Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Mar

Venemaa Balkani-poliitika Balkani sõdade ajastul (okt. 1912 kuni okt. 1913).

 

     

I.

Venemaa oli sõjas Jaapaniga 1904-05 lüüa saanud. Jaapani võit oli sulgenud Vene ekspansiooni Kaug-Idas. Seetõttu otsustas Venemaa rakendada siitpeale oma poliitilist aktiivsust peamiselt Lähis-Ida suunas. Uue orientatsiooni teostamise alal asus tööle välisminister A. Izvolski. Ta ütles avameelselt Austria-Ungari välisministrile septembris 1907, et Vene militaarse merevõimu avardumise raskuspunkt asuvat just Mustal merel ja et Venemaa pidavat sealt kaudu kätte võitma juurdepääsu Vahemerele. Kuid Vene laevastiku pääs Mustalt merelt Vahemerde oli suletud rahvusvahelise lepinguga. Vene-Jaapani sõja ajal, mil osutus tarvilikuks viia Vene laevastik Mustalt merelt välja, oligi see seik suureks takistuseks. Venemaa tundis seetõttu vajadust oma seisundit parandada eeskätt väinade avamise süütes.

Edukaks teotsemiseks Lähis-Idas oli Venemaal vajalik enne kindlustada oma seljatagune Jaapani ja Inglismaa vastu. 1907. a. sõlmitigi Peterburis Vene-Jaapani leping, mis proklameeris sõlmi­jate poolte ja Hiina territoriaalset puutumatust ja status quo säili­tamist Kaug-Idas. Kuu aega hiljemini – 31. augustil 1907 – sõl­miti Vene-Inglise konventsioon, mis lahendas Vene ja Inglise seni­sed tüliküsimused Pärsias, Afganistaanis ja Tiibetis. Soodsaks sei­gaks Venemaale kujunes ka juun. 1908 Tallinna reidil toimunud kohtamine keiser Nikolai II ja kuningas Edward VII vahel. Sel kohtamisel kooskõlastasid Inglise ja Vene välispoliitika juhid oma tegevust Lähis-Idas, kusjuures Inglise kuningas arvatavasti andis Vene tsaarile teatavaid lubadusi toetuseks väinade küsimuses. Izvolski asuski selle järel aktsioonile, tehes 2. VII 1908 Austria-Ungari välisminister vabahärra Aehrenthalile märgukirjas ettepaneku, et Austria-Ungari nõustuks väinade avamisega Vene sõjalaevule, lubades vastutasuks Vene nõustumist Bosnia ja Hertsegoviina anneksiooniga. Edasi toimus Izvolski ja Aehrenthali vahel Buchlaus 15. IX 1908 kohtumine, kus Izvolski andnud suulise nõusoleku anneksiooniks tingimusel, et suurriigid avavad Vene sõjalaevastikule vaba läbipääsu läbi väinade. Austria-Ungari valitsus kuulutas aga mõned päevad enne Buchlaus nimetatud tähtaega okt. 1908 välja tema poolt ammu okupeeritud Bosnia-Hertsegoviina anneksiooni. Umbes samal ajal oli Bulgaaria vürst Ferdinand kuulutanud enda Austria-Ungari nõus­olekul suveräänseks valitsejaks ja võtnud endale tsaari tiitli. Nii kindlustas Austria-Ungari oma saagiosa ebakorrektselt enne, kui Izvolski sai omaltpoolt teostada vajalikud diplomaatilised sammud Vene osa omandamiseks. Kui hiljemini osutus, et Prantsus- ja Inglis­maa ei anna vajalikku toetust Vene kavatsusele väinade suhtes, teatas Izvolski, et ta polevatki andnud Venemaa nõusolekut annek­siooniks- seetõttu tekkis terav poliitiline pinevus n. n. Bosnia kriis Serbias oli anneksioon tekitanud mõistagi suure ärevuse, sest annekteeritud maa elanikud olid serblased või nende hõimud kelles serblased nägid tulevase Suur-Serbia kodanikke. Pealegi oli Izvolski lubanud, et Venemaa ei tunnusta anneksiooni. Türgimaa, kellele Bosnia ja Hertsegoviina kuulusid juriidiliselt, protesteeris alul, loo­bus aga hiljemini vastupanust, kui sai Austria-Ungarilt teatava rahasumma. Ka Venemaa oli sunnitud lõpuks märtsis 1909 nõus­tuma anneksiooniga selle järel, kui Saksamaa oli talle esitanud vastava kategoorilise nõude. Oli ju Vene sõjaline seisund halb ja pealegi polnud ei Prantsusmaale ega Inglismaalegi sõda antud het­kel soovitav. Nii ei jäänud Serbialegi sellises poliitilises konjunktuuris muud teed, kui nõustuda anneksiooniga.

Järelikult oli Izvolski diplomaatiline rünnak väinade suhtes lõppenud fiaskoga; Venemaa nõrkus oli paljastunud kogu maailma ees. Ka langes Izvolski isiklik prestiiž ja ta sattus ajakirjanduse ja seltskonna pilke ning viha alla. Vene seltskonna isamaalised hinged olid rängalt solvunud; Austria-Ungaris ja Saksamaas hakati nüüd nägema selgemini vaenlast, kui seda oldi tehtud varemini.

Austria-Ungari saavutus Bosnia ja Hertsegoviina okupatsiooni muutmisel anneksiooniks rikkus Euroopas senini kehtinud poliitilise tasakaalu. Kolmikliit — Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia – tõusid domineerivale kohale, kuna kaksikliit – Vene- ja Prantsusmaa – ning nendega entente’i lepingute kaudu seotud Inglismaa nägid Bosnia kriisi tõttu teravamini oma puudusi ja asusid omavahelisi suhteid süvendama ja relvastatud jõude intensiivsemalt suurendama. Austria-Ungari tugevnenud positsioon Balkanil laskis oletada häda­ohu suurenemist Balkani riikidele, kes Austria-Ungari uue võima­liku agressiooni puhul oleksid jäänud ette Austria-Ungari ekspansiooni teele. Juba varemini eksisteerinud Balkani liidu mõte, mis tõotas kaitset Balkani riikidele, sai nüüd uut elujõudu. Venemaa toetas seda üritust kõigiti. Balkani liidu teokssaamise ajal juhtis aga Vene välispoliitikat juba uus välisminister S. Sazonov. Sügisel 1910 oli Izvolski vabastatud välisministri kohalt ja nimetatud saadikuks Pariisi, kus vastav koht oli vabanenud endise saadiku Nelidovi surma tõttu. Izvolski oli igatsenudki välisministri kohuseid maha panna Bosnia kriisi sündmuste pärast, mis olid tekitanud talle palju meelehärma ja vastaseid.

Venemaa lähemaiks välispoliitilisiks ülesandeiks osutusid 1911. a. traditsioonilise väinade küsimuse lahendamine ja Balkani liidu kuju­nemise soodustamine. Balkani liitu pooldas Venemaa eeskätt defensiivseil motiividel, sest ta oli neil ajul ise sõjaliselt nõrk ofensiiviks. Väinade küsimust ei olnud Venemaal õnnestunud soodsalt lahendada, ent rohkem edu oli tal Balkani liidu kujundamisel. Liidu läbirääki­mised arenesid kõigepealt Bulgaaria ja Serbia vahel. Need riigid kaldusid aga defensiivse lepingu asemel sõlmima ofensiivset. Vene­maa polnud sellise lepingu kavaga nõus, sest sõja puhul oleks tõenäoselt ka Venemaal tulnud sellest osa võtta, viimane aga polnud veel sõjaks valmis. Seepärast esitas Vene saadik Nekljudov Bulgaaria valitsusele ühe defensiivse kava. Et aga avalikkuses jutud tekkisid, nagu taotleks Venemaa surve kaudu Balkani liitu, siis otsustas Venemaa taanduda ja jättis liidu kujundamise rohkem poolte endi hooleks. Ta lootis isegi Türgimaad liitu kaasa tõmmata. Kuid Bulgaaria ja Serbia sõlmisid lõpuks niisuguse lepingu, mis tegi võimatuks Türgimaa liitumise ja oli suunatud koguni Türgimaa vastu. See leping valmis 1912. a. kevadel. Ta teine artikkel oli tingimisi ofensiivne ja oli suunatud Austria-Ungari vastu. Lepingu salalisa tekstis oli Venemaale märgitud lubaandev ja arbiitriosa ja see salalisa ise oli ofensiivse iseloomuga Türgimaa suhtes: sõda võidi alata, kui Türgimaal esinesid raskused ja kui status quo Bal­kanil kõikus. Sellist seisundit võis aga vastava tahte puhul alati leida esinevat. Lepingu järgi võis järelikult sõda alata alati, kui Vene­maa seda lubas. Bulgaaria ja Serbia sõlmisid ka sõjalise konvent­siooni, mis määras poolte poolt väljapandavate vägede kontingendid sõja korral. See Bulgaaria-Serbia liit arendati Balkani liiduks Bul­gaaria sobimuste kaudu Kreekaga ja Montenegroga. Nii oli tekkinud peamiselt Türgi vastu sihitud blokk.

Eelnevas kokkuvõtlikult kirjeldatud poliitilise konjunktuuri taus­tal toimuski Venemaa Balkani-poliitika ajavahemikul oktoobrist 1912 kuni oktoobrini 1913. Balkani kaleidoskoobiliselt kirevast poliitikast katsuksime esitada ainult olulisemat ja seotavamat, sest käsiteldava ajavahemiku kohta käiv aktidematerjal on veel väga lünkliselt aval­datud, eriti kehtib öeldu Vene aktidematerjali suhtes.

Venemaa oli lootnud Balkani liidust a) mõjutamisvahendit poolte suhtes, b) kaitsevahendit mõne suurema Balkani riigi mõju laiendamise vastu, c) Bulgaaria-Serbia vastuolu kõrvaldamist ja d) Türgimaa Balkanil olevate maade jaotamist Balkani rahvaste vahel. Viimase eesmärgi teostamise aega polnud Venemaa aga veel kindlaks määranud. Liidu olemasolus endas peitus aga teatav häda­oht, nimelt kiusatus kasustada liitu ründeks võimalikult varsti. Venemaa iootis oma pidurdavale jõule ja liidu lepingus kindlustatud õigusile liidu ärahoidmisel sõjast Türgimaaga, ent kõik see osutus mitteküllaldaseks. Venemaa jt. riikide tahte vastu astus Balkani liit, alates Montenegroga, juba 1912. a. oktoobris sõtta Türgimaa vastu. Balkani riigid asetasid sellega peale muude riikide ka Venemaa raskesse olukorda, mis sisaldas rea võimalusi rasketeks kriisideks. Tea­tavasti raskendas Vene seisundit eriti ta sõjaline nõrkus. Võis tõe­näoselt ette näha, et Venemaa peab taas tegema suuri mööndusi, samuti nagu Bosnia kriisi ajal. Ta poliitiline edu oleks võimalik olnud ainult teiste riikide tõhusal toetusel või mõnede muude era­korraliste soodsate seikade esinemisel. Venemaa seisund Balkanil oleks eriti nõrgenenud juhul, kui Türgimaa oleks võitnud sõja; aga teisest küljest vaadates oli hädaohtlik ka vastupidinegi võimalus. Türgimaa kaotuse korral oleks Austria võinud raskusi luua, näiteks Serbia tugevnemise pärast (nagu see ka hiljemini tõepoolest sün­diski). Nii ühel kui teisel juhul oli karta Venemaa sõttakiskumist, sest Vene huvides oli kaitsta Balkani riike, et säilitada seal ja üldse Lähis-Idas oma poliitilist mõju. Viimase asjaolu pärast polnud Venemaal võimalik avaldada ka küllaldaselt mõjuvat survet Balkani riikidele sõja lõpetamiseks või vallutatud maade tagasiandmiseks. Esines ju sel korral risk, et Balkani riigid kaugeneksid siis Venemaast ja siir­duksid Austria-Ungari mõju alla. Teadagi oli Venemaale väga soovi­tav säilitada esialgu status quo Balkanil, kuid selleks puudusid tal võimalused. Jällegi dikteeris välispoliitiline situatsioon Venemaale taandumistee.

