Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Nov

Murdekuudel 1917—18

 

   

Mälestusi ühenduses G. Suitsuga

  

Noor-Eesti kesksemaid ja mõjukamaid juhte Gustav Suitsu leiame poliitilise inimesena pöördekuudel 1917 sotsialistide-revolutsionäaride leerist. Jüri Vilmsile tuli Suitsu selline parteiline orienteerumine nii­võrd üllatavana, et pani ta poleemiliselt „muigama”. Sugugi oota­matuna ja võõrastavana polnud see meile, s.-r-idele.

Sotsiaal-revolutsionäärse ideoloogia ja Noor-Eesti vaimsete ot­singute vahel oli küllaltki kokkupuute-punkte, milledest mõningaid jooni olen skitseerinud oma 1915. a. kirjutatud mälestusis, mis ilmu­nud koguteoses Kümme aastat. Noor-Eesti 1905-1915. Nüüd võiks seal loendatuid veelgi täiendada.

G. Suitsu ühiskondlik-poliitiline vaatesuund oli juba enne maa­ilmasõda arenenud sotsialismi poole. Nagu ta ise kirjutab, oli tat juba siis õppinud „pääseteed enneaegse hariduseelu kitsikuslistest murrangutest ikka lähemalt ja teadlikumalt ühendama rahvusvahelise töörahva liikumisega ja suure ühiselulise pöördega sotsialismi tähe all.” Noor-Eestiga lähemalt kokku puutudes ja 1915.-16. a. tema poolt välja antavat Vaba Sõna toimetades olin küllaltki teadlik Suitsu sotsialistlikust orienteerumisest.

See sotsialistlik orienteerumine, näib mulle, oli Suitsul esialgu enam üldideoloogiline ja kitsenes ning pretsiseerus parteiliseks alles 1917. a., kui meie poliitiline elu pärast märtsirevolutsiooni võt­tis kindlamalt parteilised vormid. Mul on praegugi raske kujutella, et sotsialistlikult orienteerunud G. Suits, arvestades tema eelnenud ideoloogilisi suhtlusi, oleks võinud parteiinimesena enesele paika ot­sida mujal kui sotsialistide-revolutsionääride hulgas.

Aprilli lõpul 1917 käis Suits Tartus, kus pidas kõne, milles ühena esimestest arendas eesti ülikooli mõtet meie kõrgema hariduspolii­tika lähema ideaalina. Parteiliselt orientatsioonilt oli ta siis juba s.-r. Nagu ikka kriitiline, nõudis ta ka parteilises organisatsioonis ja programmis muutusi. Eriti käis ta vaidlemas Tartus s.-r-ide hää­lekandja Töö Lipu toimetuses agraarküsimuse üle.

G. Suitsu kui parteimehe lähem tegevus arenes esialgu Helsingi s.-r-ide organisatsioonis. See partei rühm oli silmapaistvalt elujõu­line ja aktiivne. Ta kavatses koguni välja anda häälekandjat – nä­dalalehte Teiselt rannalt, mille toimetusse pidi ka Suits kuuluma.

See kavatsus jäi teostamata. Ja kui hiljemini Tartust Tallinna too­dud partei häälekandja Töö Lipp sattus suurde ainelisse kitsikusse, andis Helsingi organisatsioon Suitsu vahendamisel oma kassa meie Tallinna organi elupikendamiseks.

Partei elu tähtsamate küsimuste vastu oli Suitsu huvi alati põ­nev ja aktiivne. Erilise tähelepanuga ja rõhuga arendas ta eesti s.-r-ide iseseisva partei loomise küsimust. See polnud küll Suitsu algatus. Selle üle oli mõtiskeldud juba põranda all ja elavamalt oli ta päevakorda kerkinud pärast märtsirevolutsiooni. Sellest oli kõ­neldud ka Vene s.-r-ide partei keskkomitee tegelastega. Maikuul Petrogradis s.-r-ide partei põhjaringkonna konverentsil ja selle järgi Moskvas partei III kongressil olles, olin küsimust korduvalt käsita­nud jutuajamistes Brüllova-Šakolskajaga, kes oli vene s.-r-ide hulgas parimaid rahvusküsimuse tundjaid ja innukamaid laialise kultuurau­tonoomia arendajaid, samuti ka keskkomitee juhtivamate liikmete Gotz’i, Kam’kov’i ja Zenzinov’iga. Erilist vaimustust eesti s.-r-ide lahkulöömise kavatsus partei keskkohas küll ei tekitanud, aga siiski nõustuti leppima sellega kui paratamatusega, kui sotsialistliku liiku­mise kohalikud huvid seda peaksid nõudma.

Koha peal aga oli mitmesugusefd tõkestusi iseseisva eesti partei asutamiseks. Eriti oli Tallinna organisatsioonis alul tugev vene ele­ment ja selle mõju, mille tagajärjel töötati eesti s.-r-ide eraldumise vastu. Ja kui partei häälekandja Töö Lipp 1. juulist hakkas ilmuma Tallinnas päevalehena, mis sai võimalikuks suurel määral kohaliku organisatsiooni ainelisel toetusel, sattus ka kogu küsimus suurel määral sõltuvusse lehe peasubsideerijast. Nüüd tuli Tallinna orga­nisatsiooni eitavat seisukohta iseseisva eesti s.-r-ide partei loomise küsimuses arvestada veel rohkem kui varemini. Ja kuna samal vaa­tekohal oli suur osa seltsimehi mujalgi, siis jäi sotsialistide-revolutsionääride partei eesti osakondade kongressil 16.-17. juulil Tartus iseseisva eesti partei loomise küsimus esialgu lahtiseks. Piirduti ai­nult partei eesti osakondade keskkomitee valimisega.

Suits oli enne Tartu kongressi oodanud, et seal eesti s.-r-id asuta­vad iseseisva partei. Kui see aga ei teostunud, jäi tal ainult kahetsust avaldada ja kurjustada.

„Väga kahju, kirjutab ta erakirjas 5. VIII 1917, et meie Tartu konferents ei julgenud iseseisva Eesti S.-R. Partei asutamist soovitavaks tunnis­tada. Teostagu seda võimalikult peatselt ärapeetav Eesti s.-r-ide kongress! Muidu peab Helsingi Eesti s.-r-ide organisatsioon, muidu peab organisatsiooni ilmuma hakkav häälekandja „Teiselt rannalt”, muidu peab end nende ridade kirjutaja Vene keskkomiteest küll lahti ütlema…”

Iseseisva Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei loomine teostus alles 1917. a. sügisel, erakonna eesti osakondade II kongressil 17.-20. sept. Tartus. Nüüd oli mõte selleks nii partei laiemais rin­gides kui ka keskkohas niivõrd küps ja läbilöönud, et ta kongressil ei tekitanud mingit opositsiooni. Ka Suits oli Helsingist kongres­sile sõitnud ja võttis küsimuse arutamisest elavalt osa. Mäletan tema esinemisi reas teisteski küsimustes. Pikemalt võttis ta sõna maaküsimuses, mille puhul pidas maatarahva eluviletsuste käsitlemi­sele ja maasaamise õiguse põhjendamisele pühendatud kõne, ja föde­ratsiooni ning autonoomia küsimuses. Olin mõlemas küsimuses re­ferent. Maaküsimuses meie seisukohad ühtusid. Föderatsiooni ja autonoomia küsimuse käsitlemisel aga püüdis Suits mind kimbutada, väites, et ma olevat küsimuse püstitanud liiga kitsalt. Arvan aga tänapäevani veel, et Suits märgist mööda tulistas.

Partei asutamise kongress tõi G. Suitsu erakonna keskusega lä­hemasse kontakti. Ta valiti keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­diks eelolevail Vene Asutava Kogu valimistel. Kuna samal ajal meil oli elav tahe tõmmata Suitsu aktiivsena kodumaa poliitilisse ellu ja Suits ka ise oleks meeleldi lõpetanud oma vabatahtliku maapao, siis oli kongressi päevil kitsamas seltsimeeste ringis seegi küsimus ha­rutamisel.

