Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Jun

Rahvuspsühholoogia võimalustest

 

 

Viimasel ajal on meil rida autoreid käsitlenud rahvusliku oma­kultuuri küsimusi. On mõtiskletud kirjanduse, kujutava kunsti, teatri ja poliitika rahvuslikkuse üle, on selgitatud ka üldiselt rah­vusliku kultuuri mõistet. Kõigi nende arutluste kesksemaks küsi­museks on aga tavatsenud kujuneda rahvusliku omapära probleem.

Mis teeb loomingu rahvuslikult omapäraseks, milles peitub too rahvuslik omapära, – need ei ole mitte ainult kõige kesksema teoree­tilise tähtsusega küsimused kõikidele sotsiaal- ja ka nn. rahvuslikku­dele teadustele, vaid vähemalt samavõrd suure tegeliku väärtusega loova kunstniku, kirjaniku, poliitiku seisukohalt.

Seda suurema pettumuse valmistab meile asjaolu, et rahvuslik­kuse olu põhiküsimusele – rahvuslikku omapära põhjustavale hin­geelulisele erilaadsusele – ei ole suudetud anda ligikaudseltki taba­vat vastust. Peamiselt just selle tõttu on jäänud nii vähe rahuldavaks kõik nood arvukad hiljutisedki sõnavõtud rahvuslikkuse üle, sest et ei ole tungitud sisulise põhiprobleemini: rahvuste hingeeluliste eri­nevuste küsimuse positiivse käsitlemiseni.

Muidugi ei saa – ega tahagi – keegi sellest teha erilist ettehei­det just meie inimestele, sest mööngem juba alguses – diferentsiaalne rahvuspsühholoogia on üldse alles õige algelisel arengastmel. Seda ei unustada ka järgnevas, kus ainult tahetakse anda lühike, pretentsioonideta ülevaade selletähtsa probleemi ajaloolisest arengust ja prae­gusest lahendamisstaadiumist. Noid varemaid pingutusi, saavutusi ja eksiteid peab arvestama igaüks, kes rahvuspsühholoogiat ka meil tahab rakendada. Sellepärast on paratamatu enne eesti rahvusliku omapära ja hingeelu iseäralduste uurimist omale selgeks teha, mil­lised uurimisteed üldse viivad edasi ja milliseid meile võimaldab eriti täppisteaduste äsjane areng. –

Juba antiikaja autoreil on torganud silma rahvuste hingeelulised erinevused. Kui ka alul „helleeni” ja „barbari” peaerinevuseks oli ainult keele erinevus („barbar” tähendas alul kogelejat, arusaamatut keelt kõnelejat), siis süvenes see vahe ometi varsti sisuliseks. Hekataiose ja Herodotose tähelepanekuterikastele tolleaegse maailma kir­jeldustele järgnes arusaamine oma ja võõra olemuslikust vahest, ning selle kirjeldamisele ja seletamisele on pühendunud paljud hilisemad kreeka filosoofilised, ilukirjanduslikud ja ajaloolised klassikud.

Kreeklaste rahvuspsühholoogilistele vaatlustele toovad järge ning väärilist lisa roomlased – esijoones nimetagem Caesari gallia­laste ja Tacituse germaanlaste kirjeldusi, – ning keskajal eriti ka araablased. Keskaja lõpu poole elustub Euroopaski uuesti huvi rah­vuste iseloomude ja omapärasuste vastu. Ometi võitis rahvuspsühho­loogia teatava teadusliku ilme ja aluse alles 18. sajandil loodud mõistete „rahvusevaim” ja „rahvuskarakter” varal.

Eeskätt prantsuse valgustusajastule võlgneb rahvuspsühholoogia selle uue ajastu algatamise. Montesquieult pärineb arvatavasti sõna „esprit d’une nation”, kusjuures see autor teiste rahvuslikku omapära tekitavate põhjuste seas paneb erilist rõhku kliimale, mille tähtsust juba antiikajal Hippokrates esile tõstis. Montesquieu poolt algata­tud joont arendab edasi Herder, kelle järele „Nationalgeist” ehk „Genius des Volks” on võrsunud rahva ajaloost ja asupaigast. Seal­juures paneb Herder aga eriti algelisemate rahvuste juures rohkem rõhku asupaigale kui rahvuse ürgomadustele, sest „paraku oleme meie nagu kujundatav savi kliima käes.” Herderil ei läinud aga korda selle ühekülgse lõppseisukohaga õnnelikult soveldada kahte rahvusliku hingeelu omapära põhjustavat elementi: üheltpoolt rah­vuse ürgloomust (rassi), teiseltpoolt miljööd, kliimat. Aga kuigi tema vastolulisest õpetusest ei saavutata rahuldavat seisukohta, on Herderil ometi just mõlema hiljem tähtsa mõttekäigu arendajana väga tähelepandav mõju rahvuspsühholoogia edasisele suunale.

