Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Kõhklevad ning otsustusvõimetud on Metsanurga romaanide meespeategelased suhtlemises naistega, kõikudes vähemalt kahe, sageli aga kolme või nelja ihaldatu vahel, ilma et nad välise abita suudaksid selgusele jõuda, missugune neist kahest, kolmest või neljast valida. Kõige drastilisemalt näeme seda otsustus­võimetust „Soosaare” peategelase Juhani juures, kes oma nõu­tuses koguni taevast appi kutsub – aidaku Jumal ise tal otsus­tada, missugust teed käia, keda kosida, sest hea on üks, veel parem teine, ja kolmaski pole halb (Soosaare, lk. 389). Iseloo­mustav on Metsanurga meeskangelaste kohta ka see, et nad nais­tega suhteid sõlmides enamasti hoiduvad millekski kohustumast (Orjad, lk. 144), on vastutustundetud (Ennäe inimest!, lk. 25-27) ja kergemeelsed (Fr. Arraste ja Pojad, lk. 199) ; mitme naisega suhtlemiselt tabatuina aga käituvad nad poisikeslikult naiivse abitusega (Fr. Arraste, lk. 405).

Iseloomult üldse ja naistesse suhtumise laadilt eriti on suur enamik Metsanurga romaanikangelast omavahel nii sarna­sed, et autori toodangut ühe joonega läbi lugedes tekib mulje, nagu räägitaks kogu aeg ühestainsast peategelasest; pole see­pärast kuigi imekspandav, et 1912. aastal ilmunud „Orjadest” saadik on peaaegu muutumatuks jäänud seda peategelast paelu­vate naistegi põhitüübid, kaks selgesti piiriteldud vastandit: väliselt ilutu ning loomult vähenõudlik hell sõbratar ja välise kaunidusega kütkestav uhke ning kõrk imeteldu, keda mees „kardab, kelle ees ta kohkub ja nagu oma olemasolemise pärast häbi tunneb” (Orjad, lk. 28), keda nähes mehel jookseb „kuum judin” üle selja (Orjad, lk. 62). Julgustav ja rahustav, lohu­tav ning hellitav soojasüdameline Kristi ja valitsemishirnuline ning üleolevalt jahe Lukretsia „Orjades” esindavad kõige kuju­kamalt kaht naisteliiki, kellel Metsanurga romaanikangelaste elus tuleb otsustavat osa mängida, kusjuures esikohal seisab ena­masti meespeategelast araks tegev, maaoludes oma vanemate rikkusega, linnakeskuses peamiselt korraliku hariduse ning eba­tavalise intelligentsusega imponeeriv pikk, sirge ja sale kauni­tar, pikk ja sirge kui „palm” või „kuusk” (Orjad), sale kui „osi” või „küünal vene kirikus” (Soosaare), kujult ja liigutustelt „kuninglik” (Fr. Arraste). Esimene ses kaunitaride reas Lukretsia kannab oma uhke ning iseseisva iseloomu välise tähisena igalpool ratsapiitsa kaasas (kuigi ta ei ratsuta), – isegi tuisu ja tormiga põlvini sügavas lumes tampides (Orjad, lk. 121). Lukretsia järglaste puhul tarvitatakse selle naeruväärse iseloomustusvahendi asemel teisi, kirjeldades kas nende tuba (Ennäe ini­mest!) või riietust (Fr. Arraste), kui ei lasta neil väljendada oma mõtteid ning arvamusi.