Juba juulis oli Maapäeva liikmete ringkonnas tõstetud G. Suitsu kandidatuur maavalitsuse haridusosakonna juhataja kohale. Avaliku võistluseni teiste kandidaatidega (P. Põld ja K. Luts) asi siiski ei ulatunud. Suits keeldus kandideerimast ja haridusosakonna juhata­jaks valiti Põld. Augusti alul kutsus maavalitsus Suitsu oma arhi­vaariks. Seda kohta oli Suits valmis vastu võtma. Küsimus aga jooksis peagi ummikusse. Tartu kongressi ajal tegime Suitsule ette­paneku anda nõusolek kandideerida Maapäeva saadikuks Tartu linna poolt, kus siis partei ta eelolevail valimistel oleks üles seadnud. Suits keeldus, pärast seda, kui ta pikema puiklemise järgi oli nõus­tunud kandideerima Vene Asutava Kogu valimistel.

Vaevalt oli Suits septembri lõpul jõudnud tagasi Soome, kui toi­mus sündmus, mis haaras osa kodumaast otseselt maailmasõja keeri­sesse, sündmus, mis oli kurja ennustav kogu Eesti poliitilisele tule­vikule ja mis tugevasti mõjutas kogu rahvastikku, eriti aga poliiti­liselt aktiivsete ringkondade meeleolusid ja väljavaateid. Sakslased asusid Saaremaa vallutamisele, mille nad peagi edukalt lõpule viisid.

Saaremaa vallutamisoperatsioon oli haaranud masendavalt ka G. Suitsu teispool Soome lahte. Juba esimeste Helsingisse saabunud teadete puhul sakslaste alganud sõjakäigust kirjutab ta erakirjas (1. X 1917):

„See on siis sündinud, mida Riia langemise järel oleme kartnud: meie kodumaa on saanud sõjatallermaaks, Venemaa revolutsioon on saanud uue põ­rutava hoobi. Siinse Vene demokraatia meeleolu on Saaremaa valdamise ta­gajärjel väga langenud.   Soomlaste meeleolu – enne vastuoksa.

„Saaremaa dessandist teada saanud kannatasin kogu öö unes sakslaste tagakiusamist. Kuid järgmisel päeval ajalehti lugedes ja asja kainelt järele kaaludes pidin ikkagi kardetavamaks tunnistama Vene oma sõjavägesid. Mis kannatab meie maa praegu enne sakslaste tulekut. Seda teate Teie lähemalt.

„Siinsed ajalehed peavad tõenäoliseks, et sakslased enne talve tulekut vaevalt oma operatsioone mõtlevad laiendada kogu Eestimaa valdamiseks ja Petrogradi peale tungimiseks. See arvatakse vähemalt täies ulatuses kevadeni edasi lükatavat. Kui see nii peaks olema, kui meile veel mõni kuu Saksa zeppeliinide külaskäikudega ja Vene röövimistega segatud armuaega peaks antud olema, siis tuleks kõike jõudu pingutada rahupropaganda te­gemiseks. Ei oleks ülearune, kui ka meie maapäev selleks sammusid astuks ja meie s.-r-ide rühm algatuse teeks.” –

Maapäeval see küsimus tuligi päevakorda, tööerakonna rühma algatusel.  S.-r-idel polnud vaja muud teha, kui ettepanekut toetada.

„Kuna seisukord niisuguseks on kujunenud, nagu see praegu on, kirju­tab Suits äsjatsiteeritud kirjas, kahjatsen ma peaaegu, et ma Tartu kongressi ajal ettepaneku tagasi lükkasin s.-ride Tartu saadikuna maapäevale minna.

Hädohu silmapilgul peaks igaüks oma vahikohust täitmas olema! Igatahes soo­viksin ma enne sakslaste tulekut kodumaale tagasi pääseda.”

Nüüd oli Suits enam kui varemini valmis vastu võtma Maavalit­suse arhivaari koha. Kirjas järgnes rida soove asja kiirustamiseks ja „arhivaariusele” Eestimaale sissesõiduloa nõutamiseks.

Meeleolu, mis oli tõuke saanud Saaremaa vallutamisoperatsiooni algusest ja sellega ühenduses olnud perspektiivide nihkumisest, Suit­sul aina süvenes. Pingsas juurdlemises olukorra üle oli ta kindla­suunaliselt ümber orienteerumas oma senises riigipoliitilises prog­rammis. Sakslased olid alles lõpule viimas viimasena langenud saare – Hiiumaa vallutust, kui meie Helsingi sõbral senine Venemaa föde­ratsiooni idee oli juba täiesti pragunemas ja taandumas Eesti iseseis­vuse mõtte ees, mis pidi teostuma Soome-Eesti unioonina.

Luiban enesele tuua pikemaid väljavõtteid Suitsu erakirjast 8. okt. 1917, mis on küllaltki tähtsaks lisamaterjaliks mitte üksi selle autori biograafiale, vaid ka Eesti iseseisvuse mõtte sünniloole:

„Ei kulu vist enam mitut kuud ennekui sakslased ka Eestimaa on okkupeerinud. Hindenburgile näib õigus jäävat: ei ole enam mingid äravõitmatuid takistusi sakslaste võiduteel Piiteri poole! Juba on Piiteri kesktäidesaatev komitee oma voliniku Skobelevi liitlaste konferentsile saatnud direk­tiiviga toetada iseseisva Leedu ja Läti riigi asutamise mõtet. (Leedulased agiteerivad Leedu-Läti vabariigi hääks).

„Kõik see sunnib ka meid vahest endid ümber orienteerima. Mina olen oma eneseorienteerimises juba niikaugele jõudnud, et enam ei sooviks ennast Venemaa Asutava Kogu kandidaadiks üles seada lasta. Selle asemel soovik­sin, all pool lähemalt seletatud põhjustel ja kui võimalik, oma sellekohast mandaati – Treiali mandaadi vastu ümber vahetada!…

„Nüüd on mul niisugune tunne, nagu ei oleks mina mitte kohane mees minema Venemaa asutavasse kogusse. Ka teoreetiliselt mitte. Selle asemel võiksin, kes teab, kasulik olla Eesti maapäeval. Iseäranis niisugusel korral, kui tulejoon peaks jääma Venemaa föderatiivse vabariigi ja Eestimaa vahele. Sest juureldes Eestimaa päästmise küsimuse kallal Saksa imperialismi ja feo­dalismi ähvardava ikke alt olen sunnitud olnud Venemaa föderatsiooni asemel kavatsema ja arvesse võtma Eestimaa liidu võimalust Soomega. Peaks Saksa­maa Eestimaa valdama ja selle läbi kavatsetud föderatsiooni Venemaaga tüh­jaks tegema, siis ei näe ma lahendust muus kui emmas kummas: kas Saksa­maa revolutsioonis või Soome-Eesti unioonis.

„Minuga solidaarne selle poolest on Helsingi Eesti s.-r-ide organisat­sioon.   Mul ei ole siin aga mahti uue liidu võimalusi lähemalt läbi arutada.

„Sellepärast, kui see ennast teha laseb ja kui näit. Treialil rohkem usku on Venemaa asutavasse kogusse, siis pange Treial minu asemele ja mind Treiali asemele! Pean kinni föderatsiooni põhjusmõttest Venemaa Ühisriikidest niikaua kui see põhjusmõte oma reaalsust ei ole kaotanud. Kui Saksa­maa aga Eesti ja Soome on ära võtnud, siis saab eelmine fantastikaga segatud riigipoliitiline reaalsus Eesti ja Soome kohalt vist küll täiesti fantastikaks ja reaalsuseks võib saada Soome-Eesti kaksikvabariigi ühendus, pendant Leedu-Läti vabariigi juurde ja võimalik kompromiss keskriikide ja entente’i vahel Läänemere vete neutraliseerimisega. Mul on arvamine, nagu võiksin ma praegustes tuulte pööristes vahest tarvilik olla meie maapäeva saadikuna. Tar­tus käies ei olnud seisukord ega minu arvamine veel kõnealust nihkumist läbi elanud.

