Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kujutavale kunstile avalike tellimuste võimaldamine on muidugi väga tervitatav. Kunstiliselt häid tulemusi on see andnud siiski kaugemas minevikus, – möödunud sajandil aga on tehtud nii mõnigi viga, mille korrigeerimine on raske, samuti meil kui mujalgi. Süüdi on mõlemad: tellija ja tellimise täitja. Kui aga esimene piirdub vaid töö tasumisega, siis on juba täisvastutus loojal. Sel juhul on muidugi ainumääravaks kuju­tava kunsti üldtase antud ajastul, milliselt pinnalt tellimuse saaja võib seista aste kõrgemal, kui ka madalamal. Maa kunstiilme seisukohalt pole ebaõnnestumise puhul tagajärg eriti mainitav siis, kui on tegemist väikese­mõõtmelise tellimusega, kas maalingu või skulptuuri näol, – halvem on aga lugu arhitektuuri ja monumentaalskulptuuriga, ammugi siis, kui need on määratud avalikkuse teenistusse. Mis siis, kui selline ette­võte ebaõnnestub?

Sellele küsimusele viib meid päevakorral olevate kavade puhul nii mõnigi ehitis ja monument meie ligemas või kaugemas ümbruses. Ja kuna viimasel ajal on hoogsalt käimas meie linnade, kuid ka maa välis­ilme kujundamine, siis on selliste probleemide käsitlemine õigustatud.

On sageli räägitud käesoleva sajandi kunstikriisist, ning seda ka seoses ehituskunstiga. Nähtuse juuri tuleb aga otsida märksa kaugemalt: arhitektuuri, eriti aga ideaalarhitektuuri suur langus algas õieti möödunud sajandil. Ajastu pärast klassitsismi tõi vaid lamedaid jäljendisi, mille tõenditeks on eeskätt valegooti kirikud ning mitmest teisest minevikustiilist kokkusulatatud avalikud ja erahooned. Kui moodsal arhitektuuril on suuri teeneid selle minevikumaski kõrvaldamises, siis tulevad enne teisi arvesse tarbehitised – vabrikud, kaubamajad, elamud jne. Neil aladel on mõningates lääneriikides (Holland, Belgia, Prantsus­maa) peale küllaltki pikaajalist otsimisperioodi jõutud viimasel ajal üsna rõõmustavate tulemusteni, millede ligem vaatlus nõuab erikäsitlust. Kiriku­arhitektuuris pole veel leitud vormikõnet, mis vastaks mineviku saavutisile, seevastu aga esinduslik arhitektuur näib siiski aegajalt võtvat muu­tunud oludele sobiva fassaadi. Kunagine internatsionaalselt värvitud pinnakunst on mitmeil mail saanud genius locilt kunstipärase erivarjundi, nii et on küllaldaselt põhjust lõpetada ülemaailmse kriisi kaebusi selles osas.

Raskem näib olevat minevikutraditsioonidest vabanemine ideaalarhitektuuriga ligidas suguluses seisval alal – monumentide vallas. Monumentaalse tunnetuse puudus andis end sealgi tunda juba möödunud sajandist alates. Ometi pole kunagi igat liiki ausambaid rohkem püsti­tatud kui siis. Peale loendamatute ratsurifiguuride kõigi maade linnade avalikkudel platsidel, milledele kunstihuviline vaatleja pühendab vaevalt mingit tähelepanu, leidub suuremaidki üritusi. Eriti hoogustus monu­mentide püstitamine Saksamaal pärast riigiühendamist. Kõikjal maastiku kõrgemais kohtades, järskudel kallakutel või metsamägedel, tõu­sevad kolossaalmonumendid, natsionaalmälestusmärgid, kangelastornid, mis teadlikult toorel, otsitud primitiivsel kujul end sirutavad, kunstlikult suurendatud mõõtudes mõjuda püüavad ja oma praalivat häält orgudesse karjuvad, – ometi ilma igasuguse vastukajata. Neil aegadel, kui sealse maa vaimuinimesed veel omasid vabadust mõtteavaldusis, on avalikult nimetatud seda rahvusliku nõrkuse väljenduseks. Ja tõepoolest: võlts paatos kõneleb nendes plastiliste ornamentidega ülekoormatud kivikogudes, teeseldud sakraalne meeleolu lasub nende krüptiruumides ning väliselt väga sügavamõtteline, tõeliselt aga piinlikult banaalne sümboo­lika pesitseb nende figuurilisandites.

