Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

W. B. Yeatsi mälestuseks

  

oor, otsaesisele langevate sinkjasmustade juuksesalkudega, oliivpruunika näoga, kullisuuga ja lehviva musta kaela­sidemega poeet mustas sametkuues – traditsioonilisele boheemlas- ja luuletajakujutelmale kõigiti vastav figuur. Tema luuletused käsitlevad kaugeid, päikselisi haldjamaid, kuhu ahvatellakse lapsed kodulävelt ja mõrsjad pulmapeolt, iiri muinaskuningaid, müstilisi, ilu ja luulet kehastavaid roose, legendaarsete meeleolude videvikku. Keele näiline lihtsus on sääljuures erakordse kultuuri tulemus, kuid selle taga on siiski selgesti tunda Eire maa­rahva ja looduse karastavat õhustikku, millesse kummaliselt seguneb ülitsivilisatsiooni „fin du siecle’i” väsimus tunnet.

Hämmastavalt praktiline teatridirektor, kes asjalikult ja osavalt on asund looma iiri rahvuslikku draamat, hoolitsedes originaalsete, kuid lihtsate lavapiltide eest, kirjutades näidendeid – isegi enda vai­mule pisut võõraid rahvapäraseid farsse -, et asja püsti hoida, han­kides kaastöölisi, koolitades eluvõõraist geeniusist esmajärgulisi lavakirjanikke ja pidades oma tegevuses täpselt silmas iga praktilist ja teoreetilist detaili.

William B’lake’i hämarate, omapärasesse, väga jõulisse sümbooli­kasse rüütet „prohvetlike raamatute” õpetet väljaandja. Spiritist, kes suurima usinusega käib seanssidel ja kellele järsku selgub, et tema naisel on meediumi omadusi. Kirglik maagiaga ning astroloogiaga tegeleja. Kirjanik, kelle luules varsti on rohkem raskestimõisteta­vaid, maalilisi, igakord midagi väga spetsiifilist tähendavaid sümbo­leid kui Blake’il endal. Tark, kes elab tornis, ümbritsetuna iidsete maagiliste esemetega ja koltund raamatutega. Väljas ragisevad revo­lutsiooni kuulipildujad, kuid tema on süvenend astroloogilisisse vaatlusisse.

Filmitsensor. Iiri Vabariigi senaator. Oxfordi väljakuil kuumal ja kuival suvepäeval kalossides ringiekslev eluvõõras kuju, mis ei leia teed keset möödavuhisevaid autosid.

Nobeli auhinna laureaat. Siis midagi veel hoopis suuremat – tunnustetuim poeet kogu ingliskeelses maailmas, vanameelsete iidol, modernistlike äärmuslaste jumalduse ese, kogu aeg teistest erinev, romantilise oreooliga kroonit, kuidagi üleelusuurune – ja siiski mit­mes suhtes realistide realist ja kaasaegseist kaasaegseim. „Grand old man”, keda kuidagi ei oska pidada vanaks – nii lakkamatult ta uue­neb, kaotamata oma sisimat olemust. Alati ta jääb iseteadliku endast­mõistetavusega enesele truuks. Keegi ei julgekski temalt midagi muud oodata.

Need on pildid, mis spontaanselt kerkivad meelde, mõeldes käes­oleval kevadel seitsmekümnenelja-aastasena surnud William Butler Yeatsile. Juba kümnendite kestel ta on olnud elav legend – ja siiski tootnud aktuaalset luulet, mida alati on oodat suursündmusena. Ainuke meie aja ingliskeelne poeet, kelle autoriteet on tema omaga võr­reldav, on Thomas Stearns Eliot. Ning ometigi Yeats oli saand kuul­saks umbes samal ajal, nagu Oscar Wilde. Robert Louis Stevenson luges vaimustusega tema värsse. Ligemale pool sajandit ta on suut­nud ikka uuesti huvitada, fastsineerida, äratada imetlust. Praegu ta on klassik – üks neist mitte liiga arvukaist, kelle teostel pole karta tolmumisohtu.

