Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

eset määratut kirjandustoodangut, mida iga nädal ja kuu ja aasta päästab esile inglise trükimasinate alt, näib aina suurenevat naisautorite teoste arv. Ükski inglise kir­jandusest huvitetu ei pääse neid jälgimast. Kõigil aladel, kaasa arvat puhtaim teadus, tuleb naistelt soliidseid lisandeid, kuid esikohal on ilukirjandus, eriti romaan. Isikliku elu pisidetailide, emotsionaalsete varjundite ja impulsside jälgimine, mis jutustavas proosas on nii oluline, näib neile eriti sobivat. Sääljuures näib olevat ammugi nõrgenend see kõmulisve ja sentimentaal­suse kallak, mis omal ajal iseloomustas Elinor Glyni, paruness Orczyt ja teisi nendetaolisi. Seda tüüpi leidub veel, kuid ta ei valitse enam. Naised on näidand, et neil on reaalsuse meelt, teravat joont, asjalik­kust ja vaimukust. Mõnel neist ei saa eitada julge konstruktiivse fantaasi olemasolu, nagu näiteks Clemence Dane’il. Mõne teise õel terav­meelsus võib sädelevuselt, kuigi mitte avaralt haardelt, võistelda Shaw’ omaga. Näidetena võiks mainida Rebecca Westi ja miss Compton-Burnetti teoseid. Keskmine naiskirjanik on vaevalt nõrgem oma keskmisest meeskolleegist.  Sageli ei pääse taset hindamast väga kõrgeks.

Sellest hoolimata naised ei etenda kvalitatiivselt seda osa, mis kvantitatiivselt. Väärtuslikke teoseid nad avaldavad palju, kuid esma­järgulist vähe. Autoreid, kes suruksid oma pitseri pääle tervele sugu­põlvele, on nende seast raske leida. Katherine Mansfieldi äärmiselt peenekoelised novellid ehk tegid seda mõnevõrra, ja võib-olla veelgi ilmekamalt teeb sedasama Virginia Woolf, kes kindlasti kuulub oma aja kirjanike esirinda, süvendades kaasaegsete teadvust oma peente eksperimentidega. Vaevalt märgatavate, kuid tähendusrikaste tunde­nüansside kinnipüüdjana, psüühilise atmosfääri edasiandjana on ta peagu väljaspool võistlust. Seda, mida James Joyce teeb raskelt, mas­siivselt ja süstemaatselt, oskab Virginia Woolf teha diskreetse, tund­liku kergusega. Tal on seda kultuurset tasakaalu, mis puudub Joyce’il, ta toob olulise kergemini esile. Ta kujutelmade lõimed põimuvad figuurideks, mis on sama graatsilised ja loomulikud kui ämblikukoed. Erandliku täpsusega reageerib ta kõigesse, mis riivab ta taju. Ühes faktidega annab ta nende implikatsioone. Tema piltidel on eriti roh­kesti poolpeidet varjundeid. Andekus, sensitiivsus, kultuur ühine­vad tal orgaanilisvega, mis jätab täiuse mulje. Kui tal midagi puu­dub, siis on see robustsus, monumentaalsus, suur, haarav joon. Vae­valt aga saaks keegi kahelda ta siiruses ja süvenevuses.

Võib järelikult tavalisest hoopis rohkem usaldada tema intuitsi­ooni küsimustes, mis puudutavad naiskirjanike eripsüühet, nende spet­siifilist suhtumist maailma ja kirjandusse. Peenemaid psühholoogilisi katsesarvi kui temal pole ühelgi kirjutaval naisel. Päälegi annavad ta enda, alati täiust taotleva loomingu kogemused talle üsna erilisi kvalifikatsioone sellaste probleemide käsitlemiseks. Neile ta ongi pühendatud teose päälkirjaga Α Room of One’s Own – „Oma tuba”.

Oma suhtelisele pikkusele vaatamata – 172 lk. – on see raamat essee traditsioonilises vabas inglise laadis. Teaduslikku üksikasjalisust ei maksa sellest otsida. Teos esitab vaatekohti, kogemusi, mul­jeid, näib sageli sirgelt teelt kõrvale kalduvat, ega koorma teksti Kuskil statistikaga või õpetet tsitaatidega. Ta on mitmeti väga subjektiivne, kuid väärtuse annab talle autori otsekohene, herk, eriti inelligentne isiksus. Algusest lõpuni jääb mulje vestlusest haruldaselt stimulee­riva vaimuga. Mis jääb süstemaatsusest puudu, selle teevad kuhjaga tasa avameelsus ja tundlikkus. Kuskil pole karta paljast efektitaotlust või raskepäraste pseudoteaduslike järelduste tegemist. Autori väl­jendused peegelduvad täpsalt ta kõverdumata vaimu.

Põhiteesiks on konstateering, et naised kirjanduslikul alal ikka veel pole jõudnud täieliku omapärasuseni ja sõltumattuseni meespsüühest. Naiste mõtteviis säärasena, nagu see esineb trükis, on suu­relt osalt meeste kujundet. Vilgatuste kaupa pääseb nende erilaad küll alatasa esile, kuid järjest on märgata konflikti naisautorite isik­suse ja nende esitusviisi vahel. Meestega võisteldes nad ikka veel püüavad ebateadlikult jäljendada nende eeskuju ja laadi, selle asemel et anda voli oma erinevale loomule. See ilmneb nii teemade valikus kui ka stiilis endas. Seetõttu leiab neilt harva seda täielikku andu­must esitetavale ainele, seda eneseunustust, mida nõuab suurim kunst ning mis on sisemise vabaduse tulemuseks. Sagedasti on tunda när­vitsemisi, rahutut kobamist sääl, kus oleks vaja selget nägemist ja kind­lat kujutamist. Tasakaalu puudus võib vahel mõjuda õigegi segavalt. Naise individuaalsus ei pääse küllaldaselt maksvusele puht-loova prot­sessi kaudu, vaid võtab appi otsekui trotslikke, emotsionaalseid vahelehüüdeid, tõstes mässu meeste loodud pärimuste vastu. Harmoonilise tervikulisve muljet saavutetakse harva. Ikka ja uuesti tuleb häirivaid ebakõlasid. Vaimne organism ei ole küps, sisevastolud moonutavad mõtte ja nägemuse arengut.

