Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Nov

Väärtkirjanduse levikuvõimalusist.

 

       

Ikka enam hakkab meie kultuuri ja kunstide alal teostuma tagasipöörang oma kodu, oma rahva juurde. Meie senine intelligentsi arengutee oli suunat lahtihargumisele oma rahvast ja maast. Meie senine kultuurilise järelejõudmise aeg vanule kultuurrahvaile möödus otsekui hasartses tormamises kuhugi võõrasse maailma, hoopis teise õhustikku, mis ei võinud sarnaneda selle kesk­konnaga, kust ise põlvneti. Meie haritlaskonnas hakati eemale hoiduma, hä­beneti kõneldagi sest talupoeglikust maast, kuhu ometi kuulduti nii pärit­olult kui ka verelt.

Ent juba aastaid tagasi on meie kirjanduses asut iseloomustama seda keskkonda, on osavõtlikult kujutet neid olustikke, milles elab ja võitleb meie rahva enamik. Eriti viimaseil päevil on kujutavagi kunsti alal esile tunginud nõuded, et tuleb värvide ja vormide muinasmaailmast pöörduda oma rahva eluvõitluse ja tööprobleemide kujutamisele. Võime arvata, et pole kaugel aeg, mil jõutakse aruandvalt veendumusele, et meie iseseisev ja omapärane vaimne looming võib tagajärjekalt areneda ainult tihedas seoses rahvaga.

Siin aga seisame omapäraste ja keerukate nähete ees. Kui meie kirjan­dus oma hilisemaaegse sisukujunduse ja suuna tõttu peaks leidma laialdase­mat vastuvõttu rahva seas, kui selle väärtustase tõuseb järjekindlalt, siis ometi veel pidevama järjekindlusega kahaneb kirjanduse eksemplariline levik. Raa­matukogude kasutajate arv näitab küll samal ajal tõusu ja huvikasvu lugemise vastu. Hiljutised odava raamatu nädalad on tõestanud, et meie rahvas ei ole ainult lugemishuviline, vaid meeleldi omandataksegi raamatuid, kui need hin­nalt vastavad rahva ostujõule. Vaatamata mõlemapoolsele, nii kirjanikkonna kui ka lugejate, püüdmusile ühtteist mõista, piirdub meie algupärase raamatu levik viimaseil aastail siiski mõne kümne või mõne saja eksemplariga. Kui leviku kahanemine jätkub endise tempoga, muutub kirjanduslik looming mõt­tetuks, kuigi soodustaksime endiselt kirjanike töötamistingimusi. Nagu vilu­num näitleja ei saa oma võimete maksimumi esile tuua tühja saali ees, vaid vajab seks saalitäit kaasaelavat, tähelepanelikku kuulajaskonda, nii ei või ka andelisem kirjanik ainult oma kutse ja kirjanduse enese nimel igavesti lattu töötada, vaid temagi lõplikud töötulemused olenevad laialdasest, hindavast ja osavõtlikust lugejaskonnast, kelle kultuurihuvid on lahutamatult seot raamatuga.

Eriti sagedasti on raamatu-aasta puhul sõna võet, et selgitada neid põh­jusi, miks meie raamat levib vähesel määral, miks raamatust nii vähe lugu peetakse ega seda osteta. Neis arutlusis on märkimisväärt asjaolu, et üldi­selt on lakat etteheiteid tegemast kirjanikule, nagu oleks tema üksi süüdi, et raamatut ei osteta. Peamiseks vähese leviku põhjuseks leitakse olevat meie raamatu ebaloomulikult kõrge hind ning üldiselt nõutakse selle tunduvat allaviimist.   Ometi on nii vähe esitet nõuandeid, kuidas seda teostada.

Kui meil on tegemist mõne uue algatusega, siis on harjut pöörduma sel puhul ikka mõne samalaadse eeskuju järele välismail, milline teguviis on sageli tulnud meile kasuks. Kuid meie kehvad majandusolud ja vähene rah­vaarv asetavad meid tihti erilisse seisundisse, kus peame käima oma teed ning meil peab jätkuma julgust ja aru, et määrata iseseisvalt sihtjooni, mis soo­dustavad meie edaspidist kultuurilist arengut. Endusaldavalt peame asuma ka kõnesoleva küsimuse lahendamisele, sest lähemal vaatlusel selgub, et meil on teht seks tõeliselt palju eeltööd.

