Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Raadio ja ajakirjandus levitavad iga päev mõtteid, mis on inspiree­ritud suurriikide aadetest ja sihtidest. Eriti tulvil on eeter diktatuuririikide hüüdlauseist. Need hüüdlaused on muu seas määratud ka selleks, et harjutada väikeriigi kodanikku suurriikide mõtetega. Ja et keskmine kodanik omale tavaliselt iseseisvat mõtlemist koormavaks peab, siis lasebki ta omale aja jooksul sisendada mõtteid, mis on mõeldud võõra suurriigi seisukohalt. Ja kui kergesti ei hakka see kodanik neid ideid kohaldama oma väikeriigile. Hea veel, kui see piirdub tavalise kodanikuga, hoopis halvem on aga, kui säärane suurriikide mõttekäik vallutab väikeriigi juhtivaid kodanikke. Et siin kartused alusetud ei ole, näeme sellest, et nii mõneski väikeriigis on hakatud seadma mõne suure diktatuuririigi eeskuju järgi. Põhja-Euroopas tuleb eeskuju mõttes kõne alla eriti just Saksamaa. Nii mõneski väikeriigis on suuresti eelkirjeldatud propaganda mõjul hakatud nagu iseenesest mõistetavaks pidama, et tuleviku valitsusvorm on üldse ja igal pool diktaatorlik. Ometigi ei ole selleks oletuseks, mida pealiskaudselt mõtlevad inimesed juba ümberlükkamata tõeks peavad, veel mingit objektiivset alust. Diktatuur on küll vallutanud kolm Euroopa suurrahvast – venelasi, sakslasi, itaallasi, kuid ikka, peame seda meeles, neid rahvaid, kes Maailmasõjas tasakaalu kaotanud. Ikka neid, kes olid Maailmasõja haavade tagajärjel ebanor­maalses seisukorras.

Nendest kolmest rahvast on venelased oma rassiliste, kultuuriliste ja ajalooliste eelduste tõttu rahvas, kelle juures raske on kujutleda mingit püsivat demokraatlikku korda ja kes sajandite jooksul on harjunud vägi­vallaga. Itaallastele, kes lodevuselt sarnanevad venelastele, tuli dikta­tuur õieti vastumürgina Vene kommunistlikule mürgitusele, mis seal peale Maailmasõda hakkas levima. Samuti on Saksa rahvussotsialistliku diktatuuri peamine eluline, nii sisemine kui välismaine õigustus ikka selles, et kui Saksamaa poleks muutunud rahvussotsialistlikuks, siis ta oleks võinud muutuda kommunistlikuks.

Et aga asi oleks juba niikaugel, kus tuleks arvestada diktatuuride üldist levikut – niikaugel ei ole lood veel mitte.

Pealegi ähvardavad diktatuurid esialgu just üksteist. Ja kui tõesti mingi diktatuuridevaheline ristisõda peaks valla pääsema, siis ei ole midagi rohkem võimalik, kui et just diktatuurid varisevad selles sõjas.

Praegu on aga, jumalale tänu, maailma valitsemine veel peamiselt demokraatlikkude rahvaste – inglaste, ameeriklaste, prantslaste kätes. Seepärast oleks väikerahvastel veel tõesti varajane hakata ennast diktaa­torliku mustri järgi seadma.

Mis aga praegu küll oleks ajakohane, see on vaadelda, kuidas sobib diktatuur üldse väikeriigile. Paljud ju, läbi imbunud meie ajal valit­sevast loodusteadusest, arvavad, et nagu füüsikaseadused jäävad samaks, vaatamata massi hulgale, et samad ühiskondlikud seadused kehtivad niihästi 100-miljonilises kui ka ühemiljonilises riigis. Siin on aga kahtlemata tegemist eksitusega.

100-miljoniline ja miljoniline riik erinevad oma olemuselt täiesti.

Peale kõigi väliste erinevuste, nagu majanduse, administratsiooni jne., on just suur sisemine erinevus nende kahe riigi kodaniku teadvuses. Sajamiljonilise riigi kodaniku teadvuses on riigi asend paratamatult teistsugune, kui see on miljonilise riigi kodaniku teadvuses.

Suurriik, kui määrav tegur maailmapoliitikas, s. o. võitluses maade ja varade, aineliste ja vaimsete varade eest, vallutas kahtlemata suurema osa selle suurriigi kodaniku isikust, sugereeris tugevalt oma välise hiilguse, saavutuste ja eriti tuleviku vallutuskavatsustega. Seda kõike aga, millega sugereeris suurriik, ei ole väikeriigil. Järelikult kodaniku pilk väikeriigis ei saa püsida neil välistel efektidel, millega kütkes­tab suuriik.

Väikeriik ei saa vaimustada noorsugu impeeriumi ülesehitamisega, nagu teeb seda Rooma, ta ei saa ka kuulutada kellelegi ristisõda oma maailmavaate levitamiseks, või maadevõitmiseks.

Kuna väikeriigil ei saa olla ekspansiooni, siis järelikult väikeriiki võib üles ehitada riigi seesmisele jõule, s. o. kodanikule.

Muidugi, ka suurriik teotseb oma kodaniku arvatavaks või tõeliseks heaoluks, kuid seda väliste tegurite abil, väikeriigil on selleks ainult sise­mised tegurid.

