Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Apr

Hegeli dialektika

 

          

1.

Väga paljudes tänapäeva filosoofilistes ja ideoloogilistes vooludes ning vaimuteaduslikes teooriais tarvitatakse dialektikat kui mingit eri meetodit. Võiks isegi öelda, et dialektika on tänapäeval peaaegu moeasjaks saanud. Kuid olgu kohe märgitud, et kaugeltki mitte kõik, mis moes on, ei tarvitse olla mööduv ja kaduv. Moesolevad mõttevoolud ja mõtlemismeetodid sisaldavad küll sagedasti mõningaid ebakriitilisi liialdusi. Dialektika puhul tuleb see asjaolu nähtavale arvamuses, et dia­lektika olevat ainuõige filosoofiline meetod. Põhjalikum süvenemine asjasse näitaks vististi, et dialektika pole mitte ainus ja õige meetod, kuid et ta on siiski üks tähtsamaid ja olulisemaid filosoofilisi meetodeid. Põh­jalikum süvenemine näitaks, et on esemeid ja nähtusi, millede olemuse selgitamine viib paratamatult dialektilise meetodi rakendamisele.

Dialektika tähendab algselt väitlemisoskust ja läbirääkimisoskust. Sõnaga dialektika on üldkeeles ühendatud mingi halvustav kõrvaltähen­dus, mis on tekkinud dialektika kurjastitarvitamisest paljude filosoofide ja filosoofiliste koolkondade poolt juba antiikajast alates. Tarvitseb ainult meenutada sofiste, kellede juures dialektika kujuneb palja näivuse õpe­tuseks, valeteadmiste ja pettejärelduste õpetuseks. Küll tõstetakse dia­lektika antiikajal uuesti kõrgele aujärjele Sokrates’e ja Platon’i poolt. Esimene käsitab dialektikat kui kõrget läbirääkimisoskust, mis ühismõtle­mises peab viima uute mõistete ja tõdede avastamisele. Kuid uuemal ajal on veel Kant sunnitud teravasti arvustama dialektikat. Dialektika olevat kujunenud loogika sofistlikuks kurjastitarvitamiseks ja siin taheta­vat paljaste mõistusjärelduste kaudu ilma kogemusteta tunnetada asja iseeneses.

Dialektika tänapäeva filosoofias on lahutamatult seotud Hegeli idealistliku metafüüsikaga. Temal on dialektika filosoofiliseks põhimeeto­diks. Hegeli idealistlikus metafüüsikas on kindlasti palju vastuvõetama­tut ja rahuldamatut. Kuid dialektilises meetodis näib ta saavutanud ole­vat midagi püsivat ja elujõulist, mille tunnustamisega ei tarvitse kaasas käia tema idealistliku filosoofia eelduste omaksvõtmine. Et dialektiline meetod on lahutatav idealistlikest eeldustest, see nähtub kõige ilmsemalt sellest, et Hegeli poolt arendatud dialektilist meetodit on rakendanud ühiskondlik-majanduslikkude suhete vaatlusel ka Κ. Μ a r x ja F. Ε n gels, kellede maailmavaateline hoiak teravasti erineb Hegeli omast. Marxi järgi dialektika seisneb selles, et olemasoleva positiivne mõistmine hõlmab ühtlasi ka selle negatsiooni, selle paratamatu hävimise mõistmist. Ja F. Engels on arvamusel, et dialektika tähendab asjade vaatlust nende seostuses; nende liikuvuses, nende tekkimises ja hävimises.

Alljärgnevas me peatume Hegeli dialektika käsitlusel. Millisel kujul see dialektika esineb marksismis, selle käsitlemine, mis muide võrduks ühe huvitavama vaimuajaloolise nähtuse käsitlemisele, ei mahu kahjuks käesoleva kirjutise raamidesse.

       

2.

Milles seisneb Hegeli dialektika olemus ja kuidas tuleb seda iseloo­mustada? Esimene asjaolu, mis meenub vastuse otsimisel sellele küsimu­sele, puudutab dialektika formaalset skeemi. See skeem koosneb kol­mest sammust: tees, antitees ja süntees. Tees viib paratamatult antitee­sile; tees osutub puudulikuks ja vastuoluliseks ning viib meid paratama­tult antiteesile. Teesi ja antiteesi ületatakse (Aufhebung) süntee­sis, mis on kõrgemal kui kaks esimest.

