Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

Järgnev kirjutis pidi esialgse kavatsuse

järele sisaldama teateid Fr. Rob.

Faehlmann’i elamute kohta Tartus. Ent

tutvumisel Faehlmann’isse puutuvate

arhivaalidega leidus nii mõndagi

muulaadilist materjali, mille avaldamine

võiks valgust heita lugupeetud kirjaniku

ja arsti eluküsimustesse, mis senini pole

veel küllaldast lahendust leidnud.

Elamute jälgimine sünnib kronoloogi­lises

järjekorras, mille vahele lükkub

siin-seal muude nähtuste märkmeid.

  

1.

Viimasel ajal on linnade tänavate juurderajamise ja ümbernimetamise puhul hakatud elust lahkunud avaliku elu tegelaste, kirjanikkude ja kunstnikkude mälestust sel­lega jäädvustama, et nende nimed on antud uulitsaile, kus nad on omal ajal elanud ja teotsenud. Sagedasti ei ole aga selle juures silmas peetud nende elamute asukohtagi, kuna neis linnades, kus nad üldse pole elanud, ei saagi seda arvestada, – ja seal on siis tihtipeale antud sel teel austatava isiku nimi mingile umbropsu valitud tänavale. Kuid mitte ainult seda. Mainitud isikute meeldetuletuseks on ka mälestustahvleid asetatud majade külge, kus need isikud on elanud. Nii näiteks on märgistatud Võrus F. R. Kreutzwaldi, Pärnus J. V. Jannsen’i, Tartus Juhan Liiv’i elamu.

Mis puutub eriti Tartusse, siis leidub siin mitmeidki maamulda varisenud tunnustatud isikuid, kes küll vääriksid meeldetuletust selle nii hõlpsasti saavutatava mälestustahvligi majaseinale paigutamise läbi. Ja et nende omastest ning tuttavatest, kes nende elamuid võiksid teada, nii mõnigi veel elus on, siis ei sünnitaks raskust teadete hankimine küsimusse tulevate elamute kohta.

*

Mälestatavate hulka kuulub kahtlemata ka XIX sajandi 40-date aastate tähtsam eesti kirjanik ja arsi dr. med. F. R. Faehlmann.

Faehlmann’i kui üliõpilase kohta leidub ülikooli matrik­lis tema sissekirjutamise puhul 22. dets. 1817 märgend, et ta sündis Eestimaal Hao mõisas, kus ta vanemad tema immatrikuleerimisegi ajal veel elasid. Aga tema Tartu aadressi võid sa asjata otsida ülikooli säilinud arhivaales. Ja kartserižurnaalist ei maksa rääkidagi, – seal leidub küll nooremaid, tema nimekaime-omakseid, mitte aga teda. Linnaarhiivis hoidunud nimistud ei mainigi aga üldse üliõpilasi.

Faehlmann’i biograafi F. R. Kreutzwaldi teadete järele asus ta noore üliõpilasena Tartus kodukooliõpetaja kohale „kadunud dr. Monkewitzi laste juurde”, kus ta sai oma tegevuse tasuks prii korteri ja söögi. Kuid repetiitoriamet olevat teda ta „omis õpinguis takistanud” ja ta lahkunud sealt „mõne aja pärast”.

Eeskätt olgu tähendatud, et ekslik on dr. Monkewitz’it surnuks pidada juba tol ajal, sest ta praktiseeris tegeva arstina Tartus veel 1829. aastal dr. Faehlmann’i ameti­vennana ja suri alles 1830.

Nähtavasti on Faehlmann’i biograafe vähe huvita­nud „apteeker Reidemeister” ja dr. Monkewitz. Neid nime­tatakse enam-vähem mööda minnes. Kuid nende pere­kondade ja Faehlmann’i suhete selgituseks on igatahes tarvis teada, kes nad olid ja missugune oli nende enestegi vahekord.

Johann Benjamin Reidemeister’i kohta on teada, et ta õppis Peterburi arstiteaduse akadeemias arstiteadust, mille juures oli kirurgia talle erialaks. Lõpetas õpingud 1786. a. arstitunnistusega. Oli selle järele sõjaväes staabi kirurgiks, 1792. a. Viljandi maakonna haavaarstiks, arvata­vasti Põltsamaal elades. Selle kohta on andmed 1806. a. Kosis Tartus apteeker Härring’i tütre Karoline Elisabethi, siirdus peale äia surma 1814 Tartusse, et selle asemel apteeki edasi juhtida, kuid suri juba 9. mail 1814.

Johann Heinrich Monkewitz sündis Kuramaal Goldingis 1. veebr. 1793. Oli apteekriõpilaseks Peterburis, siis sõjaväeapteegi juhatajaks Kaluugas. Sooritas 1813. a. Peterburis arstiteaduse akadeemia juures proviisorieksami. Õppis Tartu ülikoolis arstiteadust 1813-1817 ja lõpetas ülikooli dr. med. astmega. Noormees abiellus samal aastal dr. J. B. Reidemeister’i lese Karoline Elisabethiga, juhatas selle apteeki ja teotses ühtlasi arstina, oli 1829-1830 maakonnaarstiks.   Suri 31. jaan. 1830.

