Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Feb

Eesti kirjandus 1924.

 

       

1.  LÜÜRIKA.

  

On tänamatu ülesanne kirjutada eesti lüürikast möödunud aastal. Kuigi aasta jooksul on ilmunud umbes kümmekond uut luuletuskogu, ei saa meie nende põhjal kuigi usaldusväärset pilti eesti lüürika praegusest seisukorrast. Kirjastuste kriis on seevõrra süvenenud, et neist vaevalt mõni usaldab välja anda luuletuskogu, mis ju alati on olnud kõige vähem minev kaup meie raamatuturul. Igatahes on möödunud aastal ilmumata jäänud terve rida luuletuskogusid, nii Marie Underi „Vaeste patuste tänav”, Henrik Visnapuu „Ränikivi”, käesoleva artikli autori „Lõikuskuu” ning kuuldavasti veel teisi. Ja neist, mis ilmunud, on pool selle õnne osaliseks saanud ainult luuletajate eneste ohvrimeelsuse tõttu: Joh. Barbaruse, Joh. Jaiki, Ed. Nukki ja Erni Hiire värssidekogud on ilmunud autorite oma kirjastusel. Näib kujunevat seisukord, mis ähvardab iga­suguse avaldumisvõimaluse võtta suuremalt osalt ja just tunnustatumailt meie lüürikuilt. On ikkagi ainult üksikuil ainelisi eeldusi selleks, et nad võiksid eneste lõbuks välja anda oma värsse. Enamik peab loobuma sel­lest ja ootama jääma „paremaid aegu”, mille läbi aga kannatab nende produktsiooni värskus ning elulisus. Ametlikud arvustajad ei jäta sellasel korral muidugi toonitamata, meie lüürikute luulesoon olevat kuivanud, nad ei pakkuvat enam midagi uut ega omapärast. Ja raske olekski neile arvustajaile vastu vaielda: möödunud aasta ilmunud luuletoodang igatahes ei õigusta selleks. Selle toodangu valdav osa kuulub algajaile ehk nõnda­nimetatud noorureile, ja need, nii kurb kui seda ongi tunnustada, ei tähista veel edasiviivat teed meie luules. Neile näib küll omane olevat teatud suurem julgus ja „praktilisem” suhtumine kirjandusse, kuid eesti luule sisuliseks ja vormiliseks rikastamiseks on nad korda saatnud alles vähe.

Kui kõnelda eesti luule saavutusist aastal 1924, siis tuleb peatuda kõigepäält Johannes Barbaruse viiendal värssidekogul „Geomeetriline ini­mene”. Barbarusele on seni juba mitmel puhul ette heidetud enesekor­damist ja vormilise virtuositeedi puudust, kuid oma viienda koguga näib ta tahtvat ümber lükata neid etteheiteid. Ja ei või ütelda, et tal see ei oleks õnnestunud: pikk rida värsse märgib luuletaja ilmset edenemist. Luuletajale on kätte jõudnud südame keskpäev, inimea suvine pööripäev, ta on enese heitnud elu vaagkausile ja kallutab juba raskuspunkti, lauldes sellest:

    Oo, raskuspunkti juba kallutan, –
    näib olevat see mulle kergem,
    kui vastu elule end naerden tallutan:
    sest vaimgi trotsiv, selgroog sirgem,

See trots ja sirgus on alati olnud Barbaruse kui luuletaja tunnus, kuid „Geomeetrilises inimeses” see on leidnud kui mitte trotslikuma, siis igatahes sirgema väljenduse. Luuletajat on ahvatelnud kubistide ning kuubofuturistide eeskuju, ta on hakanud tahtlikult tegema „geomeetrilisi värsse”, geomeetriliste mõistete ja võrdlustega. See on osalt vastav tema loomulegi, sest talle on ju ikka meeldinud „inimene arhitektooniline, ise­loom tahuline – hooneline, elu konstruktiivne – polüfooniline”. Enamgi: talle viirastub kogu maailm geomeetrilisena, ja kui talle kord sügavusist on kostnud hüüd: „kolmainsus = kera, rull ja kuubus!” – siis näeb ta loomulikult lauliku ülesannet võimalikult geomeetrilises eneseteostuses. Ta laulab geomeetrilisest inimesest, inimesest ruumis ning ajas ja paneb oma värsside peal- või alapealkirjaks julgesti: Perpendikulaarne, Horisontaalne, Paralleelne, Sirgjooneline, Konstruktiivne, Vertikaalne, Koordi­naadid, Värss parenteesidega, Värss kontrastidega, Värss analoogiatega, Värss paralleelidega.

Kahtlemata on sellane maailmakäsitus ja elusuhtumus läbi ning läbi mõistuslik, kuid teisiti see ei võikski olla luuletajal, kes on kutselt arst ja ilmavaatelt ratsionalist. Kui „oli algusen antud vaid kest – õudne Ruum, ilma lõi žest – tahtmine kuum”, kui see maailm aga on „sõõr ääretu – suur nõiaring”, milles üksik inimene rabeleb nagu uppuja ookeanil, siis on selle inimese ainus võimalik eneseteostus – olla ise kujur, luua end jumalate vääriliseks. Sest lõppude lõpuks on ju meis enestes kõik: hea ja kurja algus, mikrokosmos-tervik, mis seotud päikesega, oleme kõik üks miljon-miljondik osa jumalast ja meie ajurakukesed makrokosmose lülid – jakukesed.

    Kõik, kes elame kambrite kantmeerin,
    oleme uppujad laiutuvan eetrin,
    päästerõngas lohutav:
    põrand + lagi nelinurgaga,
    seinte tahud aknaruute hulgaga, –
    ilm kui piirat, pole kohutav!

Sellane ilmakäsitus annab inimvaimule enesekindluse ruumis ning ajas, ja luuletajale see laenab loomisrõõmulise optimismi, tahte „sajan südamen korraga loita, tuhanden tõusangun hommikul koita”. See on „tung ruumi”, mis kihutab nii küdevat kala kui loovat inimvaimu, ja see­pärast ei tule üldse kaheldagi, kas see on loomupärane või mitte. Kui ometi üteldakse, et Barbaruse geomeetriline luule jätab lugeja külmaks, et sel ei ole hinge, siis on küsimus vaid selles, kas hinge üldse võib sulgeda geomeetriasse. Ütleb ju luuletaja isegi, et hing on eetriline, et see pole nii nagu keha – geomeetriline, ja teises kohas:

    Tunnen, kuis võimatu sõnaga, fraasiga
    irduda maisest – tõusta lendu;
    Taeva võib saada sööstva õhku ekstaasiga, –
    hingega, piiramatu mille crescendo.

Kahtlemata, geomeetria on mitmeti värskendanud ja rikastanud Bar­baruse fraseoloogiat. Ta laulude tsüklid „Geomeetriline inimene”, „Ini­mene ruumin”, „Inimene ajan” sisaldavad suure hulga vastseid, sageli üllatavaid võrdlusi, epiteete, metafoore, üksikuid häid, uudsena mõjuvaid värsse. Luuletaja on vähemalt püüdnud hoolitseda, et ta ,,värss poleks tühi sedel, mõjuks ideegi värskelt – kasteliselt”. Kuid üldiselt osutuvad need tsüklid siiski rohkem külma mõistusetöö tulemuseks, tehtud luuleks kui vabalt voolavaks „kirgede fuugaks”. Nende geomeetrilisis lauludes tundub aju pingutatud tahet, nende vorm on pea alati geomeetriliselt korrapärane, kuid neis ei hoogu eales loomisekstaasi, harva kui neis väl­gatab soojema tundmuse puhkevat leeki. Lugedes neid ridu aimame luu­letaja mõistuslikku ilmakäsitust, jälgime selle hargnemist, kuid see jätab meid osavõtmatuks, ei haara meid pea kunagi vahetuma tunde otse­kohesuse ja jõuga. Tunne kas alles kõneleb vähe kaasa külmile ajuspekulatsioonele või ei ole selle väljendamiseks veel leitud vastavat sõnas­tust. Tunne alles upub abstraktseisse võrdlusisse ning fraasidesse, ei jõua läbi murda hunikussekuhjatud kerade, rullide ja kuubuste rägastikust. Sellases laadis võidaks just äärmine lihtsus ja selgus, tunnete tihedus ja sõnaline kokkusurutus, kuid Barbarus saavutab seda alles vähestel kor­dadel. Ta on edenenud küll värsitehnilise oskuse, aga mitte seevõrra sisemise vormitunde poolest. Tal õnnestub harva oma luuletust „vormida harmooniliseks, et sõnad tõuseksid kui heliredel”. Kus ta vahe­tumalt mõjub lugejasse, need on just selgesti sõnastatud laulud, mis tal siis peale kõige lõpevad mõne hoogsasti tõusva värsiga, nagu „Ürgelemendid”, „Tung ruumi” j. t.

Oleksime aga ülekohtused, kui jätaksime nimetamata Barbaruse raamatu kaks viimast tsükli: „Elavad monumendid” ja „Pariis”. „Elavais monumentides” lööb jälle kord lõkkele Barbaruse jõhker-sarkastiiline oppositsioonivaim; neis maalib ta tüüpe kaasaegseist rahajõmmidest, papist-rasvamaost, naisest-liblikast, kirjutab valmi surevast bürokraadist, määrab uuesti omad „suhted kodanlise elemendiga”. Kuigi ta siin tarvitab osalt juba kulunud sõna- ja riimimaterjaali, mõnikord ei saa hoiduda maitsetusestki, jääb lugejasse ometi tunne, et luuletaja sõnad ei ole vaid „vask, mis kumiseb”. Nende hoolimatude ridade taga aimame otsekui põletava viha särisevat ora, mida on tahetud suruda vastase turja. Siin, et tarvi­tada luuletaja oma sõnu, tekib nagu härjavõitluse maania, tärkavad mata­dooride kired ja soovid („Suhted kodanlise elemendiga”, „Vaim surevast bürokraadist”). Teie küsite, kas aga ei muutu see Barbaruse juures juba „kunstiks kunsti pärast”, kas ei hakka see meid lõpuks küllastama? Jah, võib-olla, sest vaevalt, et see kellelegi meeldiks, kui järelejätmata sügataks ta haiget kohta.

Pariis: üle majade rägastiku Eiffeli varras, gootilised katused, kiriku­tornid, kuplid, all uulitsate sirg-, murd- ja rööbasjooned, platside sõõrid, nii et nägemiseks kitsaks jääb ahnitsev silm. Luuletaja tahaks seda kõike „sõnad ega joonistada, kõlasid ümbritsevaid südamen toonistada”, ta tahaks salmidesse sulgeda suurlinna nägemuslikku ilmet ja väsimata rühkimise kärsikut rütmi. Ta teeb värsse kontrastide, analoogiate ning paralleelidega, et tabada ilmalinna Pariisi sisemist olemust, mis proosaliselt on väljendatav ainsa sõnaga: edasi! Tal õnnestubki see üsna hästi, nii esikätt lauludes „Pariis 1″ ja „Gare du Nord“,„aga ka värssides „Panoraam Notre-Dame’ilt”, „Pariis 2″ ja „La danse du ventre”.

    Tantsi, neegritar, tantsi!
    Puujumala ehen,
    vahe mõtet on viigilehel!
    Tantsi, neegritar, tantsi!
    Tantsi end taeva –
    jumala kaela!

Igatahes on Barbarus oma geomeetriliste lauludega ja Pariisi-ainetega meie luulele näidanud uusi võimalusi.   Ta on teinud huvitavaid vormilisi katseid ja meie luulekeelt rikastanud mitmekesiduse ning piltlikkuse suhtes. Kuigi ta katsete tulemused kaugeltki igakord ei moodusta püsivaid väär­tusi, jääb üldiselt ta viies kogu värsse silmapaistvaks nähtuseks aasta lüürilise toodangu võrdlemisi madalal tasapinnal. See äratab vähemalt usaldust, et luuletaja tõsiselt võtab oma ülesannet.

Kuna Barbaruse fantaasia tiirleb kosmilistes ruumides, liiguvad algajad Vilmar Adams, Juhan Jäik, Eduard Nukk ja Mart Raud peamiselt oma isikliste elamuste ja koguni isiklikkude arveõienduste kitsais piires. Adamsi esikogu „Suudlus lumme” ei saa ma arusaadavail põhjusil võtta vaatluse alla, nii kahju kui sest ongi, tähele pannes, et autor raamatule kirjutatud saatesõnas enda ristib „tõsiseks luuletajaks”. Teatava, aga siiski hoopis vähema žestiga esineb ka Adamsile alfabeedi järjekorras ligem Juhan Jaik. Tema esikogu kannab pealkirja „Rõuge kiriku kell” ja selle viimsest laulust loeme:

    Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
    sa mägede ja laulu kodupaik,
    mu laul on sulle, teisiti ei saa!
    Me jääme ühte – Võrumaa ja Jäik,
    seks orge põhjast pidin tulema,
    et laulda ilole, mis unustusse jäet,
    kun sinikujulised kummad mäed.