Haridus- ja sotsiaalministeerumi juures töötav Raamatukogude komis­jon on läbi vaadanud viimaste aastate raamatutoodangu ning iga aasta kohta eraldi koostanud soovitet raamatute nimestiku. Raamatud, mis väärivad laialdasemat kasutamist, on võet nimekirja ning omakord jaotet soovitavuse ja väärtuse järjekorras kahte järku. Raamatud, mis ei sobi raamatukogu­dele, on jäet nimekirjast välja. Edaspidi võivad raamatukogud omandada raamatuid ainult soovitet raamatute nimekirja järele. Seega on tõkestet ala­väärtusliku kirjanduse sissetung raamatukogudesse ning jäet avaramad või­malused väärtuslike teoste levikule. Hiljutised kriisiaastad on aga tugevasti kõigutanud meie raamatukogude ainelist kandepinda, kuna regulaarne ühiskond­lik toetus vähenes või jäi mõnel puhul hoopis ära, nii et senini pole need nimekirjad veel siiski mõju avaldanud väärtkirjanduse levikule.

Need nimekirjad võimaldavad aga meie iga-aastasest raamatutoodangust saada üksikasjaliku ülevaate, et selle põhjal teha kokkuvõtteid ning reaalseid kavasid raamatuturu edaspidiseks korraldamiseks. Et nende kavade teosta­mine ei paisuks ebamääraselt üle tegelike võimaluste, peaksime raamatu enese kui ka lugejaskonna huvides võtma põhimõtteks, luua esialgu soodsad leviku tingimused kõrgema väärtusega raamatuile. Kuna 1934. a. kohta pole veel ilmunud lõplikku nimekirja, siis võiksime lähemaid kokkuvõtteid teostada 1931., 1932. ja 1933. a. raamatutoodangu puhul, et selgitada, missuguse summa ulatuses ilmub meil keskmiselt ühe aasta jooksul esmajärgulist kirjandust. Nende kolme aasta jooksul Raamatukogude komisjoni poolt koostet nimekir­jade põhjal I-sse väärtuskategooriasse paigutet raamatute hinna suhtes saak­sime järgmise pildi:

   

vaartkirjanduse-statistika.JPG

Sesse kokkuvõttesse pole arvat suuremad, pikema aja kestel ilmuvad väljaanded, nagu E. Entsüklopeedia, Eesti rahva ajalugu, Üldine ajalugu ja Loomulik ravimisõpetus, kuigi kõik need teosed on asetet nimekirjus I-sse järku. Nende erakordsete ja kulukate väljaannete leviku korraldus vajab eriviisilist lahendust. Kui nende nii tarvilike väljaannete ilmumine peaks teos­tuma, nagu seda paraku senini on sündinudki, ühe aasta jooksul korraga, siis paiskaksid need segi igasugused reaalsed eelarved ja kavad ning ummistak­sid raamatuturu. Nende perioodiliste teoste levikut võiks vaid osaliselt soodustada raamatukogudel kasutada olevate summadega, kuna tarvilike suure­jooneliste teaduslike tööde teostamiseks on ette näht summi nii kultuurkapi­tali kui ka riigi eelarves. Et mitte üle koormata raamatuturgu, peaks sar­naste väljaannete teostamine jaotetama kavakindlalt teat ajavahemikele.

Eeltööd kokkuvõttest selgub, et meil ilmub aastas keskmiselt esmajär­gulist kirjandust 175 kr. eest. Põhimõttelikult peaksid I-ses järgus soovitet raamatud leiduma igas avalikus raamatukogus. Meil on üle riigi peale 700 avaliku raamatukogu. Selleks, et kõik raamatukogud omandaksid ühes ek­semplaris aasta jooksul ilmunud esmajärgulise väärttoodangu, läheks tarvis 122.500 kr. Normaalajal toetas riik iga raamatukogu samavõrdse summaga kui kohalik omavalitsuski, kuid mitte üle 200 kr. Riikliku toetuse kogu­summa ulatus sellal üle 40.000 kr. aastas. Seega moodustas regulaarne toetus raamatukogudele normaalajal umbes 90.000-kroonise summa. Nii näeme, et isegi omaaegse regulaarse toetussummaga ei suudaks meie raamatukogud raa­matute nüüdse hinnataseme juures omandada kõiki I-ses järgus soovitet raa­matuid. Kuna viimaseil aastail on raamatukogude toetused tunduvalt vähenenud, siis seisame praegu kohutava tõsiasja ees, et raamatukogudki ei suuda enam omandada kuigi suurt osa esmajärgulisest väärtkirjandusest. Mis kasu on tegelikult siis veel Raamatukogude komisjoni vaevarikkal tööl, mis tähen­dus jääks sundnimekirjadele!