Näolt on Lukretsia tüüpi naine alati ligikaudu ühesugune; mõnel määral muutub vaid nägu kirjeldav stiil. Juba kolme­kümne aasta eest kuuleme „täiesti laitmata ilusa” naisenäo kohta üteldavat, et see on „pikergune, ilma vähema kortsuta, just nagu lihvitud marmor; paksud juuksed ripuvad üle otsaesise nagu tapupõesad üle mäeserva; huuled on nagu rubinist” (Isamaa õil­med, lk. 84). Kõrge laubaga piklik nägu, valge näovärv, punased huuled ja tihedad juuksed on hiljemgi alati neil Met­sanurga romaanide naistegelastel, kelle välimus meest kütkestab : Lukretsial (Orjad) on kõrge otsaesine” ja „juuksed pehmelt pea ümber mässitud”; Rodal (Ennäe inimest!) on „järsult kõr­gele tõusev otsaesine” ja „juuksed pahema külje lauguga ko­hevalt paremale poole lükatud”; Viima (Fr. Arraste) „kergelt kohevil soeng jättis kõrge, liigagi kõrge otsa vabaks”, tema nägu oli „pikerik… ja väga valge, samuti oli valge tema lait­matu ilus kael”, ta huuled olid „värvimatult vabarnpunased, jume alabastrilisel nahal värske”; Tamaara (Kutsutud ja sea­tud) juuksed on kohevalt kuklas”; isegi kaugesse minevikku kuuluva Lembi (Ümera jõel) iuuksed on „kohevil” ja langevad „pehmeis laineis joana õlule”. Värvilt on ilusa naise juuksed kas „tõmmud” (Jäljetu haud, Kutsutud ja seatud.) või „küpse leiva karva” (Ennäe inimest!, Ümera jõel) ja „metallise läikega” (Soosaare) ; ilutu naise juuksed seevastu on „takukarva ja läi­keta” (Soosaare, lk. 388). Üldiselt peatutakse kauni Lukretsia tüüpi naise vastandi – Kristi-Viisa-Alli-Jetta-Maria – väli­muse juures harvemini. See naine-sõbratar on „keskmist kasvu, tüse, pisut kohmakas, mitte väga peente näojoontega” (Kristi, „Orjad”) või „keskmist kasvu, nurgelisem, tugevam, mehisem, peenelt tähnistatud näojumega, energilise suuga” (Maria, „Kutsutud ja seatud”).

Nii väliselt kui hingeliselt on Kristi tüüpi naine „Orjade” meespeategelase Klaose arvates „kui tööhobune, kes iga päev adra ja äkke ees käib ning vankrit veab, kelle laudjad ümmar­gused ei ole ja pea toredalt kõrgele ei ole tõstetud, kelle kondid paistavad ja karv siledaks ei ole soetud”.  Lukretsia seevastu „οn ratsahobune, kes kõige parema toidu peal ümarikuks nuu­matud, kelle konta näha ei ole ja kelle karv aina hiilgab; kelle kael toredalt rõngas, jalad sirged ja keha kui vasest valatud, sale ja paenduv. Ta käib iga päev ainult jalutamas, et kaerad paremini maitseksivad.” Juba Klaos katsub kahe naistüübi „omadusi hinnata või võrrelda” ja leiab, et „kummalgi on oma väärtused; küsimus seisab ainult selles, misjaoks neid inimesi tarvitada. See seal teeb tööd ja võib lähedasele inimesele kõige paremaks seltsiliseks olla – oma kodus. See siin – sellega on tore pühapäeval kirikusse sõita. Kõik vaatavad ja imestavad, kiidavad hobust ja austavad omanikku. Tööho­busel on oma väärtus, sõiduhobusel oma.” Klaos esitab endale küsimuse, kumba neist ta vajaks rohkem, ning leiab, et talle ,mõlemaid oleks tarvis”.

