Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Oma brošüüris „Eesti luule viletsused” (ilmunud a. 1914) jõuab Joh. Aavik õige pessimistlikule, peaaegu eitavale seisukohale selle ajani ilmunud luulekirjanduse suhtes, ja nimelt mis puutub selle sisusse ja stiilisse: see olevat vähe algupärane, vähe leidlik, pigemini hõre, kah­vatu, sõnavaene.

Vahepeal on tegutsenud luuletajate uuem põlv: Under, Visnapuu, Barbarus, Semper j. m. Uued vihud sonette, poeese, Amores j. m. Kuid meie luuletajate kõige uuemgi toodang ei jaksa leida teed rahva hinge juurde, ei jõua saada tõsiseks nautimisobjektiks sellelegi publikule, kes oskaks häid luuleteoseid hinnata.

Nii ei ole tänini jaksatud luua seda oodatavat, sära­vat, suurt, olgugi et kindlat edu on märgata väikestes lüürilistes, meeleolulistes palades.

Seesugusel halval nähtusel peavad olema mingisu­gused sügavad, paratamata põhjused. Joh. Aavik tähendas oma eelmainitud brošüüris kahe põhjuse peale:

1) rahva tõuline luuletemperamendi puudus ja

2) luuletajate kirjandusliku kasvatuse puudus.

Kuid tõuviga ja harimatus oleksid mitme põlve ula­tusel lubanud ometi mõnegi erandi ja meie praegusile tuntumaile luuletajaile ei saa luuletemperamendi puudust või harimatust ette heita.

On veel väidetud, et meie keel oma iseloomu poolest on tõsiseks ja suuremaks luuleikalduse põhjuseks, kuid selle väite lükkab ümber asjaolu, et meie luulelise proosa keel on väga kaunis oma kõla ja soravuse poolest. Nii imelik kui see ka ongi, jätab meie proosaline ilukirjandus puhtvälise, kõlalise ja rütmilise ilumõju poolest meie värsilise luule ometi kaugele endast maha.

Et meie Pegasus tänini nõnda vaevalise lennuga, selleks peab tõesti olema muid põhjusi.

Olen lõplikult kindunud, et meie luuleikalduse tõeli­kuks põhjuseks on asjaolu, et meil vormi, s. o. värsitehnika alal tarvilikku lahendust tänini ei ole leitud. Sisu poolest suudaksid meie luuletajad senisest kindlasti palju rohkem pakkuda, vähemalt samaväärtuslist kui ilmakirjanduslikud prosaistidki, kui luuletajail ei oleks aga ülepääsmata takistusi vormi suhtes. Sisu ja vorm on aga luules nii lahutamatult teineteisega seotud, et kui mingis keeles vormi poolest on suured võimalused ja abinõud, mis pee­nelt ja keele omapärasuse kohaselt välja töötatud, siis ainult saabki luua säravat luulet; vastasel korral pole või­malik anda ei välist sära ega armetu vormi abil luua väljendust vägevale sisule.

Mulle paistab, et meie luule on praegu just samas olukorras, nagu seda oli vene luule poolteist aastasada tagasi – Lomonossovi, Sumarookovi, Tredjäkovski ajal. Ainult siis, kui Tredjäkovski oma mitmes sellekohases kir­jutuses ära näitas, et lõplikult tuleb loobuda tolle ajani vene värsitehnikas tarvitatud süllaabilisest meetrumist ja tuleb käsitada ainult toonilist, aktsentueerivat, vene kee­lele ainukest kohast meetrumit, siis tuli murrang, teadlik pööre, mis kauneid tagajärgi hakkas andma ja selle tasa­pinna ettevalmistamise võimaldas, et saja aasta pärast Puškin ja Lermontov lõid vene luulele võrratu sära.

Eesti senises kunstluules on värss saksa ja vene praeguse värsitehnika eeskujul aktsentueeriva meetrumi reeglite järele ehitatud.

