Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Imperialismi ajastul tekkinud poliitiliste kriiside perioodidest on esimese Hiina kriisi aeg huvitavamaid ja ühtlasi üks tüüpilisemaid, täis omapäraseid imperialistliku poliitika võtteid. Meie näeme sellesse perioodi süvenedes markantselt väljendatult suurriikide püüdeid kind­lustada oma maa poliitikale ja kapitalile mõnes Kaug-Ida maailmakolkas sobivat või koguni monopoolset seisundit, võime märgata tihe­daid sidemeid rahvamajanduse ja välispoliitika vahel ning leida üllatavaid võrdlusvõimalusi praegusaja nähtustega.

Esimese Hiina kriisi ajastu rünnakutele asudes võis suurem osa suurriike lähtuda endise aja ekspansiooni saavutistest.

Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa kui ka Jaapan olid saanud Hiina enda või tema mõjualuse territooriumi arvel mitmesuguseid juurdelõikeid ja õigusi. Peale selle oli välismaalastel tähtsamates Hiina linnades, nagu Šanghais jne., oma asundusi. Seevastu ei olnud aga Saksamaa, kes oli alles võrdlemisi hiljuti suutnud koguneda kil­lustatud olekust suuremaks tervikuks, ei jõudu ega mahti saanud Kaug-Idas kanda kinnitada. Saksamaal oli küll juba 1860-ndate aastatelõpupoolel tarvidust tuntud oma laevastikubaasi järele ja krahv Eulenburgi missiooni poolt oli selleks kohaseks tunnistatud Formoosa saar. Vahepeal oli baasi hankimise küsimus tagaplaanile jää­nud, kuid Saksamaa jõu kasvades ja kabinettide suurpoliitika Kaug-Idas elavnedes sai küsimus taas akuutseks. Saksamaal hakati muu­seas kartma teiste riikide ettejõudmist sobivate Kaug-Ida kohtade haa­ramisel. Ka kommertshuvide pärast peeti toetuspunkti vajalikuks. Ja ei puudunud ka prestiiži ja lihtsalt agressiooni maiguga kaalutlused. Tahe Hiina rannale kinnitumiseks oli muu seas otseses seoses ka lae­vastiku kavaga, mille üheks põhjenduseks ja toeks tuligi luua mereväehuvid Kaug-Idas.

1890-ndate aastate teisel poolel muutus küsimus üha akuutsemaks ka selle tõttu, et viimase aja Saksamaa poliitika oli loonud mõjuvaid eeldusi toetuspunkti hankimise aktsiooni edukaks läbiviimiseks. Saksa­maa oli Venemaale ja tema liitlasele Prantsusmaale siiralt abiks olnud Jaapani Liaotungi poolsaarelt lahkuma sundimisel a. 1895; sinna oli see riik pesitsenud Hiina-Jaapani sõja puhul ja ka sinnajäämise endale kindlustanud Šimonoseki rahulepingus. Seetõttu arvati, et tänuvõlglane Hiina, kes oli säilitanud Saksamaa kaasabil Liaotungi poolsaare, osutab Saksamaale lahket vastutulekut. Sedasama arvati loomulikult ka Venemaa suhtes. Mis puutub Inglismaasse, siis oli Saksa esindaja Inglise kabineti liikmetega läbi rääkides mulje saanud, et Saksamaa võis tugipunkti saamiseks arvestada Inglise valitsuse toetust. Ka Jaa­pani valitsus näis vaatavat, nende riigimeeste väljenduste järgi otsus­tades, Saksamaa kinnitumisele Hiina maa-alale mitte vastumeelselt. Hoogu andis Saksa valitsusele ka „Alldeutseher Verband”. See ühing esitas näiteks Saksa püüete suhtes Kaug-Idas kantslerile märgukirja kus toonitati, et Saksamaa pidavat taotlema riigi huvides kogu energiaga ja arvestamata teisi riike tugevat ja kindlustatud valdust Hiina vetes, olgu see siis sadam või saarte grupp; sel­leks soovitati Amoy’d ehk Tšusani saari.

Hangitava koha suhtes ei olnud Saksamaal hulk aega kindlaidarvamusi. Aga 1897. a. sügisest peale hakkab ülekaalu omama Kiaotšou ja vastavad andmete kogumised lasksid seda kohta paista üha paremas valguses. 5. IX 1896 aruandes väitis admiral A. Tirpitz, et Kiaotšou laht moodustavat ainukese loomuliku ja hea sadama kogu Hiinas põhja pool Šanghaid kuni Niutšvangini. Soodsa hinnangu andis Kiaotšoule ka Hiina meretollidirektor. Ta leidis, et sadam asub soodsal kohal mitte ainult Šantungi, vaid ka Põhja-Hiina sisse-ja väljaveo valitsemiseks. Edasi väitis ta, et koht olevat soo­dus dokkideks ja laevaehitusettevõtteiks ning et tagamaa olevat rikas ja sisaldavat süit, rauda ja mineraale. Ta pidas Kiaotšoud ka heaks lähtekohaks raudteele Pekingi- ja Kiaotšou elanikke parimaiks kogu Hiinas nii füüsiliselt kui vaimselt. Ühtlasi kinnitas ta, et sealne kliima on eurooplastele asumiseks kohane. Lisaks tegi admiral Tirpitz veel kindlaks, et Kiaotšou laht on merepraktilises mõttes ka jäävaba.

