Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

9. veebruaril 1931 (28. jaanuaril v. k. j.) mälestab kirjandushuviline maailm Feodor Dostojevski 50-aastast surmapäeva. Meil Eestis ei ole ajast tingitud põhjusil seni osa võetud geniaalse eritleja uurimisest, kuigi Dostojevski on positiivselt mõjutanud meiegi tunnustatumaid pro­saiste. Kuid meiegi ei saa ignoreerida ega peagi ignoreerima suurvaimu, kelles vene hing – mitte vene vaim, sest Venemaal vaevalt küll oli siis oma vaim – on leidnud täiuslikema väljenduse.

Dostojevskit tuleb pidada kahtlemata just spetsiifiliselt venelise hinge tugevamaks saatejaamaks, olgugi et on olemas ka oletus ta leedu ning normanni põlvenemisest.

Mida suurem on kirjanik, mida geniaalsem, seda raskem on tast aru saada, ta olemust avastada. Mida enam ta meid kaasa kisub, mida „kaasaegsem”, „moodsam” ta on, seda enam askeldav arvustus paneb tema suhu oma mõtteid ja maitseid, kuni ta muutub seks müüdiks, millest nii tabavalt kõneleb Fr. Tuglas oma Juhan Liivi puhul.

Nii ei ole ka arvurikkad arvustised ja tööd Dostojevskist kokku leppinud ta hinnangus. ,,Vene revolutsiooni prohvetiks” nimetatakse meeleldi ta praegu, varem hüüti ta „sügavuste kuningaks”, „alandatute ja teotatute kaitsjaks”. Juba N. Mihhailovski nimetas ta „julmaks andeks”. „Tagurlane, reaktsionäär ja ajakirjanik” – nii hindab pahem­poolne arvustus ta loomingu teist perioodi. Sellevastu praegused vene pagulased leiavad, et mis Peterburi uulitsail atendaadid olid isakesele tsaarile, seda olid emakesele Venemaale kirjanduse vallas Dostojevski sõnad, ja omistavad talle suure süüosa Venemaa järgnenud poliitilises arengus.

Meil pole põhjust venelaste seisukohti hinnata, meil on teine lähte­koht ja meile jääb Dostojevski ikka ainult suureks „südamenägijaks”. Liiati kirjandusteaduse ees on vaidlematu asjaolu, et Dostojevski on vene hinge etteküündivaim ning elavaim avaldaja. Ja sellepärast on meilgi küllalt põhjust olla tast huvitatud, sest ükski haritud ja sealjuu­res siiras inimene ei saa eitada vene kirjanduse objektiivset tähtsust maailmakultuuri vaatekohalt.

Vene hing näib enam kui mõni teine orienteeruvat metafüüsiliselt. Ta on kogu oma sügavuse ja peenuse, oma võrratu nüansirikkuse juures veel läbi ja läbi metsik hing, metsikustunud hing, ebaeuroopaliku hinge karakteristlikumaid esindajaid, primitiivne, aasialik hing par excellence. See aasialik, metsik, hinge ürgsügavusist voolav element ongi too tüüpiliselt venelik osa. Vähemalt oli viimase ajani.

Võib-olla sellepärast vene kirjanduses kõik probleemid seisavad kuidagi selgemini, vähem stiliseerituina, algelisemaina, tsivilisatoorse intellekti kahvatusest vähem halvatuina. Sellega võib-olla seletub ka viljakas ergutus, mida kahtlemata hoovab igale tundmusvõimelisele ini­mesele Dostojevskigi loomingust. Ergutus, mis nii viljastavalt on mõjutanud kas või kaasaegset saksa kirjandust, et see ilma Dostojevskita pole üldse mõeldav ta praeguses kujus.

Üheks probleemiks, mis läbistab kogu maailma kirjanduslugu, on elu ja kunsti vahekord. Kuidas peavad suhtuma üksteisele esteetika ja looduslikkus – see küsimus on seisnud iga kunstniku ees, see prob­lemaatika alati uues rüüs jõuab ikka jälle päevakorrale.

Ka hiljutine meie „orbiitlaste” vaidlus „nooreestlastega” – ta põhimõttelises osas – on teatud määrani sama algupära. Selle küsi­muse viljakas diskuteerimine eeldab meie päevil suurt haridust ja kõr­get kultuuriastet, kui tahetakse öelda midagi arvessevõetavat.

Järgnevate ridade siht on pilku heita samasse problemaatikasse Dostojevski juures. Et töö ei oleks liigne ka Dostojevski heale tund­jale, siis püüan küsimust käsitella vähemtuntud materjali najal.

