Etruskide kultuur nüüdisaja teaduse valgustusel.
Kõneldes antiikaja rahvastest mõtleme esijoones hellenitele ja roomlastele. Tänapäeval tuleb aga siiski osalt mõelda veel kolmandale rahvale, kes oma kultuuriliselt asendilt asetseb teataval määral hellenite ja roomlaste vahel, olles ise saanud mõjustusi Hellaselt ja mõjustanud omakord Roomat, – nimelt etruskidele, kellede kultuuri üksikalade kokkuvõtlik valgustamine ongi käesoleva artikli ülesandeks.
Etruskide kultuuri uurimine on viimaseil aastakümneil arenenud silmapaistvate tagajärgedega, tänu eeskätt rea etruskoloogide, kuid ka teiste antiikkultuuri uurijate töödele. Seetõttu oleme tänapäeval kaugele eemaldunud tollest, võiks öelda veidi üleolevast suhtumisest etruskesse, mida jagas näit. isegi niisugune geniaalne Vana-ltaalia kultuuri tundja, nagu Mommsen, kuigi K. O. Mülleri sellekohased uurimused oleksid ehk pidanud teda sundima suuremale ettevaatusele, ja samuti peame praegusajal omistama etruskidele mitte ainult suurema kultuurilise iseseisvuse kui seda on tehtud varemini, vaid osalt ka, nagu allpool näeme, küllaltki tähtsa missiooni täitmise antiikse kultuuri arengus üldse.
Asudes etruski kultuuri vaatlemisele märgime kõigepealt selle geograafilised alad tema õitsengu ajal VIII sajandist VI sajandini e. Kr. Vastavalt etruskide elukohtadele olid need alad järgmised:
a) Etruuria maakond (praegune Toskaana), kuhu kuulusid tähtsamate keskustena linnad Caere, Veii, Tarquinii, Volaterrae, Populonia, Clusium, Perusia;
b) Padua, Mantua, Bononia ja Parma linnade piirkond Po ümbruses;
c) Capua, Nola, Surrentum’i ja Salernum’i piirkond Kampaanias ning võib-olla ka Pompeji.
Peale nende kesksete etruski alade ulatus etruskide ekspansioon osaliselt ka veel Latium’i. On tõenäone, et vähemalt Praeneste oli siin etruski linnaks, nagu seda on kinnitanud arheoloogilised leiud ja nagu osalt ka sama näib ütlevat kirjanik Quintilianus’e teade Praeneste murde lähedusest sabiini ja etruski keelega.
Raskemini on kindlaks määratav Rooma enda otsene vahekord etruskidega. Nimekate etruskoloogide poolt on väidetud, et Rooma linnana võlgnevat arvatavasti juba oma tekke ja esialgse kujunemise etruskidele. Isegi Rooma nime on tahetud tuletada, kuigi tähenduse suhtes mitte üksmeelselt, etruski keelest. Kolme rooma tribus’e nimed Tities, Ramnes ja Luceres olevat laenatud etruskidelt ning etruski mõju tõestavat peale muu arheoloogilised allikad, eriti etruski ehituskunsti normide kohaselt rajatud Jupiter Optimus Maximus’e tempel Kapitooliumil ja Servius Tullius’e aega tagasiulatuv Carcer Mamertinus.
Kindlal kujul võime siiski kõnelda vaid etruski dünastia valitsusest Roomas Tarquinius’te ajal. Selle valitsusega kaasas käis arvatavasti ka väikesearvulise etruski valitseva klassi sissetoomine Rooma, ilma et seejuures oleks siiski teostatud immigratsiooni suuremas ulatuses. Latiinid säilitasid igatahes ka etruski valitsuse ajal oma rahvuse ja samuti oma keele, nagu seda tõendavad epigraafilised leiud VI sajandist e. Kr.
Sellele ülevaatele etruski kultuuri levikualadest oleks veel lisandada niipalju, et primaarseks alaks, mis moodustas lähtekoha kõnesoleva kultuuri levimisel oli Etruuria maakond, praegune Toskaana. Siit siis suundus etruskide ekspansioon osalt põhja poole Po ümbrusse ja osalt, riivates Latium’i, lõuna poole Kampaaniasse.
Tekib küsimus, kust ja millal olid etruskid tulnud Etruuriasse. Vastuse otsimine sellele küsimusele viib meid etruskoloogia ühe kardinaalseima probleemi juurde, mille lahendamine, kui see osutuks võimalikuks, omaks küllaltki suurt tähtsust etruski kultuuri probleemistiku kohta üldse.
Küsimust on debateeritud juba antiikajal, kusjuures üksteise vastu seisid kaks teesi: ühe järgi, mille autoriks on Herodotos, olid etruskid Itaaliasse sisse rännanud, kuna teise teesi järgi, mida esindab Dionysios Halikarnassosest, nad olid autohtoonid. Ka nüüdisaja teadus pole ses küsimuses väga oluliselt edasi jõudnud, sest mainitud teeside ümber vaieldakse praegugi.
