Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Lähtekohti meie kultuuriideoloogiale

 

    

MIS ON KULTUUR?

Kultuuri „mõtte”, „sihi” ja ,,sisu” küsimus on uks valusamaid prae­guse üldise kriisi õhkkonnas. Eriti on ta seda neile noortele, kellele kul­tuur on ühtlasi ka usundiks (või selle aseaineks), ainsaks sügavama mõtte andjaks kogu nende elule, ainsaks, mis neid jaksab hoida kõrgemal ego­istlikust lõbuküttimisest, ainsaks, mis üksikisikut ja üksikhetke seob põli­sega, igavesega, jumalaga. Kuid just neis kultuuri põhimõisteiski valitseb praegu kirjeldamatu segadus, ründavad üksteist täitsa vastandlikud seisu­kohad. Ei tohiks seepärast tarbetu olla, kord jälle üsna lihtsalt ja kokku­võtlikult püüda selgitada teatavaid põhimõisteid, millega meil siin tõe­liselt on tegemist.

Sest iseendast on ladinapärasel sõnal „kultuur” samuti nagu eesti­pärasel sõnal „haridus” ainult formaalne tähendus: sellega võib mõista elu olukorda, mis algupärasest olukorrast on teadliku tahtega ainult „soovikohasemaks” muudetud, „kultiveeritud”, „haritud” – üks­kõik siis kas see iseendast, s. o. meie elu terviku seisukohast ongi parem või koguni halvem kui algupärane. Nii võib sõna „kultuur” saada ka „loodusekauge” või koguni „loomuvastase” sünonüümiks, nii näit. ro­kokoo aja peenutsejate ja libertäänide juures, ja nii kutsuda esile Rousseau’ primitivistliku usu, et just algupärane loodusseisukord oligi hea ja kultuur kõige rikkuja. On arusaadav, et näit. anglosaksi mail see­pärast „kultuuri” asemel umb. samasuguse kogumõistena räägitakse pi­gem „tsivilisatsioonist”, mis algupäraselt on ju kitsam, aga seetõttu ka kindlapiirilisem mõiste, asetades rõhu ennekõike inimeste otstarbekohasele ühiskondlikule kooselule. Saksas seevastu on, eriti Spengleri mõjul, hakatud „tsivilisatsiooni” pidama koguni vastandiks tõelisele „kultuurile” ja nimelt kui viimase vanadusjärku, mida ei elusta enam loov vaimne tegevus, vaid mis ainult kord loodud välisvormide abil püsib, kuni ta viimaks variseb. Nii aga kipub „kultuuri” mõiste muutuma taas liiga amorfseks, või koguni anarhiliseks, tähendades ainult teatavat loovat pürgimust, vaimset hoiakut või tegevust antud hetkel, mitte aga enam selle loomingu objektiivseid tulemusi, ühiskondlikke  vorme,  teadust, kunsti, üldse seda nn. objektiivset vaimu, mida me tavalisti just peamegi kultuuri kõige olulisemaks komponendiks.

Vastab seepärast kõige paremini meie tavalisele keeletarvitusele kui ka sisulistele vajadustele, kui me sõnaga „kultuur” ei tähenda mitte ainult formaalset vaid ka ajaloolist, igatahes aga ühtlasi normatiivset mõis­tet. Eriti kui tarvitame sõna „tõeline kultuur”, mõtleme sellega mitte enam ainult mõne eluala „harimist” inimese kunagikordse soovi kohaseks, vaid ka tema vastamist teatavaile üldisile, „objektiivseile” väärtusnormidele. Nende normide ja ideaalide seisukohalt kahjulikke muutusi ja arengu­tendentse nimetame ebakultuurilisteks või koguni kultuurivastasteks, kuigi need iseendast ka võivad sisaldada rohkesti kultuurisaavutusi nagu moodne gangstergi oma röövmõrvaks kasutab moodsat tehnikat ja tead- miskultuuri.

„Tõelise kultuuri” mõistesse kuulub seega kõigepealt õige sihipüüdlikkus, teatavate põhinormidega („elu põhitahtega”, „Jumala tahtega”) kooskõlas olev pürgimus ja siit järgnev loov aktiivsus nende normide ja ideaalide (antud võimalustes) maksimaalseks täitmiseks. Kuid loomulikult kuuluvad sinna ka kõik selle loova aktiivsuse senised tulemused, seda „kultuurelu” võimaldavad või kergendavad va­hendid ja vormid, niihästi vitaalsed, majanduslikud ja  tehnilised kui  ka vaimsed ja ühiskondlikud.

Tõeline kultuur – see on õige tahe, õige tee, õiged eluvormid, õiged vahendid, õiged arusaamised- nii umb. määratleb seda juba vana hiina tarkus. Mis aga on see „õige” tahe ja tee, õige suund, selle juha­tab igale kultuurile kätte ta sügavaim väärtusfetunnetus – seni enamasti religiooni või siis ka seda asendava maailmavaatelise veendumuse, „usu” kujul.

Mitte asjatult ei pea Laotse oma jumalikku Tao’d lihtsalt Teeks. Ja Jeesuski on sümboolselt „Tee, Tõde ja Elu”. Sest iga religioon, iga usk on kõigepealt suunamääraja, teejuhataja elu tähtsaimate, kõrgeimate väärtuste poole.

Religioon ja sellest tingitud kõlblus (või õige­mini eetos) on ühe kultuuri hing, kogu väline tsivi­lisatsioon ja riik on tema keha. Mõlemad on vajalikud, mõ­lemad on olulised, täiesti ühtekasvanud ja lahutamatud, üheta on võimatu ka teine.