Kuid selles formaalses skeemis pole kaugeltki tühjendatud Hegeli dialektika olemus. Ja võiks isegi öelda, et see skeem võib pigemini tumestada kui selgitada dialektika olemuse õiget mõistmist. Ja olukord on seda kummalisem, et me isegi Hegelilt endalt ei leia selget ja kindla­piirdelist dialektika määratlust. Kui ligemalt jälgida Hegeli teostes läbi­viidud dialektilisi arutlusi, siis võib näha, et nende formaalne skeem pole kaugeltki mitte ühtlane. See skeem on liiga abstraktne selleks, et dialek­tika asjalikku sisu nähtavaks teha. Hegel oli geniaalne dialektilise mee­todi rakendaja. Ta rakendas seda meetodit, kuid ta ei ütle, kuidas ta seda teeb ja milles ta olemus seisneb. Nii nagu geeniused üldse, nii ka Hegel on suur avastaja ja nägija.   Aga see ei tähenda, et ta oma mee­todist pidi täielikult teadlik olema. Meetoditeadvus, teadmine meeto­dist, on avastajate juures sagedasti sekundaarne; ta tekib alles tagant­järele ja nõuab pilgu pöörmist esemelt teadvusele. Alles epigoonid huvituvad meetodi saladustest. Kuid siis ilmneb sagedasti, et epigoo­nide kätes meetod formaliseeritakse ja järele jääb luustik, vere ja lihata. Nii juhtus ka Hegeli järglastega. Suur enamik Hegeli õpilastest võtab omaks dialektika formaalse skeemi ja püüab seda rakendada kõigile ese­meile, igal pool ja alati. Nii muutub dialektika tüütavaks, viljatuks ja logisevaks ning satub varsti tõsiste uurijate põlu alla.

Meetodil on kõige olulisem see viis, kuidas ta esemele ligi pääseb ja teda haarata suudab. Meetod kasvab välja vahetust kokkupuutest esemega. Meetod osutub viljakaks ainult siis, kui ta põhineb kogemu­sel. Eseme omapära on määrav ka dialektilise meetodi viljakusel. Hegeli dialektika muutub viljatuks seal, kus ta kaotab kontakti kogemusega, ta muutub ebatõeseks mõistetega mänglemiseks niipea, kui ta rakendus orienteerub ainuüksi formaalsel skeemil. Dialektika põlu alla sattumises varsti pärast Hegeli surma on osaliselt süüdi ka meetodi autor ise. Sest Hegel rakendab oma dialektikat ka esemeil, kus eseme laad nõuab teisi meetodeid. See väide kehtib kindlasti dialektilise meetodi rakendamise kohta loodusfilosoofia alal. Hegel oli eelkõige vaimse elu uurija. Tema meetod ja tema mõtlemise kategooriad olid kujunenud tegelemisel vaimse elu nähtustega. Kui ta ka looduses nägi vaimu väljen­dusi ja looduse nähtusi käsitas vaimse elu nähtuste analoogial, siis ta õigustamatult kandis meetodi esemeile, milledele see ei sobinud. Selles asjas Hegel tahtmatult alistus kaasaegse idealismi ja romantika tendentsile, mis oli sihitud looduse vaimsustamisele. Ja on arusaadav, et just Hegeli loodusfilosoofia on see osa tema õpetusest, mis on leidnud kõige vähem poolehoidu ja tunnustust ja mis andis põhjust dialektilise meetodi dis­krediteerimiseks. Tema loodusfilosoofia ebaõnnestumine ei saa aga var­jutada tema dialektilise meetodi saavutisi vaimse elu filosoofia, eriti aja­loo- ja õigusefilosoofia alal. Neil aladel, kus teised meetodid kujunesid ebasobivaiks ja puudulikeks, sai dialektikast instrument, mis Hegeli osaval käsitsemisel tõi päevavalgele rea huvitavaid asjaolusid ja olemustunne­tusi. Ja just neil aladel ilmneb selgesti, et dialektika on enam kui paljas mänglemine mõistete vastuoludega. Vaimse elu alal me põrkame para­tamatult reaalsetele vastuoludele, vastuoluliste jõudude ja tendentside konfliktidele, mille tähtsust nähtuste arenemisel saame tabada ainuüksi dialektilise meetodiga. Meil pole siin tegemist mitte formaalse mõistete dialektikaga, vaid reaaldialektikaga.