Siinkohal tohiksime etruskide päritolu küsimuse vaatlemisel piirduda kolme tähtsama teooriaga. Alustame nn. transmariinse teooriaga, mille isaks on Herodotos ja mis, vastates tõenäoselt kõige enam tõeoludele, on leidnud ikka rohkem pooldajaid viimasel ajal. Selle teooria järgi on etruskid (kreeka terminoloogia järgi türreenid) sisse rännanud Itaaliasse umb. a. 1000-800 e. Kr., tulles merd mööda Väike-Aasiast (Herodotos’e järgi Lüüdiast) ja asudes elama Etruuriasse. Teooria põhjenduseks on toodud peamiselt järgmisi argumente: a) Etruski kunstis, eriti vaasimaalis, võib tähele panna Egeuse mere piirkonna mõjustusi; b) nn. disciplina etrusca’s, s. t. etruskide usundilise ja riikliku elu korralduste ja õpetuste kompleksis leidub mõjusid, mille lähtekohaks võib põhjendatult pidada maa-ala Väike-Aasiast kuni Baabülonini; c) tuntud Lemnose steel (leitud a. 1885) sisaldab raidkirju VII sajandist e. Kr., mis oma keeleliselt iseloomult langevad ühte etruski raidkirjadega; see asjaolu tõenäoselt kõneleb etruskide olemasolust tol ajal Egeuse meres. Nagu öeldud, on transmariinse päritolu teooria leidnud viimasel ajal üha suurenevat poolehoidu, eriti arheoloogide, aga samuti ka mõnede nimekate lingvistide juures.
Sisserändajaiks peab etruske ka nn. kontinentaalse päritolu teooria, mille järgi aga etruskid olevat jõudnud Itaaliasse mitte mere kaudu, vaid maad mööda, tulles põhjast. Keeldudes omistamast eelmise teooria argumentidele otsustavat tähendust toetuvad kontinentaalse teooria pooldajad eeskätt Titus Livius’e vastavale teatele tema ajaloo V raamatus (peatükk 33), mille järgi etruskid olevat varemini elanud Alpides ja sealt tulnud Etruuriasse. See teooria on endale tuge otsinud muuseas etruski rahva etruskikeelsest nimest Rasenna, mis olevat suguluses Raeti nimega, seega rahvuse nimega, kes elas Alpides. Ometi tunduvad selle teooria põhjendused nõrgematena kui eelmise omad. Eriti ei taha paika pidada argumenteerimine Livius’ega, sest vastav teade käib küll etruskide kohta, kuid üsna tõenäoselt ainult nende etruskide kohta, kes olid sattunud Alpidesse IV sajandi alguses, põgenedes gallialaste pealetungi eest.
Viimaseil aastail on siiski hakanud mõnevõrra pinda võitma, tänu eeskätt itaalia lingvistide, nagu Trombetti, Devoto jt. töödele, ka nn. autohtoonsuse teooria. Selle järgi tuleb etruskes näha rahvust, kelle esivanemad olid asunud elama Etruuriasse juba väga vanal ajal, võib-olla juba neoliitikumi ajastul (kuni III millenniumini e. Kr.), nii et neid võib seetõttu pidada autohtoonideks relatiivses mõttes. Etruskid kuuluksid seega nn. „Vahemere rahvusse”, kes olevat elanud Itaalias enne indoeurooplasi ja seal paiguti pidevalt püsinud ajaloolise ajani. Lingvistiliselt seisukohalt näib see teooria olevat laitmatu, kuid vastuväiteid on tehtud arheoloogide poolt, sest näib olevat võimatu eeldada ühe ja sama rahvuse lakkamatut olelemist Etruurias nii vanust ajust alates.
Ühtki praegu olemasolevaist etruskide päritolu teooriaist ei saa siiski pidada lõplikuks, ning paistab, et küsimus polegi võib-olla lahendatav nende andmete põhjal, mida teadus praegu kasutab. Etruskide kultuuri käsitlemisel annab see negatiivne olukord end igatahes paiguti raskendavalt tunda, sest me omaksime siin paremaid võimalusi, kui lähtekohad oleksid kindlad. Seda puudust tuleb veel eriti kahetseda seetõttu, et ka meie allikad – nendeks on esijoones antiikkirjanikkude vastavad teated ja arheoloogilised andmed – pole sageli kaugeltki küllaldased, et võimaldada üksikasjalisemat tungimist kõnesoleva kultuuri probleemesse. Sellele vaatamata on etruski kultuuri üldpilt siiski enam-vähem jälgitav ja me asume nüüd selle lähemale vaatlemisele.
Fikseerigem kõigepealt käsiteldava kultuuri välised, majanduslikud alused, milledeks olid põlluharimine, tööstus ja kaubandus.
Et etruskid olid agrikoolne rahvas, see on tõestatud nii antiikkirjanikkude vastavate avalduste kui ka mõningate teadetega etruski kultuse alalt. Peamiseks tegelusalaks oli siin teraviljakasvatus, mida viljeldi lagendikel ja jõeorgudes, kuna mäenõlvakuli kasvatati oliive ja viinamarju. Tähtsaks alaks oli ka linakasvatus. Peale selle on meile säilinud teateid karja-, eriti lambakasvatusest ja seoses sellega villatööstusest.