Klaose tüüpi meeste soovunelmaks on üks naine südamele, teine silmadele: südamele kõikemõistev ja kõikeandestav, oma vagura emalikkusega rahustavalt mõjuv naine-kaaslane, hea ja südamlik „tööhobune”, muredekandja, hädas abistaja, – naine, kelle juures võib ja tohib meeleolutseda, nukrutseda, iseennast haletseda, tohib puhata eluraskustest, mis ju sedaliiki mehele on alati eriti rängad kanda; silmadele uhke ja külm, ligipääsematu ja üleolev, oma kättesaamatusega kartust ja lugupidamist sisendav, mehest kehaliselt ja vaimselt arenenum luksusnaine, kelle seltsis viibides mees peab iseennast ületama, end kestvalt ülepingutama ja kurnama. Üks naine mehe tõelisele minale, teine ta kujuteldavale minale; üks naine argipäevadeks, teine pidulikuks „kirikusõiduks”; üks naine hingele, teine vaimule. Naine, keda mees vajab; ja naine, keda ta himustab, kellest ta unistab. Taavet Sooverel on oma „truu hing” Viisa, kellele ta südant puistab, kelle juurest ta käib „tröösti otsimas” (Taavet Soovere elu ja surm, lk. 31), kes „teda sõitleb ja manitseb kui last”, kelle lähedal on hea ja kodune olla, – aga Taavet unistab „küll Õisu Ollist, küll Mery Sandowist, küll vabrikanditütrest Alice’st”; Vellol (Ümera jõgi) on oma Lembi, aga temagi mõt­tes mõlgub „kork ja jõukas neitsi Alistest”, kes pead kõrgel hoiab ning ülalt alla vaadates käske jagab; Klaosel on Kristi, aga ta näeb und ratsapiitsa peos kandvast majaomanikutütrest Lukretsiast.

Vajadus Kristi tüüpi naise järele on lihtsalt seletatav – Klaose-tüüpi mees vajab hellust: õnnelik on ta siis, kui naine temaga „räägib nii südamlikult, nii emalikult, et see nagu peasilitamine rahustavalt” mõjub (Orjad, lk. 122). Igatsus „peasilitamise” järele juurdub sügaval kõigis Metsanurga romaa­nide meeskangelastes, elagu nad olevikus või muistses minevi­kus, olgu nende seltskondlik seisund milline tahes. Komplitsee­ritumad on need põhjused, mis Metsanurga meeskangelast sunnivad ihaldama Lukretsia tüüpi naist. Teatavat osa mängib siin tung enam olla, kui tegelikult ollakse, loomupärane uhkeldamistung, suurt osa etendavad aga siira imetluse ja lugupida­mise kõrval ka salakadedus, viha ja vimm: Klaos „ei saanud loo­musunnilist vaenu Lukretsia kui uhke, rikka ja toreda preili vastu maha suruda; aga just see toredus, uhkus ja rikkus tõm­bas teda külge. See oli kuninglik lõunasöök, ja tema, Märt, oli kui nälginud metsmees. Kui ta saaks selle uhke preili võtta ja teha alandlikuks, järeleandlikuks, sõnakuulelikuks kui lamba­talle!” (Orjad, lk. 144). Metsanurga romaanide meespeategelase ees kangastub alati küsimus, kuidas „naist alandada, võita, nii et ta enese võidetuna, vallutatuna, austatuna tunneks” (Fr. Arraste, lk. 268). Kirjeldades oma ihaldatut sõnadega „uhke” (Orjad, Taavet Soovere) või „valjult intelligentne” (Ennäe ini­mest!), rõhutades tõika, et ihaldatu on „hoopis lahkuminev” harilikest naistest (Ennäe inimest!) või et „niisuguseid on vähe” (Jäljetu haud), nähes ihaldatus kõrgeväärtuslikku haruldust, suhtub mees tunnustavalt iseendassegi: haruldast naist himusta­des tõendab mees, et ka tema ise pole harilik ega tavaline. Tei­sest küljest aga tajub Klaose tüüpi mees naise väärtusi tunnus­tades erilise teravusega oma küündimatust; paratamatult segu­neb imetlusse kibedust, paratamatult mürgitab ihalust alamustunne: vaese ning inetu mehe alamustunne rikka ning ilusa naise või autodidakti alamustunne süstemaatilise kooliharidusega naise ees.

2.

Keskseks kujuks on Metsanurga pikemais jutustavais teo­seis peaaegu alati mees; naispeategelast kohtame vaid paaril korral: talutütarde koolitamise probleemi käsitlevas jutus „Isamaa õilmed” ning ajaromaanis „Valge pilv”. Just need välja­paistvale kohale asetatud naiskujud aga on Metsanurga toodan­gus vähim naiselikud, mõjudes ümberrõivastatud meestena ja omades kõiki Metsanurga tüüpilise meespeategelase iseloomu­jooni: Luisele „Isamaa õilmetes” omistatakse ülisensuaalse noore mehe kihkusid ja elamusi, Alma „Valges pilves” aga pole muud midagi kui „Soosaare” peategelase Juhani prototüüp. Õieti ei taotse Metsanurk naiste tundeelu erilaadi üldse kuigi palju arvestada; eriti naiste armuelu intiimsemat külge kir­jeldades lähtub ta meestepsühtooloogia alustelt, niipea kui ta las­kub sel alal üksikasjadesse.