„Aga ka siis, kui on võimatu ettepandud muutusi mandaatide asjus teos­tada, katsun kodumaale ikkagi tagasi jõuda, ennekui tulejoon ette tõmmatakse. Kodumaa kõige hädaohtlikumal silmapilgul, meie ‘kõige saatuslikumal tunnil ei taha ma mitte võõrsile jääda.  Tahan seda hädaohtu ja saatust kaasa elada.”

Kirjutades oma kaalutlusist Eesti iseseisvuse suunas, palus Suits (ülaltsiteeritud kirjas 8. okt.) rõhutatult Eesti-Soome uniooni ideega tutvustada esialgu ainult partei keskkomiteed, kuid mitte kedagi muud. Nii see toimuski. Partei keskkomitees suhtuti esialgu Suitsu algatusse õige segaste tundmustega. Nii palju võlu kui sel esildusel oligi, tundus see siiski niivõrd fantastilisena, vähereaalsena, Vene föderatsiooni idee samal ajal veel siiski nii võimsana, et uus algatus ei saanud tekitada otsekohe tumestamata vaimustust.

Kirjutasin sellest Suitsule, esitades kokkuvõtlikult meie kodumaisi kahtlusi tema algatuse puhul, mis küll vaevalt tema poliiti­list inspiratsiooni Eesti iseseisvuse küsimuses aitas tõsta, vahest küll aga põhjustas teda otsima süvendatumat argumentatsiooni oma kaksikvabariigi ideele. Suits teotses edasi.

Vahepeal arenesid poliitilised sündmused kaleidoskoopiliselt. Saksa zeppelinide külaskäigud pärast oktoobri algust küll enam ei kordunud. Kuid ähvardavana püsis kogu aeg pärast Saaremaa vallu­tust Saksa okupatsiooni edasiarendamise hädaoht. Laostumine Vene sõjaväes võttis iga päevaga ikka laiema ulatuse. Rüüstamistele maal ei suutnud enam keegi piiri panna. Maapäeval kestis pea kogu ok­toobrikuu esimesel poolel vastik, äärmuseni tüütav ja väsitav lehma­kauplemine alalise juhatuse ja maavalitsuse välimiste ümber. Riik­lik keskvõim lagunes kohutava kiirusega. Oktoobri viimasel nädalal teostus enamline riigipööre, millele järgnes äärmine pinge ühiskon­nas loendamatute konfliktidega uue võimu ja teiselt poolt mitteenamliste organisatsioonide vahel. Suurimaks sündmuseks nende hulgas Maapäeva 15. novembri koosolek ja selle asutuse laialiaja­mine.

Isiklikult oli see otse vintsutuste aeg. Tõsi küll, ääretult haa­rav, kuid siiski väsitav. Istungid maapäeval, tegevus Eesti Sõjaväe­laste Ülemkomitees, korduvad sõidud Haapsalusse I Eesti polku, kuhu olin määratud Ülemkomitee esindajaks, samuti sõidud Valka, Pihkva jne. eesti väeosade organiseerimise asjus, samal ajal sekka partei keskkomitee istungid, kihutuskoosolekud maal ja linnades, mitmesugused nõutlemised jne. Põhjalikumaks poliitiliseks juurd­lemiseks jäi niisuguses olukorras küll kõige vähem võimalusi.

Side Suitsuga jäi enam kui terveks kuuks peaaegu kätkenuks. Alles novembri alul hakkas saabuma teateid, et Suits oli Eesti ise­seisvuse mõtte, oma lemmikidee Eesti-Soome uniooni näol toonud avalikkuse ette. 31. oktoobril (13. nov. uue kai. j.) oli Suits Helsingi s.-d. üliõpilasühingus kõnelnud Eesti iseseisvuse võimalustest Soo­me-Eesti uniooni näol. Sellest teatas Työmies. Kõneleja oli soo­vitanud üliõpilasühingul toetada seda mõtet ka maapäeva s.-d. frakt­siooni ees. Paar nädalat hiljemini esitatigi ühingu poolt vastav mär­gukiri, milles rõhutati, et olevas poliitilises olukorras ei ole enam kindlamaid väljavaateid Vene demokraatlik-föderatiivse vabariigi teostamiseks ja soovitati Soome-Eesti uniooni arutusele võtta.

Suurema kogu ees oli Suits pidanud 7./20. novembril Helsingis Soome iseseisvuslaste „Uusi Päivä” nimelises klubis ettekande, arutledes Soome-Eesti liidu eeldusi ja võimalusi ja püüdes näidata, et kujunenud poliitilise konjunkturi juures oleks üsna tõenäoline, et Soome ja Eesti neutraliseerimine, Soome ja Eesti erapooletute vaheriikide asutamine võiks olla ainumaks kompromissikujuks, millega võivad ühineda nii kõigi maade rahvavõimu tunnustajad kui ka stra­teegid ja diplomaadid. Samal koosolekul oli valitud küsimuse „ette­valmistamiseks ja sihile viimiseks” 6-liikmeline komisjon, soomlased – J. Lahdensuo, Dr. Heikki Ojansuu ja insener V. Paloheimo, eest­lased – A. Sibul, J. Hart ja G. Suits.

Küsimus oli seega teispool lahte liikvele pandud. Ja ülesandeks oli teha sedasama ka kodumaal. Selleks sõitiski G. Suits novembri lõpupoolel Tallinna, tuues kaasa vastavat informatsiooni küsimuse käsitlemisest Soomest, millest osa ilmus eesti ajalehtedes.

Suitsu tulek kodumaale oli ühenduses veel teisegi küsimusega. Juba oktoobrirevolutsiooni päevil oli meie parteis, eriti selle suure­mas osaüksuses, Tallinna organisatsioonis, tugev vool, mis pooldas enamlastega koaleerimist. Osa seltsimehi, nende hulgas aktiivse­malt E. Meister, olid läinud omapead, ilma keskkomitee nõusolekuta sellele teele ning arendasid kogu aeg hoogsat kihutustööd selle suuna võiduleviimiseks – ja õige tagajärjekalt. Maapäeva laialiajamine enamlaste poolt mõjus küll seda meeleolu mõnevõrra jahutavalt. Kuid see kestis ainult üksikuid päevi.

Kas enamlastega koaleerida või mitte? – See küsimus oli ok­toobrirevolutsioonist ligemale kuu aja jooksul partei keskkomitees korduvalt arutusel. Enamus oli kaldunud ikka eitavale seisukohale. Kui aga pärast Maavalitsuse ülevõtmist enamlased hakkasid organi­seerima Eestimaa „rahvavanemate” instituuti, otsisid nad endile liit­lasi ka eesti sotsiaaldemokraatide ja s.-r-ide hulgast ning tegid ka sellekohase ametliku ettepaneku. Kaua käärimisel olnud küsimus tõusis nüüd jälle täies ulatuses ja eriti teravalt üles.

Keskkomitee enamusel puudus usk revolutsiooni „süvendamisse” selles suunas, nagu olid seda teostama hakanud enamlased. Kuid sa­mal ajal tuli arvestada ka teisi kaalutlusi. Oli karta, et enamlaste ettepaneku tagasilükkamine võiks saada nende käes mõjukaks vahen­diks, et ära tõmmata neidki juba tugevasti vähenenud masse, mis seni parteiga ühes läksid. Töölismass kaldus võimu ja radikaalsuse poole. Vene Asutava Kogu valimised 12.-14. nov. näitasid seda kõige sel­gemini. Eestis said enamlased hääli 119853, eesti sotsialistid-revolutsionäarid ainult 17763, eesti sotsiaaldemokraadid veel vähem – 9638. Sellises olukorras oli vägagi põhjendatud kartus, et partei juhtiv kesk­koht jääb staabiks ilma sõjaväeta. Pärast pikki ja küllaltki ägedaid vaielusi keskkomitees, millest osa võtsid ka Tallinna organisatsiooni esindajad, otsustasime siis koalitsiooni enamlastega jaatavalt.