Nõnda siis uus laulik Võrumaalt, millest juba varemalt nii südam­likult on laulnud Arthur Adson. Kuid kuna Adson oma vähenõudlikes Sännä-lauludes ometi teadlikult taotleb ja saavutabki kunsti piire, ei või seda ütelda Jaiki kohta. Jaik kirjutab värsse kerge käega, nagu tal just meele tuleb, loomupärase eneseavaldustarbe rahuldamiseks, ja kui ta siiski mõnikord õnnestub, siis ainult „Jumalast antud” talendi tõttu, ilma taht­liku jõupingutuseta. Tai näib olevat oma sõna, millest luua, aga ta on hooletu ning hoolimatu selle tarvitamisel. Tema Võrumaa laulud ei ole kristalliseerunud selleks puhta- ja selgekõlaliseks rütmiliseks helisemiseks, mida tohiks oodata raamatu pealkirja järele. Need on enamasti alles kohmakad, segasetaktilised, ebakõladerikutud viisideveeretamised – lauliku südame kergendamiseks. Aga siiski – enne, kui teha lõppotsus, vaadel­dagu, millest lausuvad need viisid. Jõutagu selgusele, millisest materjalist on valatud „Rõuge kiriku kell”.

Valdav osa Jaiki lauludest on sünnipaiga looduse inspireeritud, kajas­tavad lapse- ja noorpõlvemälestusi, aastaaegade meeleolusid. Jäik ideali­seerib oma kodu kohta Võrumaad: ta vaimusilm näeb seal mägesid, mis eksitavad pilvi taevalael, kohisedes voolavaid pärlijõgesid, metsi, mille „okshuulil sõprusvine alatine” ja aset on salapärased metsvaimud. Ta maalib sealt idülliseid kevadpilte („Kevväi” 1 ja II), elustab nukraid lahkumisstseene („Nevermore” I-VI) ja vestab kummalisi legende („Esä pilved”, „Valgõ kivi”). Kuid tema tugevam külg ei seisa ometi mitte selles. Mulle näib, et Jaik üldse on vähe usaldatav hinge sisekõlasid väljendava lüürikuna. Ligemale pääseb ta meile fantastilisis juttudes, ja „Rõuge kiriku kellaski” ta on mõjuvam seal, kus on tegemist fantastikaga, kus ta esile manab vaimusid, olgu häid või tigedaid. Kui ma Jaiki luuletuskogus midagi võin maitsta, siis on need, hoolimata nende vigasest vormist, „Kodumets” 1, „Muinasjutt talvetulekust”, „Nägemus” 1, „Painaja”. Parim neist on viimane, mis teatud määral tõesti suudab sisendada seda painajalikku õuduse tunnet, mida on tahtnud väljendada luuletaja:

    Siss raksas lävi, uvvost kinni vaos…
    Kes tiid, misperäst undama lei pini
    ja kassi värisivä ligi ahu suuja
    ning katus vabisi kui vihmasaon,
    lei õudus maa päält hamba pilve kinni
    ja üukull uigas mõtsan nigu kuulja.

Eksib aga, kes arvab, et Jaiki fantastika ja müstika üldse, „kui asi iseenesest” on midagi sünget, raskusvaimulist, hingemasendavat. Ei, pige­mini avaldub see vaid veidras sündmustikus, jätab palja iseäratsemise mulje, sest see ei ole luuletaja sisemise nägemuse, intuitsiooni saadus. Jaiki optimistlik hingelaad, tema alles nooruslikult vallatlev temperament ei lase veel vaadata tõelikkuse loori taha, ja talle on omasem, et ta kurvemalgi silmapilgul näole tõmbab naljategemise muige („Lahkumine”). Kui aktiivne, teguhimuline iseloom armastab ta luuletajanagi „julgeid toone”: sõjas tundub talle armsana käes püssilaad („Sõjasonetid”) ja hunti, seda põlatavat ning tagaaetavat metsaelanikku, ässitab ta: „kui pole armuheitu kusagil, siis murra, söö, ehk lange võitlusel” („Hunt”).

Nagu näete, on Jaikil igatahes olemas teatud oma ainetevald ja oma vaatevinkel maailma kohta ning asjade kohta, „mis sääl sees leida”. Ent sellest üksi on ometi vähe, et saada luuletajaks. Jaiki luuleilm ei ole veel selgunud, vaid on mähitud nagu läbipaistmatusse uttu, millest teda lugeja suure vaevaga peab lahti koorima. Jaiki vormimeel ja vormitahe on alles seevõrra nõrk, et ta ei suuda tihendada ega ümber luua ühtla­seks tervikuks seda tundesisaldust, meeleolu või nägemuslikku pilti, millest ta kirjutab luuletuse. Tema luule on alles see tume laialivalguv unistus või ähmane meeleolutsemine, mis omane igale teisele ilmakodanikule rohelise nooruse päevil. See on protoplasma, millest võib sündida elav rakuke edaspidises loomingus, kuid kui „asjal iseenesest” on tal vähe kunstilist väärtust.

Jaik kirjutab salme üpris kerge käega, unustades, et selleski ametis on tarvis tööd ja vaeva. Ta ei vali sõna, mida ütelda, ei lihvi lauset, on hoolimatu rütmi ja riimi küsimusis. Millegipärast eelistab ta rasket soneti vormi, kuid seitsmeteistkümne sonetina kirjutatud laulu seas, mis moodus­tavad poole ta esikogust, ei ole ühtainsatki laitmatut. Koguni selle vastu: need otse kubisevad kõige jämedamaist värsitehnilisist vigadest. Parem ei ole tal lugu ka tertsiinidega, ja üldse jätab ta värss haavava lohakuse mulje. Ta rütm logiseb nagu puutelgedega vanker konarlikul külmanud külavaheteel. Ta keel on mingi segu kirjakeelest ja võru murdest, ning talle ei tee seegi peavalu, kui ta luuletuse algab murdes ja lõpetab kirja­keeles, ilma et see millestki oleks tingitud („Muinasjutt talvetulekust”). Kuigi laulik ise usub, et ta sellasel viisil saab „laulda ilole, mis unustusse jäet”, sisendub lugejale ometi koguni vastupidine arvamine. Ja see ei lase tekkida usaldust Jaiki kui luuletaja vastu.

Võrreldes Jaikiga on kolmas „noorpoeet”, kes esines möödunud aastal, Mart Raud, väliselt kõigiti korralik ja sile. Värsitehniliselt igatahes ei või ta esikogule, mis kannab pealkirja „Kangastused”, peaaegu midagi ette heita. Tarvitades väga mitmesugust vormi, oskab ta oma lauludele alati anda meeldiva rütmilise veerevuse ja leiab korralikud, enamasti puhtad riimid. Ta lause avaldab rohkem maitset ja kultuuri kui Jaikil, ta keel on kõlavam ja varjundirikkam. Üldse ta teeb päris korralikke värsse, mida võib lugeda, mis vähemalt ei ärrita.

Kui võiksime piirduda nende vooruste loeteluga, peaksime ütlema : Mart Raud on nooblimaid noorpoeete. Kuid meil on see harjunud komme otsida koore alt sisu, toitvat tuuma. Ja otsime kord seda, siis leiame, et Mart Raudi luuletused ütlevad vähe meie ilumeelele, et nad meisse jätavad rahuldamatuse, tühjustunde. Mart Raudil näib alles vähe olevat isikupärast: tal puudub oma nägu, ta ei lausu mingit uut sõna, mis rikastaks meie luulet. Ta laulab üsna harilikul viisil, tarvitades sageli laenatud värsitehnilisi abinõusid, oma väikesist kannatusist, „südamevere marutsevast mühast” ja tuliseist tujudest, ükskord rõkkavalt ja kõrge paatosega, teinekord jälle con sordino. Meie tõusvailt, kangelaslikul ajal kasvanud luuletajailt oodatakse igatahes õigusega värskust ja hoogu, suuremat optimismi ja mehisemat rütmi. Kuid kui nad milleski petavad, siis esikätt just selles. Nagu Jaiki puhul on tähendatud, et ta herooiline paatos on lihtsalt „praktilise mõistuse” inspireeritud, nii tuleb seda korrata Mart Raudi kohta. Raudi hümnid noorusele („Tuuline serenaad”, „Õnniku tee”, „Hümn”) on elamuselt võltsid, nende paatos kruvitud ja sõnastus kunstlik, tehtud. Millega seletada seda „kurba nähtust eesti luules”: kas tõesti eestlase tõuliste iseäraldustega, nagu teeb Joh. Aavik? Iga­tahes ei ole Gustav Suitsi „Elu tulest” saadik meie luules enam õnnes­tunud nooruslik paatos ega põlemine.

Gustav Suits on seni ka ainus, kes on suutnud uut viina valada regivärsi vanasse astjasse. Mart Raud on küll katsetanud selles laadis ballaadidega („Verev noorus”, „Näki tütar”, „Soo lapsed”, „Kanneldai”), kuid ta ei ole jaksanud traagilisi aineid ümber vormida hingehaaravaks primitiiviks. Kui „Kangastusis” miski meie hinge paneb vibreerima, siis on need autori pisikesed kibedusega vürtsitud seisukohavõtud ühiskonna vastu („Läbi linna”, pisut suitsilik „Armulik laul”) ja nukrustused endamisi („Unetud tunnid”, „Öine ise”, „Sügisnukrus”, „Öö”, «Kalmistul” 1). Olgu siin näitena toodud esimene salm laulust „Öine ise”:

    Kui hahka viirastust näen inimlummu enda een, 
    kui enesesse tardund, tolmund kivikuju.
    Näen kalgen, helkav-helgen, hõbeselgen peegliveen
    kui hahka viirastust ma inimlummu enda een.
    On öö, ja tuulil õvven hulgvil metsik tuju.
    Jäälilled haprad aknal hõhkavad kuupaiste leen.
    Kuid peeglin hahka viirastust näen – lummu enda een,
    kui enesesse tardund, tolmund kivikuju.

Kõiges viimatiloeteldud seitsmes luuletuses vilksatab juba tõelist elamust, ja vormiltki on need huvitavamaid. Kuid üldse on „Kangas­tused” seda laadi luule, mida võib kirjutama õppida iga haritud inimene, kellel vähegi püsivust. See on käsitöö, mida ei soenda sisemine tuli ega kaasaelamine.

Samasugust luuletamiskasitööd – ja veel „puhtamal kujul” – teeb Eduard Nukk, kellelt hiljuti ilmus teine luuletuskogu: „Trioletid Amorille”. See väike värsiraamat, mis sisaldab pühenduse, proloogi ja kuus trioletti, pajatab harilikust flirt-romaanist „Pärnu liivarohkel rannal”, romaanist kooliplikaga, keda esiti saadetakse koju, kelle „väsinud keha” aga üsna varsti „haarab hein” ja kes lõpuks end õpib müüma „nagu kaupa”. Romaan ei köida lugejat pisimalgi määral, nii naiivilt, abitult ja jõuetult on see ümber kujundatud värssidesse, sageli pealegi vigastesse. Kuigi luuletaja,   nagu ta pühenduses ise uhkesti lausub, kelleltki  ei hakkagi küsima, „kas see kõik jääb ka igavesti püsima”, on lugejal vähemalt õigus avaldada oma arvamist sellaste värsside kohta:

    Ma ei tea, kas see väike plika
    kõik mulle andis või ei annudki midagi.
    Nägin ehk nägemusi imelikke.
    Jumal hoidku, egas väike see plika
    mulle ei annudki midagi!
    Ei, ta andis küll midagi ikka…
    Imelik, milline olla võib plika, –
    nagu naine – muud midagi!

Kui palju plastilisemalt on sama mõte väljendatud mõnes meie uusimas „rahvalaulus”, kus ka „plikat” riimiks tarvitatakse! Maksis selleks kirjutada keerulisi triolette ja neid oma kulul kirjastada praegusel kallil ajal ? Küll ei ole kõik Nukki salmid nii kohmaka rütmi ja labaste riimi­dega nagu eeltoodu, aga üldiselt on „Trioletid Amonile” halb riimitud proosa. Need on epigonismi veretud õied, paberlikud,  eluta ja hingeta.

Peale vaadeldute on möödunud aastal luuletusvihkusid avaldanud veel Erni Hiir, Jakob Liiv ja Peeter Sink. Kuid saab neid üldse arvus­tada, võib nende kohta ütelda midagi head või halba? Erni Hiirelt on ilmunud kaks brošhüürikest: „Arlekinaad” ja „Huhu merituulen”, esimene sisaldab 5 ja teine 15 lehekülge teksti. „Arlekinaad” algab prahvatavate ridadega: „Ball-pummelung, tirr-põmm, hurra! Maskeraad-praad-meeleolu prasselduste pannilt.” „Huhu” võtab küll tõsisema tooni, aga mõjub sama igavana kui „Arlekinaadi” „prasseldused”.