Oleks andestamatuks kergemeelsuseks taotleda ülevaadet Hegeli dialektikast käesoleva ajakirja kitsastes raamides. Hegeli dialektikaga seotud olevate oluliste loogiliste ja tunnetusteoreetiliste küsimuste selgi­tusel (vt. N. Hartmann’i, R. Κ r ο n e r’i j. t. uurimusi) on alles viimastel aastakümneil jõutud enam-vähem ühtlastele arusaamistele. Meid huvi­tab allpool eeskätt küsimus, kuivõrd see dialektika on mõistete dialek­tika ja kuivõrd reaaldialektika. Selleks esitame mõningaid näiteid dia­lektiliste arutluste kohta Hegeli kuulsast „Loogikast” (p. 3) ja tutvume Hegeli poolt antud põhjendustega dialektilise meetodi vajalikkuse kohta (p. 4). Lõppeks (p. 5) esitame näiteid reaaldialektika alalt, olles veendu­nud, et siin ilmneb ühtlasi Hegeli dialektika püsivam väärtus.

       

3.

Me mainisime eespool dialektilist skeemi, mis kujutab endast kolme­taktilist rütmi: tees, antitees ja süntees. Tees viib paratama­tult vasturääkivale antiteesile ja sünteesis ühendatakse mõlemad uude ühtsusse. Dialektilise meetodi hoorattaks on vasturääkivus. Et mõistete sisu arendamisel vasturääkivus võib ilmneda, see pole mingi uus avastus. Me teame, et ka paljudes sofistlikes pettejäreldustes (sofismides) on tege­mist rangelt loogiliselt ülesehitatud paradoksidega, mille kallal loogikud ka tänapäeval jõudu katsuvad ja mis oma tähtsuselt on võrdsed mate­maatilise hulkadeõpetuse paradoksidega. Vasturääkivus esineb ikka ainult mõistete- ja mõtetesfääris. Ainult mõisted ja mõtted võivad üksteisele vastu rääkida. Kuidas me ka vasturääkivust ei väljendaks, kas anname talle kuju: „A on nοn – Α” või teistsuguse kuju: „A on B ja samal ajal non-B”, igal juhul on selge, et dialektiline skeem on algselt suhetafud loogilisele sfäärile. Kui lugu aga nii on, siis peab küll küsima, kas mõistete vahel tekkinud vasturääkivuses ka mingi reaalne asjaolu kajastub, kas vasturääkivusel mingi objektiivne alus on? On ju võimalik, et vastuolu tekib meie tunnetuses ainult sealkohal, kus ta ei vasta ese­mele, kus ta tähistab eksimust. Vastuolu tekkimine tähistaks ainult meie tunnetuse mittevastavust esemele. Sel juhul oleks võimatu kõnelda dia­lektikast kui meetodist, mida saaks viljakalt rakendada teatud esemete uurimisele, ja mis võiks tegelikkuse tunnetust rikastada. Poleks võimalik kõnelda reaaldialektikast.

Kogu seda küsimustikku peaks Hegel ise ülearuseks. Sest Hegeli süsteem põhineb metafüüsilisele eeldusele, et mõtlemine ja olemine on identsed. Absoluutsus, mis end kujundab maailmas, on mõistus; inimlik mõistus oma kõrgemail astmeil – filosoofilises mõtlemises – on maa­ilmamõistuse endateadvuseks; järelikult on inimliku mõistuse endaaren­damine ühtlasi maailmamõistuse endaarendamine ja liikumine. Neil eel­dusil on talle selge, et mõistete dialektika tähistab ühtlasi reaaldialektikat. Meile on aga selge, et need eeldused kaugeltki mitte endastmõistetavad pole ja seepärast vajab ülemalesitatud küsimustik selgitust.

