Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

igikaudu samal ajal kui Eestis „Kirjanduslik Orbiit”, „Põhjakaar” ja nende ümber koondunud kirjanike ja arvustajate sihipüüdlikumad esindajad tõstsid kilbile „elu­läheduse” parooli, mida hiljem on tarvitatud nii palju, et ta praegu näib tähendavat peaaegu koike, – samal ajal formuleeriti kaunis sarnaseid nõudeid meist lääne pool. Sellest on möödunud varsti kümme aastat ja vahepeal on ka kirjanduslik areng liikunud nii kiiresti, et juba näib see periood minevikuna, või peaaegu minevikuna, vähemalt kui võitlusfaas. Saksamaal näib niihästi vana kui uus „asjalisus” olevat igatahes likvideeritud uue pateetika kasuks. Ka Prantsusmaal on „proletaarlik kirjandus” päevakorralt taganemas. Barbusse’i surmaga kadus selle jõulisim isik­sus, ajakirja Monde’iga selle häälekandja. See liikumine vaibus suu­rel määral oma liiga kitsa ilmavaatelise ja poliitilise platvormi tõttu, mis tekitas alatisi sisemisi hõõrumisi ega vastanud kirjanduse elulisi­male vajadusele avaruste järele. Selle voolu kirjanduslikult elujõu­lisem ja vaimselt avaram haru elab praegu edasi kuukirja Europe veer­gudel, politiseerituni tiib aga kuukirja Commune raamides, millele on seltsinud tänavu vabameelsema ilmega kuukiri Les Volontaires.

Sama taandumisprotsessi näib olevat läbi elanud (ka prantsuse elulähedusluse kirjanduslikult kõige laiem haru, populism. Populis­tide rühmitus käib küll praegugi koos igakuulisel lõunasöögil mõnes rahvalikus kohvikus, kus mõnusad road hoolitsevad meeleolu eest; tal on ajakirja Cahiers de Paris näol oma häälekandja, mis ilmub 10 korda aastas; aga piisab ühest külaskäigust nende koosviibimisele, et tõdeda heroiliste aegade möödumist. See on vana sõpruskonna mõnus sööming, kus kala ja liha vahel valgelt punasele veinile üle minnes André Thérive, selle liikumise järjekindlaim ideoloog, võtab sõna, et kerge huumori ja mängleva sõnakusega meenutada tuttavaid printsiipe ja konstateerida mõne uue ande rõõmustavat tulekut samas suunas. Aga sel kõigel puudub sundiva vajaduse pinge ja otsinguind. Nende väga sümpaatsete koosistujate nägudelt võib lugeda muhelust, mis kõ­neleb soovide täitumisest. Vähemasti kümme aastat ajalugu on vaju­tanud oma pitseri sellele liikumisele, mis pole aga kaugeltki veel hääbunud, vaid ainult taandunud areenilt loovate vaimude töötuppa.

See ajavahemik võimaldab aga juba esimesi ülevaateid liikumisest, mis moodustab kahtlemata ühe olulise peatüki kaasaegses kirjandus­ajaloos. Püüame käepärast olevate andmete ja isiklike järelpäri­miste najal skitseerida järgnevas üht säärast üldpilti, millel ei puudu mõningad paralleeljooned meiegi vastava vooluga.

Populism sündis Prantsumaal õieti vastukaaluks sõjale eelkäinud ja järgnenud -ismideuputuse ekstravagantsustele. Selle algatajad taht­sid enne kõike kirjandust tagasi juhtida lihtsama stiili, üldinimlikemate teemade ning nende tingimuste ringi, mis on ühised suurele üld­susele, neile igapäevastele inimestele, kes moodustavad rahva selle avaraimas tähenduses. Soe kontakt nende inimeste eluga pidi kirjanikele avama uusi ja senisest sügavamaid perspektiive inimellu üldiselt. Kirjandus pidi muutuma alandlikumaks (see sõna kordub sageli popu­listide sõnavõttudes) elu suhtes, individuaalsed otsingud pidid viima elu üldiste tõdede nägemiseni, lihtsa inimese elujärje kujutamiseni. Kuid juba alguses pidid populistid leppima väikese saatuseirooniaga, mis nende -ismivaenulisusest hoolimata laskis nende oma suunal kuju­neda uueks -ismiks. Nad võtavad seda aga väikese vabandava mui­gega kui paratamatut kontsessiooni kaasaegseile kirjanduslikele kom­metele, sest fanatism on neile võõras, kirjanduspoliitika aga tuttav.

