Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

18 May

Jooni valgustusajastu olemusest.

 

     

I.

See jõuline vaimne liikumine, mis valgustusfilosoofia nime all valdas XVIII sajandil haritud rahvastikuelementide meeli ja mille otsesed või kaudsed mõjustused on mitmel alal ulatunud nüüdisajani, ei ole seni leidnud ühist, üldiselt tunnustatud teaduspärast hinnangut. Et valgustusajastule ajaliselt järgnes sügav poliitiline ja sotsiaalne murrang – Suur Prantsuse revolutsioon, mis riivas nii seniste privilegeeritud seisuste kui ka teataval määral jõukamate kodanlik­kude kihtide huve, siis asusid paljud XVIII sajandi filosoofiliste ideede siirad pooldajad vaenlikule seisukohale Suure revolutsiooniga seotud ideederingi vastu. Kõik revolutsiooni eksimused ja liialdused kanti nüüd XVIII sajandi „eksliku filosoofia” arvele. Et see revo­lutsioon oli kujunenud teatavate kihtide seisukohast taunimisväär­seks nähtuseks, tunnistati ideed, mille tähe all ta oli arenenud, teo­reetiliselt kahtlasteks ja praktiliselt ohtlikeks. Kandes XVIII sajandi rahulikule vaimsele liikumisele üle need antipaatiad, mis olid tekki­nud tormiliste ja veriste revolutsiooniaastate kohta, hakati kogu valgustusajastu vaimset sisu samastama revolutsiooniaegsete tege­laste ja juhtivate suundade mentaliteediga. Nii tekkis valgustusfilo­soofia kohta rida üsna pinnapealseid eelarvamusi, mis XIX sajandil kandusid ühelt sugupõlvelt teisele.

XVIII sajandi kirjanduses domineerinud klassitsism oli taotlenud esijoones kindlakujulist vormi, mõtte selgust ja mõistuspärast sisu. Võit­luses selle suuna vastu kerkis XIX sajandi alguses esikohale roman­tism, mis eelistas ebamäärast vormi, eemaldus maisest tõelusest hämaraisse kaugusisse ja uduseisse kõrgusisse ning armastas jälgida rahvahinge omapäraseid avaldusi eri aegadel ja eri mail. Et valgus­tusajastu ideed olid esitatud klassitsistlikule kirjandusele iseloomuli­kus vormis, kujunes romantismi võitlus klassitsismi vastu ühtlasivõitluseks XVIII sajandi kirjandusele omase ideestiku vastu. Val­gustusajastu peamise pahena selles suhtes rõhutasid romantikud ajaloolise meele puudumist valgustusfilosoofidel ja viimaste kriitikavaest ning naiivset iseteadvust kaasaegsuse ülistamisel ja mineviku eluvormide alahindamisel.

Valgustusajastu filosoofilised ideed olid suurelt osalt kujunenud võitluses XVII sajandi ratsionalistide (Descartes’i, Spinoza, Malebranche’i) poolt loodud metafüüsiliste süsteemide vastu. Kuigi val­gustusfilosoofd saavutasid ka teoreetilise aatlemise alal tähele­pandavaid tulemusi, ei suutnud ükski neist ometi luua väga sügavat ja omapärast süsteemi: XVIII sajandi filosoofiline mõte oli oma otsin­guis dünaamiliselt hoogus, alatiselt liikuv ja rahutu ega võimalda­nud seetõttu oma tulemuste kristalliseerumist mingis kõikehaaravas, lõpliku ilmega õpetuses. Neil põhjusil jäid valgustusajastu puht-filosoofilised doktriinid hiljemini tagaplaanile ja varjutati I. Kant’i krititsismi, saksa suurte idealistlikkude süsteemide (Fichte, Schelling’i, Hegel’i) ja teiste järgnevate teooriate poolt hoopis suuremal määral, kui nad seda tõeliselt oleksid väärinud.

Nii näis XIX sajandi 1. poolel valgustusajastu vaimne pärand muutuvat selliseks ajalukku siirdunud nähtuseks, mil ei pidanud olema enam midagi väärtuslikku öelda ei olevaile ega tulevaile gene­ratsioonele. Siiski olid mitmed valgustusfilosoofia ideed sügavasti mõjutanud XIX sajandi poliitilisi ja sotsiaalseid õpetusi, andes viljastavaid tõukeid liberalismi ja demokratismi, natsionalismi ja sotsialismi teooriate kujunemisele. Sest, nagu Fr. Meinecke õieti tähendanud, vaimsed revolutsioonid, mis kord toimunud, ei saa enam muutuda olematuiks ega kaotada oma tõhusust. Igaüks neist elab vaimseis sügavustes edasi isegi siis, kui ta on ületatud mingi uue revolutsiooni poolt. Ka valgustusajastu aatlejate tööd leidsid, eriti Prantsusmaal, pidevalt rohkearvulist lugejaskonda ja jätkasid XIX sajandi jooksul ilmumist üha uutes trükkides. Samuti hakkas esinema uurijaid, kes omasid objektiivsemat pilku XVIII sajandi „lamedaks” kuulutatud filosoofia ja selle esindajate kohta, nagu H. Hettner oma XVIII sajandi kirjanduslooga (ilmunud 1856- 1870), W. Ε. H. Lecky oma ratsionalismi ajalooga (ilm. a. 1865), J. Morley oma biograafiliste teostega XVIII sajandi kirjanikkude kohta ja W. Windelband uue aja filosoofia väljapaistva aja­looga (ilm. a. 1878-1880).

Kuid samal ajal algas uus äge rünnak valgustusajastu ideedele, seekord juba range teaduspärasuse nimel positivistlikult häälestatud autorite poolt. Suure Prantsuse revolutsiooni objektiivse uurimise teerajaja Alexis de Tocqueville heitis valgustusfilosoofidele ette nende õpetuste raamatulist, liigselt abstraktset ja pinnatult resoneerivat iseloomu. XVIII sajandi kirjanikkude eemalseismine prakti­lise elu ülesannete lahendamisest andnud neile vabad käed ohjeldamatuks targutlemiseks, mil nad ei olevat tarvitsenud arvestada konkreetse tegelikkuse nõudeid ja tingimusi. Kuivõrra XVIII sajandi aatlejad ka üksteisest erinesid, üks iseloomulik joon olevat olnud neile kõigile ühine: kõik nad asunud sel seisukohal, et olevat vaja need keerulised ja mitmekesised eluviisid ja traditsioonid, mis esine­nud tolle aja ühiskonnas, asendada mõistusest ja looduse seadusest ammutatud lihtsate ja elementaarsete elureeglitega. Elades peaaegu mõõtmatus kauguses elupraktikast ei olevat need aatlejad võinud tunda kogemuste kainestavat mõju; ükski asjaolu ei olevat neid hoiatanud neist takistustest, mis reaalsed olud ette veeretavad ka kõige soovitavamaile reformidele. Poliitilise vabaduse puudumise tõttu ei olevat prantsuse kirjanikud XVIII sajandil võinud tunda praktilist asjaajamist ega näha lähemalt tegelikku riigivalitsemise tööd. Seda julgemini olevat nad võinud anduda üldistele ideedele ja seda enam usaldada oma individuaalset mõistust. Nii omandanud kõik poliitilised kired filosoofilise ilme; poliitiline elu tõrjutud filo­soofiasse ja kirjanikud etendanud avaliku arvamuse juhtijaina seda osa, mis vabama riigikorraga mail kuulub tavaliselt poliitiliste par­teide juhtidele.

XVIII sajandi prantslaste domineerivaks poliitiliseks kireks ole­vat Tocqueville’i arvates kujunenud uskmatus ristiusu põhidogmade suhtes. Selle eest olevat nad aga säilitanud ühe teise imetlusväärse uskumuse (une croyance admirable), nimelt usu iseendisse: nad ei kahelnud inimese võimes areneda ja täieneda, nad olnud veendu­nud, et nad on kutsutud ümber kujundama ühiskonda ja uuendama kogu inimkonda. Need tunded ja kired olevat XVIII sajandil muutunud mingiks uueks usundiks, mis tõstnud tolle aja sugupõlved kõrgemale isiklikust egoismist ja täitnud nad sügava veendumusega oma ajaloolisest missioonist. Kuid Suure revolutsiooni ajal põhjusta­nud selline mentaliteet mitmeid lausa hukatuslikke nähtusi. Inim­vaim olevat kaotanud igasugused piirid ja pidemed; revolutsiooni­ajastu tegelaste julgus arenenud hullumeelsuseni, mis tagasi ei koh­kunud ühegi, ka kõige ulatuslikuma ja taunitavama ürituse teosta­mise eest. Nii muutunud Suur revolutsioon ise mingiks uueks usun­diks, „tõsi küll, üsna puudulikuks usundiks, ilma jumalata, ilma kultuseta ja tulevase eluta, mis aga siiski, otsekui islam, ujutas üle kogu maailma oma sõduritega, oma apostlitega ja oma märtritega”.

