Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Kalevala” toimetaja Dr. Elias Lönnrot oli möödaläinud aastasaja kolmekümnendate aastate jooksul ja neljakümnendate aastate algusel käinud ümberkaudsete sugurahvaste elu-olu uurimas Rootsis, Norras, Lapis, Aunuses, Arhangeli ja Novgorodi kubermangus. Veel ei tundnud ta eesti rahvast. 1844 pööras ta sammud Eesti poole ning sõitis juunikuu lõpul Tallinna. Tallinnas ei leidunud kedagi isikut, kes ta tähelepanu enese poole oleks tõmmanud, küll aga Kuusalus, kus keeleteadlane Ed. Ahrens elas. Keeleuurijana tundis Lönnrot Ahrensi kohta iseäralist huvitust; ta rändas kohe jala Tallinnast Kuusalusse. Jala oli ta Soomes ja mujal uurimis-teekondadel käinud, jala võttis ta neid Eestiski ette.

Ahrensi poolt oli hiljuti „Tallinna murde eesti keele grammatika” ilmunud ja Soome Kirjanduse Seltsile saadetud, kust Lönnrot ta kätte saanud ja Eesti teekonnale kaasa võtnud. Ahrens imestles rohkesti külalise käes juba oma keeleõpetust nähes. Kuusalus võeti kohe keeleküsimus päevakorrale. Lönnrot küsis, Ahrens andis seletust, sest eesti keele asjus tundis soome keeleteadlane enese võhiku olevat. Kaua ei saanud Lönnrot ometi Ahrensi seltsis viibida. Juba mõne päeva pärast algas Tallinnas kiriku­õpetajate sinod; sinna pidi Ahrens sõitma. Nii ei jäänud soome keeleteadlasel muud nõu üle kui reisikepp jälle kätte võtta ja armsale keelemeistrile jumalaga ütelda.

Edasi viis Lönnroti tee Koeru, kus ta enam kui nädala paigal viibis.   Missugune põhjus teda seal nii kaua kinni pidas, ei selgu ta kirjadest, mille järele me ülepea väikese pildi ta Eestis viibimisest saame. Vist juhtus ta Koerus kellegi huvitava isikuga kokku, kellelt ta rohkesti keelelisi aineid sai.

Koerust rändas ta Tartu poole, kus juba selgi ajal oli vaimlise elu keskkoht. Siia jäi Lönnrot pikemaks ajaks. Korteri leidis ta ülikooli joonistuseõpetaja Hagen’i juurest, kellest ta ütleb, et see väikest palka saades ilusasti ära elab 7-8 lapsega, ehk küll hinnad Tartus Lönnroti järele kallimad kui Soomes; näituseks maksis Tartus suhkur 1 rubla 20 kop. ja kohvi 1 rbl. 50 kop. nael (need hinnad olid selle aja kohta tõesti väga kallid).

Elu kohta Tartu haritlaste ringkonnas annab Lönnrot huvitava kirjelduse. Söömisega ei lepi ta sugugi. Ta imestleb, kuidas nii vähese söömisega võidakse elada. Teadu pärast süüakse Soomes tublisti. Lönnrot avaldab ühes kirjas Tartu söögisedeligi: „Hommikul tass kohvi, tublisti sigureid sees, ja kohviga paar kuivikut. Lõunaks kaks toitu. Lõunat süüakse kell pool 1; lõuna ajal juuakse klaas õlut; õhtusööki ei ole sugugi, vaid selle asemel 3-4 tassi teed ja paar väikest võileiba. Üks kord mõne nädala jooksul on joodud pärast lõunat kohvi ja sel kohvijoomisel oli iseäralik põhjus: lapsed tulid maalt suvitamast tagasi. „Todi” ega muid kangeid jooka ei tarvitata sugugi. Võõ­rusel käiakse harva ega tehta võõraste vastuvõtmiseks suuremaid valmistusi kui majas muidu viisiks: pakutakse ainult 3-4 tassi teed ja paar võileiba. Seal, kuhu mind võõrusele kutsuti, on niisama tehtud või kõige rohkem klaas veini veel juurde joodud; ainult õhtulaual juuakse siin­seal mitu klaasi. Mulle pakuti mõnes kohas napsi söögi alla. „Todi” ei ole ma mõnda aega näinud, välja arvatud üks õhtu, mil ma seda ühe klaasi jõin rootsi sugu, merekapteni juures, kes laeval Tartu, Pihkva ja Narva vahet sõidab.”