Mõjutajaks oli siin suurel määral parteiline enesehoiu instinkt. Omajagu mõju oli ka vene pahempoolsete sotsialistide-revolutsionääride koaleerimisel enamlastega, mis näis andvat meie hinnangu järgi mõnesuguseid positiivseid tulemusi. Üheks olulisemaks argumen­diks oli ka, et kuigi olles vähemuses „rahvavanemate nõukogus” suu­dame siiski mõnevõrra mõjutada edaspidist sündmuste käiku, eriti pehmendada teravnevat terrorit uue võimu poolt.

Keskkomitee otsus langes mitte niivõrd põhimõtte lükkel kui puht oportunistlikel kaalutlusil. See oli lõhkise südame otsus, tehtud pärast pikki kahklusi ja edasi-tagasi mõtisklusi. Jüri Vilms kirju­tas hiljemini selle otsuse puhul eesti s.-r-ide „võimujahi” aktsioonist. Kui ta oleks teadnud kui vähe meie partei keskkomitees selle otsuse tegemisel oli „võimujahti”! Asudes „rahvavanemate” kandidaatide otsimisele, ei leidunud keskkomitee liikmete hulgas ühtki „võimujahilist”. Tuli pöörduda väljaspoole keskkomiteed. Partei Tallinna Organisatsiooni aktiivsete tegelaste hulgas leidus tõesti nii mõnigi „võimujahiline”, kes leidis enese „rahvavanema” kohale nagu loodud olevat. Keskkomitee aga oli teisel arvamisel. Oma esindajaiks Toom­peale vajasime enam kogenenud, tasakaalukamaid, iseseisvamaid ja suurema kultuurinärviga seltsimehi. Ja nii kerkisid meie poolt esimeste rahvavanema  kandidaatidena üles G. Suits ja advokaat Vl. Sternfeldt.

Töölise kaudu sai see eelkavatsus ka trükis teatavaks ja tekitas hämmastust eriti kodanlisis ringkonnis. Jüri Vilms pühendas Uues Päevalehes novembri lõpul küsimusele terve kriiskava juhtkirja ja jättis „olnud eurooplase” jumalaga. Sama lehe joone all följetonist R. S. narritas Suitsu tema luuletustest kokkuklopsitud följetoniga. See sündis samal päeval, kui kahes teises Tallinna ajalehes (Sotsial-demokradis ja Töölises) ilmus G. Suitsu avalik kiri, et ta „rahvavanema” kohta uue maavalitsuse haridusaosakonna juhatajana vastu ei võta.

See klaperjahi katse Suitsu peale oli sihilik. Vähemalt Vilms teadis juba paar päeva enne oma kirjutuse ilmumist Suitsu keeldu­musest. Kuid ajakirjanduslikud kombed poliitilises võitluses pol­nud Eestis ka 1917. a. paremad kui hilisemail aegadel. Suits oli juba 22. novembril andnud partei keskkomiteele kirjalikult oma kategoorilise keeldumuse, juurde lisades, et tema „äraütlemise põhjused mitte põhjusmõttelikku, vaid tegelikku (taktilist)” laadi olevat. Nii ei saanud Suitsust „rahva vanemat”, samuti kui Sternfeldtistki mitte, keskkomitee poolt eriti soovitatud kandidaatidest. Ja Toompeale läksid siis teised mehed.

Missugust vastukaja aga leidis kodumaal Suitsu propageeritud Eesti iseseisvus Soome-Eesti uniooni näol?

Ajakirjanduses võttis esimesena sõna M. Martna Sotsialdemokradis, leides, et Eesti iseseisvus ei vastaks kohaliku rahvastiku elu­huvidele ja et selle teostamiseks puuduvad väljavaated. Sotsialdemokradi toimetus omalt poolt ruttas kohe alguses juurde lisama (nr. 62, 15. nov.): „Sms. Suits’i väide Eestimaa täielise riiklise eral­damise asjus ei ole meie partei seisukohast mitte vastuvõetav.”

Uus Päevaleht, kus olid mõjul tööerakondlased, asus Eesti ise­seisvuse küsimuses samuti eitavale seisukohale. Selles kirjutas 22. nov. 1917, nr. 262) initsiaalide all R. S. (Radikaal-Sotsialist) üks tööerakondlasi, hiljemini silmapaistvamaid eesti peatoimetajaid: „Gustav Suits on veidike sensatsiooni (kõmu) teinud. Ta on hiljuti Hel­singis sots.dem. üliõpilaste seltsis Eesti iseseisvusest ja Soome-Eesti riiklisest ühinemisest kõnelenud…” Autor leidis, et silmas pidades Venes iga päevaga suurenevat korralagedust ja või­malikku marurahvusluse tõusu, olevat meil tõesti põhjust Venemaast lahkulöömisele mõtlema hakata. Kuid olevat karta, et Eesti iseseis­vus „asja aina hullemaks teeb”. Olukord pakkuvat küll mõningaid väljavaateid, et Eesti võiks ajutiselt saada iseseisvaks. Kuid siis „Balti rannamaa saaks hädaohtlikumaks kui vanaste Balkan ja El­sass-Lothringen kokku. Meie väikerahvas istuks siin kui tulepurskava mäe otsas. Liig kõditav „iseseisvus”, et see kedagi võiks meeli­tada.” Püsiv ja kindel rahu ei oleks mõeldav, „kui Vene rahvale tema Euroopa õhuaken kinni löödaks”. Seepärast pidavat jääma püsima hüüdsõnana: autonoomne Eesti föderatiivses Vene riigis!

See R. S.-i kirjutus on väga iseloomuline tolleaegsete Tallinna eesti poliitiliste ringide suhtumise kohta Eesti, iseseisvuse küsi­musse. Nii kaugena, võõrana ja vähetõsisena tundus see, et Eesti iseseisvusest tõsiselt kõnelemist peeti paljaks „kõmuks”. Samuti tüüpiline ja üldiselt käibiv oli argumentatsioon, millega püüti põh­jendada Eesti kui Vene föderatsiooni osa poliitilist paratamatust. Ja ometi oli juba selja taga Eesti Maapäeva ajalooline koosolek 15. nov., mil ta kuulutas enese „Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kand­jaks”. Selle otsuse tagant ei tule otsida Eesti iseseisvuse ideed. Eesti poliitiline maailm jäi oma rõhuvas enamikus veel kaheks-kolmeks nädalaks truuks Vene föderatsiooni mõttele.

G. Suitsu Tallinnas olles novembri lõpunädalal, võib-olla ka veel detsembri alul, mida ma hästi ei mäleta, oli Eesti iseseisvuse küsi­mus mitmel puhul meie partei keskkomitees arutusel olnud. Sa­muti ka hiljemini. Kuid küsimust käsiteldi enam „diskussiooni kor­ras”, ilma et oleks peetud tarvilikuks muuta partei riigipoliitilist programmi, mille aluseks jäi ikkagi Vene föderatsiooni idee. See jäi püsima ka partei III kongressil Tallinnas 10.-11. dets. 1917.

See kongress tuli kokku äärmiselt pinevas parteilise sisekriisi õhkkonnas. Oli tekkinud kaks, järjest ikka enam teravnevat ja vas­tamisi suunduvat voolu. Ühel pool pahempoolsed (Keskkomitee ja Põhja-Eesti organisatsioonid), kes kaldusid töörahva nõukogude või­mu tunnustamisele ja pooldasid koostööd enamlastega. Teisel pool parempoolsed (Lõuna-Eesti organisatsioonid), kes jäid formaaldemokraatlikule platvormile ja eitasid koostööd enamlastega. Kong­ressil tegime, pahempoolsed, viimse võimaluseni pingsaid katseid ja kombinatsioone, et vältida lõhet parteis. Pärast pikki vaidlusi polii­tilise momendi hinnangu ja partei taktika sihtjoonte üle läks kongress lõhki. Pahempoolsed said enamuse ja pidasid end õigustatuks edaspidi esindama partei tervikut. Organisatsiooniline side voolude vahel katkes. Eesti Asutava Kogu valimistele mindi erinimekirjadega.   Suits oli kogu aeg pahempoolse suuna mees.