Kuidas vaatas Dostojevski meie moodsa „eluläheduse” nõudele, millist osa omistas ta „loodusele” ja „kunstile” loomingus? Kuidas suhtub Dostojevski omal ajal nii kummardatud, praegu meeleldi mõni­tatud „ilule”, oli ta „esteet” või mitte?

Dostojevski jaoks oli maksev objektiivne ilu. Ta tunnustas ilus „hirmsat jõudu”, mis võib „maailma ümber lükata”. Ilu „päästab maa­ilma”, ta eest „saatan võitleb jumalaga ja lahinguväljaks on inimhing” (Vennad Karamazovid). Kuid – ja see on eht veneline – ilu paneb peale kohustuse, nõuab hingekaunidust (Πодросток, Versilovi sõ­nad). „Salapärane asi” (Vennad Karamazovid) on ilu.

Artikleis, mis ilmusid Ajas ja Kirjaniku päevikus, leiame vaid­lusis Dobroljuboviga Dostojevski tõekspidemeid kunstist. „Kunsti esimeseks seaduseks on loomingu ja inspiratsiooni vabadus. Raske on mõõta kogu seda kasu, mille seni on toonud ja toob inimkonnale Ilias või Belvedere Apollo. „See marmor on ju jumal”, ja sülitades temale te ei võta temalt ta jumalikkust… Kes teab! Võib olla isegi, et iga­vese ilu aistimisel sünnib selles närvide erutuses inimesega mingi sise­mine muutus, mingi osakeste ümberpaigutus, mingi galvaaniline vool, mis ühel hetkel teeb endise mitteendiseks…” Ilu kuju muutub puus­likuks, „sest ilutarve areneb eriti siis, kui inimene on tõelusest käris­tatud, ebaharmoonilises asendis, võitluses, ehk siis, kui ta kõige enam elab, sest inimene elab kõige enam just siis, kui ta midagi otsib ja taot­leb; siis tas ilmnebki loomulikem tahe kõige harmoonilise järele, rahu järele, aga ilus on nii rahu kui harmooniat.” Need veel mitte küllalda­selt tähelepandud sõnad meie meelest avastavad Dostojevski esteetika ja loomingu põhituuma. Ja edasi: „Millest tunneme kunstiteose kunstilisust? Sellest, kui näeme ta kunstilise idee harmooniat vormiga, millesse see kehastatud.”

Võrdlemisi vähe on teada, et Dostojevski huvi kunsti vastu ei piirdunud kirjandusega. Ta jumaldas paljusid maale ja see polnud juhus­lik, et ta kabinetis rippus diivani kohal oivaline koopia Rafaeli madon­nast Dresdeni algupärandi järele. N. Strahhov teatab oma mälestusis, et Dostojevskit ei huvitanud kujutava kunsti teosed, peale vahest kõige kuulsamate. See on sootuks ekslik. Kerge on tõestada ta kirjavahetuse najal ta sügavat huvi kõikide kunstide vastu ning maalikunsti vastu eriti.   Sama tunnustab oma mälestusis kirjaniku abikaasa.

Võib taotella kunstipärasust mitmel viisil, kuid ikkagi kirjanik kas seab lugejat pealtvaataja ossa või viib teda kangelase tundmisse. Dostojevski harva võlub meid sõnade muusikaga, nagu Turgenev või Tuglas, harva lehvitab ta meile tasast rahu ja suvekeskpäevast melanhooliat (Gontšarov), kuid asetades meid oma kangelase jälgimisele, avas­tab ta maailma, millest me ennem ei olnud teadlikud. Truu oma mõttele idee kooskõlast vormiga (tuletagem meele kas või Ivan Karamazovi ärasõitu) annab Dostojevski eeskätt pildi üldtooni ja valgustab siis eriti selgesti mingit üksikasja.

Dostojevski esteetika on lahutamatu ta eetikast. Need on läbi põimitud niivõrd, et Dostojevski vajab maaleski mingit „eetilist kes­kust”. Ta pahandab realistide üle, kelle piltides pole seda eetilist kes­kust, kuigi ise on realismi pooldaja kunstis. Esteetika ja eetika on vajaduslikus ühenduses. Sellepärast Dostojevski kirjutab sõna „ilu” suure tähega. Selles on suure inimsõbra keskmõte, salajane ja avalik, vana kui maailm ja ikka jälle uus. Teame, tullakse ütlema, et see on ju vana, esteetika ajaloost tuntud „hea-kauni” (gutschön) mõte. Aga ühe või teise filosoofilisest sõnastikust haaratud sõnalipakaga ei ole ju mitte kui midagi öeldud. Ei saa olla „vananenud” see mõte, millest on terav vajadus kõnelda tänapäevalgi. Ja seda vajadust on: meil on veel palju siit õppida.