Eriti selgesti näitavad seda 19. sajandi naiskirjanike teosed. Char­lotte Brontë ja George Eliot olid mõlemad suurevõimelised autorid, kellelt tulnuks oodata esmajärgulist saavutusi. Kuid Virginia Woolf tunnistab, et ta ei saa neid lugeda ilma sagedaste ebameeldivate šokki­deta. Ta ütleb järjest tundvat, kui ebaloomulik on juba nende päämine töövahend – lausevorm, mida nad tarvitavad. See on meeste lause, veidi pidulik, abstraktne, aeglase rütmiga, täis meestele omaseid mõisteid ja rütmilisi võtteid. Ning „kuna väljenduse vabadus ja täie­likkus kuulub kunsti põhiolemusse, siis sellane tööriistade vähesus pidi väga tugevasti mõjutama naiste kirjutamislaadi”. See lause liht­salt keeldus paindumast nende käes. See ei kooldund nende vaimu järgi. Naiste mõttestruktuur oli laenat ja nende temperament jäi sesse abitult kinni. Neil ei olnud seljataga mingeid omi pärimusi. Charles Lamb, sir Thomas Browne, kardinal Newman, Laurence Sterne, Charles Dickens, De Quincey ei suutnud neid aidata, nii suu­red meistrid kui nad olidki. Just oma saavutuste sugestiivse meisterlikkusega nad takistasid teise sugupoole vaimset vallalepääsu.

Praegu on olukord kindlasti parem. Mitu sugupõlve harit naisi on jõudnud luua teatava tausta, millele saab tagasi vaadata ja kust võib leida juhiseid. Iseseisvumine ei ole kaugeltki täielik, kuid on juba tekkind mingisugunegi oma maailm. Väikeseks sellekohaseks tõen­diks on kasvõi seik, et kirjanduses ikka rohkem käsitellakse naiste omavahelisi suhteid, m. s. ka intellektuaalsel alal ja kutsetöös. Neid ei nähta enam ainuüksi nende suhetes meestega, nagu seda varemini tehti peagu eranditult ka naisautorite eneste poolt, väljaarvat puht-koduste harrastuste puhul. Kahjuks on see kõik veel rudimentaarne. Raskuspunkt on alles hakand nihkuma. Võib veel minna palju küm­nendeid küllaldase diferentseerumiseni. Ning veelgi rohkem läheb kindlasti aega tõeliste suursaavutuste andmiseni. Ei jätku nimelt üksnes vana koormava pärandi maharaputamisest, vaid tuleb teha veel kaua konstruktiivset pioneertööd. On ilmne, et Virginia Woolf sääljuures ka iseennast peab vaid teetasandajaks ning eeltööde tegijaks.

Kuid millega seletub naistraditsioonide puudumine? Kirjanduses pole kunagi olnud puudu hiilgavaist, vaimukaist, idealiseerit nais­kujudest. Tarvitseb ainult meenutada Dantet. Neid on ka Shakespeare’il, Racine’il, Moliere’il, Edmund Spenseril. Ent tegelikke näiteid on äärmiselt vähe. Mida suurem naiste tähtsus kirjanduse objektidena, seda vähem nad paistavad silma reaalses elus. Ajal, mil Inglismaad ja Šotit korduvalt valitsesid kuningannad, kellest mõni – eriti Elizabeth – kujunes pea kõigi kirjanike jumalduse esemeks, oli tavalise naise sotsiaalne seisukoht hämmastavalt madal. Tal pol­nud isiklikku vabadust ega õigust majanduslikuks rippumatuseks. Naiste peksmine oli harilik nähe. Nende maailm oli piirat koduga ja perekonnaga. Mässukatseid nuheldi armutult. Ning isegi veel 19. sajandil polnud olukord palju rõõmustavam, kuigi ta oli tsiviliseeri­tum. Omaette olemist naistele ei võimaldet. Häässe seltskonnaklassi kuuluv daam ei tohtind endale teenida eluülalpidamist. Ka kui ta ei abiellund, puudus sääraseiks püüdeiks seltskondlik sanktsioon. Val­laline naine pidi elama omaste perekondades küsitava koduornamendina. Laialdasemate elukogemuste hankimiseks, mis on avarama kirjandusliku tegevuse paratamatuid eeldusi, ei antud talle võimalusi. Tavaliselt asi oli veelgi halvem – puudusid isegi füüsilised eeldused kirjutamiseks. Jane Austenil näiteks, kes võib-olla esimesena Inglis­maal kirjutas tõelise naisena, ei olnud oma tuba töötamiseks. Oma romaanid ta kirjutas kõik perekonna ühises elutoas, kattes käsikirjad kinni, kui ilmus külalisi või isegi kui tuppa tuli teenija, et varjata nende eest oma tollal daamidele ebasündsaks peetud tegevust. Char­lotte Brontë töötas väga sarnases olundis, selle vahega, et tema kirju­tamisajaks olid varased hommikutunnid enne muu perekonna ärkamist. Mõlemad elasid kitsast vanapiiga elu, kuigi Charlotte Brontë kooli­õpetajana pääses Belgiasse. Laiemate teemade käsitlemiseks puudus neil mõlemail kogemuslik ainestik.