Veel teravamini suhtus valgustusajastusse A. Comte’i poolt raja­tud positivismi edasiarendaja, kirjandus- ja kunstiajaloolane Hip p ο­lyte Taine, kes enne ajalooliste küsimuste juurde siirdumist oli saavutanud teenitud kuulsuse V. Cousin’i koolkonna „ofitsiaalse meta­füüsika” ebamääraste teooriate radikaalse hävitajana. Iga romantika ja müstika vastu tundis Taine suurt antipaatiat. Loodusteaduste täpseid meetodeid pidas ta ainsaks õigeks vahendiks teadusliku tõe leidmisel ja püüdis inimeste pahesid ning voorusi uurida loomulikkude produk­tidena „samuti kui suhkrut ja vitrioli”. Siirdunud Saksa-Prantsuse sõja ja Pariisi kommuuni tormiliste sündmuste järel ajaloouurimisele, et sel teel selgitada Prantsusmaale kohaseima riigivormi küsimust, pühendas Taine oma tähelepanu sellele dramaatilisele ajastule, mil rajati nüüdisaegse Prantsusmaa alused, s. t. Suure revolutsiooni ja Napoleon I ajale. Taine’i poliitiliseks ideaaliks oli Inglismaa, kus elu on arenenud järk-järgult teostatavate mõõdukate reformide kaudu. Oma kodumaa poliitilise küpsuse kohta oli ta seevastu äär­miselt eitaval arvamisel. 1789. aastast peale (väidab ta ühes kirjas Guizot’le) olevat prantslased teotsenud osalt nagu hullumeelsed, osalt nagu lapsed. Seepärast pidas ta demokraatlikku vabariiki kärsitute ja poliitiliselt küpsematute prantslaste jaoks ebasobivaks riigivormiks ja ennustas 1870-ndail aastail selle peatset kokkuvari­semist.

Nüüdisaegse Prantsusmaa tekkeloo esimeses köites (ilm. a. 1875) esitab Taine valgustusfilosoofiast ja üldse valgustusajastust väga plastilise, ent õige ühekülgse ja subjektiivse pildi. XVIII sajandi filosoofia sisaldanud endas kaks elementi, millest kumbki eraldi osutuvat väärtuslikuks ja kasulikuks, kuna aga nende ühendamisel tekkivat hädaohtlik mürgine saadus. Esimene neist elementidest olnud XVIII sajandi inimestele omane harukordne huvi täpsete teadmiste vastu ja püüe kõikjal kasutada nende meetodeid. Loodusteaduse meetodite rakendamisel vaimuteadustes hakanud ka viimased vabanema seniseist dogmaatilisist, eriti teoloogilisist eelarvamusist, otsides endale tuge kindlate vaatluste abil saadavaist konkreetseist tõsiasjust. See olnud tervitatav nähtus, kuid esialgu ei olevat suudetud asja uudsuse ja vajalikkude eeltööde vähesuse tõttu siiski jõuda neil aladel kuigi teaduspäraste saavutusteni. Et aga nende otsingutega olevat seondunud teine element, mida Taine kutsub „klassikaliseks vaimuks” (esprit classique), siis osutunud sageli nende tulemuseks vaid „ebaterved saadused” ja „hukatuslikud plahvatused” (explosions   meurtieres).

Rakendatuna oma aja teaduse saavutustele olevat klassikaline vaim loonudki XVIII sajandile omase valgustusfilosoofia ja Suure revolutsiooni aegsed doktriinid. Eluvõõras ja ebateaduslik ratsiona­listlik mentaliteet kujunenud XVI ja XVII sajandil, eeskätt Prant­susmaal kitsalt kirjandusliku ja retoorilise kasvatuse mõjul. Klassit­sismi ajastul harrastatud üle kõige korda ja reeglipärasust, mõtte­käigu võimalikult selget ja loogilist arendamist, kaine ja arutleva mõistuse ülekaalu tunnete ja tungide üle. Sellele lisandunud mate­maatika, eriti geomeetria harrastused, mille mõjul levinud harjumus kõikjal lähtuda mõningaist lihtsaist, aksioomeks peetavaist tõde­dest ja neist loogilise arutlemise teel teha julgeid, kaugele-ulatuvaid järeldusi. Selline „klassikaline” mentaliteet olevat sulgenud ema silmad reaalsete elunähtuste ees; ta ei olevat osanud näha inimesi nende reaalses mitmekesisuses, kõigi nende karakteersete iseära­suste ja erinevustega; üldiste, abstraktsete ideede viljelemise tuhinas olevat ta unustanud vaadelda ja uurida konkreetset, individuaalset inimelu. Nii olnud see vaim väga kitsas ja muutunud oma arene­misel üha kitsamaks. Tal puudunud võime näha elusaid olendeid, reaalseid indiviide, nii nagu need esinevad tõeliselt looduses ja ajaloos. Kõigis vastavais käsitlusis olevat mahlad ära kuivanud ja õitsevate taimede asemel kohtame neis ainult kunstlikke paberlilli. XVIII sajandi teostes leiduvat eruditsiooni, kriitikameelt, tervet mõis­tust, filosoofilisi vaateid faktide seoste ja asjade üldise käigu kohta; neis ei puuduvat midagi, välja arvatud vaid hing. XVIII sajandi aatlejad ei olevat osanud näha neid vahesid, mis eraldavad üksteisest kahe eri sajandi või kahe eri rassi inimesi. Antiiksed kreeklased, esimeste sajandite kristlased, germaani rahvustest vallutajad, – kõik need erinevad tüübid olevat XVIII sajandi käsituses esinenud peaaegu samasugustena, ühesuguste kehadega, ühesuguse näoilmega, ühesuguse vaimulaadiga. Sel sajandil olevat puudunud sümpatiseeriv kujutlusvõime, mille abil vastav autor kandub võõrasse hingeellu ja reprodutseerib endas talle sisemiselt võõraste kirgede ja harju­muste kompleksid. Klassikaline vaim olevat hõljunud kõrgel maa kohal, ehitades kärsitute ja küpsematute üldistuste õhulosse. „Ei mingeid tõsiasju; ei muud midagi kui abstraktsioonid, lõpmatud read sententse looduse, mõistuse, rahva, türannide, vabaduse kohta, – otsekui mingid täispuhutud õhupallid, mis kasutult põrkavad üks­teise vastu tühjas ruumis.”

Samuti kui Tocqueville võrdleb ka Taine valgustusfilosoofiat usundiga ja leiab, et ta universalistlikud tendentsid lahendavat teda islamile ja puritanismile: „samasugune usu, lootuse ja entusiasmi hoogsus, samasugune propaganda ja võimutsemise vaim, sama­sugune paindumatus ja isegi sallimatus, samasugune ambitsioon inimene ümber valada ja ta elu kujundada teatava etteotsustatud valemi kohaselt”. Eelmistest usundilistest liikumistest olevat XVIII sajandi oma erinenud vaid selles suhtes, et ta nõudnud endale õigustust mõistuse, mitte enam jumala, nimel. Resoneeriv mõistus seadnud enda iseteadvalt vastu kõigile ajalooliselt pühitsetud traditsioonidele, milles nüüd hakatud nägema ülekohtu ja rõhumise peamist põhjust. Ta ei suutnud käsitada oleviku institutsioonide sügavaid ja elavaid ajaloolisi juuri, vaid püüdnud loogilise, mõistus­pärase arutlemise kaudu avastada need õiged, igavesed põhimõtted, millele tulevat rajada iga ühiskondlik kooselu.

Taine’i käsituse järgi olevat XVIII sajandi sugupõlved kaotanud võime kainelt suhtuda tõelisusse ja andunud selle asemel utoopilistele, deduktiivseile abstraktsioonidele. Nad olevat olnud veendunud, et võib hävitada ja uuesti üles ehitada ühiskondi samuti, kui võib hävitada ja ehitada ideede süsteeme mõnes Sorbonne’i väitekirjas või salongivestluses. Selline kitsas, abstraktne ja doktrinäärne klassi­kaline mentaliteet põhjustanudki Suure Prantsuse revolutsiooni eksi­mused ja väärsammud. Optimistlik vaade inimese iseloomule kui kõige üleva, hea ja õilsa allikale olevat osutunud sellise eluvõõra ideoloogia kõige meeletumaks ja kahjulikumaks tulemuseks. Lapsi­kus usus inimese iseloomu headusse purustanud revolutsiooniajastu seaduseandjad, kõik sajandite jooksul kujunenud tõkked, mis seni kas hästi või halvasti, ent ikkagi olevat ohjendanud laiade masside ürgseid kirgi ja instinkte. Kummutades kõik sotsiaalsed pidurid ja lõhkudes olevad poliitilised institutsioonid vabastanud nad inimestes peituva looma ja avanud tee masside anarhiliste instinktide möllule. Nii tekkinud loova korraldustöö asemel vaid üldine lagunemine, mitte revolutsioon, vaid dissolutsioon.

