Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Jakob  Hurda 100.  sünnipäeva  puhul.

  

Väga lihtne ja vähegi tähelepanelikul vaatlemisel otse silmator­kav tõde, et rahvaste ja riikide elus on üheks põhiliselt tähtsaks tegu­riks nende arvuline suurus, sageli pole tunnetatav vajaliku selgusega. Euroopa poliitilisse mõtlemissegi tungis näiteks väikeriigi kui eritüübi nägemine võrdlemisi hilisaegse nähtusena.

Veel XVI ja XVII sajandil ei etendanud ta siin peaaegu mingit osa. Poliitiline ja ajalooline vaatlus rahuldus riikide erinevuse käsitlemisel peamiselt vana- ja keskajast päritud jämedakoelise puhtformaalse kriteeriumiga, kas üksikud, kas paljud või kas kõik kodanikud riigi valitsemisest osa võtavad, ja jagas siis vastavalt riike monarhiateks, aristokraatiateks, demokraatiateks.

Ka XVIII sajand pidas üldiselt veel sellest skeemist kinni. Kuid sama XVIII sajand tõi siin vaatlusse ka uue lähtekoha. See sajand tundis erilist huvi inimese elu looduslikkude, kliimast ja pinnasest tulenevate tingimuste vastu. Ja ühtlasi õnnestus tal matemaatilises meetodis leida kindlat vahendit oma teoreetilisteks käsitlusteks. Neil eeldusil toodi poliitilisse vaatlusse uued lähtekohad riikide ja rahvaste eluruumi pindala, geograafiliste omaduste ja rahvastiku arvu näol. Poliitiliste küsimuste arvulise käsitlusega, mis arvestas eriti pindala ja rahvaarvu, tõstetati põhimõtteliselt väikeriigi probleem. Ja sama sajandi suurimaid poliitilisi mõtlejaid Montesquieu suutis väikeriigi olemust haarata juba täie teravusega ja selge tabavusega.

XIX sajand oma pingsate rahvuslikkude liikumiste tõusuga ja väikerahvaste küsimuse osatähtsuse suurenemisega süvendas ja avar­das oluliselt tunnetust rahvaste ja riikide arvulise suuruse suhtes. See oli soodustavaks eelduseks, et ka meie rahvuslikult ärkavas ühis­konnas õige varakult saadi teadlikuks rahva arvulise suuruse osa­tähtsusest.

Esimesena sõnastas eesti ühiskondlikule mõttele meie väikerahvaliku tunnetuse kõige mitmekülgsemalt ja süstemaatsemalt Jakob Hurt.

Tema päevil viis see tunnetus kõigepealt eriti keskse ja tähtsa küsimuse juurde: kas eesti rahvas on suuteline jääma püsima ja kas ta on võimeline iseseisvalt edasi arenema? See oli algavale rahvuslikule ärkamisele lähtekohaline küsimus. Rahvuslik ärkamine iseene­sest tähendas sellele küsimusele jaatava vastuse andmist, tähendas seda uue rahvusliku eneseusaldusega ja teotahtega. Kuid kahtlust tekitav küsimus jäi ometi pidevalt päevakorda ja nõudis ka mõistus­likku vastust. Selle kohta oli vaja selgusele jõuda nii juhtidel endil oma meelsuse sisustamiseks, aga samuti ka propagandavahendi kujun­damiseks laiemate rahvahulkade äratamiseks ja kinnitamiseks.

Eesti rahva kurvalt kujunenud minevik, igast küljest rõhutud ja võõraste eestkoste alla pandud olevik, kultuuritaseme madalus, rah­vusliku ühiskonna nõrk sotsiaalne diferentseerumine, hariduse saa­nud ühiskonnaliikmete ümberrahvustumine ja seekaudu nende kaotsi­minek oma rahvusele – need kõik olid nähtused, milledest rahvus­liku ärkamise algupäevil küüniti juba märksa selgemat ja teadlikumat ülevaadet saama. Ja nende kõigi puhul tuli peletada närivaid kahtlusi, kas eesti rahvas on suuteline jääma püsima ja välja arenema ise­seisvaks kultuurrahvaks.