Virginia Woolf juhib tähelepanu tuntud väitele, et „ükski naine poleks suutnud kirjutada Shakespeare’i teoseid”. Ta nõustub sellega, kuid kaldub seda seletama oludega. Ta küsib, milliseks võinuks kuju­neda olukord, kui Shakespeare’il olnuks sama andeksa õde kui tema ise, ning vastuseks sellele küsimusele jutustab tolle hüpoteetilise Judith Shakespeare’i eluloo. Shakespeare ise sai arvatavasti soliidse gümnaasiumihariduse, tutvudes Ovidiuse, Virgiliuse ja Horatiusega. Ta muretses endale varakult kogemusi, olles nende tagajärjel sunnit endale kauba pääle võtma ka naise, et Ann Hathaway laps ei jääks ilma säädusliku isata. See seiklus saatis ta Londoni, kus ta varsti leidis teatris mingi ameti, võib-olla hobustehoidja koha teatrihoone ees. Pisut hiljem ta sai menukaks näitlejaks, viljakaks lavaautoriks, arvatavasti tolleaegse teatripubliku huvitavaimate esindajate tuttavaks, kultuurseimate suurilma inimeste sõbraks, kellele vist ka kuninglik õukond polnud päriselt sulet. Kõrtsidest paleedeni oli tal nähtud kogu Londoni elu terves oma rikkuses ja kirevuses, ta liikumisvabadus oli peagu piiramatu. Sellevastu ta õde jäi koju. Ta oli sama elav, terane ja uudishimulik kui ta vend. Ent teda ei saadet kooli. Ta ei saand tut­vuda grammatikaga ega loogikaga, Horatiusega ega Virgiliusega. Mõni vargsi loetud lehekülg moodustas ta hariduse. Köök, pesu, sukkade nõelumine võtsid kogu ta aja ja vanemad palusid tal mitte kulutada jõudu paberile ja raamatuile. Nad ei teind seda pahaselt, vaid ainult jagasid talle oma proovit elutarkust. Judith võis koguni olla oma isa lemmik. Aga kuigi tütrel vahel õnnestus kirjutada mõni lehekülg kuskil pööningul, katsus ta neid peita või põletas nad ära. Kui teda seitsmeteistkümneaastaselt taheti panna ühele naabruskonna villakauplejale mehele, lahkus ta salaja kodunt ja põgenes Londoni. Tal oli süttiv fantaasia, ta tajus sõnade meloodiat sama ergalt kui ta vend ning armastas teatrit. Ent kui ta pakkus end näitlejaks, naerdi ta välja. Tol ajal naised ei esinend laval. Nende aset täitsid noored, murdmata häälega poisikesed. Naine laval olnuks riivatuse tipp. Kuid lihtsaimadki elu vaatlemise teed olid naiste ees kinni: nad ei tohtind üksi võõrastemajas lõunastada ega uidata mööda kuuvalgeid tänavaid. Judithi elamustejanu ja mõttekujutus oleksid ta sisemiselt söestand, kui tema pääle poleks heitnud armu ühe teatri direktor. Ta hankis talle korteri ja varsti ka lapse. Sellega oli asjal lõpp. Ühel päeval leiti linna ümbrusest noore naisenesetapja laip ja maeti ristteele. Praegu sõidavad sellest kohast üle Londoni autobused.

See on vaid fantastiline hüpotees, kuid ajalooline taust on selles nähtud õieti. Umbes kirjeldet kombel võinuks tõesti käia oletetava Judith Shakespeare’i käsi. Virginia Woolf lisab muide juurde, et siiski vist polnuks tolleaegsetes oludes kujuteldav geniaalse naise sünd. Ta anded oleksid juba varases lapsepõlves lämbund ülemää­rase töökoorma all, mida naistele pandi pääle üsna maast madalast. Üksikud vaimuvilgatused sumbusid otsekohe. Erandid hukkusid. Mõnigi „nõid”, kes viidi tuleriidale, võis olla normivastane naisgeenius.

Praegusel Inglismaal oleks asi muidugi läind teisiti. Naiste vaba­dusel ei näi enam olevat piire. Nende haridust ei näi keegi takistavat. Oxfordis ja Cambridge’is on neile varut terve rida kolledžeid, ning nooremates ülikoolides on nende erikaal veelgi suurem. Kuid päris võrdseks meeste omadega ei saa nende võimalusi siiski veel pidada. Nad ei saa näiteks osa võtta Oxfordi ja Cambridge’i suurist vaidlusühinguist – „union’eist”. Mitmesse akadeemilisse raamatukogusse lastakse neid vaid üsna eriliste tagatiste vastu, teistesse nad ei pääse üldse. Eriti vanemais ja rikkamais ülikoolides nad peavad veel leppima vaeste sugulaste osaga. Virginia Woolf kirjeldab kaht samal päeval aset leidnud külaskäiku – üht kuhugi meeskolledžisse, teist sama üli­kooli vastavasse naisasutusse. Härrade poolt pakut lõunasöök on rik­kalik, hõrgud road ja veinid panevad mõtted käima, vestlus on animeerit, hubane ja vaimukas. Elu nähtub läbi roosilise loori ja pää näib töötavat iseenesest. Sellevastu õhtusöök naiste juures meenutab söömaaega Kuskil nunnakloostri refektooriumis. Rangus, nappus, eba­mugavus põhjustavad rahuldamatustunde ega lase tekkida loova spon­taansuse meeleolul. Daamid, kes asutasid endi tütarde jaoks kolledži, said vaevu selle müürid katuse alla. Mõnususte eest nad ei jõudnud hoolitseda.  Tulemuseks oli spartalik frugaalsus.

