Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

I.

Ennemaailmasõja aegsele Austria-Ungarile oli sisepoliitikas raskeimalt lahendatavaks probleemiks rahvusküsimus, mis omas üht­lasi otsustavat tähtsust ta välispoliitilise suuna määramisel. Austria nõrkuse suurimaid põhjusi oli ta elanikkonna rahvusliku ühtluse puu­dumine. Monarhial puudus külgetõmbav, rahvuslik jõud, sest ükskirahvus ei omanud arvuliselt domineerivat seisukohta. Seda tugeva­mini mõjusid aga tsentrifugaalsed jõud – üksikute rahvuste ise­seisvumise ja riigist eraldumise püüded. Austria rahvaste kaleido­skoop hakkas oma riiki lõhkuvat mõju avaldama eriti sellest hetkest alates, mil moodne natsionalistlik liikumine haaras ka Austria eri rahvusi. Mida enam üksikud rahvused muutusid endast teadliku­maks, seda lähemale nihkus Habsburgide riigi lõpp. Rahvusküsimus sai teguriks, mis viis lõpuks Türgi Euroopa alade kui ka Austria lagunemisele ja Balkani väikeriikide tekkimisele. Oma riigi sellist iseloomu pidigi arvestama Austria riigivalitsus. See asjaolu määras oluliselt riigi sise- kui ka välispoliitika suuna, milleks kujunes võit­lus nende tsentrifugaalsete jõududega, laguneva riigi kooshoidmine ja lagunemist loetavate välisvaenlaste hädaohutuks tegemine. Aktiivsem osa sellisest Austria poliitikast oli suunatud Balkanile, sest siin aval­dus kardetav irredenta, eriti slaavi probleem kõige hädaohtlikumal kujul. Nimelt omasid Austria lõunaslaavlased – serblased ja kroaadid – väljaspool monarhiat suguvendi iseseisvas Serbia kuning­riigis. Serbia kujuneski Balkanil Austriale kardetavaimaks vaenla­seks eriti oma Suur-Serbia idee tõttu, mille eesmärgiks oli Suur-Serbia rahvusriik, kõigi lõunaslaavlaste ühendamine ühise riigi alla. Selle idee teostumine pidi paratamatult toimuma kõigepealt Türgimaa ja Austriagi kulul.

Ka riigi geograafiline asend ja vana ajalooline traditsioon juhti­sid omakord Austria mõju laiendamise tungi ja suunda lõuna poole – Balkanile. Austria ja Serbia mõju- ja võimupiirkondade ristlevad huvid põrkusid eriti teravalt kokku Serbia rahvastikuga Bosnia annekteerimise tõttu Austria poolt; selle tulemuseks oli Bosnia kriis aastail 1908-09. Bosnia anneksiooniga ei löödud siiski Suur-Serbia propagandal jalgu alt, nagu oli lootnud Austria välisminister krahv A. L. Aehrenthal, vaid Serbia agitatsioon siirdus nüüd ainult mõneks ajaks põranda alla ootama paremaid aegu, mis saabusidki 1912. a. Balkani sõdade puhkemisel. Esialgu oli aga Serbia sunnitud Austria võiduga leppima ja pidi koguni lubama ajada Austriale sõbralikku poliitikat.

Pärast anneksioonikriisi lahenemist kujunes Austria Balkani-poliitika juhtmõtteks Austriale soodsaks osutuva status quo alalhoid­mine Balkanil. Hoolimata mõningaist pahaendelistest tunnuseist õnnestuski Austrial 1909. aastale järgneval kahel rahuaastal säilitada Balkanil status quo’d. Ent see hakkas ähvardavalt kõikuma juba Tripolise sõja ajal a. 1911-12. Sest vastandina Austria poliitikale olid Balkani riigid huvitatud just status quo muutmisest. Nende üldiseks püüdeks oli oma maa-ala suurendada Türgi Euroopa alade arvel. Püüdes Balkani riike vaos hoida, jälgis Austria oma välis­poliitikas kaht suunda: esiteks taheti takistada Balkani riikide oma­vahelist ühinemist, alal hoides nende vahelist vaenu, ja teiseks püüti siduda neid riike üksikult sõbralikkude sidemete kaudu Austria külge. Sellelt seisukohalt oli Austriale eriti oluline võita Serbiaga vaenus olev Bulgaaria oma poole. Seejuures tekkis aga äge diplomaatiline võitlus Austria ja Venemaa vahel. Ka Rumeenia välispoliitika pea­miseks sihiks oli saada territoriaalset kompensatsiooni Balkanil juhul, kui siin „midagi peaks lahti minema”. Rumeenia kuulus 1883. aastast saadik küll keskriikide blokki, kaldus aga siiski umbusaldama Austriat viimase Bulgaaria-sõbraliku poliitika tõttu.

Nii valitses Tripolise sõja puhkemise hetkel 1911. a. sügisel Balkanil Austriale täiesti ebasoodus meeleolu. Ei olnud õnnestunud luua Serbia-vastast rinnet ega ka sõbralikku kontakti üksikute Bal­kani riikidega. Seevastu avaldas aga Tripolise sõjas ilmnev Türgi sõjaline nõrkus viimastele otse vastupidist mõju. Hoolimata eriti Serbia ja Bulgaaria vahelisest vastuolust peamiselt Makedoonia võimaliku jaotamise pärast andis sõda hoogu mõlema riigi vahelise liidu tekkimiseks; selle liiduga ühinesid veel Kreekamaa ja Monte­negro. Nii kujunes 1912. a. kevadeks Balkani liit, mille eesmärgiks oli liitlaste territoriaalne suurenemine laguneva Türgimaa arvel, mis aga, kuigi defensiivses mõttes, oli sihitud Austriagi vastu.

Tripolise sõja ajal kuulutas Austria oma välispoliitilise program­mina välja status quo alalhoidmise Balkanil ja otsustas sõja enda suhtes asuda esialgu äraootavale seisukohale. Et Balkani riikides ilmselt avalduv sõjakas meeleolu tekitas Austrias ärevust, püüdis viimane Itaaliat, kuigi asjatult, takistada Türgi-vastast sõjategevust üle kanda Egeuse merele, sest see oleks Balkani riike otseselt provotseerinud aktiivselt välja astuma. Kesk ärevat ja kartustäratavat olukorda suri. 17. II 1912 krahv Aehrenthal, Austria välispoliitika senine energiline ja osav juht. Tema järglane krahv L. Berehtold ei   olnud   nii kohane mees  sellele vastutusrikkale kohale, seda enam, et olukorrad muutusid üha keerukamaiks ja hädaohtlikumaiks. Berchtold oli loomu poolest kartlik ja kergesti erutatav isik, kes allus tugeva tahtejõu puudusel kergesti teiste mõjudele ja nõuandeile. Pidades järgnevail ajul küll kangekaelselt kinni status quo põhimõt­test, valis ta aga selle programmi teostamiseks meetodeid, mis kui­dagi kohased polnud pinevust lahendama. Rajanud oma poliitika sõltumusele sündmuste käigust, ei saanud ta omada mingit kindlat plaani. Sellest olenesidki suurel määral Austria poliitika kõikuvus, ebamäärasus ja lõpuks selle vähesed tulemused Balkani sõdade ajal.

Kuigi kogu Austria välispoliitiline tegevus 1912. a. sügisel oli suunatud sellele, et takistada sõja puhkemist Balkanil, ei olnud neil pingutustel siiski tagajärgi. Veel enne rahu allakirjutamist Itaalia ja Türgi vahel algas 8. X 1912 Montenegro sõjakuulutusega Türgi­maale Balkani sõdade ajajärk, mis kestis kuni 1913. a. sügiseni. Pilt olukorrast Balkanil ja keerukaist probleemest, mis nüüd esile kerki­sid nii suurriikide ja Balkani riikide kui ka Balkani riikide eneste vahel, sarnaneb kaleidoskoobiga. Varsti seisti täiesti üllatatult Bal­kani riikide kiire ja täieliku võidu ning nende territoriaalse suurene­mise fakti ees. Nähes ette olukorra muutumise võimalust Balkanil, püüdis Austria sellele ette rutata, kõigepealt Albaania iseseisvuse nõudmisega pidurdada eriti kardetud Serbia tungi Adria merele. Status quo poliitikaga Balkanil ühinesid ka teised Euroopa suurriigid, teatades memorandumis Balkani riikidele 8. X 1912, et nad ei nõustu sõja korral Balkani riikide territoriaalse suurenemisega. Omakorda deklareeris Berchtold, et Austria ei sega küll end sõjategevusse vahele, et ta aga hiljemini olude korraldamisel nõuab enesele Kaasarääkimise õigust. Status quo poliitika ette väljakuulutamine nii Austria kui ka teiste Euroopa riikide poolt muutus aga Balkani rii­kide kiire võidu tagajärjel õieti mõttetuks. See sarnanes, nagu Wedel tabavalt tähendab, „talli ukse lukutamisega pärast seda, kui hobune oli juba varastatud”.

