Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Mar

Kirjad karskusest.

 

    

I.

Prantsuse ajaleht „Revue” korjas hiljuti teateid joo­mise üle prantsuse ja inglise kirjanikkude ja kunstnikkude keskel. Kirjanikud andsid oma arvamise viina mõjust nende enese töö, vaimuärksuse kohta.

Huvitavad on prantslaste arvamised, sest, nagu teada on, on Prantsusmaa karskuse liikumisest vähe puudutatud. Kirjanikud on alkoholi vastaste ässituse hirmust vabad.

Ligi 50 tähtsamat kirjanikku-kunstnikku on vastanud, ja nagu teadetekorjajad seletavad, nende kirjanikkude ja kunstnikkude hulgas ei ole ühtegi, kes alkoholi korralikult alati tarvitaks, ja ühtegi ei leidu, kes tõendaks, nagu oleksid nad alkoholi kihutusele, joovastusele oma geeniuse eest võlgu.

Mõnede vastused, kelle nimi ka Eestis võõras ei ole, tähendame siia üles.

Lahutusteadlane Berthelot, kes muidu parajuse poole hoidja ja oma seisukoha pärast palju alkoholivastast liikumist takistanud on, kirjutab ometi: „alkohol näib kõikide peale kahjulikult mõjuvat, välja arvatud mõned ärakurnatud haiged”.

Kuulus helilooja C. Saint-Saëns: „Kui ilus allikavesi saadaval oleks, ei jooks ma ühtegi teist jooki.” Tema kardab alkoholi, mõnikord võtvat ta kohvi, kui pea väsinud on. Teine niisama tubli helilooja Massenet kirjutab: „Teie tahate teada, kas alkohol minu tööjõudu ei tõsta, mind loomisele ei erguta; – ma ei või selle küsimuse peale vastata, sest et ma alkoholi kunagi tarvitanud ei ole.”

Kuulus arvustaja Jules Lemaître tähendab õiglase otsekohesusega,  tema jätnud  joomise täiesti  sest ajast,  kui temale joomisest vistrikud näkku löönud. Emile Zola kirjutab:  „ma joon ainult vett ja töötan ainult hommikul, kus pea kõige selgem”.   Paul Bourget kinnitab, et teda kõige väiksemad alkoholi mõõdud tööd tegemast takistavad.

Maalikunstnikkude kohta tähendab kunstnik I. Blanche: „Aastasaja kõige tähtsamad maalijad David, Ingres, Delacroix, Millet, Corot, Manet, Chavannes olid alkoholi asjus kained ja korraliku elamisviisiga. Ärritusi on ennem tarvis ebakunstnikkudele ja rikkiläinud talentidele ja nendesarnastele.”

Peale selle kui Κ. A. Hindrey Eestis ka alkoholi vas­taste leeri on läinud, võime eesti kunstnikkudest sedasama tõendada.

Näitekunsti meister V. Sardou peab alkoholi mürgiks, kihvtiks ja „ei kannata mitte poolt napsiklaasikestki ära”. Joob rohkesti kohvi.

Kõigist meistritest on taevatundja ja tähtedeuurija Flammarion, kes viina juua armastab: „ma joon viina Bor­deaux, Champagne, punast, valget, roosat, kui ta aga hästi maitseb. Minu vanaisa oli viinakasvataja ja suri, kui ma ei eksi, halval viina-aastal ära. Taevas on piiramatu, elu kaob kui vari”. Iseäranis on kõik varju moodi, kui pea täis on, võime juurde lisada. Ei ole ka kellegi saladus, et joomine Flammarioni vaimu ära rikkunud. Tema viimased tööd spiritismist n. n. e. ei kannata arvustust välja.

Ainuke tähtsam mees, kes alkoholi poolt sõna lausub, on üleilma kuulus kujuraiuja Auguste Rodin: „Ma arvan, vein on peenike asi. Et nii vähe juuakse ja koguni moe­asjaks on saanud mitte juua, tuleb sellest, et võltsimata, head viina raske saada on.”

Rodini sõnadest kõneleb enam mõru pilkaja ja opositsioonivaim kui alkoholi sõber.

Rodin soovitab niisugust viina, mis võltsimata on. Aga et võltsimata viina mitte saada ei ole, siis ei maksa muidugi ühtegi viina juua.

Nagu teada, on prof. Kraepelin mitmesuguste katsete najal alkoholi rusuvat mõju vaimutegevuse, vaimutöö peale näidanud. Seda huvitavam on, et prantsuse vaimutöölised lihtsas võitluses elu eest sellelesamale otsusele on jõudnud: jooja vaimutööline jääb teistele alla.