Lugedes neid kulinaarseile vaimutöö eeldusile pühendet lehe­külgi, võib meiemaalane ehk kortsutada kulme. Meist on vaid vähes­tel neidki soodustusi, mida naistele pakuvad Oxford ja Cambridge. Me teadlasel, me kirjanikul on küllaltki vaeva talutava elatisalamäära saavutamisega, väikesedki mugavused tunduvad talle luksusena, kui tal pole erilisi privaattuluallikaid. Kuid sellest ehk võibki vähemalt osalt sõltuda me vaimse elu ruttavus, küpsmatus ja palavikul isus. Ilma küllaldase jõudeajata, küllaldaste ergutisteta – mille hulka või­vad kuuluda isegi kulinaarsed – võib vaim tarduda või mehhaniseeruda. Muidugi on olemas intellektuaalset õhinat, mida kehvus aina kannustab, kuid võib kahelda, kas seda leidub enamikul. Paljud – sageli just andekamad – väsivad poolel teel, teised arendavad küll vaimset muskulatuuri, kuid mitte peenemaid võimeid. Ning kultuur, mida peavad kandma eeskätt vaimsed Jaan Jaagod, on pisut ebakul­tuurne. Veelgi halvem on muidugi lugu, kui selle loojaiks on iga­päevase leiva pärast pingutavad kirjutamisautomaadid, kes on sunnit pakkuma publikule või tseesarile – vastavalt sellele, kumb on nende leivaisa – seda, mida tseesar või publik juhtub soovima. On olemas maid – meist mitte kaugel -, kus mõlemad ohud on võtnud hukatus­liku ulatuse. Inglise naisi ei tülita küll tseesar, kuid teistele leiva­isadele nad on sunnit loovutama liiga suure osa oma iseseisvusest. Ei ole sellepärast just üllatav, kui Virginia Woolf tõesti viljaka vaimse töö üheks esimeseks eeltingimuseks peab „a room of one’s own” – „oma tuba” – ja majanduslikku olenematust sulega hangitavaist tuludest. Rahu, mõlgutlemisvõimalust, eeldusi kultuursete huvide rahuldamiseks, reisimiseks, maailma vaatamiseks, mida inglise meestegelastel leidub õige ohtrasti, taotlevad säälsed naised liigagi sageli asjatult – nagu meil nii naised kui ka mehed. Tema soovidega võib nõustuda. See, mida ta räägib inglise naisintelligentidest, käib enam­vähem kogu meie haritlaskonna kohta. Seda paremini saame temast aru.

I osa Loomingust nr. 6/1939

           

2

nt see meie olude ebasoodsus nõudlikumale kultuurile – mille kiuste oleme siiski saavutand nii mõndagi oma tun­tud talupoegliku visaduse tõttu – näib teatud mõttes ole­vat osutund soodsaks naistele. Meil ei ole aastatuhandeisse küünivat kirjanduslugu. Saame vaevalt arvutada sajandi­tega. Oma kirjanduslikku stiili otsime ikka veel, ega ole meil tunnet, et minevik meid sunniks kirjutama nii või teisiti. Ükski Shakespeare ega Spenser ega Milton ega Gibbon ega Laurence Sterne ega Thackeray ei pea meie fantaasiat kammitsas. Tõsi küll, meil puudub ka see ergutav mõju, mida needsamad kirjanikud veel tänini avaldavad Inglismaal. Meil on Suits, Tuglas, Semper, Under ja rida teisi, kuid nad ei ole meile sööbind verre samal määral, nagu ing­lastele nende suured klassikud. Ja mineval sajandil meil polnud neidki – sajandi alul minevik oli peagu täiesti lage, kui jätta arves­tamata piibel ja rahvaluule. Järelikult polnud tollal naistelgi neid vana pärandi ahelaid, millega nii meeleheitlikult võitlesid nende briti kaasaegsed. On vist lubatav vähemalt oletada, et see seik etendas teatavat osa meie naiskirjanike vaimses kujunemises. Juba meie nn. „kunstkirjanduse” esimesil kümnendeil esineb väljapaist­vaid naisi, keda ei saa kuidagi tembeldada vaid meeste järeljooksikuiks, vaid kes asuvad ise juhtima.   Ning – nähe, mis on peagu ainulaadne! – naised omandavad meil luules hämmastavalt suure osatähtsuse.