Teataval määral seletab seda nähet üks tema võrdlemisi äsjane pihtimus 1931. a. kirjutet luuletuses „Remorse for intemperate speech”: „I carry from my mother’s womb / Α fanatic heart” – „Kannan endas emaihust pääle fanaatilist südant”. Temas on olnud fanaa­tilist elujõudu, fanaatilist elu- ja loomistahet, fanaatilist usku enda kui luuletaja kutsumusse ning luule suuresse osasse veel praeguseski maailmas. Ta oli veendund, et luulel oli inimkonnale midagi anda ja õpetada, ning ta pidas ajaga kontakti. Kuid ta ei mõelnudki alistuda moevooludele. Kõik tema vaimse organismi üksikrakud uuenesid ala­tasa, kuid ta põhistruktuur ei muutund. Ta ei varisend kokku, ei lõtvund, ei kõverdund, ei väändund. Peenrahaks ta end ei vahetand. Temas polnud midagi väiklast – sees leegitsev tuli põletas täiesti kõik räbu.

Üsna olulist osa Yeatsi vaimse füsiognoomia kujunemises näivad etendavat päritolu tegurid. Ta oli anglo-iirlane – sama tõugu, nagu Swift, Berkeley, Goldsmith, Oscar Wilde, George Moore, Bernard Shaw, kuigi tugevate kelti lisasugemetega. Anglo-iirlaste seas ei kehti kaugeltki täiel määral inglise traditsioonid. Eriti viktoriaanlikest voorusist ja pahedest olid nad mitmeti vabad. Nende kirjanikud ei alistund nii kergesti konventsioonidele nagu nende pärisinglise kaas­aegsed. Midagi elizabethlaste tulisusest ja kompromissivaenust elas neis edasi. Kui veel lisaks tuli taltsutamatut, unistavat kelti verd, siis osutus täiesti mõeldavaks luule pühade embleemide püstihoidmine keset kõige kurnavamat nüüdiselu proosat ja skepsist. Midagi suurejoonelist, dramaatilist ja pitoreskset on Iirist järjest lisandund inglise kirjandusele, ning Yeats on nende omaduste täisvereline esindaja.

Tema kodu pakkus selleks häid eeldusi. Isa oli tuntud portree­maalija Dublinis, kellel puudus enamik tavalisist hääkodanlikeet eel­arvamusist. Skeptilise filosoofina ja liberaalina ta ei pooldand va­litseva anglo-saksi kihi pisut üleolevat suhtumist maa päriselanikesse, vaid toetas autonomistlikku liikumist juba selle väga varases järgus. Tal ei tulnud mõttessegi sundida oma lapsi otsima tulutoovaid ame­teid, nagu ta muide ka ise ei osand rahast vääriliselt lugu pidada. Elav mõttekujutus, epigrammaatiline vaimukus, lai lugemus, välja­paistev vestlusvõime tegid ta Dublini intellektuaalsele ringkonnis eriti populaarseks kujuks. Tema ja ta sõber, tuntud kirjandusloolane pro­fessor Edward Dowden, olevat olnud esimesed eurooplased, kes mõist­sid Walt Whitmani suurust. Oma sümpaatiais ning antipaatiais ta oli äge, kuid teoreetilisilt veendumusilt oli ta igasuguse dogmatismi verivaenlane. Samasugusel vaenujalal ta oli didaktiliste kunstiideaa­lide pooldajatega. Vaimne vananemine teda ei riivand, noorte, nn. kelti koolkonna kirjanikega ta pidas lähimaid suhteid. Enam kui seitsmekümneaastasena ta sõitis mõneks nädalaks Ameerikasse – ja jäigi sinna, „pidades New Yorkis loenguid, maalides portreid ja ves­teldes oma uute tuttavatega”, nagu ütleb oma Yeatsi-monograafias J. M. Hone.

Sellase isa pojal ei olnud väliseid takistusi oma kunstnikukalduvustele andumiseks. Eksameist tulevane „kelti videviku” poeet ei pidand koolis lugu, vaid luges omapääd – inglise luuletajaist eriti Edmund Spenserit ja Shelley’t -, ajas kaasõpilasi mässumõtteile, tut­vustas neid budhismi esoteeriliste saladustega ja saavutas varakult vaimusangari kuulsuse, kuigi mitte just õpetajate seas, kes ennustasid, et temasugusest „ei saavat asja”. Selle kõrval ta õppis maalikunsti. Õige noorelt ta hakkas kirjutama värsse, mida professor Dowden ar­vustas väga sümpatiseerivalt. Õppevaheaegadel ta viibis sageli maal sugulaste pool, tutvudes iiri lihtrahva emotsionaalse, primitiivse laa­diga ja kiindudes rahvajuttudesse. Juba tollal ta hakkas tegelema maagilise filosoofiaga ja astroloogiaga – viimasega eriti selletõttu, et üks tema onudest, mr. George Pollexfen, täpne, arukas ärimees, suur hobusevõistluste imetleja, kõige oma normaalsuse kiuste pühendas suurema osa oma vabast ajast horoskoopide säädmisele. Iiri müto­loogia ja muinasluule veetlesid Yeatsi juba tol ajal tugevasti, kuigi tema esimesed kirjanduslikud katsed veel ei osuta selle huvi jälgi. Sääljuures tal kangastus pidevalt ees pilt religioonist, milles tõuseks uude ellu ürgne loodususk, viljastades kunsti ja luulet. Just luule tundus talle päämise vahendina läbikäimiseks kõiksuse põhijõududega. Ühes ta essees tema tolleaegne kreedo leiab küpse ja selge sõnastuse:

