Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Feb

Imperialism kui uusima ajaloo periood.

 

   

1.

Kõigil aegadel on võimutsemistung olnud püsivamaid ja ping­samaid inimeseloomu põhitunge. Inimkonnale on (Η ο b b e s’ i sõnade järgi) omane alatine ja lakkamatu tung võimult võimule, tung, mis lõpeb ainult vastava olendi surmaga. Kuigi väline sundvõim aegade jooksul on olulisel määral asendunud pehmemate ja kultuurilisemate võimuvormidega, näit. õiguse ja kõlbluse käskudega, on ühiskondlik elu ikka ja alati liikunud „v õ i m u seaduse” all. Eriti kujukalt on võimu põhimõte avaldunud ühiskondliku elu avalik-õigusliku regu­leerija ja organiseerija – riigi tegevuses. Igale riiklikule organismile on võimutsemistahe suuremal või väiksemal määral omane. Riik­lik võimutahe muutub eriti elavaks neil juhtumeil, mil vastav riigirahvas tõuseb oma kultuuriliselt tasemelt ja seoses sellega tava­liselt ühtlasi oma võimuressurssidelt kõrgemale teda ümbritsevaist riikidest ja rahvaist. Sellised riigid osutavad enamasti ikka püüdlusi laiendada oma võimu teistele maadele harilikult vallutuse, mõnikord aga ka rahuliku kultuurilise assimileerimise teel.

Niipea kui tekkisid esimesed tugevama võimukoritsentratsiooniga riigid vanal Idamaal (Babüloonias, Assüürias, Egiptuses), hakkasid nad teostama ekspansiooni ja alistama sõjalisel teel naaberrahvaid. Seetõttu kujunes vanaajal üksteise järel rida universaalmonarhiaid, kellest viimane, eelmistest suurim ja tugevaim Rooma riik tõusis peaaegu kogu omaaegset kultuurmaailma (orbis terrarium) hõlmavaks impeeriumiks. Ka keskajal domineerinud universa­listliku maailmakäsituse järgi pidi inimkond moodustama ühtlase terviku. Teoreetiliselt moodustasid kristlikud rahvad neil ajul ühise kristliku riigi (respublica christiana), mida pidi valitsema vai­mulikul alal paavst, ilmlikul alal keiser, kusjuures kumbki neist pidi teostama oma võimu kristliku inimkonna ühistes, üldistes huvides.

See universalistlik maailmasüsteem lagunes lõplikult uue aja alguses. Reformatsioon hävitas kristliku inimkonna ühtsuse. Suurte maadeavastuste ja neile järgneva ookeanitaguse koloniaalse ekspan­siooni ajastul võistlesid omavahel juba rida eriilmelisi, osalt rahvusriiklikke organisme- mitmepalgeline uus Euroopa, täis kirevust, hoogu ja aktiivsust. Ristisõdade ajastul oli Lääne-­Euroopa teinud suuri ühiseid jõupingutusi võitluses „uskmatutega”. Alates XVI sajandist toimus aga teiste maailmaosade alistamine Euroopa poolt ägedaima omavahelise võitluse keerises. Mitte kristlikus koostöös, vaid teravas võistluses vallutasid. Portu­gal, Hispaania, Madalmaad, Inglismaa ja Prantsusmaa ühe välismaailmaosa teise järel. Kuid selles võitluses avardus Euroopa rah­vaste vaimne ja poliitiline silmaring enneolematul viisil. Euroopa pale, mis seni oli juhitud kagu poole, pöördus nüüd läände – vastu ookeanitaguseid avarusi. Sellega rajati alused Lääne-Euroopa rah­vaste ekspansioonile ja võimutsemisele kogu maailmas. Senine eksklusiivne, endassesulgunud keskaegne süsteem varises nüüd täie­likult kokku.

Pika ja vaevalise tee järel tõusis Euroopa kultuurmaailm uuel ajal teistest vanemaist kultuuripiirkonnist otsustavalt kõr­gemale ja varjutas nad varsti täielikult. Ida-Aasia (Hiina, India, mon­golite) ja Ees-Aasia (islami rahvaste) kultuurid tardusid teatavais rangeis traditsioones, mis pidurdasid elu ja liikumist. Euroopa rahvail esikohale tõusnud individualistlik põhimõte soodustas aga isiklikku algatusvõimet, ettevõtlikkust ja loovat tegevust; ühtlasi võimaldas antiikse kultuuri rikas pärand teaduste ja tehnika hoogsat arengut, kuna varakapitalistliku ajastu kaubanduslik aktiivsus koon­das juhtivate rahvaste kätte suured rikkused ja lõi seega kultuurielule vajalikult kindla materiaalse baasi.

Alates hiliskeskajast Euroopas kujunenud rahvuslikud monarhiad, kes vajasid väärismetalle alatiste sõjavägede ja büro­kraatia ülalpidamisest tekkinud riigikulude katmiseks ja koloniaalsaadusi (vürtse jne.) kõrgemate kihtide kasvavate ja peenenevate tarvete rahuldamiseks, juhtisid oma rahvastiku rahutute ja ettevõtlikkude elementide pulbitsevad energiatagavarad meretagustele ala­dele. Sel esimesel ekspansiooniperioodil alistati XVI ja XVII sajandi kestel laialised alad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas; ühtlasi tehti mitmed vanad ja sageli võrdlemisi tihedasti asustatud kultuuri­alad Indias ja selle läheduses asetsevail saartel majanduslikult ja poliitiliselt eurooplastest sõltuvaks. Merkantilistliku koloni­aalsüsteemi seisukohalt juhiti kõigi nende asumaade majanduselu emamaa huvides teostatava range kaubandus- ja tööstuskontrolli kaudu: asumaad pidid moodustama monopoliseeritud turu oma riigi tööstussaadustele ja varustama ta tööstust kõigi vajalikkude tooraine­tega. Koloniaalsüsteemi ajastul algas XVII sajandil teine ekspansioonilaine, mil kodumaiste olude kitsuse tõttu väljarännanud euroopa kolonistid asustasid mitmed alad eurooplastele sobivais kliimavöötmeis – Põhja-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja mujal. Nii tekkisid nn. asustusasumaad valge rahvastikuga ja Euroopast ülekantud riiklikkude ning ühiskondlikkude institutsioonidega. Euroopa feodaalkatoliiklikust ja absolutistlikust režiimist puutumata neitsili­kul pinnal võisid kolonistid edasi arendada teatavaid Euroopa kul­tuuri elemente lahedamais tingimustes, suurema vabaduse ja võrd­suse suunas.

Alates Seitsmeaastase sõja lõpust (a. 1763) varises see vana koloniaalsüsteem järk-järgult kokku. Prantsusmaa kaotas Inglismaale osa oma koloniaalvaldusi, näit. Kanada, ent varsti vabanesid ka 13 Inglise asumaad Põhja-Ameerikas terava sõjalise konflikti järel ema­maa võimu alt. Samuti saavutasid iseseisvuse Hispaania ja Portugali asumaad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, viimasena Brasiilia aastal 1822. Seetõttu vähenes tunduvalt Euroopa riikidele kuuluv koloni­aalne ala: XIX sajandi algupoolel piirdus ta peamiselt teiste maa­ilmaosade rannikumaadega ja saartega. Ameerika, Aafrika jä Aust­raalia sisemaa oli eurooplastele veel üsna vähe tuntud. Asustusasumaid omasid neil ajul ainult Inglismaa (Kanada, Kapimaa ja mõne­võrra ka Kagu-Austraalia näol) ja Venemaa (kui pidada asustusasumaaks Euroopa-Vene lausmaaga idas otseselt liituvat Siberit). Nende kõrval esinesid suuremate koloniaalriikidena vaid Holland ja Portu­gal. Väljaspool Euroopat elas eurooplasi XIX sajandi alguses kaunis vähesel määral: Ameerikas 12,5 miljonit, neist 8,5 miljonit P.-A. Ühendriikides ja Kanadas, Aasias 2,5 miljonit, neist 0,9 miljonit Sibe­ris, Aafrikas umbes 0,5 miljonit, neist umbes 430 000 Kanaari, Assoori ja Madeira saartel, ja Austraalias väike arv valgeid, neist suur osa sunniviisiliselt siia deporteeritud roimarid.