Sazonov arvestas varsti peale sõja puhkemist Balkani status quo’st loooumisega. Alul oli ta veel lootnud Balkani riikide ja Türgimaa sassi läinud vahekordi parandada reformide abil, Balkani riikide Türgimaa aladel elavate hõimude heaks. Vene kava nägi ette, et valid oleksid nagu vareminigi nimetatud sultani poolt, kusjuures oleks rõhutatud vaid dekoratsiooni, kuna nende reaalne tähtsus oleks kadunud. Reformide raskuspunkt oleks tulnud viia Sandšakki, mille valitsemine oleks antud valitud ja Türgimaa poolt kinnitatud mutessarifidele, kelle kõrval oleks seisnud rahvaesindajate nõukogu; vali käsutuses pidi olema piiratud hulk vägesid. Kavas oli veel ette nähtud korra kaitseks rakendatav rahvuslik sandarmeeria, kes pidi alluma kutsutud instruktorite kõrval mutessarifile, ja veel teisigi reformivaid vahendeid. Sazonov tahtis, et reformide ala pidi piirama joon, mis oleks läinud Maritsa suudmest üle Adrianoopoli Mustale merele. Selline joon oli määratud Türgi huvide kindlustamiseks arvestades Konstantinoopoli julgeolekut ja sultani reaalset suverään­sust. Venemaa asus järelikult Konstantinoopoli rajooni suhtes isegi Türgi huvide kaitsjaks, pidades nähtavasti esialgu väinu Türgi hoole all eriti kindlustatuks. Üldist järelevalvet reformide teostamise üle pidid teostama suurriikide saadikud Konstantinoopolis. Sazonov las­kis selle kava teatavaks teha Prantsuse välisministrile R. Poincare’le ja juurde lisada, et see pole vormilise iseloomuga ja et Venemaa rõõmustaks, kui Prantsuse valitsus võimalikuks peaks initsiatiivi osutama eeltoodud mõttes. Venemaa oli huvitatud ka sellest, et ei esinetaks Balkani sõja puhul Austria jt. riikide poolt kompen­satsioonide nõudmisega. Prantsusmaa võttis Vene palve nagu naha arvesse ja Poincare telegrafeeris 30. X 1912 Londoni vastavas mõt­tes. Sazonovi aktsiooni edaspidine käik ei andnud aga erilisi tule­musi; ta kava muutus peaaegu tundmatuseni, sest seda tuli kohan­dada teiste riikide vaatekohtadega.

Sazonovi reformiaktsioon jätkus veel oktoobrikuu jooksul 1912, jäi aga lõpuks tulemusteta. Sõda kestis edasi ja Türgi väed said korduvalt lüüa. Kui Türgi Ida armee purustati Bulgaaria 1. armee poolt 28. Kuni 31. oktoobrini Lüle Burgas’i lahingus, tekkis võima­lus, et bulgaarlased vallutavad Konstantinoopoli; selline väljavaade polnud aga Venemaale vastuvõetav, nagu eelnevas juba selgunud. Venemaa algatas Londonis ja Pariisis küsimuse, kas ta mõlemad entente-kaaslased ei esitaks Bulgaaria valitsusele protesti edasiliiku­mise vastu Konstantinoopoli suunas, aga tulemused olid väga vähe­sed. Vene Londoni saadik krahv Benekendorff rääkis vastavas mõttes Inglise välisminister E. Grey’ga. Viimane aga arvas võimatu olevat buigaarlasilt nõuda, et nad Tšadaldža liinide ees peatuks, sest see võiks anda türklasile võimaluse end koguda ja sellega seni­sed sõjatulemused tühistada. Aktsiooni tulemuseks oli Grey jutuaja­mine Bulgaaria saadik Madjaroviga. Grey ütles end jutlevat Bulgaa­ria sõbrana; olevat tähtis, et Bulgaaria rahustaks Vene valitsust nii ruttu kui võimalik, sest vastasel korral võivat ta kaotada Vene­maa sümpaatia. Madjarov lubas kohe Sofiasse telegrafeerida. Venemaa kasustas Bulgaaria mõjutamiseks ka otsest teed. Nimelt telegrafeeris Sazonov Sofiasse saadikule 31. oktoobril ja palus teatada tulemusi sealsete läbirääkimiste suhtes.

Arvatavasti mõjusid eelkirjeldatud surveavaldused kaasa selleks, et Bulgaaria ründejõud rauges. Olulisemat mõju avaldasid nähtavasti siiski mõned muud seigad, nagu kaotused rünnakuil, tarbeainete ja munitsiooni puudus, soostunud maa ja koolera, millesse haiges­tusid esimesil päevil kuni poolteist tuhat inimest päevas. Nii ei pääsenud bulgaarlased 1912. a. sügisel Konstantinoopolisse. Vene­maale sekundeeris õnn mitme soodsa seiga näol, nii et jäid ära pine­vad olukorrad ses küsimuses ja Venel polnud vaja vähemalt esialgu oma viletsavõitu relvi täristada. Vene ja Türgi ühised seisukohad Konstantinoopoli suhtes ei eita muidugi võimalust, et Vene valit­susel kaugemas tulevikus ei oleks võinud tärgata agressiivseid soove Konstantinoopoli kohta. Esialgu ei tahetud siiski Venes Konstanti­noopolit. Näiteks teatas Preisi prints Heinrich 7. novembril s. a. Saksa riigikantsler v. Bethmann-Hollweg’ile tsaar Nikolai II, ütlusest, et ta Konstantinoopolit isegi kingitusena vastu ei võtaks ja sobivaks pidavat seda ühes lähema ümbrusega türklasile jätta. Vene sõjalised autoriteedid pidasid omalt poolt võimalikuks muuta oma esi­algset seisukohta ja kaldusid isegi lubama Bulgaariale mõnda möön­dust, näiteks Adrianoopoli suhtes. Venemaal kalduti järelikult tarbekorral Maritsa joont parandama Bulgaaria kasuks, mis mööndus oleks olnud nagu hüvituseks Konstantinoopolist loobumise eest.

Novembri lõpul olid Sazonovi kartused Konstantinoopoli pärast tugevasti vähenenud. Ta ütles 28. XI 1912 ühes kirjas, et kuigi sõja edaspidine areng ei olevat veel ettenähtav, võivat siiski arvata, et liitlaste edasitung olevat antud momendil juba oma kulminatsioonini jõudnud ja Konstantinoopoli vallutamise tõenäosus olevat väga väike, mille tõttu näivat täituvatki Venemaa soov, et Konstantinoopol jääks ühes paraja ümbrusega Türgimaale. Samuti oli järgmisel kuul Londonis kokkuastunud suurriikide saadikute konverents Vene soovi suhtes soodsal seisukohal. Siin deklareeris Prantsuse saadik P. Cambon (väga võimalik, et Venemaa vastava inspiratsiooni mõjul) Kons­tantinoopoli suhtes järgmist: „Mis Konstantinoopolisse puutub, siis peab Prantsuse valitsus tingimata kinni status quo säilitamisest. See linn peab järelikult Ottomani riigi omandiks jääma; peale selle peab jääma Türgimaale territoorium Euroopas Marmara mere ja Darda­nellide juures”. Vene saadik krahv Benckendorff ütles, et ta liitub selle seletusega, lisades aga juurde, et see seletus asja täielikult ei ammutavat. See lisand hoidis Venemaale tee vabana agressiooniks Konstantinoopoli vastu tulevikus juhul kui oleks tekkinud selline kavatsus.

Venemaa võitlus Konstantinoopoli kaitse pärast rauges nüüd mõneks ajaks. Kuid Adrianoopoli langemine bulgaarlaste kätte 26. III 1913 tegi selle küsimuse jälle akuutseks. Vaatamata sellele, et see sündmus oli slaavi maailmale rõõmupäevaks, nägi Venemaa sel puhul ühte pahemust, nimelt seda, et Konstantinoopol ähvardas jääda jälle hädaohtu. Bulgaarlased tahtsid kohe piiri nihutada ida poole Enos-Midia joonele otsesuunas, mitte Ergene jõe jooksu mööda. Konstantinoopoli suhtes olid teatavasti Vene- ja Türgimaa huvid identsed. Sazonov instrueeris Benckendorffi, et Venemaa seisukohast oleks soovitav, kui Türgimaa aegaviitmata annaks oma nõusoleku selleks jooneks. Iga viivitus tähendavat tõsist hädaohtu Konstantinoo­polile. Enos-Midia joont pidas Venemaa äärmiseks möönduseks Bulgaariale. Venemaa kartused Konstantinoopoli saatuse pärast olid sel korral üsna põhjendatud; ühest 28. märtsi 1913 telegrammist nähtub, et Tšataldža juures kestsid võitlused juba kaheksandat päeva; maa olnud kuiv ja valitsenud peaaegu suvine ilm. Nähtunud väga võimalikuna, et tunduvalt kõvendatud ja Adrianoopoli valluta­mise läbi julgustatud armeed katsuvad teostada läbimurde Türgi rindest. 11. aprillil oli aga olukord juba tunduvalt muutunud. Greyl oli sel päeval teada, et Bulgaaria armee kannatavat koolera all ja olevat vaevalt suuteline Tšataldža liini läbi murdma. Kor­dus järelikult sama lugu, nagu eelmisel sügisel. Siiski Sazonov pidas olukorda veel tõsiseks. Tal oli varuks üks vahend bulgaarlaste pea­tamiseks, nimelt riikide põhimõtteline nõustumine sõjakahjutasuks, mis oleks olnud väga teretulnud vaestele Balkani riikidele. Lõpuks selgus, et Venemaal leidus veelgi üks hea vahend, millel oma tagajärjed ei puudunud, nimelt rahusobitus poolte vahel. Venemaa kaas­abil jõuti niikaugele, et 15. IV 1913 sõlmiti Bulgaaria ja Türgimaa vahel 10-päevane relvaderahu, mida hiljemini pikendati. Sazonov pidas Venemaa teeneks seda, et Türgimaa säilitas Konstantinoopoli. Ta võis seejuures toetuda asjaolule, et märtsis 1913 oli Bulgaaria kindral Radko Dimitrijev Bulgaaria valitsuse nimel Venemaale pak­kunud Konstantinoopoli valdamist juhul, kui Venemaa oleks lubanud Bulgaaria suurendumist Tšataldža liinini. Oletatavasti lükkas Vene selle pakkumise tagasi. Türgimaa võlgnes tõepoolest palju tänu Venemaale paljude Konstantinoopoli küsimuses teostatud türgisõbralikkude aktsioonide eest.

Kui Venemaa töötas Konstantinoopoli küsimuses ühe oma kaitse­aluse Balkani liidu liikme, nimelt Bulgaaria vastu, leiame samal ajal Balkani sõdade ajastu ajaloos näiteid selle kohta, et Venemaa osutas mõne Balkani liidu liikme soovide suhtes väga suurt hea­tahtlikkust. See kehtib eriti Adria sadama küsimuse kohta. Juba oktoobris 1912 oli Sazonov maininud jutlemises Austria-Ungari saa­diku krahv Thurn’iga Serbia soovi saada sadamat Adria merel. Austria-Ungari suhtus sellesse soovisse eitavalt. Oldi arvamusel, et sellist sadamat võiks kergesti muuta sõjasadamaks, mis saaks ainult Venemaa eelpostiks ja mille kaudu võiks Itaalia abiga täie­likult sulgeda Adria mere. Sazonov aga ei loobunud Serbia nõude toetamisest, pidades seda õiglaseks ja Austria-Ungari seisu­kohta väiklaseks. Ta tegi Adriale pääsu küsimuses vahet eesmärgi ja abinõu vahel; eesmärgiks oli tema järgi Serbia majandusliku ise­seisvuse võimalik kindlustamine, abinõuks – väljapääs Adriale, olgu siis mingi territoriaalse valduse kaudu rannal või ühenduse kindlus­tamise läoi raudtee kaudu mingi teise sadamaga samul tingimusil, mida Austria oli saavutanud oma kaupade transiidi jaoks Salonikisse. Austria-Ungari, Itaalia ja Saksamaa, s. t. kõik kolmikliidu riigid, lõid Serbia nõude vastase bloki. Serbia huvide äärmine kaitsmine Venemaa poolt oleks arvatavasti ajendanud Vene-Austria sõja ja võib-olla ka isegi Euroopa sõja. Seda tõendab näiteks Serbia charge d’affaires’i Bogitševitš’i jutlemine Saksa välisasjade riigisekretäri A. v. Kiderlen-Wächter’iga. Bogitševitš küsis, kas Saksa­maa võtab casus foederis’ena juhtu, mil sõda puhkeks Venemaa ja Austria vahel Adria konflikti pärast. Kiderlen-Wächter vastas jaa­tavalt nii selle juhu, kui ka juhu kohta, kui Prantsusmaa ei võtaks sellisest sõjast osa. Venemaal polnud mingit võimalust ilma Euroopa sõjata aidata sõjaliselt Serbiat selle konfliktis Austriaga. Seetõttu ei jäänud Venemaale muud üle, kui järele anda kõigis küsi­musis niivõrra, kuivõrra ta kartis Euroopa sõda. Bosnia kriisi alanduspäevade analoogiad olid sellega võimalikuks saanud.

Seepärast püüdis Sazonov mõjuda Belgradi valitsusele rahusta­valt. Tal olid teated, et Austria otsus, vastu panna Adria sadama hankimisele Serbia poolt, oli kõigutamatu; Austriat toetasid, nagu mainitud, ka tema liitlased. Teiseltpoolt seletasid Prantsus- ja Inglis­maa avalikult, et nad kuidagi ei kaldu konflikti kolmikliiduga sellise küsimuse pärast teravaks ajama. Ka Venemaa ise andis Serbiale kategooriliselt teada, et ta ärgu arvestagu Vene kaasatulekuga. Vene­maa ei laskuvat sõtta kolmikliidu võimudega Serbia sadama küsi­muse pärast. Sazonov avaldas soovi, et Inglis- ja Prantsusmaa komplikatsioonide hädaohu vältimiseks soovitaksid Belgradi valit­susele mõõdukust ja arukust. 13. XI 1912 teataski Benckendorff Grey manitsustelegrammist Belgradi. Venemaa huvides ei võinud aga olla seik, et Austria-Ungari saadikul krahv Thurnil oli korda läinud Peterburis hankida teateid selle kohta, et Vene valitsus ei kavatse Serbia soove Adria sadama küsimuses äärmuseni kaitsta. Selline teade pidi muidugi Austria-Ungari resp. kolmikliidu vastu­panu kõvendama.