Hegel arvab, et mõistete liikumises kajastub reaalne liikumine, et dia­lektilises mõtlemises kajastub reaaldialektika. Hegeli arutlustest võib leida küllalt näiteid selle kohta, et dialektika kujuneb kergesti ebareaal­seks. Oma kuulsa ja huvitava „Loogika” (1812 jj.) alguses esitab Hegel „olemise ja ei-miski” (Sein ja Nichts) dialektika. Arutluse sisu võib lühi­dalt kokku võtta järgmiselt:

Meie tahame teada, mis on „olemine”. Fikseerides mõttes „ole­mist”, me varsti leiame, et tal puudub igasugune määratlus (Besfimmung). Predikaati „olemine” saame omistada igale olevale niivõrd, kuivõrd ta on olev. „Olemisele” ei sobi mingi määratlus, sest igas määratluses pei­tuks juba mingi piiritlus või takistus, miski, mis puhtast olemisest eemale viiks.  „Olemisel” pole mingit määratlust, ta ei eraldu millestki ei endas ega väljaspool. Puhast olemist ei saa teisiti iseloomustada kui puhta „ei-miski” kaudu. Ta on puhas määratlematus ja tühjus. Igasuguse võima­liku määratluse negatsioonina on ta järelikult „ei-miski .

Samalaadset olukorda kohtame ka „ei-miski” puhul. „Ei-miskit” fik­seerides me leiame, et ta on „mitte-olemine”. Ent me ju mõtleme teda; mõtlemise esmena ta ju ο n. Ja nii osutub, et „ei-miski” on sama määratus või määratlematus, üldse sama, mis puhas olemine.

Mõtlemise liikumist selles arutluses analüüsides leiame: Mõte lähtub olemise ja ei-miski erinevusest. Ent kuigi nende erinevust on eeldatud, ta ei suuda seda leida. Olemine ja ei-miski lähevad teineteisesse üle. Nii üht kui ka teist saab määratleda ainult üleminekuga vastuolulisse liik­messe, üleminek „ei-miskist” olemisse tähendab aga saamist, üleminek „olemisest” ei-miskisse tähendab hävimist. Mõlemad koos moodustavad saamise. Saamises toimub olemise ja ei-miski süntees. Saamises on mõlemad ühendatud. Saamine on nende mõlemate ühine ja tõeline olemisvorm.

Ma esitasin selle arutluse „olemisest” ja „ei-miskist” näitena selle kohta, et dialektika tunnetusväärtust võib õigusega pidada kahtlaseks. Just selliste arutluste puhul märkame, et dialektikal võib puududa asjalik alus. On ju siin ilmsesti tegemist mõistetega. Olemise „mõistet ei saa vasturääkivusteta eraldada „ei-miski” mõistest. Mõisted lähevad üle teineteisesse. Aga just seda mõistete „üleminekut” tahab Hegel õpetada käsitama kui tegelikku (ontilist) saamist, mille momentideks oleksid ühelt poolt olemine ja teiselt poolt ei-miski.

Kus me leiame puhast olemist ja ei-miskit? Nad osutuvad paljasteks abstraktsioonideks, milledel puudub toetuspunkt reaalsetes fenomenides. Ja mõiste saamisest, mis pidavat haarama ühelt poolt tekkimist ja teiselt poolt hävimist, kas pole see samuti kogemusvõõras mõiste? Kui tahame saamise mõiste moodustamisel piirduda sellega, mis milgi viisil kogemuses antud, siis vaevalt keegi saaks pidada arusaadavaks lauset, et miski tekib ei-miskist. Kogemusele toetudes võiksime ainult öelda, et miski tekib millestki teistsugusest ja see miski ei kao ei-millessegi, vaid läheb jälle üle teistsugusesse.

Näiteid selliste arutluste kohta, kus dialektika näib liikuvat just nagu õhutühjas ruumis ja kus dialektika rakendamine kergesti näib kujunevat mänglemiseks mõistetega, näiteid selliste arutluste kohta võime leida rik­kalikult. Nende hulka kuuluksid arutlused „miski ja teistsuguse”, „lõp­likkuse ja lõpmatuse” jne. kohta. Mainitud Hegeli arutlused on muuseas suuremalt osalt väga järjekindlad. Nad on loogiliselt õiged, s, t. oma sisemise loogika seisukohalt korrektsed ja laitmatud. Kuid neid ei saa pidada tõesteks, s. t. olemisele vastavaiks. Nagu eespool mai­nitud, mõistete sisu arendamine võib viia huvitavatele vasturääkivustele. See probleem on puht loogiline probleem ja väärib sellisena suurimat tähelepanu, kuid ta jääb seejuures ikkagi formaalse dialektika küsimuseks.

       

4.