André Thérive’i kinnituse järgi on sõna „populism” näinud esimest korda maailmavalgust a. 1897 Paul Crouzet sulest ilmunud essees Génie du populisme (Populismi geenius), ununedes vahepeal, kuid ärgates uuesti a. 1929, mis ongi kaasaegse populismi kui teadliku rühmituse sünniaastaks. Algatajaiks olid kaks sel ajal juba üldiselt tuntud kirjanikku: André Thérive ja Léon Lemonnier, mõlemad ühtlasi romaanikirjanikud ja arvustajad. Thérive oli tervitanud vaimustusega sel aastal ilmunud Lemonnier romaani La femme sans péché (Patuta naine), mis juhtis mõlemad autorid kokku. Ühel 1929. a. juu- nikuu Õhtul koos viibides, skitseerinud nad uue kirjandusliku kooli põhimõtted: elustada uuesti vana realismi, astuda vastu psühholoogilise kirjanduse liialdustele, mida nad kutsusid juuksekarva lõhestamiseks ja nombrilismiks (sõnast „nombril” – naba, siis „nabasus”). Oma voolu võimalike nimedena olnud peale populismi kõne all veel „humilism” (sõnast humble – alandlik, lihtne), „demotism” (sõnast demos – rahvas) jt., kuni jäädud peatuma esimesele.  Ja 27. augustil ilmus ajalehes L’OEuvre Lemonnier artikkel väljakutsuva pealkirja all „Un manifeste littéraire” (Üks kirjanduslik manifest), kus esitati uue kooli juhtideed. Vastused ei jäänud võlgu. Ilmus vastukirjutisi ja entusiastlikke poolehoiuavaldusi. Lemonnier, uue liikumise agaraim õhutaja, kaitses avalikel koosolekuil ja ringhäälingus oma programmi. Kirjanduslikud ajakirjad korraldasid ankeete: 1929 a. oktoobris aja­kiri Mände pealkirja all „Noor generatsioon ja Zola”, 1930. a. suvel Les Nouvelles littéraires küsimustiku Talupoeglik ja proletaarlik kirjan­dus”, 1930 a. sügisel La Grande Revue rahvusvahelise ankeedi popu­lismi üle, millele vastas inglasi, ameeriklasi, belglasi, sakslasi, poola­kaid, rumeenlasi, venelasi, hispaanlasi, itaallasi, norralasi, kreeklasi jne. Kõikjal leidus soodsat pinda uute põhimõtete idanemiseks; realism polnud kusagil välja surnud ja vajas ainult teadlikku tõuget, et uuesti koolkonnaks kujuneda. Lemonnier ja Thérive oskasid seda pealetungi juhtida õige osavate strateegidena.

Prantsusmaal pole aga ükski vool oma loorbereid seni kindlaks pidanud, kuni ta pole oma eluõigust tõestanud teatris, otsekontaktis publikumassidega. See võimalus avanes populismile novembris 1930 Marcel Achard’i draama La belle marinière (Ilus laevatüdruk) lavas­tusega Comedie Francaise’is, mille puhul kriitik L. Descaves kirjutas: „Populismi sai eile Marcel Achard’i kätest oma kodanikuõigused teatri jaoks”. Lemonnier ei viivitanud ühes ülevaateartiküs ühendamast po­pulistliku liikumisega Lenormand’i näidendit Les Ratés (Luhtunud), Denys Amiel ja André Obey draama La souriante madame Beudet (Muigav pr. B.), Bernard Zimmeri, Jean Sarment’i, Gantilloni ja enne kõike Marcel Pagnoli menukaid tükke. Topaze (e. k. tuntud „Elu aabitsana”), aga kõigepealt Marius (Kauged rannad), mis hargnes liht­rahva miljöös, olid populistlikud teosed par excellence. Paraku olid kõik need autorid populistid ise seda teadmata, kuid nende teosed kõnelesid viimase kasuks.