Vana koloniaalsüsteemi lõppemise järel hakkas ilmnema teata­vat ükskõiksust ja vastumeelsust koloniaalse  ekspansiooni vastu üldse, isegi tolle aja juhtivas asumaaderiigis – Ing­lismaal. Pika ja kestva võitluse järel oli Inglismaa jagu saanud oma vanast koloniaalsest võistlejast Prantsusmaast. Kesk-Euroopas olid sakslastega asustatud alad riiklikult ühendamata ja majanduslikult maha jäänud, kuna Ida-Euroopa peamine riik – Venemaa – moodus­tas veel pärisorjuses hääbuva talupoegkonnaga agraarmaa. Ka Põhja-­Ameerika Ühendriigid, kus toimus alles transkontinentaalne ekspan­sioon ja neegerorjuse küsimus hoidis meeli ärevil, ei tulnud Inglis­maa võistlejana tõsiselt arvesse; seesama kehtib ka feodaalseis traditsioones stagneeruva Jaapani kohta. Tööstusliku revolutsiooni ja masinatööstuse triumfikäigu tagajärjel oli Inglismaa kõi­gist teistest tööstusmaadest kaugele ette jõudnud, nii et ta raske­tööstuse ja tekstiiltööstuse saadused ei tarvitsenud karta ühegi maa võistlust. Et ta tekstiilkaubad leidsid rohkem ostjaid Euroopa kultuur­maades kui mahajäänud ookeanitagustel koloniaalaladel, siis olid puuvillatöösturid esijoones huvitatud oma toodete vabast pääsust Euroopa turgudele. Seetõttu võis Inglismaa, kes samal ajal vajas toidu- ja toorainete vaba sissevedu, takistamatult üle minna vaba­kaubanduse süsteemile. Nüüd lõid läbi Αdam S m i t h’ i ideed monopoolse koloniaalkaubanduse ja protektsionismi kahjulikku­sest. Smith oli juba 1770-ndail aastail pidanud asumaid Inglise rahva­majandusele raskeks koormaks ja väitnud, et Inglismaa ainult või­daks nendest loobumise korral. Sedasama oli rõhutanud ka filosoofilise radikalismi peaesindaja Jeremy Bentham a. 1793 Talleyrand’ile esitatud ja Prantsuse rahvuskonvendile määratud töös „Emancipate your colonies”: asumaad olevat kasutud ja ohtlikudki, sest nad nõudvat endi kaitseks suuri sõjalisi kulutusi ja moodusta­vat alatiste riikidevaheliste konfliktide ääsi.

Manchesteri puuvillatöösturite R. C ο b d e n’i ja J. Β r i g h t’i juhtimisel peetud äge võitlus protektsionistliku tollisüsteemi vastu lõppes free trade,i täieliku võiduga. Viljaseadused kaotati 1846. a., Cromwell’i ajust pärinev navigatsiooniakt a. 1849 ja puidu sisseveotoll a. 1866. Freetrader’id rõhutasid ühtlasi rahvaste rahulikku koostööd takistamatu majandusliku suhtlemise alusel, pidasid rahu säilitamist tööstusliku arengu loomulikuks eelduseks, nõudsid desarmeerimist ja riikidevaheliste tülide lahendamist vahekohtu kaudu. Inglismaal puudus neil ajul võimas sõjaline kiht, kes oleks aeg-ajalt vajanud mõõga täristamist ja relvastatud kokkupõrkeid oma olemasolu õigustamiseks. Patsifistlikud tendentsid võisid siin takistamatult levida. Arvati, et üldise majandusliku tõusu ja kul­tuuri arengu tagajärjel sõjad kui tülide lahendamise barbaarsed meetodid varsti vajuvad täielikult minevikku. Need vaated kajastuvad ilmekalt H. Th. Β u c k l e’i kuulsas teoses „History of civilization in England” (1. köide a. 1857). Auguste Comte’i pooldajana näeb Buckle kultuuri arengu peamist tegurit teadmiste kasvamises, mille tõttu sõjalise rahvaklassi ühiskondlik osatähtsus järjest vähenevat ja hari­tud, rahuarmastavate keskkihtide osatähtsus tõusvat. Harimata Vene­maal domineerivat sõjakas aadel täiel määral, kuna haritud Inglis­maal andvat tooni ülesehitava kultuuritööga tegelevad elemendid. Alates püssirohu leiutamisest muutuvat sõjapidamine järjest enam väikesearvulise kutselise sõduritekihi erialaks. Vabakaubandus aita­vat kaotada varemini domineerinud kaubanduslikku kadedust eri rahvaste vahel ja loovat aluse nende sõbralikuks koostööks. Liikle­misolude paranemine võimaldavat rahvaid õppida üksteist paremini tundma ja hindama: „iga uus raudteerööpapaar, iga uus aurik, mis ületab Inglise kanali, moodustab murdumatu rahu säilitamise järje­kordse lisatagatise”. Seetõttu jäävat sõjapidamine vaid barbaarsete rahvaste asjaks; Euroopa haritud rahvad elavat juba aastakümneid sügavas rahus, ainsa suurema erandi moodustavat Krimmi sõda, mille aga olevat välja kutsunud harimata venelased ja veel enam harimata türklased.

Neile eeldustele toetudes hakkasid liberaalsed freetraderid Smithi ja Benthami eeskujul pidama Inglise koloniaalriiki ajast ja arust läinud anakronismiks, mis sündmuste paratamatu arengu survel peab lagunema. Oxfordi ajalooprofessor Goldwin Smith väitis, et need põhjused, mis omal ajal sundisid inglasi looma oma koloniaalriiki, olevat kadunud koos vana koloniaalsüsteemiga: see koloniaalriik olevat hädaoht oleviku, illusioon tule­viku suhtes. Cobdeni arvates säilitab Inglismaa esikoha maa­ilmas ainult tänu oma majanduslikule vägevusele ega vaja selleks relvastatud vahendeid. Inglise meredevalitsus olevat lausa ilma­aegne nõudlus. Võimutsemine Indias olevat avantüür, mis põhjustab vaid sekeldusi, pettumusi ja korruptsiooni ning pakub oma pahedega halba eeskuju emamaa poliitilisele elule. Võidukad sõjad olevat sama­võrra kahtlase väärtusega kui mittevõidukadki: nad sundivat vaid kodanikke mütse maha võtma sõjaministeeriumi meeste ees! Cobdeni mõttekaaslane J. Β r i g h t väitis, et Gibraltari omamine olevat näide brutaalsest vägivallast, mida mingi asi ei suuda õigustada, ta käi­vat iga kõlblus- ja aumõiste vastu (contrary to euery law of morality and honour). Pärastine innukas imperialist D i s r a e l i kirjutas a. 1852 välisministrile, et „neetud asumaad” olevat nagu veskikivi inglaste kaelas, õnneks olevat aga loota, et nad varsti iseseisvuvad. Ja üks Colonial office’i juhtiv ametnik H. Taylor nimetas a. 1864 Inglise koloniaalvaldust Ameerikas kahjulikuks pärandiks (damnosa haeredttas).

Hoolimata freetraderite radikaalsete ideede levimisest ja Manchesteri koolkonna suurest poliitilisest mõjust ei rutanud Inglise valitsused siiski oma koloniaalriigi lammutamisega: olid ju asumaad kõigest hoolimata sobivaiks turgudeks kodumaistele tööstussaadustele ja võimaldasid aristokraatia nooremaile perekonnaliikmeile tulutoovaid ametikohti. Teisest küljest osutus isetegevust ja enesemäära­mist rõhutav liberaalne ideestik ometi vägagi positiivseks teguriks Briti maailmariigi väljaarendamisel. Selle mõjul kal­dus Inglismaa nüüd kergemini andma asustusasumaadele auto­noomset korrastust. Kuid mida lõdvemaks muutusid selliste asumaade (Kanada, Austraalia, Kapimaa) poliitilised sidemed emamaaga, seda vähem tundsid need autonoomsed alad endil lasuvat keskvalitsuse survet ja seda meelsamini klammerdusid nad ise siit­peale emamaa külge, kes oma võimsa sõjalaevastikuga võis paremini kindlustada nende julgeolekut kõigi välisohtude vastu.

