Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Filosoofia tähtsamaiks ülesandeks on alati olnud kindlaks teha, mis siis õieti on olemas. Et midagi on, võidaks kõige paremini ära tähendada sõnaga „olev”. Iseäranis filosoofia tähtsaim osa, metafüü­sika, on oma algusest peale tegelnud olemisprobleemiga ja on katsunud tungida oleva struktuurisse. Kas võiksime nüüd peaaegu kahe ja poole tuhande aastase uurimistulemuste järele, mille euroopa filosoofia Thalesist saadik on esile toonud, tagasi vaadata mõnesugusele kindlale resultaadile või ikka veel oleme kinni uurimise lapsekingis? Mu üles­anne on näidata, et oleva ala on suurtes joontes siiski avastatud. Täna­päeva filosoofia katsub, nagu iga muu teadus, asjal endal lasta kõnelda, enam ei vaadelda üksikuid filosoofe isoleeritult üksteisest, vaid prob­leemid ise tungivad tervikutena päevakorda. Niisugune asjakäsitus lä­heb tagasi Hegelile; teda on edasi arendanud Teichmüller Tartus ja praegusajal Husserl ning tema kool, niinimetatud fenomenoloogia kool.

Mis on siis meile antud kui teatav tõsiasi? Leiame endid aseta­tud teatavasse olevasse, mida märgime tegelikkusena. Selle tegelikkuse elab üle igaüks meist ruumilis-ajalises seaduslikkuses – meie keha kuulub täielikult temale, ta alistub täielikult väliste kogemuste seadu­sile, mida loodusteadused läbi uurivad. Meie hingeelu, mis sõltub meie minast ja on ühtlasi ka tema sisu, kujundab vastupidiselt välisele ko­gemusele seesmise kogemuse ala ja on alistuv ainult ajalisele sündmu­sele. Kuid ka meie psüühiline siseilm oma elamuste vooluga on tege­likkus, mis on olemas, ja samuti mööduv kui antud tajutav välisilm: sise- ja välisilm – füüsilised ja psüühilised protsessid – on mõlemad ainult olelevad, muutlikud nähtustevormid, mille seaduslikku ühtekuu­luvust katsub uurida füüsika – põhjapanev teadus välisilmast, ja psüh­holoogia – põhjapanev teadus siseilmast. Nii siis ei võiks olla mingit kahtlust, et on olemas reaalne olemine ehk olelus. Empiirilised tea­dused tegelevad selle olemisalaga. Kas aga eksisteerib ainult see ole­mine, mis meile ilmutub oleluses, või peab oletama ka mõne teise oleva ala?

Juba vanal ajal näitavad eleaadid sellele, et olemasolemine võib olla tunnetatud ainult tajumuses, kuna mõtlemine end juhib ühele oma­pärasele olemisele, mis on kujundatud hoopis teisiti kui voolav, mööduv reaalne olemine ehk olelus. See mõtlemisega haaratav olemine kannab enese juures kõik mõtlemissfääri tunnused – ta on muutumatu, üldine, tema sisu ei moondu nagu tajutavate asjade juures.  See  olemine  on ideaalne olemine, mis oma igavese ja üldise struktuuriga tardunult ja leppimatult näib seisvat reaalse olemise ehk oleluse kõrval, ähvarda­des seda muuta isegi mitteolevaks. Platon katsus lepitada neid mõle­maid olemissfääre. Ideaalne olemine oma struktuuridega, n. n. idee­dega, läbistab reaalselt oleva ja astub temaga teatavasse põimuvusse. Ideaalne ja reaalne olemine on teineteisega põimitud ka inimese „ni­nas”. Platon nägi, et loogiline, diskursiivne mõtlemine ei suuda haa­rata ideaalset olemist tema terviklikkuses, totaalsuses. Sest diskur­siivne mõtlemine jaostab kujundid ikka uuesti osadesse ja tunnetab kõiki kujundeid ikka ainult kui üksikosade kogu. Ainult intuitiivne, kaev mõtlemine vaatleb oleluses ilmutatud kujundeid kui tervikuid ja tunnetab ideaalse olemise tema olemusseaduslikkuses. Reaalne olemine ehk olelus asetatakse ideaalolemisse ja määratakse tema poolt. Ideaalne olemine ei ole mitte olev, s. t. ruumis ja ajas olev, vaid on ainult nii-olev. Me ei või temast, s. o. ideaalsest olemisest, ütelda, et ta on hic et nunc (siin ja nüüd), ruumilis-ajaliselt kindlaks määratuna, vaid ainult, et tema on nii või teisiti. See nii- ehk ideaalne olemine oma struktuuri­dega läbistab oleluse, aga ei tühjendu sellega. Ta küünib üle olelusest ja mahutab endasse ka mitte olelevaid kujundeid, nagu matemaatilised ja loogilised kujundid. Ka religioosne olemine tema omapäraste kujun­ditega kuulub nii-olevale. Samuti kui ka kõik võimalikud ja mittevõimalikud kujundid, niipalju kui neid võimalik kaeda.