Enne jõulupühi sõitsin Lõuna-Eestisse agitatsiooni-ringreisile eelolevate Eesti Asutava Kogu valimiste puhul ja jõudsin Tallinna tagasi alles 3. jaanuaril 1918. Vahepeal olin keskkomitee seltsimees­tega kirjavahetuses olnud ja teada saanud, et Suits koos oma abikaa­saga oli Tallinna saabunud, kaasa tuues käsikirjas oma Eesti töövabariigi ja propageerides vastava deklaratsiooni avaldamist. Tallinna tagasi jõudnud, selgus vahepealseist sündmusist juba üksikasjalisem pilt.

See oli suurel määral Suitsu teene, et sots.-revol. partei keskko­mitee detsembrikuu viimasel nädalal otsustas teha võitluse Eesti ise­seisvuse eest oma kõige otsemaks päevaülesandeks. Vastu võtnud Suitsu koostatud märgukirja põhilaused Eesti iseseisvuse asjus, ot­sustati pöörduda memorandumiga nii Eesti Töörahva Täidesaatva Ko­mitee kui ka Vene keskvõimude poole. Maapäeva Vanemate Nõu­kogu ja poliitiliste parteide esindajate nõupidamistest 31. dets. ja 1, jaan. võtsid ka sots.-rev. osa (G. Suits, J. Semper, B. Maaser, J. Ümarik). Et ähvardava Saksa okupatsiooni eel, mille vastu olid kõik parteid, Eesti küsimus teha rahvusvaheliseks, oldi seisukohal, et ise­seisvus tuleks võimalikult pea välja kuulutada. Olulisemaks küsi­museks oli, kuidas seda teha. Eriti tähtis oli sel puhul vahekord enamlastega, kelle käes oli tegelik poliitiline võim. Et enamlasi kaasa tõmmata, seda pooldati nõupidamisel pea üksmeelselt. Sots.-rev. panid alul suuri lootusi oma koalitsioonile enamlastega ja aren­dasid väljavaateid nihutada ka neid Eesti iseseisvuse poole.

G. Suits oli teisel nõupidamisel (1. jaan.) olnud eriti aktiivne. Korduvalt sõna võttes oli ta arendanud seisukohti: Eesti iseseisvuse platvormil asuvad parteid peaksid esinema ühise memorandumiga ja välja kuulutama iseseisvuse ning saatma saadikud rahukongressile. Eesti iseseisvuse deklaratsiooni järeldusena soovitas Suits edaspidi boikoteerida Vene Asutavat Kogu. Iseseisvuse deklaratsiooni par­teide poolt väga tarvilikuks pidades, soovitas Suits siiski selle välja­kuulutamisega esialgu oodata kuni nn. „Eesti töörahva põllumajan­duse kongressini”, mis pidi eeloleval nädalal kokku tulema ja kus sots.-revol. kavatsesid esineda oma Eesti iseseisvuse tunnustamise et­tepanekuga. Suitsu ettepanekul valiti nõupidamisel parteidevahe­line büroo, mis pidi välja töötama Eesti iseseisvuse deklaratsiooni. Selle büroo liikmeks sai ka Suits.

Asunud detsembrikuu lõpul ametlikult Eesti iseseisvuse platvormile, sai võitlus selle eest meie partei poliitikas peateljeks, mille ümber keerles kogu tegevus. Põhiargumentatsiooni küsimuses sõ­nastas G. Suitsu poolt juba Helsingis koostatud ja Tallinna kaasa toodud märgukiri, mis 1918. a. alul (kui õieti mäletan, 5. jaan.) ilmus trukis 16-leheküljelise brošüürina pealkirja all Eesti Töövabariik, allpealkirjaga Eesti Sotsialistide-Revolultsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses.

Sel märgukirjal on tähtis koht Eesti iseseisvuse mõtte sõnasta­mise ja argumentatsiooni edasiviimise alal. See on dokument, mille ajaloolist osa seni möödaminneski pole vajalikult riivatud, kõnelemata selle ulatuslikumast hinnangust.

Keerukas ja raskepärane sõnastuselt, ei saanud ta olla mõjukaks, laiemaid rahvamasse haaravaks propagandakirjaks. Trükkisime teda küll vist 5000-es eksemplaris, mis ühe nädala jooksul laiali läks, ula­tudes ka kodumaa kaugemaisse kolgastesse. See levik aga, mis oma ulatuselt igal juhul tolleaegseis tingimusis oli heaks saavutuseks, ei tähendanud, et selle mõju laiemais hulkades oleks kujunenud kuidagi erakordselt põnevaks. Suitsu koostatud märgukirja mõju alla piir­dus peamiselt intelligentsi ja poliitiliselt aktiivsete ringkondadega.

Küllaltki eemal kodumaa igapäevastest rähklemistest, oli Suits oma Soome kodus võinud Eesti iseseisvuse probleemi haarata ulatus­likumas ja ülevaatlikumas perspektiivis. Jõudnud oma hea luuletaja- ja poliitikufantaasiaga Eesti iseseisvuse mõtte künnisele, oli ta otsi­nud selle põhjendamiseks argumente, nii ajaloolisi kui ka kaasaja poliitilisest olukorrast lähtuvaid, ja püüdnud neid süstematiseerida.

Söandan väita: Suits oli Eesti iseseisvuse mõtte argumentatsiooni läbi mõtelnud sügavamalt ja süstemaatsemalt kui see oli seni sündi­nud kellegi poolt kodumaal. Aga samuti ka selle teostamise reaal­poliitilise programmi ja taktika. Selle väite üheks tõendiks on asja­olu, et kui 1918. a. esimesel nädalal ilmus eesti poliitiliste parteide ülddeklaratsioon Eesti iseseisvuse küsimuses, siis polnud see suurel määral muud, kui Suitsu märgukirja ümberjutustus, kohati sõnasõna­line. Kui õieti mäletan, koostasid selle märgukirja kavandi J. Kukk ja E. Laaman, kasutades sel puhul Suitsu käsikirja. Lõplikult võt­tis selle vastu 1. jaanuaril valitud parteidevaheline büroo. Sel dek­laratsioonil oli suur tähtsus Eesti poliitiliste parteide tahteavaldu­sena ja samuti Eesti iseseisvuse mõtte propageerimisel. Niisugust aktsiooni nimetatakse „ajalooliseks”. Suitsu märgukiri etendas sel „ajaloo tegemisel” põhiliselt abistavat osa.

Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti ise­seisvuse asjus esitati Eesti Töörahva Nõukogu Täidesaatvale komi­teele 3. jaan. 1918 saatkonna kaudu, millesse kuulusid G. Suits, J. Semper ja J. Kärner. Enamlased olid ilmse vastumeelsusega ära kuu­lanud Suitsu pikema ettekande ja kaaslaste lisaseletused, olid ka omalt poolt polemiseerinud, avaldades, et nad tahtvat kõikumatult Eesti iseseisvuse mõtte levitamise vastu võidelda. V. Kingissepp oli lõpetanud ähvardusega, et kui s.-r-id oma iseseisvuse propagandat ei jäta, küllap siis nende jaoks Tallinnas laternaposte juba jätkuvat.

Niisugune oli olukord partei aktsiooniga Eesti iseseisvuse küsi­muses, kui 3. jaanuaril Tallinna jõudsin. Järgmise päeva hommiku­poolel ära peetud keskkomitee koosolekul otsustasime koalitsiooni enamlastega lõpetada. Juba seniselgi, umbes paarinädalaliselgi koos­töö katsete ajastul oli selgunud, et s.-r-id ei suuda avaldada enamlastele pea mingit nimetamisväärset mõju, kuna aga viimased kasutavad koalitsiooni, et oma partei diktatuuri näidata töörahva valitsusena. Enamlastega koostöö võimatusest oldi nüüd nagu nii veendunud. Seisukohtade vastakus Eesti iseseisvuse küsimuses andis lahkumi­seks lõpliku tõuke.