Kuid etruskid kasutasid intensiivselt ka nende asukohtades leiduvaid loodusvarasid. Siin tuleks eriti mainida nende raua- ja vasetööstust, mille keskuseks oli Populonia linn Elba saare vastas, kust saadi peamiselt toorrauda, kuna vaske leidus ka Etruuria mandril. Peale selle tuleb märkida samuti pronksitööstust, mis eeldas vajadust tina järele ja selle sissevedu, oma maal puudumise tõttu, Briti saarestikust, arvatavasti Gallia kaudu. Kõigil neil tööstusaladel töötati mitte ainult oma tarvete rahuldamiseks, vaid veel rohkem ekspordi huvides. On märkimisväärne, et etruskide valmistatud mitmesugused pronksesemed olid otsitud ja hinnatud isegi V sajandi Ateenas. Nimetada tuleb veel nende tooteid väärismetallide ja osalt vaasitööstusegi alalt. Eriti on imeteldud arheoloogiliste leidude puhul etruski filigraantöid, mis alal nad on olnud suutelised võistlema kõigi aegade parimate saavutistega. Keraamika alal igatahes ei küüni nende tooted küll üldiselt ei vastupidavuselt ega koloriidi värskuselt Attika vaasitööstuse tasemeni, kuid siingi on nad saavutanud silmapaistvaid tagajärgi nn. bucchero-tüüpi terrakotadega.
Kuivõrra ulatuslik oli veel isegi III sajandil e. Kr. põllunduslik ja tööstuslik produktsioon Etruurias, selle kohta annab kujuka pildi Livius oma kirjelduses (XXVIII, 45, 14 jj.) noist, nagu osutavad vastavad arvud, ulatuslikest kohustusist, millised a. 205 Scipio sõjaväe varustamisel Aafrika retke puhul endile vabatahtlikult võtsid etruski tähtsamad linnad: Caere annab varustist vilja ja mitmesuguste toiduainete näol; Populonia varustab rauaga; Tarquinii annab linast riiet purjede jaoks; Volaterrae – vilja, nagu Caere’gi ja peale selle laevade ehitamisel vajalikku vaha ja vaiku; Arretium – mitmesuguseid relvi ja metallist tarberiistu; viimati Perusia, Clusium ja Rusellae – puitu ja toiduaineid.
On arusaadav, et niivõrra arenenud põllunduse ja tööstusega rööbiti pidid etruskid arendama ka ulatuslikku kaubandust. Ja tõepoolest, meile on säilinud andmeid, mis seda oletust kinnitavad. Küsimuse lähemal vaatlemisel ilmnevad seejuures kaks kaubandusliku liiklemise ala: a) Itaalia poolsaare rahvad ja b) Vahemere rahvad väljaspool Itaaliat. Mis puutub viimastesse, siis olgu kõigepealt nimetatud foiniiklased, kelledega etruskidel on olnud, nagu tõendavad arheoloogilised leiud, väga elavaid kaubandussuhteid vanemal ajal, kuni VIII sajandi lõpuni e. Kr. Hiljemini on need suhted jätkunud samutigi foiniiklaste asumaaga Aafrikas – Kartaagoga, kusjuures kaubandusliku vahekorraga liitus teatavasti ka poliitiline, mis oli sihitud etruskide ja Kartaago ühise vastase – Rooma vastu. VI sajandist alates tuleb etruskide kaubandusliku partnerina nimetada ka helleneid, alul joonlasi, eriti Fokaiat, ja hiljemini Ateenat. Kuivõrra ulatuslik oli Ateena keraamika toodete eksport Etruuriasse, tõendab ilmsesti juba see asjaolu, et meie teated attika vaasimaalist VI sajandil baseeruvad väga suurel määral just Etruurias tehtud leidudel. Siiski, pärast Cumae lahingut (a. 474) katkevad, või vähemalt lõdvenevad tublisti sidemed Kreekaga, ja siitpeale peab Etruuria tahtes või tahtmata korraldama oma kaubandussuhteid esijoones Roomaga. Eri lehekülje moodustab seejuures Etruuria hilisemate kaubandussuhete arengus vahekord gallialastega; muide oli see IV ja III sajandil intensiivne mitte ainult majanduslikul, vaid ka üldkultuurilisel alal, sest III sajandi kestel etruskiseeruvad gallialased, eriti tsisalpiinses Gallias ja Pitseenumis, väga tugevasti nii oma tsiviil- kui ka militaarse elu korralduses.
Arendades põllundust, tööstust ja kaubandust, omasid etruskid seega vajalikke väliseid eeldusi iseseisvaks kultuurieluks nii riiklikul kui teistel aladel. Me siirdumegi nüüd etruskide riikliku elu vaatlemisele.