Venemaa seisukoht Adria küsimuses elas siiski üle ühe ajutise muutuse: Nagu Inglise saadik G. W. Buchanan mainib oma mälestustes, lasknud Nikolai II, kes pidas suurvürst Nikolaiga jt. kindrali­tega Spalas jahti, oktoobri lõpul Sazonovi enese juurde tulla, et talle teatada oma soovist lubada Balkani võimudele igat mõeldavat toe­tust, aga niivõrra, et Venemaa ei satuks selle läbi tõsiseisse sekeldusisse. Buchanan arvab, et see audients olevat tähistanud pöörde­punkti Vene valitsuse käitumises, ja nimetab seda isegi šovinistlikuks pöördeks; viimane väide näib igatahes olevat liialdus. Sellise pöördega oli nähtavasti ühenduses asjaolu, et 11. novembril avaldas Sazonov soovi teada saada, millisele seisukohale asuksid Inglis- ja Prantsusmaa siis, kui ei peaks õnnestuma takistada Austria aktiivset väljaastumist, mida Vene võimude arvates oli oodata juhul, kui Serbia järele ei annaks Adria küsimuses. Izvolski telegrafeeris 17. XI 1912 Poincare väljendusest, et tal (Poincare’l) olevat võimatu kindlaks määrata Prantsusmaa käitumist Austria aktiivse esinemise korral siis, kui pole teadet Vene valitsuselt ta eesmärkide kohta. Venemaa ülesanne olevat algatavat osa etendada asja puhul, milles ta on enamhuvitatud osanik, kuna Prantsusmaa annaks talle oma energilisimat toetust. Kui Prantsusmaa esineks algataja osas, siis satuks ta hädaohtu oma liitlase eesmärkidele ette joosta. Poin­care lisanud juurde, et üldse olevat kõik kokkuvõetav valemisse: „Kui Venemaa sõtta läheb, teeb Prantsusmaa sedasama, sest meie teame, et selles asjas Saksamaa seisaks Austria taga.” Kui Izvolski küsinud, kas Poincare teab Inglise seisukohta selles asjas, vastanud Poincare, et tema informatsiooni järgi piirduvat Londoni kabinet antud momendil Venemaale oma täieliku diplomaatilise toetuse lubamisega, mis ei lülitaks välja tarbekorral ka energilisema abistamise võima­lust. Järgmisel päeval, 18. novembril, teatas Izvolski veel kinni­tavalt, et Poincare öelnud endastmõistetava olevat Prantsusmaa väljaastumise sel konkreetsel juhul, mil esineb Prantsuse-Vene liidu­lepingus ettenähtud casus foederis, s. t. siis, kui Saksamaa toetab Austriat relvade jõuga Venemaa vastu. Selline Prantsuse-Inglise toetus pidi loomulikult Venemaa seisundit kõvendama.

Lisaks mõjus samas suunas ka Vene avalik arvamus, millega Sazonov oli sunnitud sel puhul arvestama. Sazonov nimetas avalikku arvamust isegi tekkinud pöörde põhjuseks. Vähemalt öelnud ta Itaalia charge d’affaires’ile, et ta olevat sunnitud avalikus arvamuses esineva ärevuse tõttu oma esialgset seisukohta muutma ja Serbia nõuet Adriale pääsu suhtes toetama. Venemaal tuli muidugi ka juba ainuüksi prestiiži pärast osutada sõjakust teatud piirideni. Saksa Peterburi saadiku Fr. Pourtales’i telegrammist 20. XI 1912 näh­tubki, et Sazonov rääkis täiesti avameelselt väga hädaohtlikust sei­sundist, mis tekiks juhul, kui Austria-Ungari kangekaelselt jääks seisukohale mitte lubada Adria mere sadamat Serbiale. Sazonov ei kartnud seejuures sõna „sõda” suhu võtta. Pourtales oli toimu­nud pööret juba tükk aega jälginud ja tema andmed tõendavad avaliku arvamuse sellekordset mõju. Pourtales’i teadmise järgi olevat Sazonov teinud juba mõnda aega mööndusi avalikus arvamuses valit­senud meeleoludele; see väljendunud intervjuudes ja ametlikult inspireeritud ajaleheartikleis. Samasuguseid mööndusi arvas Pourtales võivat ära tunda ka Vene valitsuse suhtumises panslavistlikku agi­tatsiooni. Pööre olevat tekkinud kõrgemates ringides umbes 14 päeva eest, järelikult umbes 6. novembri paiku. Tõenäoselt pani Pour­tales pööret tähele siiski alles tublisti hiljem selle tekkimisest. Ees­pooltoodud Buchanani teate järgi tuleb oletada, et pööre sündis juba oktoobrikuus. Teatud määral oli õige Pourtales’i arvamine, et tsaari sõjalisel ümbrusel ja suurvürst Nikolai Nikolajevitši parteil oli õnnestunud muuta rahusõhralik tsaar sõjakaks. Ohvitseride ringis ja õukonnas polevat olnud Balkani sõja alul märgata mingit sõjakust, nüüd räägitud aga avalikult Austria-Vene sõjalise konflikti võimalusest ja isegi tõenäosusest. Vene taandumistendents Balkani küsimuse suhtes oli avaliku arvamuse, militaristide ja tsaari mõjul muutunud vastupanu tendentsiks.

Pinevat õhkkonda ühendasid omalt poolt sõjalised ettevalmis­tused. Ärevaid teateid Vene mobilisatsioonist oli liikumas juba enne Balkani sõja tegelikku puhkemist. Näiteks valgustas 6. X 1912 prints Ludwig Windischgrätz, Ungari delegatsiooni liige, „Zeit’is” Vene hädaohtu järgmiselt: „Kui Venemaa kuni 6. oktoobrini mehi, keda ta mobiliseerinud, ei vabasta, siis on n. n. proovimobiliseerimine vae­valt sellise iseloomuga. Seeläbi tekib tõsine situatsioon. Venemaa ole­vat 11 jalaväe ja 5 ratsaväe divisjoni enam kui 200 000 mehega mobiliseerinud Austria, Saksa ja Rumeenia piiril”. 13. novembril lisan­dus teade teedeministri otsusest süte tagavarade kohta reas väik­semais kaevandusis. Ka reservilaskmine ei pidanud toimuma, nagu see varemini sündinud, 2 kuud enne uut aastat, vaid see lükati kuni seadusliku lõpptärminini edasi. Mis puutub Austriasse, siis val­mistuti ka seal. Teade 12. novembrist rääkis sõjalaevastiku mobili­seerimisest Pola’s ja Doonau laevastiku omast Semlin’is; järgmise päeva teade kõneles sõjalisist ettevalmistusist Böömimaal, Bosnias ja Dalmaatsias. Novembri keskpaiku 1912 levis Viinis kuuldus, et serblased peale Prizren’isse sissetulekut olevat kohelnud halvasti sealset Austria konsulit Prochaska’t. Kuuldus leidis eriti toitu sel­lest, et Serbia sõjalised võimud ei lasknud üldse telegramme Prizrenisse ega sealt välja ja et tehti raskusi ühele Austria ametnikule, kes oli saadetud konsuli saatuse selgitamiseks Prizrenisse. Alles pikema aja järel selgus, et konsul Prochaskaga polnud midagi halba juhtunud; esialgu oli aga Prochaska juhtum meeleolu Viinis häda­ohtlikult ärevaks ajanud. Selle juhtumi, talle Viinis tekkinud vastu­kaja ja sõjaliste abinõude tarvituselevõtu vahel valitseb tihe side. Ka Saksamaad informeeriti Austria poolt. Nimelt teatas 19. XI 1912 Kiderlen-Wächter keiser Wilhelm II-le krahv Berehtoldi ülesandel Austria saadiku teadaandest, et pidevad teated Vene vägede kõven­damisest Galiitsia piiril sundivat Austriat vägesid kõvendama Vene piiril. Austria kindralstaabis oldi sõjakad, nagu nähtub 18. no­vembri teatest. Üks juhtiv ohvitser olevat öelnud, et neil olevat häbi, ja kui nad end kokku ei võtvat, siis pidavat nad vastavad konsekventsid tõmbama ja suurriigi aust loobuma. Pinevust suu­rendasid veel Austria slaavi osis toimuvad rahvuslikud meeleaval­dused, mis tekitasid Saksa ringkonnis kibedust. Keiser Wilhelm II tegi slaavi meeleavaldajate suhtes märkusi, soovitades neid üles puua ja arvates, et „mit Blut u. Eisen sind die Keris nur noch zu kuriren”.

21. XI 1912 andis keiser Franz Josef oma nõusoleku Galiitsia vägede suurendamiseks; ta arvas seisundi olevat raskema, kui 1866. a. Saksa sõja puhul. Sõjaminister kindral Auffenberg ütles: „Meie näeme, kuidas Venemaa meie piiri abinõudele reageerib. Võtab ta neid rahulikult, siis on meil vabad käed Serbia vastu.” Muide, ka Berliini kindralstaap oli Austria sõjaliste abinõude suhtes infor­meeritud. Nii näeme, millist kardetavat sondeerimismängu män­gis Austria juba tol korral Venemaaga. Teatavasti kordus see maa­ilmasõja eelpäevil. Serbiat võis säilitada ainult respekt Vene relvade vastu. Saksa kindralstaabi ülema H. v. Moltke andmeil oli Venemaa sõjavägede hulk teenistusse edasijäetud väljateeninud sõdurite arvel kasvanud 400 000 mehe võrra. Vaatamata sellele ei süutnucf Vene sõjavägi Austrias niipalju enda vastu respekti äratada, et sel­lest oleks jätkunud vastutuleku tekitamiseks Serbia suhtes. Vene­maa oli nähtavasti niikaugele läinud, kui minna võis ilma erilise hädaohuta (nagu Nikolai II oli teatavasti Spalas käskinud). Et võimalik polnud alustada sõda Vene vägede madala ettevalmistustaseme ja sõjaks küllaldase põhjuse puudumise pärast, siis tuli Venemaal tagasi tõmbuda. Pealegi polnud Venel huvi lasta end tembeldada tüliotsijaks, sest siis oleks ta võinud kaotada Inglis- ja Prantsusmaa avaliku arvamuse poolehoiu.

Sazonov telegrafeeris seetõttu Vene Belgradi saadikule Hartwigile, et valitsus kalduvat Adriale juurdepääsu küsimuses üha enam rahulikule lahendusele, sest see küsimus olevat Vene valitsuse silmis puhtkohaliku tähendusega. Ta palus ettevaatlikult Serbia pea­ministrit N. Pašicit selles suhtes kainestada. Ka Pourtales oli muutust märganud, aga vist mõni päev hiljemini, kui see tegelikult toimus. Ta arvas, et juba 22. XI 1912 olnud Sazonovil leplikum meeleolu kui eelmisel nädalal. Ka Benckendorffi arvamine 24. no­vembrist polnud sõjakas. Ta arvas äärmisel juhul saavutada võivat neutraliseeritud sadama autonoomse Albaania territooriumil; kui Venemaa aga tahaks Serbiale anda veel kaugemale minevat toetust, siis kaotaks ta Inglis- ja Prantsusmaa moraalse toetuse. 25. XI 1912 telegrafeeriski Sazonov Pariisi (ja teatas sellest ka Londonisse), et Venemaa seisukoht Austria-Serbia tülis polevat muutunud; Vene­maa jätkavat mõlema poole huvega arvestamist, rahuliku lahenduse otsimist ning Serbiale nõu andmist mõõdukuseks ja järeleandmi­seks. Pinevuse alanemiseks oli tähtis ka Saksamaa seisukoht. Kiderlen-Wächter ei näidanud üles mingit sõjakust 26. Xl 1912 ta teatas vürst Lichnowski’le Saksa saadikule Londonis et Saksa­maa saaks mõjuda oma liitlasele rahustavalt kui Venemaa ei võta uusi abinõusid tarvitusele Olevat kahetsusväärne kui vastasikuseist sõjalisist abinõudest millega igatahes Venemaa olevat algust teinud tekiks Euroopa rahule tõsine ähvardus. Venemaa polii­tika tallas nüüd tõsiselt rahuteed. Kui Serbia valitsus pöördus Peterburi poole küsimusega, kuidas käituda edaspidi, soovitas Sazo­nov et Serbia jätkaks oma püüet poliitilisele ja majanduslikule sõltumatusele, aga väldiks vahendeid mis võiksid teha seisundi enam komplitseerituks. Ka Vene ja Prantsuse saadikud Bukarestis väljendusid samas mõttes. Väga iseloomulikult väljendus Vene Balkani-poliitika suhtes Sazonov 4 XII 1912 krahv Thurn’ile. „Teie võite kindlad olla, et meie ei alusta kallaletungi” ütles ta, aga lisas kohe juurde: „eeldusel, et teie ise Serbiale kallale ei tungi”. See oli enne maailmasõda Venemaa poliitiline dogma, mida oleks eeskätt Austrial tulnud alati pidevalt arvestada.