Balkani sõdade puhkemisel valitsesid Viinis suur segadus ja ärevus. Austrias võitlesid Balkani-poliitika alal teineteisega õieti kaks voolu: sõjakas suund, mis pooldas aktiivset poliitikat peamiselt sel­leks, et sõjalise interventsiooniga takistada Serbia ja Montenegro suurenemist, ja teine, tagasihoidlikum suund, mis tahtis kindlustada Austriale esmajoones majanduspoliitilisi soodustusi ja Balkani sõja puhul eelistas passiivset, asjade käiku äraootavat taktikat. Esimest suunda esindasid suuremalt osalt sõjaväelised ringkonnad eesotsas kindralstaabi ülema Fr. Conrad v. Hötzendorffiga, kes ei väsinud jutlustamast preventiivsõja tarvidust Serbia suhtes ja leidis saabunud olevat kohase aja viimasega arveteõiendamiseks. Teise voolu juhiks oli välisminister Berchtold, kes lootis Austria soove rahuldada diplo­maatiliste läbirääkimiste ja tarbekorral surveabinõudega selleks sobi­vana tunduval momendil. Kuigi sõjapartei kasvas üha suuremaks ja mõjuvamaks, püsis Austria ametlikus poliitikas kuni 1914. a. juulini juhtival kohal siiski võrdlemisi mõõdukas, otsesest sõjalisest vahele­segamisest hoiduda püüdev poliitiline suund, mida pooldas ka Austria keiser Franz Joseph. Seejuures pidurdas Austria resoluutsema ja sõjakama esinemise soovi ka Austria tugeva ja usaldatava liit­lase Saksamaa mitmeti erinev seisukoht Balkani küsimuses, eriti Austria Bulgaaria-sõbraliku suuna küsimuses. Et Austria siiski oli kindel Saksamaa põhimõttelises toetuses, püüdis Berchtold informeerida Saksa valitsust Austria kavatsustest võimalikult pealiskaud­selt ja hilja, asetades ta sageli lihtsalt fait accompli ette.

Austria plaanide selgusetus ja kõikuvus Balkani sõdade ajal oli põhjustatud ka Berchtoldi poliitilisest taktikast; ta leidis Austria huvi­dele kõige kasulikuma olevat hoida välisriike võimalikult kaua tead­matuses Austria täpsemaist kavatsustest. Sest, arutas Berchtold, kaotaks ta juhul, kui ta, eitades välisriikide kahtlustusi Austria kaugeleulatuvate kavatsuste suhtes, välja kuulutaks Austria mittehuvitatuse ja neutraalsuse Balkanil, võime teotsemiseks isegi sel kor­ral, kui see oleks tarvilik ja võimalik. Kui aga Austria tunnustaks avalikult oma huve Balkanil, tõmbaks ta enesele kahtlustuse oma agressiivsete eesmärkide pärast. Seetõttu pidi osutuma kõige kasulikumaks toimida vastavalt sündmuste käigu nõudeile. Et aga Austria hiljemini, hoolimata vahepeal toimunud muutustest Balkanil, siiski kangekaelselt kinni pidas kord omaksvõetud seisukohtadest ja nõudeist, tekkisid sellise käitumise tulemusena üldine pinevus ja ärev õhkkond Balkanil. See kõik lõi soodsa pinna konfliktideks peamiselt Austria ja Serbia vahel.

Berliini nõudel esitas Berchtold 30. X 1912 siiski Austria üld­joonelise programmi, millega nõustus ka Berliin ja mis jäi Austria Balkani-poliitikas üldiselt maksma kogu Balkani sõdade kestel. See programm oleks lühidalt esitatult järgmine. 1) Austria nõus­tub Serbia territooriumi suurenemisega ainult juhul, kui ta omandab teatava tagatise, et Serbia ei astu Austria vaenlaste ridadesse. Selliseid tagatisi näeb Austria kõigepealt tihedais majanduslikes sidemeis Serbiaga. Sama kehtib ka Montenegro kohta, kes oli Austriale eriti tähtis oma asendi tõttu Adria ääres. 2) Serbia soovile laiendada oma maa-ala kuni Adriani astub Austria kõige kategoorilisemalt vastu. See soov olevat juba üksi tõendiks selle kohta, et Ser­bia tulevikus ei arvesta sõbralikke suhteid Austriaga ega taha kasutada viimase poolt pakutud ühendust Adriaga läbi Bosnia. Serbia poolt ihaldatud maa-ala omandamine oleks ühtlasi vastuolus Albaa­nia õigustatud nõuetega. 3) Austria nõuab vaba arenemisvõimalust Albaaniale, sest ta on kõige elulisemalt huvitatud, et Adria idaranni­kul võimu ei omaks mõni võõras suurriik. Et vältida sel puhul tule­vikus paratamatult järgnevat konflikti, on tingimata tarvilik elujõu­lise Albaania loomine. Territoriaalselt liiga väike Albaania ei suu­daks aga olla riigina küllalt kestev. 4) Austria soovib Rumeenia õigustatud nõuete rahuldamist. Juhul, kui ei ole võimalik kokkulepet saavutada Bulgaaria ja Rumeenia vahel, tuleks Viini ja Berliini kabi­netil selle eest välja astuda, et Bulgaaria tuleks vastu Austriaga ja Saksamaaga sõbralikes suhteis oleva Rumeenia kompensatsiooni nõudeile. 5) Kui järgneks Türgi Euroopa alade tegelik jagamine, peaksid Balkani riigid arvestama Austria seniste majanduslikkude huvide kindlustamist Balkanil. Kõige olulisemat tähtsust omab Austria seisukohast Saloniki ja sinna viiv raudtee. Austria huvid oleksid rahuldatud, kui Salonikist moodustataks vabasadam ja Austria kaubanduslikule läbikäimisele Salonikiga rajataks kindlam alus raudtee ühenduse kaudu vastava konventsiooni alusel. Ainult sel juhul lepiks Austria asjaoluga, et selles suhtes arvesse tuleval maa-alal Türgi ülemvõim asendataks mõne teise riigi omaga.

Nagu sellest programmist,nähtub, oli Austria 1912. a. oktoobri lõpul Balkani riikide üllatavalt kiire võidu tõttu juba sunnitud revi­deerima oma esialgset seisukohta, loobudes traditsioonilisest status quo poliitikast. Nähti ära, et ta peab leppima nii mitmegi muuda­tusega, kõigepealt Serbia ja Montenegro territoriaalse suurenemisega Novipazari sandžaki ja Makedoonia alal. Austria huvide kaitseks säilitati siiski mõned senised seisukohad, millest kõige olulisem ja kategoorilisem oli nõue, et Serbia ei tohi pääseda Adria äärde. Sel­lele seisukohale jäi Austria püsima kogu kriisi ajal, olles valmis selle kaitseks isegi aktiivselt välja astuma. Puudutas ju see küsimus kõige lähedamalt Austriale hädaohtlikku Lõuna-Slaavi probleemi, sest liiga tugeva Serbia loomisega oleks lähemale nihkunud kardetava Suur-Serbia riigi tekkimise võimalus. Vastukaaluks Serbiale pidigi loo­dama elujõuline ja teadagi Austria mõjualune Albaania.

Selle kava teostamine ähvardas aga nurjuda Serbia diametraal­selt erinevate seisukohtade tõttu.  Vahepeal olid serblased, samuti ka montenegrolased võidukalt Adria suunas edasi tunginud. Serbia valitsus leidis, et ilma juurdepääsuta merele lämbuvat Serbia. Seepärast olevat väljapääs Adria merele Serbia seisukohast tingimata vajalik, tolliunioon Austriaga olevat aga praegusel momendil vastuvõetamatu ja autonoomse Albaaniaga ei leppivat Serbin kunagi.