Saksamaa hakkas Hiina võimude juures pinda katsuma laevas­tikubaasi suhtes juba 1895. a. oktoobris. Kõige esiteks võeti käsile Hiina saadik Saksamaal, keda sondeeriti mitteametlikult oktoobrikuu lõpul Hiina saadik avaldas õigustatud kartust, et juhul kui Hiinamaa tuleks Saksamaa soovile vastu, tõstataksid teised suurvõimud samasuguseid pretensioone ja tekitaksid raskusi. Samal ajal, umbes samal viisil ja samade tulemustega sondeeriti Saksa saadiku poolt ka Pekingis. Hiinlased ei osutanud Saksamaale mingit loodetud tänu ja kasutasid venitamise taktikat umbes 14 kuud Lõppeks detsembris a 1896 teatas Hiina valitsus, et ta ei saa Saksamaa soovi täita, sest teised võimud nõuaksid siis samasuguseid kontsessioone. Selge oli, et Saksamaa pidi valima mõne drastilisema tee, kui ta tahtis tingimata oma soovi teostada. Hämmastav on leida, kuidas üht niisugust ran­gemat teed juba mõne aja eest oli näidanud Hiina saadik ise. Nii näh­tub ettekandva nõuniku Klehmet’i ülestähendusest 18. III 1896, et Hiina esindaja ja tema saatkonna sekretär Kreyer on veebruaris soovi­tanud otsekohe soovitav koht haarata ja siis alles läbi rääkida. Saadik ise ei tahtvat omalt poolt asja Pekingis patriootiliste kisajate parast algatada ning ilma vähese vägivalla tarvitamiseta ei saavat Saksamaa midagi kätte. Ka Saksa saadik Pekingis olevat korduvalt ja tungivalt sama soovitanud. Lõppeks Saksamaa kalduski sellele soovitatud markantsemale lahendusviisile. Veebruaris 1897. a. arvasidki  keiser  Wilhelm  ia  välisasjade  riigisekretär A. Marschall v. Biberstem, et koht tuleb valdusse võtta sõjalaevadega ja sellega luua sündinud fakt. Esialgu Saksa valitsus siiski viivitas, tundes näh­tavasti teatavat piinlikkust nii järsu sammu astumiseks.

Isegi üks Vene diplomaat väljendus suvel, et selline ajakaotamine olevat kahetsusväärne; pidavat hea juhuse ära ootama ja siis haa­rama. Niisugune nõuanne võis ainult kinnitada sakslasi nende kavat­susis. 1. XI 1897 saabuski lõppeks siis see hea juhus, mida tõtatigi kasu­tama. Tõenäone on, et ka ilma selle paraja juhuseta oleks haarang tulnud teostamisele, ainult ehk pisut hiljemini. Mainitud päeval tapeti sekti „Da-dan-hui”, s. o. „Suure noa” poolt kaks Saksa misjonäri Šantungi provintsis. Saksa keiser rõõmutses väga, et hiinlased and­sid lõpuks nii kaua oodatud ajendi ja „vahejuhtumi”. Kohe, kui ta 6. novembril ajalehist luges 1. novembri sündmusist, telegrafeeris ta välisametile, öeldes, et laevastik peab silmapilkselt Kiaotšousse sõitma ja raskeimate repressaalidega ähvardama, kui mitte silmapilk­selt Hiina valitsuse poolt ei anta rahas mõõdetavat kõrget kahjutasu ja roimareid ei jälitata ega karistata; ta olevat kindlasti otsustanud loobuda Saksa üliettevaatlikust, kogu Ida-Aasias juba nõrgana nähtud poliitikast ja täie valjusega ning, kui vaja, siis brutaalse arvestamatusega näidata hiinlastele, et Saksa keiser ei lase enesega naljatada. Samal päeval telegrafeeriti admiral Diederichsile käsk Wuusungi, et too läheks silmapilk kogu laevastikuga Kiaotšousse, vallutaks sobivad punktid, välja pressiks omal viisil täieliku hüvituse ja teotseks suurima energiaga. 14. XI 1897 sooritasidki Saksa sõjalaevad oma ootamatu külastuse Kiaotšou lahte. Hiinlased seadsid viisakalt valmis aukompanii vastuvõtmiseks. Rahuliku külastuse asemel ilmus aga Diederichsi juhatuse all 717-meheline dessantvägi kes võttis valdusse munitsioonihooned ja laod. Hiina 1600- kuni 2000-mehelise garnisoni komandör kindral Tšang sai seletuse vallutuspõhjusist ja üleskutse kolme tunni jooksul taanduda, kusjuures marsisihiks pidi olema 15 km põhja pool olev Tsangkou. Teatava järelemõtlemise järel kindral Tšang võttiski lipu maha ja taandus. Kell 2.30 heisati Saksa lipp. Hiinlasile jäeti püssid kätte militaarau säilitamise mõttes aga munitsioon ja kahurid jäid maha.

Laevastikubaasi hankimine Kaug-Ida vetes oli sooritatud, kuid ühtlasi oli seega asetatud nurgakivi esimesele Hiina kriisile.

Nüüd tekkis küsimus, kuidas seda riskantselt teostatud sammu sanktsioneerida. Küsimus tuli arutusele juba järgmisel päeval peale Kiaotšou vallutamist, s. o. 15. XI 1897. a. keiser Wilhelm II eesistu­misel toimunud Saksa valitsuse nõupidamisel. Seal otsustati muu seas silmas pidada Kiaotšou lahe kestvat valdussevõtmist, kuid niipalju kui võimalik säilitada Hiina riiklikku ülemvõimu – võib-olla selle läbi, et maa võtta pikaajalisele rendile ja nõudmised kruvida nii kõrgele, et neid poleks võimalik täita ja see asjaolu õigustaks edaspidist valduses hoidmist. Saksamaa tollase juhtkonna suurepäraseid impe­rialistlikke võtteid ja õigusest arusaamist demonstreerisid Wilhelm II ja ta vend ka hiljemini. Kuu aega peale kirjeldatud sündmusi keiser Wilhelm sõitis Kieli, et jumalaga jätta prints Heinrichiga, kes pidi sõitma kahe soomusristlejaga Ida-Aasiasse. Õhtulauas pidas ta joogikõne, kus ütles, et kui keegi peaks tahtma sakslasi nende heade õiguste suhtes haavata, siis löögu Heinrich sekka soomustatud rusikaga. Prints Heinrich vastas, et teda meelitavat ainult Wilhelmi püha isiku evangeeliumi välismaal kuulutamine ja jutlustamine iga­ühele kes seda kuulda tahab ja ka neile, kes seda ei taha. Militaristliku haaranguga käsikäes käis muidugi majanduslik ekspansi­oon. Vastavaks teerajamiseks asus 27. I 1898 Kaug-Itta teele valit­suse esindajaist ja tööstureist koosnev komisjon, et uurida vahendeid ja teid Saksa ekspordi suurendamiseks.

