Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Praegune aeg on väga õpetlik rahvastele. Meie sil­made all kaovad ja tõusevad rahvused. Paratamatu saatus teeb oma sepatööd vereta ja verevalamisega üksikute hul­kade kallal.

Koreat ja Marokot ei ole enam, Pärsia sipleb ja rabe­leb, köit kaela ümber tundes. Hiina käärib ja kugiseb, asja­tundjad märkavad aga juba, et hiiglakogu liikmed külmaks hakkavad jääma ja et neid küljest ära lõigata tuleks. Soome lõdiseb karedate tuulte käes ja kardab surmavat südamehaigust.

Teiselt poolt kerkivad ja tõusevad iseäranis ladina tõu rahvaliikmed – Itaalia ja Prantsusmaa. Ei ole kaua tagasi, kui just Itaaliale ja Prantsusmaale lõppu ette kuulutati ja germaani tõu ainuõigust maakera kohta lausa ja laialt jut­lustati.

Praegu on aga lugu vähe teisiti. Just Saksamaa on edenemisastmel ja kasvamisajajärgul, kus talle kergesti mäda veresse võib lüüa.

Huvitav oli Saksa-Prantsuse tüli ajal tähele panna, kui­das pea kõikide rahvaste südamed Prantsuse poole hoidsid. Sakslasi ei toetanud ka tema vandesõbrad, nagu Austria, mitte iseäranis suure agarusega.

Armastust Prantsusmaa vastu hoiab igal pool iseäranis noorsugu ärkvel. Ka Eestis on „noored” prantsuse geeniust kummardamas käinud – nagu see meil veel värskelt mee­les on.

Belgias, kus germaani tõugu ja ladina tõugu rahvaid koos, oli mõni aasta tagasi kõvasti võitlus saksa ja prant­suse mõjude vahel käimas. Praegusel ajal on aga selge, et prantsuse geenius Belgias on võitnud, olgugi Belgia Saksa­maa külje all.

Nüüd on jälle Hispaanias äge kodusõda lahti, kellega ennast vaimliselt ära kihlata, kas Prantsus- või Saksa­maaga?! Nagu näha, kaldub ka siin enamus prantsuse gee­niuse poole.

Ei või ka tõesti salata: Prantsusmaa on viimastel aas­tatel vaimliselt suurelt hoogu võtnud, kuna Saksamaa tagasi kipub, igatahes oma hingeelu poolest mitte küllalt ei edene.

Me näeme, täiskultuuri küsimus on raske küsimus. Eesti peaks kultuuri, kõrge kultuuri püüdmisi teravasti silmas pidama, et teaks õiget valida ja valet jätta. Ja just Itaalia ja Prantsusmaa käekäik peaks ülespoole püüdvatele rahvastele õpetuseks olema, sest et Itaalia ja Prantsusmaa viimase 20 aasta jooksul „uuestisündimise” läbi on elanud ning omast jõust riigi ja rahva elus pöörde paremuse poole on loonud, ja nimelt sellepärast, et nad värske jõuga uue aja küsimuste kallale on asunud ja neid küsimusi ilma usu­liste ja rahvuslikkude eelarvamisteta ajakohaselt on otsus­tanud.

Rahvaste juhid Euroopas ja mujal panevad väga tera­vasti kahe võistleja kultuuri edenemist, Saksamaa ja Prant­susmaa arenemist – tähele. Ma sooviksin, et meie ajaleh­tede väljamaapoliitika kirjutajad välimiste sündmuste all ka vahel rahvaste tõsiseid väärtusi ja edenemismomentisid silmas peaksid, et meie, lugejad, sealt õpiksime.

Georg Brandes, taani suurkirjanik, kes veel hiljuti Prantsusmaa kohta õige laitvaid otsuseid avaldas, kirjutab Saksamaad ja Prantsusmaad võrreldes:

„Matemaatikateaduses on Prantsusmaal ikka esimene koht maailmas. Loodusteaduses on Saksamaa ja Prantsus­maa saadused ühe väärtusega. Saksamaa ülikoolide viis oskab väga hästi keskmiste annetega inimesi harida, kuna prantsuse ülikoolid enam näikse anderikastele inimestele kohased olevat. Kõikides kunstiküsimustes on Prantsuse ülevõim silmapaistev. Üks norra muuseumidirektor ütles kord õigusega: „Kas keegi vaatab saksa kunstitööd, kui kõrval prantsuse oma seisab.”

„Ma imestan väga – kinnitab Brandes edasi – saksa kunstnikke ja olen nende sõber. Pean aga siiski tunnis­tama, kui mõlemate rahvaste kogu kunstipüüet praegusel ajal vaadelda, siis on võimatu neid ühele kõrgusele seada – iseäranis romaani ja draamat silmas pidades – olgugi, et Prantsusmaa meie ajal mitte just oma võimise tipul ei ole. Ei saa ka ühtegi saksa raidkunstnikku Rodiniga võr­relda.”