Järgnevate kuude jooksul kuni 1913. a. kevadeni oligi Balkani probleemest olulisem ja põlevam Serbia Adriale pääs Albaania terri­tooriumi omandamise kaudu, nii nagu seda Serbia, vähemalt esialgu, taotles. Võitlus Adria mere äärse sadama pärast kandus ka rahvus­vahelisele areenile, põhjustades terava vahekorra ja umbusaldusliku õhkkonna kolmikliidu ja entente’i riikide, peamiselt aga Austria ja Venemaa vahel, sest viimane toetas Serbia huve ja taotlusi. Selle tagajärjel kerkis Austria ja Venemaa vahelise sõja hädaoht 1912. a. novembris ja detsembris otseselt päevakorrale. Mõlemal maal sattus nn. avalik arvamus ärevasse meeleollu, mida omakorda aitasid õhu­tada üksikud vahejuhtumid. Austrias küttis meeleolu eriti kuumaks ja sõjakaks nn. ProhaÅ¡ka affäär, mis oli seotud Austria Prizreni konsuli ProhaÅ¡ka arvatava halva kohtlemisega serblaste poolt. Viini sõjapartei mõju kasvas. Nii Austria kui ka Venemaa hakkasid koon­dama oma sõjavägesid. Meeleolu Ballplatz’il muutus järjest äreva­maks ja olukord hädaohtlikumaks. Oli märgata läheneva kriisi tunnu­seid ka Austria rahvuste käitumises. Mitmel pool tuli ette rahutusi, eriti Dalmaatsias ja Kroaatias. 23. novembril ilmus Austria kindralstaabi ülem Berliini, et läbi rääkida Saksa kindralstaabi ülema H. J. v. Moltkega sõjaliste operatsioonide üle võimaliku sõja puhul. Sõjaväe­liste ja agressiivsete ringkondade mõju teatavat tõusu võib välja lugeda ka Fr. Conrad v. Hötzendorffi, tuntud Serbia vaenlase ja sõjapartei juhi, uuesti nimetamisest kindralstaabi ülema kohale 12. XII 1912; viimane oli vahepeal olnud asendatud v. Schemua’ga. Et suur osa Austria armeest oli mobiliseeritud, kasvas sõjavaimustus ja närvilisus sõjaväes päev-päevalt.

Ükski Euroopa riik ei tunnustanud, et ta oleks tahtnud sõda; kuid siiski näis õige raske olevat teda ära hoida, sest igaüks umbusaldas ja kahtlustas teist. Kogu Balkani kriisi ajal pingutasid Euroopa diplomaadid oma jõudu, et saavutada kompromissi üksikute riikide ja nende erinevate huvide vahel. Juba varakult oli üles ker­kinud konverentsi idee, mis teostuski 1912. a. detsembris. Nimeltastus 17. ΧΠ 1912 Londonis inglise välisminister Grey juhtimisel kokku Euroopa suurriikide saadikute konverents, kus kõigepealt arutusele võeti Serbia ja Albaania küsimus. Konverentsil toetas Austria poliitikat Saksamaa ja ühtlasi Itaalia, kes samuti pidas tarvilikuks iseseisva Albaania loomist selleks, et tugevat Serbiat eemal hoida Adriast. Ka Inglismaa kaldus Austria poole. Et Vene­maagi lõpuks osutas järeleandlikkust, kujunesid Londoni konverentsi otsused Austriale kõigiti soodsaiks. Otsustati luua autonoomne ja elujõuline Albaania, mille piirid põhjas pidid ulatuma Montenegroni ja lõunas Kreekamaani. Teiseks otsustati eitavalt Serbia soovi­avaldus, et talle antaks Adria sadam Durazzo teatava territoriaalse ala loovutamise kaudu Albaanias. Küll aga võeti vastu seisukoht, et Serbiale võimaldataks majanduslik juurdepääs Adriale neutraalse Albaania sadama ja internatsionaalse raudtee kaudu. Viimane lubadus ei andnud Serbiale siiski midagi konkreetset. Sellega näis Austria olevat saavutanud võidu oma Balkani-programmi läbisuru­misel. Kuid see võit polnud lõplik ega lahendanud Serbia probleemi, pigemini lükkas selle ainult edasi, sest serblased, olles sunnitud järele andma Adria sadama küsimuses, ei tõmbunud sugugi resig­neerunult tagasi, vaid hakkasid seda aktiivsemalt otsima mujalt kompensatsioone. Nii algasid uuesti kestvad tülid Austriaga Albaa­nia piiri pärast, kuni 1913. a. oktoobris uuesti seisti terava konflikti ees. See asjaolu mõjus ühtlasi kaasa teise Balkani sõja puhkemisel, milline sõda kujundas jõudude vahekorra Balkanil täiesti ebasoodsaks Austriale. Serblaste leppimatus ja Berchtoldi kangekaelsus ei võimaldanud mingit rahulikku kokkulepet. Esialgu suudeti Venemaa ja Austria vahekorras valitsevat pinevust siiski teataval määral vähendada. Mõlemapoolne vaenlikkus osutas, vähemalt formaalselt, lahenemise tendentsi küll alles 1913. a. märtsis saavutatud kokku­leppes seni suurendatud vägede koosseisude redutseerimise kohta.

Kuid vaevalt oli leitud lahendus Adria sadama küsimuses, kui esile kerkis uus pinevust tekitav seik. Detsembris 1912 Londonis alanud rahuläbirääkimised Balkani riikide ja Türgi vahel katkesid 1913. a. jaanuari lõpul, sest Türgi ei andnud järele võidukate Balkani riikide nõudeile. 3.  II 1913  algasid Balkani riigid Türgi vastu uuesti sõjategevust, mis kestis kuni 30. maini 1913. Uuesti puhke­nud Balkani sõjas oli montenegrolaste ja neid toetavate serblaste eesmärgiks Skutari, Albaania põhjapiiri] mere lähedal asetseva linna, vallutamine. Seetõttu puhkes Austriaga uus terav konflikt, mis uuesti ähvardas välja kutsuda sõja. 1913. a. kevadel moodustaski võitlus Skutari pärast Austria Balkani-poliitika põlevama ja aktuaalsema küsimuse.

Austria Balkani-poliitika üks kindlamaid nõudeid oli iseseisva Albaania loomine vastukaaluks Serbiale. Londoni konverents oli põhimõtteliselt nõustunud sellise nõudega. Nüüd hakkasid aga kon­kreetsed piiriküsimused raskusi valmistama. Austria huvides oli, et uus riik kujuneks nii tugevaks kui vähegi võimalik. Austria kava järgi oleksid Albaaniale pidanud kuuluma lõunapiiril Janina, mida tahtsid enesele küll ka kreeklased, eriti aga Skutari Albaania-Monte­negro piiril ja samuti mõned väiksemad linnakesed Albaania idapii­ril – Ipek, Dibra, Prizren ja Djakova. Kuna Janina küsimus jäi enam-vähem kõrvale, kasvas diplomaatiline võitlus Skutari ja serb­laste poolt nõueldavate Ipeki, Dibra, Prizreni ja Djakova ümber 1913. a. kevadtalvel ja kevadel (kuni 14. maini) otse kirglikult ägedaks. Et Venemaa endiselt toetas Balkani riikide nõudeid, löödi nende linnakeste pärast lahinguid ka rahvusvahelisel pinnal – Londoni konverentsil. Skutari küsimus kujunes ähvardavaks eriti seetõttu, et Austria tegi Skutari jäämisest Albaaniale prestiiži küsimuse Venemaa asus seevastu seisukohal, et Skutari saaks Monte­negrole, ja püüdis selles suunas ka Austriat mõjustada. Olukorra tegi aga eriti pinevaks Montenegro kuninga Nikola otse fanaatiline seisukoht Skutari suhtes. Nagu teatab Austria Cetinje saadik Giesl juba 1. XII 1912, olnud Nikola veendunud, et Skutari peab saama Montenegrole. Ta kavatsenud luua Skutarist koguni meresadamat. Austria saadikule öelnud Nikola otseselt, et ta kavatsevat oma õigust Skutarile kaitseda viimse meheni. Samale seisukohale jäi Monte­negro kuni maini 1913, mil ta suurriikide survel ja Austria otsesel sõjaähvardusel pidi taganema.