Oma raamatus Virginia Woolf ei jäta märkimata esmajärgu­liste poetesside vähesust või õieti täielikku puudumist inglise kir­janduses. On olnud neid, kes on saavutand suurt ajutist kuulsust, nagu Felicia Hemans või temast siiski võrratult kõrgemal seisev Elizabeth Barrett-Browning. On olnud ka peenemaid, püsivama väär­tusega naisluuletajaid, nagu Christina Rossetti või Emily Brontë. Kuid samaaegsete suurte meespoeetidega pole neist ükski saand võistelda.. Nende seas pole ühtki, kes olnuks Robert Browningi, Tennysoni, Swinburne’i või Dante Gabriel Rossetti tähtsusega. Prantsusmaal on suhted umbes samasugused. Marceline Desbordes-Valmore, ka äsja surnud Anna de Noailles polnud juhtivad suurused.  Ka Itaalias pole olnud nais-Leopardit ega -Carduccit. Soome Onerva ei saa praegugi Mannise või Eino Leino voi Uuno Kallase vastu. Marya Konopnicka polnud kellegi Midkiewicz. Skandinaavias, kus kirjutavaid naisi näib olevat eriti palju, on varane naisemantsipatsioon küll võimaldand Selma Lagerlöfide ja Sigrid Undsetite tekkimise, kuid samaväärilisi poetesse sääl ei paista olevat. Ameerikas, kus tööjaotus üldiselt on sellane, et mehed teenivad raha ja naised harivad selle raha abil oma vaimu, ei suuda Emily Dickinsonid, Amy Lowellid ja Elinor Wylie’d siiski võistelda oma kaasaegsete Walt Whitmani, Robert Frosti või Edwin Arlington Robinsoniga. Meil sellevastu on olemas Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver – igaüks omas sugupõlves väga suurt erikaalu omav kuju. Üllatav on selle kõrval, et me naised proosa alal on loond hoopis vähem arvesse tulevat. On huvitavaid ja omapäraseid teoseid, kuid üsna esimesse ritta need ei küüni. Seda vahet seletada on raske. Luule ei nõua vähem, vaid pigemini rohkem vaeva ja aega kui proosa. Ometigi puuduvad meil peagu täiesti needki kompetentsed kirjandusturu naisvarustajad, keda muud maad on tul­vil (kuigi Hella Vuolijoki võinuks selleks kujuneda, kui ta oleks jäänd eesti keelele truuks). Võib-olla saab seda kõike viia seosesse tõsiasjaga, et naistel meie rahvaluule loomisel on olnud nii suur osa etendada. Vahest on see tõuline joon. Kuid see on julge oletus, mis nõuab väga hoolikat kontrolli.

Igatahes ei saa eitada fakti, et me naised luule alal on osutand erakordseid võimeid, kuigi küsimusse tulevate nimede arv ei ole suur. Ühtlasi näib olevat võimalik ajaloolises taustas leida eeldusi, mis eriti lõbustasid nende esilepääsu. Seoses nende eeldustega kavatsengi järgnevas lühidalt vaadelda me arvestetavaimate naisluuletajate loo­mingut.

Lydia Koidula aeg oli peagu traditsioonitu. Kõik oli alles tege­mata, uustulnukail olid vabad käed. Need vähesed kirjanduslikud ees­kujud, mis Koidulal olid, kuulusid päämiselt saksa kirjandusse, päälegi selle langusjärku, millest tugevamaid ja määravamaid mõjutusi saada oli raske. Ta suurimaiks inspireerijaks olid nähtavasti ta enda väljendust nõudev talent ja teadvus vajadusest soetada rahvale sütita­vat „kirjavara”, äratada tema enesetunnet, üles piitsutada tema teo­tahet. Autor pidi endale ise taguma oma kirjanduslikud relvad, kuigi talle teatavaks lähtekohaks olid rütmid ja võtted, mida pakkus kaas­aegne populaarne saksa lüürika. Ideeliselt ta maailm ei olnud avar, ka ta motiivistik oli piirat. Kuid neid rütme ja motiive uue tundejõuga laadida suutis ta mõnel puhul oivaliselt. Selge, laulev, jõuline lihtsus, emotsionaalne sugestiivsus jäävad ta päämisiks lisandeiks eesti luu­lele. Neis suhteis ta võib saavutada silmapaistvat intensiivsust ning originaalsust. Ta isamaaluule tundluses võiks ehk näha midagi spetsiifiliselt naiselikku, kuid sellele lisandub ajuti mingi imponeeri­valt monumentaalne joon, mis tolle ajastu naisteluulel teistes Euroopa maades tavaliselt puudub. Võib-olla tuleneb see teadvusest, et ta ise peagu üksinda pidi luules esindama oma aja hoogsat rahvuslikku ärkemeeleolu. Ta tundis end representatiivse kujuna, kogu rahva häälena. Sellest teadvusest üksi aitaski juba tolle inferioorsustunde kaotami­seks, mis läänes sageli näib olevat takistand kõige andekamaidki naisi. Ta ei olnud „sinisukk”, vaid tõeline „kirjaneitsi”,  suurte rahvuslike ülesannete täitja, oma isa enam kui võrdne järglane, keskne kuju keset tollal intelligentsetest jõududest veel väga lagedat Eestit. Nii ta võiski mutatis mutandis kujuneda Eesti Petöfiks. Seltskondlikult ta kuulus algusest pääle omaaegse eesti haritlaskonna ülakihti – vaja­liku enesetunde õhutamiseks väga oluline seik! Iseloomustavana tun­dub, et niipea kui ta lätlasega abielludes sattus sõltuvusse, näib ta luulesoon mõnedest kaasakiskuvatest tundepuhangutest hoolimata ole­vat hakand kuivama. Ta nähtavasti ei tunnud end enam selle laine harjal, mis oli annud ta värssidele vaimustust ja hoogu. Muidugi, tulevad suurel määral arvesse ka muutund välised olud, perekondli­kud mured ja kohustused, traditsiooniline väikekodanlik elu, lähima ümbruse aheldav mõju.