Freetraderite ükskõiksus, isegi vastumeelsus koloniaalse ekspansiooni vastu kajastus mitmeti Inglise valitsuse välispoliitikaski XIX sajandi kestel. Uus-Meremaa annekteeriti näit. suurte kõhkluste järel alles siis, kui tekkis kartus, et ta vastasel korral võib langeda Prantsusmaa võimu alla. Lõuna-Aafrikas hoiduti kaua edas­pidisest ekspansioonist ja tunnustati 1850-ndate aastate alguses buuri vabariikide (Transvaali, Oranje) iseseisvust. 1863. a. keeldus Inglismaa protektoraadist strateegiliselt tähtsate Joonia saarte üle ja nõustus nende liidendamisega Kreeka külge. A. 1868 lõid Inglise väed purustavalt Abessiinia neegus negestit Theodor II-st, kuid lahku­sid siis maalt. Fidži saarte valitseja, kes oli langenud võlgadesse ja kartis sattuda sõltumusse P.-A. Ühendriikidest, palus alates 1859. aastast korduvalt Inglismaad võtta need saared oma protektoraadi alla. Jällegi kõhkles Inglise valitsus väga kaua ja võttis alles a. 1874 Inglismaale küllaltki kasuliku ettepaneku vastu. Selli­seid näiteid Inglise valitsuse tagasihoidlikkuse kohta uute alade omandamisel esineb veel teisigi. Ka teised suurriigid osutasid sel ajastul (1815-1880) ilmset tagasihoidlikkust aktiivse koloniaalpoliitika suhtes. Saksamaa ühinemise järel suhtus riigikantsler Bismarck asumaade omandamisse kaua samasuguse jahe­dusega, kui ta seda oli teinud Preisi peaministrina. Ta euroopalikult orienteeritud diplomaatiale oli koloniaalpoliitika ülearuseks luksus­esemeks, samasuguseks edvistavaks toreduseajamiseks, nagu (Bismarcki enda sõnade järgi) sooblinahksed kasukad poola vaesunud aadlikel, kel pole korralikku särkigi seljas. Ka Prantsusmaa, kus koloniaalsed traditsioonid olid tunduvalt tugevamad, ei pühenda­nud Viini kongressi järel uute asumaade hankimisele kuigi suurt tähelepanu: aastail 1815-1877 omandas ta asumaade mitteeurooplastest rahvastiku näol 5,5 miljonit uusi alamaid, aastail 1877-1937 aga tervelt 53 miljonit.

     

2.

Tööstusliku revolutsiooni võidukäik ühel maal, nimelt Inglis­maal, oli soodustanud patsifistlikult häälestatud vabakaubandusliikumise esilekerkimist ja koloniaalpoliitilise aktiivsuse raugemist. Kui aga tööstusliku revolutsiooni tagajärjel tekkinud masina­tööstus lõi enda läbi teisteski suurriikides, kui majan­duselu tegi üldise tehniseerimise ja vabade poliitiliste institutsioo­nide levimise mõjul peadpööritavalt kiireid edusamme, kui seetõttu rahvaste rikkused kasvasid, nende jõu- ja energiatagavarad kuhjusid ja nende produktiivsed jõud lühikese aja jooksul mitmekordistusid, tekkis riikidevahelises majanduslikus suhtlemises väga häi­riv ja tülikas ummistus, embarras des richesses, mis sundis juhti­vaid tööstusriike siirduma rahulikult koostöölt pingsale ja hoolimatule omavahelisele võistlusele, eriti asumaade ja mõjupiirkondade pärast. Seda, umbes 1880. aastast algavat perioodi uusimas ajaloos on haka­tud käesoleva sajandi alguses nimetama imperialismi ajas­tuks, sest tung võimule, võimutahe, võimutsemis- ja laiumiskirg olid sellele perioodile ülimal määral omased.

Nagu nägime, on võimutsemistung olnud omane peaaegu kõigile ühiskondlikele ja riiklikele organisatsioonele; paljud neist on aegade jooksul osutanud imperialistlikke eesmärke, taotelles oma poliitilise, majandusliku või rahvusliku hegemoonia võimalikult ulatuslikku laialdumist, isegi kogu kultuurmaailma valitsemist. Imperialism hõlmab seega kõiki enam või vähem universaalse ise­loomuga võimupüüdeid, eriti püüet tõsta oma riigi üld­poliitilist tähtsust ja mõju suuremaks iga teise riigi omast. Imperia­listlikke jooni võime leida ka usundilise elu avaldustes, näiteks islami ekspansioonis ja katoliku kiriku universalistlikes taotlusis. Varemail ajul, eriti vanaajal oli suurriikide imperialism peamiselt juhitud ühe maailmariigi loomisele, kuna uusimat imperialismi ise­loomustab mitme, oma võimuressurssidelt enam-vähem võrdse suurriigi omavaheline võistlus, mis tasakaalustab jõusuhteid ja takistab igaüht neist tõusta ainu domineerivale kohale. Imperia­lismi ajastu suurriigid ei taotle universaalset ainuvõimu ja valitse­mist kogu maailma üle, vaid püüavad luua sellist poliitilist ning majanduslikku situatsiooni, mil omamaa kapitalile oleks kindlustatud võimalikult laiadel aladel väljaspool kodumaad mono­poolne seisund. Nende eesmärgiks on võimalikult suur osasaa­mine maailmapoliitika juhtimisest ja maailmarahvaste ning -varade majanduslikust ekspluateerimisest.

Moodne imperialism moodustab tähtsamate tööstusmaade – Saksamaa, Põhja-Ameerika, Prantsusmaa ja Venemaa hoogsa industrialiseerumise tulemuse. Selle tagajärjel paisati maailmaturule nii suurel arvul tööstussaadusi, et osutus raskeks neid senise hõlp­susega turustada. Inglismaa senine osatähtsus hakkas teiste võistlejate juurdetuleku järel tööstussaaduste tootmise alal pidevalt vähenema. Nüüd polnud Inglismaa enam kogu maailma vabrik, vaid laskus teiste tööstusmaadega võrdsele tasemele ja pidi nendega ühel alusel hoolitsema oma saaduste turustamise eest. 1860-1873 oli Euroopa tööstus õitsenud ja ta saadused olid ilma eriliste raskusteta turge leidnud. 1873. a. Saksamaal puhkenud ja siit mujalegi (näit. P.-A. Ühendriikidesse) levinud tööstuskriisi tagajärjel tekkis kestev üldine tööstuslik depresssioon, mil osutus raskeks leida saadustele vajalikul määral ostjaid. Sel üleproduktsiooni ajal pöördu­sid Euroopa töösturite pilgud üha rohkem asumaadele, milles hakati nägema päästeankrut tekkinud ummikust väljajõudmisel. Otse­kui mingi psühhoosina levis usk asumaade imedesse ja rikkustesse; arvati, et asumaad võivad neelata endasse määratud hulgad kodumaisi saadusi ja moodustada seetõttu kindla ja välisvõistluse eest kergesti kaitstava turu; loodeti, et neist võib hõlpsasti saada kodumaa tööstusele vajalikke tooraineid, näit. puuvilla, õlisid, kautšukit (teiste toorainete saamine ei teinud neil ajul veel erilisi raskusi); usuti, et asumaadesse võib juhtida rahvaarvu kiire kasvamise tagajärjel kuh­junud üleliigse rahvastiku jne. Nii osutus asumaade poliitika (J u l e s Ferry sõnade järgi) tööstuspoliitika tütreks: ta kasvas viimasest välja ja pidi seda teenima.