Kõige selle juures tuli veel eriliselt aru anda rahva püsimise ja arenemise väljavaadete suhtes, silmas pidades tema arvulist väiksust. Rahva väike arv on alati n.-ö. neetud küsimus igale väikerahvale. See põhjustab piinavaid kaksipidi mõtlemisi, tekitab norutunnet, seob ja tõkestab rahvuslikku üritlikkust. Eriti põnevana pidi see väiksus tunduma eesti rahva suhtes, kelle eluruumis ristlesid aktiivselt kahe suurrahva – saksa ja vene rahvuslikult sulatada püüdvad mõjud.

Niisuguses olukorras püstitades küsimuse eesti rahva püsimisest ja elujõust ning vastates sellele jaatavalt, sai J. Hurt mõjukamaks rahvusliku truuduse kuulutajaks ja kasvatajaks. Ja sellena nägi ta eesti tähtsamate rahvuslikkude päevaülesannetena kõigepealt vaja­dust peatada käimasolevat haritlaste ja teiste, peamiselt talupojaseisusest tõusnud rahvaliikmete ümberrahvustumist ja teiseks äratada ja aktiveerida neid ja kogu eesti ühiskonda rahvuslikule ühistööle. Juu­reldes mõlema ülesande puhul neid tõkestavate tegurite üle, jõudis Hurt veendumusele, et üheks olulisemaks tagasihoidvaks põhjuseks siin on usu puudus oma rahvasse ja tema tulevikku just tema väik­suse tõttu. Seepärast oli vaja kinnitada nii endal kui ka sisendada teistesse usku oma rahva püsimisse, tema elujõusse ja paremasse tulevikku, oli vaja seda teha ka kõigi võimalikkude mõistuslikkude argumentidega.

Hurda argumentatsioon rahvusliku püsivuse kohta üldse, eriti aga eesti rahva suhtes oli õige laiapiirdeline, ühelt poolt ajalooline, teisest küljest päris moodsalt sotsioloogiline ja samal ajal ka eetiline. Tähtsamaks lähtekohaks oli veendumus, et iga rahva, ka kõige väik­sema elujõud juurdub tema keeles, iseloomus, pärimustes ja ajaloos. Selle elujõu kandel on kõigil rahvastel pikk ja visa, otse igavene elu. Üksiknäidetena esitab Hurt rahvastest, kes hoolimata oma karmist saatusest on jäänud püsima, juute, baske, vende, liivlasi, volgasoomlasi. Oma rahva puhul arvab autor, „et Eestlased mitte kärblased ei ole, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid vana ja visa rahva­sugu, kes ammu juba ilmas elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab”.

Nii igavesest elujõust kantud rahvast, arvab Hurt, on võimatu ka sihikindlate vahenditega ümber rahvustada. Kuigi ajaloos on olnud võimalik mõne rahva vägivaldne hävitamine, ei usu autor enam sellist võimalust edaspidi ja seda ka mitte eestlaste suhtes. Ka nn. „loomulikku” ümberrahvustamist ei pea Hurt eesti rahva puhul mingil tingimusel võimalikuks. Kõige ohtlikuma rahvusliku ümbersulatamise – saksastumise võimaluse puhul hüüab ta pateetiliselt: „Ei ialegi! Seitsesada aastat üheselamist Sakslastega ei ole meid Saksaks muuta ja töiseks teha jõudnud, ei saa ka töine seitse sada pärast meid seda tegema”.

Et eesti rahvast pole võimalik olnud saksastada ja et see tule­vikuski on võimatu, selle olulisemaks põhjuseks peab Hurt siin maal asuva saksa rahvaelemendi koosnemist üksnes hõredast ülimuskihist ja selle kõrval just kohaliku enamusrahvaga sotsiaalselt läheda saksa talupoja puudumist. „Meie maal ei ole iale Saksa rahvast olnud ja ei saa teda ka pärast poole olema. Meil küll seitsesada aas­tat olnud ja on nüüdgi üksikuid Sakslasi siin ja sääl, nimelt linnades, aga Saksa rahvast, see on: Saksa talupoege ei kuski,” ütleb Hurt ja rõhutab eriti: „Üksnes üks rahvas saab võimust töisest rahvast ja muudab tema keele ja meele, liha ja loomu töiseks, teeb temast töise rahva ei ilmas keegi muu ega midagi muud”. Üksikud eestlased on küll ümber rahvustunud ja viimastel aegadel suurenenud vaba­duse soodustusel võivat see protsess jätkuda. Aga kogu eesti rahva saksastamine ülimuskihtide poolt on Hurdale „asjata arvamine ja ihkamine, mis ialegi täidetud ei või saada”.

