – kombeõiguslikult, kuid mõnesugusel määral siiski oli talupoeg mõis­niku omavoli vastu kaitstud. Vaatamata pärisorjusele oli ka talupoegade liikumine võrdlemisi suur, kuigi see vastu käis formaalsele seadusele. Tegelikult oli siis eesti talupoja seisund mõndapidi parem, kui võib oletada nende normide järele, mis maksid ta kohta formaalselt. Erinevus eestlaste pärisorjuse ja soomlaste isikliku vabaduse vahel väheneb te­gelikult ka seetõttu, et soomlastegi vabadust ei tohi vaadelda ainult nende seaduste järele, mis seal maksid. Hoolimata sellest, et Rootsi-Soome aadlitalupoegade õigused olid isik­liku vabaduse suhtes seaduse järgi samad Gustav Vasa ja Karl Gustavi ajal, ometigi arenes tegelikult ka talupoja õigus­lik olukord sel perioodil kiiresti isikliku vabaduse kaotamise suunas, millest päästis ta alles Karl XI suur mõisate-reduktsioon. Ka soome aadlitalupojad pidid arvestama aadli süs­temaatilist omavoli ja mõnikord juba kordaläinud katseid, võtta neilt liikumisvabadust. Nii siis, talurahva õiguslik sei­sund Eestis ja Soomes ei olnud nii erinev, kui see esimesel pilgul paistab. Ent hoolimata sellest oli vahe ikkagi küllalt suur; vaevalt võis paljas seiklushimu meelitada soome talupoega Soomest asuma Eestisse. Vahe aga ei olnud jällegi nii suur, et ta oleks kohutanud seda tegemast, kui lisaks tulid veel teisedki põhjused.

Eesti- ja Liivimaa, nagu teistegi Rootsi välisprovintside talupoegade seisund erines Soome-Rootsi omast põhjalikult selle läbi, et siin ei olnud talurahvas põhimõtteliselt kohusta­tud sunduslikult sõjaväes teenima – nekrutiks minema. Juba eelnevas puudutasime asjaolu, kui raskeks läksid vahetpidamatud sõjad rootsi-soome rahvastikule just sellest küljest. Veerandmiljoniline soome rahvas pidi igal aastal andma suure arvu nekruteid. Autoril ei ole kättesaadaval tea­ted, kui suur oli see arv enne 1638. a.   1639.-1648. a. kõikus Soomest võetud sõdurite arv 1239 ja 2048 mehe vahel Arvestades seda asjaolu, et sõjateenistuse-aeg oli väga pikk, tähendas sõdurite võtmine sel määral rasket aadrilaskmist soome rahvale. Peame meeles pidama, et selleaegsetes sõ­dades ei kaotanud väeosad mitte ainult lahingutes palju surnutena, vaid et niisama palju, kui mitte rohkem sõdureid kaotas oma elu rohkete epideemiate tõttu, mille vastu oldi võimetu. Pikk sõjaväeteenistus ei tähendanud sel ajal mitte ainult pea eluajaks kodust lahkumist, vaid väga tõenäolist riskeerimist võimalusega, üldse mitte tagasi tulla. Hirm nek­rutiks võtmise eest oli, nagu pärast näeme, suuresti ära määramas, miks soomlased põgenesid kodumaalt. Silmas pidades aga nekrutite iga-aastast suurt arvu, näeme, et liisuvõtmine ähvardas alaliselt kogu rahvastikku. Kuigi talurahva seisund Eesti- ja Liivimaal oli õiguslikult ja võib-olla ka ma­janduslikult Soome omast halvem, lõi sõjaväekohustuse puu­dumine viimatinimetatud provintsides rahva liikumise suhtes pinge ometi viimase kasuks. Rahvas eelistas emigratsioonis suunda, mis läks üle lahe ka põhjast lõunasse, kui selleks tõuke andis mõni juhus, mida pärast üksikasjalisemalt jälgime.

Ülalkirjeldatud olusuhete tulemuseks oli see, et kogu Rootsi aja kestes valgus soomlasi aegamööda üle lahe Ees­tisse. Seda pidevat kolonisatsiooni arvuliselt aasta­aastalt jälgida on allikate puudumisel võimatu. Umbkaudse läbilõike kolonisatsiooni ulatusest võime siiski saada um­bes aastast 1640. 1638.-41. aastani toimus üldine maarevisjon Liivimaal, alates 1637. a. ka Eestimaal. Säilinud revisjoniraamatud ongi aluseks alljärgnevatele arvulistele kalku­latsioonidele.

Mis puutub Lõuna-Eestisse, siis võimaldas revis­joniraamatu üldine iseloom teha autoril umbkaudse statisti­lise tabeli Lõuna-Eesti mandriosa rahvuslikust koostisest 1638./41. a.

Üksikute maa-alade ja rahvuse poolest grupeerusid võõ­rad järgmiselt:

 

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel1.JPG

 

Mis puutub soomlastesse, siis on näha, et neid võib üksi­kult kohata pea igal Lõuna-Eesti alal, välja arvatud paar Kirde-Eesti lossilääni. Valdavam hulk soome perekondi on sattunud Lõuna-Eesti põhjapiiril olevaisse lossiläänidesse – Põltsamaale, Laiusele ja Tartu maapealikkonda. See sobib väga hästi Soome suhtelise geograafilise lähedusega. Et vastu Põhja-Eestit asuv Pärnu krahvkond näitab väga väi­kest soomlaste arvu, on muu seas tingitud asjaolust, et Pärnu ala oli sõjarüüstamistest vähem puudutatud kui teised maakonnad ja et sinna rändamine oli neil aastatel üldse väga väike.

Vaadeldes soomlaste arvu suhet üldrahvastikuga võime märkida, et see oli põhjapoolseil Lõuna-Eesti aladel võrdle­misi suur ja moodustas ka terve maa kohta võrdlemisi kõrge protsentarvu.  Soome perekondi oli:

Põltsamaa lossiläänis . .     131 (191)  ehk  24,2 (36,5) % rahvastikust

Laiuse lossiläänis. …          18              „      7,7%                         „

Tartu maapealikkonnas.     34              „     1,8 %                         „

Mujal………………………          14              „     0,8 %                         „

Kokku  202 (257) ehk   4,5 (5,7) % rahvastikust.