Niisama on lugu üldise teadusega ja iseäranis mõtte­teadusega viimasel ajal. Georg Brandese arvamise järele on üldse terves ilmas Saksamaa kultuuri mõju vähenemist ja prantsuse mõju kasvamist märgata.

Fichte, Schleiermacheri ja Kanti vaim on Saksamaal tööstuse ja ärimehe eest taganemas. Kunsti asemele astub hiiglasammuga kaubandus, teadusevaimu asemele praktiline teadus, mida suured vabrikud toetavad ja, kahjuks, ka suu­relt – juhivad. Kõigilt poolt kuuldub Saksamaale ette­heide, et siin tõusikuvaim valitseb, mis teda iseäranis kõi­kide maade noorsoo juures, kes loomusunnil ideaalide poole püüavad, vastumeelseks teeb.

Aga võiks arvata, et sakslased oma korraldusandega võõrastel maadel, asumaadel, suurt kultuuritööd teevad.

Kuidas selle kultuuritööga lugu on, sellest võivad Baltimaad kõige selgemat lugu laulda.

Hiljuti on tuttav ameerika ajalehetoimetaja Forbes Aafrika asumaadel rändamiselt tagasi tulles oma nähtused avaldanud. Ta ei olnud reisi hakatusel, nagu ta tõendab, mitte prantslaste asumaade valitsuse sõber. Aga nüüd tun­nistab ta õiglaselt ja lausa: kui ta Aafrika asumaades peaks elama, siis tahaks ta Prantsuse valitsuse lipu kaitsel elada. Ta leiab, üksikuid kultuure Aafrikas võrreldes, et prants­lased need on, kellel kõige enam vaimustust oma töö juures, kõige vähem metsikust ja rõhumist ja kõige enam poliitilist takti on. Prantslased muretsevad iseäranis rahvaste hari­duse eest ja teevad seda rahvuse peale vaatamata. Nad asutavad koolisid neegritele, juutidele, araablastele, itaal­lastele n. n. e., ühe sõnaga: igale rahvarühmale, kes Prant­suse võimupiiris asub. Tõsiprantslust ei ole asumaadel tunda, Prantsuse valitsus ei jää ka misjonäride töö peale neegrite juures ootama, vaid harib neid ise, mille poolest ta teiste asumaapoliitikast nähtava tagajärjega lahku läheb.

Forbesile on otse silma torganud, kuidas Prantsuse ametnikud asumaadel võõrasrahvastega, iseäranis Aafrika päriselanikkudega, kultuuriliselt ümber käivad. Forbes ei kiida Prantsuse asumaade äravõtmise viisi heaks, aga kui nad võidukäigu on lõpetanud, siis toimetavad nad päris­elanikkude sõpradena. Hiljutine kõmuline juhtumine, kus prantsuse sõjavägede ülemjuht Alžeerias kodanlise kuber­neri paari ametnikuga pikema jututa puuri pani, sest et need süstemaatiliselt päriselanikkude maaga ise sahkerda­sid ja ise sahkerdada lubasid, näitab, et Prantsuse kodanik ka asumaadel ja võõraste rahvaste vastu õiglane olla oskab ja tahab. – Meie pool oleks lugu just ümberpöördult sün­dinud.

Haritud ilma poolehoidmine, prantsuse kultuuripüüete heakskiitmine näitab, et rahvaste kultuuris ometi mitte ainult püssirohuaidad ja väevõim rahva käekäiku ära ei otsusta, vaid – need kultuuripüüded, mida inimsus õige leiab olevat ja mida ta siis valmis on hädaohu korral toe­tama. Ja et niisugune vaimline toetus praegusel ajal midagi maksab, seda näeme just viimastest rahvusvahelistest kokku­põrkamistest, kus kõige suurema hoolega – kõigil pool „katsutakse” kultuuriline olla, et mitte pealtvaatajate meelepaha äratada.

Niisama selge on, et praeguse aja kultuur ei saa mili­tarismi sõber olla, millepärast sõjavalmisolek Inglismaal, veel enam ehk Prantsusmaal, soovida jätab. Prohvet ei tihka pussnuga vöö vahel ja revolvrit saapasääres kanda. Seda enam peavad kõik ausad inimesed tõsist kultuuri toe­tama ja kaitsma, elagu nad kaugel või ligidal. Sellepärast need read – prantsuse geeniuse ohvrikivile.

22. XI 1911 – 29. XI 1911                                     Juhan Luiga

Kogumikust Päevamured, I osa, 1934