Lemonnier agarus ei piirdunud aga ainult teatriga. Romantism oli omal ajal liitnud ühiseks rindeks luule, romaani, draama ja kuju­tava kunsti. Courbet oli kuulutanud Zola ideid juba enne Zolad; läi­nud sajandi lõpus tõendas maalija Manet ja luuletaja Mallarme sõprus veel kord sõna- ja kujutava kunsti suurt solidaarsust. Tuli luua „Salon populiste”. 15. oktoobril 1933 avatigi Bareiro kunstigaleriis esimene populistliku kunsti näitus, kus esinesid maalijad Zingg, Truchet, Mandler jt. See näitus ei vastanud hellitatud lootustele, kuid järg­mised aastanäitused tähendasid järkjärgult edusamme ja koondasid üha rohkem kunstnikke oma ümber. Populistide salongiga liitusid sellised tunnustatud maalijad kui Utrillo, Vlaminck, Waroquier, Rouault, ja 1937. a. hinnati neljandat populistide salongi juba üldi­selt kui üht tähtsamat kunstilist sündmust tol aastal.

Populism triumfeeris niisiis kiiresti õieti kolmel rindel: romaani alal, teatris, kujutavas kunstis. Ajas endas olid selleks koolkonnaks kõik eeldused olemas, nii et Lemonniex’l ja André Thérive’il jäi ainult üle latentseid tendentse selgelt esile tõsta ja isikuid koondada. Ka olid nad küllalt avara pilguga, et seda liikumist mitte sulgeda ahtasse kirjanduslikku palvekotta. Rühmale endale jäeti lahtise sõpruskonna ilme, kellega võis seltsida iga huviline. Iganädalaseks kooskäimise kohaks oli algul „Mahieu” kohvik, mis hiljem vahetati Odéon’i platsi ääres asuva „Café Voltaire” vastu, kuhu aga koonduti ainult kord kuus lõunasöögiks. Liiga sagedased kokkupuuted olid vahepeal tekitanud nimelt omavahelisi tülisid. 1938. a. novembris asendati aga seegi „Café Alexandre’iga”, mis asub „populistlikuimas” miljöös ja mille köök olevat parem, nagu kinnitasid selle lõunasöögi korraldajad. Iga sellist lõunasööki presideerib mõni sümpatiseeriv külaline, kelle auks ta on mõeldud. Nii on seotud aastate jooksul suur hulk kirjanikke ja kunstnikke ka isiklikult populistliku rühmaga.

Sama ülesannet on täitnud aga veelgi tõhusamalt „Prix populiste” (Populistlik auhind), mis asutati 1931. aastal pr. Coullet-Teissier ja André Thérive’i toetusel. Ja on iseloomulik, et selle žürii pole igal juhul krooninud mitte kõige pesuehtsamaid populistlikke teoseid, vaid on esmajoones arvestanud teose kunstilist taset ja autori ande originaalsust. Nii on see auhind tõstnud esile Eugène Dabit, Jean Pallu, Henri Pollési, Marie Gevers’i, Henri Troyat ja Tristan Rémy teo­seid. Eugène Dabit oli neist kahtlemata kõige silmapaistvam talent ja ühtlasi see, kes populistlikule romaanile andis selle kõige ehtsama ja võiks öelda ka inimlikult sügavaima tõlgitsuse. Tema 1929. a. ilmunud romaan Hôtel du Nord jääb tõenäoliselt populismi püsivaimaks mäles­tusmärgiks nagu üldse üheks kaaluvamaks teoseks viimase kahekümne aasta kirjanduses. Selle noore 1936. a. surnud kirjanikuga kaotas populism küll oma värskeima ande, kuigi tagasihoidlik Dabit ise, nagu võib otsustada ta kirjade järgi, hoidus võimalikult kõrvale populismist kui -ismist, nähes printsiipides ja õpetustes midagi kunstlikku, millele ta eelistas „lihtsust ja armastust, mõistvat ja sügavat inimlikkust”.

*

Eelnevas skitsis esitasime populismi välise ajaloo olulisemad sei­gad. Need õigustavad kõnelema populismist kui liikumisest, millel on oma juhid, sihipüüd ja õige hästi korraldatud propagandasüsteem, mille abil nad on võitnud kätte silmapaistva seisukoha Parnassil. Kuid see kõik langeks kirjanduslike anekdootide ajalukku, kui seda ei kan­naks sisukad isikud ja eluküllane looming. Millised on siis isikud, kes teda sisustavad?

