Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Harva on mind vallanud niisugune liigutustunne, kui paari aasta eest lehitsedes esimest korda Oskar Rootsmani järelejäänud luuletuste vihku. Mitte kunagi varem kuuldud nimi, mitte iial ühtki rida trükis avaldanud, – ja ometi haruldaste tundeliste ja kunstiliste eeldustega varustet isik, – ning juba ammu maamullas puhkamas. Järele jäänud ainult vihk luuletusi, päevaraamatu kaustikud ja mõned päevapildid, mis näitavad vaikseloomu­lise ning heasüdamliku noorukese nägu . . .

Ma ei mäleta teda iial tundnud olevat, ja ometi leian nüüd ta päevaraamatust, et mõnikord temaga koos olen olnud. Veel enam suurendab see mu nukrust. . .

Oskar Rootsman on sündinud 10. oktoobril 1897 Võnnu kihelkonnas Korista külas. Ta õppis kohalikus kihelkonnakoolis ja Treffneri güm­naasiumis, kus 1919. a. kevadel küpsuseksami pidi tegema. Kuid sõjaaja tõttu sai tast enne seda kaitseliitlane ja soldat, ta tõotas siis velskeri kursustel, kuni sama aasta suvel raskelt haigeks jäi. 2. augustil 1919 hüppas ta tüüfuse palavikus Tartus Aia tänaval olnud sõjaväe haigemaja kolmanda korra aknast välja ja sai surma.

Teda oli tuntud kui harmoonilist ja südamlikku noormeest, kellel ikka naeratus huulil. Ta oli olnud veel täielik laps, eluvõõras, elu imetlev ja jaatav. Ta lahkus traagilise liigutusega, meeletult õhku hüpates, et puruks kukkuda. Näib mingi ülepääsmatu kuristik ta isiku ja saatuse vahel.

Ja ometi, oma päevaraamatu lehile on see hing oma sisima olemuse pihtinud. See oli haiglasest kirest käristet, ilmamurest vaevat, „olla või mitte olla” küsimusest lõpuni kurnat inimene. Kaduda, hävineda, leida lõpulik rahu – see mõte näib teda alalõpmata kandvat. Kahtlemata astus ta oma viimse kohutava sammu palaviku ebateadvuses, kuid sellega teostas ta ühtlasi ka oma ahastusliku aimuse, mida kaua endas oli varjanud.

Rootsman oli surres vaevalt kahekümne kahe aastane. Kuid selle lühikese elu viimased aastad olid möödunud ajal, mis kasvava põlve vägi­valdselt tegi teadlikuks inimkonna üldkannatuste vastu. Liig varakult purustati idüllise nooreea huvide kitsas ring, laiendeti olemise horisondid ja lükati elu valjude nähtuste ette. Rootsman on oma päevaraamatut pidanud ilmasõja, revolutsiooni, okupatsiooni ja vabadussõja raskeil aastail. Ajaloolised murrangud ja üldised kannatused on tagaseinaks, millel areneb ta väikese isiku okkaline eneseotsingu tee. Ta oli nii kui nii varaküps noormees, kuid erakordne aeg andis ta äärmiselt tundelisele hingele veel erakordset põletusainet. See hing näib olevat palavikuliselt pinev ja haiglaselt terav oma tähelepanekuis ning hinnanguis. Ja ometi oli see hing peidet tähelepanematu kooliõpilase kehasse, ning oli võimetu avaldama end milgi moel. Rootsmanil puudus nähtavasti huvi ja temperament, et omi veendumusi vähemalt oma lähemas õpilasümbruseski maksma panna, nagu teevad varaküpsed poliitiliste instinktidega isikud juba koolipingil. Ja isegi kirjanduses, mis ometi ta tuleviku eneseteostuse abinõuks oleks olnud, puudusid tal veel tehnilised oskused, et midagi küpset korda saata. Nii jäi järele ainult päevaraamat, milles oma komplitseerit hinge väljen­dada, kuid seda intiimimalt ning usutavamalt.