Kirjeldatud sakslaste mentaliteedi juures oli loomulik, et hiinlastel polnud loota sakslaste lahkumist Kiaotšoust. Hiinlased olid sunnitud rahuldama sakslaste kahjutasu ja hüvituse nõuded ning alla kirju­tama 6. III 1898 rendilepingule Kiaotšou asjus. Sellega määrati, et 50 km vöö ulatuses Kiaotšou lahest kõrgveeseisu juures Hiina lubab Saksa vägede läbimarssimist igal ajal ja loobub ühtlasi korralduste tegemisest, millel ei ole Saksa valitsuse nõusolekut. Hiina valitsusele jäeti aga suveräänsus ja ta võis kokkuleppel Saksa valitsusega väeosi paigutada sinna vöösse ja kasutada muid militaarvahendeid. Rendi kestuseks määrati esialgselt 99 a. ja fikseeriti Saksamaa õigus kindlustisi ehitada. Hiina lubas renditud alal rendiajal suveräänsusõigusi mitte kasutada ja jättis selle õiguse Saksamaale. Määrati kindlaks ka piirid. Saksamaa lubas püstitada vajalikud meremärgid ja loobus maksu võtmisest Hiina laevadelt Kiaotšou lahes, välja arvatud erand­juhud. Juhul, kui Saksamaa soovi oleks avaldanud lahte Hiinale tagasi anda enne renditermini lõppu, pidi Hiina tasuma tehtud kulud ja andma Saksamaale ühe sobivama koha. Ühtlasi kohustus Saksamaa lahte mitte edasi renditama mõnele teisele võimule. Hiina lubas Saksamaale ka kaks raudtee ehitust Šantungis. Selleks tööks pidi asuta­tama Hiina-Saksa kompanii. Kompaniile lubati kõik paremused, mis olid teisilgi Hiina-välismaa kompaniidel, ja sakslasil lubati kasutada kaevandusi mõlemal pool raudteed 30 li ulatuses. Lubati ka pöörduda sakslaste poole igal juhul, kui Šantungis oleks tarvis võõrast abi. Juhul, kui sakslastel poleks kalduvust selleks, pidid Hiinale jääma vabad käed. Selle lepinguga oli Saksamaa sanktsioneerinud oma haarangu, pannes ühtlasi tugeva aluse majanduslikule ekspansioonile; lõppeks 2. IX 1898 kuulutas ta Kiaotšou vabasadamaks.

Kiaotšou haaramise tulemuseks oli aga samalaadilise aktsiooni sooritamine Venemaa poolt. Juba mõni aasta varemini oli Venemaal esinetud arvamusega, et Venemaa vajab Vaiksel ookeanil jäävaba sadamat. Sellest kirjutas näiteks ajaleht „Graždanin”. Ka Venemaa kõrgetempoline tööstuslik areng suunas tähelepanu uute alade hanki­misele, kuhu oleks võinud paigutada eriti metallitööstuse produkt­siooni, mille tõus oli eriti tugev. Vastavate produktide vastuvõtjaiks näisid sobivat uued raudteed, dokid ja muude ehituste alad.

Venemaa oli endale soodsa eelduse loonud Kaug-Idas edasi­tungimiseks Austriaga a. 1897 Peterburis sõlmitud lepinguga, kus pooled kohustusid, et nad tulevikus Balkanil enam üksikult ei esine, vaid arutavad iga esilekerkivat küsimust ühiselt ja – saanud kokku­leppele – teotsevad ühiselt. Venemaa oli sellega loonud endale vaba seljataguse Euroopas, mis võimaldas talle tarbe korral Ida-Aasias rünnakule asuda. Vastuseisu polnud karta loomulikult Prantsusmaa poolt, kes oli Venemaa liitlane, ja ka mitte Saksa­maa poolt. Keiser Wilhelm II oli koguni tsaar Nikolai II-le peale käinud, et ta vallutaks Liaotungi poolsaare. Niisugu­sele haarangut inspireerivale pinnale langesidki teated Saksa­maa poolt teostatud Kiaotšou aktsioonist. Vene tollase raha­ministri S. Witte mälestustest nähtubki kinnitavalt, et novembrikuul a. 1897 said mõned ministrid krahv Μ. N. Muravjevilt (Vene välisminis­ter) tähekese („zapiska”) ja hiljemini kutse ilmuda koosolekule, kus ees­istujaks oli keiser Nikolai II. Tähekeses olnudki, et sakslaste poolt teostatud Tsingtao vallutamise tõttu on Venemaa jaoks ilmunud moment võtta üks Hiina sadamaist, kusjuures selleks ette pandi Port Arthur või Talienvan. Muravjevi hilisema väljenduse järgi võis Venemaa Saksa valitsusele ainult tänulik olla, et ta Kiaotšou valluta­misega võimaldas Port Arthuri ja Talienvani kiirendatud valdussevõtmise, milleks muidu põhjus oleks olnud raskestileitav. Maini­tud novembrikuu koosolekul Muravjev kaitses haaramiskavatsust, kuna Witte vastu vaidles. Sõjaminister P. S. Vannovski toetas Murav­jevi. Witte ägedaile vasturääkimisele andis keiser järele ja koosoleku žurnaali märgiti, et keisrile polnud soovitav nõustuda välisministri ettepanekuga. Ent hiljemini otsustas keiser siiski ümber. Mõni päev peale koosolekut Nikolai II öelnud Wittele, et ta otsustanud võtta Port Arthuri ja Talienvani ja olevat juhtinud sinna laevastiku sõjaväega. Keiser lisanud juurde, et ta seda teinud Muravjevi ette­kande alusel, kelle teadete järgi Inglise sõjalaevad ristelnud Port Arthuri ja Talienvani ligidasis köhis, mis kinnitanud, et kui vene­lased ei haara neid kohti, siis teevad seda inglased. Järelikult andsid inglased viimase tõuke Vene haarangu teostumiseks. Witte arvab küll Muravjevi teate kohta, et see olevat olnud ebaõige, nagu tema hiljemini sellest teada saanud Inglise saadikult; nimetatud kohtade ligidal olnud küll mõned Inglise sõjalaevad, aga mingisugust kavatsust mõne sadama haaramiseks inglastel polevat olnud. See Witte väide on võrdlemisi naiivselt põhjendatud, sest vaevalt Inglise saadik oleks seda Wittele öelnud ilma vastava instruktsioonita, kui inglasil oleks olnud haaramise kavatsus. Et niisugune kavatsus siiski võimalik võis olla, näitab meile hilisem aeg. Nii teadis Saksa Londoni saadik 29 III 1898 telegrafeerida, et koloniaalminister J. Chamberlain öelnud temale kuulnud olevat, loomulikult küll ainult kuulujutuna, et juttu näivat olevat Inglise laevastiku saatmisest Talienvani. Ta lisanud juurde, et ühelt Talienvani ligidal olevalt kõrgendikult võivat Port Arthuri sadamat domineerida. Olgu kuidas oli, aga Venemaa arves­tas inglaste ettejõudmise võimalust ja asus kiires korras aktsiooni teostamisele. Hiina valitsuselt hangiti vastav luba ja kästi siis laevas­tikul Port Arthurisse ankrusse minna, et seal viibida ajutiselt kuni uue käsu saamiseni. 18. XII 1897 saabuski teade Peterburi, et Vene laevas­tik on asunud Port Arthurisse. Vene väed aga ei maabunud sakslaste kombel kohe, vaid alles 28. III 1898. Siis asuti linna – maavägi maa poolt merevägi sadama poolt. See sündis üks päev peale lepingu alla­kirjutamist Vene ja Hiinamaa vahel Port Arthuri loovutamise kohta.