Ka saksastamist koolide kaudu pidas Hurt kogu rahva ulatuses täiesti võimatuks. Ta arvas: „Koolid võivad küll üksikuid inimesi rahvast lahti kiskuda ja laiale pillata, aga rahvas ise jääb kõikumata ja kiikumata kui kalju kivi paika”. Ja seda haritlastegi ümberrah­vustumist pidas Hurt varsti seismajäävaks nähtuseks, mille olulise­mat pidurit ta nägi nende keskel aja jooksul ikka enam süvenevas ja levivas rahvuslikus truuduses.

Samuti nagu eesti rahva saksastamine oli Hurda silmis võimatu ka tema ühtesulamine mõne muu rahvaga. Juba meie rahva geograa­filises asendis ja tema kompaktses asustuses nägi ta selleks küllalt kindlat tagatist. Kolmest ilmakaarest – läänest, põhjast ja idast – eraldatud teistest rahvastest veepiiridega, oli eesti rahvas suutnud oma avatud lõunapiiri aastasadade jooksul hoida oma endisel kohal. „Sedaviisi on kõik piirid niisugused, et nad rahva elu ja olemist, keelt ja käiki loomulikult nõnda koos hoiavad, kui üldse üks koht ja asupaik seda teha jõuab,” tähendas Hurt oma kokkuvõtlikus hinnan­gus eesti rahva asuala piiride kohta.

Rahva enamiku kindlas paiknemises just põlluharimise kaudu ja viimaseil aastail hoogsamalt levima hakanud taludeostu tagajärjel nägi Hurt olulist lisategurit eesti ühiskonna rahvusliku enesesäili­tamise võimes. Neil eeldusil ei tekitanud temas kartust ka ettenähtav majandusliku suhtlemise elavnemine esimeste raudteede ehitamise tagajärjel. „Nemad ei saa meie rahvast ära viima ega töist asemele tooma,” oli tema kategooriline ennustus.

Rahvuse säilitamise kindlamaks relvaks pidas Hurt eesti ema­keelset kultuuri, mille algmed vähemalt ta leidis kõigiti käes olevat nii kirjanduse, ajakirjanduse, seltsielu, kiriku, kooli jne. kaudu. Ja selle kultuuri edaspidise viljaka arenemise kohta polnud Hurdal väikse­matki kahtlust, kuigi ta samal ajal oli vägagi teadlik selle teel olevais raskusis.

Ka rahva poliitilisest olukorrast, tema alluvusest Vene riigivõi­mule, ei aimanud Hurt 1870-ndate aastate alguses, kui veel puudusid hiljemini venestuspoliitikast saadud kogemused, tekkida võivat ohtu rahvuslikule enesesäilitamisele. „Nõnda kui meie maa oma geograhvialise seisu ja olemise järele üks lahutamata liige sest suurest riigist ja tema krundist on, niisama lahutamata on ka Eestirahvas üks liige selle riigi alamatest. Aga seesinane ühendus ei nõua ialegi, et üks liige otse seesamasugime peab olema kui töine tema kõrvas”. Nii kirjutades lootis Hurt, et Vene riigivõim väärtustab iga rahvast just tema „loomulise olemise” järgi, millega ta on kõige kasulikum, kui ta „otse ses loomus ja vaimus, ses usus ja elukombes, mis temale kohane ja omane, tööd teeb ja vaeva näeb, ammetit peab ja kohust täidab”.

“Nii oli J. Hurdal eesti rahva püsimise küsimuse puhul õige mitmekülgseid kaalutlusi. Küsimust ennast ja selle jaatava vastuse põhjendamist pidas ta oluliselt tähtsaks, otse nurgakiviliseks eesti rahvuslikus ideoloogias, mistõttu ta korduvalt selle juurde tagasi tuli. Esmakordselt arendas ta üksikasjalisemalt neid oma seisukohti ärkamisaja haritlaste koosviibimisel Helmes juulis 1870. Järgnevalt esitas ta oma kaalutlused küsimuse kohta laiemale lugejas­konnale 1872. a. „Esimeses aruandes tööst Aleksandrikooli kasuks”. Saksa publikule oli määratud nende mõtetega tutvustamiseks Hurda poolt 1874. a. koostatud kirjatöö „Estnische Tagesfragen”, mille ta kandis ette s. a. Liivimaa kirikuõpetajate sinodil ja mida ta kavatses hiljemini ka trükis avaldada.