Käesoleval puhul huvitab mind Rootsman õieti rohkem psühholoogilise kui kirjandusliku nähtusena. Mitte nii palju see, mis ta tegi ja korda saatis, kui see, mis ta oli ning enesega hauda viis. Arvatavasti põleb igal ajajärgul sarnaseid teravalt individuaalseid hingetulukesi, kuid harva jätavad nad enese olemasolust nii selgelt fikseerit vastuhelgi, nagu paistab Rootsmani päevaraamatust. Sest kumab haruldane elujanu ja haiglane uudishimu selle vastu, mis noore inimese ümber kihinal keeb ja mida tema ei suuda enesele vallutada. Kuid sealsamas karm asketism ja järele­jätmatu tung mingi üleva eesmärgi poole, mida Rootsman näeb eetilis-esteetilises ideaalis. Kokkuvõttes: tihe elu tundmus, vaimlise ja kehalise organismi kasvuvalu, mis vahel väljakannatamatuks võib muutuda. Seda­sama on tundnud vahest tuhanded noorukesed oma puberteedi ajajärgul, kuid nad pole osanud end nii teravalt näha ega sarnase stiililise täpsu­sega väljendada. Hilisemais mälestusis on aga need tundmused kaotanud värskuse ja teravuse ning memuaarid muutuvad literatuuriks. Ses vana­duses, mil Rootsman suri, osatakse üldse harva tundmusi eritleda ja kirjel­dada, siis korvab tundmusväljenduse täpsust veel romantiline paisutus ning lüüriline laialivalguvus. Paremal puhul võidakse ses eas mõne hea tundeluuletusega hakkama saada, igatahes aga mitte objektiivsema hingeelulise kirjeldusega. Selle vastu kirjutab aga Rootsman väga täpset ja head proosat ning arvatavasti oligi tal rohkem eeldusi saada tulevikus proosakirjanikuks kui luuletajaks. Ta luuletuste proosakavandid on tihti värskemad ja tundmuselt tihedamad, kui ümberjutustused salmides.

Rootsmani päevaraamat moodustaks trükituna õieti tüseda köite. Seda on peetud vähemalt nelja aasta jooksul, tihti päev-päevalise järje­kindlusega. Ühe koolipoisi välised kogemused ei või ka kõige erakord­semal ajal kes teab kui suured olla. Ja Rootsmani tagasihoidliku ise­loomu tõttu on nad veel eriti väikesed. Aastast aastasse kordub elu ringkäik: suve ja pühade vaheajad maal vanemate kodus, siis jälle linnatulekud, elu linna serval kehvas õpilaskorteris, koolitunnid, õpetajad, lõp­matud jalutuskäigud linnas ja linna taha, raamatud, sõbrad koolipoisi armastused ja – aegajalt vapustavad inspiratsioonipalangud, millest ainult mõni kahvatu värss paberile jääb. Kuid kõik, mis Rootsman eneses ja enese ümber leidis, analüüsis ta imepeenelt, lahastas kui anatoom, kartmata naturalistlikku üksikasjalikkust ja mõistuslikku täpsust. On huvitav see sügav andumus, millega ta üldse mõtet kohtleb: ta püüab seda võimalikult täpselt ja lihtsalt väljendada. Tal on võrdlemisi vahe paatost ja pealiskaudsust, mis selles eas nii loomulikud. Vahel on ta andnud ainult paari lausega situatsiooni, üheainsa sõnaga kirjelduse,

Nii pakub see päevaraamat ühe isiku elamuste kaudu läbilõike kogu sest kirjust õpilaselust, mis kihiseb Emajõe – äärses linnas ja mille üks anderikkamaist ning inimlikult liigutavamaist edustajaist oli õnnetu Oskar Rootsman.