Mis puutub eespooltoodud arvudesse, siis on nad minimaalsed. 1640. a. ümber tegelikult Lõuna-Eestisse rän­nanud soomlaste hulk peab märksa suurem olema, kui seda näitavad meie arvud. Äratoodud tabelites on võõra rahvuse hulka arvatud ainult sellised leibkonnad, kus revisjoniraamat ise juurde lisab, et taluperemees on võõrast rahvusest. Kõik leibkonnad, kus seesugune märkus puudub, on loetud eestlaste hulka kuuluvaks, välja arvatud mõned üksikud juhud, kus võõrapärane nimi vastupidist otsekohe peale sunnib. Viimast teed on tarvitatud ainult vene nimede kohta, nagu Andrjuška, Ivaška, Timmoška jne. Soomlaste suhtes on, nagu allpool Põhja-Eesti vaatlemisel näeme, säärane eritle­mine raske, ja tabelis olevad arvud on koostatud ainult otse­selt rahvuse kohta käivate vihjete põhjal. Juba revisjoniraamatud näitavad Olle, Eriku jne. nimeliste talupoegade ettetulekuga, et peale tabelites arvestatud perekondade leidus Lõuna-Eestis rohkesti veel teisigi Soome leibkondi. Edasi tõendavad seda ka sama revisjoni inkvisitsiooniprotokollid, kus talupoegade loendused on üldiselt detailsemad kui revisjoniraamatus. Kahjuks on need protokollid lünklikud ja ei saa neid seepärast üldisemaiks statistilisiks andmeiks kasustada. Revisjoniraamatutest võetud soomlaste arvu kohta peab lõpuks veel mainima allpoolkirjeldatavat asjaolu, et Rootsi valitsusasutiste poolt püüti soomlaste asumist Liivimaale sel ajal tõkestada. Selle loomulikuks tagajärjeks pidi olema, et osa soomlasi oma rahvuse ära salgas, eneste varjamises tuge leides ka mõisaomanikelt. Kui suureks kujuneks lõpuks soomlaste protsent Lõuna-Eestis, kui arvestaksime ka ülaltoodud võimalusi, on muidugi väga raske arvata. Tahtes või tahtmata peame jääma endiste arvude juurde, kuid mee­les pidama, et need on minimaalsed.

Kui me Soome asunikkude arvu Lõuna-Eestis võiksime ära määrata umbkaudsete arvudega, peame Põhja-Eesti suhtes ikkagi piirduma umbkaudse kalkulatsiooniga. Põhjus peitub suures erinevuses, millega Rootsi võimud suhtusid Põhja- ja Lõuna-Eestisse. Kuna Lõuna-Eestis maaderevisjon läbi viidi erilise revisjonikomisjoni poolt, kes ise ringi sõi­tis ja revisjoni tulemused kirja pani, piirdus Põhja-Eesti revi­deerimine ainult teadete vastuvõtmisega, mida mõisnikud ise kirjalikult saatsid. Vastavalt erinevale revideerimisviisile on ka revisjoni produktid – revisjoniraamatud väga lahkumi­neva ilmega.    Liivimaa revisjoniraamat on ühise printsiibi järgi koostatud. Kuigi ta praeguse mõõdupuu järgi ei ole pä­ris ühtlane, sobib ta siiski statistilisteks kokkuvõteteks, nagu neid oleme teinud. Eestimaa revisjoniraamat koostub aga üksikuist talupoegade nimestikest, mida mõisnikud igaüks oma heaksarvamise järgi koostasid. Täpseks statistikaks on nad kõlvulised ainult selles osas, mis käsitleb talupoegade ja nende teopäevade arvu, mis omakorda oli adramaade arves­tamise aluseks. Muus osas, ka meid huvitavas talupoegade rah­vuse äramärkimises, puudub ühtlus täielikult. Mõisaomani­kud, valitsejad jne. talitasid siin oma äranägemise järgi. Mõne omaniku mõisate nimestikus on märgitud talupoja nimi ja rahvus; suur enamik nimestikest piirdub aga talupoegade nimede loendusega. Lõpuks leidub hulk niisuguseid ülevaa­teid, kus talupoegade nimedki üldse pole kirja pandud. Otseselt statistiliseks otstarbeks on kasustatavad ainult need ni­mestikud, kus talupoegade rahvus ära märgitakse. Muidugi võib ka ülejäänud nimestikest leida võimalust konstateerimi­seks, et neis loendatud talupoegade hulgas on võõramaalasi. Aga paljaste nimede põhjal järeldusi teha viimaste arvu ja rahvuse kohta on raske.

Seepärast piirdume esialgu arvude esitamisega ainult nende mõisate või mõisate komplektide kohta, kus revisjoni­raamat ise annab kindla aluse, talupoegade rahvust ära mär­kides.  Need on:

 

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel2.JPG

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel3.JPG

 

Mis puutub ülaltoodud arvudesse, siis on selge, et neid pikema jututa ei saa üldistada. Loendatud mõisad moodus­tavad ainult väikese osa Põhja-Eesti maa-alast, ja kokkuvõt­ted on nii mitmeski suhtes juhulised. Eriti maksab see Jär­vamaa viie väikese mõisa talupoegade üldarvu kohta. Tar­vitseb ainult ette kujutada võimalust, et oma talupoegade rah­vuse määrasid revisjoninimetuses ainult need mõisnikud, kelle maadel elas suuremal või vähemal arvul võõraid, kuna puht-eesti rahvusest talupoegkonna kohta loomulikult mingeid rah­vust eritlevaid märkusi tarvis ei läinud.  Juhtub nüüd, et mõni

üksik soomlane on ära eksinud väikesesse 3–4-talupojalisse Järvamaa mõisasse, võib võõraste protsent sel alal väga kõr­gele tõusta. Terve maakonna kohta seda suhtearvu üldistada ei ole aga mingil viisil lubatav. Tahaksime võõraste protsenti ja arvu maakondades umbkaudselt siiski kalkuleerida, oleme sunnitud teisi andmeid abiks võtma.

Jättes välja Järvamaa, kus 20 talupoja järgi ei saa üldis­tusi teha, võime ülaltoodud arvude põhjal siiski järeldada, missuguses maakonnas soomlasi suhteliselt enam või vähem pidi asuma. Tabeli järgi omavad suurima soomlaste prot­sendi Virumaa mõisad – 22,6%, millele järgneb Harjumaa 16,7%, kuna Läänemaa oma 4 protsendiga kaugele taha jääb. Paistab, et seesugune võõraste suhe maakondade vahel vas­tab ka tegelikkusele, sest üldiselt näib Virumaal esinevat palju enam soomepäraseid talupojanimesid kui Harjumaal. Läänemaal on aga väga vähe soomenimelisi talupoegi. Sa­muti sobib see väga hästi ka teiste asjaoludega. On teada, et pikaajalise sõja ja selle tagajärgede all kannatas kõige pealt Põhja-Eesti idaosa. Seal oli peale sõda kõige rohkem tühje talusid. See omakorda soodustas suuremat talupoegade sisserändamist võõrsilt. Harjumaa kannatas laastamise all vähem kui Virumaa, kuid ka tema geograafiline asend oli soo­dus soomlaste immigratsiooniks. Mis puutub Läänemaasse, siis jäi ta Soomest liiga kõrvale. Sõja tõttu tühjaks jäänud talud täideti siin peamiselt saarlaste poolt ja soomlaste arv Läänemaal oli vastavalt palju vähem kui mujal.

Kui oleme fikseerinud, et ülal tabelis esinevad protsentarvud annavad õige suhte üksikute maakondade vahel neis asuvate soomlaste kohta, katsume kontrollida, kuivõrt täpsed on nad iseenesest ja kuivõrt võib neid üldistada terve maa­konna kohta.