Nende andmete põhjal selgub, et dr. Monkewitz’i perekond, kuhu F. R. Faehlmann üliõpilase põlves kod u ko ο l i õ ρ e t a j a  k ο h a l e sattus, oli sama Re i dem e i s t er – Μ ο n k e wi tz ‘ i perekond, kus ta tutvus oma tulevase abikaasaga (Henriette Re i d e m ei ster’iga), samuti aga ka selle vara­kult tiisikusse surnud sõbrannaga, „kes oli ta silmade all õitsele puhkenud ja keda ta armastas oma noore südame täie tulega”.

Et repetiitoritegevus Faehlmann’i ta omis õpinguis aegariisuvalt takistas, lahkus ta Reidemeister-Monkewitz’i perekonnast, nagu varemalt toodus öeldud, ja asus elama Nedatz’i majja.

    

2.

Nedatz, ristinimega Karl, oli Tartu raekohtu teener (ministeriaal), lihtne heasüdameline inimene. Tutvunud usina, kuid viletsates oludes kiratseva üliõpilase Faehlmann’iga, andis ta noormehele võlgu korteri ja toidu kuni stuudiumi lõpuni.

Aga kus asetses Nedatz’i maja, milles veetis Faehlmann vahest huvitavama osa oma elust, oma üliõpilasaastad ?

Senini on märgitud selle asendiks Vana ja Kauba tänava nurka vastu Vallikraavi tänava algust, kus praegu seisab Agnes Petersoni maja.

Kuid see oletus on ekslik: Tartu-Võru Rahukogu juures asetseva Kinnistusosakonna andmete põhjal kuulus mainitud maja (krunt nr. 12 ja 12 a) Joh. Ad. Nicolai’le. A. 1878. omandas selle kinnisvara ostuteel advokaat S. Lieven, kes vana puumaja asemele uue kivimaja ehitas.

Mis puutub Nedatz’i kinnisvara küsimusse, siis sai ta maja ehitamiseks loa 11. märtsil 1818 n. n. Kämmerei kohtust, kes täitis tol ajal linna praeguse ehituse osakonna ülesandeid.

Kui oletada, et maja ehitus kohe algas, siis võis hoone aasta kahe pärast elamise otstarbeks valminud olla, – ja Faehlmann’i siirdamine dr. Monkewitz-Reidemeisteri perekonnast „mõne aja pärast” Nedatz’i majja, nagu varemini tähendatud, võis sündida 18 2 0, aastal. Kinnistusosakonna andmete järele asetses Nedatz’i maja uute uulitsate hulka kuuluvas Aia täna­vas  n r. 9 6 (praegu nr. 19, kr undi nr. 30 e.

Üldise kinnisvarade hindamise põhjal, mis kuberm. vai. nõudel Tartu linnas 1855. ja 1856. a. teostati, oli Nedatz’il 1-toaline (ilma köögita) maja kõrvalhoonega. Viimases oli „väike tuba” ühe aknaga tänava poole. Aastane üür 20 rbl.   Siin võis F. elanud olla. Et Karl Nedatz juba enne 1844. aastat oli surnud, leidub protokolli all hindamise rahulduse tunnustuseks lese Anna Katarina Nedatz’i (sünd. Martinson) poolt kolm risti, mis oli tol ajal lihtsate inimeste kohta harilik nähtus.

A. 1844 läks see kinnisvarakogum sugukonna vahel jagamisele ning 1883. a. müügi teel G. v. Roth’ile, hilje­mini G. v. Sievers’ile. Nende aadlimeeste ajal on krundile väikese puumaja asemele kerkinud suur kivimaja nr. 19, mis kuulub praegu F. v. Sivers’i pärijatele.

    

3.

Kus Faehlmann peale ülikooli lõpetamist viie aasta jooksul elas, pole teada. Kui ta aga 1832. a. abiellus dr. Reidemeisteri tütre Henriettega, siis siirdus ta tol ajal arvatavasti küll oma abikaasa perekonna majja Riia tän. nr. 175, krundi nr. 44 (praegune politseinr. 34, krundi nr. 44,351 ja 419, see tähendab, samasse majja, kus ta Reidemeister-Monkewitz’i perekonnas 1818. a. oli repetiito­rina korterit ja ülalpidamist leidnud. Võimalik, et F. aga nüüd juba 1830. a. sinna elama asus; nimelt vabanesid siis seal nii mõnedki ruumid, sest et dr. Monkewitz suri ja prov. Luhde, kes apteegi oli omandanud, sellega alla linna kolis.

Nende maja alumine kord koosnes 4 toast ja 1 „kamb­rist” ühes köögi ja muude kõrvaliste ruumidega. Teine kord oli isegi vähe avaram, kuid, nagu allpool osutub, ei tarvitse teist korda arvestada dr. F. korteri küsimuse otsus­tamisel. Temale kui loodusesõbrale sobis igatahes alumine kord akendega, mille all lillepeenar õitses. Majaomaniku elamu juurde kuulus ka viljapuuaed 25 õunapuuga.

Rohke arstitegevuse tõttu pidas Faehlmann arvatavasti juba siis oma hobust. Siin oli hobuse jaoks olemas ka tall ning tõllahoone. Nii omas maja tegevale arstile tarvi­likke soodustusi. Kuid Faehlmann’i hingele osutus eri­liseks vajaduseks vahest Henriette ise… nagu lepituseks sellele sügavale traagikale, mille oli aastate eest tekitanud kallima haudavarisemine.