„Keha” on kõik see, mis võimaldab ja säilitab (kõik vormid, isegi fikseeritud mõisted kuuluvad sellesse), „hing” aga on see, mis elustab, ühendab ja loob uut – ja juhib. Praegune kultuuri kriis on suurel mää­ral just juhtimise kriis, hinge kriis, väärtustunde kriis, põhinormide kriis. Ja ta avaldub kõigepealt selles, et neid põhinormide süsteeme, neid „religioone” on mitu ja igaüks peab õigeks ainult ennast. Igaüks annab sõnale „kultuur” eri tähenduse, mis sõltub sellest, milliseid väärtusi ta peab kõrgeimaks.

     

NELI VÕISTLEVAT „KULTUURI”

Praegu valitsevad ja võistlevad maailmas peamiselt neli tähtsaimat kultuurisüsteemi, neli „teed”, neli „usku”: kristlus, liberalism, marksism ja fašism. Jämedalt lihtsustades võiks ütelda ka: 1) „hinge ja armastuse usk”, 2) „vabaduse ja rikkuse usk”, 3) „klassi ja isikuvõrdsuse usk” ning 4) „riigi ja võimu usk”. Sest igaühele neist on kõige iseloomustavam see kõrgeim väärtus, millele nad alistavad kõik muud, loomulikult samuti need peavahendid, mille abil nad loodavad seda teostada.

Kristlus sündis antiteesina antiikaja degenereeruva orjapidamisühiskonna, hedonistliku lõbukultuse ja ainult seda teeniva tehnika ning riigi vastu. Sellest on tingitud tema natuke ülepingutet ligemisearmastuse nõue ja üksikisiku hinge kui ülima ja absoluutse väärtuse toonitus, ta lihasuretamistendents ja hoolimatus kõige intellektuaalse, tehnilise ja isegi riikliku kultuuri vastu. Ta põhipüüd on täiel määral suunatud mitte välis­maailma, vaid enda tungide võitmisele, „maailma” vallutamisele – iseendas. Iga inimliku elu põhiigatsust – alati kestvat hingeõndsust – näeb ta ju kõige selgemini. Tema õpetet teel (kus stoiline tungidesuretus liitub nende religioosse sublimatsiooniga) ju see on saavutetav tõesti ka kõige otsesemalt iga üksiku poolt, vaatamata välisele olukorrale, kü­simata mugavusest, tarkusest, riigist või isegi elust (vrd. märtrite õnne­likkus). Ja k u i  t õ e s t i kõik inimesed oleksid ennastsalgavad, ehtsad kristlased, oleks varsti teostetav ka maine jumalariik.

Kuid viimase võimalusse ei usu kristlus isegi. Sest koos nende suurte „teoreetiliste” voorustega on kristlusel siiski ka mõned väga suured tegelikud nõrkused, mis ta „rõõmusõnumi” on suurele hulgale inimes­test jätnud võrdlemisi võõraks – eriti uuemal ajal. Esiteks: ta otsene taevatee on küll kõige „õigem”, kuid kahjuks nii kitsas ja järsk, et seda mööda pole saanud üles ronida vist kuigi paljud, ja et nüüd nagu seda ei tahetagi enam, eriti siis, kui kindlasti ei usuta hauatagusesse tasumisse. „Selgest armust” õndsakssaamise teooria, eriti protestantismi poolt toonitet, on aga kaunis kahtlane ja ohtlik hädaabinõu – umb. nagu lift, mis võiks nagu igaühe ainult tema palve peale üles sõidutada, kuid just sellepärast on nagu vastuolus kristluse olemusega. Ja pealegi võib seda rakendada peamiselt koos hauataguse elu usuga, kuna maises elus sest hetkeõndsusest võib kohe jälle alla meeleheitu langeda. Suurem hulk ongi seepärast vist ikka libisenud järsult taevateelt alla – ja desperado meeleolus otse vastassuunalisele põrguteele, mis on teatavasfi veelgi järsum ja libedam. Või siis on püüdnud teha igasugu kompromisse.

Kristlus võitleb nii radikaalselt kõigi „maiste”, s. o. vitaalsete ja egoistlikkude tungide vastu, et eriti neist koosnev elu ja kultuuri tung-dünaamiline alusjõud enamasti osutub liiga nõrgaks ega lase end siis küllalt rakendada, ehk olgu siis ainult „egoistIikus” lootuses pealesurmasele tasule või pooleldi erootiliste sublimatsioonide, „hinge peigmehe” resp. Madonna-kultuste abil. Vaim aga evib tegelikku jõudu ainult sel määral, kui ta jaksab sublimeerida ja rakendada oma huvides neidsamu vitaalseid põhitunge. See on põhjus, miks puhtaid kristlasi on nii ääretu vähe, tema võltsijaid ja varisere aga nii määratu palju.

Teiseks: Kristluse „aasiapärane”, enesevõitmisele juhitud eetos ei hoolinud küllalt „euroopalisest” maailmavõitmisest, s. o. tehnilisest ja intel­lektuaalsest kultuurist. Seepärast püüdis ta seda sageli koguni pidurdada ja kui see enam ei õnnestunud (renessansist peale), siis vähemalt jättis ta selle ilma omapoolse pühitsuseta, oma usulis-eetilisse süsteemi kaasa haaramata. „Kõikvägevaks” idealiseeritud Jumal ju inimlikku tehnikat ei tarvitsend, nagu küll näit. Ormuzd oma võitluses Ahrimaniga või mõni vana põllundusrahva jumal. Tööd pühitseti peamiselt ainult lihasuretuse abinõuna, mitte ta antavate suuremate kultuurivõimaluste pärast. Just vaesust ju idealiseeriti kui kergeimat taevateed! Nii see uus intellektu­aalne ja tehniline kultuur kujunes peagu sama paganlik-materialistlikuks nagu antiiknegi. Ja pöördus ikka jälle kristluse, nii ta dogmade kui ka ta eetose vastu.

