Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Jun

Eesti omateatri suunitlusi

 

 

Meie teater oma võrdlemisi lühiajalises arengus on jõudnud sel­lele kultuuriastmele, et oleme õigustatud nõudma täit teadvust ta töös ja sihtides.

Kui meie räägime vene, saksa või prantsuse teatrist, siis on meil kujutelm nende teatrite eriilmingust. Isegi soomlased ja lätlased julgevad öelda „rahvuslik teater”, meie aga mitte. Ometi omame meiegi rea andekaid ja isegi suureandelisi näitlejaid ja näitejuhte, ometi maksab riik ja ühiskond meie teatrite ülalpidamiseks juure üsna tõhusa summa, kr. 211.277, s. o. üle 21 miljoni sendi. Selle kaunis suure summa otstarbekohase kasutamise juures peaksime võima omada sihiteadlikku rahvuslikku draamateatrit.

Et meil seda pole, see tuleb teatripoliitika puudusest, organi­satsiooni nõrkusest.

Meie paremad esindavad teatrid „Estoonia”, „Draamastuudio” ning „Töölisteater” elavad ideeliselt peost suhu, ilma pikemaajaliste kavadeta ja suunitlusteta. Meie näitlejad on saanud oma hariduse ja lavapraktika kas vene või saksa laval, ning seepärast näeme meie oma laval kas vene või saksa teatrit eesti keeles. Näitleja rahvuslik teh­nika, lavavorm, psühholoogiline tõlgitsemine on tundmata küsimused meie lavakirjanduses ja lavatöös. Ometigi on näitleja rahvuslik teh­nika see alus, millest kasvab välja omapärane teatrikunst.

Loengust, mille pidas läinud talvel „Draamastuudios” Läti teatrikooli direktor Zeltmälis, selgus, et lätlased on palju teadlikumad oma rahvusliku teatri suunitluses. Küll ei ole lätlastel päevakorras näitleja omapärase teatritehnika küsimus (see küsimus oli neile uu­diseks), kuid ideelise rahvusteatri mõtestamises oli nende tee meist juba kaugemale ette jõudnud. Lätlased nõuavad oma rahvusteatrilt ideeliselt, et see peab olema rahvuse teenistuses, peab olema rahvus­liku arengu kolle, peab aitama kasvatada ja juhtida rahvuslikku karak­terit ning peab aitama rahvusliku väärtuste manifestatsiooniga liita rahvast rahvuslikuks tervikuks. Lätlased seega oma rahvusteatris lähtuvad päämiselt idee seisukohalt, nähes rahvusteatri ülesannet programmilises rahvusluses. See aga on teatri probleemi üks külg. Pääraskus asetseb aga just rahvusteatri omapärases vormis.

Kui rahvusliku loomingu eritunnus peitub käsitusviisis, kui väär­tuslik looming üldse on vormilt rahvuslik ning sisult üldinimlik, siis asudes meie rahvusteatri probleemi arutamisele, peame kõigepäält peatuma näitekunsti käsitlusviisi, näitleja tehnika juures, mis on põh­justatud eesti näitleja psüuhhikast.

Näitleja omapärane tehnika on see, mis toob eraldava joone rahvusteatrisse.   See tehnika peab olema kooskõlas rahvuse mentaliteediga ja karakteriga. Ainult sel tehnikal võib baseeruda rahvusteatri stiil, ainult selle tehnika kindlakskujunemine võib meile anda rahvus­liku draamastiili teatris.

Igasugune kergekäeline laenutamine võib tuua ainult segadust, kui mitte tülgastust. Lauteri eksperiment Venest värskelt laenatud võtetega A. Tammanni Pilveristi kallal läinud kevadel „,Estoonias” oli ses suhtus väga õpetlik, kuidas ei või võõral psüühil kasvanud tehni­lisi võtteid ega stiili rakendada meie psüühikale. Tulemuseks oli psühholoogiline võlts. Me nägime oma inimesi ümbervõltsitutena vene­lasteks. Lavastuses ei tohi teha sellist radikaalset viga, et lähtutakse võõrast psühholoogist. Näitleja annab siis poluverniku tüübi, mis ei anna meile, eestlastele, kunstilist elamust ega kunstilist tõelisust.

Karakterolioogia seisukohalt ebaõnnestuvad kindlasti kõik katsed näiteks hispaanlast või venelast kujutada meie teatris sellisena, nagu suudab seda kujutada hispaanlane või venelane ise. Tundmuste, afek­tide skaala on eesti näitlejal paratamatult teise ulatusega kui venela­sel või prantslasel, seepärast muutub eesti näitleja mäng ebareaalseks ja ebausutavaks, kui tema tahaks näidelda sama laiuse ja ulatusega, kui seda teeb venelane või prantslane. Eesti näitleja peab jääma us­tavaks oma psüühile ning peab ehitama karakteri ja kuju oma loo­muliku psüühika piirides.   Siis on ta kuju eluline ja usutav.