Kreeklased olid suured vaimukangelased ja ei või ütelda, et nad alkoholi vastased olid. Aga Platon, kõige tähtsam kreeka mõtleja, laseb Eryximahose (Sümposion) suu läbi kuulutada: „mina olen arst ja olen äranägemisele jõudnud, kui kahjulik joomine inimesele on”.

Muidugi teada, kui vaimutöö täiskasvanute juures joo­mise all märksalt kannatab, et koolilaste vaimutöö seda enam ka pisemat alkoholi mõju tunda laseb.

Selle tõenduseks soovitan, iseäranis igaühele kooliõpe­tajale, karskusseltside kesktoimkonna kulul ilmunud statistika tabeleid, kus silmapaistvalt arvude põhjal näidatakse, missugused tagajärjed koolilaste tööl on, kes alkoholi tar­vitavad ja kes seda mitte ei tarvita. Tabelid on ülevaat­likud, täiesti teaduslikkude tööde alusel valmistatud, kus iseäranis Müncheni professorid Kraepelin ja Gruber kaasa on aidanud.

„Postimehe” trükikoda on tabelite juures väga ilusat tööd teinud, et päris lõbu neid vaadata on.

„Alkoholi ja surevuse” vahekorda selgitab teine tabel. Nendest tabelitest kõneleme teisel juhtumisel pikemalt.

Järgmises kirjas toon Inglismaa kirjanikkude ja kunst­nikkude arvamisi alkoholi mõjust nende vaimutöös.

  

II.

Teated alkoholi tarvitamise üle prantsuse teadlaste ja kunstnikkude keskel ahvatlesid inglise tuttavat ajakirjanikku W. Steadt’i sarnast teadete kogumist inglise teaduse ja kunsti esitajate keskel toime panema. Neil teadetel ei ole mitte ainult karskussihiline tähtsus, vaid niisama suur tähendus vaimutegelaste hingeelu jo loova vaimutegevuse tehta üldse.

Inglismaa on puritaanide ja spordimeeste maa. Seal rsiti vaimu ja keha juba vanasti taltsutada, küll usulistel, küll tervishoiulistel põhjustel. Inglise rahva seas on ka terskusliikumine kõige enne ja kõige laialdasemalt maad võnud.

Inglise teadusmehed ja kunstnikud, kes küsimuste peale vastanud, huvitavad sellepoolest, et nad suuremalt jaolt kõrgesse vanadusesse on jõudnud.

John Lubbock, 74 a. vana, kuulus looduseuurija, vastab selgelt ja lühidalt: „ma söön lihtsaid toitusid, joon alkoli vähe ehk ei sugugi, ja ei suitseta sugugi”.

W. Croones, 76 a. vana, lahutusteadlane, tunnistab, et ta hästi head toitu armastab ja ka alkoholi ei põlga.

Kindral Roberts, 76 a., kes buuri sõjas üleilma tuttavaks sai, kinnitab lühidalt: „Ma söön ja joon mõõdukalt.”

Alfred Wallace, 84 a. vana, kuulus looduseuurija, kir­jutab: „Kuni 70 aasta vanaduseni sõin ma palju ja hea­meelega… Nüüd söön mõõdukalt hästi valmistatud liha, et hingematmise ja seedimise rikete eest hoida. 25. aastast peale ei tarvita ma sugugi alkoholilisi jookisid ja tunnen ennast sellejuures terve olevat. Vanaduses ei kannata ma viina põrmugi. Minu paremad töötunnid on hommikuti ja õhtuti peale tassi teed. Suitsetanud ei ole ma noorest saa­dik, suits on minule vastik.”

Fr. Harrison, 77-aastane ajaloolane, kirjanik, mõtete eest võitleja, väsimatu töötegija, kes kunagi ei puhka, kir­jutab : „Lihatoitu söön kõige armsamini.   Ma arvan, jõu­kate klasside haigused tulevad enam sellest, mis nad joo­vad, kui sellest, mis nad söövad.  Minu peanõudmine söögi asjus on: lauast ennem üles tõusta, kui isu hoopis täis on. Ma ei joo kunagi õlut ega napsi. Õhtuti tarvitan klaasi veini, päeva olen täiesti muhameedlane. Ma olen katsunud täiesti karsklane olla, ilma et sellest minu tervis oleks võitnud. Täiesti hädaohtlikul teel on, kui oma vaimutegevust veini abil tahab ergutada.” Harrison ei suitseta ja nimetab suitsetamist metsikuks kombeks, kus  inimesel  õigus  on oma naabrit kõige  vastikumal viisil tülitada. „Ma olen nüüd,” lisab Harrison juurde, vana mees, 77 a. vana, aga kunagi ei ole ma ennast kehaliselt ja vaimliselt nii värske tundnud olevat kui praegu. Ma jalutan igapäev paar tundi ja kirjutan suure hooga. Ei ole ma kunagi haige olnud, ja voodis ei ole mitte ühte päeva haiguse pärast lamanud. Kehaline ja vaimline eluavaldus on mul alatiseks mõnu alli­kaks olnud.” – Harrison peab oma tervise ja jõu peapõh­juseks mõõdupidamist toitmises, millega teda väikesest saa­dik ära on harjutatud.