Seepärast on loomulik, et suurriigis on pilk pöördud peamiselt rii­gile, väikeriigis aga rohkem isikule. Vallutavas, imperialistlikus suurriigis on see enesestmõistetav, ef kõik jõud on koondatud selle juhi teenistusse. Selleks jõudude koondamise üheks mooduseks on, et koda­niku isik tõrjutakse tagaplaanile, esiplaanile aga tõstetakse kodaniku riiklik-ühiskondlik külg. See moodus on eriti tarvitusel neis suurriikides, kes on vaesed nii materiaalsete kui ka kultuursete hüvede poolest. Nende suurriikide edu peab saavutatama nende ohvritega, mis kodanikud rii­gile toovad oma isiku arvel. Ja kodanikud toovad selle ohvri mitte üksi surve mõjul, vaid paljud ka vabatahtlikult ja vastavalt oma veendele, nagu meie seda näeme Itaalias ja Saksamaal. Aga kõike seda ikka sel­leks, ef üles ehitada Rooma riiki, et taassaavutada endise Saksa riigi vägevust või vabastada maailma kommunismi kummitusest. Tähendab, koda­nik laseb neis riikides end tasalülitada rahvusterviku kasuks, ühineb üks­meeles, alias alistub juhile, ikka selleks, et saavutada teatud suuri impe­rialistlikke sihte. Ilma nendeta ei saa alistada kodanikku, ohverdada isi­kut, kui ei ole jumalat, kelle nimel seda ohvrit tuuakse.

Hoopis teise pildi saame aga, kui samast tasalülitamist, rahvustervik­lust ja üksmeelt, s. o. alistumist juhtidele, propageeritakse väikeriigis. Suured imperialistlikud jumalad langevad siin ära ja terve see propa­ganda, mis arusaadav ja mõistetav on ainult nende jumalate olemasolul, muutub suuresõnaliseks ja tühiseks paatoseks, milles ei puudu isegi koomiline varjund.  Sest suurusest narruseni on ju ainult üks samm.

Kuna nõnda siis diktaatorlikus suurriigis on omad jumalad, kelle nimel kodanikke alistatakse, puuduvad need jumalad väikeriigis. Ja see­pärast jääb väikeriigi kodanikul täiesti arusaamatuks, kelle nimel tema peab alistuma ja muutuma kodanikust alamaks. Kodanik ei saa sellest alistumise mõttest aru ja arvab, et tema selleks peab kodanikust alamaks muutuma, et mõnel Jüril või Jaanil oleks kedagi valitseda.

Peale ebapopulaarsuse, mis säärane kodaniku alistamine kaasa toob valitsejaile, võib niisugune kodaniku alistamine hädaohtlikuks saada väikeriigile kui niisugusele. Sest, milles on väikeriigi olemise mõte?

Nagu eespool toodust selgus, ei saa see muus olla kui selle riigi kodaniku isikus, tema vabaduses, kultuurilises arenemisvõimaluses, isiku suuruses vastukaaluks imperialistliku suurriigi rõhutatud riigi suurusele.  Ja et see, mida siin väikeriigi olemusena toodud, võib sama kindlaks, kui mitte kindlamaks aluseks olla riiklikule iseseisvusele, sel­leks on palju ajaloolisi näiteid.

üks neist kõige iseloomulikumatest on Šveits. Mis on selle mitmest rahvusest koosneva väikeriigi säilitanud sajandite jooksul? Eks ole see suur vabadusearmastus ja teadmine, et riiklik vabadus ja iseseisvus tähen­dab ka iga kodaniku isiklikku vabadust ja iseseisvust.

Ka ei ole ükski suurriik saavutanud sarnasel määral kodaniku heaolu, säärast kultuurilist taset ja suurt vabadust, kui on seda saavutanud väike­sed Põhjariigid Euroopas. Eks ole need näited küllalt veenvad selleks, et alused, millel püsivad väikeriigid, on vähemalt samaväärsed, kui mitte väärikamad, kui need alused, millel püsivad imperialistlikud suurriigid.

Seepärast ei ole mitte üksi põhimõtteliselt väär propageerida väike­riigis ideid ja mõtteid, mis on mõistetavad ainult suurriikide imperialismi seisukohalt, vaid on hädaohtlik väikeriigi iseseisvuse mõtte pärast alis­tada kodanikku, ilma et selleks oleks mingit tungivat riiklikku vajadust väikeriigi seisukohalt.

Sest kui väikeriigis kodanikult ära võtta tema isiklik vabadus ja ise­seisvus, kui takistada tema vaba majanduslikku ja kultuurilist arenemist, millega siis üldse õigustada kodaniku ees riigi olemasolu? Sellist õigus­tust ei ole. Ja viimased aastad on näidanud ka tegelikult, et sellist õigustust ei ole leitud.

Seepärast ei ole siin väikeriigil, kes tahab alal hoida ja kindlustada oma riiklikku iseseisvust ja vabadust, teist teed, kui kindlustada oma kodaniku iseseisvust ja vabadust – ainult neile alustele võib rajada väikeriigi tulevikku.

August Leps

Akadeemiast nr. 5/1937