Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Oct

Märkmeid moodsa proosa tehnikast

 

    

1

Viimase kümnekonna aasta jooksul kirjanduslikud heitlused meil on olnud juhit peamiselt ainestiku ja maailmavaateliste küsimuste valdkonda. Teiste sõnadega, on domineerinud sisualaliste probleemide käsklus vastukaalus eelnenud ajastu vormilistele huvidele. Ja pealetungi suunas on jõutudki üsna põhjalikkude muudatusteni: on saavutet täielik eluõigus varem keelu all olnud külarealismile ja ühes sellega muule lokaalselt ilmestet ainestikule ja maailmavaateliseltki on küllalt kirjanikke võidet „maisemale” elukäsitusele. Ei ole veel praegugi aeg ennustada peatset lõppu neil aladel esinevate küsimus-komplekside sõelumisele, sest ummisjalu tammumist on veel küllalt, näiteks kas või ühelt poolt teatava ühiskondliku huvi osutamise ja teiselt poolt üsna abitu otsustamatuse vahel. Suhteline selgus on siiski olemas ja osalt nähtavasti just sellepärast viimasel ajal otse sisu primaarsust rõhutavate kirjanikkude eneste hulgast on hakat esile tõstma terve rea vormiprobleemide lahendamise vajadust.

Moodsa romaani vormiline juhulisus on näidand, et ainult erandlikud autorid instinktiivselt on osanud leida uuele sisule vas­tava vormi, enamasti aga on kobat pimeduses ringi. Ühed, teadli­kud eelkäinud lähemate voolude tugevast vormikultuurist, on katsunud uusromantilisi vormivõtteid rakendada uue sisu teenistusse, märkamata sellest tekkivaid peadpööritavaid dissonantse. Teised, pisut tagasihoidlikumad, kompromissimehed ja „sünteesiga” õigus­tajad, on leppinud vanade vormivõtete kitsama valikuga ja on püüd­nud neid sulatada uute menetlusviisidega; kolmandad on välismaist moodsaid autoreid jäljendades püüdnud võõral ainestikul koolutet vormivõtteid ümber istutada eesti ainestikule. Kõik need autorid on nagu kullasepad, kel aimu ei ole, et iga materjal tingib omad erilised vormid, ja kes siis eesti etnograafilisi puukanne jäljendavad hõbedas või muus metallis. Ei maksa vist rääkidagi lõpuks neist hoopis teadvusetuist, kes vormi on jätnud täiesti „pealetuleva vaimu” otsustada.

Selle kõrval on muidugi ka arvustus nii mõnigi kord püüdnud hinnata moodsa proosa üksikute vormivõtete väärtust, kuid enamikus asuvad arvustajad minevikuliste vormireeglite alusel ja seetõttu pole nende märkustest loojail olnud mitte mingit kasu. Objektiivselt deskriptiivne, teaduslik poeetika ei ole muidugi veel jõudnud moodsa   romaani vormi analüüsimiseni.

Nagu on nähtud korduvalt, ei anna mingeid tõhusamaid tulemusi üksiku tehnilise võtte vaatlemine ja hindamine lahtisena, väljaspool teosorganismi. Nii näiteks on veel hiljuti eluläheduse seisukohast lähtudes hinnat kuu võrdlust Hamleti varjuga ja Murcia sidruniga kalduvusega viimast eelistada. Ilma tekstiliste pidemeteta ei ole vii­mase paremaks pidamine igatahes kuidagi õigustet. Teoreetiliselt võt­tes võivad esineda mõlemad väga ilmekaina moodsas, asjalikus, elu­lähedases ja uusrealistlikus teoses, kui äga neile leitakse paras paik. Mõne raamatukoi sõnadena võib romaanist oma tegelase iseloomusta­miseks esimest võrdlust väga hästi kasutada, sama hästi nagu ta teise neist võib sobitada sidrunikaupmehele. Autoripoolseina on aga mõlemad nii proosas kui ka luules liiga otsit ja väga tugevasti lugeja tähelepanu pidurdavad, nende põhjendus tekstis võib olla aga nii mitmesugune ja komplitseerit, et raske on teoreetiliselt ette näha tähtsamaidki juhtusid.

