Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kahele suuremale koguteosele on R. Rollandi 60. a. sünnipäev põhjust andnud. Nii on ajakirja Europe veebruari number täieliselt pühendet juubi­larile, ning selles on aset leidnud tervitused, hindamisartiklid, esseed prantsuse oma kirjanikelt (Barbusse, Duhamel, Montherlant, Soupault j. t.), kui ka sakslastelt, venelastelt, inglastelt, itaallastelt, peruulastelt ja hulgalt muilt, isegi jaapanlastelt, isegi soomlastelt (Ellis, Gorki, W. Herzog, Lunatšarski, Prezzolini, Sillanpää, Sinclair, Toller, Unamuno j. t.). Teiseks suuraustuseks on Helveetsias välja antud mitmesajaleheküljeline Liber amicorum saja või enama kaastöötajaga kõigist ilmaotsadest (olgu neist nimetet tun­tuimad: Bahr, Brandes, Baudouin, Curtius, Einstein, Gandhi, Istrati, Key, Lagerlöf, Masaryk, Nansen, Schnitzler, Sinclair, R. Strauss, Tagore, Wells).

Puhta südametunnistuse austaja on enese ümber suutnud koguda sõpru kõigist ilmakaartest, ta tähtpäeva on meelde tuletet kõigis mais suure lugupidamisega, ainult – ta oma kodumaa on olnud kitsi loorberipärgadega. Kõige vähem tuliseid sõpru, kõige enam vihaseid vaenlasi on praegusel Villeneuve’i erakul oma sünnimaal. Sihilikult või mitte – kaugelt suurem osa prantsuse ajakirjandust, ühes arvat isegi puhtkirjan­duslikud ajakirjad, vaikis, samal ajal kui muidu mõne vähema kaasmaa­lasest kirjaniku ukse taga kärsitult sisselasku oodatakse, õhust juba kinni haaratakse ta sõna, kavatsus, seisukoht, teda tühjaks intervjuuitakse ja ankeeditakse.

Miks kaotavad reporterid oma jalgade nobeduse R. Rolland’i lähedal? Miks kaob Rolland’i vastilmunud raamat varsti prantsuse vaateaknailt, jäädes tolmuma riiulile, samal ajal kui üks kiiduavaldus teisele järgneb sellesama raamatu ilmudes tõlkes näit. Saksamaal? Miks jälgitakse ta südametunnistuse seismograafi teraselt, vaetakse iga ta humaanset sõna hoolsalt just mujal ?

Muidugi, palju ripub kirjaniku enese tagasihoidlikkusest. Kui A. France Nobeli auhinna sai, siis olid kõik lehed kuuldusi täis, nagu kingiks ta selle suure summa edasi sotsialistlikule erakonnale, kuid tege­likult jättis enesele. Kes aga rääkis sellest palju, et R. Rolland oma Nobel’i auhinna tervelt ja tõeliselt Punasele Ristile kinkis?

Päris fanaatilisi Rolland’i jüngreid leidub koguni vähe, kuid ta on osanud lugupidamist äratada ja pieteeti sisendada oma vastasvaatelistessegi. Üldtunnustet ja terveni vastu võet ta toodang ja toiming pole ühegi poolt: mõni austab ta Jean Christophe’i, pidades seda üheks tugevamaks suur­tooteks prantsuse romaanikirjanduses, teine ei hinda seda teost millekski, pidades suuremat lugu ta muusikakriitilistest teostest või ta raamatuist Michel Angelo, Tolstoi üle, või ta sõjaaegseist kirjutustest Journal de Généve’is. Vastuvaidlematuna ja üldväärilisena pole püsinud ükski ta teos või ta toiming.

See on toonud kaasa R. Rolland’i välise elukäigu kõvera joone: muusikaõpetajast saab rahvateaatri looja, sellest pärast fiaskot romaanikirjanik, sellest poliitikategelane, üleskutsete organiseerija, kõlbluse apostel ja jälle romaanikirjutaja. Kui ühed sarnases mitmekesiduses näevad hinge nõtkust, voolavust, mis kõik vormid läbi katsub ja lõhub, et edasi söösta, siis võidakse sellest välja lugeda ka muud, sisemisi lõhesid.

