Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Eino Leino „Helkalaulude” tüüpi luuletused on väliselt kaugel iga­sugusest päevakajalusest või mingi idee propagandast. Kuuluvad nad ju oma liigilt n. n. objektiivsesse luulesse, olles ballaadid, „objektiivsed” välissündmuste kujutused ilma autori otsekohese vahelesegamiseta. Ja oma ainelt on nad kõik muinasballaadid, nägemused kaugest minevikust, ja sellele vastavalt ka nende keel, värsivorm, kogu stiil taotleb tarvitada ja ainult intensiivistada seda stiili, mis valitseb soome muinasluules.

Kuid samuti nagu pole olemas mingit päris objektiivist luulet (ei vähemalt luule nime väärivat), vaid isegi ballaadides ripub kõik nende sündmusnägemuste nägijast, subjektist, samuti pole ka see muinsuseilme siin mitte ainult väline, mitte mõni kurioosumi taotlus, vaid ühenduses kogu selle luule kunstilise olemusega: elamusele vastav ainuvõimaline väljendusviis. Ning sellase subjektiivse endaväljendusena ei puudu ka „Helkalauludel” väga aktuaalseid elemente, kuigi nad siin ei tungi esile nii otsekoheselt nagu Leino lüürikas. Üldse pole nende muinsuseharrastus mitte seevõrra romantiline, reaalolevikust põgenev, kui sümbolistlik (nagu muide pea kõik suured ballaadid): muinasaegsed kujud ja stiil on neis valitud selleks, et just need kõige paremini näisid kehastavat, sümboolistavat autori käsitusi ja tundeid kõige algeliselt – tähtsamais, sügavamais inimelu probleemides, neis, mis ikka on olnud ja ikka on, mis aga muinasaja lihtsais elutingimusis avalduvad enamasti selgemalt ja konkreetsemalt kui modernpsüühe komplitseeritus, tähtsat ja ebatähtsat segavas rägastikus. Nii mõned neist muinasnägemusist kogu oma monumentaalses lihtsuses sisaldavad ka nüüdisaegset, päris aktuaalset enam kui tihti ultramodernid suurlinnapeegeldused, kus oluline peidetud ebaoluliste välismuljete kihinas. „Tumemeeliku” elukartus näiteks kordub setmeti meiegi „impressionistliku kasvatusega” tahtejõuetus põlves, nii tihti saamatus ja väsinus ja siis „vabaltsurevas” – ning nagu täna oleksid öeldud sellele, meile kõigile nood kalmust kõlavad lihtsad, aga ometi nii troostirikkad sõnad: „ehmusid isadki enne, ära siiski nad elasid!” Ja nagu meie aja paindlikkusele oleks vastukaaluks loodud see keskaja üliinimese, Ylermi, vankumatult heroiline kuju samast trotsivalt – end jaatavast ainest kui Kain, Lucifer, Prometheus j.t., kuigi oma ulatuselt neist kitsam.

Eriti rikas on subjektiiv-sümbolistlikest elementidest „Helkalaulude” teine kogu, ilmunud a. 1916. vahepealse 13 aasta jooksul on helkatüüp Leinol üldse muutunud palju isiklikumaks, mõnes laulus moodustades otse miski üleminekuvormi ballaadi ja lüürilise luuletuse vahel. Ühtlasi on see palju enam vabanenud aja- ning ruumiseotusest, taotledes veel palju suuremal määral üldinimlikkust, sümboolsust, müüdilisust. Kui esimeses vihus veel ainult mõned ained võivad ulatuda ka keskajast kaugemale, nagu näiteks „Oterma ja Katerma” oma igiaegse vennaviha ainega (Kain ja Abel), siis kajastuvad „Helkalaulude” teises andes juba mitmed päris algaegsed vahekorrad, vahel isegi kosmilised nägemused, tegelastena Maa, Kuu, Päike j. t. Sellest ülemaisusest olenebki see teatav reaalelulise plastika puudus, mille pärast oma ajal („Helkalaulude” esimese ande tõlke eessõnas) teist annet nimetasin esimesest allajäävaks. Ometi on selleski täiesti õnnestunud laule, kus sügav tunde- ja aatesisu on kehastet elavaisse kujudesse täitsa adekvaatselt, ilma ülejäägita, ja mis mõjuvadki seetõttu veel enam nii oma ühekordse, reaalse sündmustikuga, kui ka selle taha peidet üleaegse, sümboolse eluga, üldinimlikkude ürgjõudude mänguga.