Dokumentaalsete andmete varal pole mitte võimalik tõendada, et Faehlmann oleks asunud Riia tän. 1832. või koguni 1830. a., mil dr. Monkewitz suri; sellevastu on teada, et ta seal hiljemalt 1842. a. elas. Seda tõendavad suusõnalised teated.

Kirjanik M. Kampmann, kes oli 1903-1907 Volmaris seminariõpetajaks, avaldas aasta hiljemini, kui ta oli kodu­maale siirdunud, Eesti Kirjanduse III aastakäigus (lk. 150 ja 151) mõnesuguseid teateid Faehlmann’i kohta, mis ta oli kuulnud end. Alloja koguduse õpetajalt Friedrich Meyer’ilt. Meyer, kes sünd. 1823, oli Faehlmann’i kaas­aeglane, kuulus veel nende hulka, kes Tartus temaga oli kokku puutunud.

Meyer õppis 1842-1846 Tartu ülikoolis, mäletas aga raugaeas tolleaegseid olusid veel väga hästi. Ta tutvu­nud omal ajal Faehlmann’iga, viibinud tihti kuulsa arsti perekonnas ja abiellunud viimaks ühe Faehlmann’i abi­kaasa sugulasega. Noorpaari pulmadki peetud Faehlmann’i juures.

Mainitud kirjutise täienduseks seletab nüüd M. Kampmann suusõnal: pastor Meyer’il olnud selgesti meeles, et dr. F. ela­nud tol ajal Riia tän. omas majas, mäe kalla­kul. Ja kui K. ise 1908.a. Tartus kooliõpetajana tegevusse asus, tulnud tal kirikuõpetaja M. teated dr. F. kohta sagedasti meelde, ja käies Riia tänaval vaadelnud ta alati toda kahe­kordset puumaja, kus kord elas eesti tähtis kirjanik ning arst. Hiljemini (peale ümberehitust) lammutanud uus oma­nik M. Muna selle maja ja ehitanud asemele suure kivi­maja, milles asetseb praegu eesti arstide erakliinik.

Omal ajal on isegi päevapiltlik ülesvõte tehtud Faehl­mann’i majast resp. majadest. See võis sündida vaid mõni aasta peale tema surma, sest et päevapildistuse kunst vahest 1851. a. juba niivõrd oli arenenud, et võidi esimesi enam – vähem kordaläinud ülesvõtteid valmistada. Juhtumisi on F. maja ülesvõttest üks eksemplar säilinud dr. M. Wilberg’i omandusena, kes on selle lahkesti andnud käesolevas kirjutises kasutada (vt. pilt järgneval leheküljel).

Faehlmann’i kinnisvarasse kuulus 516-ruutsüllaline maa­ala kolmnurk, mille asend piirdus Riia, Lille ja Tähe täna­vaga. Nagu varemini juba mainitud, seisis Riia tänaval samal kohal, kus on praegu M. Muna pärijate maja, Faehlmann’i kahekordne ärklitubadega puumaja. Selle lõuna­poolset külge pidi lõikas krundi risti läbi põiktänav (umb- ?), mis lahutas sellesse kinnisvarakogumisse kuuluva väikese

      

 

Riia tänav, vaadatud mäelt alla linna. Paremal pool esirinnal, kahel pool väikest põiktänavat, Faehlmann’i majad.
     

ühekordse maja, n. n. „härberi”, mis 1830. a. saadik oli voorimehele välja üüritud. See maja ulatus oma küljeseinaga krundi teravnurga sopi lähedusse, vastu jaamaplatsi.

Siin majakeses oli endine põlvest põlve pärandatud ja päritud apteek aset leidnud. Maja sisemik langes kolme ossa: kõige tähtsamana muidugi publiku teenimise ruum, selle kõrval kaubalao-kamber ja laboratoorium (köök).

Teisel pool põiktänavat elumaja akende all, vastu lõunapäikest, oli „suure lillede sõbra” dr. Faehlmann’i jorjenitepeenar, kaitstud madalast varbaiast, nähtav igale möödaminejale.

Põiktänava all olev maa-ala, mida publik kasutas vabaks läbikäiguks, oli nähtavasti Faehlmann’i krundi pindalast vare­mal ajal maha arvatud. Sest krundi kogu pindala suurus oli 1855. a. hindamise puhul 516 kuuejalalist ruutsülda; kuid linna ehitusosakonna uuemate mõõtude järele võtab kõnesolev kolmnurk nüüd oma alla 400 seitsmejalalist = 544 kuuejalalist ruutsülda, on seega 28 ruutsülda endisest pindalast suurem, – nähtus, mida võib seletada sellega, et 28 ruutsülda, mis varemini põiktänava all seisis, nüüd juba aastakümneid eraomandusena maju kannab.

     

4.

A. 1831 külastas Eestit Venest sisse toodud koolera taud. Tõve vastu võitlemiseks avati Tartus koolera haigemajad igasse linnajakku. Linn oli jaotatud 13 ring­konda; nendest omas esimene linnajagu 4, teine 5 ja kolmas 4 ringkonda.