  

2

On kolm motiivi, mille ümber rühmituvad Rootsmani tähelepanekud ta päevaraamatus, nimelt: loodus, naine ja surm. Kaks viimast on kaks äärmust, mille vahel ta poisikese hing kõigub nagu kella pendel. Ühe poole tõmbab teda võrsuva indiviidi elujanu, noormehe erootiline unistus, see vitaliteedi seadus, mis kõike elavat kannab. Mõtisklema teise üle kisub teda aga ta varaküpsus, neurasteeniline väsimus, kahjurõõmulik kadumistunne. Ainult looduses leiab ta puhkust, nii palju kui loodus on midagi objektiivset ja inimesest väljaspool olevat. Kuid ka siin aval­duvad traagilikkuse toonid, nii pea kui ta enese tunneb olevat osa loodu­sest.  Siis on ka loodus küllastet erootika ja surma sümbolitega.

Paremaid stiilinäiteid pakub Rootsmani päevaraamat just looduskirjeldusis. Tal on neid vahel lehekülgede kaupa, kuid siis jälle ainult üksikute napisõnaliste ja algupäraste lausekeste kujul muu teksti vahel. Need on harva kirjeldused ainult kirjelduste pärast, vaid ilmuvad tihedas orgaanilises ühenduses kirjeldaja elamustega. Nende algupärasus ei peitu mitte looduse dimensioonide või värvide liialduses, vaid realiteedi teravas tähelepanus ja täpses väljenduses. Nagu Rootsman maalapsena tundis hästi taimestikku ja loomastikku, nii oskas ta ka väikelinnas tähele panna selle tänavaid, puiestikke, ilusal ilmal, tuulisel päeval, lumelörtsis. Ja isegi taevas ei paku talle, kes ta astronoomiast oli huvitet, ainult nimetut tähepilti, vaid ka siin oskab ta orienteeruda.

Käesoleva kirjutuse raamides oleks võimata pakkuda pikemaid väljavõtteid Rootsmani päevaraamatust. Sellepärast alamal ainult mõned võima­likult kokkuhoidlikud näited, mis ühenduses ühtlasi autori elutunde ning ilmavaate arenemisega.

Olgu siin näide Rootsmani asjalikust loodusekirjeldusest: „Miskisugune lind häälitses Toomel. .. Kujutlin niisugust madalat soist ehk mudast metsa, sest ainult niisuguseis metsis häälitseb seesugune lind. Tundsin, kui oleks olnud kodus Alahaavistiku veeres niidul varasel kevadel . . . Sööt oli kohati lage, kust poolhall kulu paistus, ja niit – jääs. Siis laulis siin vint rataskaari, kajastes terve rabeda võsandi. Istsin siis kivil ja kuulasin, vaatasin, mõtiskelin. – Seal soos Tätte padrikus, käies sihti mööda kraavi ikka kihelkonnakooli, seal Mäksa ääretus metsas, kus hulkusin soid . . . jalgealuseks sametina pehme ja lihav sammal. . . seal laulis see lind . . . Metsal on imelik lõhn, niisugune vilu, rõske, hapukas, külm.”   (18. II. 18.)

Siin teine loodusmeeleolu, ikka samalt Toomemäelt, kuid juba traagi­lisema põhitooniga: „Raagus puude oksis ripuvad tähed kui punased sädemekesed . .. Poolkuu heidab kahvatu varju läbi puuoksade, Toome varem aga mustab . . . Siin võid hingata veel vabalt – aga linn ja terve see ümberringne madalus lämbub uttu, kust kiirgavad tulesilmad ja sõida­vad vankrid mürinaga, et tahtmata mõtled, kui oleks läbiminemas linnast need põhjatud vene sõjaväe voorid, need hallide sinelitega inimesed.”

Siis maal: „Nagu hirm oli, kui rukis kahises, kui põldpüü mu eest üles ropsatas. Pügalpilved seisid kaaredena, kui niidet heinad soos.

Valge kuu kumas läbi pilve, mis näisid kui lumistet mägede tipud. Imelik karastus.”   (25. VII. 18.)

Kui kõik on raske ja rõhuv, siis võib Rootsman kirjutada peaaegu kui Jaan Oks, keda ta ka imetles: „Ainult hilise õhtu paksud hallid pilved on pehmed, magusad ja hääd.”   (10. V. 19.)

Kuid kõigi nende loodusmeeleolude vahele kostab kaebus: „Aga mina pean üksi olema! – Ah, mulle teevad valu need naised! – Ah, haiget teevad need naised! – Ah, kuidas ma armastan sind, armastus!”