Esialgu köitis 18. sajandil rahvuspsühholoogide huvi eeskätt looduslikkude tegurite mõju rahva hingeelu arengule. Selle faktori ühekülgne rõhutamine tekitas aga eriti umbusklikuma­tes natuurides elava vastuvaidluse. Voltaire kui ka eriti suur šoti skeptik David Hume oma tuntud essees „of National Characters” tõr­jusid teravalt tagasi selle „kliimateooria”. Hume lisandas tervelt üheksale ajaloolisele rahvusiseloomu klimaatiliste ja geograafiliste seletuste vastuargumendile sarkastilise märke, et isegi loomade headus-halbus ei sõltu maast ega kliimast; olevat ju Caesar leidnud Gallias eest väga hääd hobused, Germaanias aga väga halvad, – kuna Hume’i kaasajal ei olevat üheski Euroopa osas halvemaid hobuseid kui Prantsusmaal, kuna aga Saksamaa tootvat parimaid sõjaratsusid. Nende Hume’i vaadetega ühineb ka Kant „kliimateooria” kohta käi­vas negatiivses suhtumises, tõstab aga Hume’i poolt rahvusliku oma­pära tekkimisel eeskätt rõhutatud riigikorra ja kultuurmiljöö mõju asemel esiplaanile rassiteguri tähtsuse, millist mõttekäiku aga alles hiljem süstemaatiliselt jätkatakse.

Valgustusajastu filosoofide poolt loodud „rahvusvaimu” mõiste arendab romantik Hegel metafüüsiliseks süsteemiks, kasustades selle reaalilmas tuginevateks alussammasteks eeskätt Herderi ning Kanti mõtteid. Kui Hegel ka loobub Herderi „klimaatilisest” rahvusise­loomu seletusest, siis arendab ta seda enam edasi selle oma eelkäija ehtsaksa nõrkust abstraktsioonide vastu. Hegeli „Volksgeist” muu­tub dünaamiliseks osaks tema „Weltgeisti” süsteemis, arengut edasi nihutavaks “indiviidiks maailmaajaloo käigus”. Sealjuures ei puudu Hegeli „rahvusvaimul” teisi kooskõlastamatuid mõiste-varjundeid, nagu eriti Fr. Dittmann on veenvalt näidanud. Nende Hegeli kõi­kumiste ja tema poolt mõjustatud „ajaloolise õigusekooli” asutajate F. K. v. Savigny ning G. F. Puchta ebaselguste mõjul tekkis läinud sajandi keskpaigal „Volksgeisti” idee müstitsistlik varjund, mille järele sellele „rahvusvaimule”, kui „iseseisvale olendile” ja „eri asjale väljaspool meid”, omistati reaalne eksistents.

Praegustki saksa rahvuspsühholoogia uurimist mõjustavad veel nood „klassilised” rahvusvaimu ideestikud: üheltpoolt eeskätt Her­derilt pärinev klimaatiline ja geopsüühiline rahvuspsühholoogia seletus ning teiseltpoolt Hegelile (osalt ebaõigeltki) tagasi haarav müstitsistlik „reaalse rahvusvaimu” idee.

Kaasaja mõjukamatest autoritest „maastiku” rahvuspsühholoo­gilist tähtsust alla kriipsutava Willy Hellpachi kõrval on eriti Leo Frobenius see, kes levitab mõtteid rahvuspsüühi “ruumikuuluvu­sest”. Tema järele näitavat ennast „stiilikindluse ruumiseotus omas üllas monumentaalsuses” – isegi läbi geoloogiliste perioodide. Frobeniuse järele – „ei olnud juba jääajal mitte ainult kultuuride alad samad kui praegu, vaid ka nende põhilised iseloomujooned olid juba olemas. Prantsuse pinna juurde kuuluva kultuuri faktidemeel (Tatsachensinn) ei ole ennast aastatuhandete jooksul pea sugugi muutu­nud, ning samuti on lugu etiooplaste ja sakslaste realiteedimeelega (Wirklichkeitssinn).” Kuna Hellpach rõhutatult jätab kõrvale kliima psüühilise mõju ning seda rohkem rõhutab „maastiku” täht­sust, ja ka Frobenius kliimat ei pea silmas, siis on seda huvitavam, et viimasel ajal valgustusajastu rahvuspsühholoogilisele „kliimateoo­riale” otseses mõttes on tekkinud uudseid järglasi. Näiteks Huntingtoni Climate and Civilisation ja H. L. Koppelmanni läinud aastal ilmunud töö Kiima und Sprache tahavad üksikasjalikult ja metoodi-kindlalt tõestada kliima mõju vaimsetele funktsioonidele. Koppel­manni järele tekitab karm kliima „karmi” keele, troopiline kliima “pehme” keele.