Kuid ega see ei ole üksi Saksamaal nii: teisteski maades pakub sama ajastu küllaldaselt võrdnäiteid, ainult et seal on vanemad traditsioonid ja rahva iseloom toonud juurde lokaalseid varjundeid. Ma ei ole kohanud kedagi, kes oleks vaimustatud olnud rahvusmonumendist Roomas. Ometi on selle püstitamisel tõesti tehtud maksimaalseid pingutusi. Kui­dagiviisi aga ei taha see koloss mahtuda linnapilti ning õigustatult on tema esteetilise väärtuse analüüsimisel öeldud, et raske on saada kokku­kuhjatud elementidelt vastust, milleks nad õieti seal on.

Sääraseid näiteid võiks reastada kümneid. Kõigele sellele vaata­mata pole aga monumendikultuses ette võetud peagu mingisuguseid kor­rektiive, vaid käesoleval sajandil on võrdlemisi muutmatult jätkatud eel­mise traditsioone. Võib-olla ehk selle vahega, et kohati on märgata veelgi suuremat langust. Muidugi leidub siingi erandeid, need aga ei muuda eriti märgatavalt üldpilti.

Sellisel üldtaustal algavad arengut Eesti uueaegne arhi­tektuur ja monumenditraditsioonid. Eriti esimesel alal ulatuvad tänapäeva nähtuste juured kaugemale minevikku: ülemaailmne ehituskunsti kriis on möödunud sajandil meiegi linnade välisilmesse jätnud oma jälgi. Küllaltki palju mõttetuid „stiilikaste” on püstitatud tsaari­valitsuse ajal, kui see halvemal juhul ei olnud üsna odav „kroonuarhitektuur”. Ja juba siis olid tuntud oma tegevusega kunstile kardetavad asjad: komisjonid. Muidugi – trööstiks öeldagu, et ega see palju parem olnud mujalgi, kus ei tehtud vahet kunstilise loo­mingu ja administratsiooni vahel. Selle asemel, et avalik ehitustegevus oleks ajastu koondunud kunstijõu väljenduseks, on see saanud laiema keskpärasuse domääniks, mille põhjus seisneb ees­kätt asjaolus, et tähtsaid ja mitmesuguseid ülesandeid kogu rahva ja paremate kunstijõudude vabal koostööl ei lahendata, nagu vanasti, vaid et need bürokraatlikult korrastatud ametkäigus lõpule viiakse. See areng on plaanikindlate püüdluste tagajärg – ikka ulatuslikumalt kõiki elualasid avaliku määrustiku alla sundida; ikka enam on uus aeg kõik elualad muutnud „halduseks”. Igasuguse valitsemise põhi­olemuseks on aga isikupäratus, mis individuaalset loomingut takistab ja loovat jõudu hävitab. Nii on avalikud ehitised saanud ebaisikupäraselt töötava bürokraatia saavutisiks, mille halvav mõju tihti on rikkunud linnade kunstipärase ühtluse ja koguni maastiku loomuliku ilu.

Öeldule pakub meie maa küllaldaselt näiteid. Kui aga puudusid otsesed komisjonimõjud, ka siis polnud meie ligemas minevikus arhitek­tuur võimeline andma rohkem oma tookordsest üldtasemest. Toodagu näitena praegu palju vaidlusi tekitanud Jaani kirik Tallinnas, mis on omaette huvitavaks tõendiks arhitektuuri allakäigust. Kuid ega pole parem lugu teistegi tolleaegsete jumalakodadega, milledest osa koguni püstitati vanadele väärikatele keskaegsetele ehitistele (Rapla). Iseseisvuseeelse ehitustegevuse väikeseks heledamaks punktiks on vahest ainult Armas Lindgreni tegevus, see aga ei leidnud olude tõttu mingit võimalust permanentsete ehitustraditsioonide loomiseks.

Nii algab meie moodsa arhitektuuri arengulugu õieti iseseisvuse tule­kuga. Kuna kodumaal puudusid otsesed traditsioonid, tuli appi võtta koolitarkus sealt, kus peamiselt õppinud meie praegugi teotsev arhitektide generatsioon: Vene- ja Saksamaa. Nii siis õieti tubli annus võõrapärast konventsionaalsust, teiselt poolt aga ebakindlale alusele rajatud saksa modernsus, mille lõpptulemused seal on kõigile tuntud. See kõik oleks ju kahtlemata võinud viia maale omapärase loominguni, kui terasemalt oleks jälgitud moodsa ehituskunsti probleeme teistes lääne­riikides ja sealt omaks võetud neid kogemusi, mis meie oludesse on sobi­vad. Kui oleks ainult rohkem katsutud süveneda meie ehitusmaterjali omadustesse ja muudesse stiilimääravatesse teguritesse. Seda aga ei ole tehtud. Ka komisjonid töötasid edasi ning mõnigi algeolt enam-vähem õnnestunud katse on viimaste poolt „ümarikumaks” tehtud.