Kolmanda linnajao esimese ringkonna raja algas kivi­sillalt, möödus Vogel’i (praegu Narva ja Raekoja tän. nurk, nr. 12) majast, oma piirkonda võttes pahemat kätt olevad majad kuni Peterburi teevaltani (ragatkani), sealt Puiesteelt kuni Emajõeni ja selle kalda äärelt kivisillani. Teise ringkonna raja algas Κοnοnοv’i (praegu Narva ja Raekoja tän. nurk nr. 1/14) maja juurest, piirkonda haarates majad pahemalt kuni „Mathilde mõisani”, sealt Puiesteed mööda teevaltani.

Kirjeldatud ringkondade ravila asus Tallinna tänavas, ja arstiks oli seal dr. Faehlmann. Linnas asuvatesse ravilatesse võeti haigeid vastu ka maakonnast.

Kolmanda linnajao 1. ringkonna haigemaja personali kuulus peale arsti kodanikkude hulgast inspektor (kiriku eestseisja Henningsohn) kolme abilise ja assistent „Kreutzfeldiga”. Viimane, kelle nimi trükitud nimestikule tindiga juurde kirjutatud märkusega, et ta elab Kivi tänavas Sedler’i majas, on kahtlemata F. R. Kreutzwald, kes tol ajal eelviimast aastat üliõpilane oli. Teise ringkonna ravila isikkond koostus samuti dr. Faehlmann’i juhatusel inspek­torist (võõrastemajapidaja Jäger), kahest inspektori abilisest ja raamatupidajast. Arsti assistendiks oli siingi üliõp. Kreutzwald.

Koolera aktis on säilinud Kreutzwaldi kirjutatud kolm aruannet haigete arvu kohta 15., 16. ja 17. oktoobrist 1831, mil oli taud juba raugemas. Olgu siin näitena toodud 17. oktoobri aruande tekst.

„P äeva  a r u a n ne Tallinna tänava kooleraravilast.

Järele jäi 16. oktoobrist kell 12     6 meest, 5 naist

Koju lastud………………………………………      1    „     1

Surnud…………………………………………….    –    „     2

Juurde tulnud kella 12-ni …     2                             1

Haigete arv………………………………………      7    „     3

Fr. Kreutzwald, assistent kooleraravilas Tallinna tän.”

5.

Faehlmanni hilisemate elamute asendi kohta omab kindlamaid  teateid ülikooli õppejõudude nimestik, mis nähtavasti alles 1844. a. esmakordselt trükis on avaldatud. Seal leiduvate andmete järele pidi eesti keele lektor dr. Faehlmann elama 1844. a. 1. linnajaos Kieseritzky’ majas. Sama aadress leidub ka järgnevate aastate nimestikes kuni 1847. aasta lõpuni.

Eeskätt olgu tähendatud, et 1844. aastal oli 1. linna­jaos, võib isegi öelda – kogu Tartu linnas ainult kaks maja, mis kuulusid Kieseritzky nimelisele isikule resp. proua Kieseritzky pärijatele. Nendest asetses üks Magasini tänavas, krundi nr. 115/116, teine Pudukaupmeeste tän. (Kramer- alias Krämer-Str.) krundi nr. 53.

Praegune Jaani tän., mis algab Vallikraavi tänava nurga juurest ja ulatub Laia tänavani, jagunes tol ajal nimetuse järele kolme ossa: Andrese, Pudukaupmeeste ja Jaani tänav.

Pudukaupmeeste tänavaks hüüti siis lühikest vahejätku, mis ulatub Lossi tänavast Munga tänavani, kuid hiljemini (1868) vaid jätku Gildi tänavast Munga tänavani. Selles tänavas kuulus maja nr. 75 (krundi nr. 53) pr. Kieseritzky pärijatele. Nüüd on see hoone märgistatud nr. 15-ga, krundi nr. 53.

Ei ole kahtlust, et Faehlmann elas siin, nagu aga all­pool selgub, juba 1843. aasta algusest saadik. Seks tekkis tarve eeskätt tema töökoorma kasvamise tagajär­jel ülikooli eesti keele lektoriks (1842) ja Õpet. Eesti Seltsi esimeheks (1843) valimise läbi. Et mitte pikemateks käi­kudeks oma elukorterisse, Riia tänavasse, aega viita, tuli tal siirduda linna tsentrumisse. Pealegi oli ta perekond vaheajal kasvanud, mille tagajärjel ta senine elamu kippus kitsaks jääma. Siinjuures tuleb isegi see nähtus arvesse võtta, et Õpet. Eesti Selts vaheldumisi oma üksikute liik­mete juures koosolekuid pidas, tihtipeale aga just esimehe korteris, mis pidi vastavalt ruumikas olema.

Pr. Kieseritzky pärijate maja, ülikooli läheduses, oli asendilt soodus Faehlmannile kui arstile, kui lektorile ja avalikule tegelasele. Selles majas oli kaks suuremat elamut: esimesel korral 8 toaga, teisel korral 7 toaga korter.

Ühes neist korteritest elas Faehlmann oma perekon­naga, võib-olla siingi alumisel korral, et akende alla lillepeenar istutada, mis võimalik oli ilmselt õue pool küljes, vastu päikest.

Faehlmann’i perekonna juurde kuulus ka tema pool­vend Julius Faehlmann. See õppis kohalikus gümnaa­siumis. Ent 1843. aasta algusest peale kuulas ta 4 aastat ülikoolis majandusteaduslikke loenguid ja elas kogu see aeg 1. linnajaos Kieseritzky majas, – nii siis samas majas, kus dr. Faehlmann’gi ja ilmselt ka samas korteris, kuna ta ülalpidamisegi ja kooliraha doktorilt sai, sest et nende isa, aga ka Juliuse ema Sophie olid surnud juba enne Juliuse ülikooli astumist.