Rolland’il on tulnud palju kannatada, mitte ainult ilma ülekohtu pärast, mitte ainult sõja pärast, mida ta algusest peale hukka mõistis, vaid ka sellepärast, et ta, olemata võitlustemperament, ise vahetpidamata võitluse seisukorras on pidanud olema, kuna seda on nõudnud ta õiglus­tunne. Haritlase traagika, kes kõigest aru saab ja andeks anda tahab, kuid ei saa, kes liig tundelik on, et rahulikult pealt vaadata, kuid võitluses kardab õiglusetu olla ning seepärast kaotab. Niisugune hingelaad ei luba soostuda ellu, kartmata mustust ja pori, mis jalgu hakkab ja mida tuleb kaua kaasas kanda. See pole hasardiinimene, olgu kas või donkihotlik, vaid kabinettinimene, erakordselt selge õiglustundega, mis kultiveerides veelgi selgib ja valusid kaasa toob.

Milline sugulus õiglustundelt selle vabatahtliku prantsuse pagulase ja hispaanlasest sunnipagulase U n a m u n ο vahel! Ja ometi milline temperamentide vahe! 60-aastane hispaania kirjanik läkitab oma tervituse teisele 60-aastasele oma sünnimaa ligidusest, Püreneede jalalt, mida ta näeb, millest unistab, kuid kust ta Primo de Rivera armust välja aet: „Ei ma suuda ennast seada „rüselusest kõrgemale” (nii kõlab Rollandi raamatu pealkiri, millesse kogut sõjaaegsed artiklid, mida ta Helveetsias olles avaldas). Ma elan kesk rüselust. Ma otsin rahu sõjast. Minu võitlus on sihit ja sihit olnud enam sõja professionalismi kui sõja enese vastu. Ma vihkan militaarsust, mitte sõjameest. Ma austan sõja jumalat, kes on ka rahu jumal, kuid ma tunnen jälkust sõjavägede jumala vastu. Kaitsetagu isamaad, kui talle kallale tungitakse, kuid ärgu tehtagu tapast ametit. Kuid praegusel silmapilgul on Rolland’i isamaa ja minu isamaa militarism ühinenud pretoriaanliseks internatsionaaliks, provotseerinud riffe ja kiskunud meie rahvaid, prantslasi ja hispaanlasi, ebaõigesse sõtta. Selle­pärast on mind minu kodumaal antipatrioodiks tembeldet, nagu Rolland’i tema kodumaal. Kuid ka Kristust, seda sisemise ja vaimlise sõja patsi­fisti, on risti löödud antipatrioodina, nagu seda võib lugeda Johannese evangeeliumist, XI, 47-53.”

Unamuno ja veelgi enam teise hispaania suurkirjaniku Blasco I b a n e z’ i kõrval, kes oma maa võimukandjatega elu ja surma võitluses, on Romain Rolland vaikne võitleja ning tuletab mitmeti meele neid kan­gelasi, kelle kõlblist suurust ta imetleb ja kelle passiivse vastupaneku ideest ta võlut: Tolstoid ja Gandhit. Mõlemas on ta enese meele­laad nagu ideaalse kehastuse leidnud. Vastupanu moraalne suurus, pas­siivselt tõrkuv õiglustunne, mis vägivalda väldib, veetleb teda enam kui võitlusjoovastus kõigi vallapäästet kättemaksu, karistuse ja teiste instink­tidega, mis talle võõrad on või mis ta ümber sulatet enesevõitiuse palanguis. Millise innuga kirjeldab Rolland Gandhi enesekaristust sel puhul, kui tema poolehoidjad vahel kuskil kellelegi liiga on teinud! Mitte võitluse tagajärg pole Gandhile ja Rollandele tähtis, vaid puhtaksjäämine võitluses. Millise osavõtuga jutustab ta Gandhi võitlusviisist ja õpetusest ning eeskujust kedrata igapäev mõni tund päevas selleks, et kodutööstuse võistluse varal inglise riiete sissevedu Indiasse võimatuks teha. Kuigi meile, eurooplasile, naiivne näiks jalarändamise ohutus selleks, et mehhaniseerivaid raudteid kõrvaldada, on ometi vastuvaidlematu kõlbline ilu (olgugi otstarbetu) vihata vastupanus, nagu kõlbline ilu on suurmeelsuses, millega Kristus ristile laks. Rolland’i sümpaatia hoidub täieliselt passiivse vastupanu poole.

Pääste ja lunastuse lootus ilma hukkamõistmisest ja asketismist tõstis Rolland’i Euroopa relvade ristluses tõesti „teiselepoole rüselust”. Kuid võitlusnatuurid, rüselejad ise ei anna seda talle andeks, olgu nad siis parempoolsed või pahempoolsed. Ja neid on nii palju, sest eurooplast karakteriseerib enne muud ta aktiivsus, rühkimus, vaheleastumine, tegu. Südametunnistuse hääl kaob sootumaks mürtsuvas orkestris.