Jättes kõrvale rohkem filosoofiliselt kui psühholoogiliselt huvi­tava müstiliste “rahvusvaimu” teoreetikute käsitamise, kellest noore­mate enamik kuulub saksa 3. riigi tugisammaste hulka, riivakem mööda minnes ainult kolmandat  „klassilist” rahvusteooriat – nimelt rassismi.

Uudse rassismi esiüritajaks on vaimukas prantsuse diplomaat krahv A. de Gobineau, kelle Essai sur 1’inegalite des races humaines tema eluajal leidis väga vähe kõlapinda, kelle mõttekäikude posthuumse kuulsuse aga lõid Prantsusmaal Vacher de Lapouge, eriti aga Saksamaal tema väsimatu prohvet Ludwig Schemann ja populaarne pangermanist Houston Stewart Chamberlain. Muidugi ei saa kogu rassistlikku rahvuspsühholoogiat paušaalselt eitada ega pooldada. Kahtlemata on ka rassismi õpetuses tõugude vaimsest mittevõrdsusest õigeid mõtteid. Kahjuks opereerib aga sel alal tehtud psühholoogi­line töö üha tõestamatute algmõistete ja lähtekohtadega, nii et seda ei saa üldse võtta teadusliku töö valju kriitika alla.

Rassismi õpetus aaria tõu superioriteedist sai juba enne, eriti aga pärast maailmasõda teaduslikult nii likvideeritud, et 1925. a. F. Hertzi tuntud antirassistliku teose uustrüki puhul temale heitis ette nii tagasihoidlik teadusmees nagu Hermann Kantorowicz, et Hertz ilma­asjata võitlevat „ainult ajaloolise väärtusega” surnutega, – rassismi „vaimukas narrimäng” olevat lõplikult likvideeritud. Viimasel ajal on siiski need teaduslikud surnud hakanud kodu käima ja on vallu­tanud suure Kesk-Euroopa riigi. Sealjuures on „rassi” mõiste viima­sel ajal just tema propageerijate poolt tehtud äärmiselt ebamäära­seks, et raskendada usutunnistuseks muutunud veende valjult-asjalikku kriitikat. Pealegi on veel selguseta, misvõrra pärivusseadused üldse kehtivad inimese vaimsete omaduste kohta.

Nii müstitsistlikku „rahvusvaimu”, üldistavat „rassiväärtust”, kui ka kergel käel rakendatud „kliima” ja muid geopsüühilisi teoo­riaid ei saa nimetada sõna täies valjuses „teaduslikeks”. Oleme neile viitnud nii palju aega mitte ainult sellepärast, et sellelaadilisi töid rahvuspsühholoogia alal kvantitiivselt seni kõige enam on sooritatud, vaid et neil ka laiemates ringkondades on kõige enam olnud poole­hoidu ja levikut, samas kui eksaktsem rahvuspsühholoogiline töö on jäänud kahjuks tundmatuks. Ometi on enamik „rahvusvaimu” psühholoogiast, rassiteoreetilisest tööst ja kliimateooriast peaaegu ilma igasuguse väärtuseta teadusliku psühholoogia seisukohalt.

Täppisteaduslikkusele ei saa pretendeerida ka see osa rahvus­psühholooge, kes on jätkanud ilma suuremate metoodiliste ümber­orienteerumisteta kreeklaste ja roomaste klassilist traditsiooni isik­likkude tähelepanekute põhjal kaasaegsest elust või aja­loost määritella rahvuse iseloomu. Deskriptiivselt, paremal juhul järelemõeldud süsteemi järele analüütiliselt käsitavad selle voolu esindajad vastava rahvuse kõiki elualasid ja püüavad sealt esile tõsta nende arvates iseloomulikke jooni, neid harilikult kohe kõrvutades teiste rahvuste vastandlikkude nähetega.