Metsanurga romaanide naiskujusid lähemalt vaadeldes jääb sageli mulje, et autor naise sisimat omapära ei tunne, et see teda võib-olla ei huvitagi, – sellest see Metsanurga naiskujude oma­pärane ähmasus, ühekülgsus ja kuivus, sellest see kidurus ja elumahlade puudus Metsanurga naiskujudes, detailiderohkusest ja paigutisest värvide liiglopsakusestki hoolimata. Võõras on Metsanurga romaanide naiskujudele kõik iginaiselikult värske ja mahlakas, tõelist soojustki on neis vähe, ka Kristi tüüpi naistes. Kui neis seda vahel leidubki, siis nagu juhuslikult, mingi haru­kordse ja üllatava erandina. Selliseks ootamatuks erandiks on „Valge pilve” ebanaiseliku peategelase Alma moondumine tõeli­seks, väga usutavaks, puhtnaiseliku loogikaga ja kõikide reaalse naise tunnetega naiseks romaanis „Punane tuul”. Autori kirjanikuisiksust nii erandlik naiskuju aga valgustada ei aita. Seda iseloomustavad autorile lähedalseisva meeskangelase silmaga näh­tud naised: peategelase südametunnistust peegeldav Kristi tüüp, kelle järele ta igatseb oma hinge puhtama ja õilsama (kuigi ühtlasi halemeelsema) poolega, ja peategelase auahnust ning edevust kajastav Lukretsia tüüp, mis kütkestab tema vähem õilsat külge kõigi selle nõrkustega

Kristi ja Viisa tüüpi tööhobusest-naise küljes ripub Klaose tüüpi mees isegi veel siis, kui ta teda kas või korduvalt on reet­nud; seda liiki naise arusaavat ja hella, poolmuigavat emalikkust armastab ta, ehkki ta sellega üksi ei rahuldu. Juhtub tal aga autori tahtel tõsisem vahekord olema „ratsahobuse” tüüpi nai­sega, siis ei suuda tema ise kuigi kauaks rahuldada nais t, kelle huvi tema vastu osutub alati üürikeseks ja lähemal tutvumisel asendub varsti pettumusega: Lukretsia pettub Klaoses (Orjad), Roda Martensis (Ennäe inimest!) Kaaren Raudmas (Jäljetu haud), Tamaara pastor Päevilis (Kutsutud ja seatud). Pettumusele järgnevad võõrdumine, halvustus, seljapööramine ühel või teisel kujul. Kõige paremini käib Klaose tüüpi mehe käsi seal, kus ta pärast mitmesuguseid eksirännakuid leiab kahe vastandtüübi sünteesi kehastava naise (Fr. Arraste).