Kui Venemaa oli lahkumas sõjaka poliitika radadelt, ei teinud seda veel Austria-Ungari. 23. XI 1912, kui Vene poolel võis märgata juba pehmemat suhtumist kriisi, jätkus pinevus Austrias. Sel päe­val oli kindralstaabi ülem saanud audientsil keisri nõusoleku terve rea väekorpuste koosseisude kõrgendamiseks, vabanemisele kuuluvate sõdurite teenistusse edasijätmiseks, väljasuurtükiväe suurendami­seks ja mitmete teiste vahendite tarvituselevõtuks relvastatud jõu tõstmisel. Detsembri alul oodati keisrilt isegi korraldust n. n. Balkani mobilisatsiooni läbiviimiseks. 4. detsembril esitas kindralstaabi ülem Schönbrunnis audientsil Franz Josefile mobiliseerimiskäsu kinnitamiseks. Keiser ei suutnud aga sel korral veel otsustada ja pinevus jätkus. 12. detsembril nimetati koguni endine kindralstaabi ülem Fr. Conrad v. Hötzendorff jälle endisele kohale. See mees tegi kõik, mis võimalik, et saavutada sõjalist arveteõiendamist Serbiaga. Seetõttu ettevalmistusüritused jätkusid. Siiski pidi Conrad v. Hötzendorff lõpuks tunnustama, et ta katsed sõda Serbia vastu välja kutsuda olid nurjunud, sest keiser ja troonipärija olevat kart­nud, et Serbia sõjast võiks areneda Euroopa sõda.

Ebasoodsalt mõjus Conrad v. Hötzendorffi kavatsustele ka Lon­donis toimunud suurriikide saadikute konverents, kes algas oma vastuolusid lahendavat tööd detsembri keskpaiku 1912. 18. det­sembril voeti sel konverentsil, kus muidugi viibis ka Austria esin­daja, järgmine vormel vastu: „Serbia saab kaubasadamana ühe vaba ja neutraalse Albaania sadama, mis on ühenduses internatsionaliseeritud raudteega, seisab Euroopa kontrolli ja erilise rahvusvahelise asutise kaitse all ja omab õigust vabaks transiidiks ka relvade ja munitsiooni alal”. Et Serbia samal ajal ise lõpuks loobus nõudest territoriaalse juurdepääsu suhtes Adria merele, siis kao­tas Adria konflikt oma senise aluse.

Üldine pinevus Balkani küsimuses vähenes ka selle tõttu, et 16. detsembril olid alanud rahuläbirääkimised Türgimaa ja sõjaliselt edukate Balkani liitlaste vahel. 21. detsembril oli märgata juba Austria sõjaministeeriumis ja kindralstaabis esimesi tunnuseid algava pinevuse lahenemise kohta. Üllatusena teostas aga Venemaa jaa­nuari alul 1913 just nagu Adria kriisi finaaliks sõjaka meeleavalduse, millel siiski polnud aga halbu tulemusi. Keiser Wilhelm II juurde atašeeritua Vene kindral Tatištšev oli talle tsaari ülesandel teata­nud, et Austria poolel olevat teostatud vägede kõvendusi, mis Vene keisrit sundinud kaitse otstarbel samuti korraldama kõvendusi. Aus­terlastele olevat ette pandud Vene piiril ettevõetud kõvendused kõrvaldada. Kui rahuldavat vastust ei järgnevat, siis olevat tsaar sunnitud Kiievi rajoonis oma vägesid suurendama. Saksa sõjalise voliniku krahv Dohna arvates olnud Tatištševi samm tuntud Serbia-Montenegro sõbralise õuepartei (kuhu kuulusid suurvürst Nikolai Nikolajevitš, ta naine – Montenegro kuninga tütar, selle õde jt.) mõjutuste tulemus. Nikolai II muutis aga varsti oma seisukohta. Peaminister V. Kokovtsevil õnnestus audientsil 3. I 1913 kerge vaevaga tsaari veenda edaspidiste sõjaliste vahendite tarbetuses. Kokovtsevi jutlemine Austria saadiku krahv Thurniga oli samuti olnud väga sõbralik, nii et Thurn ei näinud Tatištševi missioonis seisundi teravnemise tunnuseid. Sõjalised vahendid püsisid siiski, kuigi pinevus oli oma teravuse kaotanud.

Vaevalt sai Adria sadama konflikt vaibuda, kui hakkasid kuju­nema uued vastuolud. Teatavasti olid detsembri keskel 1912 alanud rahuläbirääkimised Balkani liidu ja Türgimaa vahel. Et oli karta nende nurjumist ja Venemaa tahtis aidata oma kaitsealuseid, telegrafeeris Sazonov 21. XII 1912 Vene Konstantinoopoli saadikule Giers’ile, tehes talle ülesandeks deklareerida Türgimaale, et sõja­tegevuse taaspuhkemisel Türgimaa järeleandmatuse tagajärjel võiks Venemaa erapooletus hädaohtu sattuda. Giers täitis selle ülesande 23. detsembril. Türgimaal ei võetud nähtavasti seda ähvardust tõsiselt, sest türklased lasksid tõepoolest rahuläbirääkimised kat­keda. Suurriigid püüdsid oma vahenduse kaudu olukorda paran­dada. Jaanuari keskpaiku esitasid nad Türgimaale kollektiivses noo­dis nõude, et viimane ei takistaks rahu jaluleseadmist. Seda aktsiooni toetas Vene saadik veel erilise sammuga, korrates oma seletust,ei Venemaa sõja taasalgamise juhul ei võivat enam säilitada oma neutraalsust. Türgi valitsus alistus suurriikide soovile. Venemaa aga tühistas oma Konstantinoopoli saadiku poolt Türgimaale antud ähvarduse, nähtavasti pidades, seda mittesobivaks antud momen­dile; oli ju Türgimaa soodsalt suhtunud suurriikide esitisse.

Türgimaa võimud olidki rahutegemise poolt; kuid äkki puh­kes peamiselt selle küsimuse pärast mässuliikumine, mille tulemusena tekkis uus valitsus ja pääses võimule rahuvaenlik poliitika. Rahulootuste nurjumine Balkanil suurendas loomulikult jälle pinevust. Jaanuari Keskel sondeeris Austria Saksa valitsuse seisukohta. Sel­gus, et ei keiser Wilhelm II ega riigikantsler v. Bethmann-Hollweg ei kaldunud sõda pooldama, vaid püüdsid seda vältida. Kindral Conrad v. Hötzendorff ütles sel puhul, et Austria-Ungaril on kavat­sus ainult oma vastuolu Serbiaga lahendada vägivaldsete vahendite kaudu. Kui Venemaa selle vastu välja astuvat, siis pidavat Saksa­maa otsusele jõudma. Austria-Ungari sõjapartei kavatsustele oli suureks takistuseks Saksamaa sellekordne rahusõbralikkus. Teata­vasti läks alles 1914. a. juulipäevil sõjaparteil korda selles suhtes olulisemat muutust läbi viia.

Venemaal valitses kestvalt suur ärevus Austria käitumise pärast. Leiti, et vaatamata kõigele Vene järeleandlikkusele ei esine Austria poolel vähematki pinevuse lahendust. Austria esindaja osutas Londoni saadikute konverentsil Balkani vastuolude lahendamisel suurt tõrksust. Inglise kuningas George V arvas, et juhul, kui saa­dikute konverents nurjuks, langeks vastutus ainult Austriale. Krahv Benckendorff hindas Euroopa riikide suhtumist Venemaasse sel momendil soodsaks, pidades selle põhjuseks Venes valitsevat lep­likkuse vaimu. Inglise kuningas rääkis 21.01.1913 Benckendorffile huvitavaid asju Preisi printsi Heinrichi hiljutisest külaskäigust. Prints oli pärinud kuningalt, milline oleks Inglismaa seisukoht sõja puhul. Tõenäoselt toimis prints Heinrich vastavate direktiivide kohaselt. Juhul, kui Inglismaa oleks näit. andnud lubaduse kindla erapoole­tuse suhtes, oleks kolmikliidu algatusel võinud tekkida raske häda­oht Balkani resp. Euroopa keerdsõlmede lahendamisel sõjakamate vahendite kaudu. Printsi üllatuseks vastas kuningas, et teatavail asjaoludel läheb Inglismaa kindlasti üheskoos Vene- ja Prantsus­maaga. Prints oli osutanud elavat imestust ja vastanud, et ta asja tähtsuse tõttu pidavat sellest oma keiserlikule vennale (Wilhelm II-le) otsekohe teatama. Järelikult oli Saksa sondeerimine Londonis lõppenud Saksamaale tagasihoidlikkust dikteerivalt, sest Inglismaa seisund oli ebasoodus sõjalisiks seiklusiks. See seik mõjutas Saksa­maad antud momendil kahtlemata tagasihoidlikkusele ja pidi samuti mõju avaldama Austria poliitilisele orientatsioonile rahulikuma käi­tumise suunas.

Peale Austria küsimuse tegi Venemaale muret Rumeenia-Bulgaaria pinev suhe. Nimelt olid Bulgaaria võidud I Balkani sõjas Türgimaa arvel äratanud lõkkele Rumeenia kompensatsiooni ihad. Sazonov oli palju vaeva näinud, et bulgaarlasi kallutada seni tehtud mööndustele. Nüüd kaebas ta jälle Rumeenia väikse vastutulelikkuse pärast. Bulgaaria oli Venemaa nõuandel oma esialgsest seisukohast juba väga kaugele kõrvale kaldunud. Ta oli täitnud Rumeenia nõuded, eriti need, mis toetusid strateegilisile kaalutlusile. Sazonov andis mõista, et Bulgaaria-Rumeenia sõja juhul ei või Venemaa ükskõikseks jääda.

Lisaks Venemaa senistele muredele tuligi Türgimaalt lisaks uus üllatus, nimelt riigipööre jaanuaris 1913. See viis Sazonovi maksimaalsesse ärevusse. Pourtales leidis Sazonovi 24. jaanuaril äärmiselt rahutuna Konstantinoopoli sündmuste pärast; ta polnud veel kunagi Sazonovit nii ärritatuna näinud. Peterburis kujunes tugev vool Türgimaa suhtes neutraalsusest loobumise ja Türgimaale Aasias sekelduste valmistamise suunas. Sazonov ei lasknud aga pinevust nädaohtlikuks muutuda, vaid astus isegi panslavistidele vastu. Veebruari alul keelati tema algatusel politseilikult ära kõik panslavistlikud banketid Peterburis, Moskvas ja Kiievis. Vene sõjapartei ei suutnud veel Venemaa poliitikat ohtlikult mõjutada. Ka oli Vene valitsuse poliitikale nüüd toetuseks sobiv kallak Austria poliitikas. Austria sõjapartei ei suutnud end lõplikult kehtima panna. Austria keiser saatis prints Hohenlohe’ga veebruari alul Nikolai II-le väga sõbraliku kirja. Ta avaldas soovi kaotada isikliku aktsiooni kaudu selle ebasoodsa mulje, mis Austria poliitika oli Venes esile kutsunud. Keiser palus mitte tähelepanuta jätta ta püüdeid, mis olevat suunatud Austria-Ungari eluliste huvide kooskõlla viimisele murega heade suhete säilitamise eest. Nikolai II vastas sõbralikult, aga kindlalt: Venemaa olevat teinud juba kõik võimaliku, et oma kohuseid, mida talle sadade aastate pikune  ajalugu  peale paneb, kooskõlla viia tõelise püüdega Euroopa rahu säilitamiseks. Vene­maa mööndused selle eesmärgi saavutamiseks laskvat loota, et Austria omaltpoolt soodustab küsimuste rahulikku otsustamist. Aga see ootus olevat, Londoni saadikute konverentsi arvestades, osutunud petlikuks. Lõpuks palus tsaar Franz Josefit kasustada kogu oma isiklikku mõju oma valitsuse mõjutamiseks rahulikus mõttes, et säiliks Euroopa rahu ja kõveneksid Vene-Austria heanaaberlikud suhted. Prints Hohenlohe väitis Sazonovile, tema missiooni täht­saim ülesanne seisvat selles, et Venemaal selgitada Austria relvastu­mise tõelist tähendust, millest ta olevat isiklikult informeeritud kui kindralstaabi ohvitser. Ta vastutavat oma auga informatsiooni tõepärasuse eest. Siis andis prints ülevaate Austria ettevalmistusist ja kinnitas, et Austria ei kavatsevat ei Venemaad ega Serbiat rünnata. Ta mainis ka, et olevat raske enne Balkani sõja lõppu asuda sõja­liste vahendite redutseerimisele. Sellele vaatamata olevat ta aga valmis isiklikult Viinis mõjuma, et Austria valitsus vähemalt osutaks teatavat algatust selles asjas, mis oleks tema kavatsuste tõelikkuse tõenduseks. Üldiselt hindas Sazonov jutlemist printsiga väga sõb­ralikuna ja leplikuna. Prints Hohenlohe missioon täitis kindlasti oma otstarbe ja aitas lahendada pinevust Venemaa ja Austria vahel.