Jakob Liiv on avaldanud lühikese lugulaulukese „Ülemiste vanake”, mis kuivades värssides esitab tuttava samanimelise muinasjutu, kuna Peeter Sinki luuletused „Sügavuste helid” tahavad olla vaimulikud laulud, vähe­malt on nad ilmunud „usklikkude noorte” kirjastiku numbri all. Oleks eksitus neist otsida mingisuguseid „põliseid väärtusi” ja – luulet. Meil on usumehed labasuse teinud oma monopoliks, ja sellest ei pääse usklikud luuletajadki.

Nõnda siis oleme märkinud kõik, mis meil aasta jooksul on ilmunud luule alal? Võibolla siiski, et see ülevaade ei ole täielik, võib-olla, et kuski Haapsalus või Petseris on veel midagi ilma saadetud. Aga ma ei usu, et see kõigutaks meie üldotsust eesti lüürika saavutuste kohta aastal 1924. Peale Joh. Barbaruse „Geomeetrilise inimese” ei ole too aasta annud midagi silmapaistvat.

  

I osa Loomingust nr. 1/1925

     

2.  JUTUSTAV PROOSA.

Kuna aasta lüüriline toodang üldiselt osutab langust kord kätte­võidetud tasapinnalt, võime jutustuva proosa puhul märkida vähemalt teatud elavust ja edenemistendentse. Meie jutukirjanikud teevad juba mõnda aega katseid keerulisema ning raskema kompositsiooni loomiseks, ja kui need katsed kunstiliselt veel kõige paremini ei õnnestugi, suudavad nad ometi äratada huvitust. Möödunud aastal on ilmunud tervinisti neli teost, mida peavad tõsiselt võtma ka need, kes romaani kui seesuguse peamiseks tunnuseks loevad kolme-neljasajalist lehekülgede arvu. Kuigi sellase „mõõdupuu” tarvitamine minu arust kaugeltki igakord ei ole õigustatud, tuleb siiski „suurt romaani” pidada kõige kohasemaks vormiks ajajärgu iseloomu põlistamiseks. Selles võib kirjanik kõige viljakamalt teostada oma ülesannet – anda võimalikult tabav ning kunstitõeline läbilõige ajast, mil ta elab, joonistada kaasaegseid tüüpe, kajastada ideid ja meele­olusid, mis liikvel ümbritsevas ühiskonnas.

Eesti jutukirjandus on seni vähe pakkunud suurjoonelist elukujutust ja monumentaalseid tüüpe. Kuid pingutusi selleks tehakse järjest rohkem, ja mis puutub möödunud aastal ilmunud nelja romaani, siis on neist selle ülesande teenistusse rakendatud kolm: Albert Kivikase „Jaanipäev”, Oskar Lutsu „Iiling” ja Richard Rohti „Kurgsoo”. Need kõik jätkavad meie realistliku külaromaani traditsioone, aga nende ideede- ja ainetevald on palju „moodsam” kui senistes külajuttudes. Et nad kunstiliselt siiski ei tõuse meie külaromaani parimate saavutuste – Wilde „Mäeküla piima­mehe” ja Tammsaare „Kõrboja peremehe” – kõrgusele, oleneb hoopis teistest põhjustest. Need on päämiselt vormi – kompositsiooni- ja stiiliküsimused, milles tuleb teha etteheiteid nimetatud romanistidele. Neis asjus patustavad kõige rohkem just osavad jutustajad: Luts ja Kivikas. Nende kunst kergesti kirjutada ja püüd rahvalik olla võtab neilt püsivuse oma tööde viimistlemiseks.

Oskar Lutsu esimene romaan „Iiling” viib meid kaugele tagasi ennesõjaaegsesse ühiskonda. Selle kangelane „EImar Lipstok sünnib jõuka taluomaniku esimese lapsena kodumaa rikkamas maanurgas”. Isa soov on, et poeg lõpetaks ülikooli, aga pojal ei jätku selleks tarvilikul määral tahtmist ega püsivust. Isa surma järele satub ta linnas, kus nüüd erateel õppimist jätkab, kellegi „surematu lese” Selma Senderi ja selle isa Tiikmanni võrku. Need petavad temalt – esimene „armastuse”, teine äri­tegemise katte all – osavasti kogu tema varanduse ja viskavad ta siis uksest välja. Mure murtuna läheb ta tagasi maale ja saab põllumeheks oma isakodus, mille temalt varemalt ära ostnud õde Anna, kirikuõpetaja Lillepi abikaasa. „Mööduvad talved ja suved. Elmar harib põldu ja kasvatab karja nagu mõistlik põllumees kunagi… Siis kasvab talle habe, ning muutub Elmar Lipstok maameheks niihästi välimuselt kui sisemuselt. Ainult mõnel sügisööl, kui väljas vinguvad kõledad tuulehood, ärkab voodis, kuulatab ja sosistab: „See on iiling, see on iiling – kui hea, et see enam mind ei puuduta!”

Elmar Lipstok on meie kirjanikele nii armsaks saanud „üleliigse inimese” tüüp. „SelIe miljonär” Lipstoki poeg, passiivne ja tahtejõuetu, kergeusklik ja vilumatu, on ta ellu astudes otsekui loodud söödaks iga­sugustele kahtlastele ärimeestele ja -naistele. Seal on kõigepealt ta sõbrad: „pikanäoline, teravlõualine, kõrgekulmuline Pierrot”, iseõppija Hugo Pillau, kelle peamine mure on alati rahalaenamine, kes armastab üle kõige toredaid riideid, viina ning naisi, ja viiulikunstnik Hans Vatel, igavene pummeldaja ning võõras lauas istuja, kellel siin maailmas kunagi ei ole ega saagi olema mingit varandust, aga kes selles „kuidagi ei näe suuremat õnnetust”. Siis lahutatud naine Selma Sender, kes oma elu­käigust võiks kirjutada „paksu raamatu”, kunagi pole tundnud „tõsist rõõmu” ja seda siis muidugi otsib mitme mehe juurest ühtaegu. Selma isa Tiikmann, kes muidugi ka on „kõige õnnetum inimene ilmas”, sest „niipea kui tema vähegi jalad alla saab, siis tuleb kas tuli või vesi või mõni muu õnnetus ning pühib ära kõik tema töö ja vaeva nagu luuaga”, kes aga sellest hoolimata paisub järjest ümargusemaks ning jätkab oma „armsaid olenguid”. Seesugune lõbus seltskond juba oskab pügada naiivseid Elmar Lipstokke ja sealjuures veel kõige lisaks mängida vagade kannatajate osi.

Vastandiks Elmarile on ta õde Anna, hoolas õppija gümnaasiumis ja usin perenaine kodus kooli vaheajal. Temagi ei pääse iilingust – langeb „seltskonna toe” ja elumehe advokaat Lange vägivalla ohvriks, aga kannatab selle häbistuse ja lunastab oma süü vabatahtliku loobumise ning tööga. Hiljem saab ta jumalakartliku ja sentimentaalitseva kiriku­õpetaja Lillepi abikaasaks, sünnitab ning kasvatab lapsi ja on õnnelik, niipalju kui inimene üldse võib õnnelik olla, ka Lillepil ei ole milleski põhjust nuriseda. Anna on iseloom, kes end ise oskab jalule seada, ta vaatab elule palju kainemalt ning praktilisemalt kui vend Elmar ja loomu­likult läheb tal ka paremini kui vennal.

Nagu juba tähendatud, hargneb romaani tegevustik üle paarikümne aasta kauguses minevikus. See on osalt veel patriarhaalne maailm, mille traditsioone pärast tööd murdva ja vara koguva Oili-Jaani surma au sees peavad vana metsaülem „kena mehike” Mart Pruuli ja perekonna tädi Maret Suija. Kuid sellesse isaisade maailma tungivad juba uued mõjud, esimesed linnakultuuri puhangud. Selle kultuuri kandjaina esi­nevad romaanis ainuüksi nõndanimetatud negatiivsed tüübid. Eelpool oleme loetelnud ainult osa neist, aga huvitavad on muudki: Elmari repe­tiitorid – kõhetu ja raagus, nii kehaliselt kui vaimliselt lonkav sakslane Valter Lein ja närviline, oma suurt perekonda orjav venelane Tsvetkov, advokaat Lange paheline tütar Amanda, sama advokaadi jõhker ja väikese roimari kalduvustega abiline, kellele elu läheb järjest lõbusamaks, Tiikmanni omade ööelu elav kojaneitsi Vilma, lustiline apteeker Martmann j. t. Nende tüüpide varal on kirjanik andnud kujuka pildi eesti ühis­konnast aastasaja vahetusel. See on maakultuuri ja linnakultuuri ristlusest vaevalt tärkama hakkav ühiskond kõigi selle nõrkuste ja pahedega. Mida esile tõstab linn, see on õieti alles vääritu, kõige pessimistlikumaid mõtteid äratav, ja nagu lohutuseks laseb kirjanik võita maa „terve vaimu” – Liliepite abielupaari kaudu. Kui see on tendents, siis igatahes mitte pealetükkiv.

Lutsu puhul on alati toonitatud tema suurt fabuleerimisoskust ja jutustamisandi. Ka „Iilingus” avalduvad selgesti need voorused: selles on autor lihtsast inimsaatusest, mille peajooni eelpool katsusime esitada, loonud laiaulatusliku ja komplitseeritud romaani, mis lugejat kogu aja hoiab põnevuses ja kisub kaasaelamisele. Romaanis liikumapandud ini­mesed kuuluvad väga mitmesugustesse rahvakihtidesse, aga kõik nad kerkivad elavaina meie silmade ette ja kõik nad on – oma kohal. Peategelase Elmar Lipstoki ümber koondub loogilise järjekindlusega lugematu arv kõrvaltegelasi, kelle saatused põimuvad tema saatusega, mõjutavad ning lükkavad seda ja lõpuks viivad kaasa nagu veevool. Väliselt ei sünni romaanis midagi eriti traagilist, aga seda usaldatavam tundub kirjaniku kujutusel ta tegelaste sisemine traagika.

Kui „Iiling” meie kirjanduses siiski ei saa eriliseks sündmuseks, siis seepärast, et ta praegusel kujul ometi veel ei ole küpse kunstitöö. Näib nii, nagu oleks see romaan valminud ja trükitud jaokaupa, nii et autoril, kirjutades hilisemaid osi, enam ei ole olnud ülevaadet ega parandusvõimalust eelmiste osade kohta. Kuidas muidu seletada, näiteks, sellast suurt vassingut teose kompositsioonis: 114. leheküljel ütleb autor, et Anna Lipstok on advokaat Lange juurest ära kolinud, ja laseb Elmari teha õe äraminekust oma moodi järeldusi ning sellekohaselt tegutseda, aga 119. leheküljel leiame Anna alles Lange juures, ja nüüd järgneb pikk kujutus katastroofist, mis sai tütarlapse lahkumise põhjuseks? Hiljem, kui kirjanik ise märkab selle vassingu, ei saa ta seda enam parandada (on juba trükitud!), ja siis peab jutukäigu joonele juhtima ajalehereporteri kulunud lause: „Nagu öeldud, annab Elmar Lipstok õe lahkumisele advokaat Lange majast hoopis teise tähenduse..(lhk. 133).

Üldse on „Iiling” kirjutatud rutates ja, nagu sama kirjaniku „Andrese elukäik”, mida rohkem lõpu poole, seda katkelisemalt. Seetõttu jääb tegelaste hingeeluline areng sageli tumedaks ja lugeja huvi nende saatuse kohta rahuldamatuks. Tähendasin varemalt, et „Iilingus” on antud kujukas pilt eesti ühiskonnast aastasaja vahetusel. Kuid see pilt on antud siiski pisut kitsast vaatevinklist ja otsekui vesivärvidega. Otse­kohene sotsiaalse miljöö kujutus puudub romaanis täiesti. Kõneldakse palju tegelaste äripäevaaskeldusist, aga need tegelased on asetatud nagu väljapoole reaalset olukorda. Nad on hästi – ja teinekord vaid mõnin­gate joontega hästi – iseloomustatud (sealjuures „negatiivsed” ometi paremini kui „positiivsed”), aga millegipärast ei jää neist ükski, välja­arvatud vast vana Tiikmann, kauemaks meele. Kirjanik on nad loonud arusaamise ja mõned  koguni  osavõtuga,   aga  ilma   suurema   sisemise potentsi ja kireta. Ta jutustab neist, kellest ning kunas soojalt ja südamlikult, kellest ning kunas irooniliselt muiates ja üleolevalt, aga ta jutustuse stiil  on üldiselt, nii ütelda, liig igapäevane ja sageli   ebakunstiline.   See on enamasti följetoni kalduv stiil liig familjaarne toon harilik ladus jutustus.