Nende andmete põhjal võib otsustada, et dr. Faehlmann’gi elas Kieseritzky majas juba 1843. aasta alust saadik (vrd. pt. 3).

Kieseritzky pärijate teine kinnisvara – objekt asetses, nagu öeldud, Magasini tän., krundi nr. 115/116; kuid see ei omanud (1843.-1849. a.) muud. kui ainult ühe väikese maja, millel üldse neli lahusolevat ilma köögita toakest 96-rublalise aastaüüriga. See maja ei võinud dr. Faehlmann’ile igatahes mitte korterit pakkuda.

Nii olgu siis veel kord alla kriipsutatud, et F. R. Faehlmann elas 1843. a. alult kuni 1847. aasta lõpuni Pudukaupmeeste ehk praeguses Jaani tän. nr. 15 (krundi nr. 53). Nagu senini teada, on see maja Tartus Faehlmanni elamuna ainuke säilinud hoone. Mälestustahvli paigutamise puhul tuleb teda arvestada. Praegu kuulub ta Eduard Bergmannile.

*

Siin reprodutseeritud pildi all (lk. 252) avaldatud isikute nimed – peale Asmuss’e ja Crafftströmi – on pärit Õ. E. Seltsi arhiivis säilinud eksemplarilt, kus nad leiduvad pliiatsiga märgitutena. Teist, nimedega varustatud eksemp­lari omab hr. Oskar Fischer (Kastani t. 7) ja kolmandat linna statistikabüroo end. ametnik A. Jürgenson. Õ. E. Seltsi nimestik on siin täiendatud teiste nimestikkude varal ülalmainitud kahe nimega.

Kujutis ise on reproduktsioon G. F. Schlateri joonistusest, mille päritoluaastate ligem märgendus puudub kunstniku biograafias. Ometi on võimalik see ligilähedalt kindlaks määrata. Sest Schlater on Tartu ülikoolihoone

   

 

Jaani tänav Tartus: vasakul ülikool, vaatekauguses paremat kätt poolkelbaga maja nr. 15, kus F. R. Faehlmann (X) elas 1843-1847

Tänaval kujutatud publiku hulgas on tuntavaks peetud järgmised isikud: vasakul esimene, akadeemilise musse (praeguse polikliiniku) nurga juures prof. K. C. Ulmann; kolmikgrupis: prof. E. O. v. Bröcker, prof. K- O. v. Madai ja ülikooli sündikus von der Borg; järgm. prof. K. F. Neue (käed seljal), selle ees prof. N. N. Asmuss ; pildi esiäärel nelikgrupis: pedell Keliner (kepiga vanamees), prof. Fr. Kruse, observaatori abi Schwarz ja keegi Krohn; paremal nurgal: raamatu­kaupmees Kluge (nokatsmütsiga), joonistaja (?) John (silindriga), äärel eelviimasena maaler Hau; ülikooli ees sõidukis kuraator kindralleitn. G. v. Crafftström ; all tänaval ratsul ülikooli sõidumeister ja eksekuutor J. v. Daue preili v. Daue’ga, landoos õllevabrikant (?) Schramm, ühehobuse sõidukis dr. F. R. Faehlmann (XX).

  

pildi joonistanud, nagu ta biograaf teatab, 1838. ja 1852. a. vahemikus. Et aga pildil kujutatud prof. Ulmann 1842 ja prof. Madai 1843 Tartust lõplikult lahkusid, võib arves­tada joonistuse valmistamise suhtes vaid aega enne nende lahkumist, nimelt 1838-1842.

      

6.

Magasini tänaval asetsev Kieseritzky pärijate elumaja läks 1844. a. enampakkumise teel müügile, arvatavasti linnavalitsusele võlgnevate maksude pärast. Uueks oma­nikuks sai Saksa riigi kodaniku abikaasa Katharina Lezius. Käesoleva kirjutise puhul andis selle maja mainimiseks autorile põhjust eriti järgmine dokument, mis ilmub siin kinnistusosakonna sekretäri hr. J. Pehap’i tõlkes. Faehlmann’i ainelist seisukorda valgustades aitab see paber sellesse pilku heita.