Neist huvitavad meid eriti muidugi sellased, kus valit aine ja aate- ning tundesisu puudutab meid veel ligemalt kui ainult üldinimliku kaudu, s. o. siis ka eriti kui eestlasi, teatava rahvuse ja tõuga piirat ja nendega kokkukasvanud inimesi. Need siis on, mida võiksime tähendada Leino hõimuhelkalauludeks, ilma et sellega muidugi püüaksime neist luua mingit eritüüpi.

„Helkalaulude” teises osas oleks sellastena vaadeldavad kaks: „Ukri” ja „Halla”, ning neile lisaks veel tänavu eraldi ilmunud „Vanha Päkana”. Muidugi võiks ka muis helkalaules leida meid hõimliselt puutuvaid ele­mente, aga ainult ülalmainituis on need seevõrra esiplaanil, ja, mis täht­saim, need on ka kunstiliselt Leino kõige väärtuslikumaid.

Neist viib „Ukri” tagasi kõige kaugemasse minevikku, kuhu oma hõimu esivanemaid ja selle sugulasi üldse veel oskame kujutleda – algnomaadi astmele. Nii vähemalt on Leino neid püüdnud kujutleda – stepirahvana Aasia ääretuil lagendikel, kus võivad möllata ürgjõulised marud ja samuti ka inimmeelte metsikud kired võivad tormina vallutada kogu rahva, asetada selle täielikult juhi meelevalda, tormina viia ta üle maa, võidule või surma, ükskõik. See hulkade kerge sugestibiliteet ja suur liikuvus loob ainulaadsed võimalused suurile juhtidele, Attilaile ja Tamerlaanidele. See on kohaseim ümbrus algaegade üliinimesile nende võim­saks eneseteostuseks – ja üldse vaimu, tahte eneseteostuseks aine, liha üle. Siin valitsebki šamanistlik usk, et vaim võib sundida keha milleks tahes, kui ta ainult leiab seks kohase võtte. Oma verd ohverdades, sel­lega omast endastki üle olles, oma valu põlates usub Ukri endal võimuse olevat ka kogu ilmast üle olla, maailm vallutada ja selleks ohverdada kas või kogu oma rahvas. Sest mitte vegeteerimine ja nauditsemine pole elu siht, vaid suur tegu ja sellega saavutet surematus, „kuulsus ilmas kõiges”, – see on elutunne, mis iseloomustab tedagi – nagu kõiki sangariaegu ja osalt kõike heroilist eneseteostust üldse.

Nii on „Ukris” Leino end soome kirjanduses ainulaadselt osanud sisse tunda sellele stepirahvaste hingeelule kui ka sellele üliinimlikkusele. Ja nii paisub Ukri kuju ühes oma rahvaga suureks üldinimlikuks sümboliks, müüdiliseks titaaniks, kes, jõuline ja uhke kui inimkonna elutahe üldse, -algaegadest põlvenedes kasvab läbi kõigi ajajärkude, et siis viimaks ometi kokku langeda kosmilise paratamatuse ees, jättes järele ainult tuha. „Se oli Ukri, tuhma ukko”, nimetab teda autor, ta ei imetle teda senti­mentaalselt, aga me tunneme: oligi tolle juhi ja ta hõimu tahe hull, see oli ometi võimas ja kaunis.