Esialgu oli aga Austria olukord küllaltki ebakindel, sest teised riigid suhtusid konverentsil Austriale nii olulisse küsimusse passiiv­selt. Itaalia asus kahtleval seisukohal ja Greylegi oli vastumeelt avaldada uuesti survet Venemaale. Veebruaris tekitas juba suu­remat ärevust väljavaade, et Skutari võiks langeda Montenegro kätte, sest uuesti alanud Balkani sõjas tungisid montenegrolased edasi Skutari suunas, asudes varsti selle piiramisele, kusjuures neid toetasid ka 12 000 serblast. Austria-Vene tüli oli jõudnud niikau­gele, et üks või teine pool pidi järele andma. Nagu selgub Vene Londoni saadiku Benckendorffi aruandest 20. veebr. 1913, oli Austria viiest vaidluse all olevast linnast loobunud Serbia kasuks juba Prizrenist, Ipekist ja Dibrast. Selle eest oli aga Berchtoldi kibedal võitlusel Skutari pärast mõningaid tulemusi, sest Grey otsustas lõpuks toetada Austriat Skutari küsimuses. Skutari otsustati nüüd anda Albaaniale; sellega nõustus Grey mõjul ka Venemaa. Visa võitlus Djakova pärast kestis aga edasi kuni 31. märtsini, mil Berchtold otsustas sellestki linnakesest loobuda.

Võitlus nende Albaania linnakeste pärast ajendas Austrias ja Venemaal uuesti väga äreva ja sõjaka meeleolu. Mõlemal maal vaadati valitsuse järeleandmisele kui diplomaatilisele kaotusele ja alandusele. Viini sõjapartei tegi agarat kihutustööd, leides Albaania piiriküsimustes kohase ajendi sõja alustamiseks. Näis, et maailmasõda võib puhkeda paari Albaania „röövlipesa” pärast. Ka Berchtoldi protestid omandasid nüüd sõjakama tooni, eriti selle järel, kui teised suurriigid näisid tahtetud või võimetud olevat sel­leks, et sundida Serbiat ja Montenegrot täitma konverentsi otsuseid. Oma instruktsioonis Londoni saadikule 7. märtsist 1913 palus Berch­told Greyle selgitada, et Austrial ei ole enam võimalik kauemini passiivselt pealt vaadata Albaania piiri rikkumist. 22. märtsil esitatigi Austria poolt Cetinjes ja Belgradis terav, ultimatiivse ise­loomuga märgukiri, kus ähvardati võtta tarvitusele karme surve­vahendeid juhul, kui ei täideta Austria nõuet. Berchtoldi otsene ähvardus, et Austria segab end vahele, hajutas ka Londonis senise passiivsuse. Kardeti vaenutegevuse puhkemist, aga ka Austria poolt kavatsetud ühekülgset laevastikudemonstratsiooni. Suurriigid esita­sid nüüd 28. IH 1913 Cetinjes kollektiivnoodi, milles nõuti vaenliku tegevuse seistamist ja Albaania pinnalt taganemist. Et Monte­negro nüüdki vastas kõrvalepõiklevalt otsustasid suurriigid Monte­negrole survet avaldada ühise laevastikudemonstratsiooni kaudu; oli ju Montenegro teguviis otsene vastuhakk rahvusvahelise kon­verentsi otsusele. 6. aprillil ilmusidki viie suurriigi sõjalaevad Antivari sadamasse. Selle tagajärjel andis Serbia valitsus lõpuks järele, käskides oma vägesid lõpetada vaenutegevuse. Montenegrolased jätkasid aga kangekaelselt ja kõigest hoolimata Skutari piiramist. Montenegro püüdis nähtavasti suurriikide otsust ignoreerida ja neid asetada fait accompli ette. Seda näis tõendavat Skutari vallutamine Montenegro poolt 23. IV 1913.

Skutari langemine montenegrolaste kätte tõstis äreva meeleolu Viinis kulminatsioonipunktile. Sõjapartei mõju kasvas veelgi. Conrad v. Hötzendorffi juhtimisel asuti seisukohale, et Montenegro esinemine võimaldab Austrial vabaneda suurriikide mõju alt ja teotseda ise­seisvalt. Eriti raskeks kujunes nüüd Berchtoldi olukord. Berchtold lootis veelgi tekkinud ummikust välja rabeleda diplomaatiliste läbi­rääkimiste ning surveavalduste kaudu; seetõttu süüdistati teda aga passiivsuses ja tegevusetuses. Skutari kuuluvuse küsimuses oli Berchtoldi seisukoht siiski õige kategooriline, kuigi ta esialgu lootis veel suurriikide ühisele aktsioonile. Instruktsioonis Londoni saadikule viitas Berchtold juba 23. aprillil vajadusele astuda samme, et suur­riigid esineksid Montenegro vastu kõhklematult konkreetsete survevahenditega. Juhul, kui suurriigid seda ei teeks, ei jäävat Austrial muud üle, kui ise hoolitseda rahvusvahelise otsuse täitmise eest. Austria olevat valmis ka Montenegrot Skutari evakueerimisele sun­dima. Varsti selgus aga, et Grey vaatles olukorda oma tavalise ükskõiksuse ja rahuga, oodates ikka veel Montenegrolt järeleand­mist. Nüüd lõppes Viinis kannatus ja otsustati ajada kindlat ning energilist poliitikat. 2. V 1913 arutati ministrite nõukogus tõsiselt sõjavõimalust Montenegroga. Otsustati kokku kutsuda reserve Bos­nias ja kaaluti ka 48-tunnise ultimaatumi esitamist Montenegrole. Suurriikide ühine surve ja eriti Austria kategooriline, mitte sõja eest tagasi kohkuv seisukoht avaldasid nüüd Montenegrole kiiresti soovitavat mõju. Juba 3. mail teatas saadik Cetinjest, et Monte­negro kuningas, tundes hirmu Austria võimaliku aktsiooni ees, mida nüüd peetakse kindlasti otsustatuks, olevat otsustanud tõm­mata oma väed ilma tingimusteta Skutarist tagasi.

Sellega lahenes Skutari probleem, mis oli tol ajajärgul kujune­nud tähtsaimaks tüliküsimuseks Balkanil. Sellist lahendust tuleb kahtlemata pidada Berchtoldi poliitika võiduks, sest tal oli õnnestunud Austria nõude läbi suruda, pealegi ilma sõjaliste kokkupõrgeteta. Seevastu olnud sõjapartei juht Conrad v. Hötzendorff Montenegro järeleandmise teadet kuuldes täiesti meeleheitel, sest nüüd polnud enam mingit põhjust kavatsetud sõjaliseks ekspeditsiooniks Albaaniasse.

Balkani kriis lähenes teatavale lõpule ka seetõttu, et pikad läbirääkimised Türgi ja sõdivate Balkani riikide vahel lõppesid eelrahu allakirjutamisega Londonis 30. V 1913.

  

II.

Näis, et Skutari kriisi lõppemise ja rahulepingu sõlmimisega oli likvideeritud ka üldine Balkani kriis. Tõeliselt jätkusid riikidevahe­lised vastuolud, mille lahendamine toimus uue, teise Balkani sõja kaudu.

Balkani riikide vaheline liit oli 1912. a. teostunud välise surve mõjul ja ainult ad hoc. Ainsaks riike ühendavaks sidemeks oli see­juures olnud maa juurdevõitmise tahe laguneva Türgi arvel. Eri Balkani riikide vahel valitsesid aga endiselt sügavad vastuolud, mis ajasid need riigid omavahel sõtta, niipea kui päevakorrale kerkis omavaheline erihuvide rahuldamine. Sügavaim oli vastuolu Serbia ja Bulgaaria vahel Makedoonia jaotamise pärast, milline küsimus oli liidulepingus täpsamalt fikseerimata jäetud. Et Serbia tõrjuti Londoni konverentsi otsusega eemale Adriast, kujunes ta püüdeks saada kompensatsiooni Makedoonias Bulgaaria arvel; loomulikult ei nõus­tunud aga viimane selleks mööndusi tegema. Rumeenia, kes oli eemale jäänud esimesest Balkani sõjast, esines samuti juba õige varakult kompensatsiooninõuetega, soovides enesele Silistriat Bulgaarialt. Bulgaaria-Kreeka vastuolu oli peamiselt tingitud erinevaist seisukohtadest sadamalinna Saloniki ja hiljemini ka Kavalla kuulu­vuse küsimuses. Et Bulgaaria tõrkus võidetud territooriumi osali­seltki loovutamast, langes ta kõigi mainitud riikide kallaletungi ohvriks; ta vaenlastega liitus, parajat momenti kasustades, ka Türgimaa. Nii algas 30. VI 1913 teine Balkani sõda, mis kestis õige lühi­kest aega (kuni 30. juulini s. a.) ja lõppes Bulgaaria ränga lüüa­saamisega ning suurte maa-alade kaotusega.