Need mõlemad olemissfäärid: olelus ja nii-olemine, reaalne ja ideaalne olemine, püsivad lääne-euroopa filosoofia ajaloo keskpunktis. Kõik filosoofia voolud seletuvad nende olemisstruktuuride kaudu võrdlemisi kergelt.

Eelsokraatikute juures on olelus ehk reaalne olemine uurimuse keskkohas. Nad püüdsid reaalse olemise algpõhjust selgitada ja alul ei läinud nad üle ruumilis-ajalise tegelikkuse piiride. Ainult Herakleitosel õnnestus tungida sügavamalt oleluse struktuurisse, ja selle algpõh­jusena määritella logost kui vaimset ja mitte ruumilis-ajalist kujundit.

Eleaadid aga seevastu loobusid, nagu juba eelpool öeldud, pea­aegu igasugusest oleluse selgitusest, mis nende juures muutus mitte­olevaks, ja esmajoones määritlesid nii-olemise ehk ideaalolemise. See nii-olemine (ideaalne olemine), mida nad samastasid diskursiivse, loo­gilise mõtlemisega, haihtub peagi tühjaks mõttevormiks ja kaotab iga­suguse ühenduse silmanähtava tegelikkusega. Alles Platonil, nagu mai­nitud, läks korda mõlemaile olemissfäärele tagasi anda nende õige sei­sund. Aristoteles asetas raskuspunkti jälle tagasi olelusele, empiirili­sele tegelikkusele, nii-olemine (ideaalne olemine) muudetakse tema poolt olemasolevate kujundite selgitusabinõuks, muidu aga on see nii-olemine Aristotelese arvates tardunud transtsendentne jumalus, mis püsib igaveses, iseennast mõtlevas rahus ja liikumatuses. Terve kesk­aja ja uusaja filosoofia keerleb sellesama probleemi ümber ja püüab pea olelusele (reaalsele olemisele), pea nii-olemisele (ideaalsele olemi­sele) võita valitsevat seisundit. Ainult platonismi uuesti esilekerkimine vabastab filosoofia sellest ühekülgsest mõttekäigust.

Keskajal muutub nii-olemine (ideaalne olemine) jumalamõisteks ja olelus lahtub, nagu Platonigi juures, mitteolemiseks, kaotades oma iseseisvuse. Inimese „mina”, kui miski olelev, ei suuda enam tunnetada nii-olevat, tunnetus saab ilmutuseks, teatavaks jumalikuks imeks.

Vaatamata sellele ühekülgsusele omab keskaeg siiski suuri teeneid nii-oleva uurimise alal, mille struktuuresse ta on sügavalt tunginud.

Uusaeg on jälle palavate heitluste järele „minale” kui ainuõigele tunnetuslähtepunktile tagasi võitnud ta õigused. Uueaja mõlemad peavoolud: empirism ja ratsionalism lubavad aga endid tõlgitseda oleva ühekülgsete käsitusviisidena. Empirism tunnetab ainult olele­vat kui midagi reaalset ja ainult tajumus on temale primaarseks tunnetusallikaks. Tajumuse sügavam analüüs aga näitab peagi tema täielikku võimetust olemise tunnetamisel ja sellepärast muutub empi­rism kas immanentseks teadvusteooriaks või läheb üle materialismile. Immanentne teadvusteooria tunnetab ainult mina koos tema teadvus­sisuga ja piirab olemise nii, et isegi mõni teine „mina”, niinimetatud „sina”, saab talle juba lahendamatuks probleemiks. Materialism selle­vastu ei tee enam mingit tegemist kogemusega, veel vähem tajumu­sega. Sest mateeria õige olemine tema kujutuses ja liikumises on tunnetatav ainult mõtlemisega. Õieti aga on ka siin mõte juhitud ainult nii-olevale, sest aatomid kannavad kehalikkuse tunnuseid kui selliseid enda juures: piiratud ruumi täituvus ja liikuvus tühjuses. Olemissfääri kitsendatakse suuresti, sest ainult kvantitatiivsed kujundid on maksvad ja tunnustatakse; kvalitatiivseid, iseäranis vaimseid kujun­deid hüljatakse ja katsutakse neid kujutada sekundaarsetena. Oleva materiaalne kontseptsioon tahab olla tegelikkuse metafüüsikaks, mille juures meid peaks juhtima mõtlemine materiaalsele tegelikkusele, oluliselt täiesti võõras tunnetusprobleem.