„Usun, et usundi taassünd, mis on meie ajastu tähtsaim liikumus, vabastab kunsti ikka rohkem ja rohkem kaasajast ja elust ning võimal­dab tal ikka enam ja enam sukelduda ilusse, ja nagu kõik mineviku suur luule ja kõigi aegade religioonid tegelda „muistsete uskude müü­tide ja unelmatega”, aegade kestel kuhjund iluga. Usun, et kõik ini­mesed üha enam ja enam loobuvad arvamusest, et „luule on elu krii­tika”, ning veenduvad, et see on varjat elu ilmutus, ja et nad isegi jõuavad ehk seisukohale, et maalikunst, luule ja muusika on ainukesed inimestel siin maa pääl veel säilind vahendid ühenduse pidamiseks igavikuga”.

See vaatekoht on väga lähedane „1’art pour 1’art” doktriinile, mida kuulutasid tolleaegsed Londoni sümbolistid ja estetistid eesotsas Arthur Symons’i, Oscar Wilde’i, Ernest Dowsonl ja Lionel Johnson’iga. Ometigi ei ole see sellega identne. Selles on nimelt veel midagi muud – tõelist usku kunsti maagilisisse võimeisse. Yeatsile ilu oli midagi suuremat kui vaid õnnestav elamus: selle kaudu tundusid talle tõesti ilmutuvat jumalikud ürgjõud. Selles on midagi ana­kronistlikku, nagu tema usus astroloogiasse.  Luuletades  ta tundis end preestrina selle sõna kõige täielikumas mõttes, mitte ainult pilt­likult võetuna. Üksnes kui harjuda selle mõttega, on võimalik mõista tema hoiaku murdumatut püsivust. Ta oli algusest pääle müstik, kuigi võib-olla müstik, kelle veendumused ei olnud küllaldase intellektuaalse teravusega formuleerit ja kellele müstilised meeleolud vahel kaldusid olema tähtsamad kui nende taga peituv sisu. Niipalju kui selles suhtumuses ongi keskaegset, ei saa eitada, et see oma ehtsusega ja inten­siivsusega poleks Yeatsi luulele ja kogu tema isiksusele lisand mingit erilist, imponeerivat tõsisust, mis tavalisil romantitsejail täiesti puu­dub. Tema usust maagiasse sai luuleline maagia, sügavalt haarav kunstiline hurm.