Taine’i kujukalt ja jõuliselt esitatud kriitilised seisukohad val­gustusajastu kohta avaldasid järgnevaile uurijaile väga sügavat mõju, mis on kestnud osaliselt nüüdisajani. Näit. võime leida nende kajastusi Albert Sorel’i tuntud teoses Suure revolutsiooni ajastu välispoliitika kohta. XVIII sajandi ideestikus, väidab Sorel, esinevat õiglased ja igapidi kohased reformiettepanekud segamini kõige kimäärsemate revolutsioonihüpoteesidega, mis ilustavat end kõige veenvamate ettekäänetega ja panevat dialektiliste peenuste teenis­tusse kogu teaduste arsenaali. Esitades oleviku väärnähtuste kohta veetlevaimaid ravivahendeid, joobnustanud revolutsioonilised ideed XVIII sajandi inimesi ja sisendanud neisse erakordset vaimustust ning iseteadvust. Need sugupõlved olnud läbi imbunud veendumu­sest, et mõistus peab maailma valitsema, et ta suudab kõike mõista ja kõike teostada. Oma abstraktse ja universaalse iseloomu tõttu levinud XVIII sajandi ideed vabalt üle riikide ja rahvaste piiride: igaüks võinud neid omaks võtta, tõlgendades neid vastavalt oma temperamendile, kirgedele ja arusaamisele. Sellise universaalse klassikalise vaimu põhimõtteks olnud abstraktne aatlemine ta mee­todiks – puhas loogika.

Veel valjemini suhtub valgustusajastusse Emile Faguet oma esseedes XVIII sajandi kirjanikkude kohta. Võrrelduna XVII ja XIX sajandiga moodustanud XVIII sajand tema arvates teatava languse ajastu nii kirjanduse kui ka filosoofia alal. Sel sajandil ilmnenud teatav väsimus ja tüdimus kõigi elu korraldavate normide ja reeglite suhtes. Senised usundilised, poliitilised ja sotsiaalsed traditsioonid tundunud valgustusajastu sugupõlvedele liigselt tüüta­vama ja koormavama, mistõttu arenenud tung endilt maha raputada nende ike. Selliseis tingimusis leidnud kristlik idee üha vähem poole­hoidu ja isamaa idee osatähtsus vähenenud Prantsusmaal progres­siivselt kogu XVIII sajandi jooksul. Et poliitiline elu olnud enne Suure revolutsiooni puhkemist kauema aja jooksul täielikult vaibu­nud, siis kustunud patriootiline idee prantslaste südameis peaaegu täiesti ja haritud kihtides tekkinud otse imestusväärne ükskõiksus maa saatuse vastu. Oodates teadustelt kõigi universumi saladuste lahendust, eitanud XVIII sajand kõike üleloomulikku ja pidanud ülearuseks nii metafüüsikat kui ka religiooni. Põletanud enda taga kõik sillad, pidanud ta kõigis asjus otsekui algusest peale hakkama. Seetõttu olevat tekkinud otse uskumatu mõtete käärimine (une agitation incroyable) ja palavikulised vaimsed otsingud, mis viinud aatlejaid ühest äärmusest ja vastuolust teise. „Otsides, vaieldes, kujutel­les ja lobisedes jõudis XVIII sajand, nagu iga teinegi, oma järeldus­teni.” Ta filosoofilised ideed olnud siiski enamasti vaid protestid mingi positiivse vastu ja omanud seetõttu peaaegu täiesti negatiivset iseloomu. Siiski muutunud need ristiusuvaenulised ja mitte-prantsuspärased ideed aja jooksul mingiks uueks religiooniks, sest alatine skeptitsism ei vastavat inimese iseloomule. Nii viinud vaimne kääri­mine lõpuks mõistuse usundi ja tunde usundi tekkimisele. Õigupoolest ei olevat valgustusajastu olnud ei luule sajand ega filo­soofia sajand. Ent teaduste alal algatanud ta mõndagi ja kujune­nud sellega eelastmeks järgnevale teaduste sajandile.

Taine’i käsituse alusel seisab ka Andre Lichtenberger oma vormikaunis ja üldiselt põhjalikus teoses XVIII sajandi sotsia­lismi kohta. Valgustusfilosoofia, väidab ta, olevat inimese tundma­õppimisel ignoreerinud või vähemalt tagaplaanile asetanud ajaloo, poliitika ja ühiskonna uurimise, sest talle näinud olevat vajalik ja küllaldane ainult üks teejuht, nimelt äsja vabaduse saavutanud puhas mõistus. Kõlbluse ja poliitika nähtuste uurimisel püüdnud XVIII sajandi filosoofid rakendada ainuüksi teaduslikke meetodeid, ent kõigist teadusist veedelnud neid kõige enam matemaatika oma lihtsusega ja oma metoodilise täpsusega. Seetõttu tundunud neile matemaatiline meetod ainuõige vahendina ka kõlblate ja poliitiliste nähtuste uurimisel: et tundma õppida inimest, pidanud nad vajali­kuks lähtuda mingeist evidentseist aksioomest ja neist mõistuse najal tuletada kõik teised vastuvaieldamatult kindlad tõed. Seetõttu osutanud nad vaenlikkust või ükskõiksust traditsiooni vastu ja tundnud konkreetsete tõsiasjade suhtes vaid põlglikku üleolekut, sest ainult puhtal mõistusel olevat olnud õigus teaduse ja filosoofia alal kaasa kõnelda.

Selline valgustusajastu käsitus, mis kujunes positivistlikkude autorite mõjul, on üldiselt domineerinud kuni viimase ajani. Teatav üleolev suhtumine valgustusfilosoofiasse, mis ei olevat absoluutselt omanud ajaloolist meelt ega tundnud huvi oleviku konkreetse tõeli­suse vastu, vaid suure dogmaatilise iseteadvusega tuletanud oma seisukohad deduktiivse, matemaatilise meetodi abil teatavaist evi­dentseks peetavaist tõdedest, on alates H. Taine’ist esinenud enami­kul XVIII sajandi vaimse liikumise käsitlejail. Viimaste aastaküm­nete jooksul on need üsna negatiivse iseloomuga hinnangud siiski mõnede uurijate poolt revideerimisele võetud. Teerajajana esines siin Wilhelm Dilthey käesoleva sajandi alguses ilmunud paari kirjutisega, mis sisaldasid uusi vaatekohti valgustussajandi vaimse ilme kohta. Tema algatust on väärtuslikkude monograafiate kaudu jätkanud Daniel Mornet, Albert Schinz, Ernst Cassirer ja mõned teised. Sellise uurimistöö tulemusena on traditsiooniline valgustusajastu käsitus nüüdisajal tunduvalt muutu­mas, asendudes mitmete uute, omapäraste ja huvitavate vaatekohta­dega. Esitagem alljärgnevas mõningaid jooni selle suure kultuuri­liikumise vaimse sisu kohta nii mainitud uurijate töötulemuste kui ka XVIII sajandi aatlejate endi teoste najal.

    

II.