Ka niisugune rahvuspsühholoogia on veel praegu täiesti päeva­korral. Nii pühendas Prantsuse Kõlblate ja Poliitiliste Teaduste Akadeemia oma 1932./1933. aasta tööprogrammi seks, et eri autoritelt kuulda iga tähtsama rahvuse kohta lühikest „rahvuspsühholoogilist ülevaadet”. Enamik neid akadeemikutest autoreid arvestas oma kir­jeldustes eriti maa sotsiaalset ja poliitilist struktuuri ning kriipsutas alla selles esinevaid omapärasusi. Kuna autorite seas olid niisugused vaimukad mehed, nagu Andre Siegfried, Jacques Ancel, parun Seillere, et ainult nimetada mõnda kõige väljapaistvamat meest, – siis on niisuguste esseede lugemine muidugi esteetiline nauding ja pakub mõndagi huvitavat ning uut ja teadmisväärset. Sama žanri, kuigi veel isikupärasemat joont kandvad on krahv Hermann Keyserlingi huvitavad tööd nii Euroopa, kui teiste maailmaosade kohta. Teadus­likuma ja eriti ajalugu vaimukalt ära kasustavat sellesuunalise rahvuspsühholoogia näitena mainigem E. Boutmy suurepärast Essai d’une psychologie politique du peuple anglais ja Hermann Kantorowiczi huvitavat Geist der englischen Politik. Niisuguste ausate tea­tud rahvuse hingelise omapära selgitamise katsete kõrval on seda n. ö. intuitiivset metoodit siiski peamiselt kasutatud oma rahvuse kiitmiseks ja vaenliku rahvuse materdamiseks ning maha­tegemiseks. Sääraste erapoolikute ja sihilikkude tööde autoriteks on nii kuulsaid teadlasi, nagu sakslased Werner Sombart, Wilhelm Wundt, prantslane Pierre Duhem jt.

Ilma et jätkaks siinkohal intuitiivsete rahvuspsühholoo­giliste käsitluste loetelu, koondagem mõnesse lausesse nende olulisem kriitika.

Esmalt ei saa pidada teaduslikuks ega objektiivseks mitmesu­guste juhuslikkude tähelepanekute sporaadilist loetelu, nagu seda niisugused „intuitiivsed” rahvuspsühholoogid enamikus esitavad. On vaja probleemid süstemaatiliselt üles seada ja just samades piiri­des esitada võrreldav nähe vähemalt ühe teise rahvuse juures. Vas­tasel korral ei ütle paljas fakt diferentsiaalse rahvuspsühholoogia seisukohalt mitte midagi. Kolmandaks ei tohi esiletõstetud fakt olla mingi individuaalne nähe, vaid peab olema tõestatud ka tema iseloomustavus antud rahvusele.

Praegu esitatud minimaalnõuded ei ole igatahes ühegi äsja nime­tatud intuitiivse rahvuspsühholoogilise töö juures väheselgi määral teostatud. Kuigi need nõuded kõlavad (ja seda ka on teadxisliku metodoloogia seisukohalt) otse primitiivsetena, on nende tegelikul rakendamisel siiski „intuitsiooni” armastavatel autoritel ees ülesaa­matud raskused. On ju ilma vastava eksperimentaalsetel või teistel andmetel tugineva statistilise uurimuseta võimatu kindlaks teha, kas üks nähe, väide või vaateviis on vastava rahvuse juures erandlik või tavaline.

Näiteks on sakslased juba ammu väitnud, nagu oleks prantsuse seksuaalkõlblus väga madal; tõestuseks tuuakse nii Pariisi ööelu kui ka prantsuse kirjanikkude vastavad lemmikteemid. Ometi näitab kõlblusstatistika hoopis midagi muud: ennemaailmasõjaaegsegi 20-aastase kriminaalstatistika järele tuleb Prantsusmaal aastas keskmiselt 1,5 seksuaalroima 100.000 inimese kohta, Inglismaal veidi enam, Sak­samaal aga tervelt 8 roima, s. o. enam kui 5 korda rohkem. Ka pet­tuse, võltsingute ja mõrvade poolest oli juba ennesõjane Saksamaa Inglismaast ja Prantsusmaast kaugel ees, ainult riigivõimule vastu­hakk ja valeraha-valmistamine olid Saksamaal palju haruldarnased roimad kui teistel maadel. Sellest võiks nüüd mõni ilma lisafakti­deta, eemalseisja isik järeldada, et sakslased on täidetud erilisest res­pektist valitsuse vastu, ühesõnaga, et nad on truualamlik riigirahvas. Sellel arvamisel on ka harilikult sakslaste suhtes välismaalased, näi­teks Wetterle, G. Blondeli jt. Ometi tõestavad meile paljud „intuitiivsed” saksa rahvuspsühholoogid osavate argumentidega, et saks­lased – kui tüüpilised germaanlased – on vabadusearmastaja ja individualistlik rahvas. Tuuakse ette nii autoritatiivne tunnistaja kui Bismarck, kes öelnud, et sakslased on oma iseloomu tõttu „ras­kesti valitsetav rahvas”.