Sellele võlule andis erisuguse varjundi selle lähedane seos iiri polise traditsioonilise sümboolikaga. Iiri folkloor on rikkaimaid maa­ilmas, iiri kangelasmüüdid on säravaimaid ja poeetilisimaid, mida tun­neme, gaeli valjude traditsioonidega ja peenelt arendet pildistikuga muinasluule oli arenend väga kõrgele, kui mitmedki suured kultuur­rahvad alles hakkasid kirjanduse poole teed kobama. Neid aardeid hakkasid enne Yeatsi kasutama ja tutvustama säärased teadlased või luuletajad nagu Standish O’Grady, sir Samuel Ferguson, James Clarence Mangan, John Todhunter jt. Traagiline Deirdre naiskuju, Pu­nase Oksa kuningad, Conchubar, Cuchullin – iirlaste Rustem, kes pärast saatuslikku kahevõitlust oma pojaga läheb merd ründama ja upub -, kuninganna Maeve; laulik Oisin – identne Ossianiga; armastuse jumal Aengus; sellased kirgede sümbolid nagu sarvedeta valge hirv, ühe punase kõrvaga jahikoer, harjasteta metskult – need ja paljud teised populariseeriti nende autorite poolt. Eriti Fergusoni ja Mangani luules oli lopsakas, müstiline, kirglik iiri vaim hakand pühitsema mõjuvat taassündi, mille kõrval kahvatusid endised sama­suunalised Thomas Moore’i katsed. See oli ainestik, millele pärimus oli juba annud kindla mõtte ja assotsiatsioonid.  Sellesse maailma oli vaid tarvis siseneda, see omaks võtta, sellega samastuda – küllaltki nõudlik ülesanne, kuid kergem, kui millegi samaväärse loomine vaid omaenda mõttekujutusest. Rikas iiri fantaasia oli nende kujude ümber põimind arutu hulga mõtte- ja tundenüansse. Neid veelgi peenendada ja teisendada oli eesmärk, mis Yeatsi taolist vaimu pidi vastustamatult ahvatlema. See võimaldas talle loomulikuma ja kodusema väljapääsu roiutavast argipäevamaailmast kui see, mida leidsid teiste rahvaste neoromantikud ja sümbolistid. Innustavrahvuslik joon ning avastamisrõõm andsid talle hoopis rohkem hoogu kui seda leidus isegi preraffaeliitidel ja prantsuse sümbolismi suuril esindajail. Rossetti ja Morris läksid tagasi mandri ning osalt ka šoti ja inglise keskaega, mida enne oli juba väga rohkesti kasutet. Prantslased pidid endile ise looma fantastilised piltide ja vastavuste, „correspondance’ide” süsteemid.  Yeatsil – kes muide Arthur Symonsi kaudu tutvus sümbolismi põhimõtetega ning üheksakümnendail aastail Pariisis kokku  puutus Mallarmega – ei tarvitsend jäljendada ei prantslasi ega preraffaeliite. Ameerika esseist Edmund Wilson määratleb järgmiselt tema seisu­korra paremust: „Danaani lapsed Varjulised Hobud ja Fergus oma vasktõldadega – nood müstilised ja maagilised olendid kes etendavad Yeatsi värssides nii suurt osa – ei ületand objektiivselt reaalsuselt kuigi suurel määral Mallarme pilte – neist moodustuvad Yeatsi komp­litseerit sensibiliteedi sugemed ja meeleolud. Kuid nad on rahuldavamat laadi kui Mallarme loodud prantsuse mütoloogia – kuigi Mal­larme vahel Vanast Testamendist või antiigist laenab mõne Salome või fauni -, sest et nad loovad maailma, mida on võimalik mõne­võrragi mõista, milles vähemalt on võimalik teed leida”. Lisaks tuleb selle maailma eriline veetlus, selle rikkalik loodussümboolika ja suur dramaatilisus, mis juba iseenesest pidid kütkestama poeetide südameid.

Esmakordselt kasutas Yeats seda maagilis-iirilik-sümboolset ainestikku täie mõjuvusega oma pikemas poeemis The Wanderings of Oisin (1889), mis muide oli kelti koolkonna esimene otsustav võit luule alal. Oisin jutustab iiri piiskopile Pühale Patrickile oma kolmesaja-aastasest viibimisest haldjate maal, esmalt Tantsude, siis Võitude ja lõppeks Unustuse saarel. See on võrgutava, otse purjupanevalt hõrgu värsikunsti meistersaavutus. Silm ja kõrv saavad võrdset rahul­dust. Võõrad, kuid imeliselt konkreetsed mütoloogilised kujud ker­kivad esile hallutsinatoorse selgusega. Kõigest käib läbi vaevav igat­sus tüütust tõelikkusest välja imelisse fantaasiariiki – omapära­semasse, reaalsemasse kui ükski William Morrise gobeläänitaoliselt kujut eepiline kangastus. Esialgsel kujul sisaldas see poeem siiski veel suhteliselt palju inglise romantikast laenat klišeid. Kuid oma tavalise väsimatusega töötas Yeats selle ümber, kuni see sai oma prae­guse veel hoopis reljeefsema ja värvikama kuju. Sellest ajast pääle iiri rahvuslik minevikuromantism eksisteeris tõeliselt.

Sellele teosele järgnes rida teisi samavaimulisi, näit. The Countess Kathleen and Various Legends and Lyrics (1892), värssdraama The Land of Heart’s Desire (1894), luuletuskogu The Wind Among the Reeds (1899) – Yeatsi meisterlikem tolle keltimeelse aja saavutus – ning mitmeid teisi, nii luules kui proosas. Nendega autor võitis kuulsuse, mis varsti ulatus kaugele üle kodumaa piiride. Oleks ta surnud aastal 1900, siis olnuks talle igatahes kirjandusloos juba kindlustet väga silmapaistev koht Iiri kirjandusliku renessansi tüüpili­sima ja täiuslikema luuletajana.