Kolmandaks: Oodates peatset maailma otsa ja halvustades (Rooma) riiki kui „maailmavürsti” ala, jättis esialgne kristlus oma süsteemist välja ka „keisri päralt” oleva kogu ühiskondliku ja poliitilise elu organiseeri­mise. Nii seisid ta hilisemad järelkäijad, nähes ennast oma eelkäijate poolt nagu petetuna, raske dilemma ees: kuna viimnepäev e i tulnud, kas tõesti „kurjale mitte kurjaga vastu pannes” lasta end lõpmatult eks­pluateerida ja orjastada kas või mõne üksiku egoistliku „maailmalapse” või nende kildkonna poolt, või jälle siiski ühendada kirikuga ka maist „Maailmavürsti” võimu, kuigi seega juba eksides oma armastus-usu põhikäskude vastu. See dilemma oli paratamatu, mõlemad võimalused ühe­võrra koledad, ja on ime, et selle määratu sisevastuolu tõttu ei varisenud kogu süsteem. Ent ta püsiski ainult kroonilises traagilises agoonias, nagu ütleb Unamuno. Nende kahe võimaluse vahel on ta kõikunud läbi keskaja (äärmuseks ühel pool munklus, teisel paavsti võim, tsesaropapism). Ja sama traagiline sisevastuolu on kestnud kuni meieni: ikka ühel pool Tolstoid ja igasugu patsifistid (kes näit ka praegu tegelikult on antikristliku fašismi parimaid kaasaaitajaid), teisal ainult nimeliselt kristli­kud, tegelikult aga juba puhast kristlust võltsivad militaristid ja imperia­listid. Ja peamiselt selle võltsingu abil (muidugi mitte ainult selle läbi) kristlus üldse levis ja on praeguseni võimutsenud – muidu oleks ta ehk hävinud juba varsti mõne teise ta sünniaja usulahu või näit islami ees.

Need kolm peapõhjust (kõnelemata muist) olid, mis viisid kristluse esimese tuhandeaastase auriigi mõranemisele selle uues kokkupuutes oma uuestiavastet antiikse vastasega. Reformatsioon (resp. vastureformatsioon, jesuiidid jne.) jaksas küll vana ehitust tõhusalt uuendada, nii et see on kestnud veel 400 aastat ja mõnelgi maal on praegugi veel võrdlemisi elujõuline. Kuid see oli juba teatav kompromislik parandus, vana üleskohendus, mitte päris põhjalik ajakohastus. See kestis võideldes läbi algava rahamajanduse, feodalismi kokkulanguse ja – kuigi juba võrdlemisi kõrvalesurutuna – isegi kapitalismi küpsemise ajastu. Aga nii kohanes ta ikka enam ka kapitalistliku aja majandusliku isikuvabaduse kultusega või koguni mammonismiga ega leidnud nii enam küllaldast kontakti kapitalismi vastu suunatud sotsialistlike või etatistlike vooludega, kõnelemata viimaste materialistlikust või vitalistlikust maailmavaatest. Ja nüüd siis näib, nagu oleks paljastunud kõik ta juba sünnipärased nõrgad küljed, lahti käristet ta aastasadu kestnud kokkulapingud ja kompromis­sid. Pärast mõnekümneaastast ettevalmistust rünnati peagu täiesti puruks ta tuhandeaastane ehitus Venes. Ja mõni aasta hiljem asuti ta järjekind­lale väljatõrjumisele paavsti ja Lutheri eneste kodumailt. Kristlusel tõesti ei tohiks praegu olla parem enesetunne kui kuningal, kelle riigist on juba vähemalt pool vaenlase ülevõimu all!

Liberalism kui maailmavaade ja „usk”, mida võiks nimetada ka humanismiks, sündis reaktsioonina vastu keskaegse kristluse ran­get lihasuretust, vitaalsete tungide allasurumist ja sellega kooskõlas ole­vat feodaalühiskonna hierarhiat ning vabadusepuudust. Nii kujunes tema ülimaks väärtuseks mitte enam „hingeõndsus”, vaid „inimese kõigi jõudude väljaarendamine” ja enne kõike vabadus selleks. Nii oli aga ka loomulik, et see vabadusekultus järkjärgult viis teatavale ühiskond­likule anarhiale, üksikute tugevamate eneseteostamisele teiste (nõr­gemate, kehvemate) k u I u I ja viimaks, või ka paralleelselt, ka üksikisiku kõlbelisele anarhiale, elu kestvust hävitavate lõbuihade ülekaalule elu distsiplineerivate vaimujõudude üle. Selle vabadusekultuse ja üliindividualismi negatiivseid tagajärgi võis näha juba itaalia renessansiaja lõpul eriti vürstikodades ja linnaülimuste kihtides. Kuid esialgu end uuendada suutnud kristlus jaksas seda siiski hoida tasakaalus ja paiguti kujundada isegi uusi sünteetilisi liitvorme kristliku eetika ja maise eneseteostuse vahel. Feodaalühiskonnas oli selliseks liitvormiks olnud rüütellikkus, mis nüüdki aitas ülal hoida aadli eetost. Kodanluse kihi jaoks aga kujunes selleks näit. puritaanlus, „ausa mängu” eetika, humaanse džentlmenlikkuse ideaal, valgustusaegne inimesearmastus, romantiline isamaa- ja rahvaarmastus jne. Peamiselt nende liitvormide eetose kan­tuna saavutasid liberalism ja humanism oma suurimad võidud ja hoid­sid oma juhitud ühiskonna elujõulisena. Sest see oli usk, mis nõudis oma isiklikus elus võrdlemisi karmi enesepiiramist, ausust kui ka teatavat krist­likku ligimesearmastust, vähemalt puhtisiklikus suhtumises oma kaasinimestesse (viisakus, heategevus), võimaldas aga areneva tehnika ning kapitalistliku süsteemi abil vallutada välismaailma ja selle hüve­sid vägagi vabalt ja edukalt, hoolimata kas selle „ausa äri” all kannatasid värvilised rahvad või omagi maa kehvemad kihid. Eriti igasuguse tehni­lise, intellektuaalse ja esteetilise kultuuri alal oli see süsteem harukord­selt viljakas.