Liiklusolude paranemine aurikute ja raudteede levi­mise tagajärjel ja edusammud teadete edasiandmise alal võimal­dasid tunduvalt paremat sidemepidamist asumaadega, kui see oli võimalik varemini, ja nende majanduslikku penetratsiooni kodumaiste kapitalide kaudu. Koloniaalpoliitika hoogustamisele aitasid oluliselt kaasa ühtlasi just neil ajul toimuvad tähtsad geograafilised avastused, eriti suurte mandrite sisemusse tungimine ja nende üksikasjaline tundmaõppimine terve uurijategeneratsiooni poolt. Nüüd omandasid järjest suurema tähtsuse teaduspärase süstemaati­lisusega korraldatud ja varustatud ekspeditsioonid, millest sageli võtsid osa uurijad mitmelt erialalt. Haritud publikut haaras mingi palavikuline teadmis- ja uudishimu, mis avaldus ekspeditsioo­nidele kaasaaitamises ja nende saavutuste ning avastuste pidevas jälgimises.

Uusim imperialism omandas seoses kõrgkapitalistliku majanduskorra arenguga terve rea spetsiifilisi eritunnuseid ja kuju­nes eelmistest ajajärkudest teravasti erinevaks ajalooliseks perioo­diks. Varasem imperialistlik ekspansioon Euroopas oli, nagu nägime, toimunud käsikäes kaubanduskapitali laialdumistendentsidega, kuna tööstuslik kapitalism osutas kaua rõhutatult patsifistlikke jooni. Kõrgkapitalismi ajastul, mis algas tööstusliku revolutsiooni teostumisega kõigis majanduslikult juhtivais mais XIX sajandi teisel poolel, tõusis aga majanduselus esikohale hoopis uus ja omapärane kapitalivorm, nn. finantskapital. Selle all mõistetakse tööstu­sega ja kaubandusega väga tihedasti seotud rahakujulist pangakapitali, mis on laenutatud peamiselt tööstusele, võtab osa hüviste tootmise protsessist ja mõjustab ning organiseerib eriilmelise tööstuskapitalina enam arenenud kapitalistlikes maades tööstuslikku ja suures osas ühtlasi kogu majanduslikku elu. Finantskapitali näol muutus nüüd tööstuslik kapitalismgi väga aktiivseks jõuks ja andus agressiivsele võimupoliitikale.

Kõrgkapitalismi ajastut iseloomustab vabade kapitalide erakordne rohkus tähtsamais tööstusmais. Ühelgi varasemal aja­järgul ei ole tööstuse, kaubanduse, põllunduse ja transpordinduse kasutuses olnud nii suuri kapitale kui Maailmasõjale eelnenud aasta­kümneil. Inglismaal oli kapitalide akumulatsioon pidevalt toimunud alul peamiselt kaubanduslikul, eriti koloniaalse merekaubanduse alal, hiljemini järjest suureneval määral ka väljaspool võist­lust seisva vabrikutööstuse kaudu. Siin esines suurel arvul rikkaid tööstureid, kellele kuulusid tööstuses kuhjunud kapitalid. Seetõttu domineeris Inglismaal üksikkapitalist, kuna aktsiaseltsid etendasid väiksemat osa ja koondasid peamiselt puhttööstusliku algupäraga kapitale. Ka Prantsusmaal, mille rahvastikus domineerisid kokku­hoidlikud ja innukalt rahakogumisele andunud väiketalupojad ja väike­kodanlus, kuhjusid arvukate hoiuste näol pankadesse suured vabade kapitalide tagavarad. Et prantslased ei harrasta suure riskiga seotud laiajoonelist kapitalistlikku ettevõtlikkust,  eelistasid nad kuhjunud kapitale paigutada eeskätt kindlaisse, kuigi mitte väga tulutoovaisse välislaenudesse. Teisteski maades, kus seni väliskaubanduse ja töös­tuse nõrga arengu tagajärjel olid puudunud suuremad säästetud kapitalid, olid ettevõtjad hoogustuva võistluse tõttu sunnitud kasu­mist saadavad summad muutma tootvaks kapitaliks kas oma ettevõtte laiendamise teel või teiste ettevõtete aktsiate omandamise kaudu. Ühtlasi võimaldas elustandardi tõus ka mõningaid teisi, tööstuselust otseselt mitte osavõtvaid kihte (haritlasi, talupoegi jt.) säästa teata­vaid kapitale ja saada neilt kasviku näol lisatulusid. Sel teel kuhju­sid näit. Saksamaal ja Põhja-Ameerika Ühendriikides üsna suured kapitalid, mida nende tööstuselu ahnelt endasse neelas. Et neil maadel esialgu puudusid suurte varandustega üksikkapitalistid ja kapitalistide klass kui tervik omas seetõttu veel üsna vähe omakapi­tali, osutus siin aktsiapankade ja aktsiaseltside institut­sioon hädatarvilikuks vahendiks kodumaise suurtööstuse väljaarenda­misel. Pankade vahendusel tehti kõioi rahvakihtide säästsummad kapitalivaesele tööstusele kättesaadavaks ja hoogustati sel teel kogu maa industrialiseerurnist.

Sellise arengu tulemusena muudeti suurem osa pankadesse koon­dunud hoiustest tööstuslikult tootvaks kapitaliks. Tööstusse mahu­tati nüüd tunduvalt rohkem kapitale, kui neid omas vastava maa kapitalistide klass. Järjest rohkem kasutasid ettevõtjad oma suurkäitiste asutamisel ja laiendamisel kapitali, mis ei kuulunud neile endile, vaid arvukale hoiuste-omanikkude kihile. Seetõttu seondus pangakapital väga tihedasti tööstusliku eluga ja hakkas seda tugevasti mõjustama. Saksamaal, P.-A. Ühendriikides ja väikse­mal määral ka teistes tööstusmaades ostsid pangad sageli suurel arvul tööstusettevõtete aktsiaid üles ja panid niiviisi oma mõju terveis tööstusharudes kehtima. Oma esindajate kaudu kontrollisid ja juhtisid nad pidevalt tööstuslikkude aktsiaseltside tegevust. A. 1910 olid Deutsche Bank’il oma esindajad 117 mitmesuguse ettevõtte järele­valvenõukogus Discontogesellschaffil 93 ja Dresdener Bank’il 97 vastavat esindajat. Et samal ajal mitmed suurtöösturid kuulusid pan­kade nõukogudesse tekkis pankade ja suurtööstuse vahel tihe per­sonaalne unioon.

Pankade liitumise teel tekkisid Saksamaal võimsad hiidpangad, mis soodustasid  finantskapitali  kontsentratsiooni niipanganduse kui ka tööstuse alal. Sellised pangad omasid kodu- ja välismaal ulatuslikku osakondade võrku ja valitsesid hiiglakapitalide üle. Ühtlasi arendas kontsentreeritud pangandussüsteem tööstuses monopolistlikke organisatsioone – kartelle ja truste, et kao­tada võistlust eri ettevõtete vahel, saavutada selle tagajärjel kõrge­mat kasumimäära ja teha kartellitud või trustitud tööstusharu maailma­turul võistlusvõimelisemaks. Kartellid kindlustasid neisse kuulu­vaile tööstusettevõtteile suurema, püsivama ja ühtlasema tulu, kui eri käitiste iseseisvuse säilitamise korral oleks võimalik olnud saada. XIX sajandi viimaseil aastakümneil hõlmasid kartellid Saksamaal suure arvu tööstusharusid. Veel kaugemale läks majanduskäitiste kontsentreerumise protsess P.-A. Ühendriikides. Siin tekkinud hiiglatrustides (terase, õli jt. trustid) kaotasid vastavasse monopolistlikku organisatsiooni kuuluvad üksikmajandid täielikult oma majandusliku iseseisvuse. Tööstusettevõtete kartellimise ja trustimise tagajärjel saavutas finantskapital suurima võimutäiuse majanduselus ja tõrjus kaubanduskapitali lõplikult tagaplaanile.