Neis hädaldustes peitub tunduv osa Rootsmani traagikast. Neis avaldub ka ta vastolutunne „armastuse” ja „naise” mõiste vahel. „Üks oleks ilus – teine meelitab.” Ühelt poolt poisikese unistus armas­tusest kui kõige puhtamast ja ilusamast ning otse füüsiline vastikus kehakirgede vastu. Ja teiselt poolt meheksküpseva organismi niisama kehalik janu naise kui palja naise järele, erootilised uned, rõvedad mõtted, kuni „majja” mineku kavatsusteni. „Ideaalne, karske ilu vaheldub labasema joobumusega.” (27. VI. 19.) Need kaks äärmist tunnet võistlevad kogu aeg ja lähevadki noormehega ühes hauda.

Läbi päevaraamatu jätkub kaks-kolm süütut ja naiivi koolipoisi ning kooliplika romaani. Nad algavad sõnatu huvitundega üksteise vastu, nende jätkudes peidetakse kirju Toome pargis salakohtadesse, ja nad lõpevad surma või võõrdumisega. Nende puhul ei ühtki vulgaari mõtet, kõnelemata tegudest. Neis avaldub rohkem mingi abstraktse ideaali kui reaalse nais­olevuse jumaldus, ja sellepärast pole siirdumine ühest ideaalikehastusest teise kuigi valurikas. See on ainult mingi kauge ideaalne kuiu, mida pole vaja isiklikult tundagi ega kuidagi omandada, ja mis ometi noormehe elu valgustab ning soendab oma olemasoluga. Noormees näeb teatris olles eemalt võõrast tütarlast, siis lahkuvad nad mõlemad vahest igaveseks, ja ometi võib noormees tunnustada: „Sind otsata armastan rääkmata keele.” See on ainult palvetus mingi ilusa, ülendava, puhastava ja soen­dava poole: „Ο valgust, soojust, naisi noori!” Siis on ka päevaraamatu autor nagu see, kes „unistab aknal kuuvalgel ehk lamades sängis, vahtides lihtsa toa halli lakke kuuvalgel, kuhu ta oma armsama nime on kriipsutanud nõela otsaga”.

Kui talle ses meeleolus läheneb tõeline, reaalne naine, siis tunneb ta sellest otse kehalist haavust. „Kui väike näib naine teiste ideede kõrval!” (9. VII. 19.) „Naised on kõik väärtuseta, labased, puised ihult ja hingelt.” (9. V. 19.) „Naised oma pehmete kõhtudega valgeis riideis puudutavad mu tahapandud risti käsi,” kirjutab Rootsman tülgastustundega jalutusest „Vanemuise” peol – ikka neistsamust valgetest, pehmetest, rõõmsatest naistest”, kelle järele teisal jälle nõnda igatseb.

Sest iha nende „labaste ja puiste” olevuste järele on niisama katke­matu. Ikka jälle peab päevaraamatu kirjutaja nende juure tagasi tulema. See on nagu mürk tema veres. Ta jälgib haiglase uudishimuga üle tänava oma korteri vastu elava naisterahva intiimsemaid eluviise ja märgib oma tähelepanekud korrapäraselt päevaraamatusse: „Esimesel ööl, umbes kell 1 öösel istus ta ja kirjutas ja naeris kellegagi kõneldes. Valge bluus ja must undruk. Undrukut ära võtma hakates puhus aga tule ära. – Täna õhtu vara juba kell 10 läks ta magama. Trehvasin kohe, kui ta palja pika valge hamega astus mööda tuba. Rind, käsivarred hoopis paljad. Siis puhkus tule.” (12. XII. 17.) Ja supeldes Emajões, linnast väljas: „Alasti plikad lasid põlvili rohtu pervele – natukene häbenedes.  Õitsev ihu puhkes rindades, niude karvad mustasid varjavate käte vahelt. Silmis häbelikkus ja naeratus. Edasi – naine tüse – kükitas vette, käändes selja meie poole.” (10. VII. 19.) Ja siis naise kirjeldus, füsioloogi naturalismiga, millest viimane kui luuleline unistus sulet: „Anatoomikumi oli toodud maalt noor tapet tüdruk. Nägin esimest korda ligidalt üleni alasti naist. – Rasvane tüdruk. Rinnaluu lõigati välja. Süda (kambreid ühel­pool 2, teisel 3), kops, maks, põrn (lühike), sapp (kollakas), sooled, magu, rind (rasv ja piimanäärmed), neerud, emakas, põis. – Koledat pole enam midagi, kuid on imelik, kui mõelda, eriti veel lauliku vaatepunktilt.” Tõepoolest!