Esitatud näidetega pole tahetud sisendada arvamust, et Hegeli arut­lustel puudub igasugune väärtus.   Just vastupidiselt, Hegel on ka for­maalse dialektika alal jõudnud tulemustele, mida filosoofiliste eridistsipliinide (näit. ontoloogia) mitmesuguste küsimuste seisukohalt tuleb veel ka tänapäev hinnata. Ja kui Hegeli dialektika väärtust hinnata tema süs­teemi ja süsteemi eelduste seisukohalt, siis võib üsna julgesti väita, et dialektika tähtsustamine tema poolt on hästi mõistetav. Kuigi kõige mõistmine ei tähenda veel kõige andestamist, ometi väärivad tähelepanu need motiivid, mis mõnevõrra näivad õigustavat Hegeli talitusviisi ja tõekspidameid.

Hegeli dialektika on mitmes suhtes väga õpetlik. Vasturääkivuste tekkimine mõistete loogilisel arendamisel teritab meie pilku väga õpet­likul viisil mõistelise (diskursiivse) tunnetuse piiride suhtes. Me teame, et Hegel, nagu paljud suured metafüüsikud, on seadnud endale ülesandeks olemist kui tervikut määratleda. Me teame ka, et Hegel käsitas oluter­vikut mitte staatilisena, vaid dünaamilisena. Olutervik on iseloomustatud muutuvuselt ja arenemiselt, mitte aga püsivuselt ja samaseksjäämiselt. Oluterviku dünaamilisus nõuab erilist tunnetusviisi. Selliseks dünaami­kale vastavaks tunnetusviisiks on Hegeli arvates dialektiline meetod. Olemist olgu mis tahes konkreetsuse astmel ei suuda mää­ratleda ükski mõiste (tees). Mõiste määratleb seda olemist (seda asja) ikka puudulikult, püüdes teda fikseerida kui mingit iseseisvat ja endassesuletut. Mõiste isoleerib ja fikseerib olu mingit väljendust kui midagi absoluutset. Mõiste isoleerib eseme seostest ja tahab teda fikseerida vahetult. See osutub aga läbiviidamatuks. Kui me „olemist” isoleerime seostest, siis pole ime, kui ta osutub „ei-miskiks”. Sama näh­tub ka lõplikkuse määratlemise puhul. Kui lõplikkust fikseerime vahetult, siis saame teda määratleda ainult piiri abil. Koos piiriga aga oleme vihjanud ülemineku võimalusele sinnapoole piiri. Ja nii selgub, et lõp­likkus paratamatult implitseerib antiteesi – lõpmatust. Lühidalt: kui teesis fikseeritut määratleme kui midagi omaette olevat, siis näeme varsti, et see tees kutsub esile antiteesi.

Nii võiksime öelda, dialektilises meetodis nii oluline vasturääkivus tekib esijoones seetõttu, et olemist on püütud fikseerida abstraktse mõistega. Kuid abstraktne mõiste on sobiv ainult staatilise oleva käsita­miseks. Ent me teame, et üheks Hegeli metafüüsiliseks tõekspidemeks on, oleva üksikosade tõesuse tunnetamisel ei tohi neid osi isoleerida olu­tervikust – ainult tervik on tõene (das Ganze ist das Wahre). Ja kuna Hegel seda tervikut käsitas dünaamilisena, siis on ilmne, et abstraktsed mõisted osutuvad puudulikeks. Alles dialektiline meetod aitab meid ja õpetab meid mõisteid hoidma liikuvaina ja painduvaina.

Olukord, mille ees seisame, on sarnane olukorrale elufilosoofide, näiteks Η. Β e r g s ο n i juures. Bergsoni arvates saame tegelikkuse tõelist olemust – pidevat saamist, kestust (duree) – tunnetada ainult intuit­siooni teel. Intuitiivne tunnetus erineb põhjalikult diskursiivsest, arupära­sest tunnetusest. Viimane töötab, näiteks üksikteaduste alal, abstraktsete ja staatiliste mõistetega, mis sobivad ainult ruumistunud ja püsiva olu tun­netamiseks. Kui Bergson tõmbab terava vahe intuitsiooni ja intellekti vahele, siis Hegel eraldab mõistust ja aru (Vernunft und Verstand) kui eri tunnetusorganeid. Aru lahastab ja eraldab, kuna mõistus püüab haarata tervikut.