Selle lepingu läbiviimisega oli olnud Venemaal suuri raskusi. Hii­nale esitatavate nõudmiste suhtes oli peetud valitsuse koosolek, kelle väl­jatöötatud tingimused tehti Hiinale teatavaks. Ent Hiina valitsus ei nõustunud. Selles mõttes avaldasid mõju Inglise ja Jaapani diplomaadid. Venemaa ei tahtnud vägivalda tarvitada, ent näis, et ei ole muud pääse­teed piinlikust ummikust. Olukorra päästmiseks segas Witte end vahele väga omapäraste vahenditega. Ta telegrafeeris rahaministeeriumi agendile, paludes teda korraldada kokkusaamist Lihungtšangiga ja teise tähtsa ametikandja Tšaninhuan’iga ja soovitada neile Witte nimel mõju avaldada, et kokkulepe vastu võetaks, kusjuures Witte lubas mõlemale  kingitused  (sic!) – esimesele  500 000 rbl. ja teisele 250 000 rbl. Igasuguseks kahtluse peletamiseks nende summade ise­loomu suhtes ütleb Witte ise, et see olnud esimene kord, kus ta läbirääkimisil hiinlastega on tarvitanud mõjutamist altkäemaksuga. Hiina keisrinna andiski peale pikemaid nurumisi Vene nõudmistele järele ja leping kirjutati alla 27. III 1898. Selles öeldakse, et Vene valitsusele renditakse Port Arthur ja Talienvan ja et leping ei riiva­vat mingil kombel Hiina keisri suveräänseid õigusi. Rendiajaks määrati 25 a., mis aega võis pikendada mõlema valitsuse vastastiku­sel nõusolekul. Nimetatud aja jooksul pidi kuuluma renditud terri­tooriumil kogu militaarkomando nii mere- kui maavägede suhtes ja samuti kõrgem tsiviilhaldamine Vene võimudele ja see pidi kontsentree­ritama ühe isiku kätte, kes igatahes ei tohtinud omada tiitlit „kuberner” või „kindralkuberner”. Põhja poole kokkulepitud piiri määrati neutraalvöö, kus tsiviilvalitsemine pidi kuuluma täielikult hiinlastele. Hiina vägesid võis saata sellesse vöösse ainult Vene võimude nõusolekul Mõlemad valitsused tunnistasid et Port Arthurit kui täielikku militaarsadamat kasutatakse ainult Vene ja Hiina laevade poolt ja et teda peetakse suletud sadamaks teiste riikide sõja- ja kaubalaevadele.

Mis puutub Talienvani, siis see sadam, välja arvatud üks sisemine laht, mis pidi olema täielikult kasutada Vene ja Hiina laevastikule, peeti avatuks väliskaubandusele ja vaba sissepääs sinna oli lubatud kõigi rahvaste kaubalaevadele.

Seda lepingut täiendati 7. V 1898 lisalepinguga, mis määras piirid täpsemalt ja kus Hiina valitsus nõustus ka, et ilma Venemaa nõusole­kuta ei tehta neutraalsel alal kontsessioone teiste riikide kodanikkude kasuks, ei avata teiste riikide kaubandusele sadamaid mererannal ida ja lääne pool neutraalvööd, ega anta ilma Venemaa nõusolekuta neutraalterritooriumil ei tee- ega kaevanduskontsessioone, tööstus­ega kaubandusprivileege.