Kogu selle küsimuse asetus ja samuti selle jaatava vastuse põh­jendamine oli Hurdal ajendatud põhiolemuselt väikerahvalikust tunne­tusest. See väikerahvalik tunnetus sai tal lähtekohaks ka eesti rahva ajaloolise kutsumuse mõtte otsimisel ja sõnastamisel. See ei saanud olla rajatud rahva suurele arvule ja välisele vägevusele, vaid tema aluseks pidi olema üritava vaimu ja pingsa töö kaudu uute väärtuste loomine. Mõtted, mis Hurt sel puhul avaldas oma Helme kõnes a. 1870, on väärt, et neid jälle meenutada ning ikka ja jälle ka meeles pidada.

Hurjutades rahvuslikke ülejooksikuid, kes otsisid oma uut rah­vuslikku kodu „vägevamate” rahvaste juures, ja kutsudes neid tagasi oma sugurahva salgamise teelt, ütles Hurt: „Aga tahad sa vägevaks, kuulsaks, targaks, ausaks saada, siis jää oma vendade hulka ja auusta oma vanemaid lapselikult, nõnda kui sinu kohus. Au, kuulsus, tarkus ja vägevus pole mitte ühe ainsa rahva eesõigus, ega ole teda Jumal kellegi rahvale juba luues kaasa annud. Tema on igale rahvale saadav vara, kui aga rahvas ise teda tahab ja mõistab otsida. Pole seks ka tarvis, et rahvas iseäranis arvorikas peab olema.” Näida­nud üksikasjaliselt, kui palju on igal eestlasel oma kodumaal ja oma rahva keskel vaimu ja töö rakendamise ning uute väärtuste loomise võimalusi, asetab Hurt küsimuse: „Aga kas kehva Eesti hulk ka suu­reks ja vägevaks võib saada?” Ja vastus sel puhul kõlab: „Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad.

Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Neil on siis ka suur riik ja suur sõavägi. Seda viisi suureks kül Eestirahvas ialegi saada ei või…. Töine, suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elu poolest. Kes Jumalast antud kallid vaimu andid, meelt ja mõistust mehiselt ja õigel viisil pruugib, kes teaduste ja juurdlemiste põllul mehist ja väsimata tööd teeb, kes igas ausas ja käsulises töös esimene püüab olla, kes omas inimeselikus, perekonnalises ja riigilises elus laitmata, õiglane, tuline, tark, osav edasi püüdja, kel armastus südames põleb ligimesi ja isamaad vasta, kes Jumala kartlik ja vaga, nii et eesmärgiks võib olla töistele, niisugune on tõeste suur inimene ja niisugune äratab, õpetab, juhatab, harib, valgustab ka muid, niisugune on iluks, auuks, tuluks kõigele omale maale, kõigele inimese seltsile, oma teo ja sõnaga, oma eesmärgiga vägev südamete ja vaimude võitja igal pool, kuhu tema vaimu sädemed langevad ja tema töö ulatab. Ja kes kõige enam inimese sugule õnne ja kasu toonud, see on kõige suurem ja vägevam mees. Mis senni ühest ainsast inimesest ütlesime, sünnib ka terve rahva kohta olgu ta hingede arule suur või pisukene. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja töistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab.”

Näitena selle kohta, „mis vaimu suurus ja vägevus, mis tõeste haritud elo kombed võivad ja jaksavad”, meenutab Hurt vanaaja väikest kreeka rahvast tema tagajärjekais võitlusis Pärsia suurriigiga ja tema kestvat järelmõju ka pärast poliitilise iseseisvuse kao­tust. „Sellesarnatsest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada,” jätkab autor edasi, „pole ka Eestirahval keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame. Ja niisugune suurus ja vägevus, olgu teda kellelgi enam ehk vähem, kui palju tahes, on igakord hinna­lisem kui välimene suurus maakrundile, hingede arule ja poliitika väele, niisamati kui vaimu suurus keha suurusest, mõistus rusikast ülekäib. – Õige au õitseb meil omal maal, õige suurus sigineb üksi sugulaste seas, täielise tulu toome üksi tööd tehes oma vanemate väljal ja usume meie seda ja elame selle järele, siis oleme loomu­line oks kõrge inimese sugu puus ja mitte ülearvuline ja asjata siin. ilmas.”