Meie teated piirduvad ses küsimuses küll ainult Etruuria maaalaga; on siiski põhjust oletada, et olukord polnud teissugune ka Po ümbruse ja Kampaania etruskidel, kelledele seega on võimalik üle kanda kõike seda, mida me teame etruskide riiklikust korraldusest Etruurias. Viimane oli rajatud föderatiivsele põhimõttele. Etruskide riiklikuks organisatsiooniks oli nimelt 12 tähtsama Etruuria linna konföderatsioon, või pigemini, nagu öeldakse antiikaja allikais, 12 lukumoonia ehk 12 rahva konföderatsioon – duodecim populi Etruriae. Seejuures väärib tähelepanu, et etruskide riikliku organisatsiooni postulaadiks oli vabaduse ja sõltumatuse idee: ükski 12-st konföderatsiooni kuuluvaist lukumooniaist ei omanud ülekaalu võrreldes teistega. Ühiseks sidemeks, mis organisatsiooni koos hoidis, olid seepärast eeskätt ühine keel, ühised kombed, ühine usund ja selle riitused, eriti just usund.
12 lukumoonia ühiseks keskuseks oli etruskide tähtsama jumala Voltumna (deus Etruriae princeps) tempel – fanum Voltumnae, mis asetses Lõuna-Etruurias, võib-olla Tarquinii linnas, ja kus peeti vähemalt üks kord aastas konföderatsiooni koosolekuid. Need kokkutulekud fanum Voltumnae juures, mida muide on võrreldud kreeka olümpiamängudega, taotlesid eeskätt üldrahvuslikke ja usundilisi, osalt ka poliitilisi ja majanduslikke eesmärke.
Kuivõrra iseseisvad olid üksikud lukumooniad, selle kohta leidub huvitavaid teateid Livius’el (IV, 17 jj.). Kui a. 438 e. Kr. Rooma koloonia Fidenae tõstis mässu oma emalinna vastu, toetas teda etruski linn Veii. Hiljemini aga, kui Fidenae oli vallutatud Rooma poolt, tekkis Veii’l raskusi ja ta pöördus abi saamiseks Rooma vastu konföderatsiooni poole. See abipalve lükati aga tagasi, ja nimelt põhjusel, et Veii oli alustanud aktsiooni Rooma vastu iseseisvalt, ilma konföderatsioonilt nõu küsimata. Alles a. 431 muudeti nähtavasti seda otsust ses mõttes, et konföderatsiooni üksikuile liikmeile anti vabadus talitada abiandmise küsimuses oma suva järgi. Edaspidi aga, kui need liikmed, kes olid otsustanud abi anda, sellest loobusid, otsis Veii abi väljastpoolt konföderatsiooni ja saigi seda sealt. Sellest kõigest nähtub, et isegi nii ulatusliku tähtsusega küsimusis, nagu seda on sõjapidamine, võisid üksikud lukumooniad talitada iseseisvalt, igatahes siis ka individuaalselt vastutust kandes. Ühe liikme poolt peetav sõda ei haaranud seega konföderatsiooni kui niisugust; ning kui viimase piirkonnas polnud võimalik leida sõjaliitlasi, võidi neid otsida ka väljastpoolt. Teiselt poolt peab tähendama, et kuigi sidemed konföderatsiooni liikmete vahel olid võrdlemisi lõdvad, püsis siiski nende vahel teatav moraalne ühtekuuluvustunne, milline, nagu ülal tähendatud, oli tingitud ühise keele, ühiste kommete ja ühise usundi olemasolust. Tohiks nimelt olla sümptomaatiline, et säilinud allikais ei leidu teateid lukumooniate omavahelistest sõjalistest konfliktidest. Ei konföderatsioon säärasena ega ka selle üksikud liikmed ei interveneerinud isegi neil juhtudel, kui mõnes lukumoonias pandi revolutsioonilisel teel kehtima säärane valitsusvorm, mis oli vastuolus teiste lukumooniate riigikorraga.
Riigikord oli alul kõigis lukumooniais monarhistlik. Lukumoo-nia eesotsas seisis monarh – kuningas, kes oli valitud kõrgemast aristokraatiast ja töötas tihedas kontaktis viimasega. Võib isegi öelda, et riigikord oli monarhistlik vaid näiliselt, tõeliselt aga oligarhiline, sest tegelik valitsemine oli eri lukumooniais koondatud lukumoonia nõukogusse (senatisse), mis koosnes mainitud aristokraatia esindajaist – neist, keda rooma allikad nimetavad principes. Nii võis üleminek vabariiklikule korrale Etruurias teostuda ilma suuremate vapustusteta. Me teamegi, et V sajandi lõpuks moodustasid fanum Voltumnae konföderatsiooni peamiselt – muidugi aristokraatlikud – vabariigid.