Raoul Stéphan, üks populismi veendunumaid kriitikuid, nõuab, et sellele küsimusele vastataks mitte rühina liikmekaartide järgi, mis populistidel teadagi puuduvad, vaid arvestades ühiseid dispositsioone, mis seovad teatud hulga tänapäeva kirjanikke populistlike printsiipi­dega. Ta hoiatab samastamast populismi ainuüksi Thérive’i ja Lemonnier kujutusviisiga ja nimetab populismi pigem üldiseks hingeseisundiks, mis juhtis tervet rida kirjanikke kummarduma enne kõike lihtrahva murede ja rõõmude kohale, alates tagasihoidlikust väikekodanikust, üle talupoja ja töölise kuni viimase santlaagrini. Ligi­kaudu samas mõttes kirjutas ka Thérive 1935. a. ajakirjas Marianne: „Populism pidi tähendama kõigi nende romaanikirjanike tendentsi, kes tahavad kujutada inimelu täpselt ja õieti, pööramata pilku elu orjustelt, nagu teevad nii paljud psühholoogid ja moralistid.” Duhamel on lisanud sellele ühes intervjuus: „Populism on tagasipöördu­mine inimlikuma eluvaatluse ja väljenduse juurde.” Kui neid tunnis­tusi ühendada, siis tähendaksid nad lihtrahvaliku ainestiku eelistust, kõigi elutingimuste, kogu tõeluse arvestust ja soojalt sümpatiseerivat suhtumist kõigesse, mis on sügavalt inimlik, et niiviisi avastada neid väärtusi ka kõige lihtsamas, kus neid muidu ei arvata üldse elavat, või et paljastada nende puudumist seal, kus neid tõesti pole. Eugène Dabit rõhutab eriti viimaseid tingimusi ja lisab omalt poolt hindamisvabaduse nõude, kui ta tähendab ühes kirjas A. Thérive’ile: „Kui mõned kõnelevad populismist, realismist, siis ei näe nad muud kui tõe­luse „fotograafiat”. Nagu poleks meie mureks ümber kujundada, inter­preteerida seda tõelust, ja et öelda kõik, luua kunstiteost… Jah, kahtlemata, mu näilise osavõtmatuse taga on „kõige tumedam vaen”. Ärge kahelge selles. See maailm on liiga madal. Ja seda oli tarvis paljastada. Õnneks pole see kogu ühiskond. Aga Pariisis paljud, paljud on säärased inimesed. Mu arved on nüüd õiendatud selle maa­ilmaga. Kuid mind võib uskuda, ja uskuda teid, kui kirjutate, et mu vaatlus on aus.” Samas kirjas teisal selgitab ta populismi erivust naturalismist: „… populismi taga on, eks ole, naturalism. Mida me oleme aga tahtnud vahest kergemaks muuta; millele me oleme tahtnud juurde anda poeesiat. Ma kirjutan täielikult alla sellele lausele teie artiklis: „On tõsi, et kui põhimõtted ongi samad, siis on kunst vahe­peal teinud suuri edusamme.” Vähemasti püüame, et see niiviisi oleks…” Niisiis: traditsioonilise realismi üldised põhimõtted, kuid tänapäevakohaseks lisandiks aine luuleline hingestus ja nüansseeritum kunst. Viimase kahe tingimuse poolest eraldub populism muide ilm­sesti saksa „uusasjalisusest”, mis arvas vaadeldud asjade ja seikade kai­nest kirjeldusest jätkuvat, et tagada neile kirjanduslikku püsivust.

Eelpool skitseeritud üldised printsiibid olid nii avarad, et nad võimaldasid populismi lipu alla koonduda kõige mitmekesisemail tem­peramentidel. 1932. a. populistide salongi deklaratsioonile on alla kir­jutanud teiste seas näit. Georges Duhamel, Jules Romains, Charles Vildrac, Rosny vanem, Pierre Mille, Léon Frapié. Ja Raoul Stéphan loeb õigusega populismi tugede hulka ka Victor Margueritte’i, Romain Rolland’i, Louis Aragoni, Luc Durtaini, Andre Chamsoni, Louis Guilloux’d. Elavate seast lahkunud kirjanikest kuuluksid sellesse ringi kahtlemata Henri Barbusse ja juba nimetatud Eugène Dabit. Nende nimede loendusest üksi jätkub, et tõestada, kui suur kaal on olnud ka sisuliselt sel liikumisel tänapäeva kirjanduses.