Naise ahvatlus jätkub, kuid selle vahele segunevad surmamõtted. „Misjaoks need valged kingad ja sääred? Misjaoks see edvistav undruk, misjaoks see muretu, lõbus hing? Tuul vallatab undrukuis ja toob nähtavale kõigil pitsilise valge ääre – kui vaatan aknast . . . Midagi sooja valgub sealt alla ja laulab – see on meelituslaul. Kuid see minu hinge nõelabki valusalt, muutudes kurbuse lauluks. Kuid kurblisem laul on laul minu kaduvusest. . .” (26. V. 18.) Ja õudsel jõuluööl 1918, uites üksi Tähtvere pargis ja mõeldes oma ideaalarmsama peale, lõikab Rootsman ühe kuuse tüvele: „24. XII. 18. + k. e. o. m. e., m. a. (kord ei ole mind enam, minu ainus !)”

See surmaaimus kostab järelejätmata läbi kogu päevaraamatu. See on ta põhimotiiv. Autor on alles nii noor, ta hing ja ihu on nii näljane, ta armastab loodust, kunsti sõpru, naisi. Kuid siis ärkab ta jälle neist lohutustest: ah, see pole minu jaoks, see on mulle vähe, loodus ei tunne inimest, kunst on ebatäielik, sõbrad on võõrad, naised liig maised – mina ja minu unistused pole nende jaoks! Ja siis kaldub ta surmamõtteisse, mitte nii palju hävingut igatsedes, kui kindel olles ta peatses tulekus. See veendumus kujuneb ta ilmavaateks, see tundmus valdab ta täielikult, ilma et keegi teda ümbritsevaist seda oleks aimanud.

„Kes mõistaks inimestest arvata minu kisklemist, ribelemisi, vaakumisi ja vintsklemisi? Kes mõistaks tungida minu hingeellu, kes mõistaks arvata minu vaevu, minu piinu, minu valusid, suremisi?” (9. III. 18.)

Raskel ajal, 18. jaan. 1918, kirjutab Rootsman: „Minu eluteel on varsti lõpp. Ja elame meie pöörasel ajal. Mul on häbi, et ma midagi ei ole teinud – ja nüüd ära pean surema, mul on häbi, et ma endagi elu ei jõua päästa.” Ja pisut hiljem ikka niisama: „Imestan, et ma veel nii kaua vastu olen pannud ja veelgi vastu panen. Kuid nüüd on aeg lõpnud – tunnen, et on lõpnud.” (9. III. 18.)

Eriti mõjuvad Rootsmanisse sõdurielu ja kogemused velskerina: surmavari viirastub igal pool. „Inimesed ütlevad, et oleme õnnelikud – ajaloo tegijad ja suurte sündmuste nägijad. Kuid ütlen, oleme õnnetumad sarnastena. Mihuke iseloom ei kõverduks nende aastate tapmiste ja vägi­valla all!”  (2. VI. 19.)

Neli kuud enne surma kirjutab Rootsman oma saatuse kohta nii prohvetlikud read:

    Viimne kuristik mul ilmus,

    kuhu lendan ise,

    lendab ilm.

    Midagi ei ole enam pääle selle,

    kaugemalle seda.

    Tahaks visata kõik kadumisse,

    jäljeta nii enda, maa ja ilma,

    jättes ainult mitteolemise.