Poliitilise korraga on kokkukõlas Etruuria sotsiaalne diferentsiatsioon. Ülema, valitseva klassi kõrval, kellele kuulus poliitilise võimu kõrval samuti majanduslik, elas lihtrahvas – pleebs, kes oli valitseva klassiga klienteelvahekorras ja kelle peamiseks tegevusalaks oli oma isandaile kuuluva maa harimine. Tõenäoselt esines pleebsi kõrval ka pärisorjade klass, mis koosnes majateenijaist, muusikantidest, tantsijaist, atleetidest jne. Aja jooksul tekkis viimati valitseva klassi ja pleebsi vahele ka kodanlik keskklass; selle moodustasid plebeid, kes maaharimiselt olid siirdunud kaubanduse ja tööstuse alale, ja vabakslastud orjad. Et see keskklass nõudis endale, nagu mujalgi antiikses maailmas, poliitilisi õigusi, siis oli arvatavasti ta aegapidi toimuva tõusuga osaliselt põhjustatud ka ülaltähendatud üleminek monarhialt vabariiklikule korrale üksikuis lukumooniais.
Nagu nägime, leidub etruskide föderatiivses korralduses teatavaid vabaduse ja sõltumatuse momente. Sama on kehtiv ka nende perekondliku elu korralduse kohta. Nimelt pakub siin huvi etruski naiste seisundi küsimus. Bachofen’ist alates on teatavasti olnud viisiks kõnelda etruski matriarhaadist, kusjuures aluseks on olnud ühelt poolt etruski raidkirjalised tekstid, teiselt poolt mõningad andmed etruski mütoloogiast. Nimelt on etruski hauaraidkirjadele omane teatav iseärasus, mida ei leidu ei Kreekas ega Roomas koos muu Itaaliaga: surnu päritolu nimetamine ema järgi. Seejuures esineb ühtedes tekstides surnu isa nimetuse kõrval ühtlasi ema nimetus; teistes aga on ema nimetatud üksi, ilma et isa üldse mainitaks. Mis puutub mütoloogilistesse andmetesse, siis on etruskidel näit. olemas niisugune kuju, nagu heeros Erulus, Feronia poeg, kes seega on metronüümilist päritolu. Sellest kõigest ongi järeldatud, et etruskidel olevat ema moodustanud perekonna tuuma, mispärast teda sageli mainitigi üksi, ilma isata. Ometi peab tähendama, et praegu meie käsutuses olevaist andmeist ei näi piisavat niisuguse järelduse tegemiseks, veel vähem siis matriarhaadi teesi püstitamiseks. Sest kuigi ema nime nimetamine etruskide nomenklatuuris osutab seesugusele kombele, mida ei tunta ei Roomas ega Kreekas, tuleb siiski silmas pidada, et ema nimi esineb mainitud hauaraidkirjades teisel kohal, seega isa nime järel. Juba see asjaolu üksi on vastuolus igasuguste oletustega etruski matriarhaadist. Oluline on veel asjaolu, et etruski nomenklatuuris kannab poeg isa, mitte aga ema sugukonnanime. Seepärast ei peaks ka lubatav olema väita, nagu seda viimasel ajal on tehtud, et etruskidel moodustavat naine perekonna tuuma, kuna mees asetsevat isegi nagu väljaspool perekonda. Ja kui viimati paljudes, muide hilisemasse aega kuuluvais raidkirjus, ema nimi esineb üksi, siis on sel puhul vististi õige oletus, et siin on tegu illegitiimsete lastega.
Heites seetõttu kõrvale põhjendamatud oletused etruski matriarhaadist või etruski naise määravast asendist perekondlikus elus, võime teiselt poolt siiski konstateerida tõsiasja, et etruski naised kasutasid palju suuremaid õigusi ja vabadusi kui kreeka ja rooma omad. Väärib nimelt tähelepanu nende osavõtt avalikust elust koos meestega, nagu sellest, muide sageli liialdavalt, kõnelevad antiikaja kirjanikud ja nagu seda tõendavad samuti vastavad kujutised etruski kunsti vallast: näeme etruski naist osa võtmas avalikest pidustusist ja mängudest, viibimas koos meestega sööminguil, teotsemas iseseisvalt majanduslikul alal – ühe sõnaga, esinemas mehe väärilise ja võrdse partnerina. On kindel, et etruski naise positsioon oli tugevam isegi rooma naise omast; seega on ta nime mainimine hauaraidkirjades, millest jutt oli ülal, teatavas mõttes etruski perekondliku moraali tunnus. Ka Kreeka oma günaikeioni instituudiga, mida näit. iseloomustab nii kujukalt Euripides’e tuntud monoloog tragöödias „Medeia” (v. 214 jj.), pakub meile ses suhtes teissugust pilti. Kust see erinevus etruskidel pärineb, ei ole täitsa selge. Võibolla tuleb siin arvestada nn. „Vahemere kultuuri” mõjustusi, mis kultuurist viimasel ajal teaduses nii palju kõneldakse, võib-olla on siin aga ka tegu mõningate Väike-Aasia olude kajastumisega, mis oletus sobiks hästi etruskide transmariinse päritolu teooriaga.