Venemaa oli enne teise Balkani sõja puhkemist agarasti püüdnud tasandada lõhet Serbia ja Bulgaaria vahel, et sel teel takistada Bal­kani liidu lagunemist. Seetõttu suunas Austria oma diplomaatilise tegevuse peamiselt Bulgaaria ja Rumeenia vahelise kokkuleppe saa­vutamisele. Ühtlasi püüdis ta mõlemat riiki siduda endaga sõbraliku­mate sidemete kaudu, et isoleerida niiviisi Serbiat ja lõdvendada Balkani liitu. Kuid Austria sellesuunalise poliitika teostamist pidurdas tol ajajärgul Saksamaa erinev seisukoht neis küsimustes. Saksamaa, kus peale välisameti riigisekretär A. v. Kiderlen-Wäehter^,i surma 1912. a. detsembris avaldas välispoliitikale õige suurel määral mõju keiser Wilhelm II ise, vaatas kõigile Balkani küsimustele Rumeenia silmadega ja suhtus äärmiselt umbusklikult Bulgaarlasse. Austrias suhtus aga Berchtold neisse küsimustesse Lõuna-Slaavi probleemi seisukohalt: nõrgendada Bulgaariat tähendas Austriale tugevdada Serbiat. Seepärast oligi Berchtold valmis toetama Rumee­nia nõudeid ainult niipalju, kuivõrra see ei nõrgendanud Bulgaariat. Austria võttis seega Bulgaaria oma erilise kaitse alla. Ühtlasi taot­les Berchtold lahendada tänamatut ülesannet, nimelt Bulgaariat ja Rumeeniat vastastikku teineteisele lähendada, kuigi mõlema riigi vahel puudus vähimgi kalduvus sõbralikuks kokkuleppeks. Ka olid nii Rumeenia kui ka Bulgaaria arvamisel, et Austria neid liiga vähe­sel määral toetab, ega usaldanud teda kuigi palju.

Kui teine Balkani sõda lahti puhkes, võttis Berchtold ta suhtes esialgu äraootava seisukoha, milline oli Austria poliitikale olnud omane juba esimese Balkani sõja ajal. Kuid kõneluses Saksa Viini saadiku Tsehirschky’ga tähendas Berchtold juba 1. VII 1913, et Austria äraootav seisukoht ei tähendavat milgi määral ta täielikku passiivsust nende küsimuste suhtes, mis teda Balkanil eriti huvita­vad. Nii Austriat kui ka Bulgaariat ähvardavat Suur-Serbia võima­lik tekkimine. Mõlema riigi huvides olevat, vastu töötada Serbia suu­renemisele Makedoonia bulgaarlaste arvel. Antud juhul ei võivat ei Austria ega Bulgaaria Suur-Serbia tekkimist tegevusetult pealt vaadata. Nähtavasti lootis Berchtold alguses siiski, et Bulgaaria ei lahku sõjast kaotajana. Kuid juba esimesed sõjategevuse päevad arenesid bulgaarlastele ebasoodsalt. Pealegi tuli karta ka Rumee­nia kallaletungi Bulgaariale. Berchtold muutus varsti õige ärevaks ja närviliseks; ta asus seisukohale, et Austria peaks kiires korras Bulgaaria kasuks aktiivselt vahele astuma. See ei olnud aga mõeldav ilma Austria liitlaste Saksamaa ja Itaalia – nõusolekuta ja toe­tuseta. Seepärast püüdis Berchtold kõigepealt veenda Saksa Viini saadikut Austria aktiivse poliitika vajalikkuses, et selgitada Saksa valitsusele olukorra tõsidust. Lõuna-Slaavi küsimus olevat eluküsi­museks nii Austriale kui ka kogu kolmikliidule. Austria ei suutvat enam teostada valitsemist oma Lõuna-Slaavi provintsides juhul, kui ta lõunapiiril asuks võimas Suur-Serbia. Seepärast olevat Austria sunnitud vahele astuma, kui Serbia ühes Rumeeniaga ja Kreeka­maaga lööks Bulgaariat hävitavalt ja Serbia omandaks endale uusi maa-alu. Kuidas kavatsetud interventsioon toimuks, ei olevat veelselge See võiks alata diplomaatiliste läbirääkimistega Belgradis; kui need ei saavutaks tulemusi, oleks mõeldav ka sõjaline surve Austria ei tahtvat ajada vallutuspoliitikat, vaid ainult säilitada oma lõuna-slaavi provintse. Seejuures tähendas Berchtold, et Austriale kõige kasulikum ja vastuvõetavam küsimuse lahendus olevat väike, vaenlaste poolt löödud Serbia. Kui aga seda võimalust ei avanevat, pidavat Austria teotsema, et oma omandit säilitada. Tschirschky kirjadest selgub, et Berchtold ei pidanud eriti hädaohtlikuks ka Vene­maa erinevat seisukohavõttu, lootes sel juhul lahendada asja läbi­rääkimistega Peterburis. Berchtold asus Austria plaanidele toetuse saamiseks pinda sondeerima ka oma saadikute kaudu Berliinis ja Roomas ja saatis neile vastavasisulisi instruktsioone. Rõhutades Austria kategooriliselt eitavat seisukohta Serbia suurenemise küsimu­ses ja otseselt ähvardades aktiivselt interveneerida, juhtis ta ühtlasi tähelepanu võimalusele, et Austria interventsioon võiks sundida ka Venemaad loobuma passiivse pealtvaataja osast ja et sellega kerkiks esile üldise sõja hädaoht. Olevat aga nii Saksamaa ja itaalia kui ka Rumeenia huvides, et Austria sunnitud ei oleks astuma niivõrra tagajärgederikast sammu. Selle vältimiseks peaksid Austria liitla­sed, eriti Saksamaa, Bukarestis mõju avaldama, et Rumeenia hoi­duks edaspidistest sammudest Bulgaaria vastu.

Eelmisest nähtub, et Berchtold püüdis avaldada oma liitlastele otsest survet, et need Austriat toetaksid Serbia-vastases võitluses. Kahtlemata lootis Berchtold, et see võitlus õnnestub diplomaatilisel teel, kui Austria seljataga seisab tugev jõud liitlaste toetuse näol, ja et Austria sel juhul võib Serbiat järeleandmisele sundida sõjalise interventsiooni ähvardusega. Kuid selliseks aktiivseks vahelesegami­seks teisesse Balkani sõtta ei olnud Austria liitlased valmis andma oma toetust. Nii Saksa kui ka Itaalia valitsus suhtusid Berchtoldi ette­panekusse eitavalt. Kumbki maa ei olnud nõus riskima sõtta sattuda Balkani küsimuste pärast, mis peamiselt Austriat huvitasid. Ka mõjus siin suurel määral kaasa Saksamaa erinev suhtumine Balkani riikidesse. Nähes, et liitlased seekord ei toeta Austria kavatsetud üritusi Balkanil ja et need oleksid seetõttu määratud nurjumisele, tõmbus Berchtold tagasi ja jäi äraootavale seisukohale kuni sõja lõpuni.

Kuid Austria ei loobunud siiski lootusest oma seisukohti läbi suruda vähemalt sõja lõpul diplomaatiliste läbirääkimiste kaudu. Teine Balkani sõda lõppes Bulgaaria täieliku kaotusega. 30. VII 1913 algasid Bukarestis rahuläbirääkimised, mis kestsid kuni 8. augustini s. a. Lõplikult kirjutati Bukaresti rahule alla 10. VIII 1913. Rahu­tingimused kujunesid õige ebasoodsaiks Bulgaariale, kuna Serbia ja Rumeenia võitsid juurde suuri maa-alu. Bukaresti rahuläbirääkimiste käiku jälgisid suurima huviga, püüdes neid mõjustada, Venemaa ja eriti Austria, kellele Balkani küsimused olid „eluküsimuseks”. Juba varakult deklareeris Berchtold, et Austria on seadnud oma eesmärgiks rahuläbirääkimistel toetada Bulgaariat; ta ei saavat leppida, et Bul­gaaria liiga palju kaotaks, minetades sellega oma elujõulisuse, ja et Serbia ja Kreekamaa sel juhul üleliigselt tugevneksid. Berchtold leidis, et Bulgaaria peaks Makedoonias tingimata saama Kavalla, Egeuse mere ääres asetseva hea sadama- ja kaubalinna, mis teises Balkani sõjas oli langenud kreeklaste kätte. Sellega kerkis esile Kavalla küsimus, mis Bukaresti rahuläbirääkimistel moodustaski põle­vamaid päevakorrapunkte, ähvardades koguni konverentsi nurja ajada. Saanud sõjas rängasti lüüa, pani Bulgaaria rahuläbirääki­mistel kõik lootused Austria toetusele, mille suhtes Berchtold andis talle vastava lubaduse. Sofia kabineti võivat kindel olla, et Austria püüdeks on kindlustada Bulgaariale võimalikult pikka rannikujoont Egeuse mere ääres ja sellega päästa talle Kavalla.