Deskriptiivses poeetikas vaadeldavaist stiilivõtteist ei ole moodsal romanistil põhjust ühtegi täiesti hüljata, küll aga võib ta teatud rühmi eelistada ja rakenduses üksikuid võtteid hoopis teisiti väärtustada, kui tegid seda eelkäijad. Nii võib moodne kirjanik võtet, mida kasutas eelkäija „kõrge stiili” mulje saavutamiseks, rakendada hoopis vastupidise mulje tekitamiseks. Kontrastseadus maksab neis küsimusis eriti silmapaistvalt: mida eelkäijad eelistasid, selle tarvitamisest hoidutakse või seda koguni halvustatakse, ja vastuoksa, ilma et kõigel sellel tarvitseks ollagi sügavamat ideelist aluspõhja. Kui mõned „Noor-Eesti” ja „Siuru” silmapaistvamad prosaistid armasta­sid alliteratsiooni ja assonantsi ning tugevasti rõhutet, kergesti taju­tavat lause rütmi ja kui arvustus pikema aja kestel erilise meeleheaga alla kriipsutas nende võtete tarvitamist – siis on loomulik, et moodne prosaist võimalikult hoidub just nende eriti esile tõstet kõla­vahendite kasusaamisest. Mis ei sule muidugi mitte välja teoreeti­list võimalust, et ka moodsas proosas alliteratsiooni, assonantsi ja kas või peaaegu kindla värsimõõduni arendet lauserütmi saab kasutada teatavais tingimusis positiivses tähenduses.

 

2.

Tohiks olla juba ammugi ekslik see arvamus, et tähelepandamatu sõnalise stiili varjust sisu seda paremini pääseb maksvusele. Tege­likult aga on sisu primaarsuse nõudest saadud aru tihtipeale just nõnda.

Vormikõne, mis šabloonides liikudes meie kõrvust mööda läheb mitte kuski meid üllatades ega peatades, jätab maitsja külmaks ning viib ta teadvusest mööda ka sisu. Sellepärast peab olema kirjandus­lik stiil ka siis, kui ta otse programmiliselt taotleb lihtsust, sisseharjunud väljenduskombeist teatud määral erinev, „kunstlik”.

Ja „Siuru” ummikusse jooks, neist vaatekohtadest vaadeldes, ei tulnud mitte niivõrd vormikultusest kui seesugusest kuivõrd sellest, et oma vaadetes muutunud lugeja ei suutnud enam omistada pakutavale sisule sellist tähtsust, millist eeldas kõrgele kruvit vorm. Lu­geja jaoks oli kadunud täiesti tasakaal sisu ja vormi vahel.

Uusromantismi vaibumisel positsioonid vallutanud uusrealisan sat­tus vastupidisesse äärmusse ja tihtipeale jäi mõnestki teosest järele ainult alasti sisu, nii lähedale oli jõudnud kirjanik oma väljendus­viisis tavalisele keelepruugile. Et aga sellistegi teoste vorm vaata­mata ilmsele tasakaalu puudumisele lugejaid esialgu sidus ja mee­litas edasi sisuliste väärtuste juure, selle põhjused peituvad järgmi­ses. On olemas kahesugused väljendus-šabloonid, milliste lähedusse sattumine teeb kirjandusliku stiili tajutamatuks ja jätab lugeja külmaks: esiteks tavalise kõnekeele kombed ja teiseks kirjanduslikud klišeed. Ja kuigi uusrealistliku romaani sõnastusstiil oli hädaohtli­kult lähedane harilikule kõnepruugile, oli kontrast kirjandusliku stiili traditsioonidega nii suur, et nendega harjunud lugejale tundus uus stiil esialgu siiski üllatavana. Nõnda ei olnud ju keegi hulgal ajal kirjutanud! Nende esialgsete loorberite odavus selgus aga varsti, kuna sel kombel tekkinud kaudsetest asioludest tingit uudsus peagi kulus läbi. Aastatega on kasvanud rahulolematus moodsa proosa vor­miga ja tänapäev kaevatakse juba üldiselt, et miski asi ei meelita enam romaani lugemisele.

Peale sõnastustehnika kitsamas mõttes on proosakirjaniku kasutada muidugi veel muidki vahendeid, mis lugeja tähelepanu seovad. Mitte ainult elav ja sätendav „pildikõne”, vaid ka mõned komposit­sioonilised võtted võivad lugejat sundida jälgima autori sõnu realt reale. Enamasti ollakse küll seski suhtes üsna abitu, kuid erandli­kult on ka sel kombel pinge saavutet. Nii on August Jakobsoni vii­mases romaanis heaks sellelaadiliseks näiteks leheküljed, millel kirjeldatakse Eeva Andruksoni õe külaskäiku. Lugejale sisendetakse kohe alguses aimus tekkivast teravast kokkupõrkest õdede vahel, kuid lastakse neil esialgu kõnelda mitme lehekülje ulatuses kõrvalistest asjadest ja luuakse nõnda lugejat kogu aeg pinevil hoidev dramaa­tiline elevus.