Siit järgneb esimene lähtekoht rahvusliku teatri ülesehitamises. Eesti näitleja ja eesti lava peab kogemuste, kuid ka teoreetiliste uuri­miste kaudu leiutama näitleja tehnika, mis oleks väljakasvanud oma psüühist.

Võtame siin näiteks velba- ehk žestiküsimuse. Kas võib eesti näit­leja žest, et olla psühholoogiliselt õige, olla sama ulatusega kui vene või saksa näitleja oma? Eelpoolöeldust selgub, et mitte. Rahvusliku teatristiili loomisel on paratamatu velplemise õige kokkukõlastamine meile omase psühholoogiaga.

Läinud kevadel võisime näha inglise näiteseltskonda. Meile võis koguni igav paista selle trupi mäng. Ometi me võisime suure naudin­guga jälgida selle trupi ühtlust stiili mõttes, mis oli eht inglaslik ja vastav inglase hingeelule.

Rahva psüühile vastavalt tuleb rakendada ka lavadünaamikat. Selles võib avalduda rahvuslik stiil. Mõnele rahvusele omane mängu­likkus, kukerpallitamine, suur sööst võib teisele nähtuda vigurdami­sena jne.

Siis lavaruum. Meie ei tea näiteks veel, kas meie vaatleja oma psüühika seisukohalt eelistab arhitektoonilist printsiipi lavaehituses või pinnalist. Ka selle küsimuse peab lahendama tuleviku rahvus­teater.

Samasse kuulub ka küsimus värviprobleemist. Milliseid värve eelistab näha laval meie vaatleja oma psüühika seisukohalt? Millised värvid mõjuvad kõige intensiivsemalt? Selle lahendamisega jõuak­sime rahvusliku lavakoloriidi juure. Kõik need nähted on aga mööda­pääsmatud komponendid rahvusliku teatri stiilis.

Kuid ärgem unustagem ka lava keelt. Paraku kuuleme praegu meie parematelgi lavadel paremate näitlejate suust täielist paabeli segadust eesti keele hääldamises, sõnavormidest kõnelemata.   Hää on veel, kui ansamblis on esitatud Eestis esinduvad murrakud. Paraku kuuleme aga ka eht vene ja saksa aktsente. Mis rahvusteater see oleks?

Et vaatlejaskond kõige sellega lepib, tuleb muidugi sellest, et vaatlejaskond kannatab ise sama pahe all. Ometi peaks teater olema kolle, kust imbub massi kauniskõlaline ja õige eesti keele hääldamine.

Teel omapärase teatristiili, rahvusteatri juure tulevad lahen­dada kõik need ja rida siin puudutamata küsimusi. Kui seda ei tehta, kestavad hädaabitööd teatri juures edasi, ning unistused rahvusli­kust teatrist tulevad matta maha kauaks ajaks. Muidugi mõista, näitlejad ja teised lavainimesed üksi ei suuda lahendada seda prob­leemi. Nendele peavad appi tulema õpetlased oma erialadelt, kes või­vad oma uurimustega soodustada seda ülesehituslikku tööd. Pole sugugi ülearune ega ülekohtune nõue meie ülikoolile, et see rahvus­likkudele teadustele rohkem rõhku paneks ka nendele, mis võiksid olla kasulikud lavakunsti omapärastamisele. Asutatagu eri instituut või koordineeritagu uuringuid sihikindlalt selles suunas, eriti mis puutub rahvusliku karakteroloogia, psühholoogia jne. aladesse.

Ühe sõnaga: teater peab teadlik olema oma suunitlusis, muidu jookseb vesi kasutult tammist alla. Aeg kaob, kuid meie sekeldame asjatut sekeldust teatri ümber, elame peost suhu, katsume teatrist varjupaika luua äraelamiseks ning teeme hädaabi poliitikat teatri toetustega või viskame lihtsalt raha aknast välja.

Need on küsimused ja nõuded rahvusteatri vormi ja käsitlus­viisi seisukohalt.

Teater on vägev relv, programmilise rahvusluse seisukohast, ja seda momenti ei tohi lasta silmist. Rahvusteatri mõistesse ei mahu üksinda mitte rahvusliku teatri vorm, vaid siin tuleb kindlasti tege­mist teha sõna ideelise sisuga. Rahvusteater peab olema tundlik ja teadlik omakultuuri arengu kolle. Teater peab aitama kujundada rahvuskarakterit, peab aitama jalule rahvuskollektiivi, rahvuslikku ühtekuuluvust, teater peab aitama võidule loova rahvusluse mõtte ning peab olema selle teenistuses.