Finantskapitali võidulepääs süvendas juhtivais tööstusriikides protektsionistlikke tendentse ja andis sellega raske hoobi vabakaubandusliikumisele. Seni olid Euroopa mandririikides suur­maaomanikud kui põllunduslikkude toiduainete eksportijad ja tööstussaaduste ostjad pooldanud vabakaubandust, mis võimaldas Inglise odavamate tööstussaaduste sissevedu. Seevastu olid töösturid nõud­nud kaitsetolle Inglise tööstuse võistluse vastu. Friedrich L i s t’i teooria järgi pidid maad, mis alles hakkasid välja jõudma põlluharimisajajärgust ja tööstuse alal astusid esimesi arglikke samme, oma tootmisjõude kaitsema vastavate „kasvatustollidega”; nende varjul pidi kodumaine tööstus ilma halvava välismõjuta arenema sellise astmeni, mil kaitsetollid muutuvad ülearuseks ja riik võib oma töös­tuse kunstliku kaitse kõrvale heita. Et sisemaal töösturite vahel ka kaitsetollide süsteemi puhul säilis omavaheline võistlus, siis ei tähendanud selline protektsionism töösturite asetamist monopool­sesse seisundisse, vaid oli ainult vahendiks kodumaa tööstuse arenda­misel vajaliku kõrguseni.

Hoopis teissuguse ilme omandas protektsionism kõrgkapitalistlikul ajastul. Rahvaarvu kiire kasvamise ja rahvastiku urbaniseerumise tagajärjel suurenes arenenud tööstusmaades, näit. Saksamaal, nõud­mine põllundussaaduste järele. Neid ei veetud nüüd enam välja, vaid vastupidi: Venemaa, Argentiina ja teiste maade odavad põllundussaadused tungisid Saksa turule ja võistlesid edukalt kodumaiste saadustega. Otsides kaitset odava välisvilja ja -lihasaaduste vastu muutusid nüüd Saksamaal agraarlasedki protektsionistideks. Ka Saksa rasketööstus, eriti rauatööstus, mis oma tehniliselt tasemelt ei suut­nud Inglise omaga hästi võistelda, hakkas enda kaitseks tungivalt kaitsetolle nõudma, leides toetust endaga tihedasti seotud pangakapitali poolt. Säärased tendentsid kerkisid 1873. a. majanduskriisi järel eriti teraval kujul esile. Mõneaastase kõhklemise järel astus Saksa riigikantsler Bismarck a. 1879 otsustavalt protektsionistliku poliitika teele ja temale järgnesid varsti teised tööstusriigid, välja arvatud Inglismaa. Kuid kõrgkapitalismi ajastul polnud tollide üles­andeks enam nõrga kodumaise tööstuse ajutine kasvatav kaitse: nende, abil taoteldi nüüd tunduvalt erinevaid eesmärke, sest kaitset välisvõistluse vastu ei vajanud küllaltki tugevad ja võistlusvõimelised tööstusharud enam üldse või vajasid seda vaid piiratud ulatuses. Kõigepealt kasutasid pangad kaitsetolle tööstusharude kartellimiseks, mis toimus nüüd tunduvalt soodsamais tingimustes tülika välis­võistluse puudumise tõttu. Kartellitud tööstusharud kõrvaldasid tollimüüride taga varjul seistes suurel määral ka võistluse siseturul, saavutasid siin enamasti monopoolse seisundi ja kruvisid endi poolt toodetavate saaduste hinnad kunstlikult kõrgele, et saada kodumaiste tarbijate kulul võimalikult suuremat kasumit. Turus­tades siseturul oma kaupu tubli lisakasumiga pidid nad aga maailma­turul müüma neid tunduvalt madalamate hindadega, mõnikord isegi allpool omahinda, et võida edukalt võistelda teiste maade vastavate saadustega.

Protektsionismi võidulepääsul olid riikidevahelise suhtlemise alal lausa pahaendelised tagajärjed. Maailm jagunes nüüd kõrgete tollimüüridega ümbritsetud eksklusiivseiks majandus tervikuiks, kes pida­sid omavahel üha ägenevat võistlust. Selles võistluses omandas ise­seisvate majandusalade suurendamise küsimus esma­järgulise tähenduse. Suuremail ja tihedamini asustatud majandusaladel avanesid kohasemad võimalused kartellidele kaugeleulatuva tööjaotuse teostamiseks vastavate tööstusharude piires, tehaste ehitamiseks koh­tades, kus selleks leidusid parimad eeldused, tootmiskulude vähenda­miseks ja kasumimäära tõstmiseks. Tehes majandusalad kunstlikkude tollipiiridega liiga väikesiks, takistas protektsionisüik majandus­poliitika kartellimise võimalusi, tööstuse tehnilise taseme tõstmist ja saaduste turustamist. Eriti teravasti andsid need pahemused end tunda Euroopas, kus valitses suur poliitiline killustumus. Seetõttu pididki Lääne-Euroopa riigid üksteise võidu hoolitsema oma majandusala suurendamise eest mõjupiirkondade ja asumaade hankimise kaudu.

Üks riikidevahelise majandusliku võistluse levinumaid vorme oli võistlus eksportkapitali investeerimiste pärast eri riikide pangakapitalide vahel. Kapitalide akumulatsiooni tõttu muutus kapitali ekspordi küsimus kõrgkapitalismi ajastul väga akuutseks. Nagu nägime, oli Inglis- ja Prantsusmaal kuhjunud ohtrasti vabu kapi­tale, mida kõiki oli raske kodumaa tööstusse mahutada. Varemail ajul oli Inglise kapitali eksport olnud tõhusamaid tegureid, mis aitas kindlustada Inglismaale domineeriva seisundi maailmamajanduses. XIX sajandil hakkas ka kapitalidega üleküllastatud Prantsusmaa neid üha suuremal määral välismaades investeerima. XIX sajandi lõpul järgnesid neile riikidele ühtlasi Saksamaa ja P.-A. Ühendriigid. Kuigi nad ei tundnud veel erilist küllust kapitalide suhtes, sundis majandus­liku arengu omapärane loogika neidki oma kapitale suurel hulgal välja vedama. Kapitali ekspordi kaudu osutus võimalikuks mõnevõrra ületada protektsionismi levimise tagajärjel tekkinud raskusi. Kui tolli­piirid takistasid oma kaupu teatavaile maadele müüa, võis siiski nende maade tööstusse paigutada kodumaist kapitali ja selliseist investeeringuist saada võrdlemisi kõrget kasumit. Loomulikult on kasulik kapitali eksportida vaid juhul, kui välismaal on kasumimäär kodumaisest kasumimäärast suurem. Selline olukord tekkiski suure­mais tööstusriikides nende hoogsa industrialiseerumise tagajärjel. Tööstuslikult mahajäänud agraarmaades ja koloniaalseil aladel, kus leidus veel vaba, harimiskõlvulist maad ja kus toiduained olid oda­vad ning tööpaigad madalad, seisis kasumimäär tunduvalt kõrge­mal tasemel kui tiheda rahvastikuga ja kõrge tehnilise kultuuriga urbaniseerunud tööstusriikides. Hoolimata kartellimistest, mis kõrvaldasid siseturul võistluse, ei andnud tööstuskäitised kõrgesti arene­nud kapitalistlikes maades nii suurt kasumit, kui oli võimalik saada teistes, vähem arenenud maades. Seetõttu investeerisid näit. enne Maailmasõda veel võrdlemisi kapitalivaesed P.-A. Ühendriigid suu­rel arvul kapitale Kesk- ja Lõuna-Ameerika maadesse, laenasid aga samal ajal enda tööstuse tarbeiks odavaprotsendilist kapitali Inglis­maalt, Prantsusmaalt ja Hollandist.