Ometi teame, kuna meil praegu enamik raamatuid ilmub vaid 200-500 eks., et kui väärtuslikule luulekogule kindlustada levik esimese aasta jooksul 700 eksemplaris, siis võiks vähendada selle praegust hinda 60-70% võrra, novellikogu hind sama tiraaži juures väheneks 50%, samavõrra võiks alan­dada mõningate teaduslike teoste hinda. Üksikute suurromaanide hinnaalan­dus oleks protsentuaalselt vähem, kuid üldiselt peaks kogu esmajärgulise raamatutoõdangu hind alanema vähemalt 40% võrra. Kui senini keskmiselt igal aastal on I-ses järgus soovitet algupärast ilukirjandust 55 kr., tõlkekir­jandust 45 kr. ja teaduslikke teoseid 75 kr. eest, siis vähendades neid summi 40% võrra, saaksime arvud 33, 27 ja 45, kokku 105. Kuna raamatukogude omaaegne regulaarne toetus oli 90.000 krooni ümber, siis kuuluks sest sum­mast võrdselt (kui arvestame 700 raamatukoguga) igale raamatukogule kasu­tamiseks umbes 130 kr. Juba 40-protsendilise raamatuhinna alanemise puhul jääks raamatukogudele peale esmajärgulise väärttoodangu omandamise summi veel vabakski. Raamatukogude omaaegsete toetuste korralduse juures oli ük­sikute kogude toetus alla 130 kr., teistel ulatus üle selle summa. Oleks olnud loomulik, et see esialgne ühiskondlik toetus oleks juhit võrdselt igasse raa­matukokku ning sellest moodustet igale kogule kindel aineline kandepind, millel iga kogu oleks võinud nõuetekohaselt edasi areneda.

Selleks, et vähemalgi määral tegelikult midagi korda saata raamatuleviku alal, ei tuleks järelikult nõutadagi erilisi lisakulutusi, vaid peaks kind­lustama raamatukogudele toetussumma samas ulatuses, nagu seda on ant varemalt. Nagu eelpool nägime, saaksime selle toetussumma piires lahedalt võimaldada igale I-ses järgus soovitet raamatule leviku 700 eksemplaris. Et aga veel enam soodustada raamatuhinna alanemist ning raamatu edasitungi rahva hulka, peaksime koondama Raamatukogude komisjoni juure üksikisi­kuist ja asutusist koosneva raamatukultuuri toetajate ringi. Kuna senised soovitet raamatute nimestikud on annud iga-aastasest raamatutoodangust enam-vähem ülevaatliku pildi ning meil on teada, millise summa ulatuses meil keskmiselt ilmub aastas väärtkirjandust, siis ei peaks erilisi raskusi sün­nitama sarnase toetajate ringi moodustamine. Kuna meil tuhanded kodanikud võtavad teadlikult ja endohverdavalt osa Kaitseliidu tegevusest, siis leidub kindlasti isikuid ja asutusi, kes astuvad sama teadlikult kultuurilise edasitungi väerinda, kui neile selgitatakse, et seda nõuab meie kultuuri tulevik ja olemasolu.

Raamatukultuuri toetajate ringi liikmeskond võiks jaguneda kolme osa­konda. Ühed neist kohustuksid omandama aasta jooksul ilmuva I-ses järgus soovitet raamatute kogutoodangu, summaga 130 kr., teised omandaksid ilukirjanduslikud teosed 70 kr. piires, kolmandad ainult teadusliku kirjanduse 60 kr. ulatuses. Kui see raamatukultuuri toetajate ring annaks iga liigi raa­matule 700-800 kindlat ettetellijat, siis koos raamatukogude tellimistega oleks meie parimaile raamatuile kindlustet 1500-eksemplariline levik ning neid võiks trükkida 2000 ja enam eksemplari. Seesuguse tiraaži juures on võimalik raamatuhind niivõrd alla viia, et raamat oleks üksikult kättesaadav igale raamatut austavale kodanikule.