Harvu söömakordi ja toidu vaheldust Tartus kirjel­dades küsib Lönnrot, missugune soomlane nii piskuga lepiks. Enesest ei ütle Lönnrot ometi, et ta Tartus tühja kõhtu oleks kannatanud, kui tal ka raske näikse olnud olevat nii harva antava vähese toiduga läbi saada.

Magnetiks Tartus sai Lönnrotile Dr. F. R. F ä h l m a n n. Viimase kohta kirjutab Lönnrot 13. augustil 1844: „Fählmann, Tartu Õpetatud Eesti Seltsi esimees, on lubanud mulle hankida mõnda (raamatut) veel juurde. Nimetatud isik, kes peale esimeheameti veel enam haigeid arstib kui ükski muu siinne tohter – tal on 60-70 haige juures päevas käia, peale selle veel muid, kes kodu ta juures käivad – on samal ajal ülikoolis eesti keele lektor ja dieteetika ning farmakoloogia professori kohuste täitja. Sellest võib arvata, kui palju aega tal ülemääraliste toime­tuste jaoks üle jääb; aga hoolimata sellest õpetab ta mulle iga päev eesti keelt. Seda võib ta ainult, siinseid elukombeid silmas pidades, kus õhtut enam tööpäeva kuulumata ajaks ei arvata, mida ei või muuks tarvitada kui kaardimängimiseks ja „todi” joomiseks. Kõik, kes meil väikese sisse­tuleku ja liia töö üle kaebavad, võivad siit palju uut õppida, nimelt et ei ole ettelöömata sissetulekuid, vaid et see, mida selleks hüütakse, ei ole muud kui ilmaaegsete väljamine­kute eufemistlik nimetus.”

Fählmann sai Lönnrotile eesti keele õpetajaks. Rohkete muude tööde pärast ei saanud ta Lönnrotile kaugeltki niipalju aega pühendada, kui see oleks soovinud. Lönnrot katsus keelt õppides enesele kõiki eesti raamatuid osta, mida kuskilt Tartust võis saada. Ta ise kirjutab selle kohta: „Olen erandita ostnud enesele kõik eestikeelsed raa­matud ja mul on neid nüüd tükki 60.” See ütlus kuulutab, kui väike sel ajal eesti kirjaturg oli. Fählmann kinkis Lönnrotile veel oma käest üht ja teist juurde, mida enam müügil ei olnud, nagu näituseks Ο. V. Masingi raamatuid. Lönnrot teab, et neid esiotsa vähe ostetud, sest vennaste­koguduste liikmed seisnud nende vastu, aga et rahvas hiljemini nende tublidusest aru saanud ja neid rohkemini hakanud ostma, nii et Lönnroti Tartus käimise puhul neid mõnda aastat enam kuskilt ei saadud. Peale Fählmanni kinkisid veel mõned Õpetatud Eesti Seltsi liikmed Lönnrotile mitte enam müüa olevaid raamatuid. Oma poolt palus Lönnrot Helsingi sõpru talle mõni tähtsam soomekeelne raamat saata, et neid eestikeelsete raamatute kinkijatele vastu annetada. Õpetatud Eesti Selts kinkis Lönnrotile mitu raamatut, mis eesti rahvast puudutasid, peale muu 20 annet Rosenplänteri „Beiträge’sid”. Kui Lönnrot viimaks Eestist lahkus, viis ta kogu selleaegse saadaval ja osalt mitte enam saadaval oleva eesti kirjanduse kaasa ja see kirjandus tõusis umbes 100 numbri peale. Muidu ostis Lönnrot Tartu saksa raamatukauplusest enesele veel hulga saksakeelseidki raamatuid, näituseks 13 rubla 87 1/2 kopika eest sanskriti keeleõpetuse. Raamatute pakk kasvas suureks; seda ei oleks Lönnrot suutnud Soome tagasiminekul seljas pikal maal hästi ära kanda; sellepärast saatis ta raamatuoaki voorimehega ära.