Kirjanduslikule noorpõlvele, kes sõja keerutustes ja kannatustes kas­vand, on Rolland’i eemalthüüdev hääl võõras: ei armastata kõlblist kaa­lumist, armastatakse tegu, toimingut, olgu patriootliku, olgu antipatriootliku helgiga. Armastatakse hoolimatust enam kui arusaamist, elu totaalsust ja mitmepalgelikkust enam kui väljalõikeid.

Iseloomulik ses mõttes on ühe prantsuse noorema kirjaniku mõtteavaldus, kes ise sõjas karastet, kes harrastab sporti härjavõitlusteni ja tugevat eluinstinkti vägivallani. See on Henry de Montherlant. Nähtavasti sellele kirjanikule on R. Rolland kord ühe kirja saatnud, milles lausub: „Pole vist vastukäivamaid mõtteid, kui minu ja teie omad. Kuid tõelised vaenlased on väga ligidal teineteisele. Ma imetlen teid enam kui ühtki oma sõpra. Teie olete suurim jõud prantsuse kirjanduses. Sest saadik kui teid tunnen, on ilm minu jaoks rikkam. Inimlikul rändamisel asume vastaspoolustel ja me näeme kumbki pea kohal eri tähekogusid. Kuid taevas on üks ja seesama.   Ignis idem.”

Montherlant väidab, et täieliku taeva nimel on pahel sama olemasolu õigus kui vooruselgi. Ei või vihkamist alahinnata. Heraldiiti austades peab meeles pidama, et armastus kasvab riiust. Meil hakkab inimsus ja haledus sünonüümideks saama, kuna inimsus peaks kogu inimese kokku­võte olema. „Igalühel on õigus, alati. Isal, kes oma poega vihkab, ja pojal, kes isa vihkab. Marokolasel ja valitsusel, kes teda pommitab. Jahimehel ja saagil. Seadusel ja seadusetusel. Ja minul, kui ma seda siin külmavereliselt kirjutan. Ja minul, kui siin ägedalt manaksin.” Poeet olgu totaalne, loom ja ingel ühtlasi, võtku kõike vastu, sisaldagu kõike.

Või kuulatagu teist tiiba, kes jälle oma seisukohalt hukka mõistab Rolland’i inimlikkuse, hoolimata sõbralikust suhtest ta isiku vastu. Tule­tagem ainult meele avalikku vaielust Rolland’i ja Barbusse’i vahel aastat neli, viis tagasi, mil mõlemad pooled oma lahkuminekud teinetei­sest küllalt selgelt kirja panid.

Rolland ei olnud peri Barbusse’i juhtida jäet Clarté’ga.. Ta seletas, miks see nii on: uue korra sisseseadjad Venemaal on unustanud kõik ülevad moraalsed väärtused, inimlikkuse, vabaduse ja kõige kallima, tõe. Juba Clerambault’s lausub R. oma veendena: „Pole õige, et otstarve pühendab abinõu. Abinõud on palju suurema tähtsusega inimkonna tõe­lises edus kui sihid.”   Ja nõnda kaitseb Rolland olulisimaid väärtusi, s. o. moraalilisi, ka revolutsioonis, ning leiab, et kõige kõrgem teene on mitte pimesi võimutahet rahuldada, vaid harrastada kirglikku tõeotsimist. Kuni aga vaba südametunnistuse pühi nõudeid põlatakse, seni ei saa kaasa minna ühelegi ühiskondlikule pöördele.

Barbusse ristis Rolland’i seisukoha „elevandiluust tornis” olemiseks. Kui ka Rolland sõja vastane on olnud, oleks ta kohus nüüd olnud nii toimida, et sarnaseid sõdu enam ei tuleks, s. o. ta peaks nüüd võitlema sõdade sotsiaalsete põhjuste vastu. Puhtad moralistid peavad aga paratamata asjaolude järel käima. Selle asemel, et kõigest jõust ajaloo ratast juhtida, hindavad ja kaaluvad nad juba sündinud asju. Nende osa on ikka negatiivne. Vägivalda ei saa absoluutselt võtta, vaid ikka relatiivselt, vahel võib ta humaansusele kasulikum olla, kui üleolev hindamine „ele­vandiluust tornist”. Negatiivsed uuendajad pole muud kui vana korra kaitsjad. Ja kui nad õnnetud on, siis sellepärast, et neid kellelegi vaja pole.