Võrreldes oma esimese silmapaistva järglasega, Anna Haavaga, on Koidula maskuliinne kuju, vist küll osalt seetõttu, et aeg pani talle pääle mehe ülesanded, kuid osalt ilmsesti ka loomult. Esimese suure rahvusliku vaimustuse ajad olid sellevastu juba ammu läbi, kui hakkas kirjutama Anna Haava. Järelärkeaeg oli juba suutnud trivialiseerida ja odavaks muuta vähemalt selle vaimustuse kirjanduslikud avaldu­sed. Sajandi lõppkümnendite luulel puudus peagu täiesti isiklik noot. Individuaalse tundetooni elluäratajana Haava osutuski me kirjandu­sele vägagi tähtsaks, kuid ta tegi seda uuel alal – intiimsete isiklike tunnete sõnastajana, ilma avaliku tegelase pretensioonideta. Ta ei laulnud enam Eestist, vaid iseendast. Seda oli meil enne teda väga harva julet teha ning veelgi harvemini tõhusate tulemustega. Tolle aja armastusluule oli banaalne ja jäljenduslik, nii et Anna Haaval tuli esineda pioneerina. Temalgi tuli endale oma eriotstarbeiks luua eri­vahendeid, ilma et tal olnuks ees arvestetavat traditsiooni. Ka tema sai endale kaasaegsest saksa kirjandusest eeskujusid, kuid ta ei kopeerind neid, kuigi kasutas nende värvingut ja pildistikku. Isegi kui ta tõlkis, näiteks Heinet, võtsid ta värsid erilise vibreeringu, mida algupärandeis ei leidu. Naiselikult spontaanne tunne aitas tal kujundada erisugust luulekeelt, mille ulatus polnud lai, kuid mis vahel andis: elamusi edasi üllatava ehtsusega ja lihtsa, kuid mõjuva meloodilisu­sega. Praegu on kerge juhtida tähelepanu ta tulemuste primitiivsu­sele, kuid selle primitiivsusega käib siiski ühes sugestiivne tundejõud, milletaolist meil tol ajal veel vaevalt tunti. Haava andis oma hinge eriliselt naiselikule poolele õige vaba voli, ja me kirjandusse see mõjus värskendavalt. Oma kindla laadi loomiseks jätkus tal küll jõudu vaid hetkiti kuid see laad – impulsiivne, laulev, soe, vahel vähemalt oma aja kohta kirglik – on kergesti äratuntav sääl, kus seda leidub.  Ei

ole võimatu, et Ernst Enno sisult teiselaadne luule on mõndagi õppind Haava kõladest ja rütmidest.

Ometigi oli Haava maailm ahtakese võitu ja ta emotsioonide ja luule õitseng üürike. Ta kogemused olid väikesed, ta fantaasia piirat, ta intellektuaalne elu vähese ulatusega. Eesti kirjanduse viljelematus ei osutund talle vist kahjuks, sest võib kahelda, kas ta tugevamate eeskujude puhul üldse oleks pääsnud vabalt laulma. Ta spontaansuse välgatused ju teevadki ta luule väärtuslikuks. Teadliku kunsti jälgi on vähe. Ta ei osutundki arenemisvõimeliseks. Hiljem ta ainult kor­das nõrgemal kujul oma esimestest inspiratsioonidest tekkind võtteid ja meeleolusid.

Marie Underi esimeste värsside lugejad võisid temas aimata mmbes midagi Anna Haava taolist. Asjaarmastajalikku värskust, hoo­letust, hoogsust, tüüpiliselt naiselikku tundeintiimsust leidus juba ta varaseimates luuletustes. Nüansse oli neis rohkem kui Haaval, eriti loodusevaatlusis, ning abielu ja ematunded olid laiendand ta tunnete skaala. Kuid midagi väga uudset ta veel ei pakkund. Ajuti võis talle isegi ette heita pisut pinnalist esteeditsevat ilutsemist ilma juurde­kuuluva virtuositeedita.

See käib tema „Noor-Eesti”-aegsete värsside kohta. Neil ei ole veel kindlat stiili, vaid päämiselt ainult stiili algeid. Nad on sagedasti õige kobavad. Väga võimalik, et see osalt sõltub „Noor-Eesti” intel­lektuaalsest laadist, mis ei julgustand vaba enese minnalaskmist. Under oli sattund õige intensiivselt mõtlevasse ja kirjutavasse meestemaailma, mille rangus mõjus jahutavalt ta originaalseisse impulssi­desse. Ta ei jõudnud vaba eneseteostuseni.

Kuid umbes maailmasõja tulekuga hakkab muutuma elutunne ja muutub ka Underi laad. Intellektuaalne distsipliin, mida nooreest­lased nii tarmukalt ja menukalt taotlesid, lõtvub, vaistud, tunded pääsevad esikohale. Oheldamatus näib muutuvat printsiibiks, poee­tide päämiseks eesmärgiks saab äge ekspressiivsus. Selles kuumaksköetud õhustikus vallandub ka Underi temperament. Kõik ürgsed su­gemed temas puhkevad esile, inhibitsioonid kaovad. See protsess dokumenteerub tema Sonettides – põhimiselt naiselikus, lopsakas, kuigi osalt veel ebaküpses teoses. Nüüd alles Under saab iseendaks. Ta jõud on pääsnud kütkeist, kuigi esialgne tulemus on kohati veel kaootiline. Igatahes ta kujundab endale stiili – ülevoolava, värvika, hõõguva, olgugi mitte veatu. Hoopis suuremal määral kui Koidula või Anna Haava kõneleb temas naine -täis intuitiivset nägemust, sen­suaalset värskust, vahenditust. Needsamad omadused on ka mitme tolleaegse meesluuletaja ideaaliks, kuid võib-olla just oma feminiinse elutunde tõttu teostab Under neid täiuslikumalt ja originaalsemalt kui teised. Vastandina Koidulale võtab ta endale täie innu ja hooga mitte enam mehe, vaid naise ülesanded ja menu on – vähemalt tolle aja kohta – hämmastav.