Bernard Shaw, Inglismaa sotsialistide juht, kes üle ilma kuulsuse oma kirjatööde ja vaadetega on võitnud, kir­jutab söömise ja joomise asjus järgmist: „Lihasöömise jät­sin 27. aastast peale maha. Tagajärg on näha. .. Ma leian uuema aja söömisviisi väga ühekülgse olevat. Ma ei joo kunagi alkoholi. Mul on isiklikud põhjused mitte alkoholi tarvitada. Minu töö nõuab iseäralist peent enesetundmist. Kõik aga, mis minule kergesti meeldib, kisub kohe minu tööväärtuse alla. Töötan ma selge peaga, siis läheb minu vaimusõela läbi ainult 2 protsenti paberi peale nendest mõ­tetest, mis ühe aine kohta pähe ilmuvad, kuna alkoholiga uimastatud pea 10 ja enam protsenti läbi laseb, harilik kir­janik, kes joovastavaid aineid tarvitab, laseb oma sõelast 80 protsenti kõigest läbi ja ajakirjanikud, kes õlle, whisky, tubaka, liha ja muude järele töötavad, nende vaimusõel laseb kõik läbi. See ongi, mis minu ja teiste töösid ükstei­sest lahutab. – Mis suitsetamisesse puutub, siis lubage küsida, mis annab teile põhjust minu juures niisuguseid kõlvatuid kombeid otsima tulla?!”

Nii B. Shaw selgelt ja vaimukalt. Vaimutöölised on, nagu näeme, omale isesuguse tõe distsipliini leidnud, mis tõeväärtust mitme protsendi võrra tõstab. Vaimukangelane Emile Zola, kes igapäev ja korralikult töötas, pidas kainust joomises ja söömises oma äranägemise järele täht­saks töötõukajaks ja tegi selles sihis laialt propagandat tma kaaskunstnikkude keskel.

Emile Zola, Bernard Shaw, nagu näeme, on uuema ajajärgu kirjanikud. Nad lähevad oma hingeelu poolest endise aja kunstnikkudest lahku.

Ennemalt pidas kunstnik, kirjanik enese uhkuseks, kui tal mõtted laiali, kui ta ööd uneta, päev täis tujusid oli, tunded imelikud ja olemata, kui ta kõigis tükkides harili­kust inimesest lahku läks ja kellele tervis takistuseks oli. Nimetame  Byroni,  siis Beaudelaire’i,  Paul Verlaine’i. . .

Τ. A. Hoffmanni ja Edgar Poe kirjatööd on alkoholihaiguse ilmutused, ehk küll vaimukad ilmutused. Alfred Musset, kuulus kirjanik, loetakse ka joodikute hulka, aga tema hak­kas alles elu lõpu poole haledasti purjutama ja siis ei ole ta ka midagi mõistlikku enam kirjutanud. Paul Verlaine, jumalik laulik põrgulikkude kirgedega, jõi ennast otsa; ta oli ka muidu täiesti tasakaaluta inimene.

Seal uhkustavad aga uued mehed, Bernard Shaw, oma kainusega,  hoolitsevad oma keha tervise eest,  ujumis- ja sõudmisspordi poole  hoides, ja  usuvad,  et nende vaim aastest üle on, kui nad ka keha tervise poolest nendest alla ei jää.

    

III.

„Mitu „Elu” lugejat”  saatsid  minule  küsimuse  ühe kohta „Tervises”,  kus ma kinnitan:  „Õige iseloomulik on närvinõrkuse kohta kannatamatus alkoholi vastu, Neurasteenia ei kannata alkoholi.”

On juba mõni aeg tagasi, kus küsimuse sain – ja ilusti ära unustasin. Nüüd loen rahvusvahelisest karskuse aja­kirjast, et Viini prof. Noordeni rahvusvahelise karskuse ajalehe toimetus minu sarnase ütluse eest hiljuti vastutu­sele on võtnud.  Ja ka minu mälestus ärkas.

Lootes, et „Elu” lugejad ikka seni „Elule” truuks on jäänud, katsun asja seletada. Auväärt küsijad tõendavad, et nad terved on, aga siiski kui mõnikord napsi ja paar pudelit õlut õhtul võtad, on teisel päeval peavalu. „Teised, väljanägemise järele haiglased, joovad endid üsna purju ja teisel päeval ei puudu neil midagi.” Kas siis, nii pärivad küsijad edasi, ikka need tublid mehed on, kes teisi laua alla juua võivad, ja kellel suurt kassiahastust ei ole?