Kahjuks ei kestnud sellegi kultuurimõiste valitsus kaua ilma suure­mate häireteta. Areneva ratsionalismi hoopide all purunes kristluse mõju­võim üha enam ja sellega ühes ka see puritaanlik enesedistsipliin ja humaanne inimesearmastus, mis olid aidanud mõnevõrra tasakaalustada liberalistlikku vabadusekultust ka seal, kus see vabadus oli juba saavutet. Eriti aga kiskus arenev kapitalistlik süsteem, sellega kaasas käivad impe­rialistlikud sõjad, majanduskriisid jne. juba iseendast ühiskonna ja riigid olukorrani, kus pidi hakkama revideerima selle isikuvabaduse äärmisi avaldusi ja vastavalt sellele ka kogu liberalistlik-humanistlikku väärtusastmikku. Kui maa rikkused ja võim koondusid ikka enam üksikute kätesse ja ikka laiemad massid sattusid neist otsesesse majanduslikku sõltuvusse ja nende kurnata, juhtis juba see süsteem sellisena klassivõitlusele, seda enam, et samade liberalistlik-humaansete põhimõtete järgi kõigil inimestel oli võrdne õigus elu hüvedele ja et vastavalt sama libera­lismi kapitalistlik-materialistlikule värdjasvormile just ainelised hüved olid iga vaba isiku peamised püüdesihid. Nii juhtis kristlusest loobunud ja piiramatu kapitalistliku korraga liberalism ühiskonda anarhia poole ko­guni kahes suunas: ühelt poolt kihutades ühiskondlikke kihte üksteise vastu paratamatule klassivõitlusele või koguni klassisõjani, teiselt poolt hävitades üksikisikuis kõlbelist endadistsipliini, sotsiaalset vastutustunnet ja kindlat väärtuste hierarhia teadvust, juhtides neid lõppeks ainult elu hävitavale raha- ning lõbujahile.

Reaktsioonina vastu sellist liberalismi sündis marksistlik sotsialism ja kommunism. Oli loomulik, et tema kultuurideaali teesiks oli kõigepealt antitees liberalismi piiramatu isikuvabaduse kultusele, isiku täielik alistamine ühiskonna kui terviku, eriti ja nimelt seda juhtiva palgatöölisklassi tahtele, teise isiku ekspluatatsiooni ärahoidmiseks kogu (tootmisabinõude) eraomanduse ja eraettevõtluse kaotamine. Väärtuste astmestuses leiame alles siin täielise antiteesi kristlik-idealistlikule aineliste väärtuste alahindamisele: rõhutatakse täiel määral nende kui iga muu kul­tuuri paratamatu eelduse, samuti tehnika ja rahvamajanduse tähtsust, kuid kaldutakse sealjuures omakorda vaimsete väärtuste ja jõudude (näit. reli­giooni) alahindamisele. Toonitatakse kõigepealt iga isiku õigust võrd­sele osasaamisele maa varadest ja hüvedest, mitte aga ka enam tema kohustust tööks ja „ausaks mänguks” ausa ettevõtjaga, nagu tegi seda liberalistlik eetika: iga ettevõtja muutub juba sellisena klassivaen­laseks, kelle umbusaldamine, kahjustamine või koguni hävitamine tõu­seb koguni vooruseks. Enesedistsipliini ja ohvrimeelsust ja muud eetilist idealismi peetakse väärtuseks aga ainult oma klassi ning klassikaaslaste suhtes. Ja rahvus ning riik on väärtused ainult siis, kui neid valitseb ning juhib oma klass, muidu nähakse neis ainult relva oma klassivaenlase kätes. Nagu varakristlik väärtussüsteem kõik on ehitet eshatoloogilisele taevariigi tulekule, nii on marksistlik süsteem ehitet kogu ühiskonnas sot­sialistliku korra maksmapanekule: seni elatakse nii ühe kui teise järgi ainult lühikeses üleminekuajajärgus, nn. „maises hädaorus”, kus nor­maalne moraal (mäejutluse, resp. sotsialistliku ülesehituse oma) veel ei kehti, ei s a a kehtida, ja kus seepärast tähtis on ainult selle uue korra tuleku ettevalmistus, mitte kuigi palju aga selle üleminekuaja „ajutised” väärtused, nagu rahvuse või riigi vägevus, rahvamajanduse üldine tõus, töölistegi „väikekodanlikud” mugavused jne. Siin valitseb radikaalse­mate voolude arvates pigemini sageli isegi juhtmõte „mida halvem, seda parem” – umb. nagu vastavalt varasema kristlusegi vaesusekultuses. Sest see ju kiirendab revolutsiooni, resp. taevariigi tulekut.