Nii Barbusse Rolland’i kohta.   Kõikarusaaja Rolland vastas selle peale: „Ma imetlen, armas Barbusse, teie julgust, teie tuld, teie rüütlimeelset lojaalsust.   Meie mõlema tegevuse suunad pole vastupidised, vaid nad täiendavad teineteist…”

Veel 1920. a. oli Rolland öelnud: „Imetlen nõukogude tugevat ja loovat organiseerimisvõimu… Töötava ilma aju asub Moskvas.” Mõni aeg hiljem eitab ta käredate sõnadega Moskva militarismi, politseilikku terrorit ja brutaalset vägivalda. Nõnda revideerib ta aegajalt oma vaa­teid, neid kokku kõlastades oma tõearmastaja meelelaadiga ja südametun­nistuse häälega. Alguses heatahtlik kommunistliku pöörde vastu, hurju­tades lääne-euroopa boikotti, saab tast peagi suur Gandhi austaja, keda kommunistid üheks oma kardetavamaks vaenlaseks peavad Idas.

Seda ei anta talle andeks. Ja kuigi teda austatakse ta julge ülespidamise eest sõja aegu, ei jää talle etteheited tulemata ta 60. a. sünnipäevagi puhul. Europe’i juubelinumbris ütleb W. Herzog, et Rolland näeks küll meelsamini teisi võitlusvõtteid kui neid, mis tarvitusel, meetodeid, mis rohkem seot tuleviku ideaaliga. Kuid see olla idealistlik eksitus ja see olenevat tundelikkuse rafineeritusest. „Säärase intellektuaalse ja moraalse konstruktsiooniga inimene ei või olla kommunist.” Sealsamas ütleb Lunatšarski umbes sedasama. Rolland-Barbusse’i avalik kirja­vahetus olla Rolland’i kommunistidele vaenlaseks teind. „Õilsad tund­mused on udu, mis inimsilmade eest peidab reaalsuse veetlikkuse.” Kommunistidele olla Rolland’i õpetus suur tagasiminek. Sama ütleb ka Henriette Roland-Holst: „Individualistina jääb R. R. paratamata võõraks töötavate kihtide tundmustele ja mõtteviisidele.” Ka rahvas jäävat seetõttu võõraks Rollandi toodangu suuremale osale. Ta olla Gandhis üles seadnud suure hindu patrioodi kuju, kuju, mis näib olevat tehtud õilsamast savist kui tavaliste inimeste mateeria, samuti kui ta hing on tavalisest puhtam ja õrnem. Gandhile tulla aga suhtuda kui miraažile, mis neid petab, keda ta pimestab, nimelt neid, kes tahavad imperialismile lõpu teha.

Kuid samavõrra, või veelgi enam kui kommunistidele, on Rolland vastuvõtmatu prantsuse natsionalistidele. Ja seda õieti algusest peale oma Saksa armastusega, eriti aga siis, kui ta sõja algul Genfis olles oma artikleis kõigi maade haritlaste poole pöördus kultuuri nimel, mille ühtlust sõda ähvardas. Prantsuse revolutsiooni apologeet Victor Aulard tegi oktoobris 1914 alguse sellele viha ja sõimu   valangule,   mis siitpeale Rolland’ile kaela langes. Kõik prantsuse ajalehed Action Frangaise’ist Matin’ini võtsid osa sõjakäigust Helveetsias elava patsifisti vastu. Teda nimetati bošiks, šveitslaseks, „häbematuse sambaks, kes arvab enese olevat tsivilisatsiooni samba”, äraandjaks. „Kas gallia kuke laul äratab kord ühel päeval selle Peetruse, kes enam oma isandat õlipuuaias ei tunnud ja kes põgenenud sinna põhjamaa metsadesse, kus „kes tahab elada, peab elama” ? Kauaks jääb R. Rolland veel sakslaseks ?” Nõnda küsib A. Maurel Mercure de France”is 1917. a. Guilbeaux protsessi aegu 1918 annab politseikomissar järgmise atestaadi Rollandele sõjanõukogu ees: „Kõik on avaldet selle väljapaistva kirjaniku kohta, kelle psühho­loogia, tundelikkus ja vormitäius näivad arenenud olevat moraalse tunde kahjuks, sest ta pole suutnud vahet teha timuka ja ohvri vahel ja ta on arvanud võivat ainult kunsti teenida, Prantsusmaad põlates kõrvale jättes.” Pöörati veel tähelepanu selle peale, et ainsad Journal de Généve’i artiklid, mis prantslastele mittemeeldivad, olla kirjutet ühe prantslase (s. o. R. Rollandi) poolt.   Peeti teda igapidi hädaohtlikuks.