Põhjuseta ei pea prof. Tarkiainen seda ballaadi „Helkalauludest” ja üldse Leino toodangust üheks kõige toredamaks, võrreldavaks maailma­kirjanduse parimatega oma alal. Sest samuti nagu ta sisu psühholoogiline põhijoon, nii on ka selle vormimine õnnestunud haruldaselt, ühtlaselt ja mõjuvalt. Nagu Ukri kujus koos on Ylermi trotsiv jõud ja Kouta šamaanlik ekstaasivõime ja endavalitsus (siis tehniline, faustiline Euroopa ja autosugestiivne Aasia hing!), nii ka stiilis on kõrvuti üksteist toetamas kõige peidetumad kui ka kõige mehhaanilisemad tõusutusabinõud: lausete kõlaline kompositsioon ja sõnavalik; ehituse geomeetriline konstruktiivsus kolmejaolise gradatsiooniga jm. Kõik on oma kohal, midagi ei ole liiga, tavaliselt võrdlemisi veniv rahvalaulu värsski on saanud energilise lühiduse ja löövuse. Iga parallelism laiendab jõudsalt sündmuspilti, iga gradatsioon on tõeline trepp, mis viib tunde uuele, kõrgemale astmele.

Muidugi on eriküsimus, kuivõrra see nietzscheaanlasest autori eneseprojektsioon on tahtnud ühtlasi kujutada ka midagi, mis oleks omane kogu soome-ugri tõule, nagu nimi laseks oletada. Igatahes sümboliseerib see mingit kindlat hõimu, palju vähem kui allpool vaadeldav „Halla”. Ja juba nimigi ja välissündmustik näitab, et siin on mõeldud soo ugri-harule, kust osa ju tõeliselt on olnud stepirahvas ja sealt tulles teinud vallutus- ja röövkäike Alpideni. Kuid ikkagi näitavad Leino mõned muud tüübid, Ylermi, Kouta, Yrjänä, et ta Ukrigi elemente nägi ka oma lähemas hõimus.

Küll on aga sootu erinevast ainest tehtud Leino teine tõulis-rahvuslikku üksust edustav kuju: „Halla, härmaja emäntä” oma lastega. Näib, nagu oleks kõik suurejoonelisem hävinud ühes Ukriga, jäänud järele ainult jõuetu ja väiklane, orjalik ja vilets. Me tunneme mitmest lüürilisest lau­lust Leino suhtumist oma tõuga, soome sooga ja selle praeguse miljööga. On jäänud vähe järgi sääl sellest isamaalisest ülistusest, mis soome luules Runebergi ja Topeliuse päevist peale nii rikkalikult viljeldub. Vaevalt keegi muu on nii traagiliselt kui Leino tunnud seda meie tõu (või ehk suurel määral ka ainult kultuurilise nooruse) alatist halla-alusust, teatavat arktilist ruttumurduvust, ja vahest ehk ka tõesti osaliselt vähemarenenud dispositsioone kultuuriloominguks – nagu seda germaani tõug ju on ikka põlastavalt toonitand. (Juba „Edda” saagades kõneldakse „tõmmudest soomlastest” kui mingist alamast tõust heledate germaanlaste kõrval – ja veel praegu tarvitavad soome rootslased võitlusabinõuna mõnitusi soomlasist ja eestlasist kui mongoolest, aasialasist ja poolmetslasist, kuigi nad ise tihti omavad tõusegamise läbi niisama palju soome kui nood ja meie germaani verd.) „Hallas” on Leino seda oma tõutunde traagilist poolt avaldanud selgemini kui üheski teises helkalaulus. On võrratu see põlgavate epiteetide hulk (muide oma kõlalises jõus üsna tõlkimatu), millega ta kujutab selle karmi maa viletsaid lapsi. Kuid ta poleks Eino Leino ja ta poleks soomlane, kui ta meid jätaks seejuures haletsevasse abitusmeeleollu. Nii karm ja kalk kui ongi see tõu- ja rahvusena, ta pole ju seda oma sisemiselt olemuselt, vaid seniste olude, ümbruse, mineviku sunnil; ta suhe lastega ei võindki vahest avalduda teistes vor­mides – see oleks olnud ime. Ta olemusena aga on siiski sama emaarm, tulevikuarm, mis muilgi, ja kui see viib ta täieliku endavõitmiseni, isegi oma lastest vabatahtlikult loobumiseni, – siis küll sünnib ka ime: ühakestnud talv ja pimedus ta soo ümber annab viimaks ometi maad kevadele, isiklikust õnnest keelduv tulevikuarmastus loob uue maa ja uue tõu, kuigi ta ise seda enam ei näe. See on siis ikkagi sama optimistlik kuju soome (soo) kalgi koore all peituvast sisemisest soojusest ja jõust, sama „emake, karm aga kallis”, keda tunneme Topeliuse, Genetzi, Kivi, Aho j. t. j. t. luulest, ja mis omakorda nii palju on kaasa aidanud selle rahva koduarmastuse ja töötahte kasvatuseks. Vaevalt kunagi aga on see Soomes kehastet nii sügavalt ja selgejooneliselt sümbooliks kui siin, kalgikoorelise kehvikuema liigutavas müüdis.