Samal keskkomitee koosolekul tuli arutada küsimust, kuidas toimida edasi Eesti iseseisvuse mõtte propaganda alal. Tõusis küsi­mus, kas ajada edasi oma erijoont või teotseda ühiselt teiste iseseis­vuse mõtte alusel seisvate parteidega. Erinevused seisukohtades, mis olid avaldatud ühelt poolt teiste parteide deklaratsioonis ja teisalt meie märgukirjas (peamiselt maavalitsemise korra küsimuses kuni Eesti Asutava Kogu kokkutulekuni) ei tekitanud ülepääsematuid raskusi. Kuid koosolekul jõuti peagi üksmeelsele otsusele, et ise­seisvalt teotsemine Eesti iseseisvuse küsimuses võiks kujunenud olukorras anda märksa effektsemaid tagajärgi. Oli küllaltki põhjen­datud ennustada, et iseseiva esinemisega võiksime saavutada pare­maid tulemusi nii Eesti töörahva põllumajanduse kongressil kui ka II Eesti sõjaväelaste kongressil, mis pidid lähemail päevil kokku tu­lema. Ja nende kaudu edasi avanes lootus mõjutada ka Vene rahva­komissare.

Nii kujuneski s.-r-ide poolt avaldatud seisukohtadele Eesti ise­seisvuse küsimuses esimese suurlahingu kohaks „Eesti töörahva põl­lumajanduse kongress”, mis tuli kokku Oleviste kirikus, tolleaegses „rahvakojas” 5. jaanuaril 1918. See oli rahvarikas kogumus, mille liikmeid oli registreeritud üle 500. Juba poolelioleva registreerimise andmeist selgus, et s.-r-e on väga suures vähemuses. Samal ajal üsna silmapaistvalt esinev parteitute hulk andis siiski mõningaid lootusi. Oli põhjust arvata, et „parteitu” märgi taga peitub nii mõnigi mees, kes meie poolt võiks hääletada. Kindlamaid lootusi meil igatahes polnud põhjust hellitada. Enamlased olid viimastel päevadel hakanud arendama otse marulist kihutustööd Eesti iseseisvuse vastu. Eriti pommitasid nad s.-r-ide parteid. Oma jagu vilja pidi see kihutustöö valitsevas olukorras kindlasti kandma. Aga ka enamlaste juhid pol­nud kongressi eel närvitsemata, nagu nad ise hiljemini avalikult tunnistasid.

Kongressi juhatus valiti täiesti enamlastest. Esimeseks päeva­korra punktiks võeti tol ajal pea igasugusel koosolekul obligatoorne „poliitiline moment”, mille all siis ka Eesti iseseisvuse küsimus keskse probleemina tuli arutusele. Ametlik aruandja J. Anvelt tõi välja kogu oma pinge, et näidata, kui kahjulik on töörahvale iseseis­vus, kui „kontrrevolutsiooniline” see olevat ja missugune „poliitikavärdjas” sellest kujunevat jne. E. s.-r-ide partei keskkomitee poolt olime kongressile läkitatud Suitsuga kahekesi. Rühma ametliku esin­dajana sain sõna soodustatud tingimusil – 20-neks minutiks. Anveldile osaks saanud aplauside järgi polnud raske aimata, et vaevalt õn­nestub temale just vastupidise seisukoha arendamisega mulle antud aja lõpuni kantslis püsida.

Anvelt, nagu enamlased üldiselt tol ajal, püüdis Eesti iseseisvuse mõtte mõju töölishulkades halvata just selle rõhutamisega, et seda ko­danlased nõuavad, kellele siis „ebasotsialistid” „töörahva äraandjatena” sabas sorkivat. See kodanluse ja „ebasotsialistide” ühistöö too­nitamine oli töölismassi mõjutamise võttena meile muidugi eriti riskantne. Seepärast püüdsin oma kõnes kohe juba alul vääratada seda vastase argumenti. Püüdsin näidata, et iseseisvuse nõudmine kodanluse poolt ei tarvitse töörahva huvide seisukohalt olla sugugi kompromiteeriv sellele mõttele endale. Kasutasin sel puhul mõnin­gaid lihtsaid ja rahvalikke näiteid ning pilte, mis minu tollekordsele auditooriumile tõenäoliselt pidid olema mõjukad. Üks neist oli: töö­rahvas ei tohi hüljata Eesti iseseisvuse mõtet sellepärast, et kodanlus teda toetab, nagu ükski mõistlik röövlite tagaajaja ei lase veel raud­teerongi õhku sellepärast, et sellel sõidavad need jälitavad. Vaevalt olin jõudnud lausuda sõna „röövlid”, kui kõlas esimene vile, selle järgi juba massiline vilistamine ja trampimine. Vaatasin kella. Oli möö­dunud neli minutit kõne algusest. Vilistamine ja trampimine jät­kus. Olin pisut üllatunud, et lärm oli lahti läinud kisajate seisuko­halt nii „ebasündsal kohal”. Või oli enamline kuulajaskond nii tömp, et pidas „röövleid” enda kohta käivaks? Nähes aga all kongressi liikmete keskel silmapaistvama neli-viis eriti aktiivset lärmitsejate rüh­ma, kusjuures mõnedel välkusid suus metallist viled, oli kohe selge, et siin on tegemist juba ette „organiseeritud rahvahäälega”. Mehike­sed vist kartsid, et minu võimalikult asjalikult peetud kõne ei anna küllalisi „rakenduspunkte” viledele. See avastus tõstis tuju.  Läksin teravamaks, kergendasin häält. Aga ma jõudsin edasi ainult üksikute lausete kaupa. Jälle ja korduvalt jälle katkestas mind vilistamine, trampimine ja kisa. Marrunud hulka ei suutnud vaigistada ka kong­ressi juhataja, kes vähemalt viisakuse pärast püüdis korda jalule seada. Ja nii ma lahkusingi kantslist enne kui olin jõudnud oma kõnega lõpule.

Suitsul oli kõnelemiseks viis minutit – mitte just pikk aeg Eesti iseseisvuse mõtte keerdsõlmede harutamiseks, eriti veel vaenulikus ümbruses. Ka teda katkestati vilistamise ja trampimisega, kuid tal võimaldus siiski määratud kõneaega lõpuni kasustada. Lähtudes oma käsitelus töörahva huvidest Eesti iseseisvuse taotamisel, ta kõneles haruldase hooga, igas lauses sügav veendumus ja sisendusjõud, hää­les solvatuse ja kibeduse vibreering.

Kõnelesid veel mitmed: rõhuv enamik Eesti iseseisvuse vastu, selle poolt ainult paar. Keegi sõdurimundris kõneleja arvas end lask­vat eriti mõjuka kahuripaugu väitega, et minu kõne Eesti iseseisvu­sest olevat eht kodanluse agendi jutt. Ja mida muud võidavatki oodata mehelt, kel küll suus töörahva huvid, kes aga samal ajal organiseerivat „valgekaarti” tööliste vastu. Nõudsin vahelhüüdega tõen­deid. Neid ta siis esitaski. Kõigepealt minu osavõtt eesti rahvus­likkude väeosade organiseerimisest. Ja samal ajal väitis kõneleja lausa provokatsiooniliselt, muidugi ilma vähemagi aluseta, et ma ole­vat juhtinud üht eesti sõdureist koostunud „valgekaardi salka”, mis takistanud Läänemaal mingi mõisa ülevõtmist nõukogude võimudele. Kuna sõnavõtt minu poolt osutus enamlaste organiseeritud kära tõttu võimatuks, andsin minu vastu suunatud provokatsiooni puhul kirja­liku protesti, mille meie partei liige Riuhkrand kandis kongressile ette alles hiljemini, sama päeva õhtupoolikul. Esialgu aga jäi kuulajaskond sõdurimundris mehe provokatsiooni mõju alla.