„Peale selle kui härra mõisarentnik Lezius avalikul müügil 1205 hõberubla eest omandanud siin 1. linnajaos nr. 115 all oleva, surn. kub. sekr. Kieseritzky pärijate poolt minule 1. hüpoteegina 1900 hõberubla suuruse võlajäägi eest panditud ning neile siinsamas nr. 53 all kuu­luva maja kõrval asuva maja ja nende minu deebitoride arvel – kes tehtud arvutuse järgi mainitud kapitali intresse kuni k. a. 1. detsembrini 238 rubla 53 kop. minule võlgu jäid – seitsesada üheksakümmend seitse rubla 29 kop. hõb. kui oma, minule tasutava võla enda peale võtnud; siis kviteerin käesolevaga selleks juhtumiks, et härra Lezius’e enampakkumishinna õienduse viis kinnitataks ja mina ülaltähendatud summa selles oksjoniasjas kätte saaksin – et ma Kieseritzky pärijatelt mainitud kapitalivõlast kuussada hõberubla ja võlgnevaid protsente 197 rbl. 29 kop. olen kätte saanud, kusjuures ma endale õiguse jätan minul kuni s. a. 1. detsembrini saamata protsentide jäägi, 41 rbl. 24 kop. hõb., lõpuarvet teha 1. jaanuaril 1844. a., kus ma neile üüri pean maksma, ja avaldan ühtlasi juhtumiks, et oksjonihinna tasumise viis kinnituse leiab, oma nõusoleku selleks, et minu poolt esi­tatavalt obligatsioonilt osaliselt tasutud summa maha kir­jutataks kui ka obligatsioon ise ülaltähendatud oksjonil olevalt kinnisvaralt kustutataks; kui mind aga oksjonihinnast rahuldataks vähemas summas, kui hr. Lezius minu vastu oma võlana üle võtnud, siis kohustun selle summa, mis hr. Lezius oksjonihinna tasumiseks sularahas õiguslikult veel juurde peaks maksma, sellest tema võlast maha kirjutama, mille vastu siis aga ka mainitud obligatsioonist sama summa võrra vähem tuleb kustutada.

Tartus, 1. detsembril 1843.

Dr. Friedrich Faehlmann” (allkiri).

Pakkujaid oli oksjonil (5. nov. 1844) ainult kaks: mõisarentnik Lezius oma abikaasa nimel ja raehärra Brock, nähtavasti Tartu Linnavalitsuse kui ühe tähtsama kreedi­tori huvides.

    

7.

Nagu ülikooli õppejõudude nimestikust selgub, elas dr. Faehlmann 1848. aastal 1. linnajaos Lezius’e majas. Leziusel resp. Katharina Leziusel oli peale ennemini mainitud oksjonilt ostetud maja, mis asetses Magasini tänavas krundi nr. 115/116 ja milles Faehlmann’i jaoks , ruume ei jätkunud, teine, suurem maja Rüütli tän., krundi nr. 104 (poi. nr. 92).

Siin oli 2-kordne elumaja, mille esimene kord omas 9-toalist ja teine kord 8-toalist korterit tarviliste kõrvaliste ruumidega. Peale selle kuulus korteri juurde veel hobuse­tall ning tõllahoone, mis Faehlmannile kui hobuse omanikule samuti vajalik.  Üks mainitud korteritest vaba­nes 1848. a. seega, et sealt lahkus ülikooli eradotsent Mercklin, – ja sinna siirdus siis dr. Faehlmann. Samas korteris ta surigi 10. aprillil 1850.

Tuli hävitas selle mälestusväärse maja tuttava klaverivabrikandi Rathke omandusena nelipühade laupäeval 1892 ja asemele ehitati 3-kordne kivimaja, mis tänapäev mär­gistatud politsei nr. 23-ga (krundi nr. 104). Nüüd kuulub ta kaupmees Haim Klompus’ele.

       

8.

Nagu Faehlmann’i biograafid toonitavad, olnud ta arstitegevus niivõrd suure ulatusega, et selle valdamine on tal sagedasti füüsiliselt üle jõu käinud, iseäranis neil aastail, mil laastav taud, nagu näit. düsenteeria (verine kõhutõbi) 1846. a., linna ja maakonda külastas.

Tollest ajast on teada, et Faehlmann’il tuli homm. kella 7 kuni öösi kella 1 või 2 liikuda rattail mööda linna, käies igapäev 110-125 haige juures kodus. Ja öösitigi helistati küllalt sagedasti tema ukse taga.

Uudisena võiks siin tähelepanu juhtida ühele retseptide žurnaali lehele, mis aastate eest toonud keegi Tartu koda­nik lektor J. V. Veski’le, seletades, et ta selle hääbumisest päästnud kuskilt poeletilt. See leht, saksakeelne (3/4 poogn. in folio) on dateeritud 18. ja 19. nov. 1846, s. t. ajast, mil Tartut kodu otsis verine kõhutõbi. Leht näib algeliselt pärit olevat ühest Tartu vanema apteegi kolikambrist. Olgugi et ta võrdlemisi kasinal arvul andmeid pakub, mille varal ei saa teha teatavates küsimustes kaugemaleulatuvaid oletusi, võiks ta siiski tähelepanu väärida.

Poogna külg on jagatud otstarbekohaselt lahtritesse. Arstide lahtris leiduvad 16 isiku nimed, kes umbes kahe päeva vältusel on välja kirjutanud 61 rohutähte. Ja seal esineb ka dr. Faehlmann’i nimi. Tema kirjutatud ret­septide arv ulatub 16-ni, mis koguarvust moodustab 26,2%. F-le järgneb sünnitusabi ja lastehaiguste professor Walter 15 rohutähega = 24,6 prots. Järjelikult moodustavad nende kirjutatud rohutähed rohkem kui poole kogu retseptide arvust, kuna vähem osa langeb teistele arstidele, nagu nad seal on nimetatud: Vogelsang, Panek, Frohbeen, Holst, Samson, Sahmen, Rücker, Carus, Roth, Wachter, Zilchert, Schulz, Sivers.  Nende seas on muist ülikooli õppejõude, muist ametiasutiste arste, nagu maakonna- ja linnaarst, ja vahest isegi väljastpoolt Balti raja ajutiselt Tartus viibiv arstiteadlane, nagu võib oletada mainitud žurnaalilehelt leiduvast Gogourt’ist, keda ei tunne dr. Brennsohn’i Eesti-, Liivi- ega Kuramaa arstide leksikon. XVIII sajandi alul oli proviisoritel õigus katkuajul rohutähti välja kirjutada, kuid ei suuda uskuda, et säärane õigus XIX sajandi keskajasse ulatus ja neist keegi Tartus kõhutõve puhul oleks veel 1846. a. arsti ülesandeid täitnud.