Jõudnud Viini tagasi, prints Hohenlohe väljendus väga mõõdu­kalt ja astus isegi otsustavalt välja Austria vägede suurenduste redutseerimise eest. Krahv Thurn teataski Sazonovile, et Austria valitsus on valmis vähendama Galiitsia vägesid. Ta avaldas lootust, et see samm põhjustaks Venemaa teenimajäetud reservistide vabas­tamise. Austria saigi Peterburist lubaduse, et ka Vene poolel lastakse piirirajoones reservistid vabaks. Senist asjakäiku kroonis 11. III 1913 Peterburis ja Viinis avaldatud identne teadaanne järg­mise sisuga: „Kirjavahetus, mis toimus viimati keisrite Franz Josefi ja Nikolai vahel, on uuesti tõendanud, et sündmused Balkani pool­saarel pole vähendanud sõbralikke tundeid mõlema suverääni vahel ja et rahu säilitamine moodustab endiselt nende hoolitsuste ees­märgi. Seepärast on mõlemad valitsused otsusele jõudnud, et teatud puhtdefensiivset liiki vahendid, mis olid mõlema riigi piiriprovintsides tarvitusele võetud, ei näi enam olevat asjaoludest nõue­tavad. Seepärast on otsustatud Austria-Ungari vägede tegevust Galiitsias alandada normaalseisundile. Samuti teostatakse Vene reser­vistide selle aastakäigu vabastamine, kes möödunud aasta sügisel oleks pidanud vabaks saama.” Peterburis lisati sellele seletusele täiendus,  mille  suhtes poldud kokku räägitud; nimelt nähtuvat läbirääkimisist Viini kabinetiga, et Austria-Ungari ei kavatsevat mingit kallaletungiplaani oma lõunanaabrite suhtes. Sellega püü­dis Venemaa siduda Austria käsi, kasustades muu seas nähtavasti ka prints Hohenlohe vastavat väljendust.

Austerlased olid aga selle peale väga pahased, sest nad taht­sid ju soodsal momendil Serbiaga arveid õiendada. Berchtold ütles selle kohta muu seas: „ … Es ist eine gemeinheit,” Ja asjast oleks võinud kergesti tüli tekkida. Küll ei olnud krahv Thurn selles päris süüta, sest ta oli teadnud Sazonovi kavatsusest Vene avaliku arvamuse rahustamiseks sellist kommentaari ajalehes ilmuda lasta. Thurn ei teatanud aga asjast Viini, sest ta ei pidanud seda tingi­mata vajalikuks ja kartis tekitada Viinis uuesti kõhklemisi ühise teadaande suhtes. Lõpuks oli Sazonov õigustatud vastava seletusega esinema, sest Austria oli korduvalt esinenud sellesisuliste rahukinnitustega. Mida krahv Thurn polnud ette näinud, oli see, et kom­mentaar võiks võtta teadaande täienduse kuju. Viimane olevat, arvas ta, Sazonovi või mõne ta ametniku trikk, mis polevat päris „fair”. Sazonov olevat olnud alul väga ärritatud, kui ta teada sai Viini ametisikust avaldusest, mis nimetas Vene kommentaari üle­aruseks. Ta andis seda mõista ka krahv Thurnile. Siiski lõppes jutu­ajamine väga sõbralikul viisil. Venemaa oli asetanud Austria selle võttega raskesse seisundisse. Ei kõlvanud ju viimasel ses küsimuses „suurt kella” helisema panna, sest see oleks paljastanud ta kavatsusi oma lõunanaabri kohta. Üldiselt oli siiski see järjekordne Vene-Austria kriis lõppenud veel kord ilma ultima ratio’ta – sõjata.

     

I osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1936

     

II.

Vahepeal oli küpsemas aga uus konflikt – Skutari pärast. Juba esimesel Londoni saadikute konverentsi istungil (detsembris 1912) andis Austria esindaja krahv Mensdorff mõista, et Skutari peab siir­duma Albaaniale. Mensdorff deklareeris, et Austria olevat valmis tegema Montenegrole mujal tähtsaid territoriaalseid kontsessioone, kui ainult Skutari ja selle ümbruse küsimus korraldataks tema soo­vide kohaselt. See küsimus sai ähvardavaks, kuna Austria-Ungari tegi Skutari kuulumisest Albaaniale prestiiži küsimuse, põhjendades, et Skutari olevat „peaaegu Austria linn ja Austria katoliikliku mõju residents”. Venemaa tahtis aga, et Skutari saaks Montenegrole. Vastavalt esineski Vene Londoni saadik Benckendorff saadikute konverentsil.

Venemaa taotles oma soovi täitmist ka kaudsete vahenditega. Näiteks telegrafeeris Sazonov 19. detsembril 1912 Rooma saadikule, et ta juhiks Itaalia valitsuse tähelepanu seigale, et Vene salajaste infor­matsioonide järgi võib protest Skutari Montenegrole saamise vastu tõsiselt ohustada kuningas Nikolai ja troonipärija olundit, kelle vastu rahulolematus on kasvamas. Montenegrolased pidavat mõlemaid sõja­liste äparduste eest vastutavaks. Venemaa lootvat, et Itaalia valit­sus omaltpoolt ei tõrgu mõjutamast Austria valitsust, et  teda kallutada järeleandmisele. Venemaa seisund polnud just halb Skutari küsimuses. Saksa esindaja Londonis – vürst Lichnovski – toonitas Berliinis käies, et ta peasihiks olnud „sobitada Austria ja Vene seisundite vahel ja vältida muljet, nagu väljuks Venemaa alandatult või võidetult läbirääkimisilt”. Skutari suhtes oli Lichnovski püüdnud sobitada ja mõjutada krahv Mensdorffi mõõdukuse suu­nas. Pole kahtlust muidugi ka ses suhtes, et liitlase – Prantsus­maa – toetus oli Venemaale kindlustatud. Sama on kehtiv ka Inglis­maa suhtes; 4. jaanuaril 1913 teatas Inglise saadik Sazonovile, et tema valitsuse diplomaatiline toetus Skutari küsimuses on Venemaale kind­lustatud. Venemaa ei tahtnudki Skutari küsimuses diplomaatilise mõjutamise piirist üle astuda, mis aga ei kuulutanud Venemaale edu, kui Austria oleks jäänud lõpuni kangekaelselt oma arvamuse juurde. Üldse oli Austria püüdeks, et loodav Albaania saaks slaavi rahvastikuga alade arvel võimalikult suur. Sellele püüdele katsus Venemaa takistusi teha.

Benckendorffi aruandest 20. II 1913 nähtub, et olund oli siis sel­line, et viiest vaidluse all olevast kohast (Prizren, Ipek, Dibra, Diakova ja Skutari) oli Austria Londoni konverentsil loovutanud juba esimesed kolm. Venemaal oli konverentsil, nagu äsja mainisime, hea seisund toetuse mõttes, millega on seletatav ka Venemaa teatav edu. Pealegi oli konverents sõbraliku riigi pealinnas, sõbraliku polii­tiku Grey juhtimisel ja Saksamaa esindaja vürst Lichnovski oli krahv Benckendorfi sugulane. Viimane telegrafeeriski 22. märtsil 1913, et Austria kangekaelsus olevat murtud Venemaa vastupidavuse ja Lon­doni ning Pariisi kabinettide toetusega, milliste hulka tulevat reastada ka Rooma ja Berliini omi. Asi puutus seekord nimelt Diakovasse, millest Berchtold otsustas loobuda. Aga Skutari küsi­muses avaldas Austria erilist vastupanu.

Oli karta suuremaulatuslikke aktsioone Austrialt Montenegro vastu, mille tõttu Sazonov soovitas 23. märtsi salatelegrammis Lon­doni ja Pariisi Inglise ja Prantsuse sõjalaevade saatmist Montenegro vetesse, et Austria võimalik aktsioon ei omandaks ühepoolse asjasse segamise iseloomu. Skutari küsimuses oli sel ajal pinevuse tõus. Näiteks samal päeval tegi Austria energilise sammu, nõudes Cetinjes sundvahendite ähvardusel eraisikuile Skutarist vaba lahkumist ja linna pommitamise seismapanekut seks ajaks. Kuningas Nikolai andiski järele. Austria surve Montenegrole ärritas väga Sazonovit.

Ta nimetas seda sammu demonstratsiooniks Venemaa vastu. Skutari kriisi süvendas kindlasti ka Adrianoopoli langemine 26. märt­sil, mis suurendas üldist pinevust, tõstes esile uuesti kartusi Konstantinoopoli pärast. Austria kangekaelsust Skutari suhtes ei läinud korda murda, ja 28. märtsil teatasid suurriikide saadikud Cetinjes, et saadikute konverents oli saavutanud lõpliku kokkuleppe Albaania piiride suhtes. Diakova jäi Serbiale, Skutari – Albaaniale. Montenegro aga ei arvestanud selle otsusega ja ajas sellega kriisi eriti teravaks.

Laevastiku demonstratsiooni küsimus läks muidugi akuutsemaks. Vene valitsus, kes nähtavasti oli algataja, ei tahtnud sellest aga ise osa võtta. Venemaa ei tahtnud arvatavasti slaavlust solvata osa­võtuga Montenegro-vastasest aktsioonist. Vene valitsusel polnud kerge ajada senikirjeldatud poliitikat. Skutari küsimus oli viinud ärevusse avaliku arvamuse ja soodustas rünnakuid valitsusele, milleks kaasa aitasid ka manifestatsioonid Serbia ja Bulgaaria saatkondade ees. Vene seltskonna kihid imestasid Vene diplomaatia järeleand­likkuse üle. Kõik see purunes aga valitsuse käitumise vastu (eriti aga Sazonovi ja Kokovtsevi vastu), kes kriisi algusest saadik iga sammu puhul oli mõjutatud kartusest sõja eest. Vene avalik arvamus võis küll valitsusele ebamugav olla, polnud võimeline aga teda otsustavalt mõjutama.

Aprilli esimesel nädalal teostuski laevastiku demonstratsioon. Antivari sadamasse sõitsid viie suurriigi laevad. Tsaar saatis ka väga valjus ja tõsises toonis koostatud telegrammi Montenegro kuningale, kus nõuti sõnakuulmist (otsus Skutari suhtes olevat muutmatu) ja Skutari piiramise lõpetamist. Venemaa ei laskvat end mingil tingi­musel Montenegro pärast sõtta kiskuda. Laevastiku demonstratsi­oon muutus lisaks Montenegro ja Albaania randade blokaadiks, ala­tes 10. aprillist. Venemaa arendas omaltpoolt veelgi survet Montenegrole, et mõjutada teda järeleandmisele. Vene saadiku Hartvigi kategoorilise esinemise tõttu Serbia kuningas Peetri juures oli sealne ministrite nõukogu otsustanud anda oma vägedele Skutari ees käsu, et nad lähemast rünnakust kindlusele enam osa ei võtaks ja ainult siis võitlusse astuks, kui neid rünnatakse türklaste või albaan­laste poolt. Venemaa mõjus kaasa ka Bulgaaria-Türgi relvarahu sõlmimiseks aprilli keskel, vähendades seega pinevust ka teises Balkani rajoonis. Venemaa jt. suurriigid püüdsid muidugi kao­tada ka lahknevusi, mis ilmnesid nende ja Balkani riikide rahutingi-muste kavades, milliseil taotlusil oligi olulisi tulemusi. Siis tuli järsk kriisi süvenemine Skulari Montenegro kätte langemise tõttu, millega Montenegro oli toiminud suurriikide otsuse vastu. Austria ähvardas võtta tarvitusele energilisi vahendeid, kui suurriigid vahele ei astu. Londoni konverentsil leiti, et vallutatud linna tagasiandmine Türgimaale on tegelikult võimatu. Ei jäänud muud üle kui see üle anda suurriikidele, nimelt ühendatud laevastike komandantidele. Sazonov toonitas kindlasti, et Skutari küsimus olevat res judicata, mida vallutamine ei saavat enam muuta. Põhimõtteliselt nõustus Sazonov ka suurriikide energiliste vahenditega, isegi vägede dessan­diga. Ta arvas aga, et enne kui selle vahendi järele haarata, tuleks katsetada veel teiste vahenditega, nagu näiteks näljutamisega. Sazonov uskus, et blokaadi kõvendamine Montenegros tunduma hakkavat tarbeainete puudust teravdaks, ja pidas ühtlasi soovitavaks katkestada iga välismaalt tuleva finantsabi sellele riigile. Ta arves­tas peale selle veel ühe mõjutamisvahendina möönduste andmist Montenegrole tasuks järeleandmise eest. Ses suhtes oli aga krahv Thurn väljendunud, et Austria prestiiž nõudvat esijoones kuningas Nikolai alistumist, alles siis võivat möönduste küsimust kaaluda. Juhul, kui Austria oleks üritanud aktsiooni Montenegro vastu, oleks Vene­maa jäänud siiski rahulikuks. Kui aga Austria oleks ühtlasi rünnanud ka Serbiat, siis oleks kokkupõrge Venemaa ja Austria vahel olnud vältimatu. Kriis lahenes Montenegro järeleandmisega. Kuningas telegrafeeris 4. mail, et annab Skutari linna saatuse suurriikide kätte. Sazonov tundis mõistagi suurt kergendust; ta oli tõsiselt kartnud, et Austria-Ungari tung Montenegro alale oleks toonud uue tormi slaavi maailma. Isegi Euroopa sõda oleks sel juhul olnud tõenäone.