Nende väljendustega sõnastas Hurt eesti ühiskondlikule mõttele meie rahva ajaloolise kutsumuse idee, lähtudes seejuures tabava reali­teeditundega väikerahvalikust tunnetusest. Kindlalt on siin piiriteldud põhiline lahkuminek suur- ja väikerahva vahel, mis on tingitud nende erinevast suurusest. Üksnes suurrahvas võib taotella välise vägevuse eesmärke, mida ta võib saavutada poliitilisel alal ja sõja­liste vahenditega. Seevastu jääb väikerahvale avatuks ainult vaimu suuruse tee. See on kõrgeastmelise kultuuri loomise, igakülgse vaimu arendamise ja pingsa töö tee. Ja ainult sel teel saavutatav suurus on märksa väärtuslikum kui väline hiilgus ja vägevus. Sel teel arendab ka iga väikerahvas end eripäraseks „loomuliseks oksaks” inim­konna suures puus, rikastades eriväärtustega inimsoo üldist kultuuri ja õigustades ning põhjendades nende kaudu oma rahvuslikku olemasolu.

Selline ajaloolise kutsumuse idee oli tuletatud väikerahva rea­listlikult nähtud ja hinnatud olukorrast. Selles kontseptsioonis kutsu­muse idee on jäänud eesti ühiskondlikule mõttele raudvaraks ka kõigil järgnevail, aastakümneil. Ta püsib praegugi ja on suuteline edasi elama ka tulevikus, sest ta on rajatud elulisele alusele.

Meie trükisõna ärkamisajal ja pärast seda, samuti meie suuline eneseavaldus on püüdnud lakkamatu järjekindlusega juhtivalt ja õhu­tavalt rõhutada hariduse, vaimse loomingu ja üldse töö õilistavat ja rahva sisemist vägevust kasvatavat jõudu. Ja meie töökas ja püüdlik rahvas ise – ega ta pole pingutanud oma otsivat ja loovat vaimu ning oma keharammu üksnes häda sunnil ja leivamuredest aetuna. Siin on olnud olulisel määral edasi kihutamas ka sisemine loomisjõud ja töötahe, mis on suunanud iga üksikut väikerahvale võimaliku sisemise vägevuse taotlemise teele. Sedasama vaimsust meie ühis­konnas näitab ka tema janu hariduse järele. Ja ega siingi ole taga kihutamas üksnes vanemate soov võimaldada oma lastele „kergemat elu”, vaid otse vaistlik äratundmine, et hariduse kaudu saavutatakse sisemist vägevust ja seda nii selle omajale kui ka kogu rahvale.

Eesti ühiskonna väikerahvalik asend koos oma ajaloost päritud eluvõitluse tingimustega on ajendanud teda eripäraselt seisu­kohta võtma ka poliitilisis küsimusis. Nagu varemini talupoeg oma eluõiguste eest võitlusis saksa mõisniku vastu oli kalduv tuge ja abi otsima riigivõimult, nii ka ärkamisajal meie teadlik ühiskondlik mõte rajas oluliselt palju riigivõimu heasoovlikkusele. Siingi otsiti toetust saksa eestkoste alt vabanemiseks Vene riigivõimult. Kui aga venestamisreformide tulekul taibati, et see riigivõim taotleb hoopis erisihte, mis olid vaenulikud eesti rahvuslikule ühiskonnale, siis oli pettumus suur. Ja vaevalt on kunagi meie väikerahvalikust tunnetest teh­tud nii vildakaid, arge, pessimistlikke ja ühtlasi ohtlikke järeldusi kui järgneval venestusajal.

Päris tõsised ja siirad rahvuslased arvasid nüüd, et eesti väike­rahvale on rahvuslikkude küsimuste aeg jäädavalt möödas. Ärkamis­aeg olnud ainult lühidalt kestnud „luuleaeg”, mille möödumise järel selgunud, „et „rahvus” niisama kergeste näppude vahel ära sulab nagu lumi”. „Laps (s. o. eesti rahvas) on esimese sammu elus astunud, on sõrme tulesse pistnud ja ära kõrvetanud” – nii kirjutati 1888. a. eesti rahvuslikus ajakirjas. Eesti ühiskondlikku mõtet juhtida püüdev „Oleviku” toimetaja A. Grenzstein langes hämarasse usukaogusse oma väikerahva tuleviku puhul ja jutlustas oma keeruliseks aetud mõttekäikude kaudu vabatahtlikku rahvuslikku allavandumist. Ühtlasi tunnetas Grenzstein vahest traagilisemalt kui keegi teine eesti rahva väiksusest tulenevaid järeldusi.