„Ukri” energiarikkuse asemel on selles aines tunderikkus see, mis peab mõjuma. Ja ka sellele ülesandele on Leino värss jõudnud, võiks öelda, otse klassikaliselt vastata. Sõnavalik on peaaegu kõikjal tugevalt tundetooniline, nii vastiku kui ka hella puhul. Kõlafiguuride rikkus ja mitmekesidus on haruldane isegi helkalauludele; deskriptiivsõnu üksi on rohkesti ja tabavalt leitud ja ise moodustetki. Ehitusprintsiip näib olevat peaasjalikult neljataktiline, mille pikaldus vastabki hästi taoteldavale tundepaisutusele ja rahvuspsühholoogilisele analüüsile. Kuid olgugi, et nii ühest ja samast ainest on tarvitet tihti neli üksteisele järgnevat parallelismipaari, on igas reas alati nii palju uut, et nad ei muutu igavaks, vaid see kordus just eriliselt kaasa aitab pikaliseks, aga tugevaks tõusuks nii üksikkohtades kui ka kogu laulus.

On „Ukri” pühendet soome-ugri alg-ajale ning „Halla” sümboliseerib eriti Soomet (kuigi peaasjus küllalt ka meid), siis leidub Leinol ka üks spetsiaalselt „Eesti helkalauluks” nimetet ballaad. Selle on ta kirjutanud alles pärast oma Eestis käiku (laul on dateerit 1923), kui ta loomisvõime haiguse mõjul juba ilmselt hakkas avaldama allakäigu tunnuseid, kuigi veel paiguti jõudes pilduda üllatavaid vaimusädemeid. Nii ei jõua seegi loomus enam eelvaadeld parimate helkalaulude astmele ei sisu üldinim­likult sügavuselt ja veel vähem vormi selguselt, on aga ometi küllalt huvitav, et väärida meie tähelepanu. On see ju pealegi kavatset eestiaineliste helkalaulude kogust ainus, mille autor järele jättis.

Tegelikult ei ole selle peategelasel meie üldtuttava vanapaganaga küll mitte palju ühist peale nime, kuna meil sellega on segunenud rahvus­vahelise „lolli kuradi” kuju, Leinol taas on see võetud tema algelises ja sõnasõnalises tähenduses, ning omistet mingi apelatiivina Vanale Kale­vile, kes näib kehastavat kogu muistse iseseisvuse aegset, siis „vanapagana-aegset” Eestit ja ta loovat geeniust.

Linda (endine kultuur?) hukat võõraste poolt, põgeneb see vana­pagan nüüd ümber kodutult ja kaasatult, kuna talle ikka tõendetakse, et ta oma endist enam iialgi ei leia, ehk siis vahest ainult juurest Soosuguste (kas on viimasega mõeldud soos asuvat külarahvast või üldse „sootõulisi” ?). Ka uus, iseseisvunud Eesti ei näi talle ta kaasat ellu äratand. Uus võõras kultuur on juba igal pool, see isegi mõnitab ta igat­sust muistse järgi, mis olevat ainult lori ja ammu hallitanud. Ent just seepärast, et see muiste hukati nii vägivaldselt, ihkab ta tolle elluäratust, nagu ta mäletab teda enne võõra Tallinna asutamist. Ja kui see igatset sinilind (endisest väljakasvav rahvuskultuur või midagi umbes sellast?) üldse enam pole elustatav – siis on ta valmis needma kogu oma endise Maa ja temal nüüd asuva võõra tõu.