Nii siis ei saa õieti eelmise ajastu järele rääkida mingist tõusust, vaid teatud määral koguni status quo’st. Selle vahega muidugi, et ehitus­tegevus on tõusnud – kuid see ongi, mis praegustes oludes sunnib seisu­korra üle järele mõtlema.

Eespool on mainitud möödunud ajastu ehitustegevuse ühe konkreetse näitena praegu palju kõmu sünnitanud Jaani kirikut. Pruugib vaid samast punktist radiaalselt pilku pöörata, et saada ülevaadet meie iseseisvus­aegse ehituskunsti mitmest arengjärgust. Võiks ju vaikides mööda minna juudilikust kassikulla romantikast armetu koore all, kui selle kõrvale oleks rajatud hooneid, mis õigustaks eelmise lammutamise. Lugu pole aga nii. Sinna on reastatud ehitisi, mis sama võõrad Tallinnale kui õigeusu kated­raal Toompeal. Kohtame stiilisugemeid Hamburgist, risalitismi dekora­tiivsete kaunistustega, nagu see esineb läänes eriti Berlagest välju­nud romantilise koolkonna juures ning kõigile sellele kompilatsioonile lisaks tükike valesti tõlgitsetud C ο r b u s i e r ‘d. Ei midagi, mis räägiks katsetusist, arendada võõrsilt laenatud motiive ümber meie olude koha­selt. Mitte, et seda oleks päästnud mõni juurdelisatud rahvuslik motiiv. Tõeline arhitektuur ei tunne selliseid pealekleebitud lisandeid, vaid mõjub orgaaniliselt kogu oma olemusega. Muidu ju teeksime sama vea, kui seda möödunud sajandi kurikuulus „fassaadiarhitektuur”.

Aga kas ei ole sellestki juttu olnud seoses kõnealuse platsi ümber­ehitusega. Et koos ettenähtud lammutustega tuleks ülejäänud hoonete välisilme kohendamisele.

Küsimus on õieti mitmeosaline. Esiteks tuleks selgitada, kas meie arhitektuur käesoleval ajavahemikul on võimeline looma mingit rahulda­vat fassaadi, kui seda tõesti vajatakse. Teiseks oleks see risti vastu­käiv kõigile loomisreeglitele, mis ometi kunstiteose kuju vormivad ürgselt tema koguulatuses, loomisprotsessi algstaadiumist alates. Ning kol­mandana tuleks esitada üldiseloomuline revideeriv küsimus meie arhitektuurile pealesurutud programmis: kui palju üldse on fassaadiprobleem meile omane? Võib-olla just viimase küsimuse lahendus annaks nii mõnelegi omapära otsingule õige vastuse. Sest mida võime õppida oma eelkäijate kunstist, on lihtsus, teesk­lematus nende loomingus – seda üldist hingelaadi peaks arves­tama ka uus arhitektuur ning koos saadaoleva materjali ratsionaalse kasu­tamise, kohalikkude olude ja osalt koguni silmapaistvamate ajalooliste linnaehitiste vormide põhjal looma meile omase, uutele nõuetele vastava vormikõne. Kõike seda aga leitakse siis, kui küsimust haaratakse süga­vamalt, mitte ainult fassaadivorme otsides. Viimasel juhul saame tühja koore, mis kindlasti puruneb kui mitte praeguse, siis tulevase põlve arvus­tuse all.

Meie tänapäeva arhifektuuriprobleemide analüüs täies ulatuses viiks pikemale käsitlusele, mille andmist siin pole mõeldud. Kõigest eelpool­öeldust peaks aga piisama seisukohavõtuks aktuaalse probleemi puhul Vabadusväljaku ümber: esteetilisest seisukohast väljudes ei saa pooldada monumendi platsile asetamise kavatsust. Koha terrääniomaduste miinustele on juba korduvalt ajakirjanduses juhitud tähelepanu. Kuid selletagi pole midagi, mis annaks väljakule erilist väärtust, peale paraadipidamise või­maluse. Isegi Jaani kiriku lammutamise kavatsus kaotab igasuguse mo­raalse aluse, kui arvesse võtta tema nooremate naabrite välisilme üld­taset. Kui aga peaks tulema siiski mingi lammutamisküsimus päevakorda, ei saaks sellel loogiliselt võttes olla mitte vähemaid piire, kui Haussmanni-aegsel Pariisi ümberkujundamisel, öeldu on muidugi utoopia, kuid ole­tame, kui see sünnikski, – kes garanteerib, et taasehitamisel ei tehta vanu vigu!