Sellega ei ole öeldud, et emotsionaalse ülevoolavusega piirdukski „iginaiselikkus”. Underi enda hilisem areng on kõige selgemaks tõen­diks, et see oleks valejäreldus. Ent alles siis, kui see äärmiselt olu­line element temas oli saand end maksma panna, hakkas arenema ka kõik muu. Mõtlus, sotsiaalne kriitika, maailmavaateline küpsmine, metafüüsilised spekulatsioonid, kindlakäeline kujundusvõime ja teravapilguline välisilma vaatlus tulid tal hiljem kõik lisaks, kuid lähtekohaks oli ikkagi tema naisvaistude mõjulepääs. Viimane alles võimaldas tal luua selle ainukordse stiili, saavutada selle erandliku intensiivsuse ja rikkuse, mis asetavad ta nii vastuvaidlematult meie luuletajate esiritta. Ta ei järgind mingeid meestetraditsioone, vaid jäi iseendaks, kusjuures temas üllataval määral ilmnes tavaliselt meestele eriomaseks peetavaid kvaliteete – intellektuaalset subtiilsust, objektiveerimisvõimet, avarat ja selget pilku. Et selle järguni välja jõuda, selleks oli tal kõigepäält tarvis leida tee, mida ta võis käia naisena, mitte meeste epigoonina. See võimaldus tal nähtavasti päämiselt kirjandusliku suuna tõttu, milles senised traditsioonid lõdvenesid ning kus nn. „feminiinsed” sugemed saavutasid ülekaalu ka paljude meeskirjanike toodangus. Mehed on hiljem peagu eranditult taasmehistund, kuid Under võis tollest ajast pääle veendunult kõndida oma rada. Ta teostas selle, mida Virginia Woolf esialgu asjatult ootab inglise naiskirjanikelt. Sellele nähtele ei ole kerge leida paralleele. On põhjust arvata, et see mitte juhuslikult ei leidnud aset noores, ees­kujudest ja pärimustest suhteliselt vabas kirjanduses.

Raskem on ligi pääseda me noorimate naisluuletajate probleemile. Sama ilmsesti kui Underil on ka Betti Alveril oma isiklik laad, mida kuidagi ei saa pidada epigoonlikuks. See tuleb samal määral tema olemuse keskusest, on sama ehtne, kuigi üsna teistsugune. Ometigi on seda laidet ebanaiselikuks, selles on nähtud vahenditu, spontaanse tunde puudust, selles ei ole leitud küllaldast „südamlikkust” – kõik ebakohad, mida Haavale või Underile ei saa ette heita.

Pean selles seoses toonitama vaateid, mida olen esitand või mil­lele olen vihjand juba varemalt. Kahtlemata puudub Alveril kalduvus kõike pihtida, kõiki muljeid ja tundeid otseselt registreerida, end lugejale täielikult avada. Konfessioonid ei ole tema eriala, intellekt asub varem tunde ja väljenduse vahele kui Underil isegi ta hiliseimas toodangus. Need „Siuru” aegu meenutavad omadused on talle võõrad. Ta luule ei muutu päevikuks. Hoopis rohkem kui oma tegelike ela­muste jutustamist on tal sümboleid, võrdkujusid, objektiivseid näge­musi, kuid nende ülesandeks on siiski väljendada midagi väga subjek­tiivset. Minu arvates võib vaid väga tähelepanematul Alveri värsside lugejal jääda märkamata see paatos, see kirglikkus, see enesepiitsutus, mida tema toodang on täis. Loogilise joonise äärmine selgus on tal vaid intensiivsete tundeelamuste projektsioon, pilge peab sageli var­jama hellust, iroonia tundlikkust. Kuid emotsioonid tiivustavad rütme, teritavad pilte. Underi Sonettide või Visnapuu Amorese mee­tod pole kaugeltki ainus tee tundeelamuste vallandamiseks luulesse. On isiksusi, kes ei salli teiste liiglähedust oma sisimale. Selgele välja­ütlemisele nad eelistavad vihjeid ja mõistukõnet. Suitsu stiili komplikatsioonid näivad olevat lähimas seoses säärase hoiakuga. Sellesamaga on kindlasti seletetav ka Alveri objekti veeriv, intellektualiseeriv meetod. Kuid tundekõla heliseb igal pool kaasa – ka bravuuris, mis on omamoodi mask.

Päälegi unustetakse, et Alveri värsid tähistavad võrdlemisi hilist järku ta arengus. Ta algas romaanidega. Ning need, kes tunnevad ta Tuulearmukest, peavad vist möönma, et tunnete väljendus selles teo­ses oli hoopis vähem kaudne kui Tolmus ja tules. See oli tütarlapselik, lahtine, olgugi veel võrdlemisi pinnaline raamat. Alles hiljem on Alveri tunded vajund sügavamale, nii et neid enam ei nähta alli­kana esile nõrguvat, vaid tajutakse puude ja põõsaste kaudu, mis kas­vavad neist viljastet pinnases. Kuigi Alveri looming pole iialgi olnud nii ilmselt pihtimuslik nagu Underil, on temagi areng läind sama­suguses suunas – subjektiivsusest objektiveeringu poole. Ainult on tal protsess toimund palju kiiremini ja põhjalikumalt.