Nii umbes tuleks vist mõista tolle laulu ideelis-sümboolset sisu, sest sellane näib sel kindlasti olevat. Kuid sellest üksikasjaliselt õige arusaa­mine on seda raskem, et laulu otsekohenegi mõte pole igal pool päris selge. Tõlget on püütud teha seks enam, seejuures algupärandit paiguti täiendades, samuti nagu ka algteksti väljaandjate poolt (Kalevalaseuran Vuosikirja 1926). Täppis Eino Leino enda tekst on trükit ainult Eesti „Üliõpilaslehe” tänavukevadises hõimunumbris – ent sealgi taas trüki­vigadega.

Kõik see raskestimõistetavus ei kõnele mitte ballaadi vormilise väärtuse poolt. Osalt on aga see tulnud ka sellest, et autor siin on tarvitanud kokkusurutumat stiili kui üheski senises helkalaulus. Gradat­sioon esineb ainult harva ja siiski vaid lühidalt, kahe- ja vaid üks kord kolmeastmeliselt; parallelism, see rahvalaulu kõige olulisem, aga ka kõige raskemini hästi tarvitatav kujund, on tihti üldse jäänud ära ja seal mõte liigub edasi ainult ühekordses, vähesõnalises jutustuses. Kas oli see mõjutet ajajärgu modernide voolude äärmise tiheduse nõudeist ja kavatses Leino edaspidi üldse rahvalaulu värssi kultiveerida sellasena? Igatahes on seegi huvitav katse moderniseerida meie rahvuslikku värsimõõtu veelgi enam, kui seda just Leino oli teinud seni. Samuti ei ole ka laulu sisu kunstilise huvituseta. See oma mineviku kaasat, sinilindu, leinav ja otsiv vanapagan, üksik ja aastasadu hulkuv kui igavene juut – see on mõjuv kuju ka siis, kui ta mitte ühtlasi ei sümboliseeriks asjatult oma enese­teostust otsiva õnnetu rahva geeniust. See on saagast süvendet müüt, seegi.

Kust on Leino saanud selle ballaadi idee ja aine? Viimase osalt küll, kuigi kaudselt, eesti lugudest hulkuvast vanapaganast, kelle kuju siin on täitsa ümber loodud. Idee aga, mis selleks põhjust andis, arvatavasti tekkis autori muljeist tema Eesti reisil. On ju teada, et meil, kus muinas­kultuuri harrastusest ja edasikultiveerimisest küll palju on räägit, aga vähe tehtud, sellele mitmel pool vaadatakse palju vähem soodsa pilguga kui Soomes. See halvakspanu, kui ka võib olla meie kultuuri välisilme üldine saksa- ja venepärasus oli valus autorile, kes just oma loomingu parima osa jaoks oli võtnud nii ained kui vormi oma rahva muinas­luulest, ja kellele oma rahvuse ja tõu probleemid olid kõige tähtsamaid.

Nii osalt arvustav – poleemilise iseloomuga laulu ei tahtnudki muidu Eestiga heas vahekorras olev Leino avaldada oma eluajal. (Midagi sellesarnast tähendas ta mullu ka nende ridade kirjutajale, ilma et oleks seegi kord avaldanud ballaadi õiget mõtet, vaid tutvustades ainult vana­pagana kujuga ja, nagu ma aru sain, seejuures laulule andes vähe teist­suguse lõpu. „Kui olen surnud, küllap siis loete.”) Pärast selguski, et töö oli juba kauema aja eest antud hoiule notaariusele, pitseerituna ja pärandetuna Kalevala seltsile.

See on siis nagu Eino Leino viimne tahtmine, testament, Eestile. Loodetavasti ei ole põhjust, et see oleks tema viimne needmine.

A. Anni

Loomingust nr. 10/1926