Need, rahvuspsühholoogia uurimisel arvestatavate raskuste näited osutavad, et näilikult ka kõige autoritatiivsemaid üksik­isikute väiteid, väljendeid ega töid ei tohi kasustada rahvusliku men­taliteedi järeldamiseks. Bismarcki väljendid, Goethe ja Schilleri teo­sed, Kanti ja Hegeli filosoofia ei saa olla tõestuseks, et sakslasel on mõni nii- ja niisugune omadus. Alles, kui mõni omadus tõesti üldiste ja statistiliselt kasustatavate andmete varal kindlaks tehtud, tohib mõnda niisugust üksikjuhtumit, tuua illustreerivaks näiteks; siiski ei oma ta mingit tõestusvõimet omaette.

Teiseltpoolt ei tohi ka statistika tähtsust rahvuspsühho­loogiale üle hinnata. On ju nii statistiliste kui ka ajalooliste mater­jalide suhtes raske kindlaks teha, kas teatavad nähted on tingitud hingeelulisest omapärast, või aga teistest põhjustest. Nii on väga väikene osa tavalist demograafilist, majanduslikku ja isegi kultuuri- ja moraalistatistikat rakendatav rahvuse hingeelulise omapära järeldamiseks. Teisiti on muidugi asjaolu, kui materjal kogutakse süste­maatiliste vaatluste ja katsete teel, ning see alles siis statistiliselt läbi töötatakse. Kuid selleni on jõudnud alles kõige uudsemad täp­pisteaduslikud eksperimentaalsed sotsiaalpsühholoogid.

Vanematest teadusliku psühholoogia edusamme rakendavatest rahvusliku hingeelu uurijatest saame möödaminnes mainida ainult assotsiatsioonipsühholoogiliste koolimõju. Eriti W. Bagehot ja G. Tarde püüdsid näidata, et rahvuslik iseloom tekib ees­kätt ühe rahvusliikme teise järeleaimamise läbi. Ometi on see huvi­tav ja kahtlematult osalt tabav hüpotees jäänud praktiliset kaunis viljatuks.

Vanematest teaduslikkudest rahvuspsühholoogidest ei tohi jääda mainimata Alfred Fouillee, kes vastandina sakslaste rassismile rõhutas puht vaimseid jõude – „les idees-forces” – kui rahvusterviku loojaid ja omapärasuse kujundajaid. Fouillee järele ei ole olemas mingit „prantsuse rassi”, kuid selle eest eksisteerib „prantsuse inim­tüüp” teiste tegurite mõjul.

Uudse täppisteadusliku rahvuspsühholoogia seisukohalt on siiski neist vanematest ning peamiselt intuitsioonil ja spekulatsioonil põh­jenevatest töödest vaevalt rohkem kasu kui sihilikust rassismist ja teistest aprioristlikest teooriaist. Seda enam olgu alla kriipsutatud mitmesuguste rahvuslikkude teaduste poolt nende erialalise töö juu­res n. ö. kõrvalproduktina toodetud rahvuspsühholoogiliste tähelepanekute tähtsust. Nii on eriti keeleteadus, rahvaluule-uurimine, arheoloogia, etnoloogia, antropoloogia, samuti nii üldine kui ka mit­mesuguste kultuur- ja sotsiaalalade ajalugu avastanud palju huvita­vat materjali rahvuste hingeeluliste erinevuste alal.

Ajaloost on siiski raske teha täpseid ja ainuõigeid rahvuspsühho­loogilisi järeldusi, sest siin varitsevad intuitiivse rahvuspsühholoogia vigadeallikad, millest ülal kõnelesime. Ilma vastava rahvus­psühholoogilise meetodi poolt läbitöötamata ei paku ka kõige huvitavamad mitmesuguste alade ajaloost saavutatud tähele­panekud mingit õigust rahvusliku iseloomu joonte järeldamiseks. Nood vastavad metoodilised nõuded kujunevad aga kas täitmatult raskeks, või aga ei täida oma otstarvet. Nii saab ainult harva aja­lugu  kasustada  allikaks  täppisteaduslikule   rahvuspsühholoogiale, küll aga huvitavaks selgitus- ja kontrollmaterjaliks, kui teatav väide muude allikate põhjal on üles seatud.