Peagu kõigil tolleaegseil Yeatsi töil lebab uduse loorina n. n. „Celtic twilight”, videviku ja unelmate meeleolu, milles on harulda­selt palju varjundeid, kuid mis oma põhiolemuselt jääb kõikjal samaks. Tegelik maailm oma murede, sekelduste ja kirevusega näib ses kõrvalisena, peagu tarbetuna. Väärtuslikud on ainult ebamaine, üliloomulik reaalsus ja unelmad sellest. Haldjate ja muinasjumalate maal valitseb üle inimlike mõõtude küüniv tundevõime ning hingestund ilu, millest tavaline elu annab vaid nõrga aimu. Yeatsi enda too­kordsete veendumustega oli see kõik nii täielikus kooskõlas, et kogu iiri mütoloogia tundub tema sisemusest väljakasvanuna. Sellele lisan­dub erandlikult subtiilne, kuigi õnnelikult iiri rahvaluule koduseid rütme kajastav keeleinstrumentatsioon – stiliseerit, kuid näiliselt lihtne ja haruldaselt intiimne. Järgnevas tsiteerin kaks lühikest näi­det, mis ehk tõlkeski annavad kujutlust nii üldmeeleolust kui ka autori vahendite lõpuni läbimõeldud loogikast.

Yeatsi armastussümboolika on kosmiline ja ekstaatiline nagu vanul iiri luuletajail:

    Oleks mul taeva tikitud vaibad,

    kuhu kujutud kuldne ja hõbekas valgus,

    sinised, videvad, tumedad vaibad –

    pimedus, valgus ja hämarduv valgus -,

    ma laotaks need vaibad su jalgade ette:

    kuid muud minul pole, mul vaesel, kui ulmad;

    oma ulmad ma laotan su jalgade ette:

    käi tasa, sest see, mil sa käid, on mu ulmad.

                      („Ta igatseb endale taevavaipu”.)

Suurt osa etendab Yeatsi tolleaegses luules müstiline roos, mis võib tähendada kõike, mis kirglikult haarab südant – ilu, armsamat, mineviku uhkust, suure kelti tuleviku unistusi. Seda saetakse vastan­diks kõigele haigele või puudulikule või liiga kainele:

Kõik see, mis näotu ja rikut, kõik see, mis haige ja roid – järsk lapse karjatus maanteel, maavankri kägisev sõit, sajus kündja pritslevad sammud, ta raske, kohmakas hoid – vaid haavab su pilti, mu südames roosina punavat õit.

Sest pattude patt on kõik maotu, kõik inetu, tuhmund ja loid. Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks – oo loomingu võit, kui veest ja taevast ja maast saaks kuldlaegas, kus hoiaksin noid oma ulmi – su pildi mu südames roosina punavat õit!

Need näited on võetud kogust The Wind Among the Reeds, milles tipneb Yeatsi iiripärane müstika. Iluekstaas, kosmose ja iga­viku sosinad, üksildane kirgastuse otsing, rüütuvad selles sümbooli­kasse, mis mõnikord pakub raskusi neile, kelle tutvus kelti muinas­luulega on väike või koguni olematu. Kuid tundehõõgus tungib kõik­jal läbi hämaraimategi võrdkujude ning õrnimategi pooltoonide. Mõ­ned selle raamatu nõrgimad palad – näiteks käesoleva artikli lisana avaldet ballaad „Müts ja kuljus” – põhjenevad autori tegelikel une­nägudel, ning osutavadki omapärast, habrast, kuid imeliselt täpsat unenäoloogikat. Paaril puhul – näiteks nende ridade kirjutaja poolt omal ajal tõlgit ning koguteoses Dünamis ilmund „Dooney viiulda­jas” – puhkeb hoogne rahvaballaadi toon. Muidu domineerib videvate värvide salapärasus.