Tartus viibides oli Lönnrotil tihti vaidlemist eesti ortograafia asjus.   Eesti ortograafia – niinimetatud vana kirjaviis – ei meeldinud Lönnrotile sugugi. Eesti keele sõpradega kokku puutudes tegi ta kohe pro­pagandat soome ortograafia kasuks. Suurem hulk tartlasi oli aga Lönnroti seletustele kurt, pidades endist vigast kirjaviisi paremaks ja õigemaks. Lönnrot ei suuda küllalt sääraste meeste põikpeasust imestada. Oma kirjades püüab ta vana kirjaviisi kirjutajaid naeruvääriliseks teha, soome sõnu eesti vanas ortograafias kirjutades.

Asja kohta kirjutab Lönnrot ise lektor Zitting’ile novembri algusel: „Õpetatud Eesti Seltsi esimehe Dr. Fählmanniga ja muudega on mul palju vaidlemist ja vastamist soome õigekirjutuse asjus. Nad peavad selle täiesti kõlb­matuks, sedaviisi tõeks tehes vana väidet pinnast venna silmas ja palgist omas silmas. Kas tahad näha, missuguseks soome keel eesti kirjaviisi järele muutuks, siis saad järg­mise näite:

Soomlases pidi seesugune eesti vanas kirjaviisis kirju­tatud laul muidugi õudse mulje tekitama. Purevalt kirjutab Lönnrot ise säärase eesti vana kirjaviisi kohta: „Missuguseks seasaksakeeleks soome keel sedaviisi_; kirjutatuna muutuks, võib hõlpsasti ära näha. Samasuguseks on see eestigi keele muutnud. Arvad, et eestlastele hõlpus on säherduse kirjaviisi puudust kätte näidata, aga võta näpust. Nad ehk arvavad vahest: parem oma õlgne kui võõras nisune – või kuidas olgu, aga ikka katsuvad nad hea meelega oma kirjaviisi paremaks kiita, ühtlasi harutusele võttes, kui kõlbmatult soome keele kirjaviisi kirjutatakse. Ometigi ei oska nad ise soome keelt, peale selle, mis mõni harv on vähe Strahlmann’i grammatikast kuulnud. Vastuvaidlemise asemel olen käskinud neid Soome tulla ning meie keelt paremini õppida ja siis alles kirjaviisi asjus kõnelda.”

Edasi tähendab Lönnrot, mida Ο. V. Masing soome kirjaviisist oma raamatus „Estnische Originalblätter für Deutsche”, lehekülg 8, arvab.

„Peaaegu niisama kui Masing, arvavad veel mitmed Tartus meie kirjaviisist, mida nad küll sugugi vist muust ei tunne kui Masingi sõnadest. Tallinna pool leidub ometi mõni, kes soome kirjaviisi Eestilegi soovib, näituseks eesti uue grammatika kirjutaja Ahrens ja veel üks teine õpetaja (selle teise õpetajaga on Jõelähtme õpetaja Schüdlöffel mõeldud), kes väikese raamatu „Toomas Westen, Lapo rahva uso ärataja Norramaal” juba soome kirjaviisi järele on kirjutanud ja trükkida lasknud. Oleks aega, tahaksin Tartu Õpetatud Eesti Seltsile hea meelega soome ortograa­fiast midagi kirjutada, kui sellest ka muud kasu ei oleks, kui et kirjalikult oleksin ennast vabandanud.”