Kavalla saatuse lõplikul otsustamisel toimus aga Euroopa suur­riikide hulgas huvitav rühmitumine, mis ei vastanud kolmikliidu ja entente’i tavalisele koosseisule. Kardinaalsemaks erinevuseks kujunes seejuures Austria ja Saksamaa lahkuminev seisukoht selles küsimuses. Nimelt toetas vaidlustes Kavalla saatuse pärast Bulgaariat Austria kõrval ka tema tavaline vaenlane Venemaa, kes püüdis sellega endale kindlustada Bulgaaria poolehoidu. Kreekamaa nõuded leid­sid aga toetust Saksa- ja Prantsusmaa poolt. Saksamaa oli juba varemini suhtunud Kreekasse märksa sõbralikumalt kui Austria, seda umbusklikumalt aga Bulgaariasse. Kahtlemata soodustasid Saksa sõbralikke suhteid Kreekaga sugulussidemed mõlema maa kuninga­kodade vahel. Ãœhtlasi lootis Saksamaa pidurdada oma toetuse kaudu Kreekale Kavalla küsimuses Prantsuse mõju Ateenas, lähen­dada Kreekat kolmikliidule ja leida selle kaudu endale tugipunkti Vahemere idapoolses osas. Nii puhkeski Bukaresti rahuläbirääki­miste ajal Viini ja Berliini vahel tüli, mis tunduvalt nõrgestas Austria positsiooni. Esialgu andis Austriale teatavat tuge Vene Bulgaariat loetav poliitika Kavalla küsimuses. Venemaa seisundit raskendas aga asjaolu, et Prantsusmaa suhtus ebasõbralikult Vene-Austria ühi­sesse blokki. Seetõttu hakkas ta aegamööda taganema Kreeka­vastaselt rindelt. Kui ta pealegi sai andmeid selle kohta, et Austria kavatsevat Kreekale vastutasuks Kavalla eest kompensatsiooni pak­kuda Serbia arvel, loobus ta Bulgaaria toetamisest.

Sellega oli Austria täielikult isoleeritud ja Bukaresti rahuläbirääkimised lõppesid kõigiti Bulgaaria kahjuks, kusjuures Kavalla sadama omandas Kreekamaa. Bulgaariat toetav Austria poliitika oli Bukaresti rahuläbirääkimistel ebaõnnestunud, tuues kaasa vaid Austriale mitmeti ebameeldivaid tagajärgi tema suhteis Balkani riikidega. Eriti halvenes Austria vahekord viimastega siis, kui ta pärast Bukaresti rahu allakirjutamist hakkas nõudma selle revisjoni. Juba enne sõja lõppu oli Berchtold deklareerinud, et Austria jätab endale õiguse kokkulepet läbi vaadata ja otsustada, kas ta sellega nõustub või ei. Rahuläbirääkimiste ajal püsis Berchtold seisukohal, et suurriikidel on õigus lepingu revisjoniks. Kui Bulgaariale eba­soodus Bukaresti rahu ikkagi sõlmiti, esinesid Austria ja Venemaa deklaratsiooniga, milles jätsid endile õiguse lepingut revideerida, Ainult selles lootuses oli Bulgaaria valjudele rahutingimustele alla kirjutanud.

Järgnevail augustipäevadel suunas Austria välisminister kogu oma energia Bukaresti rahu revisjoni teostamise püüdeile. Seejuures, tuli aga Austrial kokku põrgata suurte ja õieti ülepäästamatute raskustega, sest kõik riigid, välja arvatud alul Venemaa, asusid revisjoni küsimuses järsult eitavale seisukohale. Kõige enam andis end Austriale tunda Saksa toetuse puudumine. Berliini valitsevais ringkonnis tekitas Austria Bulgaaria-sõbralik poliitika suurt paha­meelt; siitpoolt avaldatigi soovi, et Austria loobuks revisjoni nõu­dest. Omaltpoolt püüdis Berchtold Saksa valitsust kõigiti veenda Austria poliitika õigustatuses ja vajalikkuses. Kõneluses Saksa Viini saadikuga põhjendas Berchtold 12. VIII 1913 revisjoni nõuet järgmiste motiividega. Austria huvid olevat Bukaresti rahuga kõigepealt selles suhtes rikutud, et Austria lõunapiiril on loodud Suur-Serbia, mis kaugelt üle ulatuvat oma etnograafilistest piirest. See riik võivat tulevikus hädaohtlikuks saada nii Austriale kui ka Saksamaalegi. Teiseks nõudvat Austria revisjoni selleks, et mitte venelastele võima­lust anda esineda bulgaarlaste ainsa kaitsjana; olevat vaja Bulgaaria valitsust veenda, et mitte Austria ei jäta Bulgaariat maha, vaid et seda teeb Venemaa. Lõpuks kaotavat Austria enneaegse loobumisega revisjoni nõudest igasuguse võimaluse Austria rahvamajanduse seisukohalt tähtsa majanduspoliitilise programmi läbisurumiseks Belgradis. Siiski polnud Berchtoldi apellatsioonil Saksamaa toetusele mingeid tulemusi. Saksa hoiatas Austriat liiga järskude sammude eest revisjoni küsimuses ja andis selgesti mõista, et ta seisukoht jääb eitavaks, vihjates ühtlasi teiste riikide, eriti Itaalia samasugusele suhtumisele.

Eriti ägeda vastuseisuga põrkas Austria revisjoninõue kokku Rumeenias, kus Austria prestiiž iga päevaga langes ja pahameel ta vastu süvenes. Sedasama võime konstateerida ka Serbia kohta. Oli ju teises Balkani sõjas suurenenud Serbia Austriale pinnaks sil­mas, mispärast viimane nõudiski Serbia-Bulgaaria piiri revideerimist Bulgaaria kasuks. Serbia charge d’affaires Berliinis teatas Saksale oma valitsuse ülesandel, et Serbia olevat kindlasti otsustanud kõiki omi jõude pingutades kas või relvade abil välja astuda Bukaresti rahu teostamise eest. Nagu teatab Austria saadik Belgradis, kutsunud Austria revisjoninõue Serbias välja otse kirgliku ärrituse ja viha, mis ei olevat väiksem kui Bosnia anneksiooni puhul. Piiri muutmisel Bulgaaria kasuks ei olevat mingit lootust serblaste järele­andlikkusele. Ainult vägivallaga, s. t. sõjalise aktsiooniga, olevat võimalik see küsimus lahendada.

Serbia positsiooni muutis veelgi kindlamaks Venemaa toetav seisukoht. Viimane oli küll alguses toetanud Bukaresti rahu revideeri­mise nõuet, ent mitte Serbia-Bulgaaria piiri, vaid ainult Kavalla küsi­muses. Seda tõendas Vene saadik Belgradis N. Hartwig, sama seisukohta väljendas ka Vene välisminister S. Sazonov. Nagu tähendas Saksa välisameti riigisekretäri G. v. Jagow’ asetäitja Zimmermann, olevat kindlasti karta, et Austria kallaletungi puhul Serbiale Vene astub viimase kaitseks välja. Venemaa taganeski aegamööda revisjoni nõudest, nii et Austria jäi lõpuks täiesti üksi. Et Austrial juba alul kindel toetus puudus, oli ta aktsioon juba ette nurjumisele määratud. Seda aimati varakult Bukarestis, kus tähen­dati, et Balkani riigid ei kartvat revisjoni, sest suurriigid ei suutvat kunagi selle üksikute punktide suhtes kokku leppida. Tegelikult jättiski ühise keele puudumine suurriikide vahel Austria revisjoninõude õhku rippuma. Juba 25. VIII 1913 oli Austria valitsus sunnitud tunnustama, et rahulepingu revisjon on osutunud võimatuks. Ta pidi jõuetult pealt vaatama samuti Adrianoopoli tagasiminekut Türgi kätte. Seejuures konstateeris Ungari peaminister krahv I. Tisza üldse Euroopa suurriikide prestiiži langust; ka Austria pidavat end tema arvates lõpuks ise tembeldama Euroopa haigeks meheks.