Kokkuvõttes võib ütelda, et „Iilingus on palju impressionistlikku nipet-näpet, aga ei ole suurt joont ega sünteesi. See on läbilõige aja­järgust selle väikestes inimestes ja pisiasjades. Sellasena on romaani väärtus möödunud aasta toodangus küllaltki kõrge, aga sellasena ta ometi ei loo ajajärku meie kirjanduses.

Võrreldes „Iilinguga” on Albert Kivikase „Jaanipäev” laiaulatuslik sotsiaalne romaan. See on esimene osa tervest romaanide seeriast või vähemalt triloogiast, mis peab andma kirjandusliku kajastuse kui mitte kogu oleviku eesti ühiskonnast, siis igatahes tänapäevasest eesti külast. Sest saab kahtlemata hiiglamõõteline teos, kui ta esimene osa juba on paisunud nii suureks: 352 lehekülge tihedat trükki.

Millest siis pajatatakse meile sellel 352 leheküljel? Nagu sama autori „Jüripäevas”, nii veereb ka „Jaanipäevas” meie silmade eest mööda kõrvuti kaks romaani: üks neist hargneb ülal, rikkas päristalus, teine all vaesrahva tares ja nende vastastikuseist suhtumisist ning põimu-misist moodustatakse kompositsiooniline tervik. Romaan algab pika, 24-leheküljelise kirjeldusega Jaanitule tegemisest Kaiemäel, põlise Saare talu krundis, mis keskendab tähelepanu vanale tüübilisele pärisperemehele Saare-Peedile ja tema korporandist pojale Karlale. Siis vaheldub näite­lava, ning järgmisis peatükes (4-11) tutvuneme Kooraste mõisa asuniku, pikatoimelise Jõõgu eluoluga ning tema kahe poja, Tõnise ja Arni, saa­tusega: neist on esimene asunik samas Kooraste mõisas ja ühtlasi sepp, kes oma uues kodus aina ehitab ning sepatööd rühjab, teine Arni – proletaarlik üliõpilane, kes ise ennast koolitades omad närvid on rikkunud ja nüüd poolsunnitult venna juure jääb suvepuhkusele. Peatükid 12-17 viivad meid Saare tallu: perekondlikud tülid sel pinnal, et korporant Karla ei poolda oma õe ülikoolitamist, mida aga kangesti nõuab isa mulgiuhkus, paljukannatanud tööka perenaise surm ning – toredad matused, lõplik lahkuminek isa ja poja vahel ning viimase ära­sõit „jäädavaks”. Selle ärasõiduga pöördub jutulõng uuesti Arnile ja siis Tõnisele, tema suhetele Tillureenu Leena vastu ning selle joodikule isale Juhanile. Jutustus neist võtab oma alla ligi kolmandiku „Jaanipäevast” (peatükid 18-30, 110 lehekülge) ja selle traagiline lõpp – Tõnise ning Leena pulmad ja Tillureenu Juhani enesetapmine sel pulma­peol – viib lõpule teise romaani, mis puutub äiatare, asunikkude elu. Teose viimne osa kõneleb jälle Saare-Peedist ja tema pojast: vana müüb metsa, vilja ning loomi ja teeb talu peale esimese obligatsiooni, et korpo­randile välja maksta temale kuuluvat kolmandikku talu väärtusest, poeg aga satub kellegi hangeldaja Parve küüsi ja kaotab kõik isalt saadud raha.

Sellane kahe romaani kõrvutiarendamine on iseenesest huvitav meetod, mis teeb jutustuse põnevamaks ja haarab laiemat ainete ala kui muidu. Kuid sel on ka oma nõrk külg; see võib mõlemad romaanid jätta sidumatuiks, eraldi seisvaiks. Ning „Jaanipäeva” esimene mulje ongi seesugune, et sel romaanil alles puudub ühtlus. See tundub pige­mini sissejuhatusena millelegi järgnevale kui iseseisva teosena. Muidugi, sissejuhatus, ettevalmistus see õieti ongi, aga ka sellasena võiks see olla oma ette kunstitöö, valminud ehitus.

Tõepoolest: milline on see side, mis ühendab kaht paralleelset romaani, mille tähtsamaid momente eelpool katsusime märkida? See side näib olevat vaid väline, kui nii võib ütelda, geograafiline, paljas tõsiasi, et kuski Mulgimaal kõrvuti seisavad Saare poolmõis ja endine vasetreiali ning sõduri Tõnise asunikutalu. Alles „Jaanipäeva” järgmisest osast, „Mihklipäevast”, saame teada, et romaanile tarvilikke ühendavaid niite tuleb otsida Tõnise venna Arni ja Saare-Linda südameist; „Jaani­päevas” ei ole Arnil täita mingit olulist osa. Meie aimame, et ta on siin näitelavale toodud vastukaaluks ulaelu elavaile korporantidele Saare-Karlale ja Killuste-Eedile, aga nendegagi ei ole tal veel mingit kokku­puute punkti. Rida peatükke, kus kõneldakse tema suvisest oleskelust, tunduvad kompositsiooni seisukohalt ülearustena.

Jääb järele teose kandev idee: rikaste päristalude kokkuvarisemine ja uue peremeestekihi, asunikkude tõus. Elupõlised hallparunid hukkuvad oma üleliigse iseteadvuse ning uhkuse tõttu ja hellitatud, tööd põlgavate laste pärast, nende asemele tulevad uued, ajanõuetele kohanevad ja tööd murdvad inimesed. Eesti iseseisva riigi püstitamine ja põhjaliku maa­reformi teostamine on toonud murrangu, mis ähvardab segi paisata senised ühiskondlikud vahekorrad. Kirjanik näib olevat vaenuline kõigi „kerge elu” taotlejate vastu ja ses mõttes ka laste, iseäranis tütarlaste ülikoolitamise vastu, mis meil iseseisvuse päevil on saanud otse haiguseks ja sageli tõesti käib üle jõu ka uhkeil mulkidel, ta sümpaatia kaldub nende poole, kes oma isikliku tööga loovad uusi väärtusi.

Kahtlemata: „Jaanipäeva” kannab meeldiv ja eluline idee, aga kas on selle kunstiline kehastus küllalt usaldatav? Mul oli juba „Jüripäeva” puhul juhus tähendada, et Kivikas tunneb ainet, millest ta loob; seda­sama kordan heameelega „Jaanipäeva” suhtes. Kirjanikul on terav silm külaelu ja maainimeste tähelepanemiseks, ja ta oskab oma tähelepanekuid valada plastilistesse piltidesse ning elulistesse kujudesse. Ta kujundab suure ning laia joonega, hoolimatuseni julgete värvidega, mis tõttu ta teos saab monumentaalsemad kontuurid ja tüsedama ilme. Ta keel on eluvärske ning rahvapärane, stiil naturalistlikult lopsakas. Loetagu ainult talumeeste jutuajamisi jaanitulel, Jõõgu askeldusi oma maalapikesel, Tillu­reenu Juhani ja Jõesaare Jaani kõrtsistseeni, Osmiku onu lugu Tõnise pulmas, Saare-Peedi laadalkäiku – kas ei ole need otse üllatavalt „loomu­truud”? Samuti tegelased: kõigepealt suguvõsa traditsioone kandev, uhke, jonnakas-karm ja paindumatu Saare-Peet, siis räuskajad ning tüli­norijad joodikud Tillureenu Juhan ja Jõesaare Jaan, kõhkleja saunikust asunik Jõõk ja lihtsameelne Osmiku onu. Need on sirgjoonelised tüübid, inimlikult arusaadavad ja lähedased. Vähem on kirjanikul õnnestunud Tõnise ja Leena hingeelu analüüs, üsna kahvatud aga üliõpilaskujud: Saare-Karla, Ärni ja Killuste-Eedi.

Juba varemalt on sellele tähendatud, et Kivikas asunikkude elu vaatleb liig roosade prillidega. Talle näib, otsekui juhiks mingi hea vaim neid „uusi inimesi” igal sammul. Kas nad tahavad või ei tahagi, õnnistus tuleb uksest ja aknast. Saare talu saunik Jõõk viiakse „ratja pidi” vallamajja, ning ta saab ilma pikema jututa maad. Mõni aeg hiljem viiakse ta „ratja pidi” vankrisse ja sõidutatakse linna – saab ehituslaenu ja lööb kiires korras üles uued hooned. Ta poeg Tõnis võtab samuti „sumakad” laenu, ehitab endale toreda elumaja ning sepikoja, ja tööd tuleb, et mine või püsti rikkaks. Ei saa öelda, et Kivikas ei tunneks elu – ei, ta lihtsalt idealiseerib tahtlikult. Tal on seda tarvis teose idee pärast; ta meeles mõlgub see kaunis Jaanipäev, mil kuldne päike kodumaa nurmedel paistab loova töö tärkavat vilja. Tal on optimismi uskuda „paremat teistele elupäeva, Eesti päeva”.

Siiski – teisest küljest ta, minu arvates, teeb liiga praegusele põl­vele ja – iseendale. Peatükid, milles kõneldakse Jaak Parve ja Karla „äritegemisest” ning sellele järgnevast, tunduvad rohkem pamfletina kui kunstilise kujutusena ja on vägisi kistud romaani kompositsiooni. Need kõigutavad ning teevad ebausutavaks kogu Saare talu lagunemisloo, mis saab järgmise romaani „Mihklipäeva” aluseks, ja rikuvad suurel määral ka „Jaanipäeva” kunstilist väärtust.

Üldse näib mulle, et Kivikas oma epopee on kavatsenud liig laia­ulatuslikuna. Olen autori andmete varal arvutanud, et „Jaanipäeva” tegevus lõpeb 1923. a. jõuluks, võib-olla, et juba „Mihklipäev” (ei mäleta seda kindlasti) osalt on „tulevikumuusika”, millisesse ajajärku asetada siis veel triloogia kolmanda jao tegevus! Võidakse ütelda, kirjanik võib ju oodata, kuni kogub aastaid – aga kunst ei ole igatahes mitte kroonika kirjuta­mine, nagu ka mitte see: kirjutada võimalikult pikalt.

Mis „Jaanipäeva” mõju tükeldab ja ähmendab, on just ta – venitatud pikkus. Selles on palju loogilist ehitust segavat, ebatähtsat, ülearust. Siin seletatakse ning targutatakse lehekülgede kaupa kunstilise kujunda­mise asemel. Ja seetõttu tuhmub oluline, katkeb teost kooshoidev idee­line selgroog. Iseenesest tänulik aine ei ole veel lõplikult ümber vormitud ega viimisteldud. Eriti haavab nõudlikumat lugejat romaani keel ja stiil. See on igal teisel leheküljel liig „rahvalik”, liig „lopsakas” ja – lohakas. Aina „lõõpimine” ja „jõrsemine” iga „ivakese aja pärast”. Lastagu, kui tahetakse, seda teha romaani maamehist tegelasil, aga ärgu harrastagu sellast žargooni autor ise.

Sama probleemi, mida „Jaanipäev” – suurnikkude langust ja vaese mehe tõusu – käsitleb ka Richard Rohti romaan „Kurgsoo”. Aga kuna Kivikas oma ideed katsub kehastada naturalistlikult mahlakate elupiltide maalimisega tervete suguvõsade saatusest, võtab Roht oma ülesannet märksa kitsamalt. Ta ei too esile suurt tegelastehulka ega koorma neid liialt „lopsakusega”, aga taotleb seda rohkem aine kunstilist ümbertöötust, kompositsioonilist ümarust ja stiililist tihedust. Ta seab vastamisi kaks perekonda: vana Ottensoni ja Kriuka-Kusta oma, koondab kogu tähele­panu neile ja lausub nende kaudu, mis tal lausuda.

Ottenson, eestlasest mõisnik, kelle mõisast aga suurem osa maa­reformi teostamisel võõrandatud, tahab sellest kaotusest teisipidi „puhast teha”, ehitab mõisa südames asuvale ilusale Tuulemäele „tehnika kõige viimastele nõuetele vastava suvituskoha”, „esimese Eesti sisemaa kuurordi”, kukub aga sisse, ja lisaks põgeneb ta tütar ühe rahvusvahelise kelmiga, kes Tuulemäel suvitanud. „Oma rasva käes ähkiv ja pühkiv”, „pisikeste seasilmadega” ärimees Ottenson, kes maa südamesse tahab tuua „moodsat kultuuri”, ei osutu siin elujõuliseks ja peab taganema. Joodik pops Kriuka-Kusta seevastu sammub sestsaadik, kui ta naiseks võttis ettevõtliku tütarlapse Sooja, julgesti vastu tulevikule. Ta muutub korralikuks ning töökaks inimeseks, kogub raha, rühjates ühes naisega, ja hakkab lõpuks suurt Kurgsood kuivaks laskma ning harima, et luua oma perekonnale uut kodu. „Tema ja naise ajud töötavad, otsad veavad kipra, tahtevõim paneb südame vintskelt lööma. Mitte Haabjärve äärest lossist ei tule maale ja rahvale uusi jõude, vaid siit, Kurgsoo äärest. Mitte kolmekordne palee, vaid väike  asunikuhurtsik,  mitte  Ottenson, vaid Kriuka-Kusta.”