Montenegro evakueeriski Skutari, mis võeti rahvusvahelise eskaadri dessandi valdusse. Ka blokaad lõpetati. Skutari kriis oli lõppenud. Venemaal olid teened kardetavate komplikatsioonide vältimisel, aga ta polnud oma esialgset sihti – Skutari andmist Montenegrole – saavutanud. Ta oli sunnitud taanduma, nagu Adria sadama küsimuseski, peamiselt sõjakartuse tõttu. Vene diplomaatial polnud toetuseks sellist korras sõjaväge, nagu Saksamaal, millega oleks võidud tarbekorral diplomaatiat toetada. Et tüliobjektid polnud Venemaale iseäranis olulised, siis ei tundunud Venemaa diplomaatili­sed taandumised erilise lüüasaamisena. Igatahes aga Austria püsis temale olulisis küsimusis paremal positsioonil kui Venemaa. Kuid Venemaale suureks plussiks oli seik, et ta tundus enam rahuarmas­tavana kui Austria, mis kindlustas talle Prantsus- ja Inglismaa ava­liku arvamuse poolehoiu, millel sündmuste arengus ei puudunud oma osa. Austria äratas oma tõrksusega aga antipaatiat, mille jäljed nähtavasti ulatusid kuni juulipäevini 1914. a.

Ka üldine Balkani kriis kahanes ja ligines lõpule. Sellekski protsessiks aitas Venemaa kaasa. Sazonovi 11. mai telegrammist näh­tub, et Venemaa oli nähtavasti kõik abinõud ära kasutanud, et mõjutada liitvõimusid Bulgaariat ja Serbiat, ning tegi ülesandeks Izvolskile kõnelda Prantsuse väliminister Pichoniga selle üle, kas tema valitsus ei peaks võimalikuks Sofias ja Belgradis deklareerida, et ta seab oma kaastöö krediidi- ja finantsküsimusis otsesesse sõltumusse vaherahu otsekohesest vastuvõtmisest suurriikide poolt kindlaksmäära­tud tingimusil. Pichon nõustus ja lubas diplomaatilisel vastu­võtul, seega siiski mitte Sofias ja Belgradis, Serbia ja Bulgaaria saadikuile teatada, et nad enne vaherahu vastuvõtmist ei võiks arves­tada Prantsusmaa finantsabiga. 30. mail oli niikaugele jõutud, et kirjutati alla Londoni rahuleping, millega lõppes esialgselt kogu Balkani kriis. Venemaal olid vastuolude lahendamisel, nagu peaaegu pidevalt võisime jälgida, suured teened. Pichon ütles isegi, et ainult Venemaad, tema omakasupüüdmatust ja tema valmisolekut minna järeleandmiste äärmiste piireni, tulevat tänada selle eest, et krii­sile leidus õnnelik lahendus ja Euroopa ei langenud üldisesse sõtta.

Vahepeal tihenesid poliitilisel horisondil uued kurjakuulutavad vastuolude pilved. Varem mainisime juba Bulgaaria-Rumeenia vastu­olu; viimane näitas süvenemise tendentsi. Teame, et Sazonov kae­bas vähesele vastutulekule Rumeenia poolt, mis raskendas Venemaa sobitavat tegevust. Juba jaanuari lõpul 1913. a. kartis Sazonov, et Rumeenia esitab ultimaatumi või astub aktiivselt Bulgaaria vastu välja. Venemaa huvides oli tol korral muidugi takistada Rumeenia relvastise arengut. Välisministri abi Neratov telegrafeeris Izvolskile 28. jaanuaril 1913, et Venemaale pole soovitav nelja Rumeenia suure torpeedopaadi ilmumine Mustale merele, mispärast tuleks mõjutada Prantsuse valitsust, et see takistaks paatide ostu. Välisminister Jonnart lubaski paadiostu nurja ajada, kui kuuldused sellest õigeks osutuksid. Venemaa üritas ka hoiatusaktsioone oma Bukaresti saadiku kaudu. Veebruari alguseks oli Sazonovil juba optimismigi. Ta leidis, et Vene Bukarestis üritatud samm sündinud sõbralikult ja mõjunud Rumeenia valitsusele soodsalt, kes kalduvat järeleandmisele ja lubavat kõik teha, et lahkheli Bulgaariaga rahulikult lahen­dada. See lootus oli aga petlik, sest Rumeenia kuulutas isegi uued Bulgaaria mööndused vastuvõetamatuks ja veebruari kesk­paiku olid Vene kindralstaabi ringkonnis päris tõsised meeleolud. Seal arvati, et juhul, kui Rumeenia mobiliseeriks kogu oma armee, siis tuleks näha selles Venemaa tõsist provotseerimist, millele peak­sid järgnema otsekohe vastavad vastuvahendid. Rumeenia näitaks sellise vahendiga, et ta ei taotle piiriõiendust, vaid Bulgaaria kahjus­tamist ja tema arvel võimu juurdekasvu, mida aga Venemaa ei võiks lubada, sest see tähendaks kolroikliidu võimu kasvamist ja tulevikus rasket ähvardust Vene võimule Mustal merel. Umbes samal ajal üritasid suurriigid Sofias ja Bukarestis sobituse pakkumist. Ses asjas, mille initsiaatoriks oli Venemaa, esineti Bulgaarias kollek­tiivselt, kuna Bukarestis oli rääkinud sobitusest iga esindaja oma­ette. Hiljemini sooritati nähtavasti Rumeenias samasugune samm nagu Bulgaariaski. Erilisi tulemusi neil aktsioonidel nähtavasti polnud ja lõpuks küsimuste lahendamine läks konverentsi hoolde.

Et tol korral Bulgaarias oli Venemaale sõbralikult meelestatud Gešov’i kabinett ja Rumeenia usaldus Vene poliitika suhtes pidevalt kasvas, siis valisid tülitsevad pooled Peterburi konverentsi kohaks. Osavõtjaiks olid Sazonov ja viie muu suurriigi saadikud. Esi­mene istung Sazonovi juhatusel oli 31. märtsil. Diskussioonid olid parteilikud; kolmikliit kaitses Rumeenia huve, entente – Bulgaaria omi. Asja arutamine toimus muide rahulikult; juba 15. aprillil 1913 olid konverentsi tööd lõpetatud ja otsuste tekst valmis. Kokkulepe toimus järgmisel alusel: 1) Silistria ja Medžidia-Tabia kindlustused saavad Rumeeniale, 2) bulgaarlasist elanikele, kes tahavad Silistriast lahkuda, antakse kahjutasu, 3) Bulgaaria kohustub kõik kindlustused Dobrudža piiril lammutama ja mitte uusi ehitama ning 4) kutsovalahhide kirikute ja koolide küsimus korraldatakse Rumeenia soovele vastavalt. Peterburi saadikute konverentsi lõpu-protokoll kirjutati alla 9. mail, mis ei jäänud siiski Rumeenia-Bulgaaria tüli lõplikuks lahenduseks, nagu hiljemini näeme.

Rööbiti Bulgaaria-Rumeenia vastuoluga arenesid ka Bulgaaria-Serbia ja Bulgaaria-Kreeka vahekorrad. Bulgaaria-Serbia vastuolu tunnuseid hakkas ilmnema juba 1912. a. detsembris. Siis Adria sadama küsimuse raskuste pärast tuldigi Serbia poolel mõttele hankida kompensatsioone Bulgaaria suunas. Selle mõttega pol­dud Venemaal päri, Sazonov arvas 13. detsembril 1912, et selline seisund rikub Serbia-Bulgaaria lepingut ja ei või leida Venemaalt ei toetust ega sümpaatiat. 6. aprilliks 1913 oli tunda juba kõrgekraadilist pinevust. Sazonov käskis Benckendorffil juhtida Grey tähelepanu sellele, et Bulgaaria-Serbia suhted on ohtlikult terav­nenud ja et on soovitav mõlemate riikide energiline mõjuta­mine. Serbia nõudis liidulepingu revisjoni, sest ta olevat kaugelt suuremal määral, kui see ta kohustele vastas, sõjakäigu eduks kaasa aidanud. Serbia piir tulevat Makedoonias ümber korraldada Türgimaalt Bulgaariale langenud osa arvel.

Venemaa jätkas Serbia pretensioonide vastast poliitikat. Sazonov arvas, et õigus on Bulgaaria poolel, kuna ta toetub lepingu tekstile. Seiku, et Serbia oli andnud sõjalist abi üle lepingu ulatuse ja et Bulgaaria polnud oma kohuseid lepingu ulatuses täita suutnud, ei pidanud Sazonov küllaldaseks Serbia pretensioonide põhjenduseks; Bulgaaria olevat siiski otsustavaid lööke andnud. Bulgaariale sümpatiseerimine oli ilmne. Alles lühikese aja eest oli näidatud Serbia edusammude suhtes palju suuremat huvi kui Bulgaaria omade suhtes ja Sazonov oli toonitanud alati, et ta Serbiat eelistab liit­lasile. Nähtavasti püüti takistada kuningas Ferdinandi järgimist Viini kabineti meelitusile ja toetuse otsimist Austria-Ungari juures. Sazo­nov kirjutas Hartvigile 6. mail, et kõik Austria püüded olid antud momendil suunatud bulgaarlaste venelasist ja serblasist võõruta­misele. Sel olnud ka tulemusi. Sofias hakatud umbusklikult käituma venelaste suhtes, kuigi nähtavasti veel loodetud Venemaa toetusele tüli lahendamisel Serbiaga. Sellisest Venemaa poliitilisest suunast ja tahtest Balkani liitu tulevikuks säilitada ning hoiduda komplikatsioonest Balkanil ongi seletatav asjaolu, et Sazonov püüdis mainitud 6. mai kirjas juhtida Serbia tähelepanu Bulgaariast kõrvale Austria-Ungari aladele. Ta nimetas serblasi sümpaatseimaks rahvaks kõigist slaavi rahvaist ja ütles serblasi olevat läbi joosnud ainult esimese staadiumi oma ajaloolisest teest. Serblased pidavat oma sihi saavutamiseks veel läbi tegema ühe hirmsa võitluse, millisel juhul kogu nende eksistents võiks sattuda küsimuse alla. Serbia tõotatud maa asuvat Austria-Ungari alal ja mitte seal, kuhu ta nüüd püüd­vat ja kus tema teel seisvat bulgaarlased. Seepärast olevat Ser­bia eluliseks huviks liidusõprust Bulgaariaga säilitada ja kannat­likus ning visas töös jõudu koguda tulevikus vältima­tuks võitluseks. Aeg töötavat Serbia kasuks ja hukatuseks ta vaenlasile, kes näitavat tunduvaid lagunemismärke. Bulgaaria-Serbia suhete katkemine oleks Austria triumfiks, kelle agoonia lukkuks edasi paljude aastate võrra. Ses Sazonovi kirjas on märgatav ta konsolideeriv ja ettevalmistav poliitika tuleviku võitluseks, mida ta pidas vältimatuks. See ei luba muidugi veel kindlalt väita, et Sazonovil oleks olnud tahe seda võitlust igal tingimusel soodsal momendil alata. Nähtavasti oli Venemaa sümpaatia Bulgaaria vastu ainult teeseldud ja kalkuleeriv, kuna aga hoopis soojemat sümpaatiat tunti Serbia vastu.

Serbia tegi ise aga igaks juhuks juba ettevalmistusi, mille üheks tulemuseks oli Kreeka-Serbia liidulepingu sõlmimine, mis ühes mili-taarkonventsiooniga 1. juunil 1913 alla kirjutati. Serbia kange­kaelsuse pärast oli nähtavasti Venemaa sunnitud juuni algul siiski Bulgaaria seisundi toetamise rajalt ära nihkuma lähemale Serbiale, nagu võib oletada Bulgaaria peaminister Gešovi väljendusest, kes olnud pahane läbirääkimisile Izvolskiga. Viimane olevat brutaalselt temale seletanud, et Bulgaaria pidavat Serbiale järele andma ja lepingu revideerimisega nõustuma.

Venemaa jätkas oma sõjaeelduste vähendamise poliitikat ka teisiti. Londoni saadikute konverentsi 5. juuni koosolekul otsustati Vene algatusel, et suurriigid peavad sõdapidanuid üles kutsuma mobiilseid sõjavägesid otsekohe vähendama. Selles mõttes oli valitsus isegi juba 20. maist saadik püüdnud mõjutada Balkani riike, kuid ilma eduta. Mis puutub spetsiaalselt Bulgaaria-Serbia vahe­korda, siis oli Venemaal veel üks erivõimalus seda parandada; Bulgaaria-Serbia liidulepingu salajases lisas oli ette nähtud Venemaa vahekohtuniku osapoolte tüliküsimusis. Aprilli lõpul deklareeris. Venemaa end valmis olevat vastu võtma vahekohtuniku osa. Varsti pärast seda Venemaa laskis Belgradis mõista, et otsuse alu­seks võiks olla ainult lepingu tekst. Nii siis Venemaa otsustas vahe­kohtuniku osast mitte loobuda, kuna ei näinud teist rahulikku väljapääsuteed. Vormiline Vene vahekohtu palumine sündis 19. mail Bulgaarialt; Bulgaaria saadik andis üle Gešovi vastavasisulise telegrammi, mille järel Sazonov tegi Nekljudovile ülesandeks Gešovile seletada, et Venemaa võtab palve vastu rahu huvides ja liidu kõvendamiseks, mille uuendamise Venemaa tegevat vahekohtu tingi­museks. Serbia aga viivitas selgekujuliselt nõustumast vahekohtu aktsiooniks, mistõttu Sazonov saatis 27. mail, 18. ja 19. juunil kibedaid etteheiteid Serbia valitsusele. Venemaa ei võinud seal­juures erilist rõõmu tunda vahekohtu võimalusest. See ähvardas tal suhteid rikkuda mõlema poolega. Seepärast on Vene poolel märgatav viivitus asjaga alguse tegemisel. Kuni mai lõpuni muidugi ei saanud midagi üritada, sest Türgimaaga polnud veel rahu sõlmi­tud, nii et polnud absoluutselt kindel seegi, mida oleks tulnud Bulgaaria ja Serbia vahel jagada. Tõenäoselt ka hiljemini oleks tuntud Venemaal rõõmu, kui vahekohtu asemel oleks asjale leitud mõni teine lahendus.