Vahemärkusena olgu tähendatud, et kolm aastat hiljemini oli Tartus vabalt praktiseerivate arstide koos­seis järgmine: 1. järgu arstid: Aleks. Ammon ja dr. Friedr. Faehlmann; 2. järgus: Emil Sachsendahl, dr. Aug. Vogelsang ja dr. Gottfried Wachter.

Mis puutub kõnesolevale žurnaalilehele kirjutatud patsien­tide isikusse, siis on. nad peamiselt saksakeelsete pere­konnanimedega inimesed, m. s. ka mõni venenimeline. Puht-eesti nimesid pole lehelt leida peale kellegi Trin’u, kes ilmselt on sellise ristinimega naisterahvas linna ümb­ruskonnast. Temale on rohutähe kirjutanud Sivers – dr. med. A. v. Sivers, Vana-Kuuste ja Rannu mõisa omanik.

Eestlased – eriti talurahvas – olid arstiabi tarvitamises igatahes äärmiselt tagasihoidlikud. Et aga eestlaste seas väga palju saksanimelisi isikuid leidub, siis ei saa nimede järele arstirohtude tarvitajate rahvust ära määrata.

*

End. apteegi omaniku mag. pharm. Karl Jürgenson’i teadete järele on vanemad inimesed kuni viimase ajani veel Tartu apteekides tihtipeale nõudnud kõhu lahtioleku vastu teatud pulbrit, mis on dr. Faehlmann’i koostatud ja kannab tema nime: Pulv. contra diarrhoeam Dr. Faehlmanni. Vahel olevat ka üks või teine arst teda haigetele soovitanud.

Retsept koosneb järgmistest ainetest:

Opii puri Э İ İ

Catechu 3   İ İ

Hordei praeparati 3 İ İ İ

Sedasama tõendab ka prov. J. Kaart, juurde lisades, et alles aasta viie – kuue eest, mil tema apteegis teotsenud, käinud vanemad inimesed kõhurohuks otsimas peale Faehl­mann’i pulbri ka Faehlmann’i  tilku.

Järelepärimise tagajärjel Kaart-Pedel’i apteegist toodi seal praegugi veel riiulil peetav pudel pruunika vedelikuga, millel etiketiks: Gtt. Faehlmanni. Ühes vanemas käsikirja­lises retseptide registris leidub aga rohi järgmises koostises :

Tinct. opii spl. 20,0 Vin.ipecacuanh. 40,0 Tinct. Cascarill. 80,0

Needki juhuliselt avastatud andmed on tunnistuseks Faehlmann’i kui arsti suure ulatusega populaarsusest, mida veerev ajaratas pole suutnud unustusse matta 80-100 aasta vältusel.

     

9.

Kreutzwald mainib Faehlmann’i kohta käivas biograafi­lises brošüüris, et sõbrad Faehlmann’i viimast korda külastanud 22. dets. 1849. Haige olnud väsinud, võtnud jutuajamisest vähe osa. Jaanuaril, kui Faehlmann juba surmamõtteid mõlgutanud, külastanud teda õpetaja Hollmann Rõugest.

Säärastele teadetele seisab ligidal küsimus, kuidas suh­tus Faehlmann enne surma Õpet. Eesti Seltsile ja sõpra­dele, kellega ta eriti seal teotses.

F. oli Õ. E. Seltsi külge kasvanud kõige oma töö­himust hõõguva hingega. Kui ta oma kannatuste lõppnädalail seltsi tegevusest haigena ei jaksanud enam isik­likult osa võtta, siis jälgis ta kaasa elades ja kaasa tundes ometi kõike seda, mida seal tehti ja toimetati.

Neil aastail, mil F. oli Õ. E. Seltsi esimees, käidi ise­äranis sagedasti tema juures koos, isegi viimastel kuudel enne ta surma.

Tolleaegsete Õ. E. Seltsi protokollide põhjal kujuneb nähtus, et istung, mida ta ilmselt ise juhatas 7. detsembril 1849, aset leidis tema korteris. Ent aasta peakoosolek oli 19. jaanuariks 1850 kokku kutsutud gümnaasiumiõpetaja Santo’ juurde, kes siis esimehe nimel koosolekut juhatas. Ja siis valiti ka F. korraks veel esimeheks. Sellele järg­nes harilik koosolek 8. veebruaril, jälle esimehe korteris ning nähtavasti tema osavõttelgi, ja lõppeks jälle seal­samas koosolek 8. märtsil. Kuid protokollis pole Faehlmann’i ennast mitte enam märgitud koosolijate hulka, ehk ta küll protokolli on oma allkirjaga kinnitanud. See sündis ilmselt tõvevoodis.

Kui Õ. Ε. Seltsi liikmed selle järele 12. aprillil prof. Kruse’ juurde kokku tulid, oli seltsi esimees elavate kir­jast lahkunud.