Iga tunnetusmeetod, mis on sihitud saamise pidevuse ja kontinui­teedi tunnetuslikule vallutamisele, leiab end varsti olukorras, kus abstrakt­sed ja isoleerivad mõisted häirivad. Nagu teised metafüüsikud nii ka Hegel nõuab sellises olukorras elavaid, liikuvaid mõisteid, mõistete voolavaks tegemist. Kuid seda nõuet ei saa vahetul teel rahuldada. Sest kõik mõisted on loomult staatilised ja kindlapiirdelised. Voolav või liikuv mõiste pole veel või pole enam üldse mõiste. Iga tunnetus vajab loogilisi vormi, et kinni hoida ja fikseerida tunnetatut. Loogiline vorm peab olema ühemõtteline ja kindlapiirdeline. Nii me ei saa ka metafüü­sikas, kuivõrd see üldse taotleb tunnetust, loobuda kindlapiirdelistest ja staatilistest mõistetest, sest nad on lihtsalt möödapääsmatult vajalikud. Küll aga peame mõistete staatilises valdkonnas looma vastava väljenduse­vormi ka dünaamilisele elemendile. Sellise väljendusvormina on Hegel käsitanud dialektilist meetodit. Dialektiline meetod ei lase meie elavat mõtet takerduda abstraktsioonidesse, vaid juhib meid vasturääkivuste pal­jastamise kaudu üha kõrgematele ja tõelisematele konkreetsustele. Dia­lektiline meetod jätab meie mõtlemise elavaks ja asjalähe­daseks.

Hegeli „Loogika”, millest olid võetud eespool esitatud näited dia­lektiliste arutluste kohta, on filosoofia ajaloos tuntud haruldase teosena. See on haruldane teos oma spekulatiivse kõrguse poolest. Hegeli mõte liigub siin nii kõrgetes abstraktsioonides, et teda on raske, mõnikord isegi võimatu jälgida. Raske on neid tema arutlusi täita mingite konkreet­sete kaemustega. Arutlustel puudub kogemuslik alus ja neid jälgides me ei saa toetuda tuntud fenomenidele. Kaob kindel aluspind ja varsti ta­bame end mõtteliselt akrobaatikalt. Ei ole siis ka midagi imetleda, kui esitatud näited, mis formaalselt on õiged, jätavad mulje, nagu oleks Hegeli dialektika peamiselt formaalne, ebareaalne dialektika.

      

5.

Kuid Hegel on kirjutanud ka loetavaid ja üsna kergesti seeditavaid teoseid. Nagu eespool mainitud, Hegel on produktiivne olnud eelkõige vaimse elu filosoofia alal. Tema saavutised õiguse- ja ajaloofilosoofia ja esteetika alal on tunnustustväärivad ja tema mõju järgnevatele põlvedele on olnud neil aladel kõige suurem. Kuivõrd elu- ja asjalähedaseks võivad jääda dialektilised arutlused, seda võib näha Hegeli teosest „Vaimu fenomenoloogia (Phänomenologie des Geistes, ilm. a. 1807). Vähegi asjasse süvenev lugeja jälgib häirimatult ja sundimatult Hegeli arutlusi ja ta ei kaota pinda jalge alt ega kontakti kogemusega. Siin jääb mulje, et dialektika kasvab välja asjast endast asja eri külgede jälgimisel. Näi­teid reaaldialektika kohta tuleb seepärast otsida eeskätt mainitud teosest.

Ent enne kui asuda näidete esitamisele reaaldialektiliste arutluste kohta, olgu lühidalt puudutatud küsimust, milles seisneb dialektika reaal­suseväärtuse kriteerium. Sellest kriteeriumist oleneb ka vahetegemine for­maalse dialektika ja reaaldialektika vahel. Olgu kohe mainitud, et sellise kriteeriumi leidmine pole mitte lihtne asi. Raskused dialektika tõekritee­riumi otsimisel on analoogilised raskustele üldse tunnetuse tõekriteeriu­mide otsimisel. Tunnetuse tõekriteerium ei saa peituda tunnetuse loogi­lises struktuuris, sest tunnetuse ese on ju väljaspool seda struktuuri. Tun­netuse tõekriteerium ei saa peituda ka mitte esemes, mis on väljaspool meie tunnetavat teadvust – sest just selle tunnetava teadvuse sisu vastavuse kohta esemele me alles kriteeriumi otsimegi (vt. autori „Sisseju­hatus filosoofiasse”, Tartu 1938, lk. 167 jj.).