Valgustusajastu vaimne olemus kujunes pika arenemisprotsessi tulemusena mitmesuguste ajalooliste tegurite mõjustusel. XVIII sajandi ideestik moodustab humanismi ja reformatsiooni ajastuist pärinevate kultuurielementide sünteesi Euroopa üldise kultuurilise tõusu alusel ja toetub eriti eksaktsete teaduste erakordseile saavutusile. Juba humanism oli taotelnud vaimse elu sekulariseerimist, eriti isiksuse vabastamist keskaegse askeetliku ideaali ja katoliku kiriku teokraatliku süsteemi köidikuist. Humanistid tunnistasid maist elu ja selle hüvesid iseseisvaks väärtuseks, mis tuleb vabastada kiriku hooldamise alt, õhutasid usku inimese võimete ja jõudude vastu, nõudsid soodsate tingimuste loomist isiksuse vabaks, harmooniliseks ja igakülgseks kujundamiseks ning rõhutasid inimese tahte iseseis­vust ja ta mõistuse juhtivat osa maise elu arendamisel. Kuid huma­nistlikku liikumist kandev väikesearvuline vaimne eliit ei osanud oma sotsiaalse indiferentsuse ja aristokraaditseva individualismi tõttu leida oma tegevusele küllaldaselt laia ühiskondlikku alust ega otsinudki teed profanun vulgus’e juurde. Nii varjutati see kultuuri­liikumine reformatsiooni poolt, kes suutis liikuma panna hoopis laie­mad ühiskondlikud jõud. Kui aga katoliku kirik XVI sajandi kesk­paiku siirdus loiult enesekaitselt energilisele vasturünnakule, algas Lääne-Euroopas kire- ja võitlusrikas konfessionaalne ajastu, mis moodustab mingi „keskaja järelõitsengu” (Nachblüte cles Mittelalters E. Troeltsch’i väljendise järgi). Protestantlikes kirikuis kuju­nes range biblitsismi tõttu veelgi kindlamalt ortodoksne dogmaati­line mentaliteet, kui see oli seni esinenud katoliiklikus maailmas. Ka kaldusid reformaatorid sageli müstitsismi, eitasid vaba inimtahet ja kippusid alahindama inimese mõistuse osatähtsust. Konfessio­naalsete võitluste arenedes sattusid humanistide poolt viljeldud uued vaimsed väärtused hukkumise hädaohtu keset teoloogilist sallima­tust ja usundisõdade verist möllu ning maised huvid tõrjuti resoluut­selt kõrvale usundiliste huvide poolt. Sellest raskest vaimsest krii­sist päästis inimkonna peamiselt teaduste ennenähtamatult hoogus areng XVII sajandil. Kiriklikust hooldamisest vaba teaduslik ja filo­soofiline aatlemine moodustas väärtusliku jõu, mis juhtis huvid eemale teoloogilistest vastuoludest ja rajas alused seniste veendu­muste ümberhindamiseks maise elu suurema väärtustamise suunas.

Eriti tugevasti hoogustas maailmavaatelise sekularisatsiooni prot­sessi eksaktteaduste ja matemaatilise loodusteaduse areng XVII sa­jandil. Keskaegses skolastilises haridussüsteemis, mis teatavate muu­datustega leidis rakendamist Lääne-Euroopas uuelgi ajal, oli loodus­teadustele kuulunud hoopis tagasihoidlik koht. Ka humanistid olid loodusteadustega tegelnud üsna vähesel määral, mille tõttu nende maailmakäsituses säilisid mitmed antiikse ja keskaegse ebausu ele­mendid. Hiljemini kandis Giordano Bruno renessansiajastu loodusekäsitusse dünaamilise põhimõtte, vaadeldes looduse nähtusi kui jumaliku teotsemise avaldusi. Tõeline loodusteaduste areng algas alles XVII sajandil, mil rikkuste kuhjumine, peamiselt koloniaalkaubanduse tagajärjel, lõi kindlamad ainelised alused vaimse kultuuri õitsenguks ja riigivõimud, eriti suuris monarhiais, hakkasid soodustama teaduslikku uurimistööd, kutsusid ellu akadeemiaid ja võimaldasid viimaseile arendada tihedat omavahelist suhtlemist rah­vusvahelises ulatuses. Nii tekkis hoolimata sõdadest ja usundilistest vastuoludest teatav kosmopoliitlik vaimne mentaliteet, mis ühendas eri maade õpetlasi (Voltaire’i sõnade järgi) üheks uurijate vabariigiks.

XVII ja XVIII sajandil ei eristatud veel loodusteadustest vaimuteadusi, sest looduse mõiste hõlmas neil ajul nii füüsilist kui ka hingelis-vaimset olemist: looduse alla arvati kuuluvat hoolimata oma sisulistest erinevustest kõik tõed, mida võidi põhjendada puht-immanentselt, ilma et oleks vajatud transtsendentse ilmutuse kaasabi. Vaimse kultuuri tõusu seisukohast osutus siiski tähtsaimaks teguriks matemaatika ja matemaatilise loodusteaduse erakordne areng. Just nende teadusharude suured saavutused mõjutasid sügavasti teiste teaduste viljelemist ja aitasid kutsuda ellu hoopis uue mõtlemis­laadi. Seni olid loodusteadused olnud üksikute erudiitide individu­aalsete harrastuste objektiks; nüüd kujunesid nad aktuaalseks jõuks, pakkusid eeskuju ühiskonna- ja riigiõpetusele ja üldse vaimutea­dustele.

Galilei, Kepler’i ja Newton’i pööretloovad saavutused astronoo­mia, mehaanika ja füüsika alal tõstsid esikohale looduses valitseva objektiivse seaduspärasuse ja mehaanilise kausaalsuse, põhimõtted. Antiikajal ja keskajal tõlgendati looduse nähtusi antropomorfiliselt ja teleoloogiliselt, nähes neis mingisuguste sisemiste jõududega ja varjatud omadustega (qualitates occultae) varustatud substant­side kogumeid. Renessansiajastul peeti universumit jumalikuks kunstitööks või elusaks organismiks, XVII sajandil nähti temas ainult laitmatult funktsioneerivat mehhanismi. Seniste meelevaldsete ja fan­tastiliste oletuste asemele püüdsid XVII sajandi suured uurijad seada selged ja kindlad mõisted. Kõik inimestele kogemuse kaudu antud nähtused alistati rangele põhjuslikkusele ja võimalikult ka kvantita­tiivselt määratavale objektiivsele seaduspärasusele. Matemaatilise valemina väljendatavate loodusseaduste avastamises nähti nüüd teaduspärase uurimistöö ainsat tõelist eesmärki.

Newton’i gravitatsiooniteooria, mis tekitas kaasaegseis üldist imetlust, viis sellise mehhanistliku, loodusteadusliku tunnetuse lõpli­kult võidule. Nüüd omandasid maailmavaatelised otsingud lõpuksteatava kindla teaduspärase aluse, mida nad ei olnud omanud endisil suuril kultuurilise tõusu aegadel, näit. ei antiikses Kreekas ega humanismi ajastul. Nüüd võis kõigi seniste eelarvamuste, autoriteetide ja traditsioonide surve alt vabanenud ja oma võimeist teadlikuks saanud inimese mõistus nõuelda endale õigust kõigi mõtte ja elu küsimuste lahendamisel vabalt ja otsustavalt kaasa kõnelda. Toetudes teaduse suurtele saavutustele loodeti nüüd valgustatud mõistuse abil leida igasuguse ratsionaalse teotsemise põhimõtted, jõuda mõistus­pärase elukujundamise ja -korraldamiseni ja suurendada sel teel maksimaalsel määral inimisiku ja kogu ühiskonna üldist hüveolu. Mitte asjata ei pea mõned uurijad loodusteaduste võidulepääsu XVII sajandi lõpul suurimaks murranguks kogu inimliku kultuuri ajaloos.

XVIII sajandi valgustusfilosoofia päris eelmiselt sajandilt vanku­matu usu looduse eksimatusse jätta kujundite otstarbekohasuste. Sellise naturalistliku vaatlemisviisi tulemuseks oli püüe leida mehaa­nilise kausaalsuse põhimõttele alluvaid seaduspärasusi ka inimlikes toiminguis. Inimest peeti neil ajul üldiselt looduseolendiks (Naturwesen) ja arvati, et tema loomus sarnaneb kosmose omaga. Juba antiikajast pärinev vaade, et inimese iseloom on ja jääb alati samaks, et inimene kogu oma mõistusega ja kirgedega, oma voorus­tega ja oma pahedega on ikka ja alati oma põhiloomult samasugune, leidis nüüd üldist tunnustamist. Seepärast loodeti loodusteaduste abil jõuda ka inimese ja ühiskonna paremale mõistmisele ja korral­damisele. Looduse nähtusis valitsev kord ja otstarbekohasus tuli panna kehtima ka ühiskondlikus elus, kus seni olevat puudunud vajalik kokkukõla eri elementide vahel.

Seetõttu omas loodusteaduslik tunnetamine erakordselt suurt mõju valgustusajastul, nii et seda filosoofilist sajandit võiks niisama hästi kutsuda ka loodusteaduste sajandiks. Loodusteaduslikkude vaatluste ja katsetega tegelesid peaaegu kõik aatlejad; neid har­rastati peale akadeemiate ka teistes teaduslikes ühinguis, neile andu­sid paljud eraisikud, isegi daamid kõrgemast seltskonnast. „Katseliste teaduste harrastamine muutub peaaegu mingiks uueks usundiks oma loobumustega ja oma ekstaasidega… Looduse tunnetamine, ütleb Buchoz, kes ei olnud ise filosoof, on niiöelda taevase õnd­suse eelkäija: kui seda kordki nauditakse, siis käiakse valguses ja veedetakse niivõrra kaunist elu, nagu viibitaks maises paradiisis.