Kui täpsalt Alver sääljuures siiski oskab edasi anda teatavaid naistemperamendi jooni, seda tõendab näiteks tema Lugu valgest varesest. Kõik see veetlevate pisiasjade maailm, millest mees kaldub ükskõikselt mööda minema, saab sääl ilmsielavaks, riided, riiulid, buduaariesemed muutuvad põneva huvi objektiks. Ka Alveri lüürikas võivad riidekapid elustuda, kummalised parfüümid ja kostüümid või­vad muutuda hingeelu peegeldisteks (nagu näiteks „Froufrou’s”). Seda õhustikku oskavad mehed harva nii jäägitult edasi anda. Viga Alveri hindamises seisneb päämiselt selles, et liiga ühekülgselt ollakse ikka veel Underi Sonettide tüüpi naisluule sugestiooni all.

Olulist osa Alveri kujunemises on arvatavasti etendand protestitunne kõike liiga ebasubtiilselt ja ebadiskreetselt alasti võtva luule­laadi vastu, mis me kirjanduses veel äsja lokkas, sageli kahjuks väga ebarahuldavate tulemustega.

Vähem intellektuaalne, lihtsüdamlikum, mitte nii komplitseerit, kuid siiski kogu oma siiruse juures väga diskreetne on me noorim tõsiselt arvestetav poetess Kersti Merilaas. Pärast Underi suure­pärast pioneertööd ei ole naistel enam raske end luules leida. Meri­laas tabas juba algusest pääle oma eritooni. Kuigi ta mõnel üksikul puhul ilmsesti jäljendas Alverit, pidas ta üldiselt oma joont. Ta tun­deid ei tule mõistatada, vaid nad defineeritakse väga selgelt, kuid ilma braveeringuta või provotseeriva katete heitmiseta. Herk takt, mis on nii omane Alverile ja millest Under eriti viimasel ajal on annud nii ehtsaid näiteid, tundub tal olevat veres. Ta elab päämiselt oma intiimtunnete maailmas, elu on talle uus, ürgne, värske, elamustel on õie­tolm küljes. Pettumused ei ole temasse sööbind kuigi sügavalt, ta ei tunne end elus muulasena ega maapagulasena. Hamletlikke kalduvusi on tal vähe. Norm ei võigasta teda, vaid ta luule esindab õilistet ja peenendet normi. Sellepärast ta naiselikkus vist ongi osutund nii üldvastuvõetavaks. Kuid seik, et ta seda nii puhtalt ja hergalt on suutnud väljendada, tuleneb kahtlemata suurel määral sellest, et meie luules juba on tasandet teed naispsüühe spetsiifiliste kvaliteetide sõnastamiseks. Rohkem kui mujal on meie naistel sisemisi eeldusi vabaks, omapäraseks luuleloominguks. Pioneeride töö on tehtud.

    

3

Senini esitet faktid ja kaalutlused ei tõenda muidugi veel, et oleks võimalik mingi nais-Shakespeare’i tekkimine. Selle võimaluse üle spe­kuleerida olekski viljatu vaev, sest ka meeste seast ei taha tulla Shakespeare’eid. Küll aga näitavad meie endi kirjandusannaalid, et on täiesti mõeldav naiste luuleande üllatavad õitselepuhkemised, ega ole käepärast oleva ainestiku põhjal võimalust öelda, millised kirjan­duslikud saavutused käiksid neil eo ipso üle jõu. Mõtte süvenevus, täiuslik kunstiline distsipliin, originaalne, jõuline lähenemine teemadele on neile ilmsesti jõupärased. Küll ei ole ajaloos senini veel olnud ühtki naist, kes oleks loond ulatusliku, täiesti maailmakirjandusliku suurteose. Ka meil on naiste õnnestumised esialgu väli­selt veel võrdlemisi väikesekaustalised. Kuid see ei tõenda midagi. Meid võidakse varsti hakata üllatama volüümikategi meistritöödega.

Naiskirjanikele omistetakse tavaliselt suuremat ja vähema vae­vaga saavutetavat sujuvust kui meestele, kuid seda kaldutakse assot­sieerima pääliskaudsusega. Ka Charlotte Brontë ja George Eliot olid oma sisevastoludest hoolimata väga viljakad ega ole nende töödes tunda näriva enesekriitika jälgi, tihti nende kunstilise taseme kahjuks. Sedasama võibki vist õelda enamiku naisautorite kohta, kuigi on ole­mas hoopis teistsuguseid isiksusi, nagu Virginia Woolf ja Aino Kallas. Kerget sujuvust on meiegi poetessidel. Kui võrrelda Koidulat Kreutz­waldiga või Marie Underit Gustav Suitsuga või Betti Alverit Heiti Talvikuga või Kersti Merilaasi August Sangaga, siis saame vaidle­matult selle mulje. Kuid eriti teise ja kolmanda puhul ei ole sääljuures mingit põhjust kõnelda puudulikust süvenemisest. Alveril näib iga rida olevat käind läbi tuliseima kriitika ääsi. Underil on olnud kriitikata ülevoolavuse hetki, kuid need tulid nähtavasti pakit­sevast jõuküllusest. Seda mõtlikumaks ja tihedamaks on ta muutund hiljem. Selleski suhtes näib meie naiste parimik olevat eriseisukorras. Küll aga näib neil olevat vähem inhibitsioone kui nende meeskollee­gidel. Selle tagajärjeks on tegelikult olnud vaid suurem kvantum kõrget kvaliteeti. Võime endid sel puhul ainult õnnitella. Sellepoolest meie käsi on käind paremini kui teistel rahvastel. Põhjused selgitagu tuleviku praegusest arenenum uurimus.

Ants Oras

II osa Loomingust nr. 7/1939