Mis puutub dialektika vastavusse reaalsusele, siis peab ütlema, et siin saab kriteeriumina arvesse tulla ainuüksi asjaolu, kas dialektilise arutluse lähtekohal on toetuspunkte kogemuses või mitte. Oletame, et Hegeli arutlused on formaalselt õiged. Sel korral nende arutluste tõe­väärtus sõltub sellest, kas lähtekohaks võetud probleemisituatsioonil on toetuspunkte fenomenides või mitte. Olukord on üldjoontes samasu­gune nagu järeldusvormide juures. Kui järeldus on vormiliselt õige, siis võime öelda: nagu premissid, nii ka järeldus. Kui premissid on tõesed, siis on tõene ka järeldus. Otsustavaks saab seega ikka küsimus, kas meile kogemuses (kõige laiemas mõttes) on antud midagi, mis põhjustab oma­pärase dialektilise meetodi rakendamist. Näite puhul „olemisest”, „ei-miskist  ja „saamisest” võisime mainida, et nähtustes selline alus puudus.

Hegeli filosoofiast on saanud kuulsaks kaks arutlust, mida on sage­dasti tarvitatud (näit. N. Hartmann’i „Hegel”- Philosophie des deutschen Idealismus, II köide, lk. 107 jj.) reaaldialektika näiteina: „Isand ja sulane” ja „Karistuse” dialektika. Esimene on pärit tema teosest „Vaimu fenome­noloogia” ja teine „Õigusefilosoofiast”.

„Isanda ja sulase” näites selgitab Hegel valitsemise ja teenimise suhet. Ja võib öelda, et Hegelil on õnnestunud esile tõsta üht igavest seadust valitsemise ja teenimise suhtes, mis on võrdne sotsioloogilisele põhiseadusele. Mainitud suhe on ilmselt väga ebastabiilne. Ta sisaldab endas teatud vastuolu, mis kaua ei saa püsida esialgsel kujul. Ta sisal­dab endas dünaamikat, mille tõttu varsti isand ja sulane oma rollid vahetavad. Isanda ja sulase suhtes peituvaid dialektilisi asjaolusid võib väl­jendada järgmiselt. On võimatu omada võimu ja inimesi „valitseda”, ilma et me seejuures ei loovutaks võimu valitsetavaile ja end seega ühtlasi nendest sõltuvaiks ei teeks. Kuid ka ümberpöördult: on võimatu teenida võimu, ilma et me seejuures ei omandaks võimu valitsejate üle. Sulane, teenija omandab võimu seega, et valitseja vajab teda, tema tööd ja ilma temata mitte elada ei saa. Valitseja laseb sulast enda jaoks töötada. Seega valitseja annab enda käest vahetu võimu elualalhoiuks tarvilik­kude asjade üle; seegi oskus asjade valitsemisel, mis tal võib-olla kunagi oli, ununeb. Sulane omandab aga võimu valitseja üle, kui ta asju, mida isand vajab, kasutama ja valitsema õpib. Töös ta kujundab end valitse­jaks. Ja kui ta asju valitseb, siis valitseb ta ka isandat. Ja nii sulane jõuab võimule paratamatult, s. t. ilma et seda otseselt otsinud oleks. Ta jõuab varsti sellisele endateadvusele, mida tal kui sulasel ei arvatud olevat. Sulane on isand isanda üle sellal, kui ta veel sulane on; ja ta on seda niivõrra, kuivõrra ta sulane on. Ja isand on, sellal kui ta isand on, oma sulase sulane. Ja kui sulane keeldub ühel hääl päeval teenimast, siis isanda eksistents on sellest saatuslikult puudutatud. Ent sulane seevastu jääb iseseisvaks oma töö iseseisvuse tõttu. Tõeliselt on võim tema oma.