Need romaani lõpueelsed laused väljendavad selgesti teose päämõtte ja tendentsi. See on kiidulaul loovale tööle, ettevõtlikkuse- ja hoolsuse­ülistus; see on koguni hümn maale ja maakultuurile. Aga ometi mitte enam Paanile, Rohti eelmise romaani peakangelasele. „Otsas on Paani valitsus Haabjärve ja Tuulemäe ümbruses.” On tulnud uued ajad, kui juba Kurgsooski „end hakkab liigutama kultuuri käsi”. See kultuur on elujõuline, see lööb läbi, ja tundes kaasa selle võidukäigule, teeb kirjanik risti oma Paani-kumardusele. On veel palju kaunist nukrust kunstnik Taavet Dreverki (= Richard Rohti) mõtiskelus looduse ja looduslikkuse kadumisest, aga see on alistumise nukrus. Kirjanik pöörab pilgu mine­vikust tulevikku ja näeb aina lokkavaid viljavälju endise ääretu soo asemel. Ta lõpetab romaani, mis algas hingestatud loodusekirjeldusega, veetleva nägemusega kahest päikesekullas seisvast inimlapsest. Need on pioneerid siin soo peal: Kriuka-Kusta ja ta naine Sooja.

Rohti tugevam külg on alati olnud kauneis, lüürilisis loodusekirjeldusis, ja ta on teinud hästi, surudes romaani tegevustiku kahe kollase sügisekujutuse raami. Aga pilt selles raamis, romaan iseenesest – on’s see kõigiti õnnestunud?

Nagu ma Kivikase puhul pidin tähendama, et ta asunikkude elu kipub idealiseerima, nii ei saa ma mööda sellest etteheitest Rohti kohta. Olgugi Kriuka-Kusta ja Sooja kui ettevõtlikud tahes, liig kergesti ning rohkesti laseb kirjanik neid teenida kümneid tuhandeid, liig pühapäevasena esitab nende elu. On pisut vähe näidatud selle elu äripäevakülgi, iga nende toiming paistab nagu mingi pühalik talitus, iga nende samm liig tõsine ja tähtis. Aga ka sellastena, pühapäevastena, on nende iseloomud üsna inimlikud, kujutatud suure soojuse ja eluliste, tabavate joontega. Peatükid nende olemisest ning tegelemisest peigmehe-pruudina, pulmavalmistusist ja pulmadest on parimad kogu romaanis. Neis peatükkides avaldab Roht head rahvaelu tundmist ja sisutiheda kunstilise kujundamise oskust. Siin, nagu ka kõigis loodusekirjeldusis, on ta keel ning stiil tõusnud täiuslikkuseni.

Hoopis vähem usaldatav on Roht, kui ta meile pajatab, et tarvitada kirjaniku enda sõnu, „pursuide lõbutsemisist”. Siin muutub ta erapooli­kuks, üleolevaks, näitab ilmselt oma vaimuaristokraatlust, mis nii õnnetuks osutus „Hümnides Paanile”. Nii vähe kui mul ongi põhjust kaitsta mõnda „seasilmadega ärimeest” Ottensoni, pean siiski ütlema, Roht teeb talle ülekohut. Roht vägistab teda, näidates järjest näpuga ta nõrkusile ning puudusile, targutades põlglikult, moraliseerides. Lastagu ometi sellased mehed tegutseda ja kõnelda iseenese eest, oldagu nende vastu objektiivne. Siis jäävad nad püsima ka kirjandusse ja kirjandusajalukku. Milline perfekt tüüp, näiteks, Lutsu Tiikmanngi kõigi nende Parvede ja Ottensonide kõrval!

Jutustus Ottensoni toiminguist, eriti aga Tuulemäe avamispidustusist, tundub jämeda ebakõlana Rohti uues teoses. Muidu aga on „Kurgsoo”, see stiililt unistuslik-romantilise jumega realistlik elupilt, õnnestunum Rohti seniseist romaanest. Ta on neist üldiselt märksa objektiivsem ja vahetuma mõjuga.

Kõik kolm eelvaadeldud teost kuuluvad, nagu juba tähendatud, meil tuttava külaromaani liiki. Neljas möödunud aastal ilmunud romaan aga, August Gailiti „Purpurne surm”, edustab eesti kirjanduses seni täiesti tundmatut fantastilise romaani laadi. Ses viiakse lugeja kuski põhja pool asetsevale poolmuinasjutulisele Varria saarele ja seatakse ta pale palet vastu – kogu inimkonna saatusega.   Indias tuleb  avalikuks uus taud, purpurne tõbi, mis levib kohutava kiirusega ja tapab oma teel kõik mehed, kuna naised sellest pääsevad suurema hädaohuta. Kuid neilgi kaob iga elumõte, sest „meeste surres pidi lõppema ka naine kui emane sigitaja, missuguste omaduste surm ehk veelgi meeleheitvam”. See on sama aine ning idee, mis tuttav Gailiti „Fosfortõbest”, kuid haaratud laiemas ulatuses ja suuremate pretensioonidega. See tahab olla midagi Spengleri „Õhtumaa loojangu” sarnast – ilukirjanduslikul käsitlusel.

Kuid kuna Spengler omad veendumused ja vaated suudab järjestada loogiliseks hiiglaehituseks, ei saa seda ütelda Gailiti kohta. Tema teos ei ole õieti mitte mingi romaan, vaid 230-leheküljeline kogu paradokse, mida ühendav side kõige lodevam või mille vahel ei ole üldse sidet. Raamatus üha kõneldakse ilmapõrutavaist sündmusist, aga meie ei näe pea kunagi neid sündmusi endid. Meie eest talutatakse mööda pikk rida inimesi, nõndanimetatud peategelasi, aga need kõik on justkui nukud, elutud ja üksteise sarnased, nagu ühest suust kukkunud. Nende hinge­elu on äärmuseni lihtsustatud, nad tunnevad ainult üht kirge: lihalist. Kuid see lihameelsus ei väljendu jälle seevõrra elavais piides kui autori omapoolseis targutusis. Gailiti on siin maha jätnud tema harilik fabuleerimiskergus ja tüüpide loomise oskus. Ta fantaasia ei ole vabalt tõusnud kõrgele lennule, seda on tulnud kogu aja pingutada ning sundida.

On tõsi, et praegune euroopa kultuur on suurel määral elumaits­mise kultuur, mis õõnestab rahvaste elujõudu. Ei ole midagi eriskumma­list, kui mõne kirjaniku nägemusis kergib õudne purpurtõbi, mis tapab mehed ja teeb sigitusvõimetuks naised. Küsimus seisab vaid selles, kas suudetakse neid nägemusi kunstiliselt kehastada ja usutavaks teha. Ei ole kahtlust, et Gailitil see ülesanne just kõige paremini ei ole õnnestunud. Mis puutub „Purpurse surma” hiiglasündmusisse ja kärbestena kärvavaisse inimesisse, siis need ei ärata meis vähemalgi määral õudu. Aga ometi on ses raamatus midagi, mis meid erutab, mingi sisemine jõud, mis segab meie ükskõiksust.

Mõned noored arvustajad on katsunud väita Gailiti paradokse labaseiks ja kulunuiks. Leidub tal mpidugi sellaseidki (ei ole kerge asi puis­tata neid nagu käiksest), aga üldiselt moodustavad need siiski läbituntuma ja isikulisema osa raamatust. Neis järjest puhkevais mõttevälgatusis otsib väljendust autori hinges pakitsev trots ja viha, resigneeruv nukrus ja – elutarkus. Kirjaniku mõnituse esemeks ja vaimukuse sihtlauaks on esikätt naine, keda ta peab kõige patuse ning roojase kehastuseks. Kuid ta usub ometi, et naine oma põhiolemuselt seda pole, vaid et temasse „umbrohu seemne” on istutanud euroopa kultuur. Ja piitsutades naist valab kirjanik sappi kogu sellele kultuurile.

„Kultuur, see briljantmask toorusele, see ihumõnude kultiveerimise saavutus, pole sallitav, sest ta on umbrohi ning lilled viljakandval põllul. Seepärast peavadki arenenud rahvad hävinema, et põllud jääks ajutiseks sööti, kuni tuleb uus külvaja, kes teeb sõõrus esimese vilja, mis on jälle vaba igasugusest umbrohust.” Ja sünnibki nii, et kui Varrial hukkuvad viimsed mehed, rändab eluhimuline naine Ingriin põhja poole, et otsida isa oma Messiale. Sest uus inimene, kes ehitab ahervartele uue elu, „ei sünni linna lõõmaval asfaldil. Uus inimene tuleb metsadest, põhjast, karu valges nahas ning siniste silmega.”

„Purpurse surma” peamine väärtus peitub nõnda siis huvitavas idees, üksikuis naturalistlikes pildes ja vaimukais paradoksides. Kuigi viimaseis on tunda blaseerunud elumehe filosoofiat, on need vähemalt ehtsad. Kuid viga on see, et neid pakutakse liig ohtrasti, nii et nad muutuvad igavaks ja hakkavad tüütama. Kirjanik ei pea mõõtu: ta liialdab, kordab ja venitab. Ta stiilgi on kaotanud parajuse ning kas­vanud liiglihasse, ta lause ülekoormatud ja väsitav.

Kuna teose ilmumine aastaid on viibinud (kirjutatud 1921. aastal), ei anna ta mingit usutavat pilti kirjaniku praegusest arenemisjärgust. Veel vähem annab seda novellikogu „ldioot”, mis kirjastatud pealegi ilma autori loata. Kogu sisaldab kaks novelli: „Joe Niiluse teekond” ja „August Gailiti surm”, mõlemad valminud aastal 1918 ja mõlemad vare­malt ilmunud, teine koguni eriraamatuna. Need on kompositsioonilt ja stiililt ümmargused asjad, sisult fantastilised, veetlevad oma kummalise sündmustiku, hästitabatud koomiliste seisukordade ja „saatanlikkude” suurlinna tüüpidega. Lisaks kõigele tuleb autori peen iroonia ja, kus vaja, küünilisuseni ulatuv, aga ometi mõõtupidav sarkasm, milles tundub üsna suurel mõõdul viipeid ühiskondlikele oludelegi. Üldse pakuvad need kaks novelli häid näiteid Gailiti võimetest, aga eelmainitud põhjusil ei ole meil tarvis peatuda nendel pikemalt. Nad kuuluvad ometi juba seitsme aasta kaugusse minevikku.

Peale Gailiti on uusromantilis-sümbolistliku voolu kirjanikest möödunud aastal esinenud Friedebert Tuglas ja nimelt 66-leheküljelise novelliga „Poeet ja idioot”. Tuglas ei ole ilukirjanikuna kunagi olnud eriliselt viljakas, aga kõnesolev novell on tal valmimiseks tarvitsenud iseäranis pikka aega – rohkem kui kümmekonna aastaid. Põhjused on ka arusaadavad: peale kõige muu on novelli aine sellane, mis nõuab äärmisi pingutusi ja süvenemist, tutvumist väga mitmesuguste teadusharudega – „ajaloo ja filosoofia, moraali ning teoloogiaga”. See on „sügav küsimus”, mida arendab õpetatud ning kirglik idioot Kobras „väsinud ja nukrale” vaimuaristokraadile poeet Felix Ormussonile Tartu Toomemäel, ühel „süngel sügisööl”, mis on „põhjatu ja mõttetu kui ürgkaos”. See on „Kuradi apoloogia”, teaduslikult põhjendatud väitlus Saatana kaitseks kõigi nende vastu, kes sellele „traagilises poosis aristokraadile” on teinud ülekohut aastasadade jooksul.

„Mine ja kuuluta mind,” on Saatan end ilmutanud Kobrasele, „sea jalule õigus, mida seni on tallat, ehita üles ohvrialtarid, mis on laiali pillat, kuuluta mu nime kõigile, kes elavad maa peal, maa all ja lendavad õhus. Minu aeg on tulnud, minu riik on lähedal. Maailm on küps, maailm januneb mu järele, aeg on mul tulla.”

Kobras täidab fanaatiku kirglusega oma ülesannet Ormussoni juures, keda tahab võita uue usu prohvetiks: „On tarvis peent ja sügavat hinge selle mõtte mõistmiseks. Jumal on suure karja Jumal, tema riik on vai­must vaeste päralt. Mitte nende hulgast ei leia Kurat enesele tõelisi mõistjaid ja imetlejaid! Tema kogudus koosneb mõtlejaist, uurijaist, otsijaist.” Sest „Jumal lõi ilma ja jäi magama. Kurat lõi ilma ning jäi mõtlema.”