Nagu kristliku, nii on ka sotsialistliku kultuurideaali peamiseks nõrku­seks ta teostamise raskused. Muidugi on seejuures esmalt suureks abiks laiade kehvistukihtide majanduslike tarvete ning vitaaltungide, sotsiaalse vimma jms. ärakasutamine, samuti ka idealistliku intelligentsi kaasatõm­bamine sotsiaalse kaastunde ja „ekspluatatsioonivaba ühiskonna” ideaaIide läbi. Kuid nagu tõeline kristlus, nii nõuab ka marksistliku sotsia­lismi teostamine isiku maiste, s. o. egoistlike vitaaltungide üsna tugevat pidurdamist, vähemalt majanduslikul alal, ja peletab seega endast eemale eriti kõik vähegi jõukamad kihid, mitte ainult kodanluse, vaid ka väike­kodanluse ja talupoja. Ja nii seisab ka tema nagu vanal ajal kristlus, ko­hutava dilemma ees: kas jätkata ainult „üleminekuajaks” mõeldud klassi­võitlust lõpmatuseni (sest kodanlus ja väikekodanlus vaevalt end vaba­tahtlikult või demokraatsel teel laseb likvideerida), või püüda kõigi abi­nõudega haarata võimu vägisi, ka arvuliselt vähemuses olles, ja püüda oma vastast hävitada pika kodusõja ning kindlasti kauakestva terrori abil, loobudes seega ettenahtamatuks ajaks oma võrdsusideaalidest. Ning ka tuleviku suhtes vaevab ikka jälle kahtlus, kas uus süsteem, kus isik­likku egoistlikku tungdünaamikat, initsiatiivi ja hoolt nii vähe kaasa rakendet, saabki palju ratsionaalsem ja produktiivsem, töölisele suuremat ainelist hüvangut võimaldav kui enne liberalismis, kõnelemata kaotsi­läinud mõtte, sõna ja muist vabadusist, kõnelemata paljude seniste kul­tuurivarade ja loomingujõuliste teiste kihtide hävitamisest?

Need marksistlikust kultuuriteooriast endast kasvanud raskused olid, mis pidurdasid ta võidukat edasitungi pärast Maailmasõda ning viimasel aastakümnel on viinud ta mõjujõu tunduvale langusele. Ainult Venes õnnestus ta võimuhaarang, kuid selle tulemused olid nii eemalepeleta­vad Lääne-Euroopa massidele, et need vastavate katsete puhul nende maal võrdlemisi kergesti lasksid end värvata aktiivsesse vastasrinda just vastupidiste loosungite all.

Fašism, resp. rahvussotsialism on, nagu igaüks teab, sündinud antiteesina vastu marksismi, ja nimelt selle kommunistliku revolutsiooniharu võimuhaaramiskatseid ja vastavalt sellele on kujunenud ka tema kultuurimõiste ja väärtusteastmik. Marksistliku „üleminekuaja”-eetika rahvuse- ja riigivaenu asemel on siin rahvus ja riik tõstetud kõr­geima väärtuse kohale ja nende võim tehtud ülimaks iseväärtuseks, marksistliku klassikultuse asemel aga püütakse klassivahede teadvust kõigi abinõudega maha suruda, üksikisiku õiguste asemel toonitatakse ainult tema kohustusi ja muidugi on kõigil ühinemise, koosoleku, sõna-, trüki- ja muil vabadustel järsk lõpp. Politseidiktaat, üldine elu militariseerimine ja ideoloogiline terror on, mis fašisflikku riiki väliselt nii sarna­seks teeb kommunistlikule, kuigi kummagi ideoloogia on nii sootu teine.

Kuid fašism oleks vaevalt saavutanud oma praegust võimu ainult ter­roriga ja marksismi eitusega (nagu näit. vene valged). Ta ei ole mitte ainult marksistliku sotsialismi antitees, vaid mõnelgi määral ka süntees tema ja endise liberalismi ning rahvusidealismi vahel ja eriti selles seisneb ta ähvardava jõu saladus. Ta on välja jätnud sotsialismist ta internatsio­naalsuse, eraomanduse- ja klassiviha, liberalismist ta vaimse ja poliitilise demokraatia, üle võtnud aga sotsialismilt ta majandus- ning sotsiaalelu reguleerimise ja võimu tsentralisatsioonipüüded, liberalismilt ta rahvus­riikluse ning rahvusegoismi kultuse, ja peajoontes ka eramajanduse. Eriti viimase tõttu on ta üleindividualistlikest süsteemidest kõige kergemini teostetav, ja nähtavasti esialgu väliselt ka õige menukas nii sise- kui välis­poliitiliselt. Tema tugevaim külg on ta organiseerimise, riikliku administ­ratsiooni võime, see roomaline (ja saksaline?) voorus, mis oskab hästi ja kavalalt ära kasutada olevaid reaaljõude, nii poliitilisi, majanduslik-tehnilisi kui ka psühholoogilisi. Ta lubab rakendada isiku omandamisvaiste ja eramajanduse aparaati, et toodangut teha võimalikult produk­tiivseks ja selle kvaliteeti kõrgeks. Sama aparaati kasutab ta ka selleks, ei töötajalt võimalikult palju välja pressida ettevõtjale, sellelt aga oma­korda määratute maksude abil riigile, seejuures terviklikku rahvamajan­dust organiseerides ometi võimalikult ratsionaalselt, nii et tööpuuduse ja inflatsiooni ohte jõutakse tasakaalustada, seega ära hoida äärmise vilet­suse nähtusi. Samuti kasutab ta inimeste rahvusinstinkte ja rahvusegoismi, et neid ka ideoloogiliselt sundida loobumistele riigi ja eramajanclusliku korra heaks, kuid seejuures hellitades ja juhtides nende agressiiv-egoistlikke instinkte välisvaenlaste või teise tõu (näit. juutide) vastu. Ja isik­liku vabaduse puudust ning sõnakuulmise vajadust aitab kergendada militaarne hierarhia, kus paljud saavad käsutada ikka jälle endale allu­vaid.