Revisjoniraamatus on, nagu öeldud, ainult väike osa talu­poegade nimestikest varustatud märkustega, mis määravad viimaste rahvuse. Neist nimestikest kui ka Lõuna-Eesti revisjoniraamatuist võib näha, et paljud eesnimed, mis väga tihti esinevad soomlastel, on eestlaste seas tundmatud. Need on kas puhtskandinaaviapärased nimed nagu Eskil, Erik, Olaf, Knut, Christer, nende soomestatud vormid Esko, Olle, või soomestatud ristiusu- ja piiblinimed ja veel Sibe, Antti, Heikki jne. Kahtlemata pidid nende nimede kandjad talupojad olema mitte-eestlased – soomlased või puhtskandinaavia nimedega isikud võimalikult ka rootslased. Mõnikord lubavad ka talupoja hüüdnimed, näit. „Rodzi Lasze” ja „Hiettalan Erik” siin rahvust kindlasti ära määrata. Arvestades neid asjaolusid on võimalik koostada teatav võõrrahvaste sta­tistiline tabel ka nende Põhja-Eesti mõisate kohta, kus revisjoniraamatus puuduvad lähemad andmed.

Alljärgnevas tabelis on katsutud anda seesugune kokku­võte kõigi Harjumaa mõisakomplektide kohta, mis esinevad 1637. a. revisjoniraamatus. Esimeses lahtris esitatakse talu­poegade üldarv, teises skandinaaviapäraste nimede arv, mille juures liignimi lubab oletada, et nende kandjad olid soomla­sed. Kolmas lahter sisaldab vastavalt teisele rootslaste ni­mesid. Neljandasse lahtrisse on koondatud kõik juhud, kus eesnimi on skandinaaviapärane, aga puuduvad igasugused lisamärkmed nimekandja rahvuse suhtes. (Siia on koonda­tud ka lisamärkmeta skandinaaviapärased nimed, olgugi et nende vorm vahest on soomestatud; seda sellepärast, et moo­nutatud vorm võis tekkida ka kaastalupoegade suu läbi.) Ülejäänud lahtrite kohta ei ole selgitused esialgu tarvilikud. Tabelis esineb kaks mõisat, mille talupoegade nimed nimes­tikes üldse puuduvad. Et viimaste koguarv ei ole suur, siis lihtsuse mõttes ei ole neist erandit tehtud, vaid on protsentide arvestamises eeldatud, et neis mõisais ei esine võõraid nime­sid.   Sel põhimõttel koostatud tabel on järgmine:

 

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel4.JPG

 

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel5.JPG

 

soome-asustusest-eestis-xvii-sajandi-keskel6.JPG

 

Nagu tabelist näha, on ka neis Harjumaa osades, kus revisjoniraamat talupoegade rahvust ära ei märgi, võimalik konstateerida võrdlemisi rohket soome ja skandinaaviapäraste nimede levikut. Kogusummas on Harjumaa selles osas 8 kindlasti soome ja 54 skandinaaviapärase nimega talupoja majapidamist. Viimastest olid kindlasti 2/3 soomlased, vas­tavalt soomlaste-rootslaste arvulisele suhtele Harjumaal. Arvestades seda kaht kolmandikku saaksime soome perekon­dade minimaalse arvu Harjumaal (ilma Uuemõisa, Ojasuu ja Nabalata) 8+36 = 44, mis teeb üldisest taluperemeeste ar­vust välja 4,0%.

Tegelikult pidi soomlaste absoluutne ja suhteline arv Harjumaal olema palju suurem. Meie tabelis, nagu öeldud, tulid arvesse ainult need skandinaaviapärased nimed, mis esinesid küll soomlastel ja rootslastel, mitte aga eestlastel. See­suguste spetsiifiliselt põhjamaiste nimede kõrval omasid soomlased piiblilisi ja muid ristiusu-nimesid, mis on rahvusvahelised ja mida võimalik polnud statistiliselt eritella. Soomlasi esineb 1631.-38. a. revisjonidokumentides peale ülaltoodute ka veel järgmiste nimede all: Pawll, Simon, Hans, Clement, Mechell, Matz, Bertel, Tomas, Laur, Jürgen, Thõnno, Steffen, Miko, Andres, Marten, Markus, Rein, Peter,. Daniel, Berndt, Ewert, Blasius jne. Vaadeldes 1637.-38. a. revisjoniraamatutes ja Põltsamaa kolonistide nimestikus ette­tulevaid soomlaste nimesid näeme, et üle kahe kolmandiku soomlastest omab just selliseid nimesid. Võttes aluseks vii­mase suhtearvu saaksime soomlaste esinemisprotsendiks Har­jumaal ilma Uuemõisata jne. 12%, mis arvuliselt 126 pere­konda välja teeb. Üldsummas oleks siis Harju­maal, kaasa arvatud Uuemõisa, Ojasuu ja Nabala, asu­nud 147 soome perekonda ehk 12,5% talupere­meeste arvust.

Mis puutub teistesse Põhja-Eesti maakondadesse, siis, sil­mas pidades suuri raskusi tabeli koostamisel, ei osutunud ots­tarbekohaseks teha üksikasjalisi kokkuvõtteid. Silmas pida­des aga seda, mis ütlesime eespool, võrreldes soomlaste suh­telist rohkust üksikutes maakondades, võiksime soomlaste protsendi Virumaal hinnata 15-18% peale. Järvamaal asus soomlasi vististi pisut vähem kui Harjumaal, Läänemaal ei ületanud nende arvuline suhe vististi mitte 3-4%.

Üldiselt aga oli soome asustus 17. sajandi keskel Põhja-Eestis võrdlemisi suur, nii et sugugi õigustamata ei ole Liivi kindralkuberneri Bengt Oxenstierna väide 1641. a., et kogu Eestimaa on täidetud soomlastega. Soome asustuse suu­rus Põhja-Eestis küündis igatahes selle määrani, et meie Ees­timaa siseajalugu jälgides sellest nähtusest mööda ei saa minna, samuti kui seda ei tohi silmast lasta üldisemate järel­duste tegemisel etnograafias, folkloori alal jne.

Pidev ja suurearvuline soomlaste sisseränne eriti Eesti­maale pööras juba varakult enesele Rootsi võimude tähele­panu. Juba Gustav Adolfi ajal püüdis Rootsi keskvalitsus end korraldavalt segada loomulikku koloniseerimisprotsessi. Riigivõimu vahelesegamist põhjustas kõige pealt soome asu­nikkude saatuse kujunemine uues asukohas.

Üle lahe tulnud soomlased harilikult kas asusid mõne eesti talupoja juurde sulaseks või jälle, nagu see selgub 1637. ja 1638/41. a. revisjoniraamatuist, võtsid endile talud mõisnik­kude käest. Viimasel juhul püüdsid mõisaomanikud soome asunikke kohelda muidugi vastavalt Eesti- ja Liivimaa olu­dele ja muuta nad harilikkudeks päristalupoegadeks. Allpool tutvudes mõisnikkude väidetega, miks nad seda teevad, näeme, missuguseid soodustusi esialgu anti soome asunikele, et neid asuma meelitada. Piltlikult kirjeldab ka Bengt Oxenstierna edaspidist soome sulaste saatust ja neid meetodeid, kuidas mõisnikud oma tühje talusid püüdsid täita. „Sest kui üks noor sulane, soome või mõnest muust rahvusest, tuleb mõne talupoja juurde teenistusse, harjub nende eluviisidega ja õpib ära keele, siis korraldab aadlimees asja nii, et ta (sulane) saab talupoja tütre või tüdruku endale naiseks. Pärast seda aga istutab ta sulase omale maale ja peab teda enesele päristalupojana ja igavese orjana. Seda meetodit tarvitatavat mõ­nesugusel määral Liivimaal, Eestimaal aga, nagu kuulda, ole­vat see komme väga harilik, nii et kogu maa seal on täidetud soomlastega”.