Nii ei olnud Austria poolt üritatud Bukaresti rahu revisjoni nõu­del mingisuguseid positiivseid tulemusi, küll aga negatiivseid. Selle tagajärjel teravnes Austria vahekord Serbiaga ja ühtlasi Rumeeniaga. Balkani sõdade pärandi likvideerimine süvendas eriti Serbia ja Austria vastuolusid. Seejuures kerkis Bukaresti rahu revisjoni nõude kõrval 1913. a. sügisel, osaliselt juba suvel, teravasti esile Albaania piiri korraldamise küsimus. Londoni konverentsil oli põhimõtteliselt otsustatud luua iseseisev Albaania, mis pidi Austria kava järgi vastu­kaaluks Serbiale kujunema võimalikult elujõuliseks. Kevadel 1913 oli Austria, nagu nägime, ägeda võitluse kaudu päästnud Albaaniale Skutari, ent sügisel 1913 puhkes Albaania piiride pärast uus terav konflikt. Londoni konverents oli moodustanud kaks rahvusvahelise koosseisuga komisjoni, kes pidid Albaania piirid täpsamalt koha peal kindlaks määrama. Esimene komisjon teotses lõunas Albaania ja Kreeka piiril, teine põhjas Albaania, Serbia ja Montenegro vahelise piiri tõmbamisega. Kolmas, nn. rahvusvaheline kontrollkomisjon pidi Albaaniat seni valitsema, kuni suurriigid olid leidnud talle sobiva vürsti; selleks osutus hiljemini Wied’i prints Wilhelm. Kulus palju aega, enne kui piirikomisjonid tööle said asuda. Seejuures valmista­sid piirimaade elanikud neile palju tüli ja raskusi. Komisjonide tööd halvasid ka nende liikmete omavahelised lahkhelid, mis olid tingitud sümpaatiast ühe või teise piiriäärse maa vastu. Teravaim konflikt Albaania piiri kindlaksmääramisel puhkes aga Austria ja Serbia vahel. Nimelt tõrkusid serblased Serbia piiriäärseid Albaania alu evakueerimast ja tungisid kohati uuesti Albaania maa-alale. Albaan­lased vastasid sellele omaltpoolt kättemaksu sõjakäiguga, millele järgnes osaline mobilisatsioon Serbias. Serbia ajakirjandus nõudis karistusekspeditsiooni saatmist ja Albaania piiriäärsete alade oku­peerimist, et tulevikus kindel olla albaanlaste röövretkede eest.

On arusaadav, et Austria, kes oma ülesandeks oli teinud Albaa­nia kaitsmise, sattus sel puhul suurde ärevusse. Juba 1913. a. suvel sagenesid teated ja kaebed serblaste püsimise kohta Albaania terri­tooriumil. Londoni konverents otsustas, et Albaania alad tulevad serblaste poolt võimalikult ruttu evakueerida. Augusti lõpul ei olnud aga veel midagi märgata serblaste äramarssimise ettevalmistus­test. Ka Kreekamaa ei täitnud Londoni konverentsi otsuseid, jättes evakueerimata Albaania lõunapiiril asetsevad alad.  Igatahesnäib Serbia teadlikult keeldunud olevat Albaania piirimaid evakueerimast, lootes kasutada Albaanias valitsevat segast olukorda selleks, et saada oma huvides piiriõiendusi. Seejuures mõjusid kaasa ka kogemused suurriikide ühise esinemise jõuetusest.

Krahv Berchtold, keda Serbia käitumine eriti ärritas, pöördus ettepanekuga Londoni, et Serbiale suurriikide Belgradi saadikute kaudu avaldataks survet konverentsi otsuste täitmiseks. Suur­riikide esindajad andsidki Serbiale vastavat nõu, kusjuures eriti Grey kõigiti püüdis konflikti rahulikult lahendada. Septembris algatas Berchtold Serbiale kollektiivdemarši üritamise mõtte, ent sellega ei ühinenud Venemaa. Teised riigid keeldusid aga seni kollektiivnoodiga ühinemast, kuni sellega ei liitu Venemaa. Nii nurjus ühise huvi puudumise tõttu kollektiivse esinemise kavatsus ja õhkkond muutus üha ärevamaks. Serbia ajakirjanduses avaldus teraval kujul Austriavaenlik meeleolu. Nagu Belgradis seletati, olevat Serbia väeosad seni ainult selleks Albaanias püsinud, et takis­tada albaanlaste retki Serbia territooriumile, sest Albaanias puuduvat veel kindel kord ja valitsus. Juhul, kui albaanlaste relvastatud kallaletungid ei lakka, olevat serblased sunnitud uuesti okupeerima teatavad strateegilised piiripunktid Albaania maa-alal. Serbia ministritenõukogu otsustaski 23. IX 1913 tarvitusele võtta mõned sõjalised vahendid. Muuseas süüdistas Serbia Austriat selles, et see oma agentide kaudu ise Albaanias mässu õhutavat.

Et Austria poolt kavatsetud kollektiivnopt äpardus Venemaa tõrkumise ja teiste riikide poolt ülesseatud tingimuse „si omnes” tõttu, tegi Berchtold Austria saatkonnanõunikule Storck’ile Belgradis ülesandeks hoiatada Serbia valitsust. Berchtold leidis, et Serbia edasitung Albaanias olevat Austriale vägagi ähvardav, sest Serbia võivat niiviisi läheneda Durazzole ja Adria merele. 1. X 1913 esineski Storck Serbia välisministri juures sellise „sõbraliku” sammuga.

Berchtoldi püüded Serbiat diplomaatiliste nõuannetega järele­andmisele sundida ja konflikti rahulikul teel lahendada ei andnud siiski tulemusi. Nagu Serbias, nii kasvas Austriaski sõjakas meeleolu, eriti Conrad v. Hötzendorffi ringkonnas, kus peeti momenti sobivaks, et Serbiaga sõja kaudu arveid õiendada. Ka Storck teatas Viini oma arvamuse, et tekkinud piiritülis ei aitavat enam muud, kui aktiivsed survevahendid, sest Serbia sõda Albaania vastu olevat õigupoolest sõda Austria ja selle prestiiži vastu. Nagu selgub Vene Belgradi charge d’affaires’i Strandmanni teatest, võttis Serbia valitsus konflikti küsimuses õige julge ja hoolimatu seisukoha. Serbia välisminister tähendanud, et Austria seisukoht selles küsimuses olevat talle täiesti ükskõik, sest Austria ei astuvat praegu aktiivseid samme. Et Austria valitsus jättis kasustamata mitu soodsat juhtu, seda pani Serbia valitsus Saksamaa tagasihoidlikkuse arvele; sedasama loo­tis Serbia nähtavasti käesolevalgi korral. Strandmannil jäi mulje, et Serbia valitsus püüab, Albaania siseolukorda kasustades, saavutada esiteks piiriõiendust ja teiseks luua Albaanias Serbia-sõbralik ja Austria mõju alt vaba olev valitsus.