Kui nüüd kongressi liikmed provokatsiooniliste võtetega ja orga­niseeritud meeleavaldustega meie kõnemeeste vastu arvati olevat juba küllalt tümaks tehtud, laskis juhatus resolutsiooni ettepanekud hää­letamisele. Tagajärjed olid: enamlaste, Eesti iseseisvust eitav ette­panek sai üle 400 hääle, meie oma aga ainult 34. Olime seega lüüa saanud veel põhjalikumalt kui kõige norutavamad pessimistid seda söandasid ennustada. Sel kongressil oli meie laul lauldud. Pärast resolutsiooni vastuvõtmist lahkusime Suitsuga „Olevi rahvakoja” hallide võlvide alt. Et meie meeleolud küllaltki sünged olid, tarvit­seb küll vaevalt juurde lisada. Kahvatuks lohutuskiireks oli ainult lootus eesti sõjaväelaste kongressile, mis pidi paar päeva hiljemini kokku tulema.

II eesti sõjaväelaste kongress tuli kokku „Estonia” teatrisaalis 7. jaan. 1918 ja kestis ligemale nädala. Hääleõiguslikke esindajaid oli mõni üle saja, kes oma poliitiliselt meelsuselt jagunesid kolme enam-vähem ühesuurusesse rühma: enamlased, sotsialistid-revolutsionäärid ja nn. „parempoolsed”, kuhu kuulusid s.-d. ja mitmesugused kodanlise värvinguga elemendid (tööerakondlased ja „Eesti iseseis­vuse liidu” mehed).

Kujunenud olukorras oli meile, s.-r-idele, kohe selge, et oma kol­mandikuga võime kongressil etendada mitte üksi „kaalukeele” vaid vajalikul korral ka juhtivat osa. Vaja oli ainult esineda hästi dist­siplineeritult ja ettevalmistatult. Algusest peale panime seetõttu erilist rõhku oma rühma koosolekuile, mida peeti kongressi asukoha lähedases „Lootuses”, kus tol ajal oli ühtlasi meie partei peastaap. Neist rühma koosolekuist võttis osa ka Eesti diviisiülem polkovnik J. Laidoner, kelle rahulik-asjalikud ja poliitiliselt arukad sõnavõtud valitsevas poliitilise kirglikkuse õhkkonnas olid ikka teretulnud.

Siin pole ruumi peatuda II Eesti sõjaväelaste kongressi huvita­vate üksikasjade juures. Olgu puudutatud ainult Eesti iseseisvuse küsimuse käsitlemist sel kogumusel. See küsimus tuli kongressi päe­vakorda alles kuuendal päeval (12. jaan.). Juba aegsasti oli meil rüh­mas küsimus läbi arutatud ja keskkomitee ettepanek vastu võetud. Resolutsiooni kavandiks võeti Suitsu koostatud märgukirja kokku­võtlik 10-punlktiline lõpposa. Enne seda oli meil läbirääkimisi kong­ressi parempoolse rühma esindajatega. Sealtpoolt soovitati esineda Eesti iseseisvuse küsimuses ühise resolutsiooniga nende kavandi alu­sel. Keeldusime seda vastu võtmast. Mitte mingisuguse parteilise jonni või „võimujahi” pärast, vaid veendumuses, et ainult meie reso­lutsiooni vastuvõtmine võib anda aluse, mille põhjal oleks väljavaa­teid Eesti iseseisvuse tunnustamisel Vene nõukogude valitsuse poolt ja et ainult see võiks tasandada teed meie tegevuskavas olevale akt­sioonile Petrogradis. Selles mõttes, nii näis meile tol ajal, polnud seegi tähtsuseta, et resolutsiooni sõnastus ka nimeliselt oleks seotud meie parteiga. Lootsime sellest Vene rahvakomissaride nõukogu poolt, millest osa võtsid ka vene pahempoolsed s.-r-id, usaldavamat suhtumist kogu üritusse.

Sama päeva hommikul, mil Eesti iseseisvuse küsimus pidi eesti sõjaväelaste kongressil arutusele tulema, sõitsime Suitsuga, kasutades tol ajal hõredalt esinevat sõiduvõimalust jäälõhkujal „Volõnets” (praegune „Suur TÕU”) Helsingisse. Sealt pidime edasi sõitma Petrogradi, et esitada Vene rahvakomissaride nõukogudele märgukirja Eesti iseseisvuse küsimuses. II Eesti sõjaväelaste kongressi kõige dramaatilisem päev jäi meil seega kaasa elamata. Mis seal sündis, kuulsime ajalehtedest ja järelejõudnud kirjadest.

Kõik kolm rühma kongressil olid esinenud iseseisvate ettepane­kutega. Parempoolsete resolutsiooni-kava kaitsesid K. Ast, E. Laaman ja P. Schneider. E. sotsialistide-revolutsionääride rühma seisu­kohti põhjendas J. Semper. Enamlaste peakõnelejana esines H. Pöögelmann. Esimesena hääletusele tulnud parempoolsete kava kukkus läbi. Nüüd parempoolsed otsustasid toetada sots.-revol.-ide ettepa­nekut. Tulemuseks oli, et see vastu võeti, saades hääli – 62 poolt 38 vastu, kahe erapooletuks jäädes. Eesti iseseisvuse mõte oli seega võitjaks jäänud. Tähtsa küsimuse otsustuse ootel olid „Esto­nia” teatrisaali mõlemad rõdud publikut tungil täis kogunud, kes otsuse langemise järgi ei suutnud tagasi hoida avaldamast oma hea­meelt tormiliste käteplaksutustega. Enamlased omalt poolt teata­vasti tõstsid kohe suurt kära, lahkusid kongressilt ja tulid kokku Toompeal „1-se Eesti sotsialistlise sõjaväelaste kongressina”. Seal asutasid nad Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee asemele Sotsialistlise Sõjaväelaste Nõukogu, valides sinna omalt poolt 17 liiget ja reservi­des s.-r-idele 8 kohta, mida meie muidugi vastu ei võtnud.

Helsingis, kus peatusin Suitsu sõbralikus kodus, kulus meil alul mõni päev märgukirja vene keelde tõlkimiseks, kusjuures meil aga­rasti abiks oli kohalik s.-r. B. Maaser. Enne veel, kui oma tööga val­mis saime, algas aga Soomes sotsialistide riigipööre, punane revolut­sioon. Ühendus Petrogradiga katkes; Kyminjõel oli raudteesild õhku lastud. Olime sunnitud veel üle nädala vastu tahtmist Helsingis olema. Viimaks saime uue valitsuse välisasjade rahvavoliniku Yrjö Sirola eriloal esimese Petrograadi lähtuva rongiga edasi sõita.

Petrogradis oli meie esimeseks mureks selgitada jutulesaamise võimalusi „Smolnõis”, rahvakomissaride nõukogus. Esimene päev lõppes tagajärjetult. Järgmisel päeval (24. jaanuaril) otsustasime ülesanded jagada: Suits pidi minema pahempoolsete s.-r-ide ja enam­laste keskkomiteesse, mina „Smolnõisse”. Esialgu läksime siiski kahekesi kohale, lootes, et jutulesaamine rahvakomissaride juures vast mitte eriti pikaks ei veni. Ootajaid aga oli tohutu pikk saba, mistõttu otsustasime ülesannete jagamise lõplikult.

Mul tuli oodata umbes kolm tundi enne kui sain rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja Bontš-Brujevitši jutule ja alles tema vahen­damisel võisin pääseda rahvusasjade komissari Stalini juurde. Kuid sellekski tuli veel paar tundi oodata. Enne keskpäeva olin kohale saabunud, kuid juba põlesid tuled „Smolnõi” hämarais koridorides ja tubades, kui viimaks Stalini juurde pääsesin.

Erilist rahuldust selle „audientsi” võimalus mulle küll ei pakku­nud. Stalin tundus tol ajal veel liiga „väikese mehena”, kelle suhtes ei saanud eeldada suuremat mõjukust rahvakomissaride nõukogus. Teine asi oleks olnud Trotski, kes enda käes hoidis ka välispoliitika niidid. Tema aga oli Brestis rahuläbirääkimistel. Samuti oli Petrogradist ära kohtukomissar Steinberg, pahempoolne s.-r., kellega oleks võinud vestelda seltsimehelikumalt. Tuli siis leppida juba rahvus­asjade komissariga.