     

10.

Lõpuks kerkib küsimus, missuguseks kujunes Faehl­mann’i leinama jäänud perekonna – abikaasa ja kahe poja – aineline seisukord peale tema surma. Tuli ehk veel puudust kannatada nendel, kelle hoolitseja oma elu­päevil nii paljusid vaeseid ja hädalisi oli aidanud?

Seda mitte.

Nagu eespool avaldatud dokument tõendab, pärandas ta neile 1900 rubla rahas, mis obligatsioonide kindlus­tusel olid laenuks antud ja intresse kandsid. Kuid see polnud vististi ainuke aineline pärandus abikaasale ja lastele, sest et F. Tartu linnas ja kaugelt üle selle piirkonna kõige otsitavam arst oli. Kuigi ta vaeseid ini­mesi tihtipeale tasuta ravitses, maksid talle jõukama klassi liikmed sagedasti head honorari. Nii avaldas siis hiljemini ka tema kaasaeglane kirikuõpet. Meyer ta arstitegevuse honoreerimise kohta arvamist, mis võib küll olla liialdus, mida peab aga siiski ka arvesse võtma: „Tuli ette, et tema lauale ühe päevaga mitu paksu kuvääri sadas, igaühel vähemalt sada rubla sees.” Ja kuigi ta ligim sõber Kreutz­wald valgustab ta ainelist seisukorda mõõdukamate sõna­dega, väljendub nendeski tunnistus, et see oli päris rahul­oldav. Kreutzwald ütleb, Faehlmann’i tiivustanud viimasel ajal vaikne soov, veel kaks kuni kolm aastat tegeva arsti ametit pidada, et võida siis kõike oma tööjõudu ja aega pühendada „Eesti muinasaja uurimiseks, muinaslugude kogumiseks, rahvakeele rakendamiseks ja rahvaeepose „Kalevipoja” loomiseks”.

Mis puutub aga eriti pr. Henriette Faehlmann’i enese varandusse, mis ta peaosanikuna päris oma kadunud emalt, siis avastus selle väärtus peale omaniku ja pärijate surmagi veel silmapaistva summana, mis tõusis üle kümne tuhande hõberubla.

Pr. Faehlmann’i kinnisvarakogumi väärtus arvati 1855.a. ametlikul hindamisel 3360 rubla peale, aastase üüriga 454 rubla hõb. Kui aga samal aastal perekond varan­duse jagamise kokkuleppe koostas, tõusis sama varanduse väärtus 4200 rublani.

Teatavasti ei hoolinud noored Faehlmann’id sellest palju, mis vanemad olid kogunud, ja andsid lahtisel käel välja, mis emalt said. Pojad Friedr. Johann ja Robert Friedr. August, kelle kasvatuses isa surma järel kindel käsi puudus, elasid kaunis ulaelu; kuid kõigest hooli­mata ulatus noormeeste hariduskäik siiski ülikoolini. See nõudis eriti küll nende emalt palju kulu, hoolt ja muret. Vanem poeg Friedrich(sünd. 16. II 1835)oli kohalikus üli­koolis sisse kirjutatud arstiteaduse üliõpilasena 1856-1857. Peale selle on veel teada, et ta oli mingisuguseks maa­koha rentnikuks Vitebski kub. Nevel’i maakonnas, seal­samas, kus põllupidajaks oli tema isa poolvend Julius (vt. pkt. 5). Friedr. F. suri 1870. – Robert (sünd. 19. II 1837) oli ülikoolis immatrikuleeritute seas füüsika, pärast arstiteaduse loengutel 1856-1861. Hiljemini teotses ta Eestimaa kubermanguvalitsuses lauaülema abina ja lõpuks olnud temagi põllumees. Suri Tartus 1864. a. – Pr. Henriette Faehlmann suri 19. aprillil 1874.

Kahe aasta pärast läks tema kinnisvarakogum rae reso­lutsiooni põhjal (1. I 1876, nr. 15) müügile, kus enam­pakkumise teel sisse tuli 11 600 rubla hõb.

*

Huvi võiks pakkuda Riia, Lille ja Tähe tänavast piira­tud, omal ajal Faehlmann’ile kuulunud maa-ala kolmnurk ka selle poolest, et ta on olnud 1763-1830 asendiks ühele Tartu põlisele apteegile, mis asetseb praegu Prome­naadi tän. nr. 16, kuuludes B. Krasting’ile.

Tähendatud maatüki esimene dokumenteeritud omanik olnud Tähtvere mõis, kuid tollel krundil seisnud apteegi pidajatest on teada Samuel Linck. Ta suri 1751, päran­dades apteegi tütar Reginale, kes abiellus prov. Moritz Kleinecke’ga. Nendel olnud n. n. Sitamäel ehk Otepää tänaval puumaja, milles asetsenud apteek.

Α. 1778 saab Kleinecke järglaseks tema väimees Härring ja sellele vaid mõneks kuuks väimehe väimees dr. Reide­meister. See sureb 1814. Ent apteeki jääb pidama Reidemeisterl lesega abiellunud dr. Monkewitz kuni 1830. a. Siis saab ostuteel uueks apteegi omanikuks prov. K. Luhde, kes kolib kogu äriga alla linna.

Κ. E. Sööt.

Eesti Kirjandusest nr. 6/1929