Populismi põhimõtted on teostunud nende loomingus teadagi kõige erinevamais varjundeis. Ka pole kõik kaugeltki täitnud kõiki populistlikke loosungeid. Rolland, Duhamel, Romains, Mille, Aragon pole piirdunud ainult populistliku miljööga ega keskmiste inimeste kujutusega. Neid on aga seda kindlamalt sidunud realiteedi kui terviku arvestus ja humaansusteindents, mida nad on elustanud igaüks väga isikupärase kiirgusega.

Siinkohal viiks liiga kaugele kõigi nende lähem vaatlus. Ka on need kirjanikud juba osaliselt meie lugejale tuttavad: igatahes Rol­land ja Barbusse, osalt ka Romains, Duhamel ja Chamson, kelle teo­seist on ilmunud tõlkeid. Piirdume siinkohal mõne konkreetsema märkusega André Thérive’i ja Lemonnier enda loomingu kohta, kes on populismi teadlikemad viljelejad ja kelle kaudu võib saada mõne­võrra kujukama pildi sellest liikumisest.

André Thérive on üldiselt tunnustatud autoriteediks krii­tika alal. Ta on ajalehe Le Temps kirjandusekriitikuks, aga samal ajal prantsuse keele küsimuste spets Nouvelles littéraires’i veergudel. Ta ühendab endas niiviisi kirjandusajaloolase ja keeleteadlase erudit­siooni kriitiku vaistupeenusega, et kõige selle juures huvi tunda kogu inimliku elutõeluse vastu, mis teda ümbritseb. Need, kes on Thérive’i näinud, võivad küll tunnistada, et see mitme jumala üheaegne kum­mardamine pole jäänud mõjuta kogu ta isikule: mingi närviline siia-sinna heitlev olek muudab vestluse temaga äärmiselt väsitavaks. Kuid pruugib ainult vähe lähemalt vaadelda, kui selgub ta üllatav võime küsimusi lennult tabada ja mõne märkusega neile otse südamesse tor­gata. Selle kärmelt tabava pilgu ja varma keskendumisvõimega on küllap seletatav, et ta oma kriitilise töö kõrval on jõudnud avaldada terve tosina romaane, olles praegu alles neljakümnendais eluaastais. Ta kujutab neis kõigis väikesis oludes kiratsevaid elusaatusi, kelle igatsused ja kannatused lämbuvad väljapääsuta elu üldisse lootuse­tusse. Selles kõiges on midagi Flaubert’i pessimismist ja enesedistsip­liinist, mis illusionismi kartusel kiindub kõige hallimasse, aga ka ven­naste Goncourt’ide ja Huysmansi esteetilisest huvist grotesksete ja värdjalike kujude vastu. Mitte asjata ei imetle Thérive nende kunsti subtiilset realismi kui üht prantsuse romaani tippsaavutust. Nii on siis populismi üks juhte mitte Zola, vaid Goncourf ide realismi jätkaja. Ka järeldub see ta põhimõttest näidata elutervikut temas ristlevate elementide ja mõjude kogu keerukusega. Uueaegse psühholoogia ja sotsioloogia peened analüüsid on näidanud selleks kirjanikule ilmsesti teed.

Nagu näeme, eemaldub Thérive ise oma loomingus vähemasti ühest populismi printsiibist, mida mõned peavad olulisimaks, nimelt lihtsu­sest. Kuid ta vastaks sellele etteheitele küllap meenutusega, et on vahe lihtsuse ja lihtsustuse vahel, ja et just viimane tähendaks tõeluse mitmekesiduse reetmist. Oma stiili võiks ta aga kuulutada julgesti lihtsaks ses mõttes, et see on vaba ornamentikast ja püüab ainult võimalikult täpselt edasi anda kujutatavate seikade eneste keerukust, mida ta näeb isegi seal, kus arvame elavat kirvega tahutud inimesi. Nii oma romaa­nis Noir et or (Must ja kuld, 1931), Les souffrances perdues (Kaota­tud kannatused), Fils de jour (Päeva poeg, 1937).