Pöörde selles languses tõi uus sugupõlv, kes algatas eesti ühis­konnas järjekordse uuestisünni, mis seni on tuntud „Tartu renessansi” nime all. See uus liikumine oli suurel määral tagasipöördumine ärkamisaja paremate päevade traditsioonidele. Ka selle uue liikumise ideoloogias oli tähtsaid lähtekohti just väikerahvalik tunnetus. Kuid uue elujõu ja tugevama rahvusliku moraali kandel olid järeldused sellest märksa teissugusemad kui eelnenud venestusreformide-aegsel ühiskondlikul mõttel.

„Olgugi meie rahvas väike, kuid ta on ometi rahvas!” ütles uue ajavaimu juhtivamaid mehi J. Tõnisson. See tähendas eesti väike­rahvale samade õiguste tunnustust, nagu need olid igal teiselgi rahval. Sellest tõekspidamisest lähtudes algas ühtlasi sama rahva juhtimine sisemise vägevuse kasvatamise teele, samale teele, mida oli kuuluta­nud J. Hurt ärkamisaja algupoolel. „Rahvuslik iseteadvus” ja „kõlbline iseolemine” pidi olema juhtiv nõiakepp, mille abil eesti väike­rahvas võis jõuda täisõiguslikuks liikmeks üldises rahvasteperes. Selle kõlbelise omajõu kandel asus „Tartu renessansist” tulnud uus sugupõlv erilise südikusega ja sihiteadlikkusega rahva omakultuuri, majandusliku ja sotsiaalse isetegevuse arendamisele, seega selle „tõise suuruse” ja vägevuse taotlemisele, mille Hurt ütles olevat kättesaa­dava ka igale väikerahvale. Siin oli J. Tõnisson see, kes rea aastate keskel enne meie poliitilist iseseisvumist tõmbas kaugeleulatuvaid järeldusi ja eesti ühiskondlikule mõttele juhtivaid sihtjooni just väikerahvalikust tunnetusest lähtudes.

See tunnetus viis Tõnissoni ühtlasi rõhutatult lojaalsele suhtu­misele Vene riigivõimusse. Meie ühiskondliku mõtte radikaalselt tii­valt soovitatud osavõtmist võitlusest Vene tagurliku riigikorra vastu tunnistas Tõnisson pika aastate rea kestel eesti väikerahvale täiesti taunitavaks ürituseks. Just meie rahva väiksuse tõttu pidas ta oht­likuks tõmmata teda poliitilise võitluse keerisesse. See oleks võinud Tõnissoni arvates kujuneda ohtlikuks „küünte kõrvetamiseks”. Ise­loomulikult põhjendas ta kord (1903. a.) oma soovitatavat poliitilist hoiakut, arendades seda nii varemini kui hiljemini rohkeis variatsioonides: „Selles võitluses aga, mis suurtesse riigiküsimustesse puutub, peab meie väikerahvas ainult pealtvaataja osa etendama. Meie tun­neme väga hästi oma olekut ja kasinat jõudu üleüldistes riiklistes küsimustes. Ilma et meile keegi eduvastaste nime võiks anda, võimeniisugused küsimused heameelega riigis valitseva Vene suurrahva seletada ja läbi võidelda jätta. Nendest küsimustest eemalehoid­mine on meie eluküsimuseks. Võimud, mis nendes küsimustes töö­tavad, on meie rahva kohta nii suured, et kui korraga ennast vaenuliselt meie väikese rahva vastu pööraksivad, meil ots käes oleks”.