Lönnrot võrdles eesti keelt õppides seda etümoloogi­liselt seisukohalt soome keelega. Ta kavatses seesugusest võrdlemisest pikemalt kirjutada, näituseks Suomalaisen Kirjallisuuden Seura aastaraamatu „Suomi” tarvis. Niisama lubas Lönnrot Õpetatud E. Seltsile selle väljaannete tarvis kirjutada eesti ja soome võrdleva grammatika, aga paraku tulid muud tööd vahele, mis ei lasknud kavatsusi soovitud viisil täide minna. Lönnrot ise aimas ometi aja puudust ette ja lisas sellepärast lubamise puhul tingimuse juurde: „Kui aga aega saan!”

Eesti keele õppimise kõrval oli Lõnnrotil Tartus veel teine ülesanne: aineid sõnaraamatu jaoks koguda. Õpe­tatud Eesti Selts oli juba mõnda aega aineid sõna­raamatu jaoks korjanud. Varemini oli Ο. V. Masing sellel alal rohkesti tööd teinud, aga surm oli Masingi enne ära kutsunud, kui sõnaraamat võis ilmuda; peale Masingi surma kadus sõnaraamatu käsikiri. Sõnaraamatu puudus andis ennast aga seda rohkemini tunda, ja see puudus sundis Õpetatud Eesti Seltsi asja agaramalt käsile võtma. Seltsiliikmed kogusid hulga sellekohast materjali kokku. Praost Heller’i käsikiri üksi sisaldas 800 lehekülge. Kahjuks ei ole selts materjali korjamisest palju kaugemale jõudnud. Kaua tagakäevatud sõnaraamatu väljaandmisele ei suutnud selts rühkida. Alles Wiedemann katsus umbes veerand­sada aastat hiljemini selle puuduse kõrvaldada.

Augustikuu koosolekul pani Lönnrot Õpetatud Eesti Seltsile palve ette, et talle lubataks seltsi sõnaraamatu korjandusi ära kirjutada. Selts oli hea meelega valmis palvet täitma. Lönnrot oli „Kalevala” ilmumise pärast seltsile juba tuttav; mõni aeg varemini oli seltsis „Kalevala” üle kõneldud ja sellest proovisid antud. Selts oskas „Kalevala” meistri teeneid hinnata ja valis ta varsti esi­mesel koosolekul, millest Lönnrot augustikuus 1844 osa võttis, auliikmeks. Esiotsa oli Lõnnrotil ometi keele õppi­misega niipalju tegemist, et ta sõnaraamatu kopeerimist ei saanud ette võtta. Enne tahtis ta Lõuna-Eestimaale rahva sekka ja Võrusse Kreutzwaldi juurde minna, siis alles sõnaraamatu materjali kallale rühkida. „Sellega kulub vist mõnda nädalat,” kirjutab ta 16. aug. 1844 Dr. Rabbele, „aga see on paratamata, sest suur hulk eesti sõnu esineb soomegi keeles, kui ka mitte kõigis, siis ometi mitmes murdes, ja kui sedaviisi saab neid suure hulga koguda, siis on see muidugi parem kui neid üksi­kult kokku põimida.”

Teises, 18. oktoobril samale Dr. Rabbele kirjutatud kirjas ütleb Lönnrot: „Sõnaraamatu kogud sain eile ja need on suuremad, kui ma arvanud. Nende kopeerimi­seks kulub vist poolteist nädalat, ükskõik kui usin olek­sin. See on õige halb, sest mul hakkab juba tahtmine tulema koju tagasi pääseda. „Aber что дѣлать! (nii just kirjutab Lönnrot oma soomekeelses kirjas). Tööd sellel alal ei taha ma ometi pooleli jätta; sellepärast pean ma tahtmata siia jääma, kui ka selle mu otsuse tagajärjel peaksin poolräbalates Peterburi kaudu tagasi pöörma.”