Tekib muidugi küsimus, kuidas ette määrata, missugune raamat kuulub I-sse järku, et seda trükkida odavahinnaliselt vastavas arvus eksemplarides. Siin leidub kindlasti peavangutajaid ja kahtlejaid, et see on raskelt teostatav, et tuleb käsikirjade uputus jne. Tegelikult teostetakse säärast valikut prae­gugi ning asutused on seks olemas. Ükski kirjastus ei trüki ju raamatut varem, kui sellele asjatundjad pole annud oma hinnangu. Käsikirjade valikul moodustavad seega kirjastused iseenesest alamkomisjonid. Ilmunud raamatud peab Raamatukogude komisjon niikuinii läbi vaatama ning andma omapoolse otsuse. Järelikult võiksid kirjastused paremaks peet käsikirjad esitada Raamatukogude komisjonile, kus määratakse nende kuuluvus soovitusjärjekorras juba enne trükist ilmumist. Nii on võimalik mõjutada raamatuhinda ning määrata juba ette eksemplaride arv. I-sse järku määrat raamat saadetakse ilmumisel raamatukogudele ja toetajate ringile ilmumise järele kohe  laiali.

Kui igal aastal regulaarselt riigi ja omavalitsuse poolt võrdselt määra­tavad summad moodustaksid raamatukogudele kindla algtoetuse, mis võimal­dab kogu esmajärgulise aastase raamatutoodangu omandamise, siis on või­malik raamatukogude kasutamisse juhtida veel teisigi summasid. Mitmed oma­valitsusasutused on senini toetanud raamatukogusid suurema summaga kui seda on ant riigi poolt. Nagu kogemused näitavad, polegi lugejaile nii koor­mav tasuda 3-5 s. iga raamatu kasutamise eest. On loomulik, et lugejad ise aitaksid vähesel määral kaasa raamatukogude arenemisele. Lugejate poolt maksetavast lugemisrahast peaks vähemalt pool minema uute raamatute mu­retsemiseks. Peale selle on meil tegutsemas raamatukogude seltse, kes võivad omalt poolt hankida (pidude kaudu jne.) summi raamatukogude täiendami­seks. Kõiki neid lisasummi võiksid raamatukogud kasutada oma äranäge­mise järgi II-ses järgus soovitet raamatute omandamiseks. Nii jääks ka selles järgus soovitet raamatuile levikuvõimalused.

Lõpuks peaksime vastama, mida võidaksime, kui suudaksime läbi viia sarnased korraldused raamatuleviku alal. Esmalt kindlustaksime kõrgema väärtusega kirjandusele ilmumisvõimalused. Teiseks moodustaks meie raamatukogude tuuma edaspidi ainult väärtkirjandus, kuna siiani kandis raa­matukogude täiendamine täiesti juhuslikku laadi, omandati sagedasti alaväär­tuslikku kirjandust, kuna see oli hinnalt odav ja agentide kaudu kergesti kätte­saadav. Kahtlematult väheneks uue korralduse kavakindla teostamise puhul alaväärtuslike ja viimistlemata teoste ilmumine ning poleks karta nagu senini raamatuturu ülekoormamist ebaolulise toodanguga.

Kuid need korraldused ei peaks olema sihiks omaette, vaid need peaksid moodustama aluspinna, kust alles algaksime oma raamatukultuuri arendamist. Oleme senini mures olnud peamiselt autori ja raamatu enese pärast, vähem aga oleme silmas pidanud laiade hulkade kultuuritarvet ning osavõttu kultuu­rilisest ehitustööst. Kui need korraldused raamatuhinna allaviimise kaudu loovad reaalse võimaluse raamatulevikule rahva sekka, alles siis on mõtet alata propagandat isiklike raamatukogude soetamise heaks. Siis avaneb ka rahval võimalus tegelikult ja arusaavalt osa võtta oma maa ja kodu juure tagasipöörduva intelligentsi loomingulisest ja kultuurilisest võitlusest meie vaimse iseseisvumise ja rippumattuse eest.

Erni Hiir

Loomingust nr. 4/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share