Stalin võttis vastu oma väikeses, lihtsalt, ainult kirjutuslaua, kolme-nelja viini tooliga ja aktiriiulitega sisustatud kabinetis. Esi­mene mulje oli, nagu viibiksime mingi metsataguse alevi vanema vä­henõudlikus tööruumis. Komissari käitumine oli lihtne, liigagi „ladna”, kalduv mõnevõrra familjaarsussegi.

Peale sissejuhatavat seletust esitasin Stalinile Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei keskkomitee nimel minu ja Suitsu poolt alla kirjutatud märgukirja Eesti iseseisvuse asjus. Jutlemisel esitas rahvakomissar rea küsimusi, mille kohta ta soovis täiendavaid seletusi. Eriti huvitas teda s.-r-ide seisukoht nõukogude võimu suh­tes, vahekord kohalikkude enamlastega, Eesti iseseisvuse mõtet kand­vad jõud jne. Püüdsin valgustada kõiki neid küsimusi võimalikult tõetruult, kuid siiski vajaliku ettevaatlikkusega. Stalin oli Eestimaa poliitilisest olukorrast ja kohalikest jõuvahekordadest üldiselt enam-­vähem informeeritud. Allikaks näis olevat Anvelt, kes paar päeva enne seda oli „Smolnõis” käinud.

Eriti hästi teadis Stalin Eesti iseseisvuse küsimuse käsitlemist Eesti töörahva põllumajanduse kongressil.   Nagu juba ette võis ai­mata, oli kongressi otsus eesti enamlaste iseseisvusevastasele seisu­kohale saanud mõjukaks trumbiks. Püüdsin selle effekti võimalikult vähendada, rõhutades, et häältevahekorrad kongressil ei kajastanud reaalseid jõuvahekordi kohal. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et enam­laste häälteenamus kongressil oli puhtbutafooriline: juba Tallinnast üksi oli sinna kokku aetud 200 „esindaja” ümber, kes oma plaanilikult ettevalmistatud vilistamise ja käratsemisega tõelikke maatamehi ter­roriseerisid, mistõttu juhtidel võimaldus oma õõnesdemagoogiliste võtetega saavutada võitu. Märksa kaaluvamana aga toonitasin Eesti sõjaväelaste kongressi kui relvastatud eestlaste esinduse otsust. Stalin oli sellest kongressist eriti huvitatud. Anvelt oli pidanud nähta­vasti otstarbekohaseks sellest kongressist vaikida.

Jutlemisel selgus Stalini poolt, et nädalat kolm varemini, kui keskriikide esindajad oma nõudmistes Brestis olid eriti järeleandma­tud ja sakslased ähvardasid okupeerida ka osa Eesti mandrist, olevat Vene rahvakomissaride keskel kaalutud Eestimaa iseseisvaks kuulu­tamist, et sel teel luua puhver, mis oleks tõeliselt kasulik nii Eesti kui Vene töörahvale. Nüüd aga, arvas Stalin, olevat vaevalt seda tarvis teha, sest et Saksamaal olevat suurenemas rahutused, mis tä­hendavat revolutsiooni algust ja sundivat imperialiste järeleandmi­sele. Kui söandasin kahelda selles revolutsioonis ja küsida, mida rah­vakomissarid siis teeksid, kui saksa revolutsioon ei õnnestu ja kesk­riigid jälle kindlamalt ründamisele lähevad, nii rahuläbirääkimistel kui sojarindel, vastas Stalin: „Loodame eesti töörahva toetusele ja varuks on meil teie projekt” („Nadejemsja na podderžku estonskago trudovogo naroda i ν zapase u nas vaš proekt”). – Jutlemine kestis li­gemale tund aega, umbes 10-minutilise vaheajaga, mil Stalin oli kut­sutud Lenini juurde.

Väljusin kõige segasemate muljetega. Kõrvu jäi helisema Stalini äsjatsiteeritud lause. Olime võtnud oma aktsioone Eesti iseseisvuse kasuks täie tõsidusega. Olime rühkinud visalt ja lõppeks jõudnud siia tähtsamasse instantsi, kus vastuseks tuli näiliselt lohutada tah­tev, tegelikult aga sisutu viisakusfraas jumalagajätuks tülika küla­lisega. „I ν zapase u nas vaš proekt”! Äkki tundus kogu see aktsioon nii tühise veiderdusena, pinnatuna ja ilma vähemagi väljavaateta, ainult tuuletallamisena.

Suits oli saanud käia ainult pahempoolsete s.-r-ide keskkomitees ja tuli mulle „Smolnõisse” järele. Ta oli tutvustanud nende juhti­vamaid mehi vana kulupäise Natansoniga eesotsas meie kavaga Eesti iseseisvuse asjus ja jätnud ka neile ärakirja meie märgukirjast. Teda oli tähelepanelikult ära kuulatud, oli küsimusi esitatud, kahtlust aval­datud jne. Kindlam seisukoht oli lubatud võtta hiljemini.

Analüüsinud üksikasjalisemalt saadud vastuseid ja muljeid ning järele kaalunud kogu olukorra, otsustasime enamlaste keskkomiteega kontakti mitte otsida. Leidsime selle olevat täiesti asjatu. Järgmi­sel päeval sõitsime Tallinna tagasi.

Oli pühapäev, 28. jaanuar 1918. Ärgates hommikul ühes Suit­suga Eesti Krediitpanga majas O. Strandmani korteri nurgatoas, mis tol ajal oli minu kasustada, haaras kõrv peagi harilikust ärevamat liikumist tänaval. Akna all sagis inimesi edasi-tagasi. Vahete-vahel liikus mööda relvastatud punaväelaste jõuke, keskel vangidena vanemaid ja nooremaid inimesi, enamikul käes käsipakid. Oli ilmne, et viidi „kontrrevolutsionääre”. Aga keda?

Suits oli peagi värske ajalehega tagasi ja luges: Eestimaa ispolkom oli eelmisel päeval andnud dekreedi, millega kõik sakslased kuu­lutati „linnupriiks”. Suuremat poliitilist totrust ei osanud me kuju­tella. Nüüd polnud vähimatki kahtlust, et Eestimaa okupeerimine sakslaste poolt oli ainult lähemate päevade küsimus. Suits tsiteeris väriseva, ärevusest kogeleva häälega Zarathustrat: „Ei ole suuremat õnnetust kõiges inimeste saatuses, kui võimupidajad ka esimesed ini­mesed ei ole.” – See jäi mul viimseks teravamalt meelde sööbinud mälestuseks G. Suitsust enne Saksa okupatsiooni.

Lahkudes Tallinnast Suits jättis partei häälekandja Võitluse jaoks kirjutise „Lehed tuulde”, milles ta veel kord hüüdis Eesti töö­rahva ja sõjaväelaste nõukogu täidesaatvat komiteed välja kuulutama Eesti iseseisvuse. „Kelle püssitiku kätte jääb siin muidu järgmine otsustav sõna päevapoleemikas?” – küsis ta. Vastus sellele järgnes peagi.

Saksa okupatsioon katkestas sidemed G. Suitsuga. Okupatsiooni langedes nad elustusid kohe. Kuid kõnelda neist oleks peatükk omaette.

Gustav Suitsu mitmepalgeline looming on haaranud ka ala, mida nimetatakse poliitikaks. Siin on ta liikunud kord aktiivsemalt, kord tagasitõmbunumalt. Nii esikohale, nagu 1917. ja 1918. a., pole polii­tika Suitsu loomingus küll kunagi tunginud, ei varemini ega hilje­mini. See poliitiline looming noil aastail oli eeskätt seotud võitlu­sega Eesti iseseisvuse mõtte eest, olles osa sellest võitlusest enesest. Vanul võitluskaaslasil on ikka rõõm kutsuda vaimusilma ette neid ühise teotsemise päevi. Ja Eesti iseseisvuse mõtte ajalugu määrab endas sellele G. Suitsu poliitilisele loomingule objektiivse tunnustu­sega oma koha. Materjaliks sellele ka need vähenõudlikud, välistel põhjustel kitsaisse, konspektiivseiese raamidesse surutud mälestusmärkmed.

Hans Kruus

Loomingust nr. 9/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share