Vististi küll peamiselt filantroopilistel motiividel ei või­nud Gustav Adolf sellist soomlaste orjastamist rahulikult pealt vaadata. Kui 1629. a. tema juures viibis Eestimaa aadlisaatkond, tõusetas ta selle küsimuse. Kuningas nõudis rüütelkonna esindajailt, et Eestimaa aadel edaspidi loobuks katsetest, ka soomlasi pärisorjadeks muuta, ja et ta edaspidi Soome-Rootsi olude kohaselt sealt pärit olevate talupoega­dega sõlmiks rendikontrahte. Eestimaa aadel ei olnud Gustav Adolfi keeluga sugugi nõus. Kuninga nõuded olevat uudiseks Eestimaa oludes, sest siin ei leiduvat selliseid talupoegi-rentnikke, kel oleks oma inventar ja muu, mis tarvilik maa harimiseks, ja kes võiksid talu pidada ning pikkamööda pa­remasse seisukorda viia. Soomlased tulevat Eestimaale pä­ris paljaste kätega, nagu teisedki uusasunikud. Rüütelkond kulutavat palju selleks, et neid varustada kõigega, mis on vajalik põlluharimiseks. Kui aga Eestimaal tavalise kombe järele 3 maksuvaba aasta järele nõutavat soome asunikelt samu kohustisi kui päristalupoegadelt, keelduvat nad seda tegemast, jätvat oma talud maha ja siirduvat mujale. Et nii­suguse teguviisi läbi mitte kannatada, olevat ainukeseks pää­seteeks ka soomlasi muuta pärisorjadeks.

Jätame siinkohal arutamata, kuivõrt põhjendatud oli Ees­timaa rüütelkonna saadikute argumentatsioon soomlaste pä­risorjuse kasuks. Üldiselt aga heidavad saadikute vastuväited eredat valgust neile tingimustele, milles toimus soom­laste asumine Eesti- ja Liivimaale. Ka 1637. a. revisjoniraamatu andmed kinnitavad saadikute kirjeldust soomlaste asumisviiside üle. Igatahes aga ei suutnud saadikud kuningat veenda soome uusasunikkude pärisorjastamise tarvilikkuses. Just vastupidi, kuningas muutus väga ägedaks ja vandus, et ta need, kes tulevikus soome ja rootsi talupoegi veel orjasta­vad, kaebuse korral endid pärisorjadeks muudab ja teistele hirmutuseks säärastel aadlimeestel laseb nina ja kõrvad ära lõigata. Kirjalikus resolutsioonis avaldus see otsus vä­hem värvikalt, kuid sama kindlalt. Aadlimees, kes edaspidi soomlasi ja rootslasi pärisorjadeks muutis või neid teistel tingimustel oma mõisa külge sidus, kui see Soomes ja Root­sis kombeks, pidi kaotama kõik oma aadli-eesõigused.

Meil ei ole küll võimalusi kontrollimiseks, mil määral ni­metatud kuninglik resolutsioon täitmist leidis; näib siiski, et see, nagu paljud teisedki määrused Rootsi aja alguses, segas­tes oludes jäi lihtsalt paberile. Peale suure kuninga varsti järgnenud surma nähtavasti ei hoolitud palju, et tema kor­raldused ellu viidaks. Igatahes näeme B. Oxenstierna mitmel korral tsiteeritud kirjast, et umbes 1640. a. oli soomlaste orjas­tamine väga harilik nähtus. 1637. ja 1638/41. a. revisjoniraamatuist ei märka me samuti, et soomlased võrreldes teiste talupoegadega oleksid olnud soodsamas olukorras. Sama maksab, nagu hiljemini näeme, ka Põltsamaa kolonistide kohta.

Gustav Adolfi korraldused jäid siis ilma suurema tegeliku tagajärjeta. Võib arvata, et juhul, kui nad täitmist oleksid leidnud, see asjaolu iseenesest oleks ergutavalt mõjunud edas­pidisele koloniseerimiskäigule. Seda muidugi kuigi suurel määral ei sündinud.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1931

Gustav Adolf ei olnud end seganud soomlaste immigratsi­ooni. Ja kui ta seda tegi, siis ainult niipalju, et soome asunikke kaitsta kohalikkude mõisnikkude omavoli eest. Kristiina eestkostjate valitsuse ajal muutus Rootsi, kesk­valitsuse seisukoht selles asjas hoopis teiseks. Meil ei ole kuigi palju otseseid andmeid selle kohta, miks nüüd Rootsi ametnikud soomlaste siiaasumist hakkasid takistama. Pais­tab siiski, et selle põhjuseks olid kartused, et järjest kasvav emigratsioon jätab rahvastiku Soomes hõredaks, vähenda­des tunduvalt ühtlasi aga ka kroonu tuluallikaid ja sõdur-materjali. Kirjavahetus, mida peeti soome asunikkude üle Liivi-, Eesti- ja Ingerimaal kindralkuberner Bengt Oxen­stierna ja Rootsi eestkostevalitsuse vahel, aitab meid mitte üksnes seda küsimust selgitada, vaid heidab osalist valgust ka neile põhjustele, millest soomlaste sisserändamine oli tingitud.

Ülalnimetatud kirjavahetust algatas Viiburi pealiku Erik Gyllenstierna kaebus Bengt Oxenstiernale, et soomlased hul­gakaupa põgenevad ära Eesti- ja Ingerimaale. Nähtavasti oli sellele kaebusele juurde lisatud palve, soomlaste asu­mist neile maa-aladele takistada. Bengt Oxenstierna avaldas seepeale käsu, et seni Liivimaale siirdunud jooksi-kud-soomlased tuleb paigutada sealasuvasse Forbuse rügementi. Sama pidi tehtama ka nendega, kes tulevikus pärale jõuavad. Oma korraldusest teatas Oxenstierna eestkostevalitsusele.

Eestkostevalitsus leidis Oxenstierna korralduse olevat liiga üldise, sest et seal vahet ei tehtavat nende soomlaste vahel, kes on võetud nekrutiks ning järjelikult on väejooksi­kud, ja teiste vahel, kes mõnel muul põhjusel on Soomest Eestisse asunud. Nekruteid-väejooksikuid, kui neid Liivimaal tabatakse, ei tulevat tulevikus mitte paigutada Forbuse rügementi, vaid igaüks sinna väeossa, kuhu nad esi­algselt olid määratud.

Eestkostevalitsus ei saanud aga ükskõikselt vaadata ka nende „sulaste ja talupoegade peale, kes Soomest ära jooksevad, püüdes leida asupaika Eesti-, Liivi- ja Inigerimaal, ja sinna asuma jäävad”, kuigi neid ei ole sõduriks võetud. Eestkostevalitsuse arvates tulevat ka nende põgenemine suu­relt osalt kartusest nekrutiksvõtmise eest. Kui aga seesu­gust põgenemist ka tulevikus sallitavat, siis võivat kergesti juhtuda, et paljud sellest eeskuju võtavad ja maa hoopis maha jätavad. Soome maa-alad, mis muidu küllalt hari­tud, jäävat tühjaks ning mahajäetuks. Pealegi tekitavat talupoegade väljarändamine veel teisigi pahandusi.