Vaimustatud sõnul kõneleb d’A l e m b e r t loodusteaduste edu­sammudest ja nende läbi põhjustatud üldisest vaimsest käärimisest. Loodusteaduste alal jõutavat päev-päevalt üha uute rikkusteni. Lõpuks on saavutatud kogu maailmasüsteemi õige tunnetamine. Maast Saturnuseni, taeva ajaloost putukate ajalooni, – kõikjal olevat looduse uurimine omandanud lausa uue ilme. Ja seoses sel­lega olevat ka teised teadused saavutanud teistsuguse kuju. Looduse uurimine näib omaette vaadatuna olevat külm ja rahulik asi, mis ei võiks äratada mingeid kirgi. Kuid uute aatlemisviiside tarvitusele­võtt põhjustanud temaga kaasuva entusiasmi tõttu üldise vaimse käärimise. See haaravat kõike enda ümber otsekui mingi võimas veevool, mis murrab kõik tammid enda ees. Nüüd arutatavat ja ana­lüüsitavat kõike, alates teaduste põhimõtteist kuni ilmutususundi alusteni, teoloogilistest probleemidest majanduse ja kaubanduse küsi­musteni, poliitikast rahvusvahelise ja tsiviilõiguseni. Juba paljudele nähtustele olevat levitatud uut valgust, kuid üldise meeltekäärimise tuhinas olevat tekkinud ka mitmed uued tumedad kohad, mis oota­vad selgitamist, samuti kui tõusu ja mõõna toime avaldub selles, et mõndagi uut kaldale uhta ja mõnda muud sealt eemale kiskuda. Neis sõnades kajastub kujukalt valgustusajastu vaimne jõulisus, raugemata teadmishimu ja ohjendamatu mõttejulgus. Seepärast on I. Kant defineerinudki valgustusajastut kui ajastut, mil inimene esmakordselt välja jõudnud alaealisusest, kus ta liigselt kaua oma süü tõttu olevat viibinud, sest ta e’i olevat omanud julgust oma mõistust ilma teiste autoriteetide abita vabalt ja otsustavalt raken­dada. Alles valgustusajastul saavutanud inimene sellise julguse ja valinud endale hüüdsõnaks: Sapere aude.

Kui XVII sajandil kätte võideti teadusliku mõtte autonoomia, tekkis ühtlasi rida metafüüsilisi süsteeme, mis kõik omasid ratsio­nalistlikku iseloomu ja arendasid oma õpetusi deduktiivse meetodi abil, lähtudes teatavaist evidentseks peetavaist tõdedest. Need süs­teemid käsitasid mõistust kui jumalikule ja inimlikule loomusele ühiste igaveste tõdede kogumit, mille kaudu võib tunnetada asjade sisimat olemust. Filosoofiast kandus selline deduktiivne, geomeetri­line meetod ka kirjandusse. Prantsuse klassitsismis esines, eriti 1680. ja 1750. a. vahel, teatav ratsionalistlik ja geomeetriline mõtlemislaad, mida Mornet on kutsunud loogilise selguse müstitsis­miks. Nagu nägime, peab H. Taine isegi kogu valgustusajastu mentaliteeti läbi ja läbi ratsionalistlikuks, dogmaatiliseks ja doktri­näärseks. See väide on siiski osutunud lausa alusetuks ja ekslikuks.

Nimelt ei osanud Taine näha mingeid suuremaid erinevusi ratsio­nalistliku metafüüsika ja XVIII sajandi valgustusfilosoofia vaimu vahel. Ent säärased erinevused on tõeliselt olemas ja pealegi üsna olulised. Kui XVIII sajandil kaitsti mõistuse autonoomia põhimõtet võib-olla veelgi kirglikumalt, kui seda oli tehtud XVII sajandil, siis ei järgne sellest veel, et valgustusfilosoofia oleksid omistanud mõis­tusele samad ülesanded, nagu XVII sajandi suured ratsionalistid olid teinud, ja et nad oleksid viimaste eeskujul taotelnud uute kõike­hõlmavate metafüüsiliste süsteemide loomist. Just vastupidi: XVIII sajandil levis üha tugevamal kujul umbusklikkus ratsionalistlikkude süsteemide vastu, mis ei kujundanud oma mõisteid konkreetsete tõsiasjade najal, vaid heljusid tegelikkusest kaugel abstraktsete ideede vallas. Uha suuremal määral püüdsid aatlejad end vabastada elukauge süsteemivaimu (esprit de système) alt, kuigi nad ei eita­nud „süstemaatilist vaimu” (esprit systèmatique), s. t. vaba tunne­tamise tulemuste kavakindlat korraldamist. Nii kaotas filosoofiline süsteem XVIII sajandil oma senise võlu ja siduva jõu. Ainult Chr Wolff jätkas Saksamaal veel vanu radu, vaevalt saab aga teda pidada valgustusfilosoofia tüüpiliseks esindajaks.

Valgustusajastul nähti samuti kui eelnevalgi sajandil autonoom­ses inimmõistuses inimese kõrgeimat jõudu ja peeti seda inimesehingeliste nähtuste koondavaks ja ühtlustavaks tuumikuks. Samuti arvati siis eelneva sajandi eeskujul, et mõistuse põhiolemus on ühesugune kõigil mõtlevail subjektidel, samuti kõigil rahvail, kõigil aegadel ja kultuuridel. Kuid valgustusfilosoofia ei pidanud mõis­tust enam teatavate aprioorsete sünnipäraste ideede kompleksiks ega teatavate evidentsete tõdede ja põhimõtete kogumiks. Erinevalt Deseartes’ist, Malebranche’ist ja teistest ratsionalistidest ei näinud nad mõistuses mingit vaimu varakambrit, kus oleks säilitatud tõde otsekui münditud raha; pigemini oli mõistus neile hingeline energia, vaimne ürgjõud, mille õigel rakendamisel inimene võib jõuda tõe tunnetamisele ja omandamisele. XVIII sajandi aatlemislaad oli oma põhiloomult rõhutatult dünaamiline: tunnetamise ülesannet nähti neil ajul mitte mingi dogmaatilise tõe alatises omamises, vaid tõdede püsivas ja väsimatus selgitamises, omandamises ja revideerimises lakkamatult liikuva ja juurdleva mõistuse kaudu. Seetõttu muutu­sid filosoofilised mõisted ja probleemid, mis varemini kergesti tar­dusid teatavaiks dogmaatilisiks kujundeiks, nüüd elavaiks, dünaamilisteks jõududeks ja aatlemine omandas erakordse liikuvuse, värskuse ja spontaansuse. Õigusega väidab Cassirer, et valgustusfilosoofia õige olemus avaldub paremini kogu ajastule omases mõtlemislaadis, kui üksikute aatlejate õpetuste sisus.

Nii on kõige iseloomulikumaks XVIII sajandi valgustusfilosoofia esindajaks Diderot oma alatiselt fluktueeruva aatlemisega. Samuti kui loodus ei tunne mingit paigalseismist, vaid loob alatasa uusi kujundeid, nii peab Diderot’ arvates ka uurija mõte lakkamatult lii­kuma, et pääseda vajalikul määral ligi universumi piiritult mitme­kesistele avaldusvormidele.

Dünaamilises aatlemislaadis nähti XVIII sajandil parimat tagatist inimmõistuse paratamatute eksimuste ja vigade vastu. Kuigi eba­kindel ja puudulik, suutvat inimmõistus oma vead siiski ise ära parandada juhul, kui ta saab vabalt liikuda ja teotseda. Sageli olevat need vead tingitud sellest, et meie teadmine alatasa kipub ületama temale seatud piirid. Säärastest vigadest hoidumiseks ei tohtivat kunagi unustada, et inimlikul tunnetamisel on teatavad kindlad piirid, mida ta kunagi ei suuda ületada. Samuti tulevat kategooriliselt taunida dogmaatilistele süsteemidele omast vaadet, nagu võiksime neist piirest teatava mõttepingutuse juures siiski üle pääseda. Nii looduse kui ka inimvaimu nähtused tuleb seletada ja tõlgendada, lähtudes nende endi olemusest ja avaldumisviisidest, inimesele omase kogemuse pinnal, sest nende seletamine kogemusele võõraste põhi­mõtete kaudu tähendaks tundmata uurimiseseme asendamist veel suuremal määral tundmatuga. Tunnetamise ja tegelikkuse, tunnetava subjekti ja uuritava objekti vahele ei tohi tungida mingid võõrad transtsendentsed instantsid, kui tahetakse hoiduda laskumast lausa meelevaldseisse ja ebateaduslikesse konstruktsioonidesse. Teadmiste piiride ja tunnetamise immanentsuse rõhutamine, mis käib punase joonena läbi valgustusajastu psühholoogilistest ja tunnetusteoreetilistest teostest, eraldab jällegi positiivses mõttes seda ajastut XVII sajandi dogmaatilisest ratsionalismist.