Kõigepealt peab Kurat saama „rahvuslikuks eesti jumalaks”, aga „kui ta on võtnud kuju meie hinge järele, kui ta on saand indiviidiks” – siis hakkab ta levima üle maailma, ja meie ees avanevad ääretud perspek­tiivid, siis oleme „messiase-rahvas”. „See pisuke maa on kord kui väike Palestiina, mille paigad on pühad. See jõgi seal all on kui Jordan, mida tullakse vaatama kaugeilt mailt. Eesti rahva senine ajalugu oleks kõigile tuleviku rahvastele vanaks testamendiks.”

Ormusson põgeneb hullumeelse Kobrase eest oma tuppa, vajub unne ja – nägemus jätkub. Ilmub kuus fantastilist kuju Kobrasega eesotsas, asetub laua ümber, ning algab sümposion – „joobnustavaks aineks mõttekirg, väljendusvahendiks katkeline sõna, kantud sumbutet, valusast paato­sest”. Naeruvääristatakse ning tehakse lapsikuks Jumala-idee, kuni lõpuks-saabub Suur Hauakaevaja – Ormusson ärkab unest.

„Poeet ja idioot” on satiir Jumala-idee vastu, aga minu arvates veel rohkem meie eesti „messiase-rahva” kohta. Liikudes Tartu peatänavail näeb Ormusson igapäev „neid prohveteid, geeniusi, Ophelaid lilledega, väepealikuid, ehit üleni kardaurahadega, tuhandeaastase riigi kuulatajaid, ärisiltide ees põlvitajaid ja päikese poole palvetajaid, avaruse kartjaid või hullude sammudega ruttajaid suurvaime”. Tuglas valib neist kuus tüüpilisemat, seab nad fantastilisse unenäovalgusse ja viib nende „kire selge mõtteni”.

„Mõtteks tihendatud kirg” – selle mulje jätabki kogu Tuglase novell. See osutab suurt eruditsooni, sellesse on surutud palju mõistus­likku energiat: kibedat irooniat, vaimukat teravust ja – sumbutatud nukrust. Novelli kompositsioon on ühtlane, stiil asjalik ja täpne. On väi­kesi ebakõlasid nii ühes kui teises, kuid need ei sega teose maitsmist.

Enne kui lõpetada, juhiksin tähelepanu veel ühele asjaolule. Olen kuulnud üteldavat, „Poeet ja idioot” olevat kuiv ja raamatuline, selles kujutatud satanistide sekt elutu, abstraktne. Kuid see oleneb juba ainest ning – Tuglase vaimulaadi iseäraldusist. Intellektuaalse kirjanikuna, mõistuseinimesena ei õnnestu tal eales naturalistlikult usaldatavate piltide ega eluvärskete tüüpide loomine. Veel enam: ta ei taotlegi seda, vaid kaldub tahtlikult fantastikasse ning romantikasse, kus tunneb end kodusemana. Ja iga kunstiteose arvustamise seadused peituvad ju lõpuks teoses ning teose loojas eneses.

Märksa „elulisemalt”, aga samavõrra ebakunstilisemalt kui Tuglas kirjutab Juhan Jäik, kes möödunud aastal on ilmutanud esimese valiku „Võrumaa jutte”. See kogu sisaldab kolmteistkümmend tondi muinasjuttu, legendi ja muinasjutulise värvinguga realistlikku elupilti, mida kõiki ühendab sama voorus ning – nõrkus.

Parema osa raamatust moodustavad realistlikud jutukesed, mis märgitud aastaarvudega 1921 ja 1922, kuuluvad seega autori esimeste kirjanduslikkude katsete hulka. Neis pajatatakse iseenesest üsna lihtsaist asjust: kahe vana sõbra – rändava potikaupmehe Marjaku ja peremehe Säinase – kakelusest ning leppimisest („Vanad sõbrad”), elatanud kaluri Peedsu surmaeelsest maadlusest „saarma maidaga” („Jõetõbras”), poisikese Peedu Pihkva-sõidust viinavedajate killavooriga („Pikk tee”), vana metsavahi õnnetust kosjakäigust ja surmast naisejahil („Laanemees”), vaese pere­mehe Tohu Hindriku laisast sulasest ning hobusekronust („Tohu hobune”). Need on ained, mida harilikult jätkuks ainult päevakajaks või anekdoodiks. Kuid Jaik on nende päevakajade ja anekdootide ümber põiminud seevõrra lopsakat elu- ja iseloomukujutust, et need siiski juba tunduvad kunsti­tööde algena. Neis elustub tükk patriarkaalset Võrumaad selle inimeste ning loodusega, mis nähtud ja esitatud naiivse otsekohesuse ning sageli kenakese huumoriga. Jaik algab teinekord oma jutustuse otse suure­päraselt, liialdavalt naturalistlikus, aga ometi usaldatavas stiilis: „Niisuguseid inimesi on maailmas küll harva, kellel saabas kasvanud jala külge kinni ja ihukarvad riidekoest läbi. Juuksed peas täis tõrva, plaagatanud ja kuivanud kokku kumeraks karaskiks üle vana pea, silmakulmud pikad ja langevad räpase näo üle ämblikuvõrguna kuni habemetuustini. Habeme­tuust jälle kasvanud pajupõõsana ümber kaela kui ahvil ja erilased teind sinna sisse pesa, sest seal neil varblaste ja vareste eest kõige julgem. Ainult kui too vanamees oma kõverate kõndiste sõrmedega otsekui rehaga sügamise mõttes kõigest jõust hakkas habeme kallal tuuseldama, pistsid erilased habemest rahutult vastu urisema, mida aga vanamees ei kuulnud, sest kõrvad olid tal prügi ja prahti täis ja too prügi- ja prahihunik määrit tõrvaga üle ja kuivand kõvaks kui luu” („Jõetõbras”). Või pole see üllatavalt hea iseloomustus tollest otsekui saja-aastasest mustusekuhjast – vanamehest, kui kirjanik tema kohta laseb ütelda: „Ehk peseksid end jõe ääres korra puhtamaks ehk läheksid sauna, küljeluud mädanevad sul läbi. Oled mustem kui must siga, kui padakonn. Kui ära ei lähe, künnan su kesakünni ajal põllu väeks vao alla, küll sa näed!”

Kuid Jaik ei pea kunagi lõpuni kinni alguses valitud stiilist, vaid rikub patriarhaalse pildi varsti ebakohaste modernide võrdlustega. Ta laseb vanameest jões näha lutse, mis on „kui higised tantsijad”, ja vana­mehe kõht koriseb tal „kui grammofon” („Jõetõbras”). Poiss Peedu peab oma Pihkva sõidul tingimata nägema „fantastikat”, ja siis lendab mõnel mehel vanker katki, „mees aga seob vaadi silmapilguga hobuse selga ja istub sinna ise otsa ja niiviisi ratsutab teistest veel möödagi”; teisel mehel kärvab hobune, ja see mees „seob vaadi enesele hobusenahaga järele, mille ta silmapilguga hobuseraipel üle kõrvade tõmbab” („Pikk tee”). Ühes teises naiivselt lihtsas elupildis laseb kirjanik koorma mäest alla lennata „kui aeroplaani, logisedes sureva tuulikuna” („Tohu hobune”).

Üldiselt on Jaiki realistlikud jutud ometi veel võrdlemisi ühtlased. Hoopis ebamäärasemad, kokkulapitumad ja lohakamad on ta muinasjutud. Neis ei oska ta pidada enam mingit mõõtu, nende puhul ei saa enam kõneldagi sisu ja vormi kokkukõlast, stiilist. Kirjanik maalib pehme, intiimse värvinguga pildi salapärasest suveööst, millal „lendavad kratid taeva all”, „tondid käivad maanteedel” ja „taludes vaevavad öised sigade vaevajad sigu”, aga ta rikub selle pildi koguni võõrast vallast võetud ja – „isamaaliste” võrdlustega, mida puistab nagu käiksest. Seina najale seatud harkader vahib tal „unistades kaugele kui noor elevant”, ja kirik on tal „otsekui kaelkirjak või mõni muu suur väljamaa loom”. Vana halapuu „mustab vee ääres kui kustunud tuletorn”, aga sealsamas paistab see „Kalevi peana, millele tõmmat kole grimass” ja mis vene enamlaste kuulid tagasi saadab – nende eneste pihta. Kuu seisab „kui kole põrgumasin metsalatvade kohal lõhkevalmis”, laotades „oma kollast hüpnoosi hädaldajate üle”, lehekülge edasi hakkab sama kuu „taeva all rõõmust karglema kui kits”. Järvest piiluvad «koledad elukad kahe silma roheliste projektoritega” ja vaene kohtlane sulane Piitre muudkui imestagu („Tondipesas”). Ebakohaseist, „isamaalisist” võrdlusist kubiseb ka järgmine muinasjutt kinnipüütud vanapaganast ja selle põletamisest jaanitulel Munamäe otsas („Jaaniöö”). Kauni loo sisaskite püügist ja selle traagilisist tagajärgedest rikub labane anekdoodiline lõpp („Sisaskid”), kuna jutus veskimehest Lõksust, kes „haudus pilvi ja muretses vihma” palju on üleliigset lobisemist („Vihmatark”) Kirjanik paneb kõik paberile mis tal meele tuleb ilma et ta ainet sisemiselt ümber töötaks ilma et ta valiks mida ütelda. Tema noorusvallatut fan­taasiat ei taltsuta veel arenenud intellekt ega ole tal kompositsiooni ja stiili viimistlemas peen maitse

Α. Alle on tema kohta „Loomingus” annud järgmise lühikese ise­loomustuse : „eesti muinasjutu fabula, loorit Googoli suveöö meeleolu uttu, mida läbistavad gailitilised võrdlused kui piitsalöögid”. Selle iseloomustusega võib üldiselt nõus olla, juurde lisades, et paljudes Jaiki stilistilistes võtetes tunda on veel Tassagi mõju. Jaik on kahtlemata omapärane and, aga alles distsiplineerimata ja vÕõraisse piiridesse kalduv. Ta teeb alles „rahvakirjandust”, kuna ülesanne oleks taotleda kunsti.

„Rahvakirjandust” selle puhtamal kujul edustavad möödunud aastal kolm teistki kirjanikku: Jaan Lattik, Oskar Luts ja Richard Roht (Kivikast oleme eelpool juba vaadelnud). Roht, kelle „Kurgsood” võib pidada võrdlemisi heaks romaaniks, on peale selle aasta jooksul avaldanud kaks raamatut, mis aga kumbki ei tõuse romaani kunstilise tasapinnani. Tema jutustus „Tsirguküla”, mis esmakordselt trükitud ajalehe „Kaja” joone all, kuulub nende „rahva valgustamise” tendentsiga külajuttude liiki, milliseid meil kirjutati aastat paarkümmend tagasi. Selles on vastamisi seatud kaks „parteid”: vanameelne ja vabameelne, kes võitlevad üksteisega elu ja surma peale. Vanameelse partei tugedena näeme tegutsevat kaht jõu­kamat peremeest: „raudse ilmavaate” ja kange iseloomuga vana Piirimäe Andrest ning noort Kullaaugu Jüri, igavest lakardit, kes oma „bandega” alati valmis on algatama „kandaale” ja korraldama „pagromme” „harit­laste” vastu. Teist parteid edustavad kaks noort: kehva Nurmekannu peremees Ludvi, harilik küla „rahvavalgustaja ning seltsielu edendaja”, ja Piirimäe Andrese poeg Värdi, kes kümme aastat ilmas ringi rännanud ja lõpuks tagasi koju tulnud, et „tööd teha seal, kus ta sündinud ja kus see tal armsam on kui mujal”. Vana Andres, ehk tal kirjaniku sõnade järele küll „hädasti vaja oleks noort tööjõudu oma tallu”, ei taha poja plaanist midagi kuulda – tema uhkus ei luba seda. Värdi lahkub isatalust paaripäevase sealviibimise järele ja asub Nurmekannule, kus ta koos Ludviga asutab telliskivivabriku, hakkab „savikoja venelaseks”, nagu pilkab vanameelsete partei. „Isa kannatab oma poja pärast, kelle teod häbiplekina põlevad tema südames,” ja pistab ühel pimedal sügisööl telliskivivabriku põlema, „et päästa oma ja poja seisukorda”, aga tema kuritöö tuleb avalikuks ja saab surmahoobiks talle endale. Ühel teisel sügisööl tabab Ludvi Kullaaugu Jüri Tsirgupalus võõraste hobuste kõrvale­toimetamiselt, ja kirjanik võib nagu ajalehereporter rahulolemisega hüüda: „Jüri tabamine oli uueks suureks lüliks selles sündmuste reas, mis Tsirgukülas järgnesid Värdi tulekust ja ta tutvusest Ludviga. Vanameelsete partei oli Jüri paljastamisega kõlbliselt täiesti hävitatud ja kaotas iga­suguse mõju küla elus. Vabameelsete partei oli oma võidu tipul. Üks seisukoht teise järele langes tema kätte ja Ludvi võis nüüd segamata oma poolehoidjatega küla vaimupõllul tegutsema hakata.”