Ratsionalism tahab kõike ilma erandita mõista ja tõestada mõtte paratamatusega. Matemaatika esineb ratsionalismile teaduse ideaalina. Seejuures aga teeb ratsionalism vea, et mõtlemise samastab olemisega. Kõik nägelik, mitte mõtlemisega haaratav, muutub temale mitteole­vaks. Nii saab osaline ja üksik nähtus mõistusega mitte enam sele­tatavaks, saab vähemaväärtuseliseks ja ainult üldine omab tähtsuse. Ainult mõistuse läbi haaratav niiolemine ehk ideaalne olemine on tegelikult olemas, olelevat ruumilis-ajalist maailma ei ole olemas, vaid on ainult näilikkus. Kogu olelev tegelikkus mitmekesisuse kirjus külluses jääb suletuks mõtlemisele.

Kanti krititsism on katsunud leida siit väljapääsu, kuid asjatult. Iseäranis diskursiivse mõtlemise ühekülgne rõhutamine (kuulsad sün­teetilised otsustused a priori) jätab tunnetamata olemise laiu alu. Olelus saab tunnetavale „minale” ainult siinolevaks nähtustemaailmaks, nii-olemine sellevastu saab „asjaks eneses”, mittetunnetatavaks maail­maks. Kuid ka Kant toonitab mõlema olemissfääri antud olemist, ainult kahtleb ta tunnetatavuse juures.

Hegeli juures uuesti leiab aset mõlema olemissfääri geniaalne kontseptsioon. Tekkimise dialektilises protsessis ühendatakse lahu­tamatult teineteisega reaalne olemine ideaalsega, olelus nii-olemisega. Kuid olelus omab sekundaarse tähenduse ja näib olevat nii-olemise loogiline tekkimisaste, kuna nii-olemine ise loogilis-dialektilises prot­sessis eneseteadvuse läbi muutub absoluutseks vaimuks.

Pärasthegelifilosoofia, pettunud Hegeli püüust seletada reaalset maailma, olelust tema kirjus mitmekesisuses ainult loogiliste struk­tuuride kaudu, satub teise veasse. Iga ideaalne olemine kõrvaldatakse a limine, reaalne olemine sellevastu seletatakse kas puht kvantitatiiv­materialistlikult või, toetudes Kanti filosoofia ühekülgsele tõlgitse­misele, saab fenomenoloogilise tähenduse. Kantist väljuvad teatud tunnetusteoreetilised voolud piiravad reaalse olemise veel niipalju, et jääb järele ainult immanentne olemine, niinimetatud teadvuslik ole­mine. Ideaalset olemist iseseisva kujundina peetaks võimatuks või paremal juhul nähakse temas reaalse olemise epifenomenoni ehk saatenähtust. Juba enne sõda võitles fenomenoloogiline kool Husserliga eesotsas terve jõuga ideaalse olemise iseseisvuse ja algupärasuse eest ja tõestas ideaalse olemise sõltumatust ollusest.

Pärast sõda leiab nii-olemine juba suurema hulga filosoofide juures täieliku tunnustamise.

Kõik vastuväited, mis harilikult üles võetakse ideaalse olemise vastu, põgenevad loogilise, diskursiivse mõtlemise esiletoomisel. Nii­pea kui aru saadi, et loogiline mõtlemine peab väljuma intuitiivsest mõtlemisest ja sõltub temast – langevad ära kõik raskused. „Mina” kaeb esmalt nii-olevaid kujundeid olulises, siis alles ilmub esiplaanile loogiline mõtlemine ja püüab olemusanalüüsides kaetut liigitella. Esmalt peab aset leidma terviklikkuse kaemus, ainult siis võib olla juttu üksikasjusse minevast analüüsist. Sest niinimetatud mõisted, millega töötab loogiline mõtlemine, ei ole tõepoolest midagi muud, kui kaemuses haaratud nii-olemise kujundid. Ratsionalism ei poolda seda kaemusmeetodit, sest ta väljub oletusest, et mõtlemiskujundid täiesti vastavad olemiskujundeile. Eeltuletatu põhjal omaksime järgneva skeemi oleva struktuurist:

Olelus (reaalne olemine) on lahutamatult seotud nii-oleva struktuuridega. Olelus ja nii-olemine ei seisa teine teise vastu vaenu­likus olekus, vaid mõlemad olemissfäärid on teineteisega mitmekesisel kujul põimitud. Inimese „mina” haarab esialul oleluses nii-olevaid struktuure ja siis aeg-ajalt tungib puhta oleva sfäärisse, mis ikka roh­kem ja rohkem avastub inimese uurivale „minale”. Kui olelev „mina” oleluse sfääris kaeb nii-olevat esemelist valdkonda, siis ilmutub temas mõlemate olevate sfääride põimuvus ja selles põimuvuses meile vaja­tav tõde.

Walther Freymann

Loomingust nr. 6/1931