Sellest loomisjärgust jääb mulje, nagu oleks Yeats meeleldi taht­nud lukustuda kogu maailma eest nagu ühe tema jutustuse päätegelane, müstik Michael Robartes, ning elada üksnes mõtisklusile ja luu­lele. Lõpuni tunda oma unistuste intensiivsust, tajuda nende taga peituvat maagilist olu, ikka sensitiivsemalt vastu võtta teise, tõelisema maailma läkitusi ning täiesti põletada sillad kõigele triviaalsele ja liiga valjule ning kriiskavale näis siis kujunevat tema kutsumuseks. Kuid asi ei läind päriselt nõnda. Elu kiskus Yeatsi kaasa. Tal oli välja­paistvaid praktilisi võimeid, ja need rakendeti ühe kelti koolkonna agaraima ning energilisima liikme, leedi Gregory poolt, kes teatri kaudu soovis kaasa haarata ka üldsust. Yeatsi ahvatles see mõte selletõttu, et see näis pakkuvat võimalusi luule ülekandmiseks trükilehekülgedelt elavasse, kõneldavasse keelde. Vastselt asutet Abbey Theatre’is Dublinis, mille juhiks Yeats varsti sai, hoolitses ta kõigepäält luulele kohandet diktsiooni arendamise ja küllaldase kuns­tipärasusega stiliseerit lavapildi eest. Ka oma lavategevuses ta jäi alati poeediks, kuid selle kõrval ta osutus üllatavalt hääks tegelike asjade korraldajaks, poleemikuks ja kaastööliste leidjaks või soeta­jaks. Sõjakas iiri temperament voolas tal neil puhkudel tihti üle äärte. Tema suurimaks võiduks sellel tegevusalal oli prantsus­päraselt sümbolistlikku vaimulaadi sukeldund John Millington Synge’i tagasitoomine kodumaale, ta juhtimine Lääne-Iiri rahvamiljöösse ning sel teel iiri kirjandusliku liikumise säravaimate lavateoste loomise põhjustamine. Ilma Yeatsi otsustava tõukejõuta Synge poleks vist küll kunagi saand iirlaste Aleksis Kiviks ning võib-olla 20. sa­jandi suurimaks inglise keeleala lavakirjanikuks.

Yeatsi enda vaimsesse palgesse ei jätnud see konkreetse tegevuse aeg mõju avaldamata. Endine hämariku joovastus lahtus – osalt võib-olla isiklikus intiimelus koget pettumuste tõttu – ning kokku­puude alasti reaalsusega tihenes. Sündis uus, aktuaalsem, lõikavam ja agressiivsem Yeats. Tema luuletused hakkasid ikka sagedamini puudutama kaasaegseid sündmusi, tema stiil kaotas suure osa oma­aegsest unenäolisusest, pildid muutusid teravamaks ja diktsioon liht­samaks ja kirglikumaks. Tavalisele lugejale ta siiski ei saand vastu­võetavamaks – pigemini vastuoksa. Sest pääle kõige muu süvenesid tema intellektuaalsed huvid, muide ka ta maagilised harrastused, ning see kõik peegeldus tema värssides. Kontuurid võisid olla kivikõvad, sõnad proosalikumad, kuid neis ilmnev vaim oli arenend veelgi subtiil­semaks. Küll ei olnud tema ideaaliks enam endisel määral ekstaati­line andumus säältmaailma sosinaile. Nüüd ta lootis luua luuletusi „külmi ja kirglikke nagu koit”. Tema leegitsusis oli midagi dantelikult karmi – ning just Dantet ta hakkaski hindama „kristluse suu­rima mõttekujutusena”. Oma värsside välises vormis ta muutus sageli tahtlikult hoolimatuks teatavate konventsioonide, näiteks riimi vastu, kuid kunstilist täiust ta taotles veelgi raugematumal hoolel kui vare­malt. Iga päev ta töötas viis-kuus tundi kirjutuslaua taga, kuigi vahel nädala jooksul lõi kõigest seitse-kaheksa värsirida. Kunstiliselt nõud­likkuselt ta ületas isegi Gustave Flaubert’i. Ääretult palju aega pü­hendas ta juba tehtu ümbertöötamisele.