Vene poliitilise ja majandusliku ekspansiooni edust tundsid end puudutatud olevat eriti inglased. Inglise ajakirjandus oli suurimal määral ärevuses ja tõi teravaid artikleid Venemaa vastu. Kogu 1898. a. kevade ja suve parlamendiarutlusist Inglise parlamendis paistsid välja sügavaim mure ja rahutus Venemaa suhtes. Inglise kabineti liikmeist eriti koloniaalminister Chamberlain ja Devonshire’i hertsog jälgisid suure murega Venemaa teotsemist Hiinas. Nad pidid tingimata arvestama tööstusringkondi, kellele Hiina oli suureks kasulikuks turuks. Devonshire’i hertsog saanud iga päev hädaldavaid kirju Laneashire’i puuvillatööstusest huvitatuilt. Hertsog kirjutas märtsis a. 1898, et kui neid haaranud paanika kestab, siis jäävat varsti seisma suur osa ettevõtteid ja tulevat tööliste vallandamine. Ka suurkapitalistid Rothsehildid olid Hiina asjade pärast mures. Inglise puuvillakapitali mure on arusaadav, kui silmas pidada, et puuvillkaubad olid olnud Hiinas impordiväärtuselt juba ammu esimesel kohal. Ka Mandžuurias olid puuvillkaubad välismaiste kaupade hulgas oma impordiväärtusega esimesel kohal. Loomulikult hakkas Inglise diplomaatia pinevalt töösse juba siis, kui venelased olid alles Port Arthuri reidil et leida mingisuguseid teid Vene ekspansiooni tõkestamiseks. Algust tegi Inglismaa õige üllatusliku sammuga. 17. I 1898 tegi Inglise peaminister ja välisasjade riigisekretär R. A. Salisbury Inglise Peterburi saadikule ülesandeks küsida Wittelt, kas on võimalik et Inglis- ja Venemaa käiksid Hiinas koos. Muravjev ütles, et on valmis kohe iga ettepanekut, mis looks lähemat kokkukõla (entente) mõlema riigi vahel, kaalumisele võtma, ja pani ette, et Inglismaa formuleeriks oma vaateid. Salisbury tegigi Venemaale üllatava ettepaneku, mis tüüris Kaug-Idas poliitilise olukorra täieliku ümbermoodustamise poole ja ähvardas suurriikide poliitilistele suhetele vapustavalt mõjuda. Salisbury kavatses huvisfääride piiritlemist nii Hiinas kui Türgis. Selle järgi oleksid Venemaale langenud Türgis huvisfääridena Bosporus ja Dardanellid, Musta mere juurde kuuluv Väike-Aasia piirkond (mille jõed Musta merre suubuvad) ja Eufrati org kuni Bagdadini. Inglise huvisfääri oleksid kuulunud Türgi Aafrika Araabia ja Eufrati org lõunapool Bagdadi. Hiina suhtes Salisbury tegi vahe Huangho oru (ühes põhjapoolsete aladega) ja Jangtse oru vahele; esimene oleks kuulunud Vene, teine Inglise mõjupiirkonda. Nendele paljutõotavatele läbirääkimistele said saatuslikuks mõned majanduspoliitilised operatsioonid, mis toimusid Hiina- ja Inglismaa vahel. Detsembri lõpu poole a. 1897 olid laenuläbirääkimised käimas Vene- ja Hiinamaa vahel. Ent Inglis­maa tõttas kasutama Liaotungi poolsaare pärast tekkinud pinevust Vene- ja Hiinamaa vahel ning astus ise Hiinaga laenu üle läbirää­kimistesse. Ajakirjanduse teadete järgi olevat küll Hiina see olnud, kes palunud Inglismaalt finantstoetust, et ta saaks tasuda Jaa­panile sõjavõlga. Vist oli küll huvi ses suhtes mõlemapoolne. Vene saadik Pekingis tõstis laenu vastu ägedat protesti, sest see rikkuvat mõjude tasakaalu Hiinas. Vene protestidel oligi Hiinas mõju. Veebruari alguses teatas Hiina, et Vene ähvarduste tõttu ta oli sunnitud laenu tagasi lükkama. Võib-olla Inglise meeleolude leevendamiseks Hiina osutas Inglismaale kaks korda vastutulekut. Inglismaa huvides oli säi­litada Kesk-Hiinat, Jangtse jõe basseini, oma huvidele. Seepärast esines Inglismaa 9. II 1898 sooviavaldusega, et Hiina annaks kindla tõendise, et ei loovuta kunagi territooriume provintsides, mis asuvad Jangtse jõe ääres, mõnele teisele võimule ei renditamise, panditamise ega muul teel. Sellele vastas Hiinamaa deklaratsiooniga 11. II 1898, mis sisaldaski nõutava. See aktsioon oligi muidugi selle tõttu päeva­korda tulnud, et Saksamaa ja Venemaa olid olnud agressiivsed Kiaotšou ja Port Arthuri suhtes. Need asjaolud sundisid Inglismaad tõket tegema teiste riikide võimalikule ekspansioonile. Lisaks sellele saavutas Inglismaa Hiinalt 13. II 1898 koguni deklaratsiooni, millega viimane lubas, et Hiina meretollide peainspektoriks on inglane nii kaua, kui inglise kaubandus on Hiinas teiste riikidega võrreldes esi­mesel kohal. Venemaa meelehärmiks elustusid taas koguni laenu­läbirääkimised Hiina ja Inglismaa vahel. Venemaa oli valmis taluma laenu, kui Inglismaa talle selle eest oleks jätnud Port Arthuri. Selles suhtes aga midagi ei saavutatud. Salisbury ei takistanud ka, et laenuläbirääkimised Pekingis lõpule viidi 1 III 1898, kuigi see hal­vasti mõjus Venemaaga entente’i sõlmimise kavatsusele. See lubab oletada et Inglismaa nähtavasti ei taotelnudki tõsiselt entente’i pakku­mist.