Kahtlemata on täppis antropoloogia vajalikuks täiendu­seks rahvuspsühholoogiale. Ometi, seni kui ei ole loodud väära­matu kindlusega side kehaliste ja vaimsete omaduste vahel, ei ole antropomeetriast suurt tuge rahvusliku hingeelu määramisel.

Rahvuspsühholoogia ajaloos on ajuti peetud keeleteadust eriti tähtsaks abialaks. W. v. Humboldti väheteaduslikust ja liig­julgest katsetamisest saadik on aga mindud järjest ettevaatlikumaks võrdlevast keeleteadusest rahvuspsühholoogiliste järelduste tegemi­sel. Küll oli keeleteadlane H. Steinthal see, kes koos M. Lazarusega asutas 1860. a. esimese rahvuspsühholoogilise ajakirja Zeitschriit im Völkerpsychologie & Sprachwissenschaft, kuid sellest sümbioo­sist keeleteadusega on rahvuspsühholoogia saanud 75 a. jooksul äär­miselt vähe kasu. Näiteks Lazarus-Steinthali ajakirja kõige väär­tuslikum lisand diferentsiaalsele rahvuspsühholoogiale oli ajakirja programaatiline sissejuhatus. Sama nähe kordus Wilhelm Wundti suurestiililise katse juures mitmesuguste kultuuralade, eriti ja ees­kätt aga keele uurimisest võita alus rahvuspsühholoogiale. Tema 10-köiteline Völkerpsychologie on ometi diferentsiaalsele rahvus­psühholoogiale väga vähe pakkuv, nii et inglise sotsiaalpsühholoog W. Mc Dougall pettunult võis öelda ennast näit. A. Fouillee väikes­test töödest olevat enam profiteerinud kui W. Wundti kolossaalsest teosest.

Keeleteaduste tagajärjetu rakendamise tulemusel muutusid krii­tilised pead äärmiselt skeptiliseks üldse keeleteaduste, eriti keeleaja­loo rakendamise suhtes rahvuspsühholoogia teenistuses. Kuulus saksa keeleteadlane Hermann Paul ütles otseselt, et „psühholoogia on küll tingimata vajalik abivahend keele arengu taipamiseks, kuid seda teenet ei saa keeleajalugu talle tasuda… Veel vähem on psühho­loogial kasu nende keeleolukordade vaatlusest, mille eelajaloost meil puuduvad andmed.”

Kui ka kõik nooremad keeleteadlased oma ala rahvuspsühholoo­gilise rakendatavuse suhtes enam ei ole nii tagasihoidlikud, kui tege­likkudest kogemustest pettunud Hermann Paul, peab siiski vähe­malt antud silmapilgu kohta möönma, et diferentsiaalsel rahvus­psühholoogial on väga vähe tulu keeleteadustest.

Produktiivsemad kogemused on diferentsiaalsel rahvuspsühho­loogial arheoloogia, folklori-uuringu ning eriti etnoloogiaga.

Primitiivrahvuste uurimisel on nii vaimne kui materiaalne rahvavara võimaldanud rida üldkehtivaidki rahvuspsühholoogilisi tähe­lepanekuid ja eriti on nende ainete uurimisel saadud teritada meto­doloogiat. Nii on saksa silmapaistvamaks rahvuspsühholoogiks are­nenud just etnoloog – Rich. Thurnwald.

Ometi tuleb ka nimetatud teadusalade rahvuspsühholoogilisel rakendamisel toimida kõige suurema metoodilise ettevaatusega, mille vastu tihti eksivad just nim. alade spetsialistid, kui nemad n. ö. era­harrastusena rakendavad oma teaduse produkti üldise sotsiaalpsühho­loogia või vastava rahvuse hingeelu käsitlemiseks.   Siinkohal ei saa muidugi üksikasjalikult peatuda nendel metodoloogilistel küsimustel, kuid siiski olgu lubatud paar märkust.

Esmalt ei saa kauge-minevikulisest ainest (nagu arheoloogia ja vanem rahvaluule) teha kuigivõrd sundivaid järeldusi rahva olevi­kulise psüühi kohta. Tuleb ikka arvestada, et nood vanast ainesest tuletatud seisukohad on seotud tihti praegusega mitte-võrreldava arengastmega.

Teiseks tuleb arvestada, et nende „rahvuslikkude teaduste” (ar­heoloogia, etnoloogia, rahvaluule) poolt kasustatud “omapärasuse” mõiste tunduvalt peab erinema rahvuspsühholoogia „omapärasuse” mõistest. Kuna arheoloogia, etnoloogia, rahvaluule nimetavad oma­päraseks kõike seda, mille laenamist ei saa tõestada, on psühholoo­giliselt „rahvustikult omapärane” ainult see, mis teatavas relatsioo­nis on rahvuse spetsiifiliste iseloomujoontega, mida ju alles tahetakse avastada. Nii võib rahvuspsühholoogiline ja muinasteaduste oma­pärasuse mõiste küll mõnel konkreetjuhul kokku langeda, kuid nende üldistav identifitseerimine võib tekitada palju segadusi.

