Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Valitud luuletusi 1900-1930.   Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1933.

Üsna erilise huviga ostad tavaliselt Gustav Suitsu luuletuste uusi välja­andeid, sest Suits on neid vaime, kes harva maldavad midagi jätta nii, nagu see oli neil varemalt kirjutet. Parandamis- ja ümbertöötamiskirg on tal sel määral sees, et ta muudab oma õnnestunuimadki tööd, sageli nähtavasti vaid selleks, et neid osaltki transponeerida uude stiili, sellesse, mis ant hetkel vas­tab ta maitsele. Ja kuna on vähe eesti luuletajaid, kellel maitse ja laad aja ­jooksul on läbi teind nii põhjalikke muutusi, kui Suitsul, siis tulemused on mõnigi kord üllatavad ja stiiliuurijale äärmiselt huvitavaks vaatlusesemeks. Näitena on juba ammu mainit Suitsu „Valget kätt” – luuletust, mis oma (seni) lõplikul kujul üldlaadilt täiesti erineb sellest versioonist, milles ta on saand populaarseks. Kohendamise ja mõnikord täieliku muutmiseni ulatuva korrigeerimise kiusatust ei suuda Suits vastustada isegi siis, kui nagu esseede­kogus Noor-Eesti nõlvakult tahab anda dokumentaalset materjali enese ja kogu Noor-Eesti liikumise arengust. Allakirjutanul on juba tulnud mär­kida, et niisugustel puhkudel Suitsu tekst kaotab oma väärtuse ajaloolise dokumendina, kuigi esteetiline nauditavus kahtlemata tõuseb väga tunduval määral. Enda esseedesse Suits suhtub enam kunstnikuna kui professorina – muide joon, mis iseloomustab kogu tema olemust, ka siis, kui ta kirjutab kir­jandusloolisi sisse juhatuni, ülevaateid jne. Ainult kui Suits tegeleb enam­-vähem puhta tekstikriitikaga või allikate jälgimisega, suudab ta olla „professorlik”.

Olekski tõsiselt kahju, kui Suits oma luuletusi käsitleks professorina. Ütlen juba ette, et ma isiklikult ei suuda hästi leppida paljude tema parandustega”, mis ei arvesta luuletuste põhilaadi, kuid ühtlasi pean imetlema Suitsu alatist valvsust, kirglikku heitlust täiuse saavutamiseks, enesekriitikat, nais vahel kahjuks on arenend peagu haiglaseks ja irooniliselt hävitab mõnegi vanade redaktsioonide parimaid kohti, asendades nad valusate dissonantsidega, kuid mis siiski osutab väsimata töötavat, nõudlikku vaimu. Nagu väga paljud väljapaistvad luuletajad, ei oska Suits ümbertöötamisel mõnikord enam tabada töö põhitooni, vaid kirjutab oma parandused pääle otsekui hoopis uue käekirjaga, kuid teiseltpoolt suudab ta vahel hämmastavalt tihendada, mõne väikese joonega lisada uut sügavust ja värvi, konventsionaalsusest viia individuaalsusse, hõredusest tihedusse. Mõnikord ta teeb lihtsuse komplitseerituseks, naiivsuse problemaatilisveks, teinekord jällegi ta kärbib maha huvitavaimagi „liigliha” ja jätab alles vaid põhistruktuuri, vähendades üldmulje massiivsust ja elulisve. Suitsu parandusviisid on sama mitmekesised ja – vähemalt näilikult  – tujukad kui kogu tema toodang, ja sama vahelduv on ka lugeja suhtumine Suitsu enesekorrigeeringuisse. Praegu vaadeldes Aastate aknal-nimelist läbilõiget Suitsu senisest produktsioonist, ei ole kahjuks nuumi läbi võrrelda kõiki korrigeerimisastmeid, vaid pean piirduma paralleelide tõmbamisega luuletuste algkuju ja nende praeguse kuju vahel. Oletan sääl juures, et päris algkujud on meile enamasti kättesaamatud. Sellest, kuidas näiteks omal ajail „Postimehes” ilmund „õhtu üle niidu” hiljem muutus otse äratundmatuseni, võib järeldada, et enamik Suitsu värsse on läbi teind samaguseid metamorfoose,  kui üldse pääsid trükki.