Selle välise menukusega käivad kaasas siiski veel suuremad nõrkused, peamiselt rahvusvahelisel ja vaimsel alal. Natsism oskab ideoloogiliselt aktiivistada inimese vitaalseid tunge kui ka heroilisi, endaohverdamise jõude nähtavasti paremini kui marksism, kuna ta nendesse rohkem usub ja neid teab eksalteerida, neile aga ühtlasi annab ka otsesemat rahuldust kui näit. stalinism, mille stahhaanovluski näikse olevat enamasti pealesurutud. Aga saades oma jõu egoistlikest ja rahvusagressiivseist tungidest toob ta kaasa rahvusvahelisel alal sellise pinevuse ja sõjarohkuse, et kogu see heroism ja ratsionaliseeritus oma rahvuse raamides muutub rahvusvaheliselt tegelikult vaid mõttetuks energiaraisuks, vastastikuseks veristuseks, julmaks barbaarsuseks. Ja selleks alati ette valmistav võimsus on juba ise sunnitud olema alaväärtuslik, rahvuslikest eelarvustest ja egoismist borneeritud, kasarmuliselt monotoonne ja iluvaene. Asetades võimu ja riigi ülimate väärtuste kohale, loobub fašism teadlikult kogu euroopaliku ja kristliku kultuuri seniseist humaanseist traditsioonidest ja langeb tagasi mitte isegi keskaja, vaid paganliku Rooma (ja osalt vanade oriendi riikide) tasemele. Veel enam, ta kipub kiskuma sinnasamasse ka kõiki teisi riike kui need tahavad säilitada enda sõltumatust ja nii on sunnitud aina enam militariseeruma. Selles suhtes on ta kahtlemata palju ohtlikum kui kommunism, kes muidugi nagu iga teinegi üldinimlik ideoloogia püüab endale värvata pooldajaid kõigil mail, kuid kelle riiklik välisagressioon on kindlasti väiksem ja kelle ideoloogias ikkagi üksikisikute ja tõugude võrdsus ja üksikrahvuste enesemääramise õigus on palju tähtsamal kohal kui fašismi omas. Viimases ju puuduvad õigupoolest kõik rahvusvahelise õiguse normid ja määrab ainult rusikavõim. Muidugi on viimasel suur osa olnud seniseski Euroopa ajaloos, kuid on siiski suur vahe, kas see esineb peidetud kujul nagu erandina ja vastuolus valitseva kristlik humaanse kultuurimõistega või tõstetakse see võimukultus häbenematult avalikuks ainsaks riigiusuks.

Just see kultuurimõiste, mitte juhuslik, ühekordne sõjavaimustus on, mis sunnib praegu nii pessimistlikult suhtuma kogu Euroopa tulevikku.

See on, mis sunnib peaaegu ühinema Spengleri (omal ajal liiga kergelt võetud) ennustusega, et kogu õhtumaa on astunud juba nn. võitlevate riikide ajastusse, et ta kultuuriloov aeg on läbi ning jääb üle ainult kalk, jumalatu ja üldinimliku eetikatu egoismide võitlus, mida targem, seda julmem ja süstemaatilisem üksteise hävitamine. Fašistlikud ja muud neo-absolutistlikud diktatuurid igatahes ei ole selle allakäigu pidurdajaid, vaid selle suurimaid edendajaid. Kuid kas suudame uskuda ka Spengleri teist ennustust, et uus loovkultuur tõuseb mitte kommunistlikust, vaid „dostojevskilikust” Venest? Või julgeme loota, et mingi iseseisvam ja loomejõulisem kultuur jääb (või hakkab) õitsema peamiselt Põhja- (ning Vahe-?) Euroopas, mille kultuurilised dispositsioonid seni veel vähekasutet ja mille kontakt looduslik-loomuliku eluga ja elutundega veel värskem?

    

ÄÄRJOONI MEIE KULTUURIMÕISTEST

Nii või teisiti, enam või vähem pessimistlikud tulevikuvaated ei tohi segada meie püüdlust siiski veel teataval määral normatiivselt püüda kujundada oma kultuurimõistet, oma usku. Kuigi pole võimalik, et väikesed riigid suudaksid oma ideoloogiaid kujundada kuigi autarkili­selt (samade asjade lihtne ümberristimine ei tähenda ju midagi!), on meie praeguses olukorras, kahe või koguni kolme ideoloogilise maailma vahel, siiski teatav võimalus valida oma tõekspidamisi.

Nagu poliitiliselt, nii pole ka ideoloogiliselt meil mitte tarvis ega kasulik (kuigi mõned seda soovitavad) väga suurel määral liituda ühe või teisega meie suurist naabreist. üks asi on mingi eventuaalne sõprus-või ka abistamisleping, teine asi püsiv liit, mis meile tähendaks ikka ka liigset ühtesulamist suuremaga ja enesekaotust, nii poliitiliselt, kui ka kul­tuuriliselt.

Olime omal ajal liigselt vene, nüüd (vapsismist alates) liigselt saksa natsliku kultuurimõiste mõju all, laseme endale sealt sugereerida hinnan­guid, arusaamisi ja vahendeid, mis vaevalt jätavad end kätte tasumata. Kuid peajoontes oleme siiski valinud teissuguse, mitte fašistliku, vaid parlamentaar-demokraatliku, ja nii siis ka mõõduka, reformitud libe­ralismi tee. See on kuulutet ideaaliks meie praeguse juhtkonna poolt ja olgu selle „reformitud” sõna tõlgitsemises palju tahes eriarvamusi, nende p e a j ο ο n t e kohta näib meil valitsevat üsna laialdane üksmeel. See peaks olema veelgi laialdasem, et vältida niikuinii asjatuks jäävaid tülisid. Seda intensiivsemalt saame võidelda, et see kujunev kultuuri­mõiste saaks võimalikult õige ja sobiva sisu, esialgu vähemalt teoreeti­liselt.