Serbia ei osutanud mingit järeleandmist; seepärast andis Hartvig 16. juunil Serbia valitsusele Vene valitsuse kategoorilise nõude alistuda tingimusita keiser Nikolai vahekohtuotsusele. Ministrite nõukogu istungil 17. juunil esines peaminister Pašitš nõude vastuvõtmise poolt. Mitmed kõnelesid vastu, näiteks sõjaminister kindral Bogdanovitš toonitas sõjaväe meeleolu, kes mingil tingi­musel vallutatud aladest ei loobuks; ta esitas lahkumispalve, mil­lega liitusid veel kaks ministrit. Pašitš esitas selle järel kogu valit­suse lahkumise palve. Ka Bulgaaria ei osutanud enam leplikkust; 11. juunil oli Bulgaaria saadik väljendunud diplomaatilisel vastu­võtul Pichonile ebaleplikuimal viisil. Stancov ütles, et Bulgaaria ei anna mingil juhul õigust Vene keisrile Monastiri või Ohridat Serbiale anda. Ühtlasi tahtis Stancov Prantsusmaalt saada laenu 25 miljonit franki. Pichon tegi. Stancovile tõsiseid etteheiteid ja deklareeris talle, et Bulgaaria olevat kohustatud oma tüliküsimust Serbiaga täiesti Vene keisri vahekohtule jätma ja et Prantsusmaa olevat iga Nikolai II poolt tehtava otsusega solidaarne, Bulgaaria ei saavat kuni küsimuse rahuliku lahendamiseni Pariisis kopikatki. Venemaa näis vahekohtuga viivitavat, mille põhjuseks võis peale muu olla poolte tõrkjas seisund. Ta jätkas aga püüdeid mõjutada riike, et nad esialgu oma juhtivate ministrite kaudu tülialused punktid ühisel konverentsil läbi arutaksid; kui sellisel konverentsil poleks olnud tulemusi, siis oleks ministrid pidanud tulema Peterburi, kus Vene valitsus oleks katsunud tüli oma sobituse kaudu lõpe­tada. Selle katse nurjumise korral oleks Venemaa võtnud käsile vahekohtu ülesande, mille vastu Peterburis puudus sümpaatia. Ütles ju Sazonov 11. juunil ses suhtes, et siis Venemaa ei pääsevat mööda selle karika tühjendamisest. Ministrite konverentsiks saadeti vormilik kutse Balkani liidu liikmeile. Kutse vastuvõtmise üle peeti veel tükk aega läbirääkimisi kuni vaenutegevuse lahtipuhkemiseni juuni lõpul 1913, mis kogu kava tühistas. Enne seda, nagu nähtub muu seas 22. juuni teatestki Bulgaariast, oli Venemaa püüdnud viimse võimaluseni takistada sõja puhkemist. Vene saadik oli kuningale tungivalt nõu andnud, et Bulgaaria valitsus võiks veel mõned päevad oodata, kuna lootus olevat, et Serbiat vahepeal suudetakse mõjutada lepingu tunnustamisele ja selle alusel vahe­kohtu vastuvõtmisele. Venemaa püüdis isegi kaudselt Ateena kaudu olundit päästa. Sealt teatati 24. juunil 1913 sealse välisministri ütelusest Venemaa tugevast surveavaldamisest Ateenas sihiga, et Kreeka oma mõju Serbias kasutaks Venemaa vahekohtuotsusele alistumiseks. Ministri vastus olnud aga tagasitõrjuv. Bul­gaariale serveeris Venemaa isegi ähvarduse. Vene saadik oli kate­gooriliselt deklareerinud, et Venemaa Bulgaaria kokkupõrke puhul serblasiga ja kreeklasiga, kuigi Bulgaaria kaotus Venemaad valusalt puudutaks, sõrmegi ei liigutaks, et Rumeeniat tagasi hoida. Saksa saadiku krahv v. Quadt’i kuulmist mööda oli Venemaa Sofias öelda lasknud, et kui Bulgaaria sõja kuulutaks, siis Vene­maa loobuks lepingust, mis teda kohustas Rumeenia vastu välja astuma, kui see Bulgaariat ründab. Nähtavasti polnud neil Vene­maa sõjavältimiskatseil erilisi tulemusi, vahest ainult niipalju, et Bulgaaria loobus sõja kuulutamisest ja ründas hiljemini ootamatult oma vastaseid.

Vahepeal oli ka Bulgaaria-Kreeka vastuolu küpsenud sõjaks valmisolevaks. Ka sellel vastuolul oli üsna pikk eellugu. Bulgaaria-Kreeka vastuolu keskküsimuseks oli nimelt Saloniki probleem. Ise­loomustavad ses suhtes on juba 26. novembril 1912. a. avaldatud tsaari ja Sazonovi väljendid Austria saadikule. Nad rääkisid arva­muste lahknevusist Kreeka ja Bulgaaria vahel Saloniki pärast. Sazo­nov oli Bulgaaria saadiku Bobcev’i tähelepanu juhtinud sellele, et kreeklased olid enne bulgaarlasi Šalonikisse jõudnud, mispärast õige oleks Saloniki Kreekale saamine. Bobcev oli jäänud aga kange­kaelselt arvamusele, et Saloniki peab bulgaarlasile saama. Nii tsaar kui Sazonov avaldusid, et parim lahendus olevat Salonikist teha rahvusvaheline sadam. 10. märtsiks oli Venemaa seisund nii­võrd muutunud, et Sazonov võis väljenduda: „Meie jagame Nekljudovi arvamust, et on soovitav Saloniki sadamat prantslaste kätte jätta”. Pole päris selge, mida Venemaal taheti sellise poliitikaga saavutada; võib-olla tõket keskriikide poliitikale Saloniki suhtes, võib-olla ka tõket Bulgaaria-Kreeka vastuolule.

Aprilli alguks 1913 oli Venemaal tunda juba tugevat rahutust Bulgaaria-Kreeka suhete pärast, mis peegeldub näiteks Sazonovi telegrammis 6. aprillist. Ta käskis Vene saadikul Demidovil Kreekas tungivat nõu anda Kreeka valitsusele mitte üritada Kreeka suhtes hukutavaid samme, mis ärritaks Venemaa ja Euroopa avaliku arvamuse Kreeka vastu. Bulgaaria-Kreeka pinevus suurenes järjest kuni relvus kokkupõrgeteni. Näiteks juba mai keskpaiku tuli kor­duvalt raskeid kokkupõrkeid Kreeka ja Bulgaaria vägede vahel, kusjuures mõlemal pool oli hulk surnuid ja haavatuid. Venemaa kaldus maikuul 1913 arvamusele, et entente riikide vahekohus oli ainukene tee äärmiselt hädaohtliku Bulgaaria-Kreeka tüli lahenda­miseks. Sazonov avaldas lootust, et Prantsusmaa ei lükka tagasi Venemaa vaatekoha toetamist selles küsimuses. Pichon oli aga skeptiline entente riikide vahekohtu asjus, ta kartis tekkivat sel­lest kolmikliidu vastutöötamist ja konflikti teravnemist. On teada siiski, et Venemaa pakkus Ateenas tripelentente’i vahekohut, millega isegi Kreeka nõus oli, s. o. üks pool, millisest seigast mui­dugi ei jätkunud küsimuste lahendamiseks. Kogu Balkani rii­kide vastuolude kompleks jäi sõja lahendada. Ka Saloniki küsimu­ses polnud märgata mingit järeleandmist. Veel 11. juunil ütles Pariisis Bulgaaria saadik Stancov, et Bulgaaria mingil tingimusel ei loobu Salonikist. Ja 28. juunil andis Bulgaaria väejuhatus depeeši, milles kästi vaenutegevust alata, mis ka järgmisel päeval sündis. Sellega oli alganud II Balkani sõda, mis pidi lahendama Bulgaaria-Rumeenia, Bulgaaria-Serbia, Bulgaaria-Kreeka jt. tüliküsi­mused. Sõjast võtsid ösa ka Montenegro ja Türgimaa. Sazonov oli küll ähvardanud, et Türgimaa neutraliteedist loobumise tulemuseks oleks Venemaa interventsioon, aga see jäi tulemata – muidugi sel ajal päris traditsiooniliseks saanud Venemaa sõjakartuse tõttu. Vene sümpaatiad Bulgaariale olid vähenenud teatavasti sõja alguks, nagu eespool nägime, ja sõja puhkemise järel vähenesid nad veelgi, kusjuures oma teatud osa mängis ka seik, et Bulgaaria alustas sõja, mida Venemaa ei tahtnud, ja sealjuures veel äraandliku ründega. 8. juuli õhtul ütles Kokovtsev Serbia delegaadile Gencicile, et Vene­maa sümpaatiad olevat Serbia poolel, Venemaa olevat oma kohuse täitnud, aga liitlased polevat tahtnud Vene nõu kuulda võtta ja päästnud Venemaa sellega ebameeldivast kohustusest (vahekohtuniku osast); nüüd sõltuvat kõik sõjast ja selles punktis olevat Venemaa soovid Serbia poolt ning Vene valitsus ei kahtlevat, et Bulgaaria initsiatiiv sõjaks teda ennast kahjustab. Sealjuures Venemaa huvid nõudsid muidugi endiselt, et Balkani riikide tüli võimalikult ruttu lõpeks. Seepärast alustaski Venemaa katseid sõja likvideeri­miseks. Juba 11. juulil oli Vene välisministri abi Neratov kõnelenud, et Bulgaaria polnud veel tema valitsuselt interventsiooni palunud, küll aga oli Venemaa juba Sofias, Belgradis ja Ateenas sondeerinud, kas need kolm riiki nüüd kalduks vaenutegevust lõpetama ja läbirääkimisi alustama. Bulgaaria valitsus vastaski vastutule­valt ja pöördus Venemaa poole, et vaenutegevuse lõpetamist saavutada. Venemaa sobitusaktsioon nurjus siiski, sest Serbia ja Kreeka lükkasid tagasi Bulgaaria huvides ettepandud pehmendused relvaderahu tingimuste kindlaksmääramisel. Venemaa ei taht­nud enam ses suunas teotseda, sest polnud ju edu ette näha.

Peale sobitusaktsiooni oli Venemaal veel muidki vahendeid et sõjale takistusi teha Venemaa püüdis nimelt sõdivate poolte vägede edasiliikumist tõkestada Näiteks laskis Sazonov 16 juulil 1913 saadiku Šebeko kaudu avaldada Rumeenia valitsusele soovi, et ta kohe peataks oma vägede edasiliikumise. Prantsuse saadik Rumeenias teotses rööbiti Venemaaga kelle saadik püüdis eraviisil õhutada isegi Saksa saadikut mõjutama Rumeenia valitsust edasi liikumise seismapanekuks. Nende sammude mõjul nähtavasti Rumeenia aeglustaski oma edasiliikumist Nii teatati Ateenast 20 juulil 1913 et välisminister avaldanud valitsevat muret Rumeenia pärast, kes tõenäoselt võõral survel oma edasimarssimist pikalisemaks tege­vat. Venemaa püüdis peatada ka Türgi edasiliikumist. 19. juu­lil teatati suurvesiiri väljendusest Saksa saadikule Konstantinoopo­lis, et Vene saadik olevat kollektiivesitise ähvardusel temalt nõud­nud ametlikku seletust, et Türgi väed ei lähe üle Enos-Midia joone. Ta olevat tõrkunud niisugust seletust andmast. Venemaa selli­sed aktsioonid jätkusidki; 21. juulil kutsus Sazonov Türgi saadiku enese juurde ja kõneles temaga väga tõsiselt türklaste edasiliiku­mise pärast üle Enos-Midia joone; Venemaa ei võivat mingil tingi­musel taluda, et suurriikide otsus Enos-Midia joone suhtes kummu­tatakse. Venemaa teostas rahusuunalisi üritusi veel mujalgi. Nii teatati 19. juulil Ateenast, et sealne Vene saadik pole jätnud kasu­tamata ühtki vahendit Kreekale surve avaldamiseks vaenutegevuse lõpetamiseks. Vene saadik oli ka 20. juulil nõudnud rahutegemist, rõhutades, et muidu ei saavat vältida teatud suurriikide interventsi­ooni. Hiljemini teatati koguni, et Vene saadik tegevat igapäev esitisi relvaderahu saavutamiseks.