Äsja veel (dets. 1925), kui Rollandi draama Danton, mille ettekanne Reinhardti lavastusel Suure Teaatri näitelaval Berliinis kõigile kustumatult meele jäänd, tagasi lükati Pariisi Comedie Francaise’i repertuaarist poliiti­listel põhjustel, võis Comoedia’st lugeda: „Ei, R. Rollandi ülalpidamine polnud mitte aus. Ta oleks pidanud ikkagi end eeskätt näitama prants­laseks. Ja lubage mul naeratada, kui te seda kirjanikku tahate vabastada igast kodanlikust kohustusest ja arvamisest. Kas võib, kirjutate teie, teda ülepea julgeda ses suhtes arvustada? Pagana pihta, kas siis sellepärast, et see literaator vendusi kuulutab, mõni tabu on, kõrgemal üldseadusest, ja kas siis ühelegi prantslasele, olgu ta siis ka komödiant, keelat peaks olema tema kohta vastikust avaldada?”

Ja ometi, kuuldagu omapuhku etteheiteid sakslaste poolt, kus muidu Rolland suuremas lugupidamises kui oma kodumaal. Grautoff omas Die Maske und das Gesicht Frankreichs ütleb lausa, et R. Rolland pole miski arbiter mündi olnud, vaid tema ülesanne sõjas on olnud „arbitrium rerum Romanarum agere”. Ta olla ju Reimsi pommitamist hukka mõistnud, Saksamaa revolutsiooni ja ta juhte sotsiaaldemokraate militaristlikus vägi­valla poliitikas kahtlustand. Ja tõepoolest olla ta täidet sama prantsuse uhkusega, orgueil francais’ga, nagu šovinistid á la Barres või Maurras. Tarvis ainult maha tõmmata rahvusvahelisuse mask, siis paljastuvat Rol­landi puhtprantsuslik nägu. Ja lausest mida Rolland oma sõbrale 1914 kevade öelnud, et kui Jean Christophe mitte valmis teos poleks olnud, ta tänapäev seda küll enam ei kirjutaks, võivat sakslane mõista „prantslase koledat traagikat, kelle kotkalend siiski teda ei suuda üle oma tõu piiride tõsta”. See, et Rolland sakslaste rahvushuvisid ei hakanud kaitsma, vaid suutis isegi gallialiku Colas Breugnoni kirjutada saksapärase Jean Chris­topheri järele, on sakslasest natsionalisti silmis juba veripatt!

Siiski ei saa keegi salata, et Rolland ise tõeliselt enam kui vahest ükski teine praegune prantsuse kirjanik on saksasõbraline. Juba ta kodulinnake, Claméey, tuletab, Rolland’i enese ütluse järele, saksa linnakest meele. Oma noorespõlves puutub ta Itaalias kokku sakslastega, eriti Malwida von Meysenbuglga, selle Herzeni laste kasvatajannaga, suure, mitmekülgse idealistiga, kelle õhutusel ta veelgi enam õpib armas­tama saksa muusikat. Rändab paljudes Saksa linnades ja elab kauemat aega Mainzis.   Unistab juba tol ajal oma romaani kangelasest, kes peaks olema sünnilt sakslane ja kes vaheldamisi elaks Saksa- ja Prantsusmaal, nagu selleks ta Jean Christophe saigi. Pole siis ka imestada, kui Peguy ajakirjas ilmuva romaani esimesed osad Prantsusmaal miskit vastukaja ei äratand, ja alles 5, osa, milles Jean Christophe Pariisi kirjandus-kunstilisi ringkondi teravalt arvustab, opositsiooni välja kutsus ja seega ka tähele­panu. Selle vastu, miks ei oleks pidanud Saksamaal menu leidma prants­lase romaan, kes suurt sümpaatiat tunneb Saksamaa vastu, kelle kangelane on sakslane ja kes prantslasi pealegi arvustab?

Kuid kõik see ja muugi ei päästnud Rolland’i tugevast arvustustulest ka Saksamaal.