1) Et aktsentueeriv meetrum ainult kaht liiki silpe tunneb, rõhulisi (-) ja rõhutuid ( ᴗ), ja et nii ühed kui teised silbid välteliselt, oma pikkuse poolest, täitsa ühesuguseks loetakse (mida nad vastavais keelis – saksa, vene keeles – enam-vähem ongi), siis on arusaadav, et rütmi alalhoidmi­seks värsi igas jalas selle meetrumi puhul võib olla alati ühepalju silpe: troheilistes (-  ᴗ: luule) 2, daktülseis (-  ᴗ  ᴗ_: luulele) 3. Kuid sellest just tuleb, et eesti kee­lele, kus silbid häälikute väldete ja sõnaastmete tõttu esi­nevad mitmesuguses pikkuses, aktsentueeriv meetrum kui­dagi ei kõlba, sest et seesugused värsijalad eesti keeles kvantitatiivselt (hääldamiskesteliselt) ühepikkused ei saa. Ei saa ju näit. kõigis järgmisis sõnus esimesi silpe ühe­pikkuseks lugeda: lodi, loti, lotti, (selle) loodi, loodi (sõ­nast „looma”).

Neid sõnu troheuse või jambi värsijalas tarvitades loeme rütmi kinnipidamiseks ja iseäranis laulame muidugi lodi ehk loti asemel loodi ja looti, ja siit see kõla­line hõredus ning paha mulje vale ja ebaloomulise hääldamise tõttu. Kui me aga need lühisilpidest sõnad õieti hääldaksime, siis sünniks sõna taha tühi koht, paus, enne kui me rütmist ja taktist kinni pidades järgmist sõna võik­sime hääldama hakata. On selge, et siin peaks tühja koha täitmiseks veel ühe silbi (ehk kaks lühikest silbikest) va­hele panema, ja ometi ei rikuks see rütmi, vaid, ümberpöördult, aitaks rütmi kinni pidada, ühtlasi tihendaks värssi. Seeläbi rikunduks küll värsijalgade nii-ütelda matemaatiline silbiarvude ühtlus, kuid mis sellest, kui aga foneetiline rütm alal on hoitud, ja see on ometi peaasi, ainuke tarvilik asi. Sama viga ilmub 3- ja 4-silbiliste sõnade kolmandas lühikeses silbis, mis praeguses värsi­jalas rõhuga silbi aset peab täitma.

See meie värsis raudse järjekindlusega läbiviidud eba­loomulik silpide ainult arvuline (aritmeetiline) seadmine tundub meie elava, silbivälteliselt vahelduva tempoga keele iseloomule vastukäivana, suretavana, tüütavana. See on suur puudus ja mõjub kõrva kaudu meisse väga valusalt. Kas võib juttu olla tihedast, lainetavast, mänglevast, loomulikult kõlavast värsist, kui kas rütmi ennast või jälle sõnade foneetilist ilmet igal sammul rikutakse!

Tõsi küll, troheilises värsijalas I- ja II-väiteliste sõnade tarvitamise ebakohasuse peale on enneminigi näidatud

(peaasjalikult Joh. Aavik) ja meie luuletajate noorem põlv lubab endale seda viga palju harvemini. Kuid seep see on, et aktsentueeriva meetrumi reeglite järgi värsijalgu luues mainitud vea eest hoidmisel I- ja II-astmelisi sõnu üldse enam ei saa tarvitada ja luuletaja abinõud seeläbi jälle hulga kehvemaks on muutunud.

2) Siin on eesti esi- silbilise rõhu tõttu troheilised värsid peaasjalikult ainult kahesilbilistest, daktülsed värsid aga kolmesilbilistest sõnadest ja pikemad sõnad ei pää­segi värssi; kui neljasilbiline troheilisse pääsebki, siis rikutakse, aktsentueeriva meetrumi reegli järgi teda rohkeni kui ühe värsijala eest arvates, pea alati sõna foneetiline ilme. Et värsid siis koos on peaasjalikult kahe- ja kolme­silbilistest sõnadest, seisavad stroofis sõnad ülevalt alla sammastena, ilma et erirõhuliste või eripikkuste sõnadega läbi põimitud oleksid, või on ühesilbiliste juppsõnadega igal sammul paigatud, jambi puhul veel ühesilbiliste sõnade sammas eesrinnas. Kõike seda vaesust ei näe mitte üksnes silm raamatus, vaid lugemisel kuuleb ka kõrv ning tunneb kriitiline ilutunne. Samust põhjusist tingitud, on meie värsside riim nii vaevaline, peaasjalikult ühe- või kahesilbiliste vaevaga otsitud sõnajuppide – tüvede tüütav foneetiline sarnasus jne.