Kuidas aga ebasoovitavat väljarändamist takistada, see küsimus valmistas valitsusele palju peamurdmist. Kui näit. Ingerimaal sisserännanud soomlaste vastu tarvitada liiga radikaalseid vahendeid, siis võivat kergesti juhtuda, et need hoopis ära Venemaale jooksevad. Seepärast otsustati Ingerimaa soomlaste üle koguda täiendavaid teateid ja lõplik seisukohavõte selles asjas edasi lükata. Eesti- ja Liivimaa suhtes oli Vene piir vähem avatud. Seepärast ei kahel­dud siia asunud soomlaste vastu otsekohe karmimaid vahen­deid käsile võtmast. Otsustati, et soomlaste asumist Eesti-ja Liivimaale ei tohi lubada. Kindralkubernerile anti käsk, et kõik mittenekruteist Liivimaale asunud soomlased saadetagu kodumaale tagasi, vahet tegemata, kas nad on talu­peremehed või teenistuses sealsete talupoegade juures. Üht­lasi pidi kindralkuberner, appi võttes teisi ametnikke, selle järele valvama, et edaspidi ärajooksmist Soomest ja Liivi- ning Eestimaale asumist takistataks. Selleks olevat tarvi­lik, et kindralkuberner teataks ning kuulutaks kohalikkudele mõisaomanikkudele, et nad tulevikus ei tohi oma juurde võtta soome jooksik-talupoegi ega sulaseid. Pealegi ei või­vat kahju teha, kui kindralkuberner nii Eesti- kui ka Ingerimaa piirile paneks valve, kes üle piiri tulijaid tagasi saadaks.

Bengt Oxenstierna ei jäänud kuninglikule käsule reagee­rimata. Ta laskis otsekohe välja patendi, et siitpeale ei tohi ükski mõisaomanik, rentnik ega valitseja sallida oma mitte­saksa talupoegade juures soome rahvusest sulaseid. Samuti ei tohi viimaseid võtta mõisale alluvatesse taludesse. Asja­omased isikud, mõisnikud jne. peavad üles andma need soomlased, kes on praegusel silmapilgul nende teenistuses või on pesitsenud nende maadele. Ühtlasi kavatses kindral­kuberner selleks,  et maal olevaid soomlasi  kergemini üles leida ning kätte saada, lasta fiskaalide poolt trahvida isi­kuid, kes soomlaste sealolekut salgavad või neid varjavad.

Oma sammudest lootis Bengt Oxenstierna võrdlemisi häid tagajärgi. Tema arvates pidid isikud, kes hirmust nek­rutiksvõtmise eest või ka muidu Soomest olid pagenud, teada saades, et neid siin maal keegi enam vastu ei võta, hädaga Liivimaalt ära minema, kas Soome või vähemalt Eesti- ja Ingerimaale. Kindralkuberneri kuulmist mööda ole­vatki juba mõned soomlased maalt lahkunud. Ülejäänuid kavatses ta, kui neid kätte saab, ise Soome saata.

Kahtlemata, kui Rootsi valitsuse esindajad oleksid jät­kanud oma energilist tegevust endises suunas, oleks vist suurem osa soome asunikke Liivimaalt varsti kõrvaldatud. Aga nähtavasti olid eestkostevalitsuse sammud Soome asus­tuse vastu ainult lühidalt kestva meeleolu tulemuseks. Iga­tahes enne, kui Bengt Oxenstierna vahendid oleksid pääse­nud täiele mõjule, hakkas Rootsi keskvalitsuse seisukoht pehmenema. 9. VIII 1640. a. kiitis eestkostevalitsus Bengt Oxenstierna poolt selles asjas seni ettevõetud sammud küll heaks, kuid vahepeal oli Liivimaa rüütelkond asjale vahele astunud, oma huvides muidugi katsudes soomlaste tagasi­saatmist ära hoida. Eestkostevalitsus teatas sellest Liivi kubernerile ja laskis asja seni lahtiseks jääda, kuni ta komis­sar Engelbrecht Mengdeni sellekohasele palvele lõpliku reso­lutsiooni teeb. Ka on teada, et Bengt Oxenstierna sat­tus oma otsuste läbiviimisel omakorda raskustesse. Juba varemalt oli ta kahelnud, kui otstarbekohane on, valvetõkete seadmine Liivimaa piirile Soomest sisse rändamise ärahoid­miseks. Seda ei suutvat üksikud vahtkonnad takistada, sest et eriti talvel leiduvat väga palju ülepääsuteid. Juba enne, kui saabus kuninga lõpliku resolutsiooni edasilükkav kiri, oli Oxenstiernal peamurdmist selle üle, mis teha pal­jude soomlastega, eriti Tartu kreisis, kes juba Karl IX ajal ja varemini Liivimaale olid ilmunud. Pikema jututa niisu­guseid perekondi tagasi saata ei olnud võimalik. Ka Oxen­stierna omalt poolt pöördus nüüd keskvalitsuse poole küsi­musega, mida peale hakata.

Kuidas suhtusid eestkostjad Oxenstierna järelepärimisse ja missuguse resolutsiooni nad Liivi aadlile lõpuks andsid, sellest ei ole säilinud autorile kättesaadavaid teateid. Peale seda aga kui 1638/41. a. revisjon lõplikult oli läbi viidud, s. o. 1641. a., leidus Liivimaal veel võrdlemisi palju soom­lasi, nagu ülaltoodud kokkuvõtteist näha. Ei nähtu edas­pidisest keskvalitsuse kirjavahetusest Liivi- ja Eestimaa kindralkuberneridele, et soome asunikke ka edaspidi mingil viisil oleks kavatsetud kimbutada. Tõenäoline on, et Rootsi keskvalitsus, järele andes rüütelkonna nõuetele ja tagasi koh­kudes raskuste ees oma esialgsete kavatsuste läbiviimisel, loobus ka siin oma ettevõttest, nagu see mitmel korral ka tähtsamate küsimuste puhul oli sündinud. Senikui meil vahe­pealne arhiivimaterjal selles suunas alles läbi töötamata, võime rahulduda vaid selle teatega, et soomlaste sisseränd Eestimaale ja vist siis ka Liivimaale toimus veel 17. sajandi lõpul. Sel korral oli see Eestimaa kuberner Axel Julius de la Gardie, kes jpüüdis tõkestada soomlaste siirdumist üle lahe.

*

Nägime, et peale Gustav Adolfi surma Rootsi valitsus nähtavasti ilma suuremate tagajärgedeta püüdis tõkestada soomlaste vabal algatusel toimuvat sisserändamist Eesti- ja Liivimaale ning sealolevaid asunikke Soome tagasi saata. Rööbiti nende katsetega toimusid ka teist laadi sammud soome kolonisatsiooni reguleerimiseks Liivimaal, mille ees­märkide ja laadi suhtes on meil ainult umbmääraseid tea­teid. Nendeks sammudeks osutus erilise militaarkoloo­nia asutamine Põltsamaale, mille 191 asunikust meil juba eespool juttu oli.