See äratundmine aga ei andnud Tõnissonile väiksemalgi mää­ral norutamiseks põhjust, vaid ajendas teda veel südikamalt taot­lema seda „tõist suurust”, mis on saavutatav ka väikerahvale, on saavutatav nimelt kultuuritööga, „võitlusega sirbi ja saha taga”. Seda joont arendas Tõnisson lakkamatu järjekindlusega, õhutades seda väsimatult suu ja sulega ning püüdes sedapidi hingestada meie rahva tööd ja kultuurilisi üritusi. „Mitte see ei ole Eesti väikerah­vale,” kirjutas Tõnisson 1905. a., „esimeses joones tähtis, mis­sugune riigipoliitiline olukord on, vaid päänõudmiseks jääb, et rah­val võimalik oleks hariduseluliselt ehk kulturelt kasvada, vaimliselt ja varaliselt edeneda”. Kaks aastat hiljem (1907) ütles Tõnis­son samas vaimus: „Meie peame ära tundma, et meie kohta otsust­andev üleüldine poliitiline seisukord ega ka rahva tuleviku kõrge poliitika ei ole, vaid see, kuidas meie oma rahva kultuurilist ja hariduslist jõudu suudame kasvatada”. Ja veelgi kaks aastat hil­jem (1909) ütles Tõnisson piltlikult, et meie rahvas pidavat ainult adravagusid pidi edasi tungima ja seega jõudvat ta kõrgemaile kultuurisihtidele nii viljakalt edasi, et selle „varju ka suurrahvaste sõjaväelise võimu helk kustub”.

Need kõik on ainult üksikud näited Tõnissoni rohkearvulistest väljenditest, milledest nähtub, kui tugevasti väikerahvalik tunne­tus mõjutas tema seisukohavõttu meie rahvaelu lähtekohalistes põhiküsimustes. See oli õieti muutunud ajatingimusis sama seisukoht, mida oli aastat 30-40 varem sõnastanud J. Hurt.

Tõnissoni hoiatav seisukohavõtt eesti väikerahva poliitilisest võit­lusest osavõtmise küsimuses tekitas kindlat opositsiooni mitmesuguste radikaalsete pahempoolsete suundade poolt. Ka siin jäi enamiku rüh­made juures kaasamõjuvaks rahvuslik lähtekoht. Ja samuti ei lah­kutud siingi väikerahvaliku tunnetuse pinnalt. Kuid vastupidiselt Tõnissoni esindatud suunale rõhutati siin ka eesti väikerahvale vaja­dust aktiivselt osa võtta poliitilisest võitlusest tsaarivalitsuse vastu, mille edasipüsimises nähti ka olulisemat rahvuslikke arenemisvõima­lusi takistavat tegurit. Arvestades, et Venemaal nn. muulased moo­dustavad ligemale 40°/o. kogu rahvastikust, nende hulgas väikerahvad, kelle suurus on kõikumas 1 1/2 miljoni ja 200 000 vahel, koguarvult üle 30 miljoni hinge ehk 17°/o kogu riigi rahvastikust, samuti tähele pannes mitmesuguseid ajaloolisi kogemusi, arvati meie ühiskond­liku mõtte radikaalsel tiival, et ka väikerahvad koos on küllalt olu­liseks teguriks poliitilises võitluses tsaarivalitsusliku korra vastu ja et nende eemalejäämine siit on lubamatu.

Nende mõttekäikude edasiarendamine ja tegelik ellurakendamine oli oluliseks teguriks Vene revolutsiooni tulekul. 1917. a. revolutsioon, milles lõplikult laostus Vene maailmariik, asetas meie väikerahvalikule tunnetusele hoopis uued perspektiivi eeldused: seni võimsana ja võitmatuna tundunud Vene koloss langes nüüd paljukordselt väik­semaks suuruseks ja selle kõrval tõusis seni poliitiliselt tähtsusetuna või vähetähtsana hinnatud väikerahvas omakorda märksa tõhusa­maks suuruseks. Muutunud olukord põhjustas meie väikerahvalikus tunnetuses uusi järeldusi, mis avaldusid meie poliitilisis iseseisvumispüüetes ja Eesti Vabadussõjas.

Esitatud olulisemaist momentidestki on küllalt, et veenduda, mil­list lähtekohalist osa on etendanud eesti ühiskondlikus mõttes väikerahvalik tunnetus. Kuigi temast on eri aegadel ja eri suundade poolt tehtud ka erinevaid järeldusi, on ta üldiselt siiski kõikjal olnud selleks põhijuureks, mis meie rahvuslikku ideoloogiat on hoid­nud sügaval selles maamullas, mille üheks oluliseks komponendiks on meie rahva väike arv.

Väikerahvalik tunnetus on andnud olulisi tagajärgi ka Eesti ise­seisvuse ajal nii meie rahva- kui riigielu põhi-, samuti ka kõrvalküsimuste käsitlemisel ja lahendamisel. On ainult soovida, et vaja­likud järeldused väikerahvalikust tunnetusest veelgi põhjalikumalt järele mõeldaks ja need järeldused ka ellu viidaks.