Suitsu praegusel laadil ei tundu enam olevat midagi ühist Elu tule laadiga, sellepärast vaatledki erilise põnevusega muutusi, mis toimund uue kogu Elu tule osas: jälgid huviga, kuivõrra Suits praegu, viiekümneaastasena, veel kiidab hääks oma varase toodangu vaimu ja .stiili. Mõned palad on. nii põhjalikult muutund, et neid saab vaevalt enam pidada samadeks teosteks kui enne. Esijoones maksab see „ühe ennemuistse jutu” kohta, kus kalevipoeglikust pseudarahvaluulest on saand peen, artistlik einoleinolikkus Helkavirsia. vaimus. Värsimõõt on saand rahvaluule omale õige täpsalt vastavaks, sõnastus värskemaks, ja värvikamaks, isiku- ja ühtlasi fca rahvapärasemaks. Tihedamaks ja puänteeritumaks oh saand „Pöörase laul”, kus liigliha on osava lõikega kõrvaldet ja mõnigi nüüdsele maitsele hõredana tunduv koht on muutund individuaalseks ja tuumakaks. Vähem sümpaatne on lõppstroofi eemaldamine „Ühte laulu”-nimelisest palast. Praegu see mõjub liiga lühikesena ja näib katkevat enne finaali, kuigi tegelikult pole teht muud kui ση loobut esimese stoofi kordamisest lõpus, kuid tulemuseks om, et luuletus lõpeb kõlaliselt nõrgana. Praegune redaktsioon ei taha enam „kerkida nagu mierelaine”. Tiitelluuletuses „Elu tules” endas on Suits asund vähendama viimase stoofi selgeid ja tugevaid parallelisme ja on ühes sellega osand nõrgendada luuletuse hoogu, ilma et asemele oleks tulnud muud kui paar alliteratsiooni, sest sisuliselt pole märgata rikastust.   Sellevastu on huvitav ja – võib-olla – ka endisest parem „Noorte seppade” uus versioon. „Alasile löök ja lootus” on eriti tihe, endi­sest komplitseeritum, kuid energiline ja lööv rida, mida Elu tule aegne Suits poleks kuidagi osand kirjutada, kuid mis vastab täiesti luuletuse üldmeele­olule. Mujal tas on märgata katseid keelt kohandada nüüdseile õigekeelsususlikele konventsioonele, kuid vahel tehakse seda mehhaaniliselt, täites mood­sate vormide lühemusest tingit meetrilised lüngad pisut juhusliku materjaliga (vd. vana versiooni: „võiksivad veereda, võiksivad kohada” uuega: „võiksid ka veereda, julgeksid joosta”, kus adverbil „ka” pole mingit tunduvat loogilist funktsiooni, kuigi teine rida on muudet meeldivalt).

Üldse on liigne lähenemine Eesti õigekeelsuse Sõnaraamatule Suitsu värs­sidele teind mõne kahtlase teene. Suitsu „Tuulemaa” tertsiinidelt ootad häid riime nagu tertsiinidelt kunagi, ja Tuulemaas (kogus, mitte luuletuses) rahuldusidki need ootused täiel määral. Nüüdses redaktsioonis on sellevastu keele moodsustatnine mõjund lõhkuvalt riimiskeemi. „Lagendikika – imelikka – ootus-lootusrikka” asemel loeme „lagendikke – imelikke – ootus-lootusrikka”‘ ja tertsiinid järsku polegi enam tertsiinid. Sama luuletussarja teises osas on Suits samuti rikkund ühe riimi – seekord nähtavasti ratsiotaaliseerimistungist. „Ei küüni sinna vihkamise suund” on enda, st. võib-olla loogilisem ja arusaadavam kui „ei küüni sinna vihkamiste sund” (minu harv. A. O.), kuid kaunis kuivale loogikale on siin ohverdet selles luuletuses eriti tobnitet ja mõjuv riimimäng (algupäraselt: „kund”, „sund”, „lund”, „tund”, „und”). Muidu vormilt nii täpses ümbruses torkab sellane meelevaldsus eriti silma – liiatigi kui endine täiusele lähem tekst on veel selgesti meeles. Üllatavalt mõjub, kui muidu arhaisme ja Kreutzwaldi ning Faehlmanni aegseid keelendeid nii meeleldi ja nii menukalt tarvitav Suits vanema, ent sujuva ja loomuliku vormi asendab moodsamaga, kuid ant ümbruses kunstlikumaga ja – vähemalt allakirjutanu meelest – vähe motiveerituga. „Siia neetud sohu vist vaome” on ebamäärasem ja kobavam kui sirge, saatuslikkust tugevalt väljendav „siia neetud soo sisse vaome”. Samuti on mõnel puhul liiga ilmne püüd välja koo­rida luuletuse efektsemad kohad ja muu üle parda heita – liiga ilmne selle­pärast, et selle moega on vähendet kumulatiivset efekti, kogumulje jõulisve, nagu tõestab „Kiri hallis ümbrikus”. Detailirohkus enne võib-olla veidi koormas luuletust, kuid praegu sellest on jäänd vaid mingi visand, kuigi sellasenagi veel hurmav. Ka „Nebuloosa” paranduste vastu kallutakse ehk piike murdma, kuid ant puhul tundub uus reljeefsus tasa tegevat endise sugges-tiivse monotoonsuse (rea „Alleedel tuttavatel siia-sinna” muutmata kordamine esialgses tekstis!). Värsid on saand kuidagi liikuvamaks ja plastilisemaks.