Surmaprobleem hakkab teda ikka enam ja enam huvitama. Ta kirjutab: „Kuid kui küsida, ma ei taha elada! mis siis? Täna pandi keegi mees magama. Kuid kui jalg ära lõigati – suri ta. Ja mees ei teadnudki, et ta ära suri!” Ta katsub end lohutada üldise elu jätkuvuse optimis­miga, kuid toob siis jälle enesekatsumiseks ja kiusamiseks väite: „Ma ei taha elada!” (30. VI. 19.) See kiusav mõte paelub teda ikka enam ja enam. „Tõesti, meie ei tea mitte midagi. Meie oleme viletsad. Ela ja ära iial küsi, misjaoks sa elad ja kellel sest kasu ? Ehk kui ei taha elada, siis võta suuruse pime usk ja ela siis. Ent kui ei taha sedagi, vaid ihkad arusaamist – siis saadetakse sind ära, et sind ei olegi enam. – Ja ma kisendan põhjatusse öhe, kisendan kui süütu märter riidal: Kes oled Sa, kelle poole võin poörda ? Kas Sind ongi või ei ole ? Mihuke Sa oled ? Näita end, Nimetu! Ütle oma nimi! Kas oled sa Jumal, Loodus, Kõik, Ise või midagi muud ? – Nii kisendan ma Mittemillelegi! Ma ei taha elada, kui ma ei tea, misjaoks mina elan. Ma ei taha olla ori, kes teeb mõtlemata. Ma ei taha olla masin, mis pandud käima, ilma et teaksin, misjaoks. – Ah, on nii vähe aega. Tahaksin minna kõrbe ja mõtelda, mõtelda…” (1. VII. 19.)

Ja jälle: „Halastamatu surm varitseb südames. Kõik, mis on – kaob pea, võib olla, õige pea. Täna ei ole see kohutav, vaid vaikne lein. Raipena laman laual. Kusagil lobiseb klaver, inimesed käivad mööda.” (4. VII. 19.) „Tunnen oma tervise muutunud pahemaks. Niimoodi iga­tahes ei ole ta enam kaugel . . .” (5. VII. 19.) „Üteldi, et olla jäänud otsa ja kõhnaks. Ah, mina! Keegi ei tea, keegi ei aimagi – et ainult vaks maad veel sinna, kust ei tule keegi tagasi.” (10. VII. 19.)

Kaks nädalat pärast eelmist märkust tuleb haigus. Kuid haige ei tee sest väljagi, tuigub jalul, käib veel loenguil. Ja otse rõõmuhõiskega kirjutab ta: „Keegi, keegi ei tea!” Nädal enne surma kirjutab Rootsman luuletuse „Palavikus”, ja selle palaviku kaudu siirdus ta „igaveseks välja­poole teadvust ja olemist”.

     

3

Kui tähendasin, et mind Oskar Rootsmanis huvitab rohkem psühholoogiline kui puht -kirjanduslik pool, siis tahaksin isegi ta luuletusi arvus­tades seda vaatekohta alla kriipsutada. Mitte nii palju hinnata ta luule­tusi küpsete kunstisaavutustena, kui selgitada seda hingeelulist alust, millest voolasid ta lüürika lätted.

On selge, Rootsmani järelejäänud luuletused ei kannata võistlust meie praeguse lüürika paremate avaldustega. Nad on laialivalguvad ainelt, katkelised kujult ja tehniliselt tihti enam kui abitumad. Vaevalt oleks õigustet nende avaldamine, kui nende autor viibiks alles elavate kirjas anderikka algajana, kes aga oma annet kaugeltki veel pole suutnud välja arendada. Kui nad aga nüüd ometi on ilmunud, siis selleks, et ühe noore taime lopsakat kasvuvõimet näidata, kuna me teame, see taim enam iialgi täiesse õilmesse ei või puhkeda.