Immanentsuse põhimõtet toonitas eriti energiliselt d’A l e m b e r t, väites, et meie ei pea oma selgete ja kindlate teadmiste niikuinii väikest hulka tumestama mingisuguste keeruliste sofismi­dega asjade varjatud olu kohta ega lasta end segada filosoofide süsteemidest, pigemini nende unelmaist, igasugu metafüüsiliste prob­leemide üle: parem juba tunnustada avameelselt, et teatavad asjad jäävad meie eest alatiselt varjatuks. „See on kurb saatus meie uudishimule ja meie enesearmastusele, kuid see on kogu inimkonna saatus.” Ka Diderot ründab teravalt metafüüsilisi süsteeme, millest ükski oma ratsionalistliku struktuuri tõttu ei jõudvat tõele põrmugi lähemale kui teine. Kuni siiamaani olevat halastamata aeg kummutanud kõik ratsionalistliku filosoofia poolt püstitatud uhked ehitised. Kõik nad langevat kindlama aluse puudumise tõttu vare­mini või hiljemini kokku, jättes järele vaid segamini paisatud rusud, millest mõni teine kergemeelne geenius varsti koostavat mingi uue kombinatsiooni. Abstraktsed süsteemid olevat kuhjanud vaid lõpmatu arvu mõisteid ja sõnu, ent unustanud seejuures tunnetada tõsiasju, mis ometi moodustavat iga filosoofia tõelise rikkuse. Sidudes oma­vahel ja lähendades teineteisele juba tuntud fakte ei hoolivat need süsteemid kuigi palju uute faktide kogumisest.

Nagu sellest nähtub, ei hõljunud valgustusajastu parimad pead kaugeltki niivõrra tegelikkusest eemal, udustes kõrgustes, nagu seda väidab Taine, vaid omasid küllaltki arenenud arusaamist kon­kreetsete tõsiasjade väärtusest. Seda arusaamist aitas neis süven­dada tegelemine kirjeldava loodusteadusega. Matemaatika ja mõne­võrra ka mehaanika ning füüsika alal oli võimalik alistada uuritavaid nähtusi teatavaile loogiliselt selgeile valemeile, mille olemusest võis saada õige käsituse ühe pilguga. Kuid botaanika, zooloogia, geoloogia ja teiste selliste loodusteaduslikkude distsipliinide alal, kus tuli rakendada suurel arvul üksikvaatlusi eri esemete suhtes, hämmastas uurijat looduse nähtuste erakordne kirevus ja mitme­palgelisus. Siin polnud kaugeltki kerge avanevat tõsiasjade rikkust viia teatava ühise valemi alla või rühmitada uuritavaid nähtusi loogiliselt laitmatuis klassifikatsioones. Nii pidi uuriv mõistus neil aladel, vähemalt esialgselt, loobuma kindlama korra ja süsteemi loomisest ning leppima teatavate nähtuste lihtsa konstateerimisega ja vaatlemisega. Need harjumused kandusid pikapeale loodustea­dustest ka teistesse teadustesse ja kirjandussegi, kus nad kaasa aitasid XVII sajandilt päritud range klassikalise ja geomeetrilise vaimu ainuvalitsuse kõrvaldamisele. Sellega astus puhtmatemaatilise deduktsiooni ja definitsiooni kõrvale nähtuste vaatlemine ja kirjeldamine – deskriptsioon, mille esimese suurejoonelise tulemu­sena esineb Buffon’i monumentaalne „Histoire naturelle”. Nii arenes XVIII sajandil kalduvus vaadelda, uurida ja tunnetada kõige mitmekesisemaid konkreetseid tõsiasju kõigil looduse nähtuste ja inimestevaheliste suhete aladel. Mitmekülgne ja väsimatu teadmis­himu ongi valgustusajastu sugupõlvede olulisemaid iseloomujooni. See ajastu ei tundnud rõõmu mitte ainult abstraktse mõtte kõrge­lennulisest ja ohjendamatust mängust, vaid veel suuremal määral kogu konkreetse tegelikkuse tunnetamisest kõiges selle intensiivses ja ekstensiivses mitmepalgelisuses.

Huvi tõus tõsiasjade vastu sundis nende uurimisel rakendama meetodeid, mis mitmeti erinesid matemaatilise analüüsi omadest. XVII sajandil harrastati ranget süstemaatilist deduktsiooni ja püüti teatavaist üldisist mõisteist ja põhimõtteist lähtudes abstraktse järel­damise teel jõuda konkreetsete üksiknähtuste teaduspärasele tunne­tamisele. Varsti aga osutus, et sellise meetodi kasutamine looduse ja inimese uurimisel ei suuda anda küllaldaselt usaldusväärseid tulemusi, vaid et analüüsi rakendamisel looduse nähtuste ja vaimse ning ühiskondliku olemise selgitamiseks seda meetodit tuleb olulisel mää­ral kohaldada nende nähtuste loomusele ja iseärasustele. Säilitades usalduse mõistuse tunnetava jõu vastu ja lahutades uuritavad nähtu­sed teatavaiks elementideks, millest siis üles ehitati teatavad uued konstruktiivsed tervikud, püüti looduse ja vaimse olemise uurimisel siiski samal ajal tõusta kõrgemale puhtmatemaatilisist kategooriaist, eriti suuruse ja arvu mõistest, ja ühendada analüütilist uurimisviisi induktiivse järeldamise meetodiga.

Nii arenes uus mõtlemis- ja uurimislaad, mis lähtus tõsiasjust kui algseist nähtusist, püüdis tunnetada nähtusis endis pesitsevat korda, seadus- ja mõistuspärasust, leida nähtuste abil ja najal mõis­tuse ja inimvaimu tõelisi piire. Sellise aatlemisviisi tähtsamaid raja­jäid oli I. Newton, kes küll rakendas looduse nähtuste kohta üldisi matemaatilisi põhimõtteid, eraldas aga samal ajal füüsikat teravasti geomeetriast ja lähtus oma uurimistes konkreetseist nähtusist, püüdes nende varal leiutada mingeid üldisemaid seaduspäraseid seoseid. XVIII sajandi aatlejaile avaldasid Newton’i regulae philosophandi otse erakordset mõju: toetudes neile laiendati tõe ja filosoofia mõis­tet, liiguti uurimisel vabamalt ja elavamalt, taoteldi ratsionaalse ja positiivse ühendamist ja lepitamist. Sellise mõtlemisviisi mõjul har­juti kõikjal – füüsikas ja kirjeldavas loodusteaduses, psühholoo­gias ja riigi- ning ühiskonnateaduses – liikuma konkreetselt abstraktse, eriliselt üldise suunas. Vοltaire hoiatab kaasaeglasi vähepõhjendatud hüpoteeside püstitamise eest. Tema arvates ei tule alustada põhimõtete leiutamisega, et nende abil tegelikkust seletada, vaid tuleb täpselt analüüsida nähtusi ja siis vaadata, kas nad on kokkukõlas mõningate põhimõtetega. Inimene, kes tahab tabada asjade olu ainult mõistuse abil, sarnaneb pimedaga, kes igatseb uurida värve. Kuid analüüs on kepp, mis loodus on sellisele pime­dale kätte andnud: selle najal edasi komberdades võib ta siiski tundma õppida nähtuste eri osi ja lõpuks saavutada teatava ülevaate ka kogu terviku kohta. Seejuures peab ta kasutama nii matemaatika ja füüsika kui ka enda kogemuste kaasabi.

XVIII sajandi aatlemislaad võimaldas omistada suuremat täht­sust eksperimentaalsele meetodile, mida hakati nüüd harrastama üsna laialises ulatuses, eriti füüsika ja keemia alal. Deslandes esitas selle meetodi kohta peaaegu samavõrra täpsed reeglid, kui seda hiljemini tegi J. S. Mill omas klassikalises „Loogika süsteemis”. Ta väitis, et loodust saab sundida välja andma oma saladusi ainult täpsete ja süstemaatiliselt korraldatud katsete kaudu: „mingisugused teised meetodid ei ole kunagi õnnestunud”. Katsetamise meetodite harrastamine soodustas loomulikult kriitilise vaimu arengut kõigi teaduslikkude ja filosoofiliste uurimiste alal.

Sellest kõigest ei saa vähimalgi määral aru Taine ja ta järglased, kes ei oska teha vahet XVII sajandi ratsionalistlikkude süsteemide vaimu ja XVIII sajandi valgustusfilosoofia empiirilisema aatlemislaadi vahel ega eristada matemaatilist, geomeetrilist analüüsi füüsi­kas ning teistes katselistes ja muudes teadustes rakendatavast erilisest analüütilisest meetodist. Seetõttu võiski tekkida teooria val­gustusfilosoofia erakordsest abstraktsusest.