Metsanurga romaanide intelligentsemad naistegelased – Lukretsia, Roda, Kaaren – on vähese temperamendiga, kuid võrdlemisi suurte vaimsete huvidega ja vajadustega inimesed, keda Klaose tüüpi mehes veetleb eeskätt nende näiline vaimne liikuvus: too sõnarohke plaanitsemistahe, mille taga meest lä­hemalt tundmata võib oletada teotsemisvõimet, mis sellist laadi naistele mehes enim meeldib.   Need naised hindavad esijoones „julget ja mehist” meest, mitte „head, truud, südamlikku, sõna­kuulelikku, kaastundlikku” (Orjad, lk. 127). Julge ja mehise mehega, hakkaja ning ettevõtliku teotsejaga (Proosa tüüpi mees!) on nad valmis ühinema kas või väliste takistuste kiuste, kõike omagi jõudu mehe teotsemisvõime teenistusse rakenda­des, sest nad ise on küll targad, uhked ja iseseisvalt mõtlejad, kuid nad pole teoinimesed, – nad on kõik seda liiki naised, kes „iseseisva ülesande juures ja üksinda õnnelikud olla ei saa” (Orjad, lk. 127). Nad on ebamoodsad mineviku naised, kes mehe kõrval, mehe toetusel ning abil tahavad endile luua oma isik­suses peituvate eelduste kohast elukeskust kas vaimse eliidi seas (Roda), tavalises seltskonnas (Lukretsia, Tarnaara) või väljas­pool seltskonda (Kaaren, Viima). Olgu nad loomult valitsemishimulised nagu Lukretsia või tagasihoidlikud nagu Roda, olgu nad laisavõitu mõnulejad nagu Viima või kohusetruud tööini­mesed nagu Kaaren – mehe suhtes on sellised naised kõik väga nõudlikud: seda nõudlikumad, mida arukamad nad on. „Raske on armasta intelligentset naist!” ohkab Martens (Ennäe inimest!, lk. 124), naiskirjaniku ärimehest abikaasa, ja niisamuti võiks ohata ka „Orjade” või „Jäljetu haua” peategelane, kelledest kumbki ei jaksa rahuldada intelligentse naise nõudlikkust, olles loomult liiga pehmed ja kindlusetud.

Kuigi vähem vaimukad ja intelligentsed, on Kristi-tüüpi naised Lukretsia tüüpi naistest ees elu ja inimeste tundmises; igatahes Klaose tüüpi mehe suhtes pole neil mingeid illusioone, mis võiksid puruneda. Juba sellepärast mitte, et vahekord Kristi tüüpi naisega on Metsanurga romaanikangelasel harilikult väga vana, sageli üsna põline, otsaga lapsepõlvemälestuste valda ulatuv. Lukretsia tüüpi naine astub Metsanurga romaanikan­gelase ellu märksa hiljem, kuulub enamasti hoopis erinevasse keskkonda, näeb oma meespartnerit mitteigapäevases ümbruses, pidulikumas valguses: ballisaalis, restoranis, kohvikus või loo­duse võluvas raamis, kus vesteldakse mitteargipäevaseist ja hu­vitavaist asjust. Nähes meest proosalisemas ümbruses teissugu­sena, pettutakse paratamatult.

Et Lukretsia tüüpi naine mehes pettudes valusasti kannatab, on enesestmõistetav, kuna pettumus tabab eeskätt iseteadvust, mis seda tüüpi naiste juures on eriti hell. Et aga Lukretsia-Roda-Kaareni tüüpi „uhke hingega” (Jäljetu haud, lk. 142) naine on kinnine ja endassesuletud olend, siis näeme naise pettumu­sest tekkivaid kannatusi Metsanurga romaanitoodangus enam kui harva: kinnise loomuga inimesele ei pääse ju ligi puhtkirjeldavate meetoditega, Metsanurk aga piirdub naist käsitelles ainult kirjeldamisega. Meespeategelast Metsanurk kehastab, vor­mib seestpoolt väljapoole; naist näeb ta ühedimensioonili­sena, joonistab temast skeemi.

Detailid üksi ei tee kirjanduslikku kuju elavaks. Just seal, kus Metsanurk enim üksikasju kokku kuhjab, kus ta takerdub oma naiskujude kleidivärvi ja -lõike ning soengu pisidetaili­desse, – just seal jäävad kujud ise kõige ähmasemaks ning esi­kohale kipub kerkima mulje autori kirjeldamisusinusest.

Parimad on Metsanurga naiskujud seal, kus ta omapoolse üksikasjade kirjeldamise asemel piirdub meespeategelase tun­nete ning elamuste lihtsa esitamisega, – parimad ses mõttes, et nad seal kõige paremini täidavad oma ülesande olla meespeakuju iseloomustusvahendiks, millest jutustatakse vaid selleks, et igakülgselt valgustada huvide keskuseks olevat meest, keda naised nii või teisiti paeluvad.

M. Sillaots

Eesti Kirjandusest nr. 1/1939