Näis, et nende sündmuste poolt loodud meeleolu tõttu tsaar ei kaldunud üldise entente’i küsimust edasi arutama. Ei usutud küll, et läbirääkimised tegelikult katkenud oleksid, aga nad olid kindlasti saa­nud tõsise hoobi. Sellega arvestades Inglismaa ei tõstatanudki enam entente’i läbirääkimisi ja katsus leida muid teid Venemaa taandumasundimiseks Liaotungi poolsaarelt. Inglismaa oleks meeleldi Jaa­paniga koos aktiivselt esinenud Port Arthuri ja Talienvani vallutamise vastu, kui mitte Jaapan poleks tagasi hoidunud militaarse mittevalmisoleku tõttu ja kasu poleks otsinud kokkuleppes Venemaaga Korea asjus. Londonis valitses pettumus Jaapani tagasihoidlikkuse ja Vene­maale lähenemise pärast. Inglise ministreist oli sõiakas eriti Chamber­lain. Orienteeruti lõppeks ümber ja otsiti Saksamaa sõprust. Selle orientatsiooni juured ulatuvad veebruarikuusse a. 1898. Ühel koos­viibimisel Alfred Rothschildi juures veebruari lõpul a. 1898, millest osa võtsid Devonshire’i hertsog, Chamberlain jt., arutati poliitilist olu­korda Kaug-Idas ja selle mõju Euroopa kaubandusele Hiinas. Lõpuks palusid ministrid Saksa saatkonnanõunikku Eckardsteini mõju avaldada Saksa saadikule Hatzfeldtile salajase läbirääkimise korraldamiseks viimase ja Chamberlaini vahel, et sellega algatada nn. akadeemilist läbirääkimist Inglis- ja Saksamaa vahel. Sel puhul Hatzfeldtiga läbi rääkides 29. III 1898 Chamberlain esineski sõjakuse avaldusega, mis osutab Inglismaa ofensiivsele hääletusele. Ta avaldas Hatzfeldtile tema pikema nurumise peale et paistvat juttu olevat Inglise laevastiku Talienvani saatmisest. Kui Hatzfeldt tähendas, et talle hästi selge pole, kas see oleks külastus või maabumine, tähendas Chamberlain ainult, et Talienvani ligidaselt kõrgendikult saaks Port Arthuri sadama üle valitseda, kui inglased sinna asuksid. Sel esime­sel kohtumisel olevat Chamberlain mõista andnud, et kokkuleppe sihiks Saksamaaga oleks protest Venemaa aktsiooni vastu Port Arthuris ja Talienvanis. Hiljemini olid Chamberlaini soovid mõne­võrra alanenud. Ta tähendas 1. aprillil, et kokkuleppe eesmärgiks ei pea ta mitte Venemaalt tema kasude äravõtmist, mis ta seni Hiinas saanud, vaid hoolitsust Venemaa laialdumise vastu tulevikus. Inglise-Saksa läbirääkimised, mis alul puudutasid ainult Kaug-Ida olukordi, võtsid lõpuks üldiste liidulabiraakimiste kuju, ent nurjusid aprilli esi­mesel poolel Berliini mõjukate isikute otsustamatuse ja sihilageduse tõttu. Järelikult Inglismaa polnud leidnud sobivat partnerit Venemaa-vastaseks võitluseks ei Jaapanis ega Saksamaal. Seeparast haarati lõppeks kinni ühest varus seisnud vahendist, mida oli kõnelustes mõnikord puudutatud. Juba veebruaris 1898.  a. on öelnud Hiina meretollide šeff sir Robert Hart, et Hiina valitsus pakuks Veihaivei sadama rajooni Inglise valitsusele rendile, kui ta arvestada võiks, et ta pakkumine leiaks soodsa vastutuleku. Kuid lord Salisbury lükkas tollal ettepaneku kui varase tagasi. Hiljemini tuli Vei­haivei küsimus taas esile. Taibati üsna õieti, et Veihaiveis asuks Inglis­maa Venemaa vastu ja võiks ühtlasi ka teatavat kontrolli teostada saks­laste tegevuse üle, kes Šantungis nähtavasti kõike tahtsid monopoli­seerida. Inglased vajasid veel igaks juhuks ka Jaapani seisukohta. Seepärast siis teatatigi vastavalt Inglise saadikule Jaapanis ja avaldati ühtlasi kuuldust, et Inglismaa loobumise korral pesitseks sinna Saksa­maa. Jaapani valitsus polnud vastu Inglise kavatsusele.

Enne kui asuda Veihaivei aktsiooni läbiviimisele, katsus Inglismaa siiski oma vastuolu Venemaaga lahendada veel teisiti, tehes ette­paneku, mille järgi Venemaal oleks tulnud loobuda Port Arthuri rentimisest ja Inglismaa oleks andnud kohustuse mitte ühtegi sada­mat Petšili lahes võtta ja Mandžuurias mitte interveneerida. Märgiti veel ära, et Inglismaa võiks deklareerida tarbe korral, et ta ei oma peale kehtivate lepinguõiguste mingisuguseid huve Mandžuurias. Vene­maa ei võtnud aga ettepanekut vastu, sest tal oli juba valmimisel leping Hiinaga Liaotungi küsimuse lahendamiseks.

Inglismaa oli järelikult sunnitud kasutama hiinlaste lahket vastu­tulekut. 25. III 1898 tegi Salisbury ülesandeks hankida eelisõigust Veihaiveile – peale jaapanlaste äraminekut – samadel tingimus­tel, mida venelased kasutasid Port Arthuri suhtes. Ühtlasi teatati, et Briti laevastik on teel Hongkongist Petšili lahte. 2. aprillil saigi Inglismaa Hiinalt esialgse nõusoleku Veihaivei loovutamiseks, kuid üksikasjad jäid lahendada pärastiseks.

Sellega oli Inglismaa tasakaalustunud ja kompenseerunud Saksa­maa ja Venemaa äsjaste saavutistega. Ta valdustele oli lisandunud tõhus laevastiku- ja operatsioonibaas alal, mis omas eeldusi peatseks suure tähtsuse saamiseks ja milles kaubandus oli õitsema minekul. Veihaivei faktiline valdusse võtmine toimus Inglismaa poolt 20. mail. Jaapanlased lahkusid ja inglased asusid asemele.

Veihaivei küsimuse korraldas lõplikult 1. juuli leping. Seal oli öel­dud, et Hiina valitsus nõustub renditama Veihaiveid Inglismaale nii­kauaks kuni Port Arthur jääb Venemaa okupatsiooni alla.

See Inglismaa äsjasaavutatud tugipunkt oli mõnevõrra kardetav Saksamaale, kelle mõjuala Kiaotšou oli Veihaiveile võrdlemisi lähe­dal. Seetõttu tekkis Saksamaal soov hankida kindlustust, et Inglismaa ei vaatleks Veihaiveid kui punkti, mis võimaldaks Šantungi kau­banduslikult rünnata. Inglismaa, kes vajas toetajat võitlemisel Vene aspiratsioonide vastu, oli Saksamaa soovi suhtes vastutulelikult meeles­tatud ja juba 21. IV1898 jõuti niikaugele, et Inglismaa andis Veihaivei asjus Saksamaale soovitava deklaratsiooni; selles ta lubas vormiliselt, et ta asudes Veihaiveisse ei oma kavatsust kahjustada Saksamaa õigusi ja huve Šantungi provintsis ega loo raskusi selles provintsis Saksamaale; olevat eriti arusaadav ka, et Inglismaa ei ehita raudteid Veihaiveist ja sellega ühes renditud piirkonnast provintsi sisemusse. Seega oli kõrvaldatud Inglis- ja Saksamaa vahekorrast ainuke Vei­haivei asjus võimalik vastuolu küsimus.