Kapitale võib välismaadesse eksportida kas laenukapitalina prot­sendi saamiseks või finantskapitalina kasumi saamiseks. Et kasumi­määr on tavaliselt protsendimäärast kõrgem, siis on eelistatud esi­joones finantskapitali eksportimist. Eksportkapitali on rakendatud mõningate nõutavate toorainete (puuvilla, kautšuki, metal­lide) hankimiseks, raudteede, sadamate, maanteede ehitamiseks, tööstusettevõtete püstitamiseks jne. Kui vastavat koloniaalset ala ei saadud otseselt omandada, siis lepiti nn. majandusliku penetratsiooniga. Kõigepealt ujutati vastav mittekapitaliseeritud ala odavate tööstuskaupadega üle ja ruineeriti niiviisi kohalik primi­tiivne käsitöö niivõrra, kui vähegi võimalik; siis ehitati vajalikud liiklemis- ja tootmisvahendid, eriti raudteed, mis hõlbustasid tööstussaaduste importi maa eriosadesse ja toorainete massilist eksporti, ja lõpuks rajati koha peal ka kapitalistlik suurtööstus, harilikult enam-vähem primitiivsel kujul. Sel teel on mitmed mahajäänud agraarmaad, eriti koloniaalalad, avatud suurriikide tööstusele, suu­rendatud nende industrialiseerimise kaudu nende rahvastiku ostu­võimet ja loodud sellega tööstussaaduste turustamiseks avaramad võimalused. Alul hinnati koloniaalseid alu peamiselt Euroopa tööstussaaduste turgudena; kui aga hiljemini toorainete hankimise küsi­mus teravnes, hakati pearõhku panema mõningate otsitavate toor- ja toiduainete väljaveole neilt aladelt. Koloniaalalade osatähtsuse tõusu kapitalide ekspordi suhtes illustreerib kujukalt asjaolu, et Inglise välisinvesteeringud on järjest enam suundunud neile aladele. A. 1875 oli Inglismaal väljapoole kodumaad investeeritud 1,2 miljardit naelsterlingit, sellest summast umbes 0,5 miljardit Euroopas ühes Egip­tusega, ülejäänud osa P.-A. Ühendriikides, Indias, Lõuna-Ameerikas ja dominioonides; a. 1910 langes aga 3,5-miljardisest üldsummast asumaadele 1,5 miljardit, 1,7 miljardit oli investeeritud dominioones, Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas, Euroopa riikides aga ainult 8 miljonit!

Kapitali eksport pehmendab mitmeti protektsionistlikust süstee­mist tekkivaid raskusi eri maade majanduslikus suhtlemises. Eks­porditud ja tööstusettevõtteisse investeeritud finantskapital kuulub juriidiliselt eksportiva maa pankadele, kellele ta annab kasumit. Ühtlasi on pankadel endil võimalik välismail selle kapitaliga raja­tud ettevõtteid niiviisi juhtida, nagu see osutub kasulikuks kapitali omanikkude seisukohalt. Siiski osutub tunduvalt otstarbekohasemaks omandada alad, kus kapitalid on investeeritud, oma riigi otses­teks valdusteks, sest ainult sel juhul on finantskapitalil täie­likult vabad käed riigivõimu kaasabil vastavaid alu igakülgselt kasu­tada. Ainult niiviisi on võimalik kõrvaldada tööstuslikuks tegevuseks vajalikkude töökäte puudus senise primitiivse õiguskorra reformimi­sega, orjade vabastamisega, kehtiva agraarrežiimi laostamisega ja maata proletariaadi loomisega kogu pärisrahvaile kuulunud maa­omandi eksproprieerimise kaudu. Samuti vajab finantskapital koloniaalaladel riigivõimu kaasabi pärisrahvaste vastuhaku summutami­seks, välisvõistluse kõrvaldamiseks ja vastava ala kaitsemiseks teiste riikide nõudluste vastu. Seetõttu on riigid kaldunud muutma alad, kus on investeeritud suuremal hulgal kodumaist kapitali, oma otses­teks asumaadeks. Näit. järgnes ohtraile investeeringuile Prantsuse okupatsioon Tuneesias ja Marokos, Inglise okupatsioon Egiptuses.

Seega asetasid finantskapitaliga seotud ringkonnad riigivõi­mule rea nõudmisi majandus- ja välispoliitika alal. Nad nõud­sid, et poliitiline võim peab muutuma otsustavaks teguriks majan­duslikus võistluses ja kõigi vahenditega toetama ning kaitsema kodu­maise kapitali huve. Riik peab kindlustama viimasele võimalikult suure ja laia rakendumisala, kõrgete kaitsetollidega kõrvaldama sel­lelt alalt välismaiste kapitalide võistluse ja aitama selleks kaasa, et koloniaalsed mõjupiirkonnad muudetaks asumaadeks ja moodustaksid sellistena kodumaa monopolistlikkude organisatsioonide kohase ekspluateerimisobjekti. Riik peab olema sõjaliselt tugev ja võimas, et teostada hoogsat ekspansioonipoliitikat, sõlmida soodsaid kauba­lepinguid ja hankida kasulikke majanduskontsessioone. Energilise imperialistliku välispoliitikaga peab finantskapitali huve teeniv riik laiendama kogu maailmas oma võimu ja alistama oma hegemooniale nõrgemad riigid ja majanduslikult mahajäänud rahvad. Järelikult muutus imperialistlikul ajastul põhjalikult kodanlikkude rahvakihtide suhtumine riigivõimusse. Varemini võitlesid humaanseist ideist nakatunud liberaalsed kodanlikud elemendid igasugu maadeahnitsemise ja mõõgatäristamise vastu. Nad nägid suurte sõja­jõudude pidamises lausa ebaproduktiivseid kulutusi, mis ainult koor­mavad produktiivselt teotsevaid rahvaklasse liiga raske maksukoor­maga ja pidurdavad sellega rahva üldist hüveolu. Sõjad olid nende arvates barbaaršeist aegadest säilinud anakronism: nad põhjustasid majanduselus tülikaid häireid ja tugevdasid siseriigis sõjalise rahva­klassi positsioone. Kõrgkapitalismi ajastul ei tarvitsenud aga suur­töösturid ja finantsmagnaadid enam umbusaldada riigivõimu ja hirmu tunda sõjalise aristokraatia ees. Nüüd olid nad ise tõusnud samasuguseiks suuriks isandaiks, nagu vanasti seda oli trooni lähedal seisev õueaadel. Nad ei vajanud enam piiratud võimuga õigusliku riigi näol tagatisi oma majandusliku teotsemise vabaduse kaitseks. Finantskapitali huvidele kohaldunud imperialistlik riigikäsitus rõhu­tas võimu, mitte enam vabaduse ideed. Uus kodanlus uskus, et bru­taalse hoolimatusega rakendatavad võimuvahendid aitavad lahen­dada kõik küsimused sise- ja välispoliitika alal ta huvidele ja püüd­lustele soodsas mõttes. Pannes kõik lootused jõule ja võimule osutas ta vankumatut   „v õ i m u ο p t i m i s m i”.

Järelikult tõusis imperialismi ajastu ideaaliks tugev võimu­ri ik, kes ajaks aktiivset, tarbe korral agressiivset välispoliitikat ega kohkuks tagasi sõjalistegi vahendite rakendamise eest. Liberalism oli olnud riikliku võimupoliitika veendunud vastane, kuna imperia­listlikult häälestatud finantskapitalism nõudis valitsustelt võimupoliitikat, mida ei tohtinud pidurdada mingid õiguse ja kõlbluse normid. Pööre karedama, kainema ja realistlikuma eluvaate suunas algas juba enne imperialismi ajastu saabumist XIX sajandi kesk­paiku. Positivism ja materialism kummutasid mitmed senised illusi­oonid. Puritaanliku ideoloogia jätkajana rõhutas Thomas Carlyle jõudu ja tahet, millel on õigus end kehtima panna kõigi takistuste kiuste: võim loovat õiguse, teostades jumaluse üllast tahet, kõrgemail rassidel olevat õigus ja kohustus valitseda mahajäänute üle. Charles Darwin näitas, kuidas looduses valitseb julm ja halastamatu struggle for life ja kuidas kogu maailm on täis nõrgemate kannatusi ning hukkumist. Karl Marx nägi ajalookäigus majan­dusliku harmoonia asemel ühiskondlikkude klasside paratamatuid vastuolusid ja lepitamatut võitlust. Friedrich Nietzsche andis XIX sajandi esipoolel domineerinud altruistlikule „Humanitätsdusel’ile” viimase hoobi, püstitades humaansuse idee asemele üliinimese suve­räänse tahte. Nii aitasid mitmed eri mõttesuunad kaasa karmi imperia­listliku ideestiku võidulepääsuks.