Olgugi põhjalikult erinev, oli Põltsamaa soomlaste asun­dus oma nimetuse järele väga sarnane nende teiste sõjaväekolooniatega, mis Gustav Adolfi ajal esmajoones strateegi­listel kaalutlustel Liivimaale asutati, püüdes sõjaväe maju­tamist seada stabiilsemale ning vähem kulukale alusele. Seesuguseid sõjaväekolooniaid leiame 1620-ndail aastail Liivimaal mitu. Juba 1623. a. lubati riigikantsler Axel Oxenstiernale asutada sellelaadilist kolooniat tema suurde läänimõisate komplekti Volmari linna juurde 300 sõduri jaoks. Läti alal kohtame selliseid asundusi Kokenhuseni ja Dünamünde juures. Tähtsam katse, Liivimaa sõjalist kait­set rajada kolooniasüsteemile, langes siiski Eesti alale. Ar­vestades suurt tähtsust, mida omas Tartu strateegilisest sei­sukohast, paigutati siia peakoloonia. Tartu koloonia suhtes on meil üksikasjalisemaid teateid, mille juures ei ole huvi­tuseta lähemalt peatuda, sest ta annab pildi teistestki temalaadilistest kolooniatest ja ka üldse 1620-ndail aastail toimu­nud katsest, Liivimaad asustada soome sõduritega.

Tartu kolooniasse kavatseti asetada esialgselt neli kom­paniid, kokku 600 meest. Meeskond pidi paigutatama Tartu linnas leiduvaisse tühjadesse majadesse, mida oli olemas võrdlemisi rohkesti, sest et linna elanikkude arv sel ajal võrd­lemisi kiiresti kahanes. Niihästi ohvitserid kui ka sõdurid pidid saama teatavad krundid riiklikust tagavarast. Ohvit­seride maad pidid harima kohalikud talupojad. Koloonia asehaldurile anti sel kombel ülalpeoks mõis 6 talupojaga. Teistest ohvitseridest sai iga kapten 5 talupoega, kelle mak-sukohustised tulid tema kasuks ja kes harisid tema jaoks

10   tündrimaad põldu. Leitnantidel ja lipnikkudel olid vastavad arvud 3 talupoega ja 8 tündrimaad põldu, allohvitseridel 1 talupoeg ja 5 tündrimaad. Lihtsõdurid said igaüks4 tündrimaad põldu ja kahe peale abiks ühe talupoja. Tarvisolev inventar ja seemnevili muretseti kolonistidele riigi poolt.   Kolonistide majandust kontrollisid ohvitserid.

Nii suurejoonelised kui kavatsused ka olid, läks nende täitmine ometigi raskeks. Sõjaväekolooniad kavatsetud kujul osutusid võrdlemisi vähepüsivaks. Et mitte ainult kolooniate asutamine, vaid ka nende edasikestmine küsitavaks muutus, selle peamiseks põhjuseks oli kahtlemata lahkekäeline riigimõisate doneerimine eraisikuile, mis lõppes sellega, et 1630. a. oli terve Liivimaa haritud pindala väheste erandi­tega kroonult võõrandatud. Neil Rootsi kohapealsetel või­mumeestel, kes pidid korraldama Tartu koloonia asutamist, oli        juba algusest peale raskusi, sest nende teadmata mitmel korral koloonia jaoks reserveeritud maade kohta tehti kuninga ja keskvalitsuse poolt kinkeakte. Siiski läks alul kuidagiviisi korda vähemalt osaliselt asunduse maa-ala alal hoida.   Nüüd tekkisid aga teised raskused.

Nagu nimetatud, pidi Tartu kolooniasse esialgselt koon­datama 4 kompaniid sõdureid, kokku 600 meest. Kolonistid pidid tulema Soomest Niis Dobblare juhatusel 1626. a. ke­vadel.   Mitmesuguste asjaolude tõttu viibis kolonistide ületulek ja nad jõudsid liiga hilja pärale, et osa võtta heinakoristamisest. Nelja kompanii asemel ühes naiste ja lastega, nagu kavatsetud, jõudsid pärale ainult kaks kompaniid ja needki suurelt osalt noored poissmehed. Niis Stiernsköld ja Erik Andersson, kes seisid koloonia korraldamise eesotsas, leidsid põhjust kaevata ka teiste väärnähtuste üle, mis asun­duse edenemist ähvardasid seisma panna. Nii viibis Soomest põllutööriistade valmistamiseks tellitud raua päralejõudmine, ja hiljemini ei leitud ühtegi seppa, kes hilinenud materjali oleks ümber töötanud. Raha tööriistade ostmiseks aga ei leidunud.

Nende raskuste eest ei põrganud Gustav Adolf esialgu tagasi ja arvas neist aja jooksul üle saavat. Ka see, et sõdu­rid on noored ja abiellumata, võis kuninga arvates aja jook­sul paraneda. Hiljemini sundisid tegelikud raskused kunin­gat siiski oma esialgseid kavatsusi vähendama. See selgus sellest, et 1630. a. oli Tartu koloonia alla jäänud kõigest 651/2 adramaad 126 talupojaga ja et militaarkoloonia koos­nes sel ajal kõigest ühest kompaniist. Kuid nähtavasti läks asunduse ülalpidamine isegi redutseeritud kujul raskeks. 1638/41. a. revisjoniraamatust ei leia me enam mingeid tea­teid sellest, et Tartu koloonia üldse eksisteerib. Arvatavasti said Tartu asunduse saatuse osaliseks ka need kolooniad, mis asutati Kokenhusenisse ja Dünamündesse. Sõjaväekolooniatest 1638/41. aastaks järelejäänutena nimetab revisjoniraamat ainult 19-mehelist salka Helme linnuse juures.

Nii siis osutusid 1620-ndail aastail tehtud katsed, asu­tada Liivimaale soome sõduritekolooniaid, kestuselt mööda­minevateks ja lühiajalisteks. See aga, et hiljemini asutatud Põltsamaa sõduriteasundus püsivamaks kujunes kui eel­mised, on tingitud asjaolust, et ta iseloom ja alused olid eel­mistega võrreldes hoopis teissugused. Kuigi ei ole säilinud ja kättesaadaval ühtegi instruktsiooni ega kirja Põltsamaa koloonia asutamise ja asutamispõhimõtete üle, ometigi on kaudse materjali põhjal võimalik neid mõnesugusel määral rekonstrueerida ja sedastada, et viimased teiste kolooniate omast põhjalikult erinesid.

Põltsamaa asundus moodustunud kõige pealt tegevast sõjaväeühikust, mis olnud komandeeritud sinna asuma ja maad harima. See ilmneb esmajoones juba sellest, et asun­dus ei tekkinud korraga. Kolonistid saabusid Põltsamaale, nagu selgub kolonistide nimestikust, ükshaaval pika rea aas­tate kestel.   Kolonistidest ilmus Põltsamaale:

1621. a. – 1 kol. 1628. a. – 3 kol. 1635. a. – 17 kol.
1622. a. – 2   „ 1629. a. – 3    „      1636. a. – 14  „
1623. a. – 1   „ 1630. a. –  –  „ 1637. a. – 11  „
1624. a. – 1   „ 1631. a. – 8    „ 1638. a. – 4   „
1625. a. – 1   „ 1632. a. – 32   „ ilmumis-  
1626. a. – 2   „ 1633. a. – 10   „ aeg tead-   41  „
1627. a. – 5   „ 1634. a. – 43   „ mata  

Kokku: 191 kol.