Kuid seekord osutusid Serbia lootused petlikeks. Nimelt leidis Viinis üha rohkem poolehoidu energilise ja aktiivse interventsiooni mõte. Berchtold esialgu kõhkles, kaldus aga viimaks sõjapartei poole ja nõustus ultimaatumi esitamisega Serbiale. Sel puhul tuleb eriti rõhutada, et Saksamaa asus nüüd Austriat senisest suuremal määral toetavale seisukohale. Eriti julgustas Austriat keiser Wilhelm, lubades talle Saksamaa toetust Serbia küsimuses. 18. X1913, ultimaa­tumi esitamise päeval tähendas Wilhelm II, et Saksamaa toetus Aust­riale olevat endastmõistetav ja et serblastele ei tulevat järele anda. Oktoobri lõpul külastas Wilhelm II Viini. Selle kokkusaamise puhul toimunud kõnelusist jäi Berchtoldil kindel veene, et Austria võib toe­tuda Saksamaale. Selline Saksa seisukohavõtt Austria-Serbia konflikti küsimuses julgustas Viini julgemat tooni tarvitama. Juba 3. oktoobril kerkis valitsuse koosolekul üles ultimaatumi esitamise küsimus. Conrad v. Hölzendorff väitis selgel kujul, et olevat saabu­nud sobiv moment Serbia hädaohu likvideerimiseks avaliku ja kiire ofensiivse tegevuse kaudu. Esialgu otsustati siiski veel oodata, kusjuures Berchtold pöördus Londoni poole sooviga, et Austria võiks üksi esineda Serbia valitsuse ees vastava nõudega. Vahepeal saa­bus aga uusi teateid serblaste edasitungist ja rüüstamistest. Kuigi Serbia peaminister N. Pašic püüdis Berchtoldi veenda, et serblaste okupatsioon olevat ainult ajutine, otsustati 13. X 1913 ministrite nõu­kogu koosolekul siiski esineda diplomaatiliste sammudega Belgra­dis. 14. oktoobril tegi Berchtold saatkonnanõunik Storckile Belgradis ülesandeks esineda Pašici ees küsimusega, kas Serbia valit­sus on valmis teatava lühikese tähtaja jooksul oma väed Albaania alalt tagasi tõmbama. Vastusest sellele küsimusele olenevat Austria suhtumine Serbiasse, sest seekord olevat Austria kindlasti otsustanud kindlustada Londoni konverentsi otsuste täitmist Austriale sobivaina tunduvate kategooriliste vahenditega. 15. oktoobril Belgradist saabunud vastus osutus Austria seisukohast mitterahuldavaks. Nüüd pöördus Berchtold Saksamaa poole toetuse saamise palvega; ta rõhu­tas, et olevat tegemist ainult moraalse toetusega, sest ei Venemaa ega Prantsusmaa ei tahtvat sõda. Berliini valitsus asuski Austria poolt soovitud seisukohale. Zimmermanni arvates ei võivat Saksa­maa loobuda Austriat moraalselt toetamast. Saksamaa keeldumine ärataks Viinis umbusklikkust ja lõdvendaks Austria-Saksa side­meid. Teiselt poolt olevat sel juhul karta ka Austria iseseisvat ja võib-olla liiga kiiret aktsiooni. Seepärast tulevat Viini teatada, et Austria võib arvestada Saksa moraalset toetust. Saksa saa­dikule Belgradis tehtigi nüüd ülesandeks toetada Austria sammu.

Austria riigijuhtidele tegi Berliini seisukoht muidugi suurt rõõmu. Berchtold muutus nüüd järsku kindlaks ja otsustavaks. 17. X 1913 saatis ta Storckile Belgradi noodi, mille see järgmisel päeval esitas Serbia valitsusele. Selles nõuti ultimatiivselt, et Serbia austaks Albaania ülemvõimu viimase territooriumil ja tõmbaks oma väed Albaania pinnalt kaheksa päeva jooksul tagasi. Vastasel korral ole­vat Austria kahjuks sunnitud oma nõudmise täitmiseks sobivaid vahendeid tarvitusele võtma.

Näis kindel olevat, et Austria seekord oli otsustanud vastupanu korral relvad haarata. Austria järsk esinemine tuli suure üllatusena nii Serbiale kui teistelegi riikidele. Entente’i-riigid, eriti Venemaa, olid Austria ultimaatumist pahandatud. Sazonov kaebas, ja mitte just ilma põhjuseta, Berchtoldi „üllatuspoliitika” üle, sest viimane olevat esinenud niivõrra tähtsa sammuga enne teiste riikidega läbi rääkimata. Euroopa üllatusest ja pahameelest hoolimata saavutas Berchtold siiski oma eesmärgi. Serblased olid küll tulivihased. Kuid Belgradi hoiatati õige tõsiselt teiste suurriikide poolt, et vältida sõda, mis ähvardas ilmselt silmapiirile kerkida. Nii ei jäänud Serbial muud üle, kui järele anda, mida ka Venemaa soovitas. Nagu tähen­dab Saksa saadik Griesinger teadaandes riigikantslerile, alistunud Serbia valitsus „hambaid kiristades” Austria ultimaatumile. ,20. X 1913 tegi Serbia saadik Viinis visiidi Berchtoldile ja teatas, et Serbia nõustub Austria sooviga. Samal ajal saabus telegramm Storckilt teatega, et Serbia poolt olevat antud juba käsk evakueeri­miseks, mis toimuvat kaheksa päeva jooksul. Seejuures pidavat, nagu tähendab Storck, Serbia rõõmus olema, et ta pääses vaid „sinise silmaga”. Austria võlgnevat saavutatud tagajärje eest tänu suurel määral Berchtoldi initsiatiivile. 25. oktoobril teatas Serbia saadik, et Serbia väed on tagasi tõmbunud Londoni konverentsi poolt fikseeritud piirideni.

Nii oli Austria-Serbia konflikt Albaania piiriküsimuses lahene­nud Austria kasuks viimase otsustava ning sõjaka esinemise ja Saksamaa toetuse tõttu. Balkani sõdade ajajärgu probleemid olid sellega suuremas ulatuses lahendatud. Austria diplomaatia näis sel ajajärgul olevat saavutanud mitmeid võite, millest olulisim oli Serbia eemalehoidmine Adria merest ja iseseisva Albaania loomine. Kuid need võidud olid siiski vaid näilise iseloomuga. Balkani sõjad lõid Balkani poolsaarel hoopis uue olukorra, mis oma lõplikkude resul­taatidega tühistas Austria taotlused. Austrial ei õnnestunud säili­tada vaenulikke vahekordi Balkani riikide vahel, takistada Serbia territoriaalset suurenemist ega siduda Bulgaariat ja Rumeeniat tihe­damini enda külge. Teine Balkani sõda tähistas vaid niipalju Aust­riale soovitavaid tagajärgi, et selle kaudu oli hävitatud Balkani liit. Kuid vastupidi Austria lootustele nõrgenes selles sõjas ainult Bul­gaaria, keda Austria pidas oma tähtsaimaks toetuspunktiks Bal­kanil. Seevastu tuli neist sõdadest Austria kardetavaim vaenlane Balkanil, Serbia, kõigest hoolimata välja mitmekordselt tugevamana ja iseteadlikumana. Ta lähenes juba teataval määral Suur-Serbia ideaalile ja hakkas ühtlasi koondama enda ümber uueks Balkani liiduks Montenegrot, Rumeeniat ja Kreekamaad. Bukaresti rahu revi­deerimise nurjumine õõnestas usaldust Austria vastu nõrgestatud Bulgaarias, ent sellise revisjoni taotlemine Austria poolt tegi ta vaen­laseks ka Rumeenia.

Austria Balkani-poliitika ebaõnnestumine ei olnud tingitud ainu­üksi sündmuste paratamatust käigust, mida Austria püüdis takistada, vaid suurel määral ka Austria välispoliitika juhtide poolt kasustatud meetodeist. Eriti ei osanud välisminister Berchtold kohaneda muutu­nud olukordadele ja viimastele kohaldada Austria välispoliitika seni­seid traditsioone. Austriale kahjulik jõuvahekordade muutus, mis sõdade tõttu oli Balkanil toimunud, sundis Austriat oma seniste positsioonide kaitseks esinema agressiivsema tunduvate nõudmistega. Püüdes saada diplomaatilisteks interventsiooneks toetust eriti oma liitlaselt Saksamaalt, lootis Berchtold sel teel vaos hoida Balkani väikeriike Austria kui suurriigi võimu ja sõjalise valmisoleku demonst­reerimisega. Teatavaid tagajärgi Berchtold sellega saavutaski. Kuid selliste meetoditega ei saavutatud veel Balkani probleemi lahendamist, vaid lükati see ainult edasi. Eriti osutas Austria-Serbia vahekord järk­järgulise halvenemise tendentsi. Raskeks ja keerukaks tegi Austria seisundi veel välispoliitiliste probleemide tihe side sisepoliitilistega. Rahvuslikkude liikumiste järkjärguline tõus nõrgestas äärmiselt Austria-Ungari siseelu. Nõutult ja saamatult seisti Balkani sõdade lõpul lahendamata jäänud Lõuna-Slaavi probleemi ees, sama nõu­tult kui nende sõdade puhkemiselgi. Tunti ainult hirmu, et iga edaspidine nurjumine välispoliitikas võiks mõjustada ka riigi sise­elu ja lõhkuda sellega Austria-Ungari kaksikmonarhia. Seejuures kasvas sõjapartei pooldajate arv ja mõju järjekindlalt: üha enam hakati nõudma arvete õiendamist Serbiaga relvade abil. Näis kindel ole­vat, et järgmise konflikti puhul Serbiaga Austria esineb agressiivselt ja tõmbab välja mõõga. Säärase konflikti põhjustasidki juul. 1314 Sarajevo sündmused, mis ajendasid Austria-Serbia sõja ja andsid sellega tõuke maailmasõja puhkemisele.

Marta Sorgsepp

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3-4/1936