Teater ei ole mitte unustatud ega kinnimüüritud altar, mitte ainult näitelava ja teatrihoone, vaid elav kogudus. Enam kui ühelgi teisel alal mängib teatris osa vastastikune mõju. Samuti kui teatri-kogudus-vaatleja mõjustab teatrit, samuti mõjustab teater publikut, ja koos kujunevad mõlemad. Seepärast ongi teater vägev relv rah­vusliku karakteri ja rahvusliku mentaliteedi vormimisel ja kasvata­misel.

Kui rahva kultuurpoliitika seda ei arvesta, siis teeb ta halvasti ning ei vääri oma tegu.

Vastastikku mõjutavad teineteist ka teater ja autor. Meie oleme võinud oma teatri ajaloos konstateerida asjaolu, et elukutselise teatri tekkimine kutsus esile algupärase draamaloomingu, samuti võime tõdeda, et algupärane näitekirjandus päästis teatri juurduvast kriisist.

Kuid selline juhuslik suhe ei ole küllaldane mõeldavale rahvusteatrile. See peab olema teadlik oma sihtides ning suunitlustes ning peab mõjustama oma nõudmisega lavakirjaniku loomingut selles suu­nas, mida ta on enesele ette seadnud. Teatril on ainelisi võimalusi lavakirjanduse loomingut soodustada. Praegune kord, mil teatrid ootavad juhuslikke peole pudenevaid lavateoseid, ei ole sugugi loo­mulik.

Ka siin on tarvis sihiteadlikku talitamist.

Kõige selle juures ei ole sugugi tarvilik end piirata ja eraldada vaimlise hiina-müüriga teistest kultuuridest. Rahvusliku teatri eneseleiutamise ja otsimise tee on võrdluse tee. Ainult võrdlus teistega aietab kindlaks teha seda omapärast vormi, seda omapärast käsitlus­viisi, mis loob rahvusteatri stiili.

Kes otsib, see leiab. Ainult teadlik peab olema suunas, milles käib otsimine ja leidmine.

Nagu eelpool näidatud, peab rahvusliku draama rajamine käima kahelt põhimõttelt lähtudes. Kõigepäält rahvusliku teatri vormi, s. o. stiili suunas, teiseks rahvusliku sisu suunas.

Et sellel teel midagi saavutada, selleks tuleb nõuda, et teatri poliitika alal kaoks sihitu peost suhu elamine ja pehme olesklemine. Selleks on tarvis läbi viia kõigepäält toetuste ratsionaliseerimine. Nüüd jagatakse toetust teatritele kui lõbustusasutistele. See on aga ülekohus ja hoolimatus rahvusliku vaimu vastu.                                                  

Meil puudub teatrijuhtimise õige keskkoht. Ülekoormatud ha­ridusministeerium ei .suuda seda teha, näitekunsti sihtkapitali valit­sus on aga päämiselt jagamise ja arveosakond, mis ei suuda anda sihtjooni loovaks tööks. Päälegi puudub sihtkapitalil võimu kompetents läbi viia oma tõekspidamisi. Emba kumba, kas haridusministeeriumi juure tuleb luua kompetentne ja juhtiv keskkond, mis ühtlustaks ja juhiks teatrite tegevust, või tuleb reorganiseerida näitekunsti siht­kapitali valitsus ning kujundada kultuurnõukogu nõnda, et see ei oleks ainult sihtkapitalide arvekoda, vaid omaks kompetentsi ja võimu juhtida teatrielu normaalseisse tingimustesse. Muidu vire­leme edasi ja rahvusdraamateater hõljuks õhus kui põua pilv, mis ei anna iialgi kosutavat vihma.

Praeguse momendi hinnang ja kriitika paljastab meile kurva tõsiasja meie teatrielus. Meil kulutatakse teatreile palju, meil on andekaid näitlejaid ja lavastajaid, aga ometi pole meil rahvusteatrit ega rahvuslikku näitekunsti.

Ainuke tee, et tulevikuks saaksime oma teatri, on see, et ümber­korraldatud ja mõtestatud teatripoliitika tagajärjel loodaks kõigist andekamaist noortest teatriinimestest, näitlejaist, lavastajaist, dra­maturgidest rahvuslik draamateater, mis stuudio korras algaks rah­vusliku näitestiili otsimist, algaks näitlejate kasvatamist, viies õpin­gute korras läbi lavastusi, juhtides seejuures nii nooremad kui vane­mad näitlejad läbi nn. eesti lavakunsti seminarist, kus tutvunetakse eesti karakteroloogia, tüpoloogia, rahvaluule, rahvanäidendi sugeme­tega, eesti ajaloo päätükkidega, pannes rõhku just olustikule.

See rahvuslik stuudioteater ei tarvitseks olla suurearvuline, kuid ta peaks olema seotuid elava distsipliiniga ning kasvama tugevaks teatrikollektiiviks. Selle teatristuudio juures peaks asetsema ka Eesti teatrikool.

Ainult nõnda võime loota tulevikus tõusvat rahvuslikku teatrit.

Henrik Visnapuu

Loomingust nr. 7/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share