Need arvud annavad põhjust Põltsamaa koloonia asu­tamist paigutada 1631. aastasse, sest alles siitpeale paisub asunikkude juurdevool ja muutub pärast massiliseks. Need üksikud soomlased, kes Põltsamaale asusid enne 1631. a., tulid siia vististi lihtsate asunikkudena C. G. WrangeFi pä­ralt olevasse staarostkonda; siia meelitas neid nähtavasti paljude talude tühiolek ja sellest tingitud mõisaomaniku vastutulelikkus.   Alles pärast  1631. a. hakati soomlasi riigivõimude poolt sunniviisil Põltsamaale koondama. Et nende soomlaste koondamine oli tõepoolest sunniviisiline, ilmneb asjaolust, et kolonistide nimestik vastupidised juhud eriti välja tõstab. 19 kolonisti juures nimetatakse, et nad „ise vabatahtlikult” asundusse on ilmunud. Ei ole huvitu­seta, et suurem osa vabatahtlikkudest – arvult 13 – on pärit Pieksamäe kihelkonnast (Savost) ja saabunud ena­masti 1634. aastal.

Sunniviisil Põltsamaale koondatud asunikud olid enamasti endised sõdurid, kes mingil põhjusel sõjaväeteenistusest olid lahkunud ja siis mõned aastad Liivimaal kuski eramõisas asu­nud. Mil põhjusel need isikud sõjaväest olid lahkunud, seda selgitatakse ainult mõnel erijuhul. Nii teame 15 isiku kohta, et nad on väejooksikud, pagenud kohalikkudest garnisonidest Narvast, Toilast, Paidest jne. või jälle maha jäänud oma rü­gementidest, kui need viibisid marssimisel läbi Liivimaa. Mis puutub ülejäänutesse, siis piirdub nimestik lakoonilise vormeliga, näit.: „Matz Heinrichszän. . . oli kapt. Henningh Grasz’i all, elas siis mõisnik Skälmani juures, ilmus Põltsamaale 1632. a.” Mõningad viited kolonistide nimestikus sunnivad vältima muidu väga võimalikku oletust, et ka nende kolonistide hulgas oli väejooksikuid, kuid et see nimestiku koostajate hooletuse või andmete puudumise pärast on ära märkimata jäänud. Just vastuoksa, paistab tõenäolisena, et seesugused asunikud on kas väljateeninud või mõnel muul põhjusel sõjaväest vabastatud sõdurid, kes sõjaväest vabane­misel Liivimaa endile uueks eluasemeks olid valinud ja keda nüüd Rootsi valitsusasutised Põltsamaale koondasid.

Et Põltsamaa kolonistid pidid olema juba sõjaväeteenistuse läbi teinud, sellega sobib ka asjaolu, et sealsed sõdurid olid juba vanemad mehed, perekonnaisad, kes enamasti juba pike­mat aega olid Liivimaal viibinud. Vastandiks endistele kolo­nistidele ilmusid Põltsamaa asunikud kolooniasse perekondadega. Nimestiku andmetest näeme, et kolonistidel oli 1638, a. järgmisel arvul poegi:

Ei ühtegi – 60 kolonistil,

1 poeg – 45
2 poega – 43
3 – 24
4 – 14
5 –  4
8 –  1

Nimestikust selgub samuti, et kolonistid Põltsamaale il­mudes enamail juhtumeil kaasa tõid oma inventari ja loomad. Selle inventari olid asunikud kogunud nähtavasti selle aja jooksul, kui nad viibisid mõne eramõisniku juures Liivimaal peale lahkumist sõjaväest. Juba ülal juhtisime tähelepanu sel­lele, et suurem osa Põltsamaa asunikest oli enne asundusse tulekut pikemat või lühemat aega omal algatusel Liivimaal vii­binud. Üksikasjalisemalt seda nähtust vaadeldes näeme, et enne kolooniast tulekut olid Liivimaal viibinud:

ei  ühtegi  aastat – 41 kolonisti

1-5 – 31 „
6-10 – 31 „
11-15 – 17 „
16-20 –  6 „
21-25 –  2 „
üle  25 –  1 „

andmed puuduvad – 63 kol. kohta

kokku:   191 kol.

Endiste sõdurite kõrval, kes moodustasid Põltsamaa kolo­nistidest suure enamiku, leidus vähemal arvul ka teisi. Juba eespool puudutasime seda, et 19 asunikku olid vabatahtlikult kolooniasse ilmunud, nähtavasti otsekohe Soomest. Need va­batahtlikud ei olnud sõduriperekonnad. Samuti ei olnud sõ­durid ka need soome 19 asunikku, kes sunniviisil toodi Põlt­samaale. Neist olid 9 kolonisti põgenenud Soomest liisuvõtmise eest ja siis lühemat või pikemat aega viibinud Liivimaal eramõisates. 5 kolonisti olid oma vanemate poolt juba väikeste lastena meie maale toodud ja siin üles kasvanud. 1 kolonist oli Soomest pagenud kordasaadetud tapmise pä­rast, 3 kolonisti aga olid Liivimaale ilmunud kohalikkude mõisnikkude kutsel. üks asunikest oli Põltsamaa varema kolonisti-sõduri täiskasvanud poeg, kellel oli iseseisev maja­pidamine.

Koloonia asupaigaks oli, nagu mitmel korral nimetatud, Põltsamaa lossilään. Põltsamaa lossilääni kuulusid sel ajal praegused kihelkonnad Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani. Mõni üksik mõis (Pajusi, Loopre) välja arvatud, oli kogu lossilään Carl Gustav Wrangelile doneeritud, moodustades Põltsamaa staarostkonna, mille alla käis ka Põltsamaa alev. Soome kolonistidest elas väike osa ka alevis, suurem osa aga maal. Lähemalt ära märkimata, mis kellegi elukutseks oli. ütleb kolonistide nimestik ainult niipalju, et 9 kolonisti elasid Põltsamaa alevis. Mis puutub maal elavatesse soomlastesse, siis oli neist:

rätsepaid –  2 kol.
seppi ja sepaselle –  2  „
puuseppi ja selle –  2  „
nahaparkaleid –  1  „
talusulaseid –  12  „