Need paar märget üksi näitavad, et rahvuspsühholoogia uurimi­sel n. n. „rahvuslikud teadused” võivad tulla küsimusse ainult abiteadustena ja et neid rahvusliku hingeelu uurimiseks tuleb painu­tada rahvuspsühholoogia enda metoodiliste reeglite alla.

Nende arvustavate märgete puhul aga ei tohi jääda mulje, nagu saaks alahinnata nende teaduste tähtsust. Mööngem, et arheoloogia, etnoloogia ja rahvaluule on kõige tähtsamateks rahvuspsühholoogia abiteadusteks ja suure tähtsusega eriti uurimisprobleemide ülesseadmisel.

Sellega tulemegi lõpuks uudse täppisteadusliku rahvuspsühho­loogia pärisala juure – eksperimentaalsete uurimuste korralda­misele.

Vaevalt 15 aastat on intensiivsemalt sel alal töötatud ja selle aja­vahemiku lühidust arvestades on tulemused küllalt tähelepandavad, kui ka neid ei tohi üle hinnata. Eeskätt Am. Ühendriiges on ilmu­nud paarsada eksperimentaalset uurimust diferentsiaalse rahvus- ja rassipsühholoogia alalt. Kahjuks oli selle suuna tekkides paljudel uurijatel vale lähtekoht, nagu oleks tähtsaim siht kindlaks teha võr­reldavate rahvuste üleolek resp. vähemväärtuslikkus. See uurimis­eesmärk tegi uurijad tihtilugu pimedaks võrreldavate rahvuste täiesti erinevate omaduste vastu. Kasustati ka uurimisvahendeid, mis soo­dustasid uurija enese kultuurkonnast või koguni rahvusest katse­isikuid. Nende, eriti Ameerikas hulgani ekslikel alustel läbiviidud uurimuste kohta on uuemad ameerika rahvuspsühholoogid ise tei­nud eitava otsuse: Murphy, Garth ja Klineberg tunnustavad pea kõik enne 1925. a. toime pandud uurimused dif. rahvuspsühholoogia alal ebausutavaiks ja vääradeks. Viimase kümnendi jooksul on muidugi tehtud väga palju uut täppisteaduslikku tööd, ja nüüd juba toimides äärmise metoodilise ettevaatusega.

Alul pühendasid eksperimentaalsed rahvuspsühholoogid oma tähelepanu peamiselt rahvuste vaimse tasemevahe uurimisele mit­mesuguste intelligentsitestide varal.   Selleks arendati aja   jooksul välja väga otstarbekohased testid, kus katseisiku keeleoskus ei avalda mõju tagajärgedele. Ühtlasi püüti hoiduda katsekorralduse ehita­misest ühe rahvuse erilähtekohtadele. Ometi on osa neid katseid luhtunud just viimasel põhjusel. Hindame ju meie, lääne tsivilisat­siooni osalised, näiteks töö edukust nii töö tagajärgede kui ka töö­ajaga arvestades. Ometi rida rahvusi (idamaalased, primitiivrahvu­sed jne.) ei hinda aega nii kõrgelt kui meie ning loomulikult soori­tavad nemad igasuguse katsetöö aeglasemalt kui vähem andekadki valged inimesed. Selle tõttu ei ole otstarbekas näiteks meie „intelli­gentsi” mõiste rakendamine mitmesuguste rahvuste vaimse taseme võrdlemisel.

Uuemad rahvuspsühholoogilised tööd on selle tõttu asunud uurima niisuguseid nähteid, kus katsekorraldust ei mõjusta meie spetsiifilised arusaamad. Seks on uurijad laskunud väga väikeste pretensioonidega detailtöödesse, et meetodit kujundades ja harjuta­des ning n. ö. täiesti erapooletul pinnal inimliku loomuse võimali­kult põhilist mitmekesidust tundma õppides panna alus täppisteaduslikule diferentsiaalsele rahvuspsühholoogiale.

Äsjastest sel alal läbi viidud uurimustest mainigem inglase, Glasgow professor Robert Thoulessi huvitavat katset eksperimen­taalselt seletada idamaalaste omapärast maalistiili. Tema väidab, et idamaa rahvused maalivad ilma perspektiivita ja nõrga varjutamisega sellepärast, et nendel on eurooplasist erinev kalduvus oma taju ligin­dada asja reaalomadustele, et nemad näevad asju teisiti kui meie.