Jah, kui kristlus (ja ka sotsialism) sellisena on nii maailmavõõras või nii raskesti või riskantselt teostetav, kui kommunism ja rahvussotsialism teostamisel toovad kaasa nii fataalseid loobumisi ja kultuurivastasusi, ei ole muud teed kui jääda liberaalse demokraatia juurde, kuid ühtlasi teha teda uuesti eluvõimsamaks. Selleks aga on möödapääsmatu, et ka tema õpib enam õiglasemalt kasutama ja ratsionaalsemalt organiseerima oma majanduslikke, sotsiaalseid ja psühholoogilisi jõude.

Kristlik jumalariik maa peal on jäänud teostamata, sest ta on oinud liiga taevalik, fašistlik riik võimutseb praegu nii, sest et ta on senistest kõige „maailmsem”, täielikult „põrguvürsti” jõududele tugenev, kuigi neid omahuviliselt distsiplineeriv. Kristluse valitsus on võimalik vaid üksik­isikus, sotsialism ehk vaid kauges tulevikus, fašismi võim aga ei saa kesta kaua, sest et ta on liiga üksikisiku ja maailmarahu vastu. Uuendet liberalism peab olema nende kõigi süntees, hoolitsedes ka riiklik-ühiskondliku ehituse eest ja olles seepärast maiselt tugevam kui kristlus, aga rahuldades iga isiku olulisemaid kultuuriigatsusi, sellepärast olles püsivam kui totalitaarsus ja elustudes ikka jälle. Praegune katsumisaeg lõpeb demokraatiale ainult siis, kui viimane jõuab teatava ülekom­pensatsioonini, kui ta pooldajad uuesti ise end sunnivad töötama enam kui nad tarvitavad, kui nad võidavad oma mugavuslaiskuse ja asuvad taganemisest jälle ründamisele.

Ja selleks ei ole küllalt, et hakatakse „uuesti vabadust hindama” – see hindamine on vajalik, aga see üksinda viiks siiski ainult vana alla­käigu kordamiseni. Vaid siin on oluline, et tõesti leitakse ka u u s tege­lik ühiskonna korralduse vorm ja seda kandev uus mentaliteet, mis võimaldaks liita vabadust suurema distsipliiniga. Liberalism-rousseauism uskus liiga palju isiku endadistsipliini võimalusse ega teinud midagi tema sotsiaalseks ja riiklikuks distsiplineerimiseks – sellest ta praegune pettumus ja nõrkus. Alles süvapsühholoogia on näidanud – mida muide kristlus juba ammu toonitanud – milline lojus mässab iga inimese kui „ainult-inimese” sisemuses. Sellest tunnetusest ongi oma nüüdse usutavuse saanud totalitaarusundite isikupõlgus ja demagoogiline masside hullutus tsensoriterrori ja riikliku valepropaganda läbi. Aga sama dünaamiline, vitaalne elukäsitus pole siiski arvestanud teist asjaolu, mida kah kristlus on ikka toonitanud, et igas inimeses peale tema animaalse mina asub ka hing, ta püsiv võimas „ülamina” ja et just sellepärast see isik on austatav, väärib vabadust, ja võib ka vabana kanda kollektiivelu, ja peab olema selles vaba. Uuendet liberalism on võimalik ainult siis, kui ta 1) säilitab selle kristlik-humanistliku usu isiku absoluutväärtusse, samal ajal aga ometi 2) seda isikut aitab tema vajalises endadistsiplineerimises vastavate riiklike vahenditega palju suuremal määral kui seni. Selleks on ilmselt vaja riigilt 1) riiklikku kont­rolli ja reguleerivat vahelesegamist majandusellu vähemalt seevõrra kui see ise mitte ei tööta rahvamajanduse sihtide kohaselt- 2) vahele­segamist sotsiaalellu seevõrra kui muidu kehvemad kihid mitte ei suuda kaitsta oma inimõigusi või kui töötülid muutuvad ohtlikuks rahva­majandusele- 3) vahelesegamist ka isikute kasvatusse ja nende vaim­sesse juhtimisse seevõrra kui see muidu areneb anarhilise ühiskonnavastasuse suunas (ka viimane ju on tavaline „vana” liberalismi pu­hul kus kuuldakse peamiselt seda kel häbematum kõri a rikkam raha kott). Vana liberalismi ajal juhtis riik ainult kasvavat noorsugu ja seda ainult kooliklassis. Et see aga ei piisanud kodanikukasvatuseks, siis  uuendet, solidaristlikus demokraatias peab seda kasvatust ja distsiplineerimist jätkama ka hiljem. Küsimus on ainult mis abinõudega ja millisel määral.

Kindlasti peaks selleks valitsema suurem ühtlus kasvatuse suunas ja eesmärgi asetuses. Kui tahetakse jääda kristliku ja demokraatliku üksikhinge kui peaväärtuse tunnustamise juure, ei s a a teha riiki või rah­vust selleks ülimaks väärtuseks. Kuid teiselt poolt ei saa lasta seda isikuhinnangut areneda ka riigi- ja rahvusevastases vaimus. Ja kolmandaks ei tohi kasvatus sündida seesmiselt vastuolulises vaimus, nagu seda on prae­gune vastuolu kristluse vanade dogmade ja meie muu kultuuriteooria vahel. On tarvis teatavat ühtlast „riigiusku” vähemalt peajoontes (kuigi välisemad ja kõrvalisemad asjad võivad olla ka eri „usutun­nistuste” järgi) – ja seepärast on tarvis liita niihästi kristluse igaviku tahe ja hingekultus kui ka 2) humanistlik-teadusliku kultuuri maailma­vaade ja 3) solidaristlik-riiklik distsipliinivaim. Praegu need e i ole ühtlustet ega isegi ühtlustetavad, ilma et igaüks neist vajaks reformi­mist. Selle reformi läbiviimine on meie suurimaid ülesandeid ideoloo­gilisel rindel.