Léon Lemonnier seevastu ühendab populistliku romaani tundelisemate traditsioonidega. Rahulik mahedus ja mingi rõõmus kirkus peegeldab neid eeldusi juba ta isikus. Ka tema on kirjanduslik erudiit: nimelt inglise kirjanduse spetsialist, kes on uurinud suure põhjalikkusega Ε. A. Poe’d. Võib-olla on ta pärinud sealt oma huvi hingede salapära vastu. Igatahes on tema see, kes kirjutas: „Popu­lismil on kaks palet. Ühelt poolt ta kujutab töölisi niisugusena nagu nad ilmnevad tänapäeva vaatlejale; teiselt poolt aga otsib ta rahva hin­ges seda, mis seal on salajasimat.” Ta ei jälgi mitte ainult väliseid tingimusi, vaid kõige tumedamaid uskumusi ja peidetuimaid igatsusi. Nii avastab ta lihtrahvalikus miljöös neid sisetragöödiaid, mida senine kirjandus paigutas ainult salongidesse. Romaanis La femme sans péché (Patuta naine, 1927) õrnatundlik ja usklik naine, kes ei saanud abielluda mehega, kellest ta tütarlapsena unistas, võõrdub selle salajase sisemise vastolu tõttu üha enam oma mehest kuni põlguseni igasuguse füüsilise kokkupuute vastu. Sama märkamatult eemaldub ka mees, kuni abielu katkeb. See sisetragöödia on kujutatud delikaatsuse ja psühholoogilise pinevusega, mis heidab talle kaunilt inimliku ja ülen­dava valguse. Sama „hingeline luksus” iseloomustab Lemonnier teist tuntumat romaani Un coeur imbecile (Rumal süda), kus väike ametnik Emile Pinjon, kelle naine on uksehoidjaks, armub tõelise rüütliarmastusega ühte näitlejatarisse. Lemonnier on suutnud seda nii varjulist ning ühtlasi pöörast kirge kaasakiskuvalt usutavaks teha.

Ses ühenduses pole liigne veel kord meenutada ka Eugène Dabit romaanide sügavalt hingestatud episoode, enne kõike Hôtel du Nord’i, mis kujutab ühe Pariisi töölishotelli elu. Need teosed näivad kõik olevat uueks tõestuseks sellele, kui ei eksi, Andrè Gide’i lausele, et maailma kauneimad õied on sageli kasvanud sügavaimaist soomülkaist.

Prantsuse eluläheduslus on aga kõige selle kaudu tõendanud üht­lasi oma juurdumist humanistliku kultuuri pärimustes, millele kirjan­dus on üheks teeks elupaljust läbi näha, et ehtsaid inimlikkusepärle kõikjal, kus neid leidub, üles korjata ja inimkonnale lohutuseks talle­tada, või et nende puudumist hoiatusmärgiks panna. Psühholoogiline kirjandus oli vahepeal, – meenutagem Bourget’d või ka Prousti, olgugi viimase vabanduseks ta enda peen tundlikkus, – otsinud seda kõike peamiselt jõukate ja jõudeliste eluringis, mille hingatav õhk muutus üha hõredamaks, kuni ehtsate õite asemel hakati pakkuma paberist lilli, või lõbustuti afekteeritud erandlikkuste vaatlusega. Popu­lismi ajalooline ülesanne oli teadvusse tõsta sügavamate kihtide ole­masolu. Ta tegi seda koolkondadele tavaliselt mitte omase silmaringi avarusega, mis ta häälekandjas lubab kõrvuti ruumi erinumbreile natu­ralistliku talupojakirjaniku Romain Rousseli ja väga peenetundliku inglise atmosfäärikirjaniku Virginia Woolfi üle. Toorekoelisele ja naiivsele realismile asetab see vool vastu asjade peenekoelisusest tead­liku ja kunstilise ehtsuse suhtes väga nõudliku realismi. Autori isiku­pärasele eluinterpretatsioonile jätab ta aga nii suure vabaduse, et selle voolu üks haru riivab kõige hapramat poeesiat. Ta nõudeks sine qua non on aukartlik huvi ehtsa inimliku elutõe vastu mis ulatub väliseist ühiskondlikest sidevusist kuni sisima salapärani.

Aleksander Aspel

Loomingust nr. 1/1939