Sõnamaterjal käsitamiseks on liiga piiratud ja takis­tatud, luuletaja tarvitada olevad abinõud liiga primitiivsed.

Võib arvata, missugust vaeva see nõuab luuletajailt, kui nad nii kitsaks jäänud sõnamaterjaliga ja piiratud abinõudega üldse midagi jaksavad kujutada. Kuidas julgeme nõuda viljakat loometööd sääraste primitiivsete abinõude varal! Pärast seda pole ime, et meil ilukirjandusline proosa on ilmekam, mahlakam ja kõlavamgi kui luule.

Jah, mitte luuletajad ja mitte ka keel pole süüdi, vaid eesti luulele on selleks halvajaks olnud valitsev värsiehituse teooria, tänini valitsenud aktsentueeriv meetrum, võõras ja vildak meie keelele, mis loometegevusele rikka­likumaid abinõusid ei võimalda. Tema arvele jääb meie värsi konstateeritud hõredus, vesisus, labasus, ebaloomulikkus ja seega kogu luule alaväärtuslikkus, ülepääsmata takistuste pitseriga kogu toodangul.

Samuti kui aktsentueeriv meetrum, ei kõlba meie keelele ka süllaabiline meetrum, kus küll värsijalgu ei mõõdeta, kuid kus samuti tegemist silpide aritmeeti­liselt ühesuuruse arvuga värsireas, mitte aga silpide vältelise pikkusega.

Jääb üle kvantiteeriv meetrum, mis arvestab nimelt silpide vältelise pikkusega värsijalas ehk takti ula­tuses. Kvantiteeriva meetrumi reeglite seast lihtsamate alla (kui näit. vanaroomlaste poolt ladina keele jaoks loodud reeglid arvata) kuulub ka eesti rahvalaul (ν. K. Petersoni „Lühike kirjanduse teooria”). Rahvalaulu regivärsi vormi täppis järeleaimamine ei pakuks aga meie kunstluulele kuigi suuri abinõusid.

Kuid rahvalaulu värsiehituses on elemente, mis meie kunstluulele senisest koguni teissuguse ja üksi loomuliku värsiehituse kätte juhatavad, olgugi et rahvalaul enese jaoks tarvilikuks ei ole pidanud neid võimalusi täiel määral kasutada.

Kui meie luulele ülepea määratud on senisest hiilga­vamat tulevikku, siis peab see oma alguse saama just neist rahvalaulu värsiehituse elementidest!

Rahvalaulu regivärsis on 4 troheilist värsijalga:

Liigu, | linnu | keele|kene.

Kuid elustava ja huvitava erandina ilmub, et vahest värsijalas võib kahe silbi asemel ka kolm ja neli olla ning ükskõik missuguses jalas:

3   silpi   I-s jalas: Oh seda | hääda | häälekesta…

4      „ „ „ Ühe pani | kuuksi | kullen|dama…

3   „    II-s   „     Vihu|last olen | viidud virve,.,

3   „    III-s   „     Nurgad | nutid, | et oli noori…

Kaks esimest värsijalga daktülid (s. o. 3-silbilised): Suur aga | Jumal teab | surma | paika …

Ehk näit. järgmises külalaulus koguni mitmes värsi­  jalas 4 silpi:

Läksin aga, | läksin aga j läbi küla | tänava…

Peened silbid, mis suuremal arvul (3 või 4) hariliku lahmakavõitu kahesilbilise värsijala asemele astuvad, pea­vad olema lühikesed, s. ο. I- või II-astmelised sil­bid (nagu, oli, tuli, vanavara). Kahesilbilise värsijala esi­mene silp peab aga raske ehk pikk olema, s. o. IV-das ehk harukordadel 111-das astmes (saata, kulda, võtta):