Praegu, kus me elame pinevas rahvusvahelises olukorras, mis on eluliselt riivamas ka meie riigi ja rahva saatust, avaldub meie väikerahvalik tunnetus kõige ilmekamalt visas ja järjekindlas polii­tilise erapooletuse säilitamises. Sellise erapooletuse taotlemine pole ju mitte meie ja ka mitte kaasaja leiutis, vaid ta on juba rohkeid aastakümneid kõigi väikeriikide teadliku poliitika keskseks juhiseks. Kuid seejuures ei tundu ta kohalikus rakenduses mingi kunstliku laenuna, vaid on meie ühiskondliku mõtte orgaaniliseks osaks, mil­lel ei puudu ka ulatuslikumad ajaloolised juured meie väikerahva­likus tunnetuses.

Kui sama ohtlik rahvusvaheline pinevus sunnib meid pingutama oma mõtteid ja tegusid oma riikliku julgeoleku kaitseks, siis on meil sellest veel eriline põhjus sügavamalt läbi mõelda oma väikerahvalikku asendit ja sellest teha vajalikke järeldusi. Uks esimesi asju, mille kohta oma ühiskondlikus ja poliitilises mõtlemises ning hoiakus peame suuremale ja sügavamale selgusele jõudma, on see suur erinevus väikerahva ja väikeriigi ning teiselt poolt suurrahva ja suurriigi olundis, mis on tingitud nende suurusest.

Meie eluhoiak, mõtteilm, sageli ainult fraseoloogiagi on veel tugevasti mõjutatud suurrahvaste juures ja suurriikides moes olevaist eeskujudest. Väikerahvaste eluprobleemid on suurel määral nime­pidi ju õieti needsamad, mis suurrahvastelgi. Kuid tegelikult on suur vahe nende probleemide erikaalus ja nende puhul vajalikes lahendusviisides.

Rahvaarvu tõstmine näiteks on keskse tähtsusega küsimus kõi­gile rahvastele. Kuid kui määratult palju tähtsam on see küsimus väikerahvale! See oma loomult keeruline küsimus, mida ei saa kusagil lahendada palja õhutamisega ja pealiskaudse jutlustamisega, nõuab väikerahva juures märksa ulatuslikumat ja sügavamat tähelepanu, kui see on vajalik suurrahvastel.

Rahvahariduse ja kultuurilise loomingu küsimused on tähtsad igale rahvale. Kuid väikerahva juures on nende erikaal märksa suurem kui suurrahva juures. Sest just siin on väikerahval see peamine ala, kus ta võib saavutada tõelist vägevust, seda „tõist suu­rust”, millest kõneles juba Hurtki.

Sotsiaalsete küsimuste lahendamine on kujunenud praegusaja riigi üheks olulisemaks ülesandeks. Väikeriigi ees seisab see üles­anne palju nõudlikumana, sest et just selle ala kaudu võib ta viia ühis­konda eriti tulemuslikult tihedamasse osasaamisse riigi väärtusest ja seega ühtlasi ka riiki ennast sügavamale kodanikkude südamesse, mis on omakord riigi enda püsimise ja tugevuse elulisemaid eeldusi.

Ja lõpuks – kui oluliselt küll erinevad üldise poliitilise hoiaku eeldused ja tagajärjed väikeriigis ja teiselt poolt suurriigis. Väike­riigis on palju elulisem vajadus hoolitseda oma kodaniku kõrgema üldise, seehulgas ka poliitilise kvaliteedi eest.

Kui meie ühiskondlik mõte ärkamisajast peale on seadnud meie rahvuslikule isikule ja ühiskonnale väikerahvalikust tunnetusest läh­tudes ülesande taotella suurust ja vägevust töö ja loomingu kaudu kultuurilisel ja ka majanduslikul alal, siis kaasaegses omariigis on suurenenud nõue kasvatada ja tõsta meie kodaniku sotsiaalset ja poliitilist kvaliteeti vastavalt meie väikerahvaliku olundi tingimus­tele. Need kesksed ülesanded oma rahva sisemise suuruse ja väge­vuse taotlemisel on pidevad, ulatudes läbi tänapäeva tulevikku.

Hans Kruus.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1939