Kui türklased 22. juulil vallutasid Adrianoopoli, siis oli sellega ühtlasi rikutud Londoni otsust, millest suurriigid olid osa võt­nud. Venemaa reageeris sellele Türgimaa sammule õige kiiresti; juba 23. juulil väljendus Sazonov, et Venemaa ei võivat leppida sellega, ta liituvat iga ühissammuga; kui need nurjuksid, siis pida­vat Venemaa end kohustatuks üksiksammuks. Sazonov kaaluski juba Türgimaa-vastase laevastikudemonstratsiooni võimalust. Ta ei leidnud aga selleks küllaldaselt toetust teistelt riikidelt ja augusti algul oli ta juba laevastikudemonstratsiooni mõttest loobunud. Samal ajal tegi Vene saadik Giers Konstantinoopolis sobitusettepanekuid, mis Türgimaa tagasi lükkas. Pärast seda esines Sazonov juba väga teravalt Türgi esindaja Turkhan Pasale, mainides muu seas, et juhul, kui ka kõik teised võimud Adrianoopoli küsimuses oma seisundit muudaksid, peaks Venemaa siiski sellest kinni; Adrianoopol ei võivat Türgimaale jääda. Ka Izvolski väl­jendus, et ta kasutavat igat juhust Pichoni ettevalmistamiseks, et lähemas  tulevikus  on Venemaa  poolt sunnivahendid vältimatud Türgimaa vastu Adrianoopoli evakueerimise läbiviimiseks. Vene­maa esines nähtavasti oma tavaliste petteähvardustega, mis aga soovitavat mõju ei avaldanud. Isegi Prantsusmaal suhtuti väga skeptiliselt Venemaa ähvardustesse ja oldi veendunud, et kuigi Türgi valitsus tahaks, ta siiski ei suudaks Adrianoopolit evakueerida, sest et sõjavägi siis ta kukutaks. Vahepeal olid sõjasündmused are­nenud Bulgaariale ebasoodsalt. Kreeklased võtsid Saloniki Bulgaaria garnisonilt relvad ära, rumeenlased võtsid Silistria oma val­dusse ja türklased Adrianoopoli. Bulgaaria kaotas ilma taktikalise eduta kolme nädala jooksul osa oma viimaseist vallutusist ja oma vanast valdusest Dobrudžas ja Doonaul veel suurema osa kui ta Peterburi protokolli järele oleks pidanud loovutama Rumeeniale. 30. juulil avati Bukarestis rahukonverents ja 10. augustil kirjutati sealsamas alla rahu. Adrianoopol läks tagasi Türgimaale, samuti peaaegu kogu Thraakia, Kavalla läks Kreekale, serblased said kõik tülialused Makedoonia osad ja isegi rohkem, ka Rumeenia sai Bulgaaria arvel uue territoriaalse lisandi. Sazonovi juures oli märgata tõusvat vastumeelsust Kavalla Kreekale andmise pärast, kuigi ta ei tahtnud teha sellest suurt tüliküsimust. Sazonov oli kavatsenud Kavalla Bulgaariale andmisega tõmmata viimase tripel-entente’i poolele, Austria mõju Sofias kõrvaldada ja lepitust saavu­tada Bulgaaria ja Serbia vahel. Nii Venemaa kui Austria püüdsid Bulgaaria olukorda parandada; nad mõlemad tulid mõttele, et Kavalla küsimus või koguni kogu Bukaresti rahu tuleks hiljemini võtta revideerimisele. Kuid nii Venemaa kui Austria ei leidnud sel­leks küllaldast toetust oma liitlasilt. Mõlemad rivaalid kaotasid seekord korraga diplomaatiliselt ja nende üritused jooksid rööbiti liiva.

Samasugune saatus valmis Venemaale lõpuks ka Adrianoopoli küsimuses 11 augustil oli Sazonov esinenud küll pehmema vahendi kavatsusega kui oli seda aktiivne väljaastumine Türgimaa vastu. Tal näis ainukese võimalusena ühes Prantsus- ja Inglismaaga avalikult deklareerida, et hoidutakse Türgiga tegemast finantsäri seni kui ta on Adrianoopoli evakueerinud. Pichon oli taas skeptiline, arva­tes, et kui kolm riiki ei äritse, siis tegevat seda teised ja vaevalt saa­vat Prantsusmaa sundida oma kodanikke loobuma äritsemisest. Prantsuse kapital oli sel juhul ilmselt Venemaale üheks komistus­kiviks. Venemaale ei jäänud jälle muud üle kui taanduda. Sazonov mainis ühes 18. augusti telegrammis, et Prahtsus- ja Inglismaa toe­tus olnud seni mitteküllaldane, mistõttu asi ähvardavat minna ikka segasemaks. Sazonov pani entente kaaslasile ette korraga Türgimaale deklareerida, et kui ta otsekohe ei hoolitse Maritsast üle läinud vägede tagasipööramise eest, siis kutsutavat esindajad Konstanti­noopolist ära. Aga ka sel ettepanekul oli Adrianoopoli päästmise mõttes sama vähe tulemusi kui eelmisil. Venemaa taandumine Adrianoopoli konfliktis muutus üha selgemaks. Juba 20. augusti jutlemi­sest Sazonoviga sai Saksa saadik mulje, et ikka rohkem ja rohkem lepitakse mõttega Adrianoopoli jäämisest Türgimaale. Ja mõni päev hiljemini arvas Vene Konstantinoopoli saadik Giers, et polnud mingit võimalust enam türklasilt Adrianoopolit tagasi saada. Bulgaa­riale anti mõista, et ta ärgu arvestagu Venemaa relvastatud intervent­siooniga. Bulgaarial tuli otseste läbirääkimistega korraldada vahe­kord Türgimaaga. Türgi-Bulgaaria rahuläbirääkimised algasid 9. sep­tembril Konstantinoopolis. Austria-Ungari ja Vene saadikud toetasid võimalikult bulgaarlasi, püüdes kumbki kindlustada oma mõju Bulgaarias.

29. septembril 1913 Konstantinoopolis sõlmitud rahuga Bulgaaria lahendas vahekorrad Türgimaaga, kes sai Adrianoopoli suurriikide omaaegsete otsuste kiuste. See tähendas ka Venemaale diplomaatilist kaotust. Aga Balkanile oli vähemalt esialgu rahu saabunud. Kõik suuremad kriisid olid nii või teisiti lahenenud. Siiski oli säilinud mitmeid põhilisi vastuolusid ja oli eos arenemas järgnevaid kriise, mille käsitlus aga ei kuulu enam käesoleva ülevaate katse raamesse.

Üldiselt oli Vene poliitika käsiteldava ajastu jooksul ebaõnne tähe all. Tema suurimaid diplomaatlisi saavutusi enne Balkani sõdu – Balkani liit, mis oli näivalt Vene valitsuse juhtida ja millele sealtpoolt rajati mitmesuguseid lootusi, libises Venemaa käest ära ja purunes lõpuks. Ta polnudki enam ühes Bulgaariaga restaureeritav. Viimane oli surutud nüüd juba kindlasti keskriikide poliitika sõidu­vette, millise seiga vilja tuli entente’i poolel lõigata maailmasõja ajal. Venemaa jt. huvides oleks olnud kindlasti parem kui Balkani liit oleks astunud kompaktselt maailmasõtta, mil puhul Bulgaaria tõenäo­selt oleks sõdinud entente’i poolel. Selle võimaluse ajaski nurja eeskätt Balkani liidu omavoliline sõjaüritus Türgimaa vastu, mis tõi tulemustena ülalmainitud ja teisedki saatuslikud muudatused. Vene poliitika põhimotiiviks oli käsiteldaval ajastul kartus sõja eest, mis inspireeris terve seeria vahendeid, mis olid suunatud vastuolude lahendamisele ja sõjatulede kustutamisele. See kõik andis Vene poliitikale selge rahupoliitika ilme. Rahupoliitika peaaegu igal tingimusel oli aga omakorda põhjuseks tervele reale järeleandmisile, millel ei saa eitada teatud määral diplomaatiliste kaotuste ilmet. Vene oli olnud käsiteldava ajastu algul status quo alusel. Kui Balkani riigid talle esitasid sündinud faktid vallutused, siis pidi ta loobuma sellest printsiibist, sest tal polnud vahendeid sundida seda põhimõtet austama, vähemalt selliseid mitte, mis oleksid talle enesele olnud kahjutud. Kui Vene üldiselt ei suutnud status quo printsiipi säilitada, siis püüdis ta seda teha vähemalt osaliselt temale poliitiliselt tähtsama rajooni, nimelt Konstantinoopoli ja selle ümbruse suhtes. Ja siin esineski traagikoomiline nähtus, et Venemaa, kellel ei puudunud aspiratsioonid nimetatud ala kohta tulevikus, kaitses energiliselt Türgi huve oma protežeeritud riigi – Bulgaaria – vastu. Ses küsimuses oli Venemaal edu, rohkem soodsate Bulgaaria vägede ründejõudu halvavate seikade kui oma diplomaatia tõttu. Tulemuseks oli, et Konstantinoopol jäi Türgimaa kätte. Adria sadama küsimuses aga, mille kaudu Serbial jäi juurdepääs merele saavutamata, tuli Venemaal puhtalt taanduda vaatamata ajutisele energilisele käitumisele. Terav suhe Austria ja Venemaa vahel militaarettevalmistuste pärast lahenes ainult Venemaale õnnelikkude seikade, mitte aga tema diplomaatilise kaalu tagajärjel. Teatavasti ei osutanud Saksa valitsus küllaldast sõjakust ja Inglise poliitiline orientatsioon oli keskriikidele sõja puhul kurjakuulutav. See kõik sundis keiser Franz Josephit veel sõda kartma ja tulemuseks oli vägede demobiliseerimine nii Vene kui Austria poolel. Vene diplomaatia ei suutnud ka Skutarit soetada Montenegrole, kelle vastu Venemaa korraldas hiljemini koguni surveabinõusid Skutari pärast. Diakova jt. vähemate kohtade hankimine teostati ainult teiste riikide tugeval toetusel. Venemaa ei suutnud vältida ka II Balkani sõda – peamiselt Balkani väikeriikide omavahelist võitlust. See seik on tähtis ka maailmasõja suhtes, millesse Balkani riigid astusid nõrgestatult, olles selle eel läbi teinud; kaks sõda. Venemaa vahekohtunik osa osutus täiesti ebapraktiliseks ja kasutuks. Ka II Balkani sõja ajal polnud Vene diplomaatial nimetamisväärset edu. Eriti oli ebaedu silmatorkav Adrianoopoli küsimuses, mille puhul Venemaa ei saanud Prantsusmaalt jt. vajalikku toetust. Vastu Venemaa tahtmist jäi Adrianoopol Türgimaale. Kui Venemaa Adrianoopoli suhtes põhimõtteliselt kaotas, siis teisest küljest oli talle selle saamine Türgimaale isegi kasulik. Seda fikseerib üsna hästi Izvolski, kes ei kahetsenud Adrianoopoli küsimuse kujunenud otsustust. Vene kindralstaap oli olnud Adrianoopoli Türgimaale jäämise poolt nähtavasti selleks, et viimasele kindlustada Konstanti­noopoli seisundit. Poliitilisil kaalutlusil on Venemaa sellest loobu­nud, aga seda parem oli Izvolski arvates, et bulgaarlased olid Adria­noopoli kaotanud oma süü läbi ja sellega loonud Venemaale kasu­liku seiga, mis oli temale esimeseks positiivseks II Balkani sõja tulemuseks. Teiseks tulemuseks oli, et Venemaa pääses raskest vahekohtuniku, ülesandest, mida oli võimatu lahendada ilma vastu­oludeta Balkani riikidega, ja kolmandaks tagajärjeks oli, et Bulgaaria ise kaotas. Vastasel korral poleks Bulgaaria loobunud kaugeleminevaist kavatsusist Konstantinoopoli suhtes ja arvestades, et sel riigil polnud vastuolusid Austriaga, võib arvata, et ta oleks kaldunud siiski keskriikide rühma. Samalt seisukohalt näib, et ka Kavalla Kree­kale saamine pidi osutuma Venemaale kasulikuks, kuigi viimane tea­tavasti ise oli algul tahtnud Kavallat Bulgaariale anda.

Venemaa ja entente’i poole üldiseks õnneks tuleb arvata ka asja­olusid, et Bulgaaria ja Türgimaa osutusid Balkani sõdades nõrge­maks kui võidi arvata. Seetõttu jäid ära pikemad kurnavad võitlused, mis oleksid kujunenud paratamatuks tasavägisemate poolte vahel. Balkani riikide eriti ohtlikku kokkuvarisemist Türgimaa-vastases võitluses õnneks Venemaale ei juhtunud. Selline kokkuvarisemine oleks tõenäoselt saanud suurimaks kaotuseks Vene poliitikale, tuues suursõja võimaluse väga lähedale, mis oleks entente’i poolele selle sõjalise ettevalmistuse lünklikkuse tõttu olnud eriti ohtlik. Venemaa poliitiline seisund käsiteldava ajastu lõpul, kujunedes küll nõrge­maks kui selle algul, jäi küllaltki talutavaks, olles tingitud rohkem paljudest õnnelikest juhustest kui selle riigi reaalsest diplomaatilisest jõust.

                                            H. Fischer

 II osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3-4/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share