Kurtis |kulla | kaasa|kesta…

Järeldus: Kui neist senistest rahvalaulu erandli­kest võtteist aga alaline abinõu teha ja seda kunstvärsis nii järjekindlasti läbi viia, et värsijalgades, õigemini värsitaktide ulatuses silpide kogulise kvantiteedi (välte) mõttes enam vigu ei lubata, vaatamata silpide aritmeetilise arvu peale ühes või teises taktis, siis saame puhta kvantiteeriva meetrumi, mille tarvitamisega värsiehituses endised takistused ja pahed kaovad. Alles selle kaudu pääseks eesti kunstluule tehnika laialiste abinõude omandamisse ja võiks hakata kõike võimalikku ilu saavutama.

Näitlik katse puhta kvantiteeriva meetrumi neljatak­tilise värsiga:

| Ikka | jälle mind j vallatumalt | veetleb |

| kuldne | muinasaeg, I uhke ja | nõiduslik, |

| aeg, mille | rüppesta J vastu meil’ j lõõgleb |

| helmeis | kangana | värvirikas j sündmustik |

| sangarite | julgelt | vikerdavast | elust,

täis | võrratumat | imet, nii j üllatavalt | ilust.

Sealt | nüüdki veel | vilgub me | kauge | mineviku |

| usku | sügavat j saladus|likku, |

| kombeid | imelik-|kirjusid, | rohkeid

ning | müüte | sätendavjsäravaid | pärleid, |

| Sellest on | kõland küll | jutte, küll | laule |

| suust suhu, | külast külla, | põlvesta | põlve |

me | rannikul | kaunil, mis | Idalast |tõttab, |

| saartel | sadadel | merde | hüppab, |

| Kaljuvalla | veerella | Veteema | sülle,

seal | andudes | lainete | kallistu|sille. |

| Tänapäev, | jah, nende | hõbekuld | laulude |

| salapärast | ilu täis | helin on | vaikind … |

| Siiski pole | põhjust meil | nukrad | olla, |

| sest et, | tänu me | jumalaitelle, |

| käes on | kangelas|ajajärk | jälle, |

mil | tulest ja | surmast tõid | välja me | noorte |

| kauakestnud | võitlused | muistse | aarde. |

Taktide vahed on põikkriipsukestega märgitud. Ehk küll samas värsis (reas) ühes taktis on kõigest 2, teises 3, mõnes 4 silpi – on need taktid (värsijalad) kvantitatiiv­selt (välteliselt) ometi täitsa ühepikkused.

Seesuguse puhtalt väljapeetud kvantiteeriva meetrumi juures oleks ka eesti värss tihe oma kõla ja loomulik rütmi poolest, foneetiliselt moonutamata sõnadega; samas värsis ja stroofis võiksid vabalt vaheldudes esineda 1-, 2-, 3-, 4-, 5-, 6-siIbiiised sõnad, kogu sõnastik oleks tarvitada,  luuletajal käed vabad; suured võimalused saabuksid soliid­sete eepiliste teoste loomiseks. Silpide arvu alaline vahel­dus värsijalas aga võimaldaks eesti värsile omapärase ülla­tava mänglevuse, soravuse ja niiütelda temperamendi avaldamiseks tänuliku välise abinõu. Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ja Jak. Liivi eepilised luuleteosed oleksid kvantiteeriva meetrumi tarvitamisel hoopis sügavama ilulise mõ­juga ning meie praegune luuletajatepõlv ei oleks nii saa­matu eepilise luule arendamises. Muidugi võib stroofide skeeme luua, kus kõigis värssides või vaheldumisi värs­sides teissugune taktide arv on (mitte neli). Mõistagi, et lüürilisi palu, nii enne kui pärast, võib suruda autorite igasuguste individuaal-detailsete skeemide raamidesse ja nad samuti kaunid võivad saada, nagu seda Suitsu, Ridala, Visnapuu, Underi, Semperi j. m. väga mitmed meeleolu­lised palad juba ongi.