  

III

Valgustusajastule on sageli ette heidetud irreligioossust, üks­kõiksust või isegi vaenlikkust usundi ja kiriku vastu. Kui usundi all mõista kristlikke ilmutususundeid ja kiriku all XVIII sajandi sallima­tut ja ilmlikke vaimseid otsinguid tõkestavat katolitsismi resp. pro­testantismi, siis peab see etteheide kahtlematult paika. Oma vaimsest jõust teadlikud valgustatud generatsioonid osutasid ilmset vaenlikkust kõigi nende jõudude vastu, kes tahtsid neid hoida traditsioonilise teo­loogilise moraali ikkes ega lasknud neid takistamatult nautida maise elu ja rafineeritud vaimukultuuri mõnusid. Eriti äge rünnak risti­usule valgustatud aatlejate poolt toimus 1750-ndail ja 1760-ndail aastail, mil Diderot sõnade järgi otse sadas pomme Issanda ela­musse. Valgustusfilosoofia mõjul võõrdus suur osa haritud selts­konnast ristiusust, eelistades ilmutususundeile deismi või otsest ateismi ja pooldades ilmlikku humaansusemoraali.

Entsüklopedistid kuulutasid isegi deismi väherahuldavaks kompromissiks. Nad väitsid, et iga usund, kus pooldatakse perso­naalse jumala olemasolu, takistavat inimkonna vaimset arengut; ükski selline usundivorm ei suutvat põhjendada ei õiget kõlblust ega eeskujulikku poliitilis-sotsiaalset elukorda. Ainult täielik loobumine usundist võivat tagada inimkonnale tõelise hüveolu ja õnne. Diderot soovitab inimestele tagasi pöörduda looduse juurde, millest nad olevat eemaldunud, otsides õnne toopoolse maailma kaugustes. Loo­dus asendavat täielikult jumala ja võivat kujuneda entusiasmi ja harda imetluse esemeks; ta lohutavat inimest ja vabastavat ta kõigist seniseist masendavaist hirmudest ja rahutustest. Seni olevat inimesed olnud ikka alistatud kolmele eri koodeksile – looduse, ühiskonna ja usundi omale, mille vahel ei esinevat kunagi kokkukõla. Selle taga­järjel ei olevat ühelgi maal ei õigeid inimesi, ei õigeid kodanikke ega õigeid usklikke. Inimesed olevat pagendanud jumaluse endi keskelt ja paigutanud ta pühamu müüride vahele, mis kitsendavat inimeste ideid. Seetõttu püstitab Diderot nõude: „èlargissez Dieu; voyez-le partout où il est, ou  dites qu’il n’est point”.

Nii toimus valgustusajastu ideede mõjul sügav vaimne murrang    – kogu maailmavaate ja elukäsituse ekularisatsioon. Ratsionalismi esindajad – Descartes, Spinoza jt. – ei olnud suutnud lahendada tõe probleemi ilma jumala mõiste vahenduseta. XVIII sajandi aätle­jad nihutasid aga oma uurimiste raskuspunkti metafüüsikast ja teoloogiast loodusteaduste, riigiteaduse ja ajaloo alale, mille nad täie­likult puhastasid teoloogiliste mõtlemiskategooriate jäänustest. Eduard Fueter defineerib seetõttu kogu valgustust kui katset ümber kujundada minevikust pärinevad teoloogilised käsitused uue loodusteadusliku hariduse alusel. Siiski ei saa valgustussajandit pidada irreligioosseks ajastuks, sest Cassireri õige tähenduse järgi oleks usundiliselt ükskõikne skeptitsism olnud jõuetu nii suurteks saavutusteks. Hüljates need lahendused, mis traditsiooniline teo­loogia oli esitanud tunnetuse ja kõlbluse põhiküsimuste kohta, otsi­sid XVIII sajandi aatlejad otse usundilise innuga uusi lahendusi. Neid kõiki tiivustas usk inimese vaimseisse jõududesse ja siiras tahe inimkonna senised hädad kõrvaldada valgustatud mõistuse kaasabil.

XVIII sajandit on sageli nimetatud materialismi õitseajaks, ent tõeliselt ei etendanud egotsentriline materialistlik mõttelaad sel ajas­tul eriti suurt osa. Dogmaatilisel materialismil oli XVIII sajandi üldi­ses ideestikus tõeliselt üsna väike koht. Materialistliku doktriini esindajad Diderot ja d’Holbach asetasid oma õpetustes pea­rõhku humaansust ja õiglust rõhutavale ilmlikule moraalile, kuigi see oli oma altruistliku põhilaadi tõttu ilmses vastuolus materialistliku dogmaga. Isegi kõige järjekindlamate materialistide eetiline men­taliteet jäi valgustusajastul rõhutatult idealistlikuks. Esindades ise­teadvusele jõudnud kodanlikkude rahvakihtide elukäsitust ja püüdeid, osutasid XVIII sajandi aatlejad suuremat moraalset jõudu ja idealist­likumat ning altruistlikumat eluvaadet kui nende vaimsed eelkäijad – humanistid. Neile olid omased optimistlik usaldus inimese kui arenemisvõimelise olendi vastu ja veendumus, et valgustatud isikud suudavad viia ühiskonna elukorralduse loomulikele aluseile hariduse levitamise ja süstemaatilise kasvatustöö kaudu. Nende puhasilmlik moraaliõpetus rõhutas isiksuse täiuslikkuse taotlust ja ta võimete iga­külgse arendamise tarvidust. Selline mentaliteet oli täielikus kokku­kõlas varakapitalistliku ajastu kodanluse elujaatava idealismiga: XVIII sajandi kodanlus oli veel vaba kitsarinnalisest ja lamedast mammonismist, mis iseloomustab kõrgkapitalismi ajastu suurkodanlikke elemente. Seetõttu võiski see kiht Suure Prantsuse revolutsiooni ajal lausa erakordset saavutada, sest, P. Kropotkin’i õige märkuse järgi, on ikka vaja kas või noaotsatäis ideaali, et suured pöörded võiksid õnnestuda.

Et valgustussajand rõhutas mõistuse erakordset tähtsust elu kujundamisel, on seda ajastut sageli kutsutud puhta intellektualismi ajaks. Mõistuse ülehindamise tuhinas olevat XVIII sajandi aatlejad unustanud vajaliku tähelepanuga jälgida irratsionaalseid hingelisi jõude – afekte, kirgi, instinkte ja üldse inimeste tundeelu. Seegi etteheide osutub lähemal vaatlemisel siiski tunduvalt liialdatuks. Inglise empirismi ja sensualismi mõjul õppisid valgustatud aatlejad varsti tundma ja hindama ka irratsionaalsete jõudude tähtsust. Voltaire pidas inimlikke kirgi, näit. auahnust, võimuiha ja ede­vust, olulisiks tegureiks, mis aitavad edasi viia kultuuri: kired olevat rattad, mis käivitavad ühiskondlikke masinaid. Kui puuduksid inim­likud nõrkused ja pahed, võiks elu täiesti seisma jääda. Ka ajaloo­lasena osutas Voltaire arusaamist ajaloolise elu irratsionaalseist jõu­dudest. Veel kaugemale läks Voltaire’i sõber Vauvenargues, kes otsis inimese iseloomu põhilist olemust mitte ta mõistuses, vaid kirgedes: mõistus sarnanevat osutiga, mis näitab kella numbrilaual tunde, ent osutit juhtiv mehhanism asetsevat hoopis sügavamal. Juba ammu enne Ch. Fourier’d väitis Diderot, et afekte ei tule alla suruda, vaid viljelda, sest nende omavaheline kokkukõla suuren­davat hingelist energiat. Ja Η u m e läks deismi arvustades isegi niikaugele, et tunnistas mõistuspäraselt käituva inimese täielikuks fiktsiooniks. Inimene ei olevat kunagi filosoofina alustanud ja olevat petlik lootus, nagu võiks ta kunagi filosoofina lõpetada. Mõistuse osa inimeste toiminguis olevat üsna väike, sest inimene alluvat tavaliselt oma kirgedele, mitte valgustatud mõistusele.

Kuigi enamik valgustusajastu aatlejaid eitas Hume’i äärmuslikke seisukohti, domineeris siiski vaade, et olevat mõttetu, isegi kahjulik, pidada võitlust inimesele loomupäraste kirgede ja afektide vastu. Küll aga loodeti võivat kasutada nende jõude ühiskonna huvides ja juhtida nende avaldumist mõistuse abil õigeisse rööpaisse. Lõpuks meenutagem üldiselt tuntud tõsiasja, et alates XVIII sajandi kesk­paigast hakkas, eriti seoses J. J. Rousseau tegevusega, mõistuse filosoofia asenduma tunde filosoofiaga ja tundeile toetuva moraali­õpetusega; sellega asus Mornet’ sõnade järgi, kirg geomeetria ase­mele. Eeltoodu põhjal tohiks olla selge, et väidet valgustusajastu puhtakujulisest intellektualismist ei saa pidada vastuvõetavaks.