Olulisi muutusi näeme ka (kolmandas osas, kuhu kuuluvad värsid, mis omal ajal ilmusid kogus Kõik on kokku unenägu. Lühendetult esinevad „Hamleti proloog”, „ Viktor”, „Tõsta lipp”, „Vana tühi”, ja ka mujal on siin-sääl ära jäänd mõni värss, värsipaar või stroof. Osalt olid ses suhtes ehk mõõdu­andvad puht ruumilised kaalutlused, sest mõnest luuletusest antakse ja tahetaksegi anda ainult katkeid – vähemalt ilmineb sellane kavatsus „Hamleti pro­loogist” esitet päälkirjaga. „Viktoriga” on juhtund sama mis „Kirjaga hal­lis ümbrikus” – konkreetsust, kibelevat elu, atmosfääri on vähem, näed vaid äärjooni, millele sooviksid rohkem värvi, valgust ja varju, rohkem meelelist sisu – sedasama sisu, mis sel varem kord juba on olnud. Jääb mulje, kui oleks Suts tahtnud hoiduda kõigest „juhuslikust” ja anda vaid kvintessentsi, kusjuures on läind kaotsi hulk ootamatut ja värsket värsivitaalsust. Samuti on irratsionaalset impulsiivsust ja näitlikkust kadund luuletisest „Eneseteos­tus”, mis praegu näib endisest läbipaistvam, mõistuslikum ja paiguti pisut kuivem. Mõned väga meeldejäävad, reljeefsed väljendid ja read on läind kõige kaduva teed (näit. „Eneseteostus tumm päikese, pilvede all” – rida, mis luuletusele nähtavasti on andnud päälkirja). Puht prosoodiliselt on luu­letus selle eest võitnud ja on nüüd lähemal tollele kvantitatiivsele antiiksele distikonile, mida Suits – näht. soomlaste eeskujul – on taotlend ka mujal, kuigi tal veel pole õnnestund seda eesmärki täiesti saavutada – vist küll päämiselt sellepärast, et see eesti keeles üldse pole teostatav ilma suurte sisuliste ohvriteta ja sõnastuse kunstlikkuseta. Mõnest värsist näeme, kui soovitav oleks saada võimalusi pikemate asjade kirjutamiseks selles värsimõõdus. Esi­mene värsipaar näiteks on laitmatu, kui arvestada teatavaid paratamatuid, muide ka soome keeles kombeks saand kõrvalekaldumusi antiiksest reeglistikust:

Va’ata, mis lõ’õtsunud tu’ul, mida v’ihmaval’ing täna lö’önud:

õ’ied val’endavad, nä’e, a’ia me pu’istanud pu’ist.

Kuid kahtlusi tekitab juba tarve rõhutada päris lühikesi ja peagu kõrvalrõhutuid silpe:

tu’ule ja v’ihmaga tu’um tärgaku jõ’udsaman’a.