Etruski naise olukorrast öeldu põhjal võime etruskide perekonnaelu olusid pidada üldiselt soliidseiks. Sama ei saa siiski öelda nende riiklikust korraldusest, mis sisaldas, nagu nägime, teatavat koordinatsiooni puudust ja isegi mõningaid partikularismi tunnuseid. On tõenäone, et ainult naaberrahvaste nõrkuse eeldusel võisid etruskid riiklikult püsida. Kui aga see eeldus kadus Rooma tõusu tõttu, pidid nad taanduma ja taandusidki võrdlemisi lühikese aja kestel. Oma riikliku õitsengu ajal teostasid nad siiski tähtsa kultuurilise missiooni Itaalia ajaloos, eriti usundi ja kujutavate kunstide alal.
Kui vaadelda etruskide usundit, siis paistab kõigepealt silma selle väline, rituaalne külg. Võib-olla pole olnud teist vanaaja rahvast, kes säärase piinlikkuse ja täpsusega oleks püüdnud reguleerida oma vahekorda jumalusega, nagu etruskid. Ohverdamised kindlate eeskirjade järgi ja ennustuste hankimine moodustasid usundiliste talituste peamise osa. Seejuures on kindel, et väga palju noist ohverdamis- ja ennustustalitustest, mida hiljemini praktiseeriti Roomas, pärineb etruskidelt. Eriti võib seda öelda haruspitsiinist, s. o. ennustamistest ohvriloomade sisikonna vaatlemise põhjal.
Kahjuks ei tunne me vastavate allikate puudumise resp. mittemõistmise tõttu etruski usundi rituaalse külje kõiki üksikasju. Kuivõrra see näit. oli täpsustatud, selle tunnistuseks on a. 1870 leitud nn. Piacenza maks. See pronksist raiutud lambamaksakujuline muinasese on jaotatud vastavate joonekestega 40 ossa, kusjuures igas osas on märgitud ühe etruski jumala nimi. Nii saame selle allika põhjal üsna üksikasjalise kujutluse etruski panteoni koosseisust ja ka sellest, kuidas ohvriloomade sisikonna vaatlemisel nähtavasti püüti kindlaks määrata iga üksiku jumala tahteavaldusi.
Mis üldiselt puutub etruski panteoni, siis leidub selles osalt jumalate nimesid, mis langevad ühte kreeka vastavate jumalate nimedega, osalt niisuguseid, mis meenutavad vana-rooma jumalate nimesid, ja osalt nimesid, mis on omapärast etruski päritolu. Seoses öelduga pakub erilist huvi kreeka jumalanimede probleem. Etruskid olid VI sajandil, mil nad Tarquinius’te ajal eriti lähedalt kokku puutusid Roomaga, juba tugevasti helleniseeritud. Seetõttu võisid nad etendada silmapaistvat vahendajaosa kreeka ja vana-rooma kultuuri vahel. Usundi alal näemegi, kuivõrra otsustav oli paiguti see vahenduslik etruski mõju.
Järgmine näide tohiks anda praeguöeldu kohta selgitust. Vanarooma jumalakäsituse põhiliseks iseärasuseks on peetud jumalate „immanentsust” ja nende tegevuse avaldumist teatavates aktides, seega „aktualiteeti”. Nimelt polnud Ceres alguses roomlasele mitte too helde leivavilja annetaja, kelleks helleneile oli Demeter, vaid ainult too salapärane jõud, mis ilmneb seemne kasvus, ning seejuures ainult kasvus; jõuks, mis ilmneb seemne idanemises, oli Saturnus, ning õitsemises ilmnes Flora ja vilja valmimises Consus. Nii on roomlaste jumalus immanentne, kuid mitte substantsiaalses mõttes, vaid, nagu tähendatud, sisaldub ta teatavais aktides, nagu seemne idanemine, kasvamine jne.
Sellesse primitiivsesse rooma jumalakäsitusse tõid etruskid põhilise pöörde rooma usundi „transtsendentaliseerimisega”, nagu seda on nimetatud. Selgitame seda lähemalt. Immanentne jumalakäsitus ei vaja templeid, mida antiikajal ju alati peeti jumala elupaigaks, sest viimaseks on selle käsituse puhul teatav loodusnähtus, milles jumal ilmneb. Edasi ei vajatud templeid ka jumalateenistuse paigana, sest selleks oli enamasti mõni püha hiis, nurm jne. Ja tõepoolest, vanim rooma usund ei tundnud templeid; neid hakati ehitama alles VI sajandil etruskide eeskujul ja mõjustusel. Kui aga jumala asukohaks oli tempel, siis võis sel juhul olla tegu vaid transtsendentselt mõeldud jumalaga; veel suuremal määral käib see skulptuuris kujutatud antropomorfse jumala kohta. Kuid ka jumalakujude valmistamist olid roomlased õppinud etruskidelt, kes tol ajal, nagu tähendatud, olid tugevasti helleniseeritud ja kes ühtlasi olid omandanud helleneilt transtsendentse jumalakäsituse. See üleminek immanentselt jumalakäsituselt transtsendentsele oli suurimaid murranguid rooma usundi ajaloos. Tundub, et on õige, kui on tähendatud, et isegi siirdumine kristlusele oli põhimõtteliselt vähem järsk, sest Marcus Aurelius’e usundis leidub ikkagi vahendusmomente kristlusega, kuna sääraseid pole olemas Jupiter-välgu ja Jupiter’i kui välkudeheitja vahel.