Ja mulle näib, et peamiselt sellest usulis-moraalsest ja kasvatus­likust tööst sõltub ka mitme teise uuendet liberalismi peaprobleemi la­hendus, üks kõige raskemaid seejuures on: kas saab majanduslikku elu riigi poolt reguleerida suurema ratsionaalsuse ja sotsiaalset elu suurema õigluse suunas ja seejuures ometi ülal hoida demokraatset korda ja eriti kultuurivabadust kui peaväärtust? Sellel teel on ju komistanud mitmedki õilsad püüded ja seepärast seda ei usugi veendunud liberalistid. Aga teisal näeme siiski, et see ο n võimalik, kui see riigi sekkumine teostub taktiliselt ja pikkamööda, nagu näit. Skan­dinaavias, ja kui sellega kaasub vastav kasvatustöö ning kultuurse kodaniku solidaarsuse traditsioonid. Sealpoolsed eeskujud on meile ka ses suhtes lootusiandvamad kui Vene või Saksa omad.

Kuid igatahes on kõige selle uue vaimu üheks tähtsamaks eeldu­seks kriitilise mõtte vabadus, kõigi ausate tahete vaba enese­avaldamise võimalus, mitte politseidiktaat, tsensuuriterror ja sellega kaits­tud „onupoegade” ühepäevapoliitika.

Olgu lõppeks liidetud mõned kokkuvõtlikud teesid siin käsiteldud kultuurimõiste filosoofilisest osas, mille ligem käsitlus viiks ehk pikale:

1. Kultuuriarengu eesmärgiks on elu oluliste väärtustarvete rahuldus võimali­kult püsivalt, võimalikult täiel määral ja võimalikult kõigile ühiskonna liikmeile.

2. Elu oluliseks põhitarbeks ja vastavalt siis ka tõelise kultuuri peaeesmärgiks on elu kestvus ja püsiv kasvamine, mis on võimalik eriti hingelis-vaimse elu inten­siivistumise ja vaba väljaarengu teel nii igal üksikul kui ka ühiskonnal, ehk teiste sõnadega: vaba inimsuse igakülgne väljaareng kooskõlas vabade isikute ühis­konna väljaarenguga,

3. Vitaalne elu pole ainult vaimse kultuuri jaoks, vaid ka iseväärtus, kuid vaimne kultuur pole ainult vitaalse elu kestvuse ja laiutamise teener, vaid peab olema ka elu juhtija ja korraldaja, temas peituvate igatsuste ja võimaluste väljaarendaja kõige kooskõlalisemas ja väärtuslikumas suunas. Elu mõte üldse kui ka iga üksikisiku elu põhinorm on end kultuuri abil teostada kõige püsivamalt, rikkamalt ja täieliku­malt, s. o. kõige elavamalt ja loovamalt ning see on kooskõlas kogu ühiskonna loova eneseteostusega.

4. Kultuuriarengu tähtsaim tegur on kategoorilise ja teolejuhtiva mõjuga sise­tunne väärtuste hierarhiast. Ainelised ja puhtvitaalsed väärtused (ka võim, riik jne.) on teatavas ulatuses küll ajaliselt tähtsamad, kuigi alles eeldustena kõrge­mate väärtuste taotluseks, kuid ainult vaimsed väärtused (isiklikult tuntud tõde, headus ja ilu) on lõplikud, ehk finaalsed väärtused. „Eeldusväärtused” on ka iseendast olulised, aga nad peavad ühtlasi teenima finaalväärlusi kui endast kõrgemaid. Neid peab teenima ja soodustama ka riiklik organiseerimine, mis on küll kõrgemat liiki eeldusväärtus, mitte aga tõeline finaalväärtus.

5. Praegune ülemaailmne kultuurikriis põhjeneb nende mõistete segiminekul ja sisetunde jõu nõrgenemisel. Kristlik kui ka humanistlik individualism oma finaalväärtuste taotluses on varisemas, kuna ta pole küllalt osanud hooldada vitaalseid, sotsiaal­seid ja riiklikke eeldusväärfusi. Autoritaarne kollektivism ja etafism aga, kummarda­des uuesti „maa ja vere” musta „vitaaljumalat”, orjastab vaimsete finaalväärtuste pea­mise kandja, vaba isiksuse.

6. Kuna Eesti praeguse ajastu lõppsihiks on demokraatia uuestiehitus, on meie peaülesandeks ideoloogilisel rindel: võidelda niihästi totalitaarriikide uusbarbaristliku mentaliteedi sissetungi vastu, kui ka uue solidaristliku kultuurideoloogia süven­duse ja ellurakenduse eest. Seejuures ei saa meil eeskujuks olla ei totalitaarriigid, aga ka mitte anarhilise liberalismiga ülikapitalismi maad, ka mitte Vahe-Euroopa reakt­siooniline neoabsolutism, vaid kõige rohkem Skandinaavia kooperatiivne ja sotsiaalne demokraatia.

7. Selle demokraatliku kultuurideoloogia olulisim tunnus on solidaarse õigluse ja kultuurikõrge ühiskonna ülesehitus mitte võimu, vaid vaimu abil, mitte politsei, vaid üksikisikute eneste vaba veendumuse ja hea tahte abil. Seda Ühistahet võib ja peab riik küll omaltki poolt sisendama ja kasvatama, palju rohkem kui seni, niihästi otsepropaganda kui ka selle levimiseks soodsate eeltingimuste loomisega, mitte aga iga­suguse vastaspoolse mõtte ja sõnavabaduse keeluga, mis kasvatab ainult rahulolema­tust, umbusku, soodustab korruptsiooni ja teeb võimatuks ka viljaka kriitika ning uute viljakate ideede kasvu ja levimist. Ausa kriitikavabaduse tagasivõitmine on tänapäeva tähtsamaid kultuuriülesandeid.

A. Annist

Akadeemiast nr. 2/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share