Yeatsil tuli võidelda rasket võitlust oma luuletajaisiksuse pärast. Ta ei nõustund alistuma uue, loodusteaduse kurnast läbi käind elu­tunde infektsioonile. Tal oli selge, et positivistlik kaasaeg oli luulele vaenlik, kuid siiski ta jaksas säilitada usku luuletaja kõrgemasse, pühitsevasse läkitusse. Teadlikult ta teostas oma isiksuse poolita­mise luues endale teise, imaginaarse, elu proosast puhastet „maski” ehk „vastumina”, millest kirjutab palju oma esseedes. Sellest ta leidis endale kinnitust ja karastust, kui liiga vinged tuuled kippusid häirima ta poeetilise eraldumuse hetki. Nende viivude endassepöördumust, omaenese alateadvuse aarete esilemanamist ta on alati pidand välti­matuks kõrgeima loomistöö eelduseks. Neist purskas tuli, millega ta lootis ja suutis mõjutada kaasaja parimaid vaime. Säält võrsusid pil­did, mille kaudu ta vahendas välisilmale oma sisima. Ümbrusest ta neid ei suvatsend protokollida, välisnähete kopeerimist ta põlgas. „Väärtuslikus kirjanduses on midagi iidsete rahvapärimuste taolist”, ütleb ta. Selle loojad on nagu mõni vana talupoeg, kes omaenda mälestuste põhjal pajatab suurest näljast või 98-da aasta poomistest. Ta on tundnud midagi oma hinge tagapõhjas, ja soovib seda tuua meie aistide ette nii nähtavalt ja jõuliselt kui iganes võimalik. Ta kasu­tab kõige ekstravagantsemaid sõnu ja näiteid, kui leiab need olevat otstarbekohased. Või ta leiutab mõne hullu paraabli, ja mida tulise­malt põleb ta vaim ning mida loovam see on, seda vähem ta vaatleb või hindab välisilma selle enda pärast. See annab talle võrdlusi ja näiteid ning sellega ongi lõpp. Ta isegi veidi põlgab seda, sest seni­kaua, kui hoog on tal pääl, tundub talle, et tuli on välisilmas kustund ning on jätnud järele vaid valget tuhka. Ma ei suuda seda seletada, kuid mulle näib, et kõik ülevad asjad leiuteti sel viisil, otsekui une ja ärkvelolu vahel, ning et piiluvad ja piidlevad inimesed on vaid varastet kauba kokkuostjad. Kuidas oleksid nende ninad muidu võind saada nii aplaks või nende silmad nii teravaks?”

Nõnda Yeats hoidus oma isiksuse tuuma killustamast. Sellest hoovava jõu tõttu ta jäi kuni lõpuni nägemuste nägijaks. Kuid aja jooksul tema visioonide laad muutus. Deirdre, Niamh, Fergus ja Aengus taandusid ning esikohale pääsid kujud ja sümbolid, mille haa­ravus oli otsesem ja vahedam. Igatsusliku noodi asemele tuli kar­gem, pääletungivam, vahel järsk, kuid alati inimlikult ehtne toon. Juba algusest pääle Yeats oli saand aru, „et kui ta kirjutas siiralt ja loomulikult, kogemuse sisimast, siis temast pidi saama suur luuletaja – eeldusel, et ta elu oli huvitav”. Ning nagu Babette Deutsch ütleb oma teoses This Mod&rn Poetiy, „see põhiline siirus, see kõige liiga hõlpsa, juhusliku, tajumata jäänu vihkamine koos tulise tundega nüüd väljaspool meie teadvust olevatest jõududest annabki ta loomingule selle tugevuse. Samuti ei saa jätta arvestamata, et ta elu on tõesti olnud huvitav. Ta on kogend ebaõnne: „vastatud, kuid rahuldamata armastuse” valusid, väikese rõhut rahva võitluste inetust, kodusõja kibedust; kuid ühtlasi ka õnne: intiimset kokkupuudet kolme kunst­nike, mõtlejate ja revolutsionääride sugupõlve jõulisimate isiksus­tega”. Seda kõike tema kirglik ning, nagu ta ise ütleb, „fanaatiline” süda elas läbi suurima intensiivsusega. Ta ei teind midagi poolikult. Kogu tema käitumises jääb viimseni püsima mingit uhkeilmelist ro­mantikat, teiselaadsust, suurejoonelisust. Kui haldjatantsud ja Danaani laste ebamaine armastus olid kaotand oma võlu, suutis Yeats endasse ikka veel küllaldaselt imeda suurt ja imponeerivat, et kirjutada tõe­lise, esindava poeedi ülla, kaasakiskuva hooga. Ta tundis enese olevat ühe „viimaseid romantikuid”, kuid tema romantika polnud jõuetu une­lemine. See seisnes pidulikus, innustet hoiakus, mida elu pisiasjad ei suutnud painutada.