*

Lõpuks mõningaid mõtteid meie monumentidest ja Vaba­dussõja mälestusmonumendist eriti. Siin, võib-olla roh­kemgi kui arhitektuuris, tuleb tänapäeva loomingu hindamisel arvestada möödunud aegade traditsioone. Aeg enne sõda pakub küll üsna vähe­seid näiteid, kui mööda minna kalmistute vähem avalikkusele nähtavaist raidteostest. üks hea konventsionaalse monumendi näide sellest ajast on meil siiski: R u s s a I k a. Selle antiik Nike järglase otse koopialaadseid teisikuid võib leida kogu Euroopas (Nizza, München jne.), öel­duga ei ole tahetud vähemalgi määral alahinnata meie tähtsama skulp­tori A. Adamson’i elutööd, küll aga näidata, kust peale õieti algas meie hilisemate monumentide püstitamise ebaõnnestumine. Kui juba sajandi algul Russalka meister oli oma loomingu selles osas allunud kon­ventsioonile, võis puhtmatemaatilise eluaastate arvutamisega oletada arengu suunda kaks kümnendit hiljem. Sest kui meie iseseisvuse algu­päevil auväärt vanameister külvati üle monumenditellimustega, oli tema loomingus alanud juba dekadents. Ärgu haavutagu sellestki väljendu­sest: ka maailma kõige kuulsamad kunstnikud on paratamatult pidanud alluma sellele vanaduse kaasnähtele.

Kuid meie teisedki Vabadussõja monumentide autorid pole pääse­nud kaugemale kuivast realismist skulptuurses osas, ehk siis väiksemamõõtmeliste ülesannete lahendamisel on piirdutud kulunud obelisk-motiividega. Seda võib ju osaliselt seletada traditsioonide puudusega monu­mentaalse skulptuuri alal, kuid öeldu on siiski vaid üheks põhjuseks. Kõigepealt: nüüd rohkemal määral kui arhitektuuris saavad oma sõna kaasarääkimiseks komisjonid. Need teevad ju alati viimase viimist­luse püstitatava monumendi kallal. Kui ainult kokku võtta need karjuvad maitsevead, mida on tulnud lisandada arvukatele monumentidele nii maal kui linnas, sealsete seltskonnategelaste soovil, – sellest saaks kahtlemata omaette huvitav monograafia.

Kui oleks see nähtus esinenud ainult meie omariikluse algupäevil, sellele leiaks juba vabandavaid asjaolusid – kas või ülemaailmse monumenditraditsioonide taustal. Kuid ometi pole meie päevilgi üldpilt palju muutunud. Alles hiljuti ilmus ajalehes ühe meie tuntud skulptori intervjuu, kus kujukalt iseloomustati avalike tellimuste täitmise tingimusi: munder vastaku täiesti viimasele lõikele, püss olgu uuem mudel sentimeetrilise täpsusega mõõtudes, jne. jne. Jah, – siin pole enam kunstil palju kaasa rääkida. Usume, et see on siiski üksik äärmusnähe, kuid mitte palju parem pole olukorra üldtase, milliselt pinnalt tuleb alata ka meie suure rahvusmonumendi püstitamise küsimuse lahendamist. Peagu kogu maa­ilma monumentide langustendentsidele seltsib meil nende pahede pro­vintslik äärmus. See ei tõota midagi head!

Või kas loodetakse üleöö püstitada täiesti midagi uut, haaravat ja täiuslikku? See käib vastu igivanadele arengureeglitele, millede piires pole kunagi võimalusi hüpeteks. Iga aeg on seotud oma stiiliga, olgu siis selle väljakutsujad tegurid missugused tahes.

Kui väljuda nõudest, et Vabadussõja üleriiklik mälestusmonument peab andma meie pealinna välisilmele tunduva väärtusliku lisandi, mis ühtlasi kujukalt iseloomustaks meie kangelaslikku vabadusvõitlust koos paljude õilsate püüdlustega, on kõige öeldu põhjal küsitav, kuipalju see leiab õnnestunud lahendust iseseisva monumendi näol. Võib-olla on need liialt pessimistlikud mõtted, kuid põhjendusi ometi on külluses. Esimesel hetkel võib küll paljusidki haarata mõni heroiliste figuuridega varustatud allegooriline komposit­sioon, kui see aga seisab meil silmis aastaid ja kui meie vahepeal võib­olla arenenud kunstimeel leiab selles otse andestamatuid vigu, kui teki­vad koguni lustakad hüüdnimed (pretsedente teistes riikides on olemas), mis hakkame siis peale selle koormava ballastiga? Ümber ehitada teda ju ei sünni, lammutada ammugi mitte.