Kui sõnastusstiilis peaks tahetamagi jääda ligilähedalt argipäevse kõnekeele tasemele, siis ongi peaaegu ainsaks abinõuks lugeja huvi pingulhoidmiseks teatavad kompositsioonilised vahendid. Tuhandeid kordi äraproovit valiku neist pakuvad kriminaalromaanid ja mõnesuguseil tingimusel, neid peenendades ja liialdusist hoidudes, oleksid need rakendetavad ka heas romaanis, nagu tõendabki Poe ja Dostojevski praktika.

Igal juhul on siiski parem, kui stiil jääb hoopis tähelepandama­tuks, selle asemel et tajutavaks saada selliste puuduste tõttu, milli­seid peame eksimusteks juba tavalises kõnekeeleski, nagu loogika puudus, täpsusetus jne. Aga just sel kombel tungib üsna sagedasti meie ratsa kirjutet suurromaani stiil lugeja teadvusse. Nii loeme ühe möödunud aastal ilmunud romaani esimestel lehekülgedel:

„Päikesekiirtes hakkas tema silmade ees virvendama tihe tolm, mis hõl­jus pilvena kõikjal ja mida nagu vastikut hallitust oli sadestunud igale seis­vale esemele. Paksu korrana kattis see ülal ahjusimsi, aknakardinate kur­dusid, ämblikuvõrkusid mööda nurki… Ta nägi äkki otse lõikava selgusega oma kulunud voodiriideid, voodi ääre alt vastu vahtivaid katkisi saapaid, lagunevaid mööblitükke, millel korratuses vedelesid laste narmasteni kantud rõivad, öö jooksul kogunenud prahti põrandal. Ta nägi kogu seda vaesust, mida päevane suurimgi hool ei saanud kuhugi peita.”

Siin on ära segat ilmne hooletus osaliselt tõepoolest olemas­oleva vaesusega ja kõige lisaks on veel lõpplauses olematut hoolt eriti loogikavaeselt-drastiliselt esile tõstet. Aga on siin veel muidki täpsusetusi. Nii jääb täiesti selgusetuks, kuidas võis koguneda prahti põrandale just öösel? Igatahes ei aita selle salapärase juhtumi suhtes selgusele ka muu tekst ei ees- ega tagapool.

Ometi oleks võimalik üsna kergesti vabaneda sõnastusstiili suu­rist puudusist, muuta sõnastusstiil ilmekamaks, painduvamaks, meeli­köitvamaks, ilma et tarvis oleks maha matta senise stiilitraditsiooni nõudeid: lihtsust, selgust, lähedust tavalisele kõnekeelele. Ses mõt­tes on juba näidanduki teed esijoones A. H. Tammsaare oma Tõe ja õiguse esimese osaga ja August Jakobson Vaeste – patuste aleviga. See tee seisab miljöö ja professionaalse sõnastusviisi rakendamises ja arendamises kunstipäraseks kirjanduslikuks stiiliks.

Vastavalt sellele keskusele, milles toimub teose sündmustik, on püüdnud oma stiili ilmestada peaaegu kõik uusrealistid. Mõnikord on olnud tulemuseks individualistlik pseudorahväpärasus, nagu näit. Richard Rohul, enamasti on aga küllalt õnnelik rahvapärane värving leitud. Kuid enamasti ka ainult värving. Stiili kujundamise alu­seks on olnud ikkagi tavaline haritlaskonna kõnekeel, millele on sisse põimit kõige hädapärasemal määral rahvapäraseid väljendisi. Seski suhtes on ilmsesti toetet esijoones lapsepõlve mälestistele ja vast erandlikumalt kasutet muid abivahendeid. On otse häbistav, et eluläheduse vastasena sõna võtnud Gustav Suits koguni oma artiklite stiilis on tihti rahvapärasem kui eluläheduse nõudlejad ise. Tema sõnavalik juhib mitme keelelise keskuse suunas ja kui tal nendega otsene side peaks puudumagi, siis näitab see ikkagi vähe­malt hoolikat Wiedemanni lehitsemist. Hoopis vähesed on need kir­janikud, kes rahvapärasust on käinud hankimas Eesti Rahvaluule Arhiivi või Akadeemilise Emakeele Seltsi kogudest.