Selle kvantiteeriva meetrumi iseärasusena näib mulle muu seas, et siin takt ei liigu ei 2/4 taktis (marsitaktis), nagu aktsentueeriva meetrumi raskes, järjekindlas, puhtas troheuses, ega ka ³/4 taktis (valsitaktis), nagu aktsentueeriva meetrumi daktülis, vaid siin on mingi keskmine takt, mis hääldamise rutulisuse kohaselt kõlbab nii marsiks kui ka valsiks. Säärase värsi hääldamine on kui trummimäng, kus kindlate eriliste taktide peale vabalt langeb erisugune arv peenemaid lööke (silpe), mäherdused löögid aga on seda nobedamad, lühemad, mida rohkem neid tuleb takti (värsijala) kestuse ulatuse peale ära mahutada. See on rütmiline meloodia ilma muusikalise toonita.

Samuti ei oleks selles meetrumis värsiridade seisu­kohalt ei puhast langevat ega puhast tõusvat rütmi. Rõhk oleks küll muidugi takti alguses, kuid värsside sidumiseks tarviliku sidesõna võib paigutada ka värsi ette selle tingimusega, et eelmise värsi viimane takt on selle võrra lühem.

Käesoleva kirjutusega ei taheta kaugeltki ütelda, nagu oleks meie värsifikatsiooni probleem seega nüüd juba lahen­datud. Siin on esitatud ainult uus vaade küsimuse kohta, missuguselt uuelt seisukohalt edaspidi ühe või teise poolt tehtavad põhjalikumad katsed ja avalik mõtetevahetus vast tulevikus lubaksid küsimuse senisest soodsamini lahendada.

Saksa ja vene vabarõhulistes keeltes tarvitatakse suure eduga aktsentueerivat mõõtu, prantslased, poolakad jne. on suurepäraseid tagajärgi saavutanud nende keelte kohase süllaabilise mõõdu abil, kuid mitmed neist rahvaist on loonud vastavale mõõdule just oma keele omapäraste oma­duste tõttu teatava hulga kõrvalreegleid  enese jaoks.

Muinasroomlased pärisid muinaskreeklasilt ja arendasid välja peenelt ning oma keele kohaselt ja rohkeis reeglites kvantiteeriva mõõdu, mis ladina luulele võimaldas selle omapärase ilu ja Ovidiusele luuletehnika suurepärase käsitlemiskerguse. Eesti keelele on kohane kvantiteeriv mõõt, kuid muidugi ei kõlba meile roomlaste oma puhtal kujul, vaid see tuleb ümber töötada ja välja arendada meie keele omaduste kohaselt. Seepärast pole kogu meie luule küsi­mus esialgu muud kui meie värsifikatsiooni küsimus. Tä­helepanu sel alal tuleb esialgu koondada rohkem tehnilise külje arendamisele, kus põhjalikult läbi katsutaks kõik need abinõud, mida võimaldab meie keel enda omapärasu­sega ja mis on talle sobivad. Peale rütmi abinõude ka kõigi muude effektiliste foneetiliste abinõude kõrvuti, läbi­segamini, ikka vaheldumisi tarvitamine, nagu alliteratsioon ja assonants, häälikute ljaison (ühtesulamine sel puhul, kui järgnev sõna sama häälikuga algab, millega eelmine sõna lõpeb: meil lõõgleb, värvirikas sündmustik, imelik-kirjusid jne.), lõppude konkordants ja riimid ning riimide loomiseks senisest laialisemate abinõude otsimine; siis stiililised abinõud ning, ühe sõnaga, kõik, mis iganes aitab tõsta värsi, stroofi, luuletuse ilulist mõju.

Tuleksid määrata üksikasjalised reeglid, mis moodus­taksid eesti prosoodia jaeestimeetrika. Ainult värsiehituse tehnika uuele alusele seadmisega ja põhjaliku süstematiseerimisega võimaldame, et meie luule välja pää­seks praegusest halvatusest ja nõiaringist ning loodaks see tasapind, mille põhjal juba ligem sugupõlv luule alal võiks saavutada hiilgavamaid tagajärgi.

Vasso Silla

Eesti Kirjandusest nr. 7/1923