Kui tunda päämiselt Yeatsi varast toodangut, siis tema hilisluule võib esialgu tekitada segasustunde – nii avameelseks, nii katteid põlgavaks on muutund endine unistaja. Siiski on tema ideaal ühes asjas jäänd täiesti samaks: see, mida ta hindab üle kõige, on uhkav, vaba, ülev elu. Vanasti ta leidis seda mütoloogia kujudest ning õnnelike saartelt; viimastel aastakümnetel ta nägi seda ikka enam ka tegelikus elus. Mida rohkem tal kogunes aastaid, seda soli­daarsemaks ta tunnistas end kõige tõeliselt elavaga. Vaadeldes oma minevikku kõigi selle äpardumiste ja valudega ta ei kahetse, vaid lööb värisema päälaest jalatallani magususest, mis voolab ta südamesse: „Peame naerma ja peame laulma, kõik õnnistab meid, kõik, mida näeme, on õnnistet.” Hell taevavaipade igatseja tunnustab otse joobunult ka kehaliku elu õnne ja õigustust – sõnades, mis šokeeriksid, kui nad kõlalt ja vormilt poleks nii puhtad ja ülevad. Yeats otsib ja leiab endas omaaegse eluenergia veel täiel määral, kuigi ta teab oma füüsilise robustsuse vähenemist. Oma nägemusi ta ei mähi udusse, nagu seda samal ajal nii meelsasti tegi D. H. Lawrence. Yeats on otse­sem ja peenem. Eriti mõjuvalt näitab seda ta mõne aasta eest ilmund luuletussari „A Woman Young and Old”, milles vaistude elu glorifitseeritakse julgelt ja napilt. Siiski on keha, millest sääl on nii palju juttu, nähtud vaid vahendina, mille kaudu ilmutub võitmatu hing. Yeats ei näe füüsilist psüühilisest lahus, ega ka ümberpöördult. Ta on täisvereline, tervikuline inimene, kes millelegi ei luba rohkem kui temale kuuluva osa. Neis luuletusis ärkab ellu Shakespeare’i ja Ben Jonsoni aja suur värskus, kuid mitte imiteerituna, nagu vahel näiteks Swinburne’il, vaid tulvates otse esmalättest.

Yeatsi näidend The Unicorn from the Stars räägib taevasest üks­sarvest, mis tuleb vahetevahel hävitama maapäälset tuimust ning mida väljavalitud näevad müstilises visioonis, muutudes igavaist, saamatuist Saulusist prohvetlikeks Paulusteks, kes põletavad inimsüdameist tardumuse. Yeatsile endale see valge, rõõmsalt kõike tühist mahatallav muinasloom näib järjest ilmund. See oli tema enda sisejõud, mis alatasa uuenes, pannes vere aina kiiremini liikuma. Sellega koos käib väljavalitu suur iseteadvus – luuletaja veendumus, et ta polnud parasiit ega luksus, vaid oma maa ja kogu inimkonna väärikas teenija ja juht just siis, kui ta hoiatas mullastumise eest. Ühes ta näidendis, The King’s Threshold, kuningas Guaire rikub muistset säädust, mille järgi maa suurim luuletaja võtab osa riigi saatuste juhtimisest. Luu­letaja Seanchan, kellelt on riisut see püha õigus, heidab kuningalossi lävele maha, keeldudes söögist ja joogist. Tema surm tooks kuninga­kojale kustutamatu needuse. Tema õpilased, sõdurid, vaimulikud, isegi kuninga võluv tütar ja Seanchani enda mõrsja vannutavad teda oma otsusest loobuda. Ta jääb kindlaks – isegi siis, kui kuningas ähvardab surmata kõik ta õpilased. Poomisköied kaelas, anuvad need Seanchani surra ning nõnda kuulutada luuletajate õigust. Ning kui laulik surebki ja kohkund kuningas keeldub hukkamast õpilasi, kes nõuavad ähvarduse täitmist, viivad need oma meistri üles mägedesse, et maailmale ja kõiksusele ilmutada sündind ülekohut. Yeats sarnleb tollele müütilisele luuletajale. Tema kunst, tema veendumused, tema imponeeriv isiksus tegid ta luule pühade õiguste üheks viimseid kaitsjaid. Iirimaa kuulas teda, kuigi mitte alati arusaamisega, teda jälgisid need miljonid, kes kõnelevad inglise keelt. Temale ei ole kusagilt asendajat võtta. Nüüd ta otsekui puhkaks kuski kõrgel mäel järve ääres keset kiivitajate lakkamatuid hüüdeid – veel surmas põlevahingeline, olevikusse juba legendaarsena viirastav preester-poeet.

Ants Oras

Loomingust nr. 5/1939