Nii on küll kõige kainemal pinnal need ettepanekud, kus soovita­takse mälestussamba püstitamisest iseseisval kujul loobuda. Sellega seoses on räägitud monumendi probleemi jaga­misest kahte ossa – 1) tundmatu sõduri haud, 2) meie pikaajalist ja üldi­semat vabadus- ja kultuurivõitlust kehastav ja sümboliseeriv monumen­taalne hoone („Päevaleht” 1938, 2. nov., nr. 297, Η. T.: Vabadussõja mä­lestusmonumendist).

Esimeses osas on silmas peetud Vabadussõjas langenute austamist, milleks praegune sõjaväekalmistul asuv mausoleum ei paku küllalt väärikaid võimalusi. Soovitatakse tundmatu sõduri haud rajada pidulike kokkutulekute paiga südamesse, kuid lihtsal, auväärikal kujul. See mõte väärib tõsiselt kaalumist. On ju sama teed käidud näit. Pariisis, kus ehitis oli juba olemas Etoile’i võiduvärava näol, nagu ka Berliinis selleks sai Schinkeli poolt ehitatud peavahi hoone. Meil tuleks hauamonument veel rajada, kuid sellega seotud risk pole kaugeltki mitte nii suur, kui iseseisva ja kuluka ausamba puhul. Ei nõua ju hauamonu­ment kaugeltki mitte sellist allegooriate aparaadi rakendamist, mille tahes või tahtmata toob kaasa linna välisilme tõstmisele pretendeeriv mälestus­märk, olgu selle peakujuks siis obelisk, sammas või ükskõik milline ele­ment rikkalikust, kuid hoiatavast mineviku repertuaarist.

Küsimuse lahenduse teises osas on avaldatud arvamist, et püstitatav monumentaalne hoone võiks oma otstarbelt olla muuseum. Miks mitte. Just sel alal on meie elukorraldus näi­danud sellist mahajäämist teistest noorematest riikidest, mida ei saa var­jata ka kõige uhkemagi fassaadi taha. Ehitise, nagu ka mälestuskabeli asukoha küsimus jäägu esialgu lahtiseks. Samuti muuseumi iseloomu täpsam määratlus. Et aga viimast igasugusel kujul on võimalik siduda ehi­tuse saamisloo tähistamisega, selleks on küllaldasi tõendusi teistel maadel.

Sobivamat lahendust võimaldab a u h a l l, kus ära märgitud tähtsamate isikute teened meie rahva minevikus ja eriti Vabadussõjas. Tulevikus on koguni mõeldav selle tsentraalse ruumi edasiarendamine Eesti panteoniks, kuhu järgnevategi põlvede jooksul asetatakse meie suurmeeste büste. Kuid leidub teisigi lahendusvõimalusi, kus vabadusvõitluse mälestuse jäädvustamisel on jäetud järgnevatele põlvedele meilt loodud algrakukesele lisandite toomise võimalusi. On ju üsna loomulik, et hoo­nest ehitatakse praegu ainult osa lõplikult valmis, ning tulevikus täienda­takse ja laiendatakse seda uute võimaluste ja nõuete kohaselt. Hoone ümber on aga mõeldav suurema pargi rajamine, kus samuti avaneb tule­vikus täienduste andmine – nii arhitektoonsel kui ka skulpturaalsel alal. See kõik kokku annaks põlvede jooksul tõelise rahvusmonumendi, nagu omal ajal sajandite koostöö lõi senini ületamatuid jumalakodasid.

Küsimust sellisele reaalsele pinnale asetades võib kindlasti uskuda, et see leiab rahvas suuremat kõlapinda, kui kiriku lammutamine ja tühipaljas fassaadiarhitektuur seoses ausamba püstitamisega. Ja lõpuks: kui nii on saavutatud suur armastus ja üksmeel ettevõtte vastu, võib-olla suudab uus hoone oma välisilmeltki anda tõhusa lisandi meie pealinna üldpildile. Aga kui see peakski kunstiliselt ebaõnnestuma – siis jääb hoone tegelik väärtus ometi püsima.

Arm. Tuulse

Akadeemiast nr. 7/1938