Teiselt poolt, ka Rootsman ise poleks neid luuletusi iial sarnastena avaldanud. Sest need pole üldse mitte luuletused harilikus mõttes. Nad pole kunagi avaldanud nõudlikkust valmis kunsttöö nime kohta ja nad suudavadki seda nime ainult erandjuhustel pälvida. Rootsmani äsjailmunud luuletused moodustavad nimelt ainult osa ta päevaraamatust, on ainult kui täienduseks sellele. Tunduv osa neist ongi kogut otsekohe päeva­raamatu leheküljilt. Need on olemuselt ainult visandid, ekspromtid enese jaoks nagu päevaraamat isegi, esimesel meeleolu silmapilgul paberille märgit, ilma vähemagi viimistluseta. Nende kirjutamise ajal on idee ja meeleolu ise muutunud ning sellepärast ka rütm vaheldunud, autor on aga kirjutamist jätkanud, teadmata isegi, kuhu välja jõuab. Sellest siis nende tööde laialivalguv või katkeline iseloom. Vahel on olnud trükkimiskõlbuline ainult üksik salm, mis sisaldab ühtainust väikest, kuid värskelt tuntud pilti või meeleoluriiset.

Ja just sarnastena võltsimata silmapilgu tundeavaldustena on Rootsmani luuletused, ühenduses ta päevaraamatuga, huvitavaks allikaks loomispsühholoogia alalt. Rootsmani luuletajaisiku huvitavus selgub  alles ta päevaraamatu valgustusel, mis võimaldab heita pilku ta inspiratsiooni olemusse. Ja sel valgusel võib kinnitada, et Rootsmanis peitusid suure ning sügava luuletaja eeldused – hoolimata sellest, kas tuleviku too­dang oleks võtnud riimitud või ka riimimatu kuju.

Harva on keegi algaja luuletaja võinud anda oma luule algolemusest nii selget käsitust kui Rootsman. Ta päevaraamat sisaldab kirjelduse mõnest mahamuljuvast inspiratsiooni silmapilgust, mil valgustuslik nägemus on olnud nii rammestav, et jõud on puudunud seda kunstiöös realiseerida. On puudunud mõistuslik distsipliin ja tehniline oskus, et neid kohisevaid inspiratsiooni laineid kuidagi vormisse vangistada ning objektiivselt tajutavaiks teha. Nagu nad isikus tõusid, nii raugesid nad ka isikus, ilma reaalset avaldust leidmata. See on paljude tõeliselt andeliste algajate suurim traagika: emb-kumb, kas ei suuda nad oma sisemist põlengut vääriliselt väljendada, tunnevad ise seda ja kannatavad raskelt selle saamatuse all; või ei saa nad sest aru, on autosugestiooni paelus, ning tunnevad kibedat pettumust, et välisilm nende kahvatute sõnade taga nende sügavaid ja intensiivseid elamusi ei taha mõista. Hiljem, kui fantaasia kahtlemata osa oma värskusest ja spontaansusest kaotab, on ometi mitu korda rohkem eeldusi selle kahvatanudki fantaasia värvikamaks väljenduseks. Ja siin peitub üldse loomingu traagika: nii palju suurt ja kaunist on mõistet paratamatult hukkuma inimhinge, ilma väljapääsuteed leidmata.

Rootsmani märkused inspiratsiooni momentide kohta kuuluvad autori 18-22 eluaastasse, mil loov inspiratsioon ise on just kõige intensiivsem. Ta tuleb mingi rütmilise voogamisena, sügava kohinaga, täites rinna sõnul­seletamatu õnne ja ühtlasi ahastusega. Sest ei leia teed, ei leia abinõu selle nägemusliku meeleolu fikseerimiseks!

Nii kirjutab Rootsman: „Mispärast huikab ta mu pääs terve õhtu ja öö, mispärast häälitseb ta nüüd nii järelejätmata, kui sügisel mahajäetud lind raagulises lepikus üksinda, nii imeliste ja igatsusliste motiividega, mispärast rõhub ta nüüd minu rinda painajaliku võttega? Mere koha on kuulda, nii  imbuv, kibe, rõske, ja lained põrkavad volksudes kaldalt tagasi ühes vahutusega.   Meri, meri… O, ma rebiksin rinna tuhandeks tükiks!..(2. XI. 17.)