Kui imelik: see õigluse apostel, see rahu sõber, see südametun­nistuse järele talitaja, inimlikkuse kummardaja pidi hoope vastu võtma paremalt ja pahemalt poolt, prantslastelt ja sakslastelt! Temast, kes ise kõigist tahtis aru saada, ei tahet kuskil aru saada. Tema, kes rahu armastas, kutsus kõikjal välja laimdust, sõimu, meelepaha – oma mõtteavaldustega, seisukohtadega, vaadete ja püüetega.

Mitte kõige viimasel kohal ta pattude registris ei seisa ta stiil. Võib koguni öelda, et kui ta oleks stiililt olnud prantsuslikult hiilgav, kui ta siin oleks jätkanud suurte stiilimeistrite puhast joont, ta oleks Prantsusmaal olnud loetavam ja lugupeetavam kui nüüd. Colas Breugnoni menu, mis prantsuse traditsioone jätkab oma vaimukuse, elavuse, rabelais’liku huumoriga, võib seda tõendada. See raamat meeldis prantslastele. Arvustajad tervitasid seda teost, kui viita Rolland’i tagasipöördumisteel prantsluse poole…

Peab teadma, mis prantslastele stiil on. See pole koorukene, mis sisu katab, vaid enam. Ei saaks keegi nende juures tõsiselt kaitsta seisu­kohta, et keel ja stiil on ainult abinõu, nagu keegi ei saaks tulla seletama, et riided ainult külma varjuks on. Raamat, mis lohakalt sõnastet, mis ei sädele, mille autor sõnaaustusest midagi ei tea, langeb väheväärtuslikkude hulka, kui vääriline ta sisu ka muidu oleks. Prantsuse elegants ja vaimukus pole pealiskaudsus ega mood, see tuleb sügavamalt, esteeti­lisemast verest.

Rolland ei toida oma stiili rikkalikkude toitudega, selle kõnnakus pole peenust, graatsiat. See on küll selge, kuid see on küllaltki lihtsas kuues seks, et prantslane tast erilist naudingut saaks. Ja Rolland’i ilu­kirjanduslikkudes tooteis on liig palju õpetlikkuse, moraalitsemise liigliha, mis prantslase maitsele enam ei vasta. Selle vastu on aga Rollandi esseed, teoreetilised tööd sisult, arengult ja stiililt selged ja plastilised, ning neid loeb kui sügavalt kaasakiskuvaid ja kõlbliselt tõstvaid teoseid.

Etteheited käivad nii siis romaanide, eeskätt küll Jean Christophe’i kohta. „Kui R. ainult puhtamalt kirjutaks,” ütleb Remy de Gourmont, „võiksin teda tõsta isegi soovitatavate kirjanikkude hulka.” Ta stiil olla kipslik. Ja Gide lausub: „Kogu meie kirjandusest paistab mulle raa­matuna, mida kõige kergemini võiks pidada Saksamaal kirjutatuks, Jean Christophe. Siit kahtlemata selle raamatu menu teispool Reini.” Ja teisal: „See raamat (J. Chr.) ei paista kuidagi parem olevat kui üks tõlge.”

Nii need etteheited meelesuuna ja stiili kohta, süüdistused ühekülg­suses ja totaalsuses, isamaavaenus, saksameelsuses ja samal ajal isamaa sõpruses ja prantsuslikkuses, radikalismis ja konservatiivsuses… Nii need hoobid   paremaga ja pahemaga südamesse ja näkku.   Näib vahel, kui oleks Rolland „see, kes saab kõrvahoope”. Ja seda inimene, kes teisele vähemat liiga ei taha teha. Välised löögid äratavad ka sisemisi vastolusid. Ja neid pole sugugi vähe. Ta hingeline arenemine on ju täis võnkumisi olnud pettumustest.

Siseheitluste loomupärane paratamatus on Rolland’ile kalliks teinud just sarnased kangelased nagu Beethoven, Tolstoi, Gandhi, kelle elu põhi on kannatus kuni kannatuskultuseni.

Ometi, kui palju Rolland’i tegevust ka on hukka mõistet, on ta vaenlasedki sunnit kummardama ta hingepuhtuse ees. Enese sisemise õiguse tunne, oma tegude südametunnistuse sanktsioon on tasu kõigi hoopide ja kannatuste eest. Ja kui ta elu ühekülgselt, moraaliliselt käsitab, inimest heaks peab, iga sammu ideaalide seisukohast hindab, ilma muuta tahab, alates südamest, ning selle asemel kokku põrkab elu teise palgega, aina kannatusi põimib, siis on neis kannatustes vahest märterlikkuse kuma ja eneserahuldust.

J. Semper

Loomingust nr. 3/1926