Kuid isiklikkude mälestuste ja teaduslikkude talletuste alusel töö­tades kirjanik peab ikkagi arvestama, et sel teel hangit rahvapärase sõnastuse näited, nii karakteristlikud, kui need ka paistavad olevat, on siiski välja rebit neid sünnitanud olude organismist, ja teoskehha ürnberistutamisel võivad nad saada hoopis teistsugused sidemed, kui neil on olnud tõeliselt, võibolla koguni päriselt eksliku tõlgitsuse. Tuleb arvestada kõigepealt autoril käepärast oleva materjali ruumi­list ja ajalist ilmet ega tohi siis kirjutada romaani iseseisvusajast, kui kogemused (olgugi need ainult stiiliküsimusi puudutavad) on ennesõjaaegsed. Selle vastu on meil patustet külluses ja August Jakobsonigi suurim eksimus kuulub just sesse liiki: Miika Valtsbergi roimas XX-nda sajandi haritlaskonna ja Vaeste-patuste alevi prole­tariaadi väljendusviiside ülekandmine ΧΙΧ-nda sajandi esimese poole mõisa- ja külaelu oludesse. Ja (kui Jakobsoni on vabandetki sellega, et tal tarvis oli ajalist kaugust vaid ulatuslikuma romaani­tsükli kavatsuse tõttu, et ta vajas ainult vundamenti, ainult tüüpe, mitte olusid, siis σn see vabandus liiga puudulik selleks, et õigustada seda romaani iseseisva romaanina, mis ta lõpuks tahab ikkagi olla. Praegusel kujul on Miika Valtsbergi roim nagu maja alumine kord, mida ehitaja miskipärast pole vajanud ja mille ta siis on jätnud poo­leli ehitamata, seinad krohvimata, aknad ja uksed ette panemata, kuna kõrgemad korrad paistavad täies hiilguses.

Sellest kõigest saab selgeks, et oma teose stiili kujundamiseks autor peab täiesti kodunema kujutusaineks valit keskuse väljendus­viisidega, teiste sõnadega: kui autor on valinud aine kaasajast, siis peab ta ühtselt vastavas miljöös vajalise aja elama, toormaterjali koguma, valiku tegema ja ainele orgaanilisest väljenduslaadist sün­teesi andma siis, kui ta kujutetavat ainestikku ja sellest kasvavaid väljendusvõimalusi tunneb mitu korda paremini, kui ta kirjutetavas teoses otseselt saab kasutadagi.

  

3.

Eelpool näidat tee kirjaniku stiili kujundamises viib meid eemale ühest stiili iseloomujoonest, mida senini on peetud suuri­maks vooruseks. Alles stiili isikupärasus on annud senini stii­lile täieliku tunnustuse.

Stiili kujundamine orgaaniliselt ainestikust endast seob autori käsi oma maitse maksmapanemises muidugi endisest märksa tugeva­mini, kuid seda selgemini pääseb mõjule kujutetavast miljööst tingit omapära. Ja erinevast olustikust endale ainestikku hankides ning seetõttu erineva omapäraga teoseid pakkudes paistab lõpuks kirjanik koguni palju rikkamana ja avaramana, kui igale teosele oma ikkagi üsna piirat isikupärasust peale surudes.

Paljud seniseist uusrealistlikest teoseist näivad küll tõendavat olustikulise mitmekesiduse puudumist, niivõrd sarnased on nad üks­teisele. Kui vähe on neid taluelu romaane, mille ülesehituse aluseks pole üks ja seesama skeem: talu tsiviliseerumine – enese­tunde kasvamine ja laste koolitamine – talu lagunemine – (optimistlikumail lisaks veel) koolitet laste, kadunud poegade tagasipööramine tallu! Muide, kordamispahest pole vabad ka suurimagi individualismiga kirjanikud, ja kui nad ei kordagi üksteise teoseid, siis iseenda omi pahatihti ometi. Tõepoolest aga ongi see igav korduvus ja üksluisus tänapäeva, uusrealistide teoseis tingit vaid suurest pealiskaudsusest ja vastutustunde puudumisest, mis on lubanud paari parema autori poolt antud eeskujudel edasi heietada lõpmatuseni, mitte aga ainestiku puudusest. Pealiskaudsest olustikuliste uudis­maade äranarrimist on soodustanud ka „Looduse” romaanivõistlused miljööliselt uudsete teoste eelistamisega, selle asemel et katsuda sun­dida kirjanikku kas või selgi teel kord ka mingi aineala põhjaliku­male kasutamisele.

Kui meil kunagi jõutakse teravama spetsiifilise ilmega kunstkirjanduseni – siis ainult sel teel. Aga samal ajal tähendab sellele teele asumine suurimat kirjanduse demokratiseerimist ja teatavas mõttes osalt isegi kollektivistliku loominguprintsiibi taas äratamist.