Taju erinevuste eksperimentaalse uurimise kõrval on näit. õige huvitava testimeetodiga avastatud veel intiimsemadki küsimused, on muu seas püütud uurida alaväärtustunnet eri rahvuste juures. Nii on selgitatud, et euroopalikult haritud hiinlased kannatavad rohkem enese-alahindamise all, kui teised rahvused. Katseliselt on uuritud ka aususe vahesid mitmesuguste rahvuste juures, kusjuures selgus, et näit. jaapanlased on ameeriklastest palju ausamad. Samuti on vaadeldud erirahvuste vahesid enesevalitsemises, assotsiatsioo­nide kujundamisel, mõistevara omamisel, – ühesõnaga: kõige mit­mekesisematel aladel.

Ometi võib kõigile nendele huvitavatele töödele ette heita ühte tüüpilist ameerikalikku viga – kuigi üksikuurimustena huvitavad, ei moodusta nad kavatsetud astet mingile sünteesile. Muidugi on kõik see analüütiline detailtöö vajalik ja kasulik asjaliku sissejuha­tusena ja ettevalmistusena täppisteadusliku diferentsiaalse rahvus­psühholoogia kujundamisel. Siiski saab senist tööd hinnata ainult prelüüdina süstemaatilise rahvuspsühholoogia loomisel.

Juhuslikkude ja ebaoluliste uurimisprobleemide asemel peab psühholoog sotsioloogi abil nii uudsest elust kui ka rahvuslikkudest muinasteadustest (viimastega võrreldaval kujul) üles seadma teeme ja probleeme, mida saaks eksperimentaalselt lahendada ja mis teos­tatult valgustaksid sarnasusi ja erinevusi eri rahvuste vahel. Mitme rahvuse juures võrreldavate inimrühmadega ja samalaadsete meeto­ditega läbi viidud massilised katsed võimaldaksid juba jõuda tõesti täppisteadusliku diferentsiaalse rahvuspsühholoogiani.

Muidugi ei tohita ka siin esimesi tulemusi üle hinnata ja kaht­lemata on isegi suurima tööpingutuse juures enne aastakümmet või­matu ligikaudsetki vastust saada küsimusele: kas ja misvõrd on alust populaarses mõtlemises juba kõige vanematest aegadest saadik juur­dunud kujutlusel, et rahvustel on erinevusi paljudel hingeelu aladel.

Ei taha hakata jagama metsas mõnuleva karu nahka ja üles seadma üksikasjalikke metoodilisi reegleid, kuidas kõige õigemini ja paremini saavutada võrreldavad psühhogrammid, millised alad seal­juures peaksid saama arvestatud jne. Kõik need on psühholoogi eriküsimused. Kõikidel rahvuslikkudel aladel töötajatele aga võib korrata juba alguses öeldut, et teadusliku ja eksaktse diferentsiaalse rahvuspsühholoogia kujundamine on kõikide rahvuste kultuuride arendamise huvides ja seega kogu inimkonna kultuuri arendamise huvides.

Seepärast tuleb tunnistada väga vajalikuks, et nüüd juba õige­tele täppisteaduslikele teile välja jõudnud rahvuspsühholoogia asuks sünteetiliste ülesannete lahendamisele niipea, kui üksikuuri­muste sooritamisel väljakujunenud meetod on arenenud koostööd ja võrdlust võimaldava rahvusvahelise ühtlustamise tasemele.

Kahtlemata saabub see aeg varsti. Oleks rõõmustav, kui ka meil asjale kaasa aidataks tegeliku tööga. Paraku esialgu ei ole meil ole­mas midagi nimetamisväärset peale dir. A. Kuksi uurimuse eesti laste ideaalide kohta. Ometi ei anna meile seegi ulatusrikas töö diferentsiaalse rahvuspsühholoogia seisukohalt palju, sest et ei ole võrreldav teiste rahvuste juures sooritatud uurimustega.

Kuid, nagu on selgunud eelolevastki ülevaatest, ei ole meie rahvuspsühholoogia alal üksi uudismail, vaid kogu distsipliin on alles äsja jõudnud kindlale katselisele pinnale. Muidugi on see täppis­teaduslik töö vaevaline ja aegavõttev, kuid võrdlematult väärtusli­kum ja vajalikum udusest filosofeerimisest „rahvusliku omapära” üle, millele praegu nii tihti ja nii palju aega viidetakse.

Ilmar Tõnisson

Loomingust nr. 5/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share