On’s see kunstiline kujutus, on need elavad inimesed, kellest siin kõneldakse? Nii vähenõudlikud kui katsuksimegi olla, meie ei saaks kumbagi küsimust vastata jaatavalt. Kirjanik on „Tsirgukülas” sihtlik ja erapoolik, ta teenib etteseatud tendentsi ja moraali. Ta kirjutab kriminaaljutu sellest, kuidas isa maha põletab oma poja vabriku, aga ta ei hooli vähematki sellase raske roima hingeelulisest põhjendamisest. Ta jagab jututegelased lihtsalt headeks ja halbadeks, vabameelseteks ja vana­meelseteks, ilma et ta neile annaks inimlikult arusaadavaid jooni. Tege­vuse põnevamaks muutmiseks ja „hingestamiseks” põimib ta juttu pisikese armuloo, aga algab  selle nii labaselt, et laseb naise mehele „oma­moodi naeratada, siis natuke kõrvale pöörduda, bluusi lahti päästa ja rinda pakkuda” – hirvele. Ainsad kohad, mida jutustuses teatud viisil võib maitsta, on leheküljed koosolemisest Õkva salakõrtsis.

Sama objektiivsusepuudus ja üleolev moraalitsemine, mis rikub „Tsirguküla”, teeb ebanauditavaks ka „Väikelinna”. Selles jutustatakse „traagikoomilisest romaanist” veidra „romantilise eurooplase”, keemik Werner Molli ja mööblikaupmehe Max Weberi abikaasa Elga vahel. Lugu lõpeb sellega, et Max Weber enese üles poob ja Elga „teadmata kuhu” kaob, kuna Moll tunneb, „et ta äkki vanaks on jäänud”. Nõnda siis süžee, millest võiks kirjutada põneva psühholoogilise romaani või vähe­malt novelli. Kuid millega Roht jälle kõige vähem tegemist teeb, on jututegelaste hingeelu. Kirjaniku sümpaatia kaldub ilmselt „õnnetu” naise Elga poole, kuid ta ei suuda seda naisekuju teha elavaks ega usutavaks: selle „kannatused” ei liiguta meid vähemalgi määral. Max Weber on jutus kujutatud teguvõimetu ja südametu türannina, kes peab lugejas äratama tülgastust, – mitte midagi sellesarnast meie ei tunne. Ja Werner Moll – see aina kõneleb „sügavaid” sõnu, vahib ööseti teles­koobiga taevast või ratsutab ringi nagu „muinasjutuline” rüütel senti­mentaalse vanapiiga unenäos. See on vana tuttav Rohti „Üksinduse meeleolude” päevilt, ühest perest Rein Orgeniga, „suursugune”, „aristo­kraatlik” (mõisaomaniku poeg!), aga vähemagi reaalse inimese tunnuseta.

Jutus püütakse igal teisel leheküljel „paljastada” väikelinna „kõrgema seltskonna” virilaid perekondlikke olusid, meeste ja naiste pahelist intiimelu, naeruvääristada nende „eurooplust” ja „aristokraatlust”. Kuid seda tehakse nii tömbilt ja labaselt, et see otse ärritab ja vihastab. Selles ei ole midagi satiirilist, ei ühtki tõeliselt naeruväärset tüüpi ega koomilist seisu­korda. Kirjanik juhib meid vabrikantide ja seltskonnadaamide „salongi­desse”, aga ta ei kujuta meile neid „salonge” nende reaalses olukorras. Ta tutvustab meile väikelinna „seltskonnatugesid”, aga ei näita nende tõelist nägu, vaid targutab ja õpetab moraaliapostlina. Meie liigume nagu nukuteatris, ja kirjanik aina demonstreerib oma „vaimuaristokraatlust” vaeste puuinimeste kallal. Sellane lugeja „silmaselgitamine” on vastumeelt kõigepealt lugejale enesele. Selles ei ole midagi kunstilist, sel puudub igasugune stiil.   See on harilik hukkamõistev ja parastav kohviklatš.

Oma teoste hilisemas loetelus nimetab Roht „Väikelinna” nagu vabandades vesteks. See on eksitus: eellausutu järele tohiks olla küllalt selge, et „Väikelinn” kuulub sama vähe veste kui romaani või novelli liiki. Kui kõnelda vestekirjandusest, siis võib seda teha vaid Lutsu puhul. Peale „Iilingu-“nimelise romaani on Luts läinud aastal välja annud kolm raamatut, mis sisaldavad üksikuid vesteid või vestekogusid; need on: „Äripäev”, „Tulilill” ja „Kirjamapp”. Esimene pakub „pildikesi Paun­verest”, milles katsutakse jätkata tuttavaid Tootsilugusid. Teises tehakse ilma kindlama plaanita juttu mitmesuguseist väikesist inimmuredest, kuna kolmandasse on korjatud rida päevakajalisi följetone, mis varemalt ilmunud ajalehis ja ajakirjus.

Lutsu kirjutamisekergus on otse üllatav: talle ei tee mingit vaeva ainete ja tüüpide leidmine, „sõlmede” sidumine ja tegevuse arendamine. Ta oskab elu tähele panna ja oma tähelepanekuist ladusalt jutustada – jagades pisteid väikekodaniku „inimlikele” narrusile või muiates nende üle arusaavalt, jutustab aga teinekord ka jutustuse enese pärast, ajaviiteks. Sellane jutustamisviis on just paras harilikule kodanikule:  see ei ärrita teda, vaid valmistab talle mõneks silmapilguks mõnusat ja kodust tunnet, laseb teda unustada oma muresid ja edendab ta seedimist – naeruerkude kõditamisega parajal mõõdul. See on aga ka „kerge kunst”, ja tuleb ainult kahetseda, et seda tehakse tahtlikult nii suurel mõõdul. Lõppude­lõpuks hakkab see tüütama ning väsitama, kui nii ohtrasti pakutakse äripäevaseid, kunstiliselt läbitöötamata „pildikesi Paunverest” („Äripäev”) või terve raamat kirjutatakse korteri-, raudteesõidu-, suvitamise- ja muu­dest pisimuredest ilma ühendava „sideme ja pidemeta” („Tulilill”). Lei­takse huvitav koomiline situatsioon – rongi ootamine, mis venib nii pikale, et koha peal võib üles kerkida terve uus linn, – kuid jäetakse see kasutamata ja kõneldakse niisama ühest kui teisest. Hüljatakse kunsti nõudeid, puhutakse harilikku „külajuttu”, mis küll kohane ajaviiteks, aga meele ei jää kauemaks.

Kolmas rahvalik olla tahtev kirjanik, Jaan Lattik, on avaldanud 64-leheküljelise raamatuna jutustuse „Surnu pruut” ja lühikese laastu „Katkised käed”. Kuna viimane raamatu lõppu näib olevat paigutatud ruumitäiteks, on meil siin põhjust kõnelda ainult esimesest. See on sündmustikult pisut ebaharilik, aga olemuselt üsna harilik lugu kahest inimesest, kes ei saa seda, keda armastavad, vaid abielluvad sellega, keda ei taha: mees endise lubaduse tõttu kellegi teise vastu, neiu nagu trotsiks ja selleks, et oleks kodu, „kuhu pea panna”. Mingisuguseid psühholoogilisi probleeme siin ei katsuta lahendada, mingisuguseid suuremaid kunstilisi nõudeid autor endale ei aseta. Ta jutustab oma loo pisut sentimentaalsel, kogu aja vaimulikku meest aimata laskval stiilil. Kui lugeja on sama vähenõudlik kui autor, mõjub „Surnu pruut” lõpu poole kaasakiskuvanagi.

Et lõpetada ülevaadet jutustava proosa kohta, tuleb veel nimetada viit raamatut, mida vähemalt pealkirjade järele võiks paigutada sellesse liiki. Need on: Τ. M. Franzdorfi „novellidkatked” „Teki alt…”, Kivilombi Intsu (Hendrik Saare) „jutustus Tallinna elust”, „Võrgutaja püünis ehk neiu kui liblikas tule pääl”, Gustav Räppo „Kõikuse piir” ning „Lõvita ozoonine” ja A. Tõnuristi „Sõjapõgeneja päevaraamat”, „üksikud pildid ja vested Eesti vabadussõja ajast”. Franzdorfi ja Intsu jutud on harilik labane turukirjandus, Räppo raamatukesed aga sisaldavad mingi­suguseid „luuletusi proosas”, mis tahavad olla „filosoofilised” ja „sügavad”, aga tõepoolest on vaimuvaesed asjakesed, ilma vähemagi omapärasuse ilmeta. Tõnuristi tööd ei ole ma lugenud, kuid kirjaniku nimi ja töö laad lubavad vaevalt oodata midagi väärtuslikku.

    

II osa Loomingust nr. 2/1925

   

3.  NÄITEKIRJANDUS.

Kuna meil möödunud aasta proosatoodangu puhul põhjust oli pike­malt peatuda viie-kuue raamatu juures, äratavad näitekirjanduse alal tähele­panu ainult paar teost. Ilmunud asjade arvu poolest on see kirjanduse haru aastatoodangus küll kõige suurem, aga sisuliselt ei kaalu üheksa kümnendikku sellest õieti mitte midagi. Peale nende ridade autori värs­sides kirjutatud kolmevaatusliku komöödia „Kangelane”, mis vähemalt näitelaval osutus elujõuliseks ja huvitavaks, mida aga siin ei saa arvustada, jääb nimetada vaid üks teos, mis teatud määral rahuldab kunstilisi nõu­deid. See on Mait Metsanurga „Vagade elu”, näidend kolmes vaatuses.

Metsanurk on juba varemalt katsetanud draama alal, kuid vist ei ole autor isegi neile katseile omistanud tõsisemat väärtust: ta on tahtlikult hoolitsenud nende unustussejäämise eest. Ka kõnes olev näidend kuulub ajaliselt kirjaniku varasemasse arenemisjärku (see on esialgsel kujul kirju­tatud 1907. aastal), kuid suudab igatahes juba õigustada oma ilmumise.

„Vagade elu” on traagikoomiline pilt ennesõjaaegsest külast kuski kodumaa pimedamas nurgas. Teose motoks on valitud lauluraaamatu sõnad: „Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab”, see tähendab – kirjanik on oma ülesandeks võtnud selle „seestpidise hiilguse” „õigesse valgusse” asetamise ja naeruvääristamise. Ta on vastamisi seadnud kaks „kõlblist kategooriat”: „vagad” palvevennad ja „patused” ilmalapsed ja laseb selle kahe „vaenulise” poole kokkupõrkeist perekonnaelu raamides sündida draama. „Vagade” ristikogudus – Laiksaare vanad Madis ning Liisu ja kiriku vöörmünder Viilup – jorutab igal sündsal ning ebasündsal juhtu­misel laulusalmikest: „Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab”, aga tõepoolest on selle ristikoguduse elu sisemiselt mäda, teod õudsed ning roimalised. „Jumalamees” Viilup, hoolimata oma haigest naisest ja – kuuekümneligidasest east, elab intiimelu Laiksaare noore peretütre Maa­liga, tüdruku vanemad, rahaahnuse pimestatud, vaatavad sellele läbi sõrmede, ja on kord „tagajärjed” käes, kavatsevad nad koguni, et päästa tütart „häbist ja teotusest”, surmata selle lapse. Veel enamgi: tehes ettevalmistusi lapsetapmiseks, paluvad nad selleks jälle Jumalalt abi, olles veendunud, et Jumal peab aitama, sest nad ei tee ju seda endi, vaid oma tütre pärast. Neile on valevagadus juba seevõrra läinud verre, see­võrra segi ajanud mõistuse, et nad suurimagi jõledusega valmis saavad päris „puhtast südamest”. Neid ei ole võimalik enam hukkagi mõista, nii „inimlik” ja koomiline tundub nende roim.

Eelpool tähendasime, et Metsanurk „Vagade elus” vastamisi seab kaks liiki inimesi: „vagad” ja „ilmalapsed”. Kuid tuleb lisada, et ta oma tegelasi ometi ei jaga „sikkudeks” ja „lammasteks”. Ta omistab ka viimaste iseloomudele pahelisi jooni, laseb neid tülitseda ning kakelda, paljastab nende inimlikke nõrkusi ja narrusi. Ta püüab hoiduda kohtu­mõistmisest, vaadelda ja kujutada elu kogenud inimeste tundjana. Ainult vast vöörmünder Viilupi puhul ta ei saa täiesti alla suruda oma viha, toonitab liig sageli ja pisut rohkem kui vaja selle „õlitatud” olekut.