Käesolevate ridade ülesandeks pole jälgida tolle kriisi arengut, mille endaga kaasa tõi vana-rooma usundisse uus transtsendentne käsitus. Praegu esitatud näitega on vaid tahetud, nagu öeldud, põhjendada, kuivõrra ulatuslik oli üksikuil juhtumeil etruskide kui vahendajate osa hellenite ja roomlaste kultuuri vahel.
Usundi alal võib konstateerida teisigi mõjustusi, mis etruskidelt ulatusid Rooma. Olgu veel näitena juhitud tähelepanu rooma sakraalõigusele, mis alal Rooma sõltuvus etruskest tohiks olla vastuvaieldamatu. Esiletõstmist väärib – last, not least – ühtlasi asjaolu, et tuntud Kapitooliumi triaad, mille koosseisu kuuluvad Jupiter, Jüno ja Minerva, triaad, millel on olnud rooma usundi ajaloos eriti suur tähtsus, on vististi küll samuti etruski päritolu.
Antiikaja allikad, mis toovad teateid etruski usundist, rõhutavad eriti selle välist, rituaalset külge; ning tõepoolest võib etruskidele ses suhtes ette heita teatavat välispidisust, formalismi, isegi pedantsust. Ometi pole me õigustatud arvama, nagu oleksid etruski usundis puudunud sisulised momendid üldse. Ei tohi unustada, et kogu komplitseeritud etruski rituaal oli olemas ikkagi selleks, et teenida ühtsuurt sisulist eesmärki – õndsa elu saavutamist pärast surma. Ka ei puudunud etruskide usundil eetilised alused. Etruski seinamaalides leidub nimelt kujutisi, kus teatud kordadel ollakse seatud valiku ette hea ja kurja vahel; sel puhul on väga autoriteetselt poolt väidetud, et hea ja kurja käsituses olevat etruskid kõigist vanaaja rahvastest jõudnud kristlusele kõige lähemale. Kui see on nõnda, siis võib loota, et teaduslik uurimistöö avastab tulevikus veel mõndagi etruski usundi suhtes, mida me praegu ei tea, ja mitte ainult ta väliselt, rituaalselt alalt, kus meie teadmised on veel osalt puudulikud, vaid ka ta sisulise külje kohta. Suurema selguse saavutamine kogu disciplina Etrusca suhtes omaks seejuures tähtsust mitte ainult etruski usundi kohta, vaid ühtlasi usundiajaloo kohta suuremas ulatuses, sest juba nüüd on tähele pandud, et Rooma kaudu on mõningaid etruski elemente tunginud ka Uus-Euroopa usundiellu.
Teiseks alaks, kus etruskid on tugevasti mõjustanud Roomat ja Rooma kaudu Uus-Euroopat, on kujutav kunst. Me käsitleme viimasega seoses olevaid küsimusi tavalise skeemi järgi: arhitektuur, skulptuur ja maalikunst.
Lähtekohaks etruski arhitektuuri käsitlemisel on olnud etruskide hauaehitised, mis teadus on avastanud Etruuria maa-alal, sest teisi etruskide ehitisi on säilinud vaid vähesel määral. Siin paistavad eriti silma kaar-, võlv- ja kuplikujulised ehitised. Teiselt poolt teame aga, et pärastine Rooma arhitektuur on tugev just mainitud ehitiste alal. Tekib seega küsimus, kes on olnud roomlaste õpetajad ja innustajad kõnesolevate ehitistüüpide alal. Vastuse andmisel ei saa kahelda, et nendeks olid etruskid. Seda on tõendanud nii mainitud tüüpide arengu uurimised Itaalia pinnal kui ka asjaolu, et klassiline kreeka kunst ju neid tüüpe ei tunne. Seega on siis siin tegu etruski kultuuri ühe väärtuslikuma lisandiga Euroopa kultuurile. Isegi kui oletada, et etruskid olid arhitektuuri alal omakord mõjustatud idamaadest, mis siiski pole täitsa kindel, on ka siis see lisand erakordselt suur, sest etruski arhitektuur tähendab ju niisugusel korral ikkagi teatava arengu algust, mida lõpuks kroonivad säärased ehitised nagu Rooma Panteon, Caracalla termid ja Hagia Sophia tempel Konstantinoopolis.
Suur on samuti olnud etruskide osatähtsus Euroopa skulptuuri arengus. Selleski küsimuses piirdume vaid tähtsamate üldasjade esitamisega, seda enam, et paljud üksikasjad, mis on seoses etruski skulptuuri probleemidega, on teaduses veel selgitamata.