Küsijad on mitmeti minu ütlusest valesti aru saanud. Esiteks panevad nad kassiahastuse alkoholi kannata­matuse mõõdupuuks, mida teha ei või. „Kassiahastus” tähendab ainult, et ahastuse käes kannataja veel alkoholiga küllalt ära harjunud ei ole. Iga algaja joomiskunstis kan­natab kassiahastuse käes.

Kui küsijad „kassiahastust” vahel kannatavad, siis ei või nad sellest muud midagi järeldada, kui et nende keha veel alkoholiga küllalt äraharjunud ei ole, küllalt „läbivettinud” ei ole; loodan, et ta ka edaspidi nii jääb.

Keha aga, mis alkoholi ei kannata, mis alkoholi vastu „refraktär” on, nagu teaduslik sõna kõlab, avaldab oma kannatamatust kohe, kas või esimese „tipsukese” järele. Tema peale mõjub pisike mõõt nii mõjusalt, et ta kohe purju jääb ja harilikult oma purjus olekus hoopis teist­sugust iseloomu avaldab kui kaine peaga. Igaüks tunneb oma ümbrusest niisuguseid isikuid, kes alkoholi mõju all täiesti isesuguseks saavad. Ühed lähevad liiga rõõmsaks, kuna nad enne tusase loomuga, teised jälle tülinorijaks,vastikuks, kuna nad harilikult õige lahked inimesed on. Rahvas arvab tihti, et purjus olekus õige iseloom ennast avaldabki, millest vana vanasõna on tekkinud: in vino veritas, viinas on tõde. Isegi teada, et see sõna mitte õige ei ole, vaid vanasõna tähendab ainult, et inimene, kes viina mõjul mitte harilikku iseloomu ei avalda, viina vastu – refraktär, kannatamatu on, sellega enamvähem degenerant, kiduraloomuline on.

Just degenerandid, nad ei pruugi mitte neurasteenikud olla, on suuremalt jaolt kannatamatud alkoholi vastu, s. o. nende peale mõjub väikene mõõt alkoholi väga suurel mõõ­dul. Vaimuhaigete arstide silmas on see kannatamatus tähtsaks katsekiviks päris degenerandi kohta.

See kannatamatus alkoholi vastu ei tähenda aga sugugi, et need värdjasloomud alkoholi ei ihka. Ei sugugi, vaid nad joovad teda heameelega. Esimene „tips” võtab aga neil juba mõistuse peast, nad muutuvad täiesti, kaotavad enesevalitsuse ja arvustusvõime, nad on valmis valetama ja luiskama, viimast kopikat läbi lööma. Niisuguseid degenerante-värdjaid võib kõige enam „wandereride” hulgas igaüks tähele panna, nagu neid hulkujaid igas linnas kül­lalt leidub. Kaine peaga on nad võrdlemisi õige hakkajad ja mõistlikud mehed, võtavad nad aga mõne tilga, siis on mõistus ja iseloom otsas. „Wanderer” on aga viimne asta sellest redelist, mis kiduruse astmetest on ehitatud.

Närvinõrk, neurasteenik, iseäranis närvinõrkus päritud alusel, on kiduratega paljudes asjades sugulane.

Harilik närvinõrk või ka hellade närvidega inimene on kannatamata alkoholi vastu teises mõttes. Temale on jook lihtsalt vastik. Purju ei jää ta kergelt, ei tunne ka alkoholilist lõbutuju, vaid kannatab joomise käes, nagu iga teise mürkolluse sissevõtmise all. Kuna aga joovastuse tarvidus mõnedel siiski suur on, siis haaravad nad teistest joovasta­vatest ainetest kinni, hakkavad oopiumi või morfiumi söö­jaks jne.

Niiviisi on küsijad eksituses sellepoolest, et nad alkoholi kannatamatust joomise tagajärgede põhjal otsivad, kuna kannatamatus ennast just joomise ajal avaldab.

Prof. Noorden tarvitas ülevaltähendatud psühhiaatrite teadmist pilkamiseks täiskarsklaste üle. Vastutusele kut­sutud, vabandab ta ennast õpetuse vabadusega ja teaduse kattega. Ta ei olevat mitte ütelnud, et nendest suurt asja ei ole, kes ei joo, vaid nendest, kes joomist ei kannata. Õigusega heidetakse Noordenile kergemeelsust ette.

28. III, 4. IV ja 18. VIII 1908.

Juhan Luiga

Kogumikust Päevamured, I osa, 1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share