Hegel viib läbi isanda ja sulase suhte analüüsi väga subtiilsetes dia­lektilistes arutlustes, mis ka formaalselt osutuvad kõigiti korrektseteks. Nende jälgimisel me kogeme, et Hegel on oma õige ala leidnud. Ent me kogeme ka, et kogu arutluse jooksul me jälgime reaalset olukorda, kus­juures dialektilised sammud just nagu kombivad asjade endi kontuure, tõstes esile korra üht, korra teist asjaolu. Aruteldav suhe sisaldab endas vastuolu. Seda vastuolu me tunneme n.-ö. „kogemusest”, elukogemusest. Sest ühel või teisel viisil oleme oma elu ja saatuse jooksul paratamatult olnud sulase või isanda olukorras. Siin esinev vastuolu, mille esiletõst­misele dialektiline meetod erilist rõhku paneb ja mis moodustab selle hooratta, ei ole mitte teoreetiline. Ta pole mingi mõistete sisu arenda­misel avastatud vastuolu, mille kohta puudub kindlus, kas ta ka reaal­selt olemas on või mitte. Ja dialektiline „liikumine” ei tundu meile enam kunstlikuna. Dialektiline arutlus osutub just nagu asjades peifuvate jõu­dude, tendentside, reaalsete vastuolude kirjelduseks. Ja kuigi mõisted asetuvad kontradiktoorilisse vasturääkivusse, siis me ometi näeme, et selle taga seisab asjaolu oma salgamatute vastuoludega. „Isand” on „mitte-isand”, aga ta on „mitte-isand” veidi teises mõttes. Võim, mida sulane saavutab isanda üle, ei ole sama võim, mis on isandal sulase üle.

Kuna dialektilise meetodi tõhusus sellelaadseis näiteis on ilmne, siis on ka arusaadav, miks see meetod pole jätnud mõju avaldamata ühis­kondliku mõtte arenemisele. Marx’i klassivõitluse teooria on otsesel vii­sil välja kasvanud „isanda ja sulase” dialektikast. Juba üksi selle asjaolu tõttu tasub end tutvumine Hegeli dialektikaga.

Mitte vähem aktuaalseks ja mõjurikkaks nii õiguseteooriate kui ka elava õiguse teadvuse kujunemise seisukohalt ei saa pidada ka Hegeli „karistuse” dialektikat. Ka see dialektika põhineb õiguslikus elus ja elamuses antud ja kogetud asjaoludel. Ja Hegeli poolt läbiviidud karis­tuse dialektika näitab ilmselt võimatust, karistuse olemust haarata võida kas preventsiooni- või kättemaksuteoorias.

Karistuse olemuses võib juba põgusal vaatlusel avastada teatud vas­tuolu. Kuidas võime karistust õigustada, õiguslikult põhjendatuks pidada, kui me ometi teame, et õiguse olemuseks on vabadus, karistus aga on ilmselt sundus? Teiselt poolt on samuti selge, et õiguse ja avaliku korra alalhoidmine nõuab paratamatult karistuse rakendust. Sellest õiguse­teadvuses olemasolevast vastuolulisest nähtusest lähtub Hegeli karistuse dialektika ja põhineb sellel.

Kui käsitame karistust kui pahet, mis kurjategijale osaks saab, siis on võimatu mõista, kuidas üht sündinud pahet võiks teise kaudu ületada. Teisiti on lugu, kui karistust käsitame kui õiguse pärast toime viidud sundi. Karistus sellisena on küll sundus, kuid ta on sundus, mis parata­matult järgneb sundusele. Esimene sundus peitus toimeviidud kuriteos en­das. Kurjategija karistusväärses teos sai õiguslikule korrale osaks sundus – õiguslikku korda rikuti tema poolt. Ent õigusliku korra olemuseks on, et ta peab kehtima. Nii peitub reaalne vastuolu juba kuriteos endas. Kuri­tegu on sundus vabaduse kehtiva vormi ja korralduse vastu. Ja karistuses on meil tegemist lihtsalt vabaduse uuesti jaluleseadmisega. Karistus on sundus, aga ta on ühtlasi vabaduse restitutsioon. Kui kurjategija on karis­tuse kandnud, siis saab ta ka tegelikult tagasi oma õigused, mille olemu­seks on vabadus.

Ka selles näites on ilmne, et. dialektiline arutlus algusest kuni lõpuni liigub nähtustel endil, nähtuste endi reaalsetel vastuoludel. Ja et Hegeli arutlustel on olnud tulemusi karistuse olemuse selgitusel, mis väärivad tunnustust, seda ei saaks nii kergesti eitada. Muidugi ei saa öelda, et Hegel kõigi sotsiaalsete suhete ja õiguslikkude vahekordade selgitusel sama produktiivne on olnud. Kuid esitatudki näited aitavad tõestada dialektilise meetodi tunnetusväärtust. Hegeli dialektika pole mitte paljas abstraktsete mõistete dialektika.    

A. Koort

Akadeemiast nr. 5-6/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share