Ja veel selgemini kirjutab ta: „Recordare illam no etem: intelleges – nii tänagi kohises pääs, kui need eelmised read pähe lõikusid, kui kalavõrgud vees, mille ümber mõtted koguvad: palju, peened, õrnad, ilmavaldavad, ja välja tõmmates jäävad ainult need read, jääb ainult võrk, jättes kõik saladused ja kättesaamatused merre hingama, kuni jälle kord võrgud vette heidetakse, kuni jälle kord meri mühiseb, mässab ja vahutab. Kõn­dides hämaras kaua Toome vareme all lumisel alleel, olid need read täis elu, arusaadavust, lai mõttevald – ja nüüd on nad jälle ainult sõnad. Aga siis oli ilm, taevas ja maa, rind, hing ja süda täis mühinat, kohinat salajat, täis mässavat merd ja vahutavaid, loksuvaid laineid, täis jõudu ja hõõguvat tuld, täis tunnete tiivavihinat ja vaimude lendu, täis armastuse õrnemaid pisteid ja õrna jääkirmelist melanholismi, rusuvat raudrasket tuska ja recordare illam noctem: intelleges – muinasjuttu. Alles nüüd saan aru, kui vilets on inimene oma avaldusvõimega – tundeluule on üks sajandik omast emast tundest, alles nüüd saan aru, kui raske on ini­mestel aru saada lüürikast. Mil jõuab luule nii kaugele, et temas on elu, et temas on need reaalsed tunded, see recordare illam noctem: intelleges – ja kas jõuabki?” (19. III. 18.)

Kuid hoolimata neist kahklusist ei jäta Rootsman ometi katseid oma „muinasjuttu” sõnastada, nagu pole jätnud ükski tõeline lüürik. Ja nende Rootsmani katsete kokkuvõttena on ilmunud äsja ta luuletuskogu „Kaks algust”.

Nagu Rootsmani proosa päevaraamatus, nii on ka selle värsivormilise päevaraamatu aineteks peaasjalikult loodus, naine ja surm. Nende motiivide ümber keerles ta huvi, ja kõik muu, mis veel lisaks tuli, oli neist motiivest läbiimbunud. On huvitav võrrelda luuletuste kirjutamise kuupäevi vastavate kohtadega päevaraamatust: luuletus pole tihti midagi muud, kui elat päeva meeleolude kokkuvõte värsi kujul. Vaevalt on siin kunagi palja tahtmisega katsut luuletada, vaid iga luuletuse aine on võrsunud spontaanselt hingest. Rootsman räägib oma päevaraamatus halvaks­panevalt „Luuletet luuletusist”, mida ei kanna sisemine tung, vaid väline virtuositeet. Tema ise oli puhastverd lüürik, ja kui suurem osa ta vormilisist konarusist oleneski veel tehnilisest oskamatusest, siis osa kahtlemata ka sellest, et ta oma lüürilist meeleolu üldse liig raskeisse kammitsaisse ei tahtnud siduda.

Sellest otsekohesusest ja võtsimattusest oleneb ka Rootsmani luule­tuste initiimne veetlus. Meie ei loe jällegi mitte luuletuskogu, vaid päeva­raamatut. Me libiseme otsekui tähelepanemata üle tehnilisist konarusist ja naudime ainult neid lihtsaid mõtteid ning inimlikke tundmusi. Roots­mani piltides ja võrdlustes puudub virtuooslik viimistlus, kuid neis on värskust nagu kevadises maas ning rohelistes lehtedes. Nad ei üllata meid kunagi mingi ootamatu suurusega, nagu ei üllata üldse see lapse­likult kannatav hing, kuid nad paeluvad oma lihtsa inimlikkusega. Nad on õiglased selle sisemise õiglusega, mida kirjanduses kahjuks nii vähe leidub. Meid ei seo pea kunagi nende luuletuste väline vorm. Küll aga võime sagedasti neid kandva tundmuse kohta tarvitada Oskar Rootsmani enese sõnu: „See on midagi, mis absoluutselt ilus, see on midagi, mis absoluutselt hää.”

Friedebert Tuglas

Loomingust nr. 1/1924