27. augustil 1844 kirjutab Lönnrot Dr. Rabbele: „Homme, kui vihma ei saja, rändan lõuna poole, tulen kahe nädala pärast tagasi ja siis algab sõnaraamatu ainete kopeerimine.” Vist ei sadanud „homme” ja Lönnrot läks teele; teated puuduvad selle kohta. Teekond venis aga palju pikemale, kui Lönnrot ette oli arvanud: kahest näda­last sai peaaegu seitse. Ta leidis nii palju uudist keele kui ka rahvaelu tähelepanemise asjus, et varemini sugugi tagasi ei pääsnud. Esialgse kavatsuse järele tahtis ta Võrumaalt tagasi tulles veel Pärnu minna Rosenplänteriga tutvust tegema, tahtis isiklikult selle mehega kõnelda, kes palju eesti keele kasuks oli tööd teinud, kuid teekond Tartu ja Võrumaale kulutas ta aja, nii et uurija Pärnu teekonnast tahtmata pidi loobuma.

Alles 12. oktoobril jõudis Lönnrot lõunapoolselt tee­konnalt Tartu tagasi. Teekonnal ulatas ta Valga lähedale ja käis Võrus Kreutzwaldi juures. Paraku ei anna ta kir­jades seletust, kus kohal ja kelle juures ta sel teekonnal veel käis. Igatahes jättis see teekond Lönnroti järele väga halva mulje. Mitte sellepärast, et tema enesega oleks Eestis kuskil halvasti ümber käidud, nagu D. Europäus’ega mõni aasta hiljemini Ingeris, kus rahvaluule korjajat kihvtiandjaks, ta tindipotti kihvtipotiks peeti ja sunniti seda tühjendama, – ei, Lönnrot ei võinud halva vastuvõtmise üle kaevata, aga ta nägemised jätsid tasse halva mulje. Ta ise kirjutab 18. oktoobril Dr. Rabbele selle kohta: „Igal pool võeti mind kirikumõisates väga lahkesti vastu. Need olid ainsad „saksa kohad”, kus ma sees käisin. Sest ehk küll maa mõisaid täis, ei käinud ma neis ometi, osalt sellepärast, et mul tingimata tarvis ei olnud neisse minna, osalt et mulle haiget meelt tegi nende poolt talupoegade rõhumine. Kirikuõpetajad olid erandita õpetatud mehed, pidasid saksakeelseid teoloogilisi ajakirju ja sam­musid ajaga ühes. Ka nähti nad jõukalt elavat. Siiski tahaksin ma 1000 rubla palgaga ennem õpetaia Soomes olla kui siin 10.000-lise palgaga, sest vististi sureksin ma, enne kui harjuksin ükskõikselt vaatama mõisnikkude poolt rõhutud rahva elujärge. Talupoegadeks neid küll hüütakse, aga nad on samasugusel seisukorral, kui meil mõisate popsid (= torparid), jah veel halvemal järjel, sest meie torparitel on ometi lootus aja jooksul elukohta enesele päriseks omandada, aga Eesti talupojal ei ole seda loo­tust. Nende elumajad on viletsamad kui kõige vaesemal Soome torparil. Ühes kõrtsis tuli mu juurde pooljoobnud talumees ja hakkas tühja-tähja lorisema. Käskisin teda välja minna, juurde lisades, et ma joobnud meest ei salli. Siis hakkas ta nutma ja paluma, et ma seda pahaks ei paneks, sest joobnuks joomine on ainus abinõu, kuidas nad enestele võivad rõõmu hankida „sest kui Roots meid enne orjiks teggi” (need sõnad kirjas” nii eesti keeles kir­jutatud; mõeldud on „sest ajast”). Vist mõtles mees „root-” siga” saksa rüütleid “

Oktoobris Snellmanile kirjutatud kirjas kirjeldab Lönnrot uuesti Eesti talurahva viletsat põlve. Sellest kir­jast kuuleme järgmise otsuse:

„Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Sää­rane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suu­rendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tui­mad on, et nad viljapuuaedu ei istuta jne., aga kelle jaoks nad neid istutavad, sest nende kohta ei maksa lause: Insere, Daphni, pyros, carpent tua poma nepotes (= istuta, Daphne, viljapuid, küll su lapselapsed saavad neist vilja). Peale selle imesteldakse, et nad on hoolimatud, joodikud, ja väidetakse, et nad praegustes oludes võiksid palju paremini elada, puhtamalt asuda jne. Selleks kirju­tatakse lendlehti, mis kõike tahaksid korda saata, aga tõepoolest midagi korda ei saada, sest niikaua kui juur põeb, jääb puu halvaks, niipalju kui seda ka toherdatakse. Hiljuti lugesin ajalehtedest, et Ungaris talupoegadele viimaks ometi maaomandamise õigus moondatud. Kui Liivimaa mõisniku­seisus tänavu maapäeval koos oli, võeti seesugune küsi­mus päevakorrale, aga vastaserakond nõudis, et kõik jääks vana viisi, ja see erakond saigi võidu. Mittemõisnikusugu isikud ometi, kel on õuenõuniku või suurem aunimi, võivad enestele maad osta; sellepärast peaks valitsus vist iga talupoja õuenõunikuks tegema, kui ta kauemini ei taha näha, et talupojad säärasesse rõhutud põlve jäävad. Õnneks on minul keeleuurimisega nii palju tööd olnud, et mul ei ole aega küllalt vihastuda selle viletsa põlve pärast, milles härrad oma talupoegi peavad, sest muidu oleksin ma juba ammu pahameele pärast haigeks jäänud, kui ma ei oleks pampu selga võtnud, kuidas teha see­sugusel puhul kõige targem oleks olnud, ja kohe pärast siiajõudmist Soome tagasi pöörnud. Nende orjuses ela­vate Vene talupoegade põli, kellega olen tutvunud, on võrdlemisi’ palju parem kui siinsete talupoegade oma. Igal pool võib neil suuremat jõukust tähele panna ja nende elukohadki on paremad kui siinsetel, kelle tubades ei ole puupõrandatki, nagu kindlatel elukohtadel asuvatel laplastel on. Klaasaknaid ei näe ülepea,’ ehk kui mõnel talupojal seesugune on, siis on see tühipaljas pisuke.”

Säärase halva mulje jättis selleaegne Eesti talurahva elu Lönnrotisse. Tartus sõnaraamatu-kogusid kopeerides suutis ta vähe maal tuntud tuska unustada. Siin tegi ta tööd, nii et pea auras otsas. Hommikul -kell 5 rühkis ta tööle ja töötas väikeste vahedega kuni õhtu kella 10-ni. 3. detsembril 1844 võis ta Dr. Rabbele kirjutada, et .järel on veel kaks väikest vijhku. Need tahan kiirelt läbi võtta ja loodan, et võin tuleval laupäeval Tartule jumalaga ütelda.” Hoolimata kiirest tööst käis ta ometi vahel Fähl-manni juures asju harutamas. Paaril puhul kutsuti teda ka kalendri-toimkonda. Õpetatud Eesti Selts oli sellesse toimkonda peale Fählmanni veel õpetaja Geheve määra­nud. Selles toimkonnas harutati kalendri toimetamise viisi ja kalendrisse võetavate kirjutuste sisu. Lönnrot kirjutab 12. novembril toimkonna kohta: .Toimkond on kirjutuste valimises minu arvates väga tundlik olnud; see ongi hea kalendri õnnestumiseks ja seda välja andva seltsi lugu­pidamise pärast. Fählmann ise on kange” eestlane, sest eesti keel on ainus keel olnud, mida ta kümnenda eluaastani on kõnelnud..,  AgaJ mitte ainult keel ei tule sõelumise alla, vaid ka kirjutuste sisu, nimelt aga, et neist ei saaks pietistlikka ega ebapietistlikka. Vaatamata selle peale, et kalendrit tahetakse pietistlikkude kirjutuste eest hoida, otsustab toimkond kalendrisse ometi paar vaimulikku laulu võtta. Peale selle oli sel puhul toimkonnal veel Fählmanni kuulsa „Kriibus Kjaabuse” määramine kalend­risse käsil. Naljajutt otsustati muidugi kalendris ära trük­kida.” Lönnrot kirjeldab sel puhul tuttavat naljajutu sisu ja lisab juurde: „Fählmann ütleb nii siin Tartus sündinud olevat, kuid teised väidavad, et Fählmann ise jutu sepit­senud, niisama kui meil Nervander vahel seesuguseid veid­raid jutte sepitseb.”