Mis puutub Venemaasse, siis on kõigiti arusaadav, et tema huvides oli muidugi Inglismaad Veihaiveist eemal hoida. Asub ju viimane Tšili lahe kaela ühes ääres, kuna Port Arthur on teises ääres. Veihaivei Inglise baasina tõotas seetõttu Vene mõju surve alla panna Port Arthuris ja samuti Tšili lahes. Seepärast kutsuski Vene valitsus 4. IV 1898 Saksamaad üles garanteerima Veihaiveid lepingu korras Hiina riigile juhul, kui jaapanlased sealt lahkuvad, mille vastu Hiina omalt poolt kohustuks, et ta ei loovuta Veihaiveid ühe­legi võõrale võimule. Saksamaa lükkas selle üleskutse vastamise edasi kuni Inglismaa vastuseni samal päeval. Inglismaale antud sele­tusele Šantungi küsimuses. Saksamaa viivitas enda kriitilisest olu­korrast üle ja andis Venemaale „korvi”, kui selgeks said omavahe­lised vahekorrad Inglismaaga, sest Saksamaa ei näinud siis enam mingit põhjust toetada Venemaad Inglismaa vastu viimase Veihaiveist eemalhoidmiseks. Just selle vastu arvas näiteks Wilhelm II, et olevat isegi soovitav Inglise kiil Veihaiveis võib-olla tulevikus mitte üsna hädaohuta Saksa-Vene naabruse (Kiaotšou – Port Arthur) vahel. Sellega oli nurjunud Venemaa algatus ja ta pidi alla nee­lama kaotuse kibeda joogi, sest ilma Saksamaa abita oli vaevalt võimalik Inglismaad Veihaiveist eemal hoida. Seni oli Venemaa püüdnud selgitada Saksamaale, et inglaste Veihaiveisse asumine on kahjulik spetsiaalselt Saksamaale. Nüüd, kus Saksamaa oli kindlustanud oma huvid Šantungis teatava deklaratsiooni kaudu, oli see võte muutunud kasutamiskõlbmatuks.

Kiaotšou vallutamisega alguse saanud ekspansiooninähtuste seeria jätkus veelgi. Loomulik oli, et ka Prantsusmaa püüdis kasu­tada soodsat olukorda, mis tekkinud Hiina nõrkuse ja sobivate pretsedendijuhtude tõttu. Esimeses järjekorras oli vajalik kinnitada oma naaberalasid, et võõrad ei tükiks sinna. Seepärast juba kaks päeva peale Veihaivei esialgset loovutamist Inglismaale esines 4. IV 1898 Prantsuse esindaja Hiina valitsusele sooviavaldusega kinnituse saamiseks, et ei loovutata mõnele võõrale võimule kõike või mõnda osa nende provintside territooriumist, mis on Tong­kingi naabruses, ei definitiivselt ega ajutiselt, ei rendile ega muul viisil. Hiina andiski soovitava vastuse 10. IV 1898. Üks päev enne selle vastuse saamist, s. o. 9. aprillil oli esinetud Pekingis juba teise ettepanekuga, mille esimeses punktis oli öeldud, et Hiina valitsus annab Prantsuse valitsusele või Prantsuse kompaniile õiguse ehitada raudteed Tongkingi piirilt Jünnanfu’sse, ja teises punktis, et Hiina valitsus annab Kuangtšouvani lahe 99 aastaks Prantsus­maale rendile, kes võib seal asutada mereväejaama ja söedepoo. Lõpuks paluti kviteerida seda dokumenti identse kirjaga, mis kujun­daks kahe valitsuse kokkuleppe. Mainitud kaks dokumenti pidavat täitma konventsiooni otstarvet. Järgmisel päeval Hiina tegi, nagu soovitud, ja selle kokkuleppe alusel võtsid Prantsuse väeosad 22. IV 1898 Kuangtšouvani lahe oma valdusse. Et mainitud kokku­leppes ei olnud piiriteldud rentimise üksikasjad, siis sõlmiti selleks 27. V 1898 konventsioon. Selle järgi valitses Prantsusmaa üksinda temale renditatud territooriumi, võis sinna ehitada kindlustisi paigu­tada väeosi või võtta tarvitusele muid kaitsevahendeid.

Inglased võtsid nüüd omakorda Kuangtšouvani hankimise ajen­diks, et nõuda hiinlastelt kompensatsiooni. Hiina valitsus andis järele ja 9. VI 1898 sõlmiti leping Hongkongi territooriumi laienda­mise asjus. Inglismaa saavutas Hongkongi ala laiendamise kuni 200 ruutmiili üldulatuseni ja vasakul ning paremal pool Kaoluni pool­saart olevad merelahed Mirsbay ja Deepbay. Kaoluni linnas jäeti Hiina ametnikele jurisdiktsiooniõigus seevõrra, kuivõrra see sobis militaarnõuetega Hongkongi kaitsemise asjus.

Loomulikult oli ka Jaapan sellest huvitatud, et tema naabruses olevad alad ei langeks teiste võimude mõju alla tekkinud haaramise ajastul, ja ta püüdis neid kindlustada teiste eest, nagu tegid seda Prantsusmaa ja Inglismaa. Samal päeval, kui prantslased võtsid Kuangtšouvani lahe oma valdusse, esines Jaapani valitsus sooviaval­dusega Hiina valitsusele, et ta deklareeriks, et ei loovuta aga rendita mõnele teisele võimule ühtegi osa oma territooriumist Fukieni pro­vintsis, Hiina rahuldas selle sooviavalduse 26. IV 1898. Jaapanil läks korda saavutada ka lepingut Jaapani asunduse asutamise kohta Sasis, mis asub Jangtse jõel, s. o. päris Inglise mõjualas, lääne pool Hankoud. See leping sõlmiti 18. VIII 1898. Selle järgi pidid asun­duses kõik sillad, teed ja politseijõud olema Jaapani konsulaadi ametliku kontrolli all. Hiinlasil ja välismaalasil oli lubatud seal elada, aga nad ei omanud rendiõigusi, mis olid lubatud selle lepinguga jaapanlasile.