Nagu eespool mainitud, heitsid romantikud XVIII sajandile ette ajaloolise meele täielikku puudumist. Valgustusajastu sugupõlved pidanud endid aegade alguseks, ignoreerinud eelmiste ajastute suuri kultuurisaavutusi ega olevat osutanud mingeid võimeid mineviku õigeks käsitamiseks ja erapooletuks hindamiseks. See romantikute poolt võitlustuhinas loodud teooria avaldas valdavat mõju järgne­vaile sugupõlvedele. Alles W. Diltheyl õnnestus käesoleva sajandi alguses kõigutada vaadet, nagu oleks XVIII sajand olnud täielikult ajaloovaenlik ja ajaloopime; lõplikult on see ekslik teooria kummu­tatud alles viimaseil aastail. Nüüd on selgunud, et ajalooteaduse areng romantismi õitseajul osutus võimalikuks ainuüksi tänu val­gustussajandi rikkalikule pärandile. Omades erakordseid võimeid kaugemaisse ajajärkudesse süvenemiseks osutasid aga romantikud oma isade generatsiooni suhtes samasugust ajaloopimedust, mida nad ise viimasele ette heitsid.

XVI ja XVII sajandi jooksul oli ajalooteaduse alal kokku kogutud suured hulgad ajaloolist toormaterjali, mida aga ei suudetud suurte juhtivate põhiideede puudumise tõttu kujundada tervikuliseks kogupildiks. XVII sajandi ratsionalistlikud süsteemid omistasid konkreet­seile üksiknähtusile väga vähe tähelepanu ega soodustanud seetõttu ajalooteaduse arengut. Stoitsismist pärinev ja XVII sajandil Hugo Grotius’e ja teiste poolt uue hooga arendatud looduseõiguslik mõtle­misviis, mis eeldas kõigil ajul ja kõigil rahvail kehtivaid üldise ise­loomuga norme ja käitumise reegleid, takistas omakorda arusaamist eri ajalooliste ajajärkude individuaalsest omapärast. Samuti ei osutu­nud ajalooteadusele kasulikuks asjaolu, et vaimuteadused ei olnud veel jõudnud eralduda loodusteadustest ja kasutasid ainult viimastele sobiva mehaanilise kausaalsuse põhimõtet ka uurimistes hingeliste ja ühiskondlikkude nähtuste kohta. Kõigist neist tegureist oli tingitud ajalooteaduse madal tase XVIII sajandi alguses.

Ent valgustussajand tõi sellisesse seisundisse põhjaliku pöörde.

XVIII sajandil osutati küll vähest pieteeti ajalooliste pärimuste vastu, mida ei tahetud tunnustada ainult sel lihtsal põhjusel, et nad on ajalooliselt pühitsetud. Lõpuks osutus teatav ärapöördumine mine­vikust ometi kasulikuks selleks, et omandada perspektiivi minevikunähtuste hindamisel. Samal ajal pehmenes range loodusõiguslik mõtlemisviis empirismi ja sensualismi mõjul ja õpiti, nagu nägime, vajalikul määral hindama irratsionaalseid nähtusi. Oma maailmavaate põhjendamiseks peeti vajalikuks otsida tuge ajaloost ja püüti lähemalt tundma õppida ühiskonnaelus ajaloo jooksul toimunud muutusi. Riigi ja kiriku mõju alt vabanenud aatlejad lähenesid aja­loolisele minevikule eelarvamustest vaba pilguga, et sel teel paremini selgitada suuri oleviku kultuuri probleeme. Esmakordselt hakati nüüd ajalugu kirjutama mitte enam võimulolijate, vaid laiemate rahvakihtide seisukohalt. Et ajaloolastena sageli esinesid suured valgustusfilosoofid ise, siis tekkis, tihe personaalunioon ajalootea­duse ja filosoofia vahel; järelikult võidi nüüd valgustusfilosoofia ideestiku abil valitseda ja süstematiseerida laialist ainest paremini, kui see oli võimalikuks osutunud eelmisil sajandeil. XVIII sajandi valgustatud ajaloolaste peamiseks eesmärgiks oli jälgida, kuidas inimsugu paljude eksirännakute kaudu, läbi illusioonide, ebausu ja mitmesuguste pahede ning kirgede siiski aste-astmelt ja järk-järgult oli tõusnud kõrgele kultuuritasemele.

XVIII sajandi suurte ajaloolaste – Voltaire’i, Montesquieu, Gibbon’i, Hume’i ja teiste – tegevuse tulemusena pääses võidule lai ja avar universalistlik kultuuriajalooline vaatlemisviis. Nende tööde najal õpiti tundma ajaloolise elu ääretut mitmekesisust ja nägema erinevusi eri rahvaste ja maade ajaloolises arenemiskäigus. Ajaloo­line mõtlemine vabanes teoloogiliste ja teiste autoriteetide surve alt ja võis sekulariseerituna paremini käsitada kausaalseid seoseid mine­viku nähtuste vahel. Kõik see valmistas teed ajaloolise relativismi ja historismi võidukäiguks, mis toimus juba XIX sajandil. Ka ajalooteaduse olemuse selgitamine sai valgustusfilosoofialt mitmeid viljastavaid tõukeid. Nüüd tõsteti esmakordselt tõsisemal kujul esile ajaloo teooria olulisemad põhiküsimused ja hakati juurdlema ajalooteaduse võimalikkuse tingimuste, ajaloolise seaduspärasuse ise­loomu, üldise ja erilise vahekorra ja teiste selliste probleemide kallal. Selgitades ajalooteaduse olemust ja omapära õpiti ühtlasi tundma vaimuteaduste üldisi ülesandeid ja aimama nende erilist, loodusteaduste omast lahkuminevat struktuuri. Kuigi XVIII sajandi ajalooteadus ei suutnud vabaneda mõningaist puudusist, nagu aja­loolise kausaalsuse liigselt mehhanistlikust käsitamisest, kuigi ta osu­tas sageli tendentslikkust ja suhtus mõningaisse minevikunähtusisse liigselt iseteadva üleolekuga, tuleb eeltoodu põhjal valgustusajastu teeneid ajalooteaduse alal siiski väga kõrgelt hinnata. Igatahes ei ole vähimatki alust sellele sajandile ette heita ajaloolise meele puudu­mist ja ajaloo vaenlikkust.

Taine’i väite järgi ei olevat valgustusajastu ajalooliste perspek­tiivide ähmasuse tõttu suutnud olevikugi kohta omandada mingit tõepärast käsitust ja jäänud kõigis oma konstruktsioones ääretult eluvõõraks ning elukaugeks. Seegi väide on uuemate uurimiste taga­järjel täielikult kokku varisenud. Jaures, Mornet jt. on veenvalt näidanud, et valgustusajastu ideestik ei olnud mingi pinnatu ja elu­võõras nähtus, vaid omas suurt aktuaalset sisu ja sügavat elulist mõtet. Ta kujunes, nagu tähendatud, haritud kodanlikkude kihtide elukäsitusena ja moodustas loomuliku reaktsiooni võrdsust ja vaba­dust eitava absolutistliku ancien regime’i vastu. Järelikult seisis ta mõlema jalaga tugevasti Lääne-Euroopa tõeliste olusuhete pinnas. Valgustusajastu aatlejaid ei huvitanud ainuüksi abstraktsed vabaduse ja vendluse ideed ega osutanud nad, nagu Mornet veenvalt näitab, mingit revolutsioonilist tormakust. Siiski ei saa salata, et nende huvi oleva poliitilise ja ühiskondliku korra mõõdukagi reformimise vastu sisaldas viimase suhtes tõsist hädaohtu.

Valgustusfilosoofia andis iseteadvaile ja poliitilist võimu taotlevaile kodanlikele kihtidele rea süsteemi järjestatud ideid talumatuks muutunud olusuhete ümberkujundamise kohta. Seega osutus ta elu edasiviivaks võimsaks jõuks. Sellele ideestikule olid omased mõningad puudused, ent need polnud kaugeltki niivõrra kardinaalsed, nagu kaua arvatud. XVIII sajandi ideeliste võitluste keerises varises kesk­aeg oma traditsiooniliste mõttekategooriatega ja tundevormidega lõp­likult kokku. Neis võitlustes kujunes uus moodne inimtüüp meie ajale lähedase mentaliteediga. Peaaegu kõik nüüdisaegsed tähtsamad prob­leemiseaded ulatuvad oma juurtes tagasi sellesse noorusvärskelt käärivasse ja elurõõmsalt tunglevasse ajastusse. Seetõttu ongi XVIII sajandi vaimsed otsingud meile kuidagi omased ja lähedased: nende jälgimisel tundub alatasa, et tua res agitur.

P. Tarvel

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share