See on sünge ja masendav pilt, mille kirjanik meile avab „vagade elu” välise „hiilguse” koore alt. See on aine, millest oleks võinud saada kõige traagilisem kurbmäng. Aga Metsanurk tõstab selle koomilisse valgusse ja sunnib meid naerma ka siis, kui seisukord on õudsemaist õudsem. Kirjanik on jõudnud sellele tõetundmisele, et inimene kui see­sugune on nõder ning patune, et ei maksa teda hukka mõista ega hirmu­tada põrgutulega. Ehk õigemini: kirjanik ei ole veel kaotanud usku inimesse. Ta tahaks mõista isegi neid, kes Jumalat paludes valmistuvad tapma oma alles sündimatut lapselast. Ta tahaks uskuda, et inimene oma tuumalt ei olegi „kuri”, et tema roimariks teevad peamiselt ühiskondlikud olud ja eelarvamised. Ning lõppudelõpuks osutub Metsanurk ometi kohtumõistjaks ja õpetajaks. Teiste seas toob ta esile tolstoilise mõttelaadiga sulase Toomase, kes nähtavasti peab kehastama ta inimideaali. Toomas on võõra raha raiskamise pärast poolteist aastat istunud vangis, kus tal aega on olnud mõtelda nii oma tegude kui ilma asjade üle. Lõpuks on ta tulnud otsusele, et inimesel on ainult üks peremees ja isand, see on ta ise. Teiste sõnadega: inimene olgu nagu ta on ja elagu nii, nagu peab õigeks, ega ärgu hooligu sellest, mis arvavad temast teised. Sest senikaua kui sa üksi tead oma „koduseid asju”, „on sul ikka hirm, et teised ka teada võivad saada. Kui nad aga kõigil teada, siis võid jälle kõigile julgesti otsa vaadata – kui julge inimene oled.” Teiste sõnadega: senikaua kui inimesel ei ole julgust olla „oma peremees”, senikaua kestab ilmas edasi kõlbliselt mäda – vagade elu”. See on „õpetus”, mida annab Metsanurk oma näidendiga, sellega muutub ta
kohtumõistjaks ühiskonna eelarvamiste kohta.

„Vagade elu” dramaatiline areng on sirgjooneline ja järjekindel. Kuid draama sõlme lahendamine on minu arvates antud pisut nõrkadesse kätesse – 15-aastasele karjapoisile Antsule. See kõikenägev ning kõike­teadev karjapoiss (Teuvo Pakkala „Parvepöistest” tuttava Loll-Kusta teisik) on nagu mingisugune saatus, „Jumala sõrm”, mis osutub alati kohal, kui hädasti tarvis on – tema abi. Kuid tema ilmumine ei ole paratamatu: ta on kirjanikul vaid hädaabinõu, mis peab asjad viima – „õnnelikule lõpule”. Kirjanik on talle küll ohtrasti omistanud tarkust ja loomulikku mõistust, rohkem igatahes kui paras ta eale, kuid üldiselt ta tundub kujuna – kergest naljamängust. Ja kergesse naljamängu kaldub komöödia teinekord ka ainekäsitluselt. Nii tundub teise vaatuse lõpp otse jandilisena kolmanda vaatuse traagilise alguse kõrval. Kuid hoolimata neist puudusist jääb „Vagade elu” tähelepandavaks nähtuseks aasta dramaati­lises toodangus. Oma ehituselt, eluliselt sisult ja hästijoonistatud tüüpidelt (neist tahaks eriti nimetada rahaahneid vagatsejaid Madist ning Liisut ja „klassikalist” keelekandjat Anu) pakub ta tänulikku materjali näitelavale.

Võrreldes Metsanurga näidendiga on hoopis elutud ja verevaesed Egon Närepi „Luupainajad” ning Nigol Hindo „Sõõrul”. Närepi „komöödia viies vaatuses” tahab olla satiir meie seltskonna kohta, milline seltskond uusimat algupärast kirjandust süüdistab – kõlvatuse edendamises. Teoses tuuakse esile mingisugune „Kõlbluse koitus”, mis kirjanik Kristjan Uduveri süüdistab selles, et ta oma romaaniga „Sinine suu* cm hoogu andnud – „ebakõlblisele” lastesünnitamisele. Selle süüdistuse põhjendamisest ja sellest järgnevaist sündmusist nii „süüaluse” kui kohtumõistjate suhtes saadakse komöödia tuum. Kuid selle põhisüžee kõrval haarab autor veel kaht teist ja igatahes huvitavat ideed: automaathälli ülesleidmisest perekonnaelu mõnutamiseks ning lastekasvatuse hõlbustamiseks ja vähja laka pisilaste naha alla pritsimisest, et muuta abielurahvast lastepõlgajaks.

Nõnda siis on kirjanikul ainet ja ideid rohkem kui ülearu, kuid pahe seisab selles, et ta neid ei oska kasutada. Näidendi omapärane süžee ehk õigemini süžeedekolmik ei ole ümber töötatud ega kokku lii­detud ühtlaseks tervikuks. Teosel ei ole püsti hoidvat loogilist selgroogu ega mingit tähelepanu pingutavat dramaatilist arengut. Selles ei ole draamale tarvilikku hoogu ega tõusu, kunstilist tihedust ega energia kuhjatust, vaid see jääb loiuks ja edasitagasikobavaks, laialivalguvaks ja jõukehvaks. Ja kui selles kohati leidubki värsket koomikat ning vaimukat pilget, siis tundub see vaid rabamisena tühja tuulde. Sest selles ei ole ühtki elulist kuju – tüüpi, mis õigustaks nende vastu sihitud tegevuse. Kõik need Miilid, Valaskalad ja Rondelid on ainult kahvatud varjud, mis jätavad meid täiesti külmaks.

Draama vormis koonduseta jutuajamise muljet avaldab ka Nigol Hindo „kolmikpala” „Sõõrul”. Selle alguses ning lõpus kõneldakse väga tähtsaist ja kõrgeist asjust: Loodusest, Inimsusest ja Ajaloost (muidugi ikka suure tähega), kuid iseenesest on see lugu Peipsiäärse sepa Eduard Liivi kosjasõidust ja külajuttudest, mis aetakse sel puhul, nii siis asjust, millel lugeja mingit loogilist sidet ei näe olevat ei Looduse, Inimsuse ega Ajalooga. „Kolmikpala” osutab autori kenakest rahvakeele tundmist, aga seda demonstreeritakse liig agarasti – ka ebasündsal kohal. Igal tingimusel taotleb autor mõttesügavust ja omapärasust ainekäsitlusel, kuid enamasti annavad ta pingutused naiivseid ja abituid tulemusi. Otsitakse kes teab mis tähtsat tegelaste minutiaskeldusist ja Inimsuse ligiolu „kitsa­võitu tarekese” miljöös – kuni tüütuseni. Lugeda seda „kolmikpala” ju võib, aga draama see ei ole. Draamaks puudub sel igasugune eks­positsioon ja areng, puuduvad tegelased. Need niinimetatud „tegelased” kõnelevad küll lopsakat rahvakeelt (mis, muide, edasi antud ultramodernis kirjaviisis), kuid nad ei erine palju üksteisest ega juhtu nende vahel midagi „dramaatilist”. Nad ajavad oma vahel pisut külajuttu ja laulavad lõpuks kooris: „Hiir hüppas, kass kargas” – see on kõik.

Kui Egon Närep ja Nigol Hindo siiski veel pretendeerivad kirjan­duslikkusele, töötab see kümmekond „näitekirjanikku”, keda siin veel peame nimetama, otse tahtlikult turu jaoks. Nende kaubal on teatud minek meie küla ja linna asjaarmastajate näitelavadel, ja nad annavad välja ühe raamatu teise järele. Nii on möödunud aastal ilmunud tervini kaheksateistkümmend näidendit sellest laadist. Leopold Hansen on ilmu­tanud kolmevaatusliku naljamängu „Karjeristid”, Karl Kaasik aga kahe­vaatusliku – „Neeger”. Richard Kullerkupp (kõige kirjaoskavam autor omataoliste keskel) on maha saanud koguni kolme asjaga; need on: „grotesk kolmes vaatuses” „Lõbusõit Helsingi”, „fantastiline komöödia kolmes vaatuses” „Püha Mihkel” ja „komöödia ühes vaatuses” „Geenius”. Arnold Kõiv on leppinud ainult ühevaatusliku naljamängukesega „Kooluheng”, Elmar Lampson aga valmis saanud kolm ühevaatuslikku „Kahekordne surm”, „Varas aumees” ja „Külaarsti juures”, Karl Laurbergi „loomingust” annavad tunnistust kaks asja:  „kolmevaatuslik pilkenali” „Kaasüüriline nr. 7″ ja „naljamäng ühes vaatuses” „Viru taadi reisinähtused Tallinnas”. Tagasihoidlikumalt hindab oma produktsiooni Gustav Rappo, kes oma ühevaatusliku „Porujommitajad” nimetab jandiks, millisesse liiki see ja teised siinloeteldavad asjad ka kuuluvad. Hendrik Saar (Kivilombi Ints) on oma „suurest tagavarast” aasta jooksul trükkida lasknud koguni neli „teost”: kolmevaatusliku näidendi „Pöörang”, ühevaatusliku jandi „200.000 margaline peigmees”, samapika jandi „Abielumeeste saladused” ja ühevaatusliku nalja „Vigomar”. Vaikinud ei ole ka teine külanäitelavade „suurmeister” – Johannes Üksi; temalt on ilmunud „traagikomöödia ühes vaatuses” „Amori tembud” ja esimene osa (kolm vaatust) näidendist „Vene keisrikoja saladused”.

Oleks võimata leida üheski eelnimetatud asjas mingisuguseid väärtusi peale raisatud paberi ja trükimusta väärtuse. Sellaste tükkide kirjutamine ja levimine annab küll tõendust eesti rahva suurest – kirjanduse armastusest, kuid kõige halvemat tõendust.

    

4.  LÕPPMARKUSI.

Mis jääb siis püsima aasta raamatuina avaldatud kirjanduslikust toodangust? Vaevalt üks luuletuskogu, paar-kolm teost jutustava proosa alalt ja, kui võtta arvesse meie lavateoste vähesust, vast ka paar näitemängu. Kuid ehkki aastane lõikus on olnud nii kehv, ei tarvitse meil kõnelema hakata kirjanduse kriisist ega kirjandusliku loomingu langusest. Nagu nägime, ei leidnud läinud aastal mitmed meie parimate lüürikute luuletus­kogud kirjastamisvõimalusi, kuna proosas palju ilmus vananenud asju, nii August Gailitilt „Idioot” (kirjutatud aastal 1918) ja „Purpurne surm” (1921), Richard Rohtilt „Väikelinn” (1920) ja „Tsirguküla” (1922), hilisemate ja küpsemate tööde (näiteks Rohti „Nelja jutu”) ilmumine seevastu venis käesolevasse aastasse. Sel kombel ei saa meie mingit usaldatavat ülevaadet oma kirjanikkude ajalt viimaseist saavutusist.

Paremini kui ilmunud raamatud tutvustab neid saavutusi ajakiri „Looming”, milles aasta jooksul on avaldatud rida huvitavaid asju nii lüürika, proosa kui draama alalt. Lüürikas puutub eriti silma Marie Underi värske ja koguni uuest seisukohast „Jumala maailma” vaatlev lauludetsükl „Rõõm ühest ilusast päevast” ning jõurikas, meeleolutihe ballaad „Kuu­tõbine”, aga uut pakuvad ka Arthur Adson, August Alle j. t. Proosas pälvivad tähelepanu Richard Rohti romaan „Kurgsoo”, mis hiljem ilmus ka eriraamatuna, siis Mait Metsanurga sümpaatliku idee kantud, ekspressio­nistlikult edasirühkivas stiilis novell „Algus”, Peet Vallaku suurlinnalist armastuspsühholoogiat eritlev, uusrealistlik „10 Autobus 10″, Albert Kivikase inimsus- ja armastusprobleemi käsitlev, kirjaniku kohta harulda­selt viimisteldud „Suure vee ajal” ja August Gailiti legenditaoline, klassi­liselt selgejooneline „Laatsarus” (mille ühtlust küll pärast rikub allegoori­line lõpp). Draamas pakub parimat Hugo Raudseppa „Kohtumõistja Simson”, mis omapäraselt ja suure süvenemisega käsitleb piiblist tuttavat Simsoni ja Delila lugu ning sealjuures on dramaatiline.

Võib olla, et viimatiloeteldud töödki veel vähe ütlevad meie messiase ootajaile, ent nad näitavad ometi, et meie kirjandus elab ja edeneb. Hoolimata kirjanikkude võimatuseni raskeist elutingimusist, ei ole nad lakanud töötamast, vaid on püsinud loomevõimelisina.

Jaan Kärner.

III osa Loomingust nr. 3/1925

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share