Imperialistlik riik märgitseb ühtlasi teatavat sammu edasi οrganisatsiooni idee järjekindlama teostamise suunas. Tööstuslik ja tehniline edu esitas uusimal ajal inimkonnale käskiva nõude kind­lama poliitilise ja ühiskondliku organisatsiooni järele. Riikidevahelise poliitika alal oli Püha liit XIX sajandi esipoolel püüdnud teatavat rahvusvahelist organisatsiooni luua, kuid oma reaktsioonilise suuna tõttu oli ta äratanud vaid opositsiooni oma taotluste vastu. Ühiskondliku organisatsiooni küsimustega olid tegelnud mõned vaimsed suunad, nagu sotsialism ja positivism. Imperialism püüdis omakord tugev­dada riiklikku organisatsiooni ja laiendada riikliku võimu tegevusala, eriti poliitiliste ja majanduslikkude küsimuste tiheda seon­damisega. Ühtlasi piiras ta üksikisikute teotsemisvabadust ja pai­nutas nad käskivalt üldisemate nõuete teenistusse: üksiku enda huvi pidi taganema mingi kõrgema üldhuvi eest, mida kõik rahva­kihid pidid võrdselt teenima. Selles mõttes osutab imperialism, hoo­limata oportunistlikust huvide ja võimu harrastamisest, ikkagi ka teatavaid idealistlikke jooni samuti kui talle eelnenud elu- ja mõttesuunad.

Imperialismi ajastul toimus rööbiti panganduse ja tööstuse kont­sentratsiooniga ka autoriteedi ja võimu erakordne kont­sentratsioon. Moodsad teadete edasiandmise ja liiklemise vahen­did võimaldasid riigivõimul teostada hõlpsasti valitsemist isegi kaugeil ookeanitaguseil aladel. Üldise väeteenistuse põhimõtte alusel relvastati kogu rahvastik ja loodi miljonilised massiväed seniste väikesearvuliste kutseliste vägede asemele. Sõjavägedes säilitati range hie­rarhiline organisatsioon ja kindel distsipliin, mis aitas hoida kirjuilmelist sõduritemassi vajalikus allumuses. Kodanlikud kihid ei suhtu­nud enam ohvitserkonda põlgliku üleolekuga ja umbusklikkusega, vaid hindasid teda kui parimat korra tuge ja rahvahulkade sõjalist kasvatajat. Selliste tegurite kaudu arendati siseriiklikku orga­nisatsiooni ja suurendati olulisel määral nende rahvakihtide võimu, kellele kuulus riikides majandusliku ja poliitilise elu juhti­mine.

Sääraste meetoditega saavutatud võimu kontsentratsioon võimal­das Euroopa ja Põhja-Ameerika valge rassi rahvaile panna kehtima oma majanduslik ja poliitiline esivõim neist oma arengus tunduvalt mahajäänud teiste maailmaosade rahvaste üle, juhtida endi tööstuse tõusu ja kapitalide akumulatsiooni tagajärjel tekkinud hüviste ja kapitalide ülejäägid kaugeile välisturgudele ja välisinvesteeringuisse ning kasutada meretaguste alade majanduslikke ressursse ulatuslikult kodumaa majanduselu huvides. Selles nähtuses seisabki uusima impe­rialismi olemus.

     

3.

Hoogsa ja dünaamilise imperialistliku poliitika kand­jaiks olid majanduslikult tugevad ja poliitiliselt aktiivsed kodan­likud ja sõjalised rahvaklassid, keda mõnevõrra toetasid mitmed teisedki rahvakihid. Asumaade ja teiste meretaguste alade turgudest olid huvitatud peamiselt tekstiiltööstuse ja rauatööstuse esindajad ning alkohoolsete jookide ja tubakasaaduste tootjad. Nende ainete tootmisega ja turustamisega seotud tööstusringkonnad nõudsid kõige kindlamat kontrolli koloniaalalade kui sobivate turgude üle. Teise suure huvidekompleksi moodustasid mitmesuguste toorainete sisse­veoga seotud majanduslikud huvid, mis omandasid järjest suurenevat tähtsust nende ainete kasvava kasutamise tõttu. Puuvilla, kautšuki, õlide, raua ja teiste selliste ainete tootmisse ja importimisse paigutati imperialismi ajastul suured kapitalid, mille omanikud nõudsid riigi­võimult oma huvide energilist kaitset koloniaalaladel. Nende huvides tuli ehitada raudteed ja teostada tammide abil maakuivendust või kanalite kaudu maaniisutust, hoolitseda sadamate korrashoiu ja jõgede sõidukõlvulisuse eest. Selleks tuli vastavad alad teha poliitiliselt sõltuvaks või – mis veelgi parem – muuta nad otsesteks asumaadeks. Järgneva võimsa huviderühma moodustasid laevaomanikud, kes nõud­sid mereliiklemise julgestamiseks ja hõlbustamiseks merebaase, sada­maid ja söeladusid. Samuti tundsid elavat huvi koloniaalse ekspansi­ooni vastu pankadesse koondunud finantskapitali esindajad, rahakad ja mõjukad finantsmagnaadid. Nad juhtisid ja organiseerisid kapita­lide investeerimist koloniaalaladele, õhutasid endist sõltuva ajakirjan­duse kaudu valitsuste koloniaalpoliitilist aktiivsust ja mõjustasid vastavas suunas avalikku arvamust. Nad olid elavalt huvitatud sellest, et valitsused aitaksid oma võimuressurssidega laiendada kogu maa­ilmas finantskapitali investeerimise võimalusi ja parandada seniste investeeringute tingimusi. Tuneesia okupeerimine Prantsusmaa poolt toimus Prantsuse finantsoligarhia otsesel survel: see oli im coup de Bourse. Saksamaal olid suurpangad koloniaalse ekspansiooni peamised õhutajad; näit. tegeles Deutsche Bank esijoones Lähis-Idas majandus­liku penetratsiooni teostamisega, kuna Discontogesellschaffi vasta­vad üritused olid juhitud Aafrika asumaadesse.

Imperialistlikud majandushuvid leidsid ühtlasi toetamist mõnede rahvakihtide poolt, kes said vastavast poliitikast teatavat kaudset kasu. Ohvitserid olid juba oma mentaliteedilt sõjalise ekspansiooni harrastajad ja nõudsid (Saksa kindrali Fr. v. Bernhardi sõnade järgi) einen frischen fröhlichen Krieg; sõda aitas ühtlasi õigustada nende kutse olemasolu ja võimaldas kiiremat tõusu ametiredelil. Diplomaatide, kõrgemate ametnikkude ja teiste mõjukate kodanlikkude elementide perekonnaliikmed, eriti nooremad pojad, leidsid koloniaalalade valitsemises kõrgepalgalisi ametikohti. Misjonärid läksid oma usundilises innus rajama riike, mis kuulusid sealpoolsesse maailma, aitasid aga ühtlasi kaasa maiste koloniaalriikide rajamisele. Saksa misjonärideühingu inspektor F r. F a b r i oli agaramaid koloniaalpolii­tika õhutajaid; ta võitis küll rohkem sakslasi imperialismile, kui paganaid ristiusule. Misjonärid õhutasid pärisrahvaste pealikuid ära andma oma maid valgeile, sisendasid pärismaalastesse uusi tarbeid, mida Euroopa kaupmehed ruttasid rahuldama, ja äratasid oma propa­gandaga huvi kaugete maade vastu. Imperialistliku ideoloogia eest­võitlejate ridadesse astus ka osa haritlaskonda, muuseas ülikoolide professoreid, kellest mitmed hakkasid innukalt propageerima uusi ideid (näit. Alfred Rambaud ja Paul Leroy-Beaulieu Prantsusmaal), ja akadeemilist noorust. Neid imperialismi liitlasi, kes said selle suuna toetamisest mõningaid ainelisi kasusid, kutsub Hobson põlastavalt imperialismi parasiitideks.