Oscar Wilde, eelmise ning käesoleva sajandi parimaid stiliste ning esteete, on öelnud: ,,Kunst algab seal, kus lõpeb loodus”. Siin on rõhk asetatud kunstniku meisterlikkusele ja inimesliku vastuseadmisele loo­duslikule. ,,Kultuuri” ja „looduse” antitees on huvitavamaid, mille kal­lal on töötanud maailmakirjandus.

Kui on küsitav Wilde’i väidetud mõju loodusele, siis igatahes vaidlematu ja ammutõestatud on looduse mõju kunstile ja kirjandusele. Vaatleme erapooletul materjalil Dostojevski vaateid looduslikkuse osale kunstiloomingus. Ajakirjas Aeg, 1861. a., nr. 10, arvustab Dostojevski kunstnik Jakobi maali: „Sunnitööliste salk teepuhkusel”. Tõlgin sel­lest arvustisest väljavõtteid.

„Vaataja näeb hr. Jakobi pildil tõelisi sunnitöölisi, nii nagu ta näeks neid näiteks peeglis või ülesvõttel, mis hiljem asjatundlikult koloreeritud. Kuid selles ongi kunsti puudumine. Ülesvõte või peegel­pilt pole kaugelt veel kunstiteos… Ei, mitte seda ei nõuta kunstnikult, mitte päevapiltlikku tõepärasust, mitte mehhaanilist täpsust, vaid midagi muud; enamat, laiemat, sügavamat. Täpsust ja elulähedust on tarvis elementaarselt, kuid seda on liiga vähe; täpsus ja elulähedus on alles materjal, millest hiljem luuakse kunstiteos, see on vaid loomingu va­hend. Peegelpildist pole näha, kuidas peegel vaatleb eset, või pige­mini on näha, et ta kuidagi ei vaatle, vaid passiivselt peegeldab, üpris mehhaaniliselt. Tõeline kunstnik ei või nõnda teha. Kas pildis või novellis või heliteoses – kõikjal on näha teda ennast; ta peegeldub oma teoses tahtmatult, isegi oma tahtmise vastu; ta väljendub teoses kõigi oma veenetega, oma iseloomuga, oma arenemisastmega. Eepilist, osavõtmatut rahu meie aja kunstis ei ole ega võigi olla, ja kui see oleks võimalik, siis ainult inimeste man, kel puudub iga areng, või nende man, keda tuleb andestada nende konna iseloomu tõttu, kes üldse ei suuda olla osavõtlik, või siis hoopis hullude man.”

Sama mõtet väljendab Dostojevski kunstnik Calame’i pildi „Nelja kantoni järv” kirjelduses. „Hiiglasuur järv asetub keset kõrgeid mäge­sid. Peale hämmastava looduspärasuse, peale selle, et iga üksikasi on välja töötatud täieliku hoolega, see pilt paelub asjaoluga, et võluja-kunstnik on sellesse pannud oma hinge… Ja miskit pole tas erilist: mäed ja rahulik veepind kerges udus. Ent eranditult iga pealtvaataja jääb selle pildi ees sügavalt ja magusalt mõtlema; igaüks näeb, et kunst­nik ise oli samas kurvas mõtiskelus vaadelnud kaugeid mägesid, selget taevast ja udust kaugust. Kuidas ta suutis meile seda kõike edasi anda, see on tema saladus, kuid on selge, et ta pole teinud loodusest ülesvõtte, vaid on loodust ainult vahendiks võtnud, et pealtvaatajale sisendada oma enese rahulikku, mahedat, magusalt-järelmõtlikku meeleolu. Miski pole kergem, kui kopeerida sellist lihtsat maali, ent kas ka algupärandi hing koopiasse kandub – see on küsitav.”

Huvitav on ka vene maastiku iseloomustus, mille Dostojevski annab Kodanikus, 1873. a., nr. 13-das ilmunud artiklis Näituse puhul. Nimelt saadeti parajasti vene pilte Viini üleilmsele näitusele. Dosto­jevski kardab, et neist ei saada aru, nagu ei suudeta aru saada Googolist, Turgenevist j .t. Ta möönab, et Krimmi ja Kaukasuse vaated veel võivad huvitada keskeurooplast. Mitte aga pärisvene maastik, see on Venemaa põhjapoolseist ja keskseist ribadest. „See „igav loodus” – ütleb Dostojevski – mille kogu iseloomulikkus on nii-öelda ta iseloomutuses, on meile kaunis ja kallis. Kuid mis lähevad sakslastele korda meie tunded? Näiteks need kaks kaske hr. Kuindži maastikul: esiplaanil soo ja sootaimestik, tagaplaanil – mets, siis – mitte just pilved, kuid udu, rõskus: rõskus, mis nagu läbistaks teid, teie peaaegu tunnete seda rõskust; ja keskel, metsa ja teie vahel, kaks valget kaske, mõlemad nii selged, kõvad – kõige tugevam punkt pildis. Noh, mis on siin erilist? Mis on siin iseloomulikku, aga ometi – kuis on see hea!..” (Dostojevski sõrendus.)