„Jõudsaimana” viimast silpi (kvantitatiivses meetrumis rõhuliseks lugeda on hädaabinõu ja häirib tunduvalt, sest nii kaovad meetrilised mõõdupuud varsti täiesti käest. Samasuguseid kahtlusi äratab rida: „Sa’ole läh’eb sahin’al, ‘ennast ‘ilmutab pu’u”. Miks rõhutada kolmandat silpi sõnas „sahinal”? Ka sõna „kalugi” lõppsilp saab selles luuletuses rõhuliseks, koguni veel vokaali ees, ning samasuguseid ebareeglipärasusi Suitsu poolt omaks võet kvantitatiivse süsteemi vaatekohalt esineb veel mitmel pool. Väga hääd on sellevastu ka meetriliselt sarnased värsid nagu „lo’oduses se’eselav jõ’ud, li’ikumis’es tasa­ka’al” või „r’istsugut’us valik’us metsõ’una on mo’ondanud õ’unaks”. Raskusi tee­vad eeskätt meil nii sagedased juhud, kus kolm-neli kuni viis silpi järjest on lühikesed, ilma kaiksikkonsonantideta või pikkade vokaalideta (resp. difton­gideta), näit. käesolevas luuletuses vorm „südamelegi”.   Kuid niipalju kui saavutamatule üldse saab läheneda, on siin sellele lähenet uues versioonis hoopis rohkem kui vanas. Ning õnnestund kohad vaid panevad kahetsusega sedastama, et esiotsa pole ette näha võimalusi Suitsu püüete täielikuksõnnestumiseks. Kindlasti oleks näiteiks skandeeritav, veatu ja muidugi! – ka muis suhteis täiskaaluline Iliiasse, Odüsseia või Horatiuse oodide tõlge nauditavam kui need toonilist värssi tarvitavad surrogaadid, mida oleme harjund lugema saksa vene ja – neidki harva! – ka eesti keeles.

Märgin veel paar juhtu, kus Suitsu uus redaktsioon kahjuks ei näi püsi­vat endise tasemel: „Mahajäetud mõisa” minule ebanauditavaks muutund lõpp – enne üks Suitsu lüürika parimaid kohti -, ja kärbete tõttu palju elulisve kaotand „Udulinikus”.

Eelpool esitet mõtted võivad näida ketserlikena nii väljapaistva värsimeistri puhul nagu Suits, sest öeldagu detailide kohta mis tahes – üldiselt tõestab käesolev valik veelgi ilmsemalt kui luuletaja senised värsivihud, et Suits on alus, millel põhjeneb kogu me uuem luule ja et tal on veel anda väga palju äratusi erksaimaile ja andekaimailegi neist, kes sel alusel edasi ehitand. Kuid polnud parata – Suitsu värsside põlise imetlejana ja nautijanaga ei suutnud aaende ridade kirjutaja tõrjuda tungi öelda kõik, mis tal Suitsu parandamismeetodite kohta oli südame pääl. Lõpmatuseni minev korrektuur võib kergesti saada kardetavaks luule värskusele ja vahenditusele – tõik, mida kirjanduslugu on konstateerind lugematuid kordi. Siiski ei ole sarnaste värs­side kirjutamine nagu mitmedki Suitsu parimad vist mõeldavgi teisiti kui rohke viilimisega ja mitmekordse läbitöötamisega, nii et hääd ja vead käes­oleval puhul on lahutamatud.

Olen juba mitmel korral väljendand oma vaateid ja lugupidamist Suitsu toodangu kohta ega kavatse hakata end kordama. Aastate aknal näitab eri­lisel selgusel, kui erandlikult suurt heliredelit poeet valitseb, kui kindlalt ja meisterlikult ta käsitleb luule eri liike ja vorme, kui palju ta on algatand ja kui palju viind tipule. Sellased palad nagu „Koit. Quasi una fantasia” või „Koduretk” võiksid olla uhkuseks igale kirjandusele – seda märkab igal uuel lugemisel ikka rohkem. Võiks ehk paista patuna neile ja nendesarnastele saa­vutustele läheneda mikroskoobiga, aga kuna Suitsu endaparandusi on puudutet vaid kaunis harva ja möödaminnes ja kuna nad on tema kohta nii iseloomustavad, tundus praegu siiski olevat õige hetk nende vaatlemiseks.

Ants Oras

Loomingust nr. 4/1934