Kõik need ringkonnad kokku moodustasid siiski vastavate suur­riikide rahvastikus vähemiku. Rahvastiku enamik, mis koosnes töö­paigast elatuvaist kehvemaist elementidest, oli koloniaalsest ekspan­sioonist ja investeeringuist äärmiselt vähe otseselt huvitatud. Seega jäid imperialistlikud huvid rahva vähemiku huvideks ega oleks pidanud demokraatlikes riikides üldse mõjule pääsema. Ka paljude ärimeeste huvid olid vastuolus imperialistliku koloniaalpoliitikaga, sest mitmed koloniaalained sünnitasid võistlust kodumaal toodetavaile aineile (suhkur, viinad jt.). Seetõttu olid imperialistlikud kihid sunnitud võitma oma ideoloogiale laiades massides poolehoidu intensiivse propaganda kaudu, kusjuures tuli apelleerida roh­kem rahvahulkade tundeile, afektidele ja emotsioonidele kui mõis­tusele. Suurim moodsa koloniaalse renessansi apostel Jules Ferry armastas eriti rõhutada suurrahvaste kultuurmissiooni (mission civilisatrice): neil olevat õigus mahajäänud rahvaid oma majanduse huvides kasutada ja kohustus neid tsiviliseerida. Samasugust agres­siivset altruismi õhutasid inglise luuletaja Κ i p l i n g, eriti oma tun­tud luuletises „Take up the white man’s burden” (a. 1899), maade­uurija Stanley, Belgia kuningas Leopold I ja paljud teised. Samal ajal hakati propageerima oma riigi prestiiži ja suuruse tõstmise ja kindlustamise vajadust ja apelleeriti rahvaste loomulikele enesekaitse instinktidele. Rõhutati, et tuleb alati valmis olla väljastpoolt tulevaks kallaletungiks ja kindlustada sõja puhul vajalikkude toor­ainete saamist asumaadest; tehti hoogsat kihundust rahvusliku rikkuse pidevaks suurendamiseks asumaist saadavate tulude kaudu. Sellise propagandaga mõjustati laiade kihtide meeli ja võideti nad suurte kulutustega ja ohtudega seotud imperialistlikule poliitikale. Nii toi­mus külmalt ja kainelt kalkuleerivate finantsistide liit sõjatseva natsionalismi ideedest nakatatud laiade rahvakihtidega – talupoegadega, kes ühtlasi said kasu agraarseist kaitsetollidest, väikekodanlikkude kihtidega, kellele seisid südame lähedal rahvus­liku au ja prestiiži küsimused, osalt ka töölistega, kellele imperia­lismi saavutused mõnikord võimaldasid teatavat elustandardi tõusu. Selles mitmete ühiskondlikkude kihtide huvide, ideede ja tun­nete liitumises teatavaks dünaamiliseks kompleksiks tulebki näha imperialistliku poliitika võidukäigu peamist põhjust.

XIX sajandil oli välispoliitika alal dünastiline põhimõte asendunud rahvusliku põhimõttega, mis soodustas rahvastiku eri elementide liitumist üheks tervikuliseks poliitiliseks jõuühikuks. Kuid kujunenud ja sisemiselt korrastunud rahvusriigid, kes Euroopas harjusid tunnus­tama üksteise piire ja hakkasid siin loobuma teiste rahvastega asusta­tud alade vägivaldsest alistamisest, taotlesid majanduslikkude suhete alal autarkilisi eesmärke, kuigi nad maailmamajanduse taustal olid tihe­dasti omavahel seotud üha areneva rahvusvahelise tööjaotusega. Järe­likult iseloomustab imperialismi ajastut järjest teravnev vastuolu maailma majandusliku seostumuse ja ta poliitilise killustumuse vahel. Riikide piires saavutati organisatsiooni põhi­mõtte teostamisel suuri tagajärgi, kuna riikidevaheliste suhete alal rõhutati eri riikide piiramatut suveräänsust ja nende täielikku vaba­dust endi eripäraste eesmärkide taotlemisel. Riikidevaheliste suhete ratsionaalne organiseerimine jäi alaks, mil inimvaim töötas kõige väiksemate tagajärgedega, sest inimkonna kõlbeline areng jäi veel kaugele maha ta intellektuaalsest arengust. On öeldud, et inimesed eelistavad pigemini võidelda oma usundi eest, kui selle järgi elada. Samuti kaldusid rahvad imperialismi ajastul oma huvide, afektide ja illusioonide mõjul ägedaisse võimu – ja prestiižikonflikti­desse selle asemel, et oma rahvuslikke eesmärke viljelda rahulikus ja sõbralikus koostöös teiste võrdsete rahvastega. Ägedas omavahe­lises võistluses lõid üheksa suuremat koloniaalriiki (nende ridadesse astusid nüüd ka Jaapan, Belgia ja P.-A. Ühendriigid) endile asumaade ja protektoraatide näol võimutsemisalad, kus pärisrahvaid valitsetakse enamasti rangelt autoritaarsete põhimõtete järgi; need valdused on oma pindalalt seitse korda Euroopast suuremad ja neis elab umbes 1/3 kogu maailma rahvastikust. Järelikult on imperialism viimase kuue aastakümne jooksul olnud tähtsamaid maailmaajaloolisi nähtusi ja muutnud tundmatuseni maailma senise palge.

Imperialism ei ole siiski täielikult suutnud täita ühtki temale pan­dud lootust. Asumaad ei ole arendanud kaubavahetust ainult ema­maadega, kes tavaliselt on kindlustanud tollipoliitika kaudu endile asumaade kaubanduslikus elus suurema osatähtsuse, kui see oleks olnud vaba võistluse korral. Kuid geograafiline asend ja mitmed tei­sed tegurid, näit. vajadus emamaal puuduvate kaupade järele, on sun­dinud asumaid suurel määral importima ka teiste maade saadusi. Seetõttu pole emamaad kaugeltki suutnud monopoliseerida oma asumaade turge. Näit. siirdus enne Maailmasõda ainult 0,5 % Saksa ekspordist ta asumaadesse, 1925. a. 13 % Prantsuse ekspordist Prantsuse koloniaalriigi piiridesse. Samuti siirduvad asumais toodetavad toorained suurel hulgal teistesse, lähemal asetsevaisse maa­desse (Indo-Hiina puuvill näit. Jaapanisse ja Hiinasse): need ained on värvipimedad ega tunnusta rahvuslippu. Ühtlasi pole ükski suur­riik saavutanud autarkiat toorainete suhtes. Prantsusmaa saab ainult 0,1 oma tooraineist oma asumaadest, kuna 0,9 tuleb Briti maailmariigist, P.-A. Ühendriikidest, Belgiast ja mujalt. Toorainete liiklemise alal moodustab maailm järjest enam ühe terviku, mille loomulikku funktsioneerimist suurriikide imperialism ainult häirib. Samuti on emigratsioon emamaadest asumaadesse jäänud üsna väike­seks. Tavaline väljarändaja ei igatse seikluslikku elu ebamugavais koloniaalseis tingimustes, vaid otsib normaalsemaid elatusvõimalusi valgetega asustatud aladel, näit. P.-A. Ühendriikides. Hoolimata maru­lisest propagandast siirdus aastail 1884-1914 Saksamaalt ta asumaa­desse kogusummas ainult 23 952 isikut, kuna P.-A. Ühendriikidesse siirdus mõnikord üheainsa aasta jooksul niisama palju saksa emigrante.

Maailmasõjas ei varisenud imperialism kokku, nagu paljud ta vastased, eriti sotsialistlikud suunad, olid lootnud. Ka ei ole teos­tunud Rosa Luxemburgi teooria, mille järgi kapitalism koos imperialismiga pidi lämbuma õhupuudusse seejärel, kui mittekapitaliseeritud maade industrialiseerimise järel ta ei suudaks neis endisel määral turustada oma tööstussaadusi. Siiski on imperialistlikku eks­pansiooni pidurdanud rahvuslikud, sageli revolutsioonilised liikumi­sed seniste koloniaalsete alade (India, Süüria, Egiptuse jt.) rahvaste seas ja kodanlikkude kihtide vastuolud antiimperialistlikkude, pea­miselt proletaarsete rahvastikuelementidega suurtes koloniaalriikides endis. On võimalik, et nende vastuolude tagajärjel imperialistlik süsteem kord asendub mingi ratsionaalsema maailmaorganisatsioo­niga, mis rohkem arvestab laialiste rahvakihtide tõelisi huve ning kõlbluse ja õigluse nõudeid.

P. Tarvel

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share