Arvame, et kased sel pildil on Dostojevski jaoks omamoodi „eetiliseks keskuseks”.

Kokkuvõttes ütleme: Dostojevski õpetas „mitte kartma aatelist” ja kinnitas, et ideaal on samaõiguslik tõelikkus kui teine, „voolav tõe­likkus”. Sellepärast ta õpetas elu joonistama kooskõlas selle peegel­dusega inimmõttes.

Kiilume siinkohal vahele ajaloolaste pärast, et teadlikult või mitte­teadlikult iga inimene peegeldab teatud määrani ka oma ajastut; ta teeb seda isesuguses vormis igas oma kirjutises, kirjas, teoses ja oma mõtteis. Nii muidugi ka Dostojevski peegeldas oma esteetikas vaateid kunstile, mis võistlesid ΧΙΧ-dal sajandil, täpsemini sajandi teisel poo­lel. Peamõju Dostojevski esteetilistele veenetele avaldasid järgmised autorid: Googol, Ε. Τ. A. Hoffman, Puškin, Dickens, George Sand, Schiller, Balzac, Voltaire ja – last not least – piibel. Mis muidugi ei võta ülaltoodud Dostojevski vaateilt nende dostojevskilikku, isiku­pärast aroomi. Kirjandusteadlane teab, kui ettevaatlikult tuleb käsi­tella n. n. mõjutuste küsimust ja kuidas kirjandusajaloos kõik nimed on vastamisi seotud läbipõimunud mõjutuste kaudu.

Kogu ülaltoodud lahtirullitud Dostojevski esteetilise problemaatika tuum seisab meie arvates võitluses õiguse eest ja ideelisuse tähenduses kunstis. Sealjuures on ükskõik, kas paleused on sotsiaalsed, isikulised või usundilised (võttes seda sõna kõige laiemas mõttes).

Üks kindel imperatiiv läbistab kogu vene eelmise sajandi kunsti: alati ja kõikjal öelda oma „credo”. Too kunst on sügavalt ideeline sõna õiges, mitteajakirjanduslikus tähenduses. Selles on ta olemus ja siit ongi pärit nii Dostojevski kui A. Grigorjevi ja Družinini võitlus. Turgenev oma romaanes Eelpäeval, Isad ja pojad. Uudismaa j. m. tee­nis sama jumalat, mis Tolstoi oma artiklis Mis on kunst ja Tšernõševski ja Gleb Uspenski oma juttudes. Viimane õige tähelepandavas novellis „Выпрямила” jutustab kooliõpetaja Tjapuškinist ja Veenuse kuju täht­susest ta elus. Mulje selle kuju kaunidusest, meele tulles sootaguses maanurgas, sünnitas galvaanilise voolu ta hääbuvas hinges. Kas see pole sama seik, mis eelpoolmainitud ,,Αpοllο” Dostojevski iluõpetuses? Erinevate voolude kirjanikud on siin uhtuvad ilu tähtsuse hinnangus, ja see on väga tähelepandav.

Vene kirjanduse kuldse ajastu suurus ja jõud on teatud määrani seotud ta loojate sügava aatelisusega. Turgenev kirjutas „romaane tendentsiga”, ideelisi romaane, kuigi ta hing taotles puhta ilu ja armas­tuse nautimist. Tolstoi oli valmis hülgama isegi vene loomingust kõike, mis ei vastanud ta religioosse (s. o. „tendentsilise”) kunsti valemile. Goo­gol põletas oma käsikirju sellepärast, et nad ei vastanud ta kunstiteooriale, et ta teostes ei olnud pühakuid, vaid ainult patused jne.

Ja kuigi see idealism sageli mõjus ka hävitavalt kunstniku tööle, sundis see siiski alati suhtuma erilise tõsiduse ja siirusega loomingule, kui võrratult tähtsale asjale.

Ning sundis palju juurdlema ilu saladuse üle. Selle ilu, ilma mil­leta tänane (homme juba eilne!) „uus asjalikkus” arvab võivat väga hästi elada.

Vilmar Adams

Loomingust nr. 1/1931