Nagu tähendatud, hakkas Lönnroti töö detsembri alguses lõpule jõudma. 3. detsembril kirjutab ta: „Olen enesele täna suure kaubakasti ostnud ja hakanud juba oma kraami kasti panema, et kasti voorimehega Peter­burisse saata.” Lugu oli nii, et kui ka Lönnrot Tallinnast laevaga tahtis Helsingisse sõita, vaheajal külmad ilmad laevasõidule juba takistusi olid teinud. Sellepärast ei jää­nud Lõnnrotil muud nõu üle kui Peterburi kaudu Helsin­gisse tagasi pöörda. Kirjutades, et asjad voorimehega Peterburisse saadab, lisab ta juurde, et ise kaasa ei või minna, sest „et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed Tartu ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest.”

6. detsembril 1844 kirjutab Lönnrot õpetaja Siren’ile Peterburki, et ta oma kimpsud-kampsud voorimehega kolmes pakis tema juurde saadab ja teda palub voorimehele veoraha välja maksta, ise lubab pea järele tulla ja asja õiendada. „Põhjus, miks ma ei tule kimpsudega-kampsudega, on see, et olen otsustanud jala käia, et selle aja sees veel võiksin eesti keelt juurde õppida. Kogu siin­oleku aeg on mu töö olnud eesti keele õppimine ja ainete kogumine kavatsetava soome, eesti, vepsa ja lapi võrdleva grammatika jaoks.”

Nagu näha, lahkus Lönnrot ettemääratud ajal Tartust. 18. detsembril kirjutab ta juba Jamburi maakonnast Katilast, kuhu ta õpetaja Groundströmi juurde peatama on jäänud: „Teekond Tartust siia läks ilma takistuseta, kui ka jala käisin, peale viimase 4 penikoorma Narvast siia; need sõitsin õpetaja Heleniuse hobusega, sest et ta, nagu ütles, ei tahtnud seda häbi kanda, et oleks lasknud mind jala enese juurest ära minna, just kui minul oleks iseäralik au „nuiaküüdil” rännata kirikumõisast kirikumõisa. Mai­nitud õpetaja Helenius, Pöütüä praosti poeg, on seni Nar­vas õpetaja olnud, aga hiljuti 8000-rublase koguduse saa­nud 8 penikoormat Tallinnast. Asja paremini mõtlemata läinud ta ühel pühapäeval pärast lõunat sinna proovijutlust pidama. Järgmisel pühapäeval valinud saksad ja talupojad ta oma õpetajaks, kolme sündinud eestlast (tähen­dab muidugi Eestimaal sündinud sakslast, sest päris eesti sugu õpetajad puudusid sel ajal) kõrvale jättes, kes kõik olid tublid õpetajad ja head jutlusepidajad.”

Teises kirjas, veebruari lõpult 1845, nimenõunik Hagenile Tartusse, teatab Lönnrot, et ta Tartust vana kalendri järele 27. nov. välja läinud, 2. detsembril Narva jõudnud, seal ühe päeva viibinud ja Narvast edasi Katilasse vadja­laste juurde läinud, kuhu ta 12. detsembrini jäänud ja siis 15. detsembril Peterburisse pääsnud. Helsingisse tagasi jõudnud ta alles 1845. a. jaanuari viimastel päevadel.

Lönnroti kirjeldus annab meile igatahes huvitava pildi möödaläinud aastasaja esimese poole lõpu, 40. aastate kultuurilooliste olude kohta Eestis.

M. J. Eisen.

Eesti Kirjandusest nr. 8/1923