Jaapanile oli tema mõju kindlustamisel Hiinas suureks abiks Ida-Aasia Kultuurliit (To-A dobun kwai), mis asutati Tokios a. 1899. Liidu eesmärgiks öeldi olevat status quo säilitamine Ida-Aasias, haridus­liku taseme tõstmine ja rahvuslikkude jõudude kõvendamine. Liidu püüded leidsid ekspluateeritud Hiinas väga vastuvõtlikku pinda. Liidu ideede vaimne läbitungivus sündis Jaapani koolide asutamise teel, õpetajate saatmise teel Hiina koolidesse, üliõpilaste Jaapani üli­koolide juurde meelitamise kaudu ja budhistliku misjonitöö läbi Fukieni provintsis. Aga Jaapani edu kestus oli sel alal lühike, sest märgati, et jaapanlasil oli kaks loosungit: üks oli küll „Aasia aasialasile”, aga teine oli „Aasia Jaapanile”. Ida-Aasia Kultuurliit lagunes lõppeks Jaapani poliitika mõõdukusepuuduse ja ebaaususe pärast.

Hiina ekspluateerimise nähtuste reale esimese Hiina kriisi ajal tegi poliitiliselt lõbusa lõpu Itaalia. Tajudes suurriikide silmapaistvaid imperialistlikke saavutisi, tuldi lõpuks ka Itaalias arvamisele, et Kaug-Idast sobiks hankida midagi ka Itaaliale. 28. II 1899 saigi teatavaks, et Itaalia on nõudnud Hiinalt Sanmun lahe loovutamist või renditamist. Hiina valitsus aga oli saadik Martino’le tema poolt läbirääkimiste alustamise suhtes saadetud noodi kohe tagasi saat­nud kinnitusega, et seda tehtavat vastastikuste sõprussuhete säilita­miseks, mis võiksid segatud saada läbirääkimiste alustamisega. See vastus sisaldas sügavat pilget, mida hiinlased võisid endale lubada, sest Itaalia polnud militaarselt kuigi tugev riik ja oli mõni aasta tagasi rängasti lüüa saanud isegi abessiinlastelt Adua juures.

Välisministri seletuse järgi olevat Itaalia valitsus tarvitusele võt­nud vajalikud abinõud satisfaktsiooni saamiseks. Hiinlased vaban­danud ja seletanud, et Itaaliat polevat tahetud solvata. Martino aga saatis Hiina valitsusele uue kirjutise ultimaatumi vormis, kus oli tingimuseks, et nelja päeva jooksul tuleb esimene noot tagasi võtta, läbirääkimised alustada ja teatada, et Hiina võtab Itaalia nõudmised põhimõtteliselt vastu. See Itaalia nõudmine oli vähe­malt koomiline, sest ultimaatumil polnud toeks kandvat jõudu. Itaalia välisminister ütles küll oma aruandes, et Martino  esitanud ultimaatumi omal initsiatiivil, aga näib vaevalt usutavana, et saadik oleks teotsenud nii tähtsa sammu puhul ilma vastava instruktsi­oonita. Itaalia valitsus igatahes tühistas Martino sammu ja kutsus ta kohalt ära. Nähtavasti Itaalia valitsus tegi seda prestiiži pääst­miseks ja ohverdas saadiku, tehes selle patuoinaks. Aga küsimus muutus siiski kabinetile saatuslikuks, sest saadikutekoda ei jäänud rahule. 1-3. maini tungiti saadikutekojas ägedasti valitsusele kallale ta Hiina poliitika pärast. Et võis loota ainult väikest ena­must, siis kabinett loobus ja 14. mail kujundati uus kabinett, mis sündmus osutuski Itaalia kogu Hiina-aktsiooni tulemuseks.

Suurriikide poliitiliste sammude puhul ilmnenud äge võistlus monopoliseisundi ümber kordus ka igal pool majandusrindel eks­klusiivsete majandustervikute vahel, kes püüdsid kramplikult kõrval­dada väliskapitali võistlust. Ka sellel rindel oli võite, kaotusi ja kokkuleppeid.

Üldiselt võib öelda, et Hiina oli kaetud peaaegu kõikjal välismaalaste ekspluatatsioonivõrguga, mis oli küll mõnes mõttes hiin­lastele kasulik, kuid ühtlasi ka kahjulik. Eriti solvav oli see aga Hiina rahvuslikele tundeile. Finantskapitali huve arvestama sunnitud imperialistlikud poliitikud püüdsid esimese Hiina kriisi aega­del eriti silmapaistvalt teostada ka poliitilist ekspansiooni, et võimal­dada oma maa kapitalidele võimalikult avarat rakendumisvõimalust. Hiinat kärbiti tükk-tüki järel ja näis, et kaugel ei ole aeg, kus Hiina üldse ära jagatakse. Õhinal püüti üksteise eest haarata paremaid osi Hiinast, kes oli poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaväeliselt jõuetu ega suutnud osutada ekspluatatsioonile tarvilikku vastupanu, kuigi välis­riigid omavahel kibedasti võistlesid nii poliitilisel kui majanduslikul malelaual, ja nende vahel seetõttu tekkisid olulised hõõrdumispinnad. Mahasurutud hiinlaste viha, mida suurendasid looduslikud õnnetused, nälg, puudus ja idamaine rumalus ning fanatism, purskus lõppeks esile suure rahvaliikumisena, mis on tuntud Bokserite mässuna. Selle vaatlus ei kuulu aga enam käesoleva käsitluse piirkonda.

H. Fischer

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1939