Ülejäänud 163 kolonisti olid taluperemehed. Nende talud ei asunud kompaktse kogumikuna üksteise naabruses, vaid laialipillatult eestlaste talude vahel üle kogu staarostkonna. Sellest ei tule aru saada sel kombel, nagu oleksid soomlased Põltsamaale asustatud sama põhimõtte järele nagu Tartu sõjaväekoloonias, nimelt, et sõduritele ülalpeoks oleksid abiks antud mõned kohalikud talupojad. Põltsamaa koloonia asus mitte riigi-, vaid eramaal, ja siin ei olnud seesugune põhimõte teostatav. Soome kolonistid olid Põltsamaa staarostkonna omaniku suhtes asetatud samadesse tingimustesse kui koha­likud eesti talupojadki. Põltsamaa staarostkonna adramaade arvu kindlaksmääramisel arvestab 1638/41. ;a. revisjoniraa­mat nii eestlaste kui ka soome kolonistide teopäevi, mida tehti mõisniku kasuks. Paistab, et ka õiguslikult olid soomlased Põltsamaal samal järjel kui eestlased. Kui, 1638/41. a. revisjoniraamat ühe soomlase kohta nimetab, et ta on vabatalupoeg, siis peame küll arvama, et ülejäänud, kelle kohta seda eriti esile ei tõsteta, on päristalupojad. Üldse jätab soom­laste asumisviis Põltsamaal mulje, et nad olid lihtsalt vaba­härra Wrangeli talupojad, nagu teisestki rahvusest Põltsa­maa eestlased. Ainukeseks erinevuseks oli asjaolu, et kolo­nistide suhtes oli läbi viidud mingi organisatsioon. Koloo­nial oli oma pealik ja kirjutaja, kes kahtlemata pidid vahen­dama mõne kõrgema rootsi kohaliku sõjaväelise või tsiviilinstantsi korraldusi.

Olemasolevate puudulikkude andmete pärast ei saa ku­jundada kindlat otsust selle kohta, mis motiividel ja kaalut­lustel koondasid Rootsi võimud soomlasi sunniviisil Põltsa­maale, kus neist said eramõisniku päristalupojad. Vaevalt tegi kroonu seda C. G. Wrangeli huvides, et täita tema tühje talusid tööjõududega. Arvestades teisi samme, mida Rootsi keskvalitsus ja Liivimaa kindralkuberner soome ametnikkude vastu Liivimaal üldse ette võtsid, peab jõudma Põitsamaagi kohta arvamisele, et siinse koloonia asutamise põhjuseks oli püüd, koondada soome sõduriperekondi selleks, et nad laiali­pillatult muu rahva hulka ära ei kaoks ja et neist ka tulevikus oleks võimalik ammutada nekrutmaterjali, hädakorral aga sõ­dureid kasustada ka kaitseks vaenulise sissetungi vastu. Paistab, et Põltsamaa koloonia asutamisel lasksid Rootsi või­mud end juhtida ühtlasi püüust, mis avaldub mujalgi, nimelt hoolt kanda soome sõduripoegade eest ja mõjustada, et nen­destki tulevikus saaksid sama elukutse pidajad.

Vaadelnud Põltsamaa asunduse isiklikku koostist ja üldist iseloomu, jääb meil veel paari sõnaga peatuda koloonia kestusküsimusel. Et Põltsamaa kolonistid olid suurelt osalt perekonnainimesed, et neil oli oma majapidamiseks tarviline in­ventar, lõpuks, et nad enamikult olid pikemat aega enne ko­looniasse astumist Liivimaal viibinud ja siinsete oludega koha­nenud, see kõik räägib arvamise kasuks, et Põltsamaa asun­dus ei saanud olla nii ebastabiilne ja lühikese kestusega kui endised teiseloomulised Liivimaa soome sõduritekolooniad; Kahjuks ei olnud autoril võimalust kontrollida 1690. a. revis-joniraamatute põhjal, kas Soome asundus püsis tol ajal Põltsamaal veel endisel kujul või mitte. Küll aga võime va­nemas säilinud Põltsamaa kirikuraamatus veel 1693. a. ala­tes surnute, abiellujate jne. nimestikes konstateerida mõnede soome nimede esinemist. Seepärast näib ka tõenäoline ole­vat, et 1638. ja 1641. a. vahel on Põltsamaa soomlastest ko­lonistide arv mõne võrra tõusnud, mitte aga langenud. Lahk­arvamisi võimaldab asjaolu, et lõplikult 1641. a. koostatud Lii­vimaa revisjoniraamat märgib Põltsamaa lossiläänis ainult 138 soome kolonisti olemasolu, kusjuures paarikümne kolo­nisti nime kõrval leidub märkus, et nad saabunud 1639., 1640. ja 1641. aastal. Vahe kolonistide nimestikus näidatud ja revisjoniraamatus ettetoodud soomlaste arvu vahel tuleb küll vist sellest, et revisjoniraamatus talupoegade rahvuse nime­tuse juurdelisamisega on oldud teataval määral hooletu, nagu seda eespoolgi võisime konstateerida. Nii siis kasvas Põltsa­maa asundus 1638.-41. a. jooksul veelgi suuremaks, kui ta arvuliselt oli 1638. a. kolonistide nimestiku järele. Kuidas aga kujunes koloonia liikmete arv peale seda, selle peame and­mete puudusel vähemalt esialgu jätma lahtiseks.

*

Võisime eespool küllaldaselt sedastada, et emigratsiooni kõrval, mis Rootsi suuruseajal toimus Soomest Rootsi- ja Ingerimaale, oli ka väljarändamine ning asumine Eestisse küllalt arvurikas ning tähelepanuvääriline. Soome asunikkude saatus Eestis kujunes aga hoopis teiseks kui mujal. Rootsi-ja Ingerimaale rännanud soomlased sattusid võõra rahva hulka. Assimileerumine maa pärisrahvaga oli selle tõttu ras­kendatud ja soomlased säilitasid neis maades, seal, kus nad asusid enam-vähem kompaktse kogumikuna, oma rahvuse ja keele kaua, osalt kuni tänapäevani. Eestisse tulnud soomla­sed kaotasid, asudes läheda sugurahva juurde, oma rahvuse võrdlemisi ruttu, pealegi kui nad, välja arvatud vahest Põlt­samaa koloonia, elasid sporaadiliselt, laialipillatult eestlaste hulgas. Soome rahvale on need asunikud ja nende järeletu­lijad kaduma läinud. Kuid kahtlemata tõid sisserännanud soomlased enestega kaasa mitmesuguseid kultuurmõjustisi. Kui suured need mõjustised olid, mis alale nad langesid, see muidugi on tulevase uurimise asi. Võib-olla on tulevikus sellest kasu, kui lühidalt peatume ka Põltsamaa kolonistide päritolu juures. Suurem osa neist oli pärit Savost – kokku 67 kol., siis Karjalast 47 koi., edasi Hamest 24 kol., Põhjamaalt 20 kol., Uusimaalt 12 kol., neist 8 kol. rootsi alalt Varsinaist-Soomest 5 kol. ja lõpuks Satakundast 4 kolonisti. Ülejäänud 12 kolonisti päritolu kohta puuduvad andmed kas täielikult või ei ole autoril nime­tatud kihelkondi võimalik olnud üles leida ja identifitseerida. Põltsamaa asunduse kohta käivaid andmeid ei saa kolonistide päritolu mõttes pikema jututa laiendada ka kogu tolleaegse soome asustuse kohta Eestis. Siiski peab meeles pidama, et Põltsamaa kolonistid olid õrnal algatusel enne kolooniasse tulekut elanud Liivimaal ja et seega peegeldavad nende kohta käivad arvud osaliselt ka soome kolonisatsiooni üldse.

                                                                                      Juhan Vasar.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 12/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share