Me eristame etruski skulptuuri arengus kaks perioodi: a) kuni V sajandi alguseni ja b) V sajandi algusest kuni I sajandini e. Kr. Materjaliks, mida etruski kujurid tarvitasid, on peamiselt olnud pronks ja terrakota, kuna marmor on jäänud tundmatuks. Esimest perioodi iseloomustavad veel mõningad orientaalsed, arvatavasti Jooniast pärinevad mõjud, kuna teises võib juba tähele panna kokkupuuteid kreeka klassilise kunstiga. Tuntuimatest esimese perioodi teostest olgu siin juhitud tähelepanu vaid kahele: Kapitooliumi emahundile ja Arretiumi kimäärile, kuna teise perioodi teostest olgu mainitud kõnemees Aulus Metellius’e kuju. Vaadeldes neid kujusid ei saa neile keelata iseseisvat väärtust nii käsitluse kui ka ekspressiooni mõttes. On tegu tähtteostega, mis teeksid au ka igale teisele rahvale. Seejuures on etruski skulptuuri mõju hilisemaile aegadele vastuvaieldamatu tõsiasi. Näiteks on Arretiumi kimäärile tagasiviidavad mitmed noist monstrumeist, mis ehivad pärastise Euroopa keskaegseid katedraale; samuti on konstateeritud etruski skulptuuri mõjusid kesk- ja renessansiaja bareljeefides, paiguti ka portreekunstis ja mujal.
Vähem oleme informeeritud etruski maalikunstist ja selle edaspidistest mõjudest. Selle asjaolu põhjus on sama, mis kehtib ka kreeka maalikunsti suhtes, nimelt maali nõrkus vastupanus aja hävitustööle. Seega on meie ainsaks allikaks etruski maalikunsti alal esiteks etruski vaasid, millede iseloomustus on juba antud eespool (lk. 126) ja teiseks Etruüria haudades avastatud seinamaalid. See materjal ei ole küllaldane selleks, et võimaldada ulatuslikumat iseloomustust. Siiski on sellest hoolimata võidud leida keskaja maalides kajastusi etruski maalikunstist.
Üldiselt on etruski kunsti kohta õigusega öeldud, et see ei küüni klassilise kreeka kunsti selgete kontuuride ja pretsisioonini, mis kuidagi tuhmuvad, kui Etruuria jäljendab Hellast. Siiski võib teiselt poolt öelda, et juhtumeil, mil etruski kunstnikud on järginud iseenda inspiratsiooni, on nad jõudnud saavutisteni, milledest mõnigi, nagu nägime, on olnud püsiva väärtusega.
Nagu näeme, leidub etruski kultuuri küsimuste alal rida probleeme ja lahtisi küsimusi, millede lahendamine pole seni olnud võimalik. Lisaks eespool käsiteldule olgu veel juhitud tähelepanu etruski kirjanduse probleemile. Asi seisneb selles, et me ei teagi kindlasti, kas etruskidel oli oma kirjandus või polnud neil seda. Õieti peaks ju arvama, et rahvas, kes võis saavutada püsivat edu kujutava kunstialal, ei oleks võinud olla täitsa võimetu kirjandusliku loomingu suhtes. Ja ometi paistab, et etruskid ei omanud kirjandust, mis seda nime vääriks.
Nii selle kui nii mõnegi teise probleemi kohta on loodetud saada selgust etruski kirjalistelt mälestustelt, mida meile on säilinud, valdavas enamikus küll väga lühidaid ja peamiselt nimesid sisaldavaid, 10 000 ümber. Kahjuks ei mõista aga praegu veel keegi kõnesolevate tekstide täpset sisu, kuigi tähestiku läheduse tõttu kreeka tähestikuga nende lugemine ei tekita erilisi raskusi. Need kaks meetodit, mida on rakendatud nende dešifreerimiseks, etümoloogiline ja induktiivne meetod, ei ole seni veel võimaldanud niisuguste tulemuste saavutamist, millede suhtes valitseks üksmeel. Kujukaks näiteks on siin tuntud Agrami muumia tekst, nn. liber linieas, mille sisu kohta küll niipalju näib olevat selgunud, et on tegu usundilise tekstiga, kuid mille lähemal interpreteerimisel siiski pole saavutanud üksmeelt ei induktiivse meetodi pooldajad omavahel ega ka etümoloogilise meetodi pooldajad omavahel. Küsimuse nii olles on ka lahtine etruskide tõulise kuuluvuse küsimus, mille ümber juba kauemat aega on olnud vaidlusi. Igatahes pole kindel, et nad oleksid olnud indoeurooplased.
Nagu etruskide päritolu küsimuse, nii paistab ka nende keele dešifreerimise küsimuse suhtes tekkivat kahtlusi, kas lahendus on üldse võimalik nende andmete põhjal, mida teadus praegu kasutab. Kui see nii on, siis jääb üle vaid loota, et leitakse uusi materjale, eriti mõne bilingvilise teksti näol, mis lahenduse siiski võimaldaksid. Etruski kultuuri probleemide käsitlemisel oleks sellest kindlasti tulu ning võib põhjendatult loota, et siis osutuks võimalikuks esitada sellest kultuurist palju täielikumat ja mitmekülgsemat ülevaadet kui seda on tehtud käesolevas, muide kokkusurutud, artiklis.
P. Haliste
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1939