Kui nõudega – autori individualiteedi asemele aine individuali­teet – autori ja teose suhe on viidud aja vaadetes valitsevate isikuhinnangutega kooskõlla, siis oleks edasi loogiline nõuda ka teosorganismis arvestamist moodsate arusaamadega isiku väärtusest. Nen­dele arusaajadele ei vasta kaugeltki enam mitte traditsioonilise romaanikompositsiooni kõige tähtsam tegur – kangelane.

Kangelane sellisena, nagu ta tavalisesti esineb ka realistlikus romaanis, on kõige tõelisusekaugem, kõige fantastilisem kõigist neist vormivõtetest, mida kasutab realistlik romaan üldse. On püü­tud kangelase-võtet üle kanda kujutavasse kunsti ja on võrreldud seda küllalt tabavalt egiptuse freskodel esineva vaaraokujutisega: vaarao ise hiigelsuur, ta abikaasa natuke vähem, veel vähemad preestrid ja väepealikud jne. ning lõpuks imepisikested orjad.

Kõnealuse fresko meistril oli sellisele talitusviisile oma põhjendus, aga ka siis mõjub ta idee groteskilt.  Mis kõnelda siis veel neist  moodsaist autoreist, kel puudub sellinegi õigustus!

„Noor-Eesti” lemmiktüübiks oli passiivne kaunishingeline vaatleja, kes kõige tähtsamaks pidas kitsalt-isiklikkude loodus- ja armuelamuste ringi ning mõtislklusi nonde elamuste puhul. Tal oli oma maailm ja selles oli ta täielik peremees.   Ei olnud siis ka ime, kui egotsentriline autor oma egotsentrilist kangelast kasutas romaanimaailma ülesehituse juhtiva printsiibina. Aga kui see passiivne kaunishing tuuakse üle tänapäeva oludesse ja asetatakse ühiskond­likkude võitluste taustale, siis võib ta äratada omas abituses vaid kaastundmust. Kuidas võib näiteks Jaan Kärneri Moodsa orjuse kangelane, kes veksleid pikendab oodates raekoja ees kannatlikult juhuslikult sinna sattuvaid žirante ja pikendusraha laenajaid, kanda ühiskondlikult ilmestet romaani ülesehitust? Milline kuristik ta osade vahel romaanis ja tegelikus elus! Või kui hästi saab valmis Indrek Toe ja õiguse II ja III osas kompositsiooni juhtiva isikuna!

Need tähelepanekud jpole muidugi mitte isegi eesti kirjanduse jaoks päriselt uued, vaid meilgi on juba vareminigi tehtud katseid end vabastada kangelase-võttest. Kivika Ristimine tulega, Männiku Hall maja ja meil tundmatu Nõukogude-Vene eesti kirjaniku Madariku Riigikukutajad, kõik need teosed – kui piirduda kolme näitega – püüavad väärtustada kõiki esinevaid tegelasi enam-vähem võrdselt. Nähtavasti aga on olnud kõigi nende autorite pinge uue vormi leid­miseks liig väike, et õnnelikult lahendada kangelase printsiibi asen­damist. Hiljuti eesti keele jõudnud U. Sinclairi Õli ei ole loobunud mitte täiesti kangelasest, kuid psühhologismi luubi kõrvaleheitmi­sega on ta oma kangelast siiski tähtsustanud tavalisest vähem ja üle selle pea ulatub kõike ületava juhtiva printsiibina Õli. Sellepärast isikulise organiseerimisprintsiibi asemele aineline, või ükskõik mil­line, mis aga võimaldab inimesi vaadelda õigemais proportsioones. Ja kas ei ole Tammsaare viimasele jõudnudki üsna lähedale, kuna ta­jub ju lugeja praegugi peategelase (või -tegelaste) kõrval Vargamäe, Mauruse kooli ja revolutsiooni olulist organiseerivat tähendust.

*

Paari lahtise tähelepaneku ja mõtte kirjapanekuga ei saa muidugi kaugele. Aga just nüüd näib paras moment olevat algust teha proosa vormiliste probleemide lähema käsitlemisega, sest ilmsesti on kätte jõudnud aeg, mil kirjastaja enam ei torma autori käest ära rebima käsikirja. Ja siis jääb vist nii mõnelgi kirjanikul aega oma pabereid üsna põhjalikult sirvida ja ühtteist muuta ja